Ma ise olen vait.
Lärm ruumi ’täidab’ – kitölt.
Käi või kuskil kitul.
Analüüsisin selle nädala Fischeri male partiid.
Valged: Kg1, Le1, Vf1 ja h1, Oe4, Ra1 ja d1, Ea2, b2, c3, f2, g2 ja h2;
mustad: Kg8, Le8, Vf8 ja h8, Oc8 ja e5, Rd8, Eb6, b7, c6, f7, g7 ja h7.
8. Rb3 Oc7 9. Oc2 Od7 10. Ld2 Re6 11. Ve1 Ld8 12. 0-0 Ve8 13. Re3 0-0 14. Vd1 Oc8 15. Of5 Ld2 16. Vd2 Vd8 17. Vfd1 Vd2 18. Vd2 g6 19. Oh3 f5 20. g3 Rg5 21. Og2 Ve8 22. h4 Re4 23. Vd1 Rd6 24. Rd4 b5 25. Rf3 Oe6 26. b3 f4 27. Rc2 Rf5 28. g4 Rh6 29. g5 Rf5 30. Kh2 Od5 31. Ve1 Ve1 32. Rce1 Ob6 33. Kg1 Rg3 34. Rd2 Re2+ 35. Kf1 Rc3 36. Od5 cd 37. a3 Kf7 38. Rd3 Oc7 39. Kg2 Ke6 40. Kf3 Kf5 41. Rc5 b6 42. Rd3 Re4 43. Rb1 Rc5 44. Rc5 bc 45. Rc3 d4 46. Rb5 Oe5 47. a4 d3 48. a5 d2 49. Ke2 Kg4 50. a6 Ob8 51. a7 Oa7 52. Ra7 Kh4 53. Rc6 Kg5 54. Re5 h5 55. Rf3+ Kf5 56. Kd2 g5 57. Ke1 g4 58. Rg1 f3 59. Kd2 Ke4 60. Kc3 Kd5 61. b4 cb+ 62. Kb4 h4 0:1.
Loen salaühingute ajalugu. See annab mõtte ka ise salaühing asutada. Lapsena ma mõned juba asutasin, aga nüüd tahan luua veel salajasemat, kuhu ma ei võta isegi kedagi teist liikmeks, et keegi ühingu olemasolust teada ei saaks.
Carl Gustav Jung on kirjutanud, et inimesel on mitu mina, seega oleks ühingu erinevad liikmed minu erinevad minad. Tänapäeval võib öelda, et minu aju erinevad funktsioonid.
Nagu ma lapsena kirjutasin kamba vihikuid, nii oleksid ka nüüd sellel ühingul vihikud, aga salajasemad. Ma ei kirjutaks kaanele, et see on ühingu vihik, samuti ei kasutaks ma märkmetes mina-vormi, vaid vormistaksin ühingu saladused kolmandas isikus ilukirjanduslike juttudena. Et kellelgi siiski kahtlust ei tekiks, jätaksin need jutud avaldamata.
Ühingu liikmed võiksid olla näiteks Naljategija, Analüüsija ning Riimija. Naljategija teeks nalja, et tiiger on sellepärast triibuline, et siis ta on kontrastsem. Vahepeal ta sööks ohvreid, aga vahepea leinaks neid.
Analüüsija analüüsiks, et selles jutus on pandud kokku tiiger ja krokodill. Krokodillipisaratest on saanud tiigripisarad.
Riimija kirjutaks eelneva põhjal luuletuse:
Elas kord krokodill,
Reinhart Koselleck. „Vergangene Zukunft. Zur Semantik geschichtlicher Zeiten“. Frankfurt am Main, Suhrkamp 2000. 4. trükk. 389 lehekülge.
KÜSIJA: Milline on sinu varasem kokkupuude Koselleckiga?
VASTAJA: Magistriõppes pidime lugema aastal 2001 Mart Kivimäe raamatut, millest kolmandik oli pühendatud Koselleckile. Seal oli tõlgitud ära ka nüüd loetud raamatu peatükk unenägudest kui ajalooallikast. Seminar raamatu teemal jäi ära, sest suurem osa magistrante ei saanud raamatut kuskilt kätte ja õppejõud hakkas seda üldse magistrantide jaoks liiga raskeks pidama. Aga mina lugesin Kivimäe raamatu Kirjandusmuuseumis läbi ja panin selle eeskujul oma kodulehekülje unenäoteooria alalehele kirja, et unenägu on ajalooallikas. Kuus aastat hiljem andsin trükki raamatu „Ajalugu unenägudes“, mis sisaldab ajalooteemalisi unenäoüleskirjutusi. Mäletan, et Kivimäe raamat tundus raske, praegu Kosellecki raamat hoolimata võõrkeelest tundus kergem.
KÜSIJA: Miks on Kosellecki raamatul selline pealkiri?
VASTAJA: Autorit huvitab, millisena on mineviku inimesed tulevikku ette kujutanud. Kõige rohkem on sellest juttu raamatu kolmest tsüklist esimeses. Aga kogu ajaloo kohta saab öelda, et mingil hetkel on see kõik tulevik olnud.
Raamatu alapealkiri ütleb, et raamat räägib semantikast. See tähendab, et juttu on mõistete muutumisest ajaloos. Näiteks kasutati saksa keeles esialgu ajaloo kohta sõna ’Historie’, aga 18. sajandil tuli selle kõrvale uus sõna ’Geschichte’, mis tähendab ka lihtsalt lugu. Inglise keeles küll öeldakse siiani ’history’. Või seletatakse raamatus, et revolutsioon tähendas algselt ringkäiku, räägiti nii ühiskonnakordade kui ka taevakehade ringkäigust kui revolutsioonist, aga uusajal hakati revolutsioone pidama ühesuunalisteks. Ma tean, et Sorokin avastas hiljem uuesti, et riigisisene poliitiline revolutsioon lõppeb normaalsusesse tagasipöördumisega, aga kõik seda ei usu.
KÜSIJA: Võrdle Kosellecki ja enda tähelepanekuid unenägude kohta.
VASTAJA: Koselleckit huvitasid konkreetselt Natsi-Saksamaa unenäokirjeldused terrori kohta. Mina olen unenägusid kirja pannud tuju parandamiseks, kõige halvemad jätan kirja panemata. Nii mina kui ka Koselleck oleme tähele pannud, et unenäod ilustavad tegelikkust. Kosellecki järgi koonduslaagri elanikud nägid unes koonduslaagrist väljapääsemist, minul depressiooniaegsetes unenägudes depressiooni ei olnud. Hinnete osas näen vahel unes ka tegelikult saadutest halvemaid, teiselt poolt muutub magistritöö kaitsmine unenägudes doktoritöö kaitsmiseks. Koselleck räägib küll unenägudest kui ajalooallikast, aga koonduslaagri elanike jaoks oli koonduslaager olevik. Minu raamatus „Ajalugu unenägudes“ on seevastu unenäod õpitud ajaloo kohta. Lähiajaloo osa on küll suurem, kuid ka lähiajaloost suurem osa oli minu sünniaastast varasem. Unenägude seletajad kirjutavad unenägudest kui tuleviku ennustamise vahenditest, mind on sarnaselt Koselleckiga huvitanud pigem mineviku või oleviku peegeldumine unenägudes. Koselleck leiab, et unenägudes peegelduvad päriselt läbi elatud sündmused, minu unenägudes peegelduvad peale ajalooraamatute ka loetud ilukirjanduslikud raamatud.
KÜSIJA: Kuidas on mõisted sinu eluajal muutunud?
VASTAJA: Koselleck ütleb, et sõnal on ainult üks tähendus, mõiste juurde kuuluvad ka kõik teooriad, mis selle kohta käivad. Aga mõisteid tähistatakse sõnade või väljenditega. Minu eluajal on vähenenud vene keele mõju, vabastamisest on saanud okupatsioon. Suurenenud on inglise keele mõju, nüüd väidetakse, et neeger on ebaviisakas sõna ja tuleb öelda mustanahaline. Aga nüüd on Ameerikas president, kes ei nimeta asju ümber viisakuse, vaid võimutaotluse seisukohalt. Tema suust on tulnud eesti keelde halvustav sõna süvariik, mida kasutavad Eestis küll peamiselt ühe partei esindajad.
KÜSIJA: Mida sa õppisid mõistete kohta ülikoolis?
VASTAJA: Seda juttu sõnade Historie ja Geschichte erinevuse kohta räägiti ka bakalaureuseõppe loengutes. Ülikooli lõputöös ja magistritöös tuli mul defineerida mõiste ’fašism’. Selle kohta oli välja pakutud palju erinevaid definitsioone. Üks arvaja ütles, et fašismi defineerida tähendab kirjutada selle ajalugu. See on kooskõlas Kosellecki raamatuga, mis ütleb samuti, et sõnade tähendused pole püsivad.
Kodu oma
– домо́вый.
Endale
koju ta tood või?
Ta on
levinud – распространённый.
Kui
siutsub, kas kostab jonn või?
Isane on
самец
mingi liigi
raames.
Emane on
самка,
lööb isasega
kampa.
Ladina
keeles passer domesticus.
Lindude
õpe on laste kombestikus.
Liiginimi
- видовое название.
Eri
keeli siia me kaasame.
Vassili Zenkovski. „Vene filosoofia ajalugu“. I köide. Vene keelest tõlkinud Hillar Künnapas. Avatud Eesti raamat. Ilmamaa, Tartu 2025. Venekeelne esmatrükk Pariisis 1948–1950. Tõlget eesti keelde loetud praegu leheküljeni 119. Esimesel köitel kahest kokku 686 lehekülge.
KÜSIJA: Kes oli Vassili Zenkovski?
VASTAJA: Vene-Ukraina sõja tingimustes on rõhutatud, et Zenkovski oli ukraina päritolu. Aga ukrainlased jagunevad katoliiklikeks ja õigeusklikeks, tema oli õigeusklik. Iseseisvuse eest on võidelnud rohkem katoliiklik Ukraina. Zenkovski nimetab raamatus vahepeal Ukrainat Lõuna-Venemaaks. Tema eluloos on sarnasust Sorokini omaga. Kui Sorokin oli Veebruarirevolutsiooni ajal seotud Ajutise Valitsusega, siis Zenkovski Vene kodusõja ajal ühe valgekaartliku valitsusega. Enamlaste võidu tulemusel pidid nii Sorokin kui ka Zenkovski riigist lahkuma. Mõlemad peatusid algul Kesk-Euroopas ja siis liikusid lääne poole edasi. Mõlemad on olnud ka vangis, aga kui Sorokin oli Venemaal, siis Zenkovski Teise maailmasõja ajal Prantsusmaal.
KÜSIJA: Zenkovski raamatu teema, maht ja tõlke ilmumisaeg on sarnased sinu tõlgitud Masaryki raamatuga. Mis on nende raamatute erinevused?
VASTAJA: Masaryki raamat ilmus üle 30 aasta varem, aga selleks ajaks oli Zenkovski oma teose kirjutamist juba alustanud, tema raamat on suuliste loengute edasiarendus. Zenkovski on Masaryki raamatule ka viidanud, ta kiidab seda raamatut, aga ütleb, et osades asjades Masaryk eksib. Masaryk kirjutas protestantliku Lääne tsivilisatsiooni seisukohalt ning pidas õigeusku protestantlusest ja katoliiklusest vähem arenenuks, Zenkovski oli ise õigeusklik ja hakkas ka õigeusu vaimulikuks. Masaryk ütles, et Venemaa on Euroopa eilne päev, Zenkovski meelest oli Venemaal juba keskajal näiteks ikoonikunst väga kõrgelt arenenud.
Masaryki raamat räägib pealkirja järgi filosoofia kahest harust, Zenkovski oma kogu vene filosoofiast. Masaryk pidas vene filosoofia mahajäämuse üheks tunnuseks, et Venemaal pole arendatud tunnetusteooriat, Zenkovski küsib, miks peab just tunnetusteooriaga tegelema, Venemaal on seevastu olnud kõrgelt arenenud ajaloofilosoofia. Masaryk ütleb, et Vene keisririik on olnud tsesaropapistlik, sest kirik on allunud keisrile või tsaarile, Zenkovski vaidleb vastu, et õigeusu kirik tuli vabatahtlikult monarhile vastu. Ta viitab mõtlejale, kelle meelest keiser oli küll ajalooliselt kõrgem, aga kirik müstiliselt. Masaryk ütleb, et õigeusk on olnud müstilisem kui katoliiklus või ammugi protestantlus, Zenkovski meelest pole just Venemaal olnud selliseid müstitsismi äärmusi nagu Läänes, tema arvates on Venemaal olnud müstitsismi kesktee ehk müstiline realism. Mulle on ka tehisintellekt öelnud, et kuigi üldiselt on õigeusk katoliiklusest müstilisem, peab katoliiklus unenägusid tähtsamaks.
KÜSIJA: Esimene filosoof, kelle juures Zenkovski pikemalt peatub, on Skovoroda. Mida sa said teada tema kohta?
VASTAJA: Skovorodast on juttu raamatu teises peatükis. Enne on juttu eelloost. Kuigi Zenkovski arvates oli Venemaal ka keskajal piisavalt arenenud kultuur, leiab ta, et filosoofiat veel siiski mitte. Väärtuslik olevat küll ka intuitsioon, aga filosoofia algavat alles mõtte teadvustamisest. Selleni jõutud Venemaal 18. sajandi teisel poolel. Skovoroda oli religoosne mõtleja. Nagu see arvustus on vormistatud küsimuste ja vastustena, nii pani ka Skovoroda filosoofiat kirja dialoogidena. Mõtteloo metodoloogia seminarides, mida ma ükskord külastasin, peeti filosoofia ja teoloogia erinevuseks, et teoloogial on mingid eeldused, aga Zenkovski raamatust saab teada, et on olnud ka filosoofe, kellel on eelduseks olnud Piibel. Eurolistis Silver Saks tõlgendas Piiblit väga vabalt, ka Skovorodale olid Piibli tekstid sümboolse, mitte otsese tähendusega.
Filosoofia ei pruugi olla kooskõlas hilisema teadusega. Skovoroda arvas näiteks, et inimene mõtleb südamega. Piltlikult võidakse tänapäeval ka nii öelda, aga teaduslikult rääkides peetakse mõtlemise asukohaks aju. Erinevatest ajupoolkeradest pärinevad küll erinevad mõtted, võibolla piltlikule südamele vastab parem ajupoolkera.
Vaatasin võrdluseks ka, mida kirjutas Skovorodast Masaryk. Tema raamatus on vastavat nime ainult kahes lauses, üks lause on esimeses ja teine teises köites. Ta seostab Skovorodat hilisemate slavofiilidega, keda ta hindas madalamalt kui läänlasi.
Juhan Peegel. „Puhtetähed. Ajakirjandusloolisi jutustamisi“. 225 eesti ajakirjandus. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1991. 128 lehekülge.
KÜSIJA: Milline on selle raamatu lühikokkuvõte?
VASTAJA: Juhan Peegel annab ülevaate eestikeelse ajakirjandusajaloo algusest ja selle eelloost. Ta loeb eellooks ka kirikutele ettelugemiseks saadetud ilmalikud teated, mida nimetati plakatiteks. Mõtlesin, et on küll raadio eelkäija moodi, aga et võibolla on seda siis ka kirikuõpetaja peetud vaimuliku sisuga jutlus.
Edasi läheb raamat kalendrikirjanduse juurde. Kalendrites avaldati samasuguseid õpetlikke lugusid nagu hiljem esimestes ajalehtedes. Kalender ilmus küll ainult üks kord aastas, aga kuna tegi seda iga aasta, siis oli ikkagi perioodiline. Mõtlesin, et „Eesti mõtteloo“ sarja on ilmunud ka kindel arv köiteid aastas.
Kolmandaks läheb raamat aastatel 1766–1767 ilmunud esimese eestikeelse ajakirja „Lühhike öppetus“ juurde, mida anti välja paraalleelselt samasuguse lätikeelse ajakirjaga, nii et korraga algas kahe naaberrahva ajakirjandus tänu ühele ja samale mehele. Neljandaks on juttu aastal 1806 ilmunud esimesest eestikeelsest ajalehest „Tarto maa rahva Näddali-Leht“, milles kajastati muuhulgas Napoleoni sõdu. Ajalehe numbreid leiti alles hiljem üles, Peegel ei olnud neid näinud, aga talle oli ajalehe sisu umbes teada, sest seda oli pikalt refereeritud tsensuuriaruannetes. Raamatu kolmas ja neljas teema on esitatud ilukirjanduslikumas stiilis kui kaks esimest, aga autor lubab, et fantaasiat kasutades jääb ta võimalikkuse piiridesse.
KÜSIJA: Milline oli Juhan Peegli maailmavaade?
VASTAJA: Juhan Peegel oli nii Nõukogude Eesti ajakirjandushariduse rajaja kui ka kirjanik. Ükskord seltskonnas toodi tema kõrget eetilisust välja näitega, et ta olevat ajakirjandusüliõpilastele õpetanud: „Ajakirjanikud te võite olla, aga inimesed te peate olema.“ See raamat on kirjutatud Laulva revolutsiooni ajal ja vaatab ka tulevikku. Peegel ühendab oma kaasaja ja valgustusaja sellega, et ütleb, et vabaduseiha ei ole kunagi kustunud. Mulle tuli seda lugedes meelde Sorokini mõte, et vabadust on mitut liiki, aga Peegel seda liikidesse ei jaga. Näib, et Peegel ei ole formalist, sest ta ütleb, et ajakirjandusajaloo seisukohalt ei ole mingit tähtsust, kas ajakirja väljaandjal oli doktorikraad või mitte. Peegel hindab siiski täpsust, ta kahetseb, et faksiimileväljaannetes ei ole gooti kiri täpselt edasi antud. Esimeses ajakirjas oli palju praktilisi nõuandeid, aga Peegel hindab kõrgemalt selle väiksemat filosoofilist osa. Ma olen tõlkinud autoreid, kes pidasid religioossuse vähenemist allakäiguks, Peegel hoolimata oma eetilisusest arvab, et see näitab ajalehe kõrget taset, kui leht kirikuõpetust peale ei suru.
KÜSIJA: Juhan Peegel ja sinu ajaloolasest vanaisa Herbert Ligi olid mõlemad pärit Saaremaalt. Võrdle neid omavahel.
VASTAJA: Kuigi nad olid samast maakonnast pärit, on nende meetod küllaltki erinev. Vanaisa ühendas ajaloo ja matemaatika, Peegel ajaloo ja kirjanduse. Vanaisa oli ilukirjanduse tõepärasuse suhtes kriitiline. Ta ütles peolauas, et Edgar Allan Poe on teda alati külmaks jätnud ja oma artiklites kritiseeris teravalt Lennart Mere poolilukirjanduslikke uurimusi. Peegli ja Mere meetod on sarnane. Vanaisa tegi mineviku uskumuste faktikontrolli ja kirjutas, et väikelaste liha ja alkoholiga toitmine suurendas nende suremust, Peegel sageli vaid refereerib, mis minevikus arvati ja ei oska uskumuse tõepärasuse suhtes seisukohta võtta. Kuigi ma olen tegelenud sarnaselt vanaisale male ja suusatamisega, on Peegli ajakirjandusloolised uurimisteemad minu uurimisteemadega sarnasemad.
KÜSIJA: Peegel kirjutab eesti ajakirjanduse algusest, sina oled näinud interneti jõudmist Eestisse. Võrdle neid perioode omavahel.
VASTAJA: Trükisõna ja internet on mõlemad kommunikatsioonivahendid, nende alguses on sarnasusi. Üks sarnasus on kasutuse sagenemine. Perioodika jõudis aastakalendritest nädalalehtedeni ja hiljem päevalehtedeni. Oma esimest e-maili postkasti ma ei jõudnud ühtegi korda kontrollida, teist hakkasin kontrollima kord nädalas, koju interneti jõudmisel kontrollisin postkasti viis korda nädalas, hiljem vahel juba iga tunni aja tagant. Ka avalikult üles riputatav on muutunud sagedasemaks, algul tehti staatilisi kodulehekülgi, hiljem perioodilisi blogisid või facebookipostitusi. Peegel kirjutab, et esimestele ajalehtedele oli iseloomulik välisuudiste suur osakaal, ma ei kirjutanud internetis ka algul millestki muust kui Euroopa Liidu teemal.
Unenäod, male, lugemine ja muu.