Pühapäev, aprill 30, 2017

Pühapäev

Vanasti kui käisin koolis,
oli suvi pühapäev;
nüüd ma töötan ainult kodus,
lühemat ent puhkust näen.

Vaba aja vabaduses
ootamatuid asju teen.
Olen homsel riigipühal
sünnipäeva õnneseen.

Sõna ja ristsõna

Krister võttis minuga ühendust ja küsis ühe sõna tähendust. Vastasin sellele ja lisasin, et ma pole teiste käest sõnade tähendusi küsinud, vaid olen vaadanud sõnaraamatust. Kristerile oli võibolla tähtsam inimestega ühenduse võtmine.

*
Lahendasin ühe ristsõna ära. Kui mul oli juba valmis, püüdis üks teine inimene sama ristsõna lahendada. Ütlesin talle mõned asjad ette, aga mitte kõike. Toas oli üks väärtuslik ese. Aga kui korraks tuli kustu pandi, oli see läinud. Läksin väiksesse kööki. Uks ei sulgunud, sest link ei ulatunud auku. Isa hakkas ust parandama. Ta küsis, kas ma tegin arvuti taga ühte või teist asja. Vastasin, et mitte kumbagi. Isa sai pahaseks ja pakkus, et kui ma tööd ei teinud, siis ma tegelesin oma satanismiga. Vastasin, et ma tegin siiski tööd.

*
Olin kirjastuses. Seal oli arvuti, millele olin oma nime andnud. Ma ei viinud seda arvutit siiski koju. Tuli üks mees, kes tahtis arvutisse suurt ketast panna ja sellele ruumi tegemiseks asju eest kustutada.

Laupäev, aprill 29, 2017

Välismaalaste vildikad

Hakkasin sisenema ühte arvutikeskkonda. Selleks tuli vastata küsimustikule. Ma ei hakanud esialgu vastama, sest vastused olid juba eelmistest kordadest kirjas. Aga küsimusi võis olla vahepeal muudetud. Vaatasime seda asja vennaga kahekesi. Olin ülikoolis. Loengukuulajad olid kirjutanud paberile oma nimed. Ühest nimest tundus, et see on tuttava oma, kuigi käekiri polnud selgelt loetav. Siis sain aru, et tegemist ei ole siiski tuttavaga, sest tuttav on eestlane, aga see inimene välismaalane. Nimi oli siiski natuke teine kui alguses tundus. Panin asju kokku. Karpidesse tuli panna vildikad ja pastellid. Muidu poleks see nii tähtis olnud, milline millisesse karpi saab, aga osad olid välismaalaste omad, need ei tohtinud enda omadega segamini minna. Praegu oli keskkooli lõpueksamiteks valmistumise periood. Tahtsin hästi kõvasti õppida. Aga ütlesin, et ükskõik kui palju ma õpin, kirjandi ja inglise keele saan ikkagi kahe.

Reede, aprill 28, 2017

Materjali tagasivõtmine

Peebo 6,5 p.
Raidväli 5,5
A. Pedmanson, Liiva 4,5
H. Pedmanson, Runnel, Hinrikus 4

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Raidväli
1. e4 d6 2. d4 g6 3. Rc3 Og7 4. f4 Rf6 5. Oe2 0-0 6. Rf3 Og4 7. h3 Od7 8. Oe3 Rh5  9. Kf2 Rc6 10. g4 Rf6 11. e5 Re8 12. Ld2 f6 13. d5 fe 14. dc Oc6 15. fe Oe5 16. Oh6 Vf7 17. Oc4 e6 18. Oe6 Lh4+ 19. Kf1 Of3 20. Of7+ Kf7 21. Lf2 Lf2+ 22. Kf2 Oh1 23. Vh1 jne. musta võiduga.

Neljapäev, aprill 27, 2017

Käigu nõudmatajätmine

Istusime ümber malelaua. Rääkisin, et reeglid näevad ette mingi juhtumi, kui puudutatud nupuga ei pea käima. Vist siis, kui puudutada nuppu vastase käigu ajal. Siis vist käigu nõudmise asemel vähendatakse mõtlemisaega.

Kolmapäev, aprill 26, 2017

Rääkimised

Läksime seminariruumi. Valiti endale sobiva kujuga istmeid. Varsti öeldi, et ma hakkaks loenguga pihta. Mul polnud loeng ette valmistatud, aga hakkasin rääkima Mussolinist. Rääkisin, et Tuneesia kuulus ühele Euroopa riigile ja Liibüa teisele. Mulle esitati vahepeal küsimusi, mille mõjul ma muutsin jutu suunda.

*
Lugesin Helinale oma kirja ette. Helina ütles, et ma võin rääkida, aga tema kõiki neid asju ei tea. Me ei vahetanud enam kirju nii sageli kui varem. Helina küsis, kas T. Kallas on kirjanik. Ta ei paistnud enam eriti ilukirjandust lugevat. Varem oli ta teadnud, kes Kallas on ja olin talle siis ühest Kalda raamatust kirjutanud.

*
Oli klassikokkutuleku päev. Kõndisime rivis mööda teed. Artur rääkis huvitavat juttu, seetõttu püüdsin talle lähemale saada. Kuna ilm ei olnud väga soe, siis olid täna suuremal osal inimestel riided seljas, aga rivi eesotsas kõndijad olid siiski üleni paljad. Teised paistsid seda loomulikuks pidavat. Jõudsime ühte majja ning läksime ülemisele korrusele.

Teisipäev, aprill 25, 2017

Tartu rahvaküsitlus

Lugesin ajalehest, et Tartus oli toimunud mingi rahvahääletuse moodi rahvaküsitlus. Inimeste huvi selle vastu olevat olnud leige. Võibolla on asi siiski ka selles, et korraldajad ei levitanud ürituse kohta piisavalt informatsiooni, sest ma ei saanud küsitlusele vastata, kui ma selle toimumisest enne lõppemist ei teadnud.

Esmaspäev, aprill 24, 2017

Kreeka luuletaja

Konstantinos Kavafis. „Luuletused“. Tallinn „Eesti Raamat 1989. Uuskreeka keelest tõlkinud Mati Sirkel. Järelsõna Asteris Kutulas. 96 lehekülge.

Hästi tuntud ilukirjandusžanr on ajalooline romaan. Kavafise luulekogu on aga ajalooline luulekogu. Ta on kirjutanud Kreeka ja muu Vahemere piirkonna ajaloost, elades ise Egiptuses Aleksandrias. Tema eluajal toimusid samuti suured ajaloolised sündmused nagu Balkani sõjad, Esimene maailmasõda, Kreeka-Türgi sõda ja Korfu konflikt, kuid nende kohta luuletusi ei ole, autori pilk on suunatud kaugemasse minevikku. Saatesõnas väidetakse, et nende kaugemate ajalooliste sündmuste kaudu olevat ta tahtnud siiski sümboliseerida oma kaasaega. Kuid kas analoogiad ei ole olemas ka siis, kui huvitabki rohkem minevik? Uku Masing olevat tegelenud kaugete aegade ja kaugete maadega just selleks, et õppida tundma midagi võimalikult erinevat.

Kavafiselt on kogus luuletusi ka tema enda elu kohta. Kuid nendeski tegeleb ta aegade võrdlemisega. Vanemasse ikka jõudes kirjutab ta luuletusi, milles vaatab tagasi oma noorusele. Tal on nooruse möödumisest kahju, luulekunstiga tegelevat ta lohutuse leidmiseks. Tänapäeval arvatakse, et noored ongi paremad luuletajad. Aga paremateks ajaloolasteks peetakse natuke vanemaid inimesi, võibolla ajalooteemaliste luuletuste kirjutamisel tuleb kõrgem vanus rohkem kasuks kui armastusluuletuste puhul.

Kuigi võrdlesin ühes lauses Kavafist Masinguga, näen ma nende erinevust selles, et Masing oli idealist, kelle jaoks lapsepõlv kui rumaluse aeg oli õudne, kuid Kavafis peab justkui omaks olümpiamängude taastamise põhimõtet, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Ta kirjutab, et hinnata tuleb ka väikseid edusamme. See tuletab mulle meelde eurolistis kirjutanud usukuulutaja mõtet, et kolmeaastane laps on täiuslik kolmeaastase lapsena.

Kavafis on leidnud materjali vanema Kreeka ajaloo erinevatest järkudest – nii Vana-Kreeka polüteismist, Rooma riigi võimu all oleku ajast kui ka kreekakeelse kristliku Bütsantsi pärandist. Ühes luuletuses kirjutab ta sellest, kuidas Trooja sõjast koju sõitev Odysseus peakski kaua aega teel olema. Mul tekkis seda lugedes seos, et Kreeka üleskirjutatud ajalugu on väga pikk, kreeklased on 20. sajandisse Odysseuse kombel või veel kauem teel olnud. Aga järelsõna lugedes selgub, et see võiks käia ka selle kohta, kuidas Kavafis ise luuletusi kirjutas. Ta polnud neid elu jooksul väga suurt arvu kirjutanud, aga see-eest pikalt viimistlenud. Tema luulekogu ilmus esimest korda trükis alles pärast tema surma. Ma küll ei poolda liigset kiirustamist ja viimasel ajal olen luuletusi lugedes nende üle varasemast pikemalt mõelnud, aga ma olen uhke, et saan raamatute käsikirjad tähtaegadeks valmis. Kui avaldada midagi juba eluajal, on võimalik saada tagasisidet ja sellest õppida.

Kavafist võiks võrrelda nende kirjanikega, kes on midagi ajaloo kohta kirjutanud. Eestis Jaan Kross tahtis kirjutada mineviku eestlastest, aga eestlaste kirjutatud ajalugu polnud väga pikk, seetõttu tuli teha oletusi, kes üldse eesti päritolu võis olla. Kavafisel kreeka ajalooga sellist probleemi ei ole. Ühes luuletuses nimetati halvasti kreeka keele oskajaid barbariteks, aga polnud nõuet, et kreeklased peaks ise võõrkeeli õppima. Sarnasusi leidsin Kavafise ja Rein Raua luule vahel, sest mõlemad on kirjutanud nii raidkirjadest kui ka Dareiosest. Shakespeare’ilt pidime koolis pähe õppima Hamleti monoloogi, kes kartis nii elada kui ka surra, ja surra sellepärast, et sellega võiks kaasneda halvad unenäod. Kavafis kahtleb sama moodi, kas on üldse vaja aknast välja näha, sest võiks näha midagi halba. Sarnaseid teemasid on Ristikiviga, aga kui Ristikivile oli see võõrast maast kirjutamine, siis Kavafisele oma rahvast. Minu loominguga nii sarnasus kui ka erinevus on luulereas, kus Kavafis ütleb, et vahel tuleb unenäos minevik meelde, mul tuleb peaaegu iga öö või veel sagedamini.

Kavafis ei pea vajalikuks rikkust ega tiitleid, kuid hindab nii hingepuhtust kui ka kehailu. Loobumine on tal see, kui jäetakse mingi asi tegemata ja juuakse veini, mõni teine loobub alkoholi tarvitamisest.

On räägitud, et Nõukogude ajal oldi sunnitud ridade vahele kirjutama. Aga Kavafisel on soovitus, mida võib tõlgendada, et tõde võiks alati vaid pooleldi mõista anda. See tõi meelde ka ühe Umar Hajjami luuletuse luule varjatud tähendusest või selle, kuidas eesti vanarahvas mõtles välja mõistatusi, kuigi oli valmis ka mõistatuse vastuse teatavaks tegema. Kuigi praegu kirjutatakse Nõukogude ajast sirgjoonelisemalt, on neid, kellele meeldib lahendada ristsõnu või maleülesandeid. Mulle meeldib blogis päevasündmustest rohkem kirjeldada unenägusid, mille tähendus on ebaselgem.

Luku taga

Tahtsime uksest väljuda, aga see oli lukku pandud, meid oli vangistatud. Meenutasime, kuidas me ükskord Kuu peale põgenesime. Küsisin, kas me Brežnevilt tagasipöördumiseks luba küsisime. Vastati, et vist mitte, selline asi poleks sobinud. Nüüd tuli jälle põgeneda. Läksin jälgede segamiseks kõrvalruumidesse, aga seal liikus inimesi. Seal nägi mind järjest rohkem inimesi. Läksin käpuli voodisse teki alla. Aga see võis tähelepanu äratada, et ma pole pikali, vaid käpuli.

*
Vaatasime vanu klassipilte. Ühe klassipildi olin ühele klassikaaslasele ära andnud. Üks oli läinud kortsu, sest see oli kätte antud, kui olime teel Tallinnasse ja mul oli kaasas ainult kilekott, kuhu panin hiljem fantapudeli. Seisin praegu mullahunniku otsas. Pille ütles, et tal on raske minuga rääkida. Vastasin, et see tuleb sellest, et ma olen tast kõrgemal, vahetame kohad.

*
Kõndisin kodu poole. Talv läbi polnud eriti lund olnud, aga aprillis oli seda rohkem. Tegin lumest kuule. Fortuuna tänaval hakkasin ühte lumekuuli veeretama, nii et see paisus suuremaks. Aga ma ei teinud seda keraks, vaid ketta kujuliseks. Ketta sisse kogunes ajaleht. Kodus vaatasime Tõnu ja Helenaga televiisorit. Helena õpetas, mida ma pean tegema, et ühte elamust saada.

Pühapäev, aprill 23, 2017

Vankrite väljavahetamine

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 f6 6. d4 ed 7. Rd4 c5 8. Rb3 Ld1 9. Vd1 Od6 10. Rc3 b6 11. Oe3 Ob7 12. a4 Re7 13. a5 b5 14. f3 0-0 15. Rc5 Oc6 16. Re6 Vfe8 17. Rd4 Ob7 18. Vd2 Vad8 19. Vad1 b4 20. Re2 Rc6 21. Rc6 Oc6 22. Rd4 Ob7 23. Rf5 Ve6 24. Rd6 Ved6 25. Vd6 Vd6 26. Vd6 cd 27. Of4 d5 28. ed Od5 29. b3 Of7 30. Od2 Og6 31. c4 bc 32. Oc3 Od3 33. viik. Mängu kestus 19 minutit.

Ohtlik haigus

Ühes ruumis toimus rahva kogunemine. Tähtsad mehed rääkisid, et miks nooremale põlvkonnale peavad vanemad raha teenima. Nad ei teadnud, et ma teenin ise. Hakkasin põgenema. Põgenesin läbi metsa nagu unenägudes kombeks.

*
Olin arsti juures. Arst ja õde vaatasid mu kätt, et sellel on liiga palju täppe. Kopsuproovi jälg ei olnud ikka veel kadunud. Nad tahtsid seda ära lõigata. Minu teada vägisi lõikamine võis asja halvemaks teha. Nad läksid vahepeal teise ruumi. Arst tuli esimesena tagasi. Ta ütles, et tüüfusega lööb süda järjest aeglasemalt ja lõpuks võib seisma jääda. Küsisin, kas see haigus lõppeb siis surmaga. Arst vastas, et ei, alati mitte. Küsisin, kas enamasti lõppeb surmaga. Arst vastas jah. Mõtlesin, et võiks küsida, kas ma sain tüüfuse hiirega kokkupuutest. Mõtlesin, et olen kodus nõusid pesnud ja pesen vist ka edaspidi, teised ei paista nõude puudutamisest tüüfust saavat.

Laupäev, aprill 22, 2017

Tõlkimine

Päevaplaani tuleb täita,
kunagi saab siis ehk raha.
Raamatu kui annan trükki,
rahvas lugeda ei taha.

Ise loen ja ise tõlgin,
ehk teen valmis saatesõna.
Tulemas on palju päevi,
mis on vormilt nagu täna.

Mängivad aparaadid

Leidsin sahtlist vana kommi ja tahtsin seda sööma hakata. Tõnu tegi kartlikku häält, sest liiga vana komm võis muutuda mürgiseks. Püüdsin kommipaberi pealt leida, mis aastal see on valmistatud, aga seda polnud seal kirjas. Andsin tükikese kommist Tõnule endale proovimiseks. Ta maitses seda, aga tegi kartlikku häält edasi.

*
Meil oli korteris ümberkorraldusi tehtud. Panin suures toas seina peal televiisori mängima, ise läksin põrandale teki alla ja hakkasin õppima. Õppisin nii palju kui jaksasin, siis katkestasin väsimuse tõttu. Järgmisel päeval koolis oleksin öelnud, et ma ei jaksanud kõike õppida. Siis oleks mulle vastatud, et sel juhul võin endale kergema kooli valida. Külla tulid ajakirjanikud. Nad ütlesid, et tahavad isale küsimusi esitada. Isa vastas, et ta ei taha ajalehte sattuda. Ajakirjanikud ütlesid, et meie korter on lage. Vastasin, et vastupidi, see on asju tihedalt täis. Suur tuba oli natuke lagedam, aga teistes ruumides oli asju väga tihedalt, sellepärast ma suurde tuppa olingi tulnud. Ajakirjanikud mõõtsid asjade tihedust. Maki sees mängis laserplaat. Tahtsin makki avada, aga selle peale see läks katki, sest see koht ei olnud avamiseks mõeldud. Pealegi võis niiviisi laserikiir silma tungida. Tegin kurba häält. Selleks, et osata makki avada, tuli seda kõigepealt õppida, aga õppimise käigus läks see katki.

Reede, aprill 21, 2017

Tuna 4/2016

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“ 4/2016

Numbris tuletatakse taas meelde, et Esimene maailmasõda on unustatud sõda. Minu meelest see viimasel ajal enam nii unustatud ei olegi, sest seoses selle ümmarguse aastapäevaga on viimasel ajal sellele rohkem tähelepanu pööratud. Numbris kasutatakse ka mõistet pikk Esimene maailmasõda, mille alla mahuvad jätkusõjad nagu Vene Kodusõda ja Eesti Vabadussõda. Need on olnud veel vähem unustatud. Eesti ajal tegutses vabadussõjalaste liikumine, mis Vabadussõja mälestust meelde tuletas, Nõukogude ajal õppisime Vene kodusõja punaste laulu umbes sõnadega „Mööda mägiteid ja orge / viidi viisi sõjatee“. /TÄIENDUS: vt. allpool/ Esimese maailmasõja põhiosa kohta oli populaarne raamat Švejkist, mis olevat paljudel sõna-sõnalt peas olnud.

Kui aastal 2014 hakati rääkima unustatud Esimesest maailmasõjast, siis praegu võiks rääkida unustatud Veebruarirevolutsioonist. Üks tuttav on korduvalt kirjutanud, et Vene revolutsioon võrdub Oktoobrirevolutsiooniga. Vaatasin ühest ingliskeelsest leksikonist, et seal eristatakse kolme Vene revolutsiooni. Üks neist jääb aastasse 1905 ja kaks aastasse 1917. Jüri Andi loengu riimkonspektist mäletan, et võimu haaramise hetkel oli Veebruarirevolutsioonil rohkem ohvreid kui Oktoobrirevolutsioonil. Oktoobrirevolutsiooniga võimule tulnud valitsuse ohvrite arv ulatus hiljem miljonitesse, aga juhul kui piirata Veebruarirevolutsioon ainult veebruariga, kas ei pea sellisel juhul piirama ka Oktoobrirevolutsiooni ainult oktoobriga? Õigem tundub vist lugeda need üheks ja samaks revolutsiooniks, sest revolutsiooniline pinge veebruari ja oktoobri vahel ei kadunud.

„Tuna“ lugedes tundub, et vanemad autorid kirjutavad tavaliselt paremini kui nooremad, vähemalt kui ollakse oma erialaga järjekindlalt tegelenud. See ei tähenda, et noori ei peaks avaldama, muidu nad ei õpi juurde ja ei jõua ka vanemana nii kõrgele tasemele kui eelmine põlvkond. Ühe doktorandi artiklit lugedes kahtlesin, kas on vaja nii palju nimesid ja viiteid, kui neid pole väga pikalt kommenteeritud. Järgneb Jaak Valge artikkel, kus nimede asemel on keskendutud mõtetele, seda oli parem lugeda. Kuigi mõni lehekülg sellest pani samuti mõtlema, kas on vaja nii palju refereerida.

Jaak Valge on ajalehes poliitikaküljel kirjutanud, et on otsedemokraatia pooldaja. Vahel mõeldakse otsedemokraatia all seda, kui otsedemokraatlike otsuste osakaal on suur. „Tunast“ selgub, et Valge peab otsedemokraatlikuks otsuseks ka seda, kui toimub vaid üks rahvahääletus hulga aastate jooksul. Artiklis keskendub ta 1920. aastate usuõpetuse teemalisele rahvahääletusele. Vabadussõjalaste põhiseaduse muutmise eelnõule heitis vist Päts ette, et see on põlve otsas kokku kirjutatud. Nii saaks öelda iga eelnõu kohta, mida pole välja töötatud parlamendisaalis või mõnes muus riiklikus institutsioonis. Valge artiklist selgub, et ka Kristliku Rahvaerakonna usuõpetuse eelnõule heideti ette, et selle väljatöötamisel pole kaasatud juriste.

Valimisi erinevalt rahvahääletustest ei peeta otsedemokraatiaks, sest valimistel delegeerib rahvas otsuste langetamise õiguse parlamendile. Aga kui parlament või valitsus ei taha mingis küsimuses otsust langetada, kas siis ei või ka öelda, et otsuse tegemine delegeeritakse rahvale? Rahvast püütakse seejuures tavaliselt siiski propagandaga mõjutada, milline otsus oleks soovitav.

Demokraatia küsimusega tegeleb ka Mait Kõiv Vana-Kreeka teemalises artiklis. Nägin üks päev ajalehes pealkirja, et Kreekat ei peeta enam demokraatia hälliks, vaid demokraatia algus on nihutatud varasemaks. Kõivu artiklist selgub, et demokraatia alguse suhtes ei ole uurijate hulgas üksmeelt, aga Kõiv ise pooldab varasema alguse teooriat. Siis oli vist soomlaste „Maailma ajalugu“ see koht, kust lugesin vastupidist rõhutust, et kogu Kreeka ei olnud demokraatlik ja ka Ateena mitte kogu aeg. Kõiv vaidleb muuhulgas Kreeka enda klassiku Aristotelesega, kelle arvates oli areng toimunud järjest suurema demokraatia suunas. Et sellist seaduspärasust ei ole, seda kinnitab ka lähiajalugu.

Ajakirjas viidatakse järjest sagedamini paberraamatute või arhiivimaterjalide asemel võrgulehekülgedele. Kui mina ülikoolis käisin, siis üks õppejõud õpetas veel, et võrgumaterjalidel ei ole tavaliselt suuremat teaduslikku väärtust. Nüüd arhiivinduse teemalistes kaastöödes juba kirjutatakse, et toimub üldse üleminek paberkandjalt elektroonilisele. Ma loodan, et säilib siiski võimalus lugeda ka paberilt. Näiteks on mul hea meel, et „Tuna“ ise ilmub jätkuvalt paberil.

TÄIENDUS:

Teoses "Lauluraamat. 555 laulu mitmele maitsele" on selle laulu esimene salm:

MÖÖDA mägiteid ja orge viis diviisi sõjatee
võitma lahinguis Primorjet, kindlust valgete armeel.

Laulu alla on kirjutatud märkus: "Esimese maailmasõja ajast pärit meloodia; Venemaa kodusõja ajal laulsid seda Kaug-Ida rindel erinevate sõnadega niihästi punased kui ka valged."

Sõja käik

Venemaa alustas Eesti vastu sõda. Istusin ühes ruumis ja püüdsin magada. Vaenlased tulid meid arreteerima. Mind pandi teise vangikolonni kui ülejäänusid, sest mind peeti ohtlikumaks. Öeldi, et minuga tuleb probleeme. Räägiti, et see kord pole venelastel sõda nii hästi ette valmistatud kui eelmine kord. Põgenesime vangistusest ja liitusime Eestis paiknevate liitlaste baasivägedega. Natuke hiljem öeldi, et Pille jooksis venelaste poolele üle. Küsisin, kas koos Oudekkiga. Vastati jah, tal ei jäänud muud üle. Üks liitlaste väeosas lahkus Eestist, aga see, millega mina olin liitunud, jäi veel alles. Siis lahkusid ka selle väeosa välismaalased, jättes eestlased üksi sõdima. See raamat kuulus nende hulka, kus sündmused arenesid tegelase tahtest olenemata. Mõtlesin, et kui ma venelaste kätte langen, võidakse mind maha lasta. Aga võidi piirduda ka vangistusega, nagu oli tehtud Teises maailmasõjas Saksa poolel võidelnutega.

Neljapäev, aprill 20, 2017

Võrgus ja ajalehtedes

Ajaloo arutelu listiga liitus uus inimene. Natuke pärast seda saatsin listi kirja, mille koopia läks ka Maajale. Kirjutasin, et ma asutasin listi selleks, et üksteise kirjadele vastataks. Varem olin listi läinud kirjadest saatnud emale pimekoopia, aga Maajale läks nähtav koopia. Emale polnud vaja nähtavat koopiat saata, sest oli nagunii teada, et ta on ema. Vaatasin rahvusvahelist ingliskeelset ajaloo uudistegruppi. Viimasel ajal oli sinna hakanud tulema ka eestikeelseid kirju, arvatavasti sellepärast, et olin sellele grupile eestlaste hulgas reklaami teinud. Ühest eestlasest olin uudistegrupis kirjutanud ja nüüd oli tulnud sinna ka tema kiri, arvatavasti oli ta leidnud oma nime otsingumootoriga.

*
Vaatasin vana ERSP lehte. Leidsin sealt oma kaastöö, mille ilmumisest ma siiani ei teadnud. Vaatasin, et olen kirjutanud paremas stiilis kui ma arvasin. Minu kirja oli kommenteeritud, et raamatutest kirjutades ei ole mul neid vist enam käepärast olnud. Seega kirjutasin juba tol ajal mälu järgi. Vaatasin, et ma olin pidanud enda nimeks kellegi teise nime. Siis nägin, et teises kohas on siiski minu nimi ka kirjas. Seda kaastööd ei olnud veel minu koduleheküljel teoste nimekirjas nimetatud, aga mõtlesin seda nüüd teha. See oli üldse ime, et ma nii paljudest väljaannetest kaastööd üles olin leidnud. Minu koduleheküljele murti vist sisse ja seal tehti muudatusi, aga ma sain vähemalt algul oma variandi üles riputada.

Kolmapäev, aprill 19, 2017

Mõistatuslik planeet

Olime teisel planeedil. Siin varem käinute arvamused olid selles suhtes väga lahkuminevad, kas sellel planeedil elu on või mitte. Oleks võinud arvata, et on, sest sellel oli maju ja esemeid. Aga majades ei olnud ühtegi elanikku näha. Arvatavasti planeedielanikud läksid kosmosest saabujate tulekul peitu, et konflikti vältida.

Teisipäev, aprill 18, 2017

Tuttav rektor

Peeter Tulvistet ja tema perekonda tundsin lapsepõlvest peale, sest ta oli isa sõber ja lisaks elasime tol ajal mõlemad Annelinna uutes majades. Algul tundsin teda nime onu Peeter all, hiljem sain sagedamini kokku, aga kasutasin perekonnanime Tulviste.

Käisime üksteisel külas. Ükskord käisime vist tema ühe lapse sünnipäeval. Olin lugenud lasteraamatust, kuidas keegi mängis autot ja käis vahepeal köögist bensiini võtmas. Tulviste pool pakuti selliseid küpsiseid, et mängisin, et need ongi see bensiin.

Tulviste töötas vahepeal ka Ameerikas ja võibolla sealt sai endale koju arvuti, igal juhul oli ta üks varasemaid tuttavaid, kellel oli kodus arvuti. Läksin ükskord koos ühe vennaga selle arvutiga mängima, kodus oli Tulviste poeg.

Umbes sel ajal, kui valmistusin astuma ülikooli, valiti Tulviste rektoriks. Selle üle oli hea meel ka minu isapoolsel vanaemal, ta ütles: "Oma mees sai rektoriks".

Aga kohe valimise järel tabas Tulvistet infarkt. Sellest ta küll raviti terveks. Talle öeldi, et suitsetajatel on infarkti kordumise tõenäosus kaks korda suurem. Seetõttu jättis ta suitsetamise maha. Ta ütles, et infarktiga on nii meeletu valu, et ta ei taha selle kordumist. Surmahirmu tal polevat infarkti ajal olnud. Hiljem ta vist vahel ühe suitsu suuremate vaheaegade järel meeldetuletamiseks siiski tegi.

Minu ülikooliaeg kestis kümme aastat, esimene rektor sel ajal oli Tulviste. Tema kohta avaldati ajalehtedes karikatuure, aga need joonistused ei tundunud tema tegeliku näoga eriti sarnased. Üks minu kursusekaaslane rääkis sellise anekdoodi: Koristaja küsib: "Kes selle viina ära jõi, mis siin kabinetis oli?" Tulviste vastab: "Mina. Mulle ei meeldi kui minu kabinetis viina hoitakse."

Tulviste ise rääkis veel rohkem anekdoote. Vist samal sügisel, kui minust sai üliõpilane, hakkasin temaga koos saunas käima ja käisin tema elu viimase aastani. Esimesed viis aastat ma ei istunud jutuajamisruumis eriti pikalt, vaid läksin maja teise ruumi arvuti taha, kus oli parem internetiühendus kui kodus. Hiljem ma enam väljaspool kodu internetti ei vajanud. Üks Tulviste räägitud anekdoot, mis mulle meeldis ja mis seostus minu jaoks sellega, kuidas ma lapsena Ameerika Häält kuulasin, kõlas nii: Tatarlased läksid Gorbatšoviga rääkima, et vene keeles on ütlus: "Kutsumata külaline on hullem kui tatarlane." Tartarlased leidsid, et see on solvav ja tahtsid, et nii enam ei öeldaks. Gorbatšov vastas: "Hea küll. Ma annan käsu, et edaspidi tuleb öelda: "Kutsumata külaline on parem kui tatarlane.""

Tulviste on rääkinud, et kui Venemaal läheb poliitiline olukord halvemaks, siis hakkavad sealt tulema paremad anekdoodid. Selle kinnituseks oli näide: Putin teeb külmutuskapi ukse lahti ja sült hakkab värisema. Putin ütleb: "Ära värise, ma tulin kohupiima võtma."

Tulviste oli õppinud Moskva ülikoolis ja paljud anekdoodid, mille ta rääkis, olid üldse vene keeles. Ta on rääkinud ka ingliskeelset anekdooti. Ta ise ütles ühel korral, et tema on Eesti kõige parem anekdoodirääkija ja üks teine poliitik kõige parem ropu anekdoodi rääkija.

Juttu oli ka tõsisematel teemadel. Lisaks rektoriameti pidamisele kandideeris Tulviste Eesti presidendiks. Ühe kirjaniku poeg küsis temalt: "Kui sind presidendiks valitakse, kas sa siis veel sauna tuled?" Tulviste vastas: "Ma olen selle üle mõelnud. Vahel vast ikka tulen." Aga ta jäi valimata.

Mina küsisin nõu seoses magistrieksamiks valmistumisega. Ma kahtlesin, kas ma suudan meelde jätta 40 raamatut korraga. Tulviste ei olnud sellise jutuga rahul. Ta ütles, et keskajal peeti targaks inimest, kes palju mäletab, aga tänapäeval seda, kes loob uut teadmist.

Kuna ta oli psühholoog, siis minu raamatutest meeldis talle kõige rohkem "Ajalugu unenägudes", mis koosneb valitud unenägudest. Ta rääkis selle raamatu kohta, et Freud seletas kõiki unenägusid seksuaalsusega, aga mingi teine teoreetik oli öelnud, et unenägude tähestik võib olla laiem. Minu raamat olevat kinnitus, et minul on see laiem. Tulviste rääkis, et tema ei näe poliitilisi unenägusid. Kuigi ta oli Riigikogu liige, polevat ta kunagi näinud unes, mitu häält ta valimistel saab. Poliitika olevat nii ebameeldiv, et olevat hea meel, kui sellest jamast lahti saab. Mina ütlesin, et ma pole küll valimistel kandideerinud, aga olen oma häälte arvu unes näinud. Kui raamatu "Ajalugu unenägudes" müük lõpetati, siis Tulviste oli nõus võtma laost ühe järelejäänud paki kinkimiseks.

Elu viimastel aastatel hakkas tema mälu halvenema. Talle oli see oma eriala tõttu tuttav teema. Kui saunas öeldi, et peab jälgima, et ta midagi maha ei unustaks, siis ta vastas, et kui hüpermälu tekib, siis hakkab neid asju võtma, mida pole toonud. Ühel korral panigi ta koju minnes ette minu prillid. Selgus, et meil on ühe tugevusega prillid, mistõttu mina läksin koju tema prillidega. Järgmine päev ta tuli meile külla, et prillid tagasi vahetada. See oli vist tema viimane külaskäik meie koju. Saunas nägin teda veel tänavu aastal veidi enne tema surma.

Esmaspäev, aprill 17, 2017

Martsipanjänes


Loomad purgis

Peedul põles kuuseheki taga lõke. Vennad tegid selle kõrgemaks. Kartsin, et nüüd hakkab tuli laiali minema. Põgenesime kahe inimesega läbi metsa sündmuskohalt, kuigi oleks pidanud vist just tuld valvama. Jõudsin Tartusse. Nägin, et teel, mida mööda ma tahtsin minna, oli kari kasse, seetõttu valisin teise tee. Mõtlesin, et seni ma kartsin koeri, nüüd hakkan kasse ka kartma.

*
Olin koolis. Läksin küsima, kas ma pean söögiraha maksma. Ütlesin, et varem ma ei pidanud, sest olin paljulapselisest perest, aga nüüd on vennad suured. Mulle vastati, et ma ei pea söögiraha maksma. Aga söögitalongi mul erinevalt teistest ikkagi ei olnud. Olin käinud seni söömas ühes koolist kaugemas söögikohas, et oleks kindel, et ma ei sööks ilma loata. Tahtsin seal edasi käia, pealegi sellepärast, et sealt olin ostnud ka ühte välismaa ajalooajakirja. Aga kui lumi maha oleks tulnud, oleks võinud kool vahetundide ajal väljas käimise ära keelata. Ükskord üks õpetaja oli küsinud, et kes seda ütles, et välja võib minna. Polnud küll kindel, kas lumega talvesid rohkem tuleb.

*
Mul elasid bioloogiaklassis hoitavas purgis ämblik ja konn. Ämblik oskas oma kere enda küljest eraldada ja niidiga alla lasta. Aga sel korral läks niit teise asja taha sõlme. See oli ämbliku lõpp. Vesi läks sogaseks ja võibolla konn ei saanud ka ämblikumürki täis vees elada. Klassi astus bioloogiaõpetaja, kes oli öösel seda purki vaatamas käinud ja nüüd ütles käigu pealt, et loomad surid sellepärast, et nad lämbusid, kuna purgil oli kaas peal. Ütlesin, et kaane prao vahelt pääseb ka õhk sisse. Õpetaja vastas, et seda on nii vähe. Lapsed tulid purki vaatama. Üks poiss küsis, miks loomad ei liiguta. Vastasin, et nad on talveunes. Aga siis hakkas ühe looma küljest eraldunud kala küll ringi ujuma. Ühe ja sama liigi sees olid mitme liigi geenid ja sama loom võis erineval ajal elada erinevate liikidena. Võtsin purgil kaane pealt, et õhu juurdepääsu parandada. Hoidsin silmi kinni. Poiss ütles, et kala hüppas purgist välja. Vastasin, et ta paneks siis tagasi, mul endal silmad praegu ei näe.

Pühapäev, aprill 16, 2017

Tulede tähtsus

1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rf3 e6 5. Oe2 c5 6. c3 Rc6 7. 0-0 Rge7 8. Og5 Lb6 9. Lb3 Lb3 10. ab cd 11. cd h6 12. Oe7 Oe7 13. Rbd2 0-0 14. Vfc1 Ob4 15. Rf1 Vfc8 16. Re3 Oe4 17. Rc2 Ra5 18. Rb4 Rb3 19. Vc8 Oe4 17. Rc2 Ra5 18. Rb4 Rb3 19. Vc8+ Vc8 20. Va7 Vc1+ 21. Of1 Of3 22. gf Rd2 23. Vb7 Vf1+ 24. Kg2 Vb1 25. Rc6 Rc4 26. b4 Ra3 27. Ra7 Rc4 28. b5 Kf8 29. Rc6 g6 30. Vb8+ Kg7 31. Re7 Ra5 32. b6 Vb4 33. Rc8 Rc6 34. Va8 Rd4 35. Va7 Rc6 36. Vc7 Re5 37. b7 d4 38. Rd6 d3 39. Vc8 d2 40. Re8+ Kh8 41. Vd8 d1L 42. Vd1 Vb7 43. Vd8 Vb3 44. Rf6+ Kg7 45. Re8+ Kh7 46. Rf6+ Kg7 47. Re8+ viik. Mängu kestus 35 minutit.

Munad 2017


Kõnealune luuletus

Jutuks tuli üks luuletus. Näitasin raamatust, millist Enno luuletust on mõeldud. Oudekki luges luuletuse läbi ja ütles, et talle ei jõua see kohale. Vastasin, et selleks, et jõuaks, tuleb selle luuletuse üle mõtlemata jätta.

Laupäev, aprill 15, 2017

Viimane asi

Mul oli küll magistritöö kaitstud ja olin ennast juba magistriks nimetanud, aga viimane asi oli veel tegemata. Tahtsin selle nüüd ära teha. Mõtlesin, et kõigepealt lühendan magistritööd. Aga siis oleks võidud nõuda uut kaitsmist. Võibolla oleks piisanud ka sellest, kui ma oleksin andnud magistritöö olemasoleval kujul ülikoolile hoiule. Otsisin ülikooli töötajat, kellega ma rääkima pidin. Ekslesin tohutus ruumide rägastikus ja ei oleks osanud enam tuldud teed tagasi minna. Ruumides oli palju rahvast. Vahepeal sattusin ühte raamatupoodi. Lõpuks jõudsin õigesse ruumi, kus istus otsitav töötaja. Tema juures oli hulk üliõpilasi.

*
Üks poiss läks rõdule istuma ja istus väikse lastetooliga rõdu serva kõrgusele. Mul tekkis hirm, et ta võib alla kukkuda. Natukese aja pärast ütlesin talle, et ta tuleks rõdult ära. Ta läks šahti, et sõita allapoole. Kuna ta läks pea ees, siis kartsin, et ta sõidab pea lõhki. Aga seda vist siiski ei juhtunud, sest liikumine oli aeglane. Ta tahtis sõita madalamale korrusele lugema, et mitte minu silma all olla. Läksin ise teise lifti ja sõitsin samuti alla. Liftis olles võis tekkida hirm, et lift jääb kinni. Varem mul polnud tekkinud.

Reede, aprill 14, 2017

Postimees 1941

„Postimees“ 28. juuli – 20. september 1941.

Aasta 1941 ajalehed huvitasid mind tänavu sellepärast, et tõlkisin nimetatud aastal ilmunud raamatut. Raamat on ilmunud Ameerika Ühendriikides. Ajalehest uuritud kuudel ei olnud Ameerika Ühendriigid ega Jaapan veel Teise maailmasõtta astunud, aga Saksa aja leht kirjutas Jaapanist juba kui sõbrast ja Ameerika Ühendriikidest kui potentsiaalsest vaenlasest.

Esimest maailmasõda ja Teist maailmasõda kokku nimetas üks ajaloolane 20. sajandi 30-aastaseks sõjaks. Kuid see, kes kelle poolel sõdis, vahepeal muutus. Nõukogudel Liit oli Teise maailmasõjagi jooksul vahepeal Saksamaa sõber ja vahepeal vaenlane, Itaalia ja Jaapan olid ühes sõjas Saksamaa vastu ja teises tema poolt. Teise maailmasõja ajal Saksamaa hävitas juute, aga Saksa võrguleht „Die Welt“ kirjutas hiljuti, et Esimeses maailmasõjas toetasid juudid, eriti Saksamaalt Ameerikasse rännanud juudid veel Saksamaad.

Selliseid poolevahetusi aitab 1941. aastal ilmunud Sorokini raamat „Meie ajastu kriis“ ehk natuke seletada. Ta ei näinud sõdade põhjusena sõdivate riikide ideoloogiate nagu kommunism, natsism ja demokraatia vastuolusid, vaid kriisi kõigil neil maadel ühiselt valitsenud kultuuris.

Seda, mis oli Nõukogude Liidule ja Saksamaale ühine või neis erinev, näitavad ka sõjaaegsete ajalehtede numbrid. Tartus, kus „Postimees“ ilmus, oli juba Saksa okupatsioon, kuid ajalehe eest tuli maksta Nõukogude rahaga. Ma ei saanud selgust, kuidas seda raha käibel hoiti, kas uusi rahatähti enam käibele ei lastudki või trükkis Saksamaa ise rublasid juurde. Ei hoitud käibel mitte ainult sama rahaühikut, vaid taheti säilitada ka vanu hindu. Nõuti, et hinnad langetataks uuesti Nõukogude okupatsiooni lõpuaja tasemele. Kahe okupeeriva riigi poliitika vahel oli ka muud järjepidevust. „Postimees“ teatas, et Nõukogude ajal konfiskeeritud maid endistele omanikele esialgu ei tagastata. Kuid tagastada võidi loomi.

Oli ka seda, mis oli Nõukogude ajal ja Saksa ajal erinevat. Ma mäletan, et Nõukogude ajal kirjutati veel 1980. aastatel iga ajalehenumbri päisesse „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Saksa ajal ajalehes nii palju ideoloogiat ei olnud. Hitler ei andnud ka välja enda sellises mahus kogutud teoseid, nagu on antud Leninilt. Magistrieksamiks valmistudes lugesin, et Hitler kinkis Mussolinile Nietzsche kogutud teosed. See oli suurem kingitus kui oleks olnud enda raamatute kinkimine.

„Postimees“ oli vaadeldud ajal suuremal osal päevadel ainult 2-leheküljeline, mõnel päeval ka 4-leheküljeline. Osa kirjutisi olid ainult eesti keeles, aga osadest oli toodud nii eestikeelne kui ka saksakeelne variant. Raadio saatekavast võis lugeda, et raadiosaadetes esines kolmanda keelena veel vene keel.

Varem olen Teise maailmasõja aegseid „Postimehi“ kasutanud kahe autori raamatuid koostades – Paul Kerese ja Hendrik Sepa. Praegu uuritud perioodil Kerese kaastöid ei ilmunud, neid hakati avaldama hiljem. Sepa nime all üks kaastöö juba oli. See oli osa vähesest diskussioonist tulevikuplaanide üle. Aga arutada sai vaid Tartu linna, mitte Euroopa tulevikku. Tartu oli juba sõjas kannatada saanud ja arutati, kuidas seda uuesti üles ehitada. Sepp pooldas seisukohta, et ülesehitamine võiks olla varasemast erinev. Ta esitas uuesti ka tema raamatusse kirja saanud seisukoha, et liiga kitsad tänavad ei ole head. Tema mõtete toetuseks kirjutas hiljem ka üks teine autor, kellelt toodi ära vaid üks nimetäht.

Vaidlused Tartu Teise maailmasõja järgse saatuse kohta ei ole lõppenud ka tänapäeval. Mõni tahaks taastada Kivisilda, mõni kesklinna parke täis ehitada, sest enne sõda selle koha peal parke ei olnud. Sõjaaegsest „Postimehest“ on näha, et 1941. aastal ei lastud sildu kohe sajaprotsendiliselt õhku, neid on hiljem edasi lammutatud. Ühe silla algusots oli minu lapsepõlves veel alles ja sealt sõitsid autod eksituse tõttu jõkke.

Viimane vastupanu

Vaatasin Kerese raamatust partiid. Keres oli pannud ühe kuninga käigu järele hüiumärgi, aga järgmisel käigul see pool kaotas. Võibolla hüiumärk oli nali või siis pidas Keres heaks, et viimase võimaluseni võimalikult tugevat vastupanu osutati. Tõstsin laual sellist mängu, kus valge ründas kuningatiival ja must lõi odaga etturi b2. Sven ütles, et kui mäng käib kuningatiival, siis ei minda etturit b2 võtma. Vastasin, et ma tean, aga ma tahtsin see kord seda varianti vaadata.

*
Artur andis Kristerile ja mulle kommi, aga Sandrile jättis andmata. Mina andsin kommi nii Kristerile, Arturile kui ka Sandrile. Lisaks andsin veel Lauri K-le, kes polnud küll nii suur sõber, aga oli sel hetkel lähedal. Tundi minnes istusin Kristeri kõrvale. Aga mõtlesin, et võibolla keegi teine tahab Kristeri kõrval istuda, seetõttu istusin üks pink ettepoole Arturi kõrvale ümber. Aga mõtlesin, et Arturi kõrval ma ei taha istuda, seetõttu istusin Kristeri kõrvale tagasi.

*
Üks tüdruk kirjutas oma psüühilisest haigusest. Sellepärast ta oligi mulle meeldima hakanud, et tal oli see haigus, kuigi siis ma veel ei teadnud, et see on haigus. Aga tal oli teistsugune haigus kui minul, sest ta oli töötanud näitlejana.

Neljapäev, aprill 13, 2017

Jalakäimise eelistamine

Käis maleturniir. Mitmelt osavõtjalt küsiti nende eelmise vooru tulemust. Keegi neist ei mäletanud.

*
Rääkisin Peebuga sõjaväe asjadest. Kojuminekuks läksin ülikooli peahoone riidehoiust riideid võtma. Raamatus Richelieu rikkus järjest mitut lepingut. Ütlesin, et Richelieud ei saa usaldada. Isa ütles, et ma pean koju minema autoga. Vastasin, et ma lähen jala. Isa ütles, et kell 12 öösel peab sõitma autoga. Hakkasin siiski jala minema. Väljusin koolimajast. Põhikoolis olin läinud koju kellegagi koos, aga keskkoolis kõndisin üksi. Ühel tänavanurgal keerasin vasakule, et mitte üle tee päris ristmiku koha peal minna. Mulle jõudis järele Krister. Algul ta otsis, kus ma olen, aga kui märkas, siis tuli minu juurde ja hakkas nalja tegema.

*
Läksin kooli riidehoiu trepist alla, et minna riidehoiust oma asju võtma. Koolimaja oli ümber ehitatud. Varem olid trepiastmed olnud järsemad, nüüd olid lamedamad. Riidehoiu peauks oli lukust lahti.

Kolmapäev, aprill 12, 2017

Kahtlased metsatööd

Kõndisin metsavahelisel teel. Metsas langetati puid. Mõtlesin, et võibolla peaks kuskile teatama, et metsa varastatakse. Võis ka olla, et puid langetati seaduslikult. Ühte kõverat puud taheti sirgemaks teha, mistõttu ta tehti õhemaks, võttes talt kolmandiku küljest. Seejärel võeti teine kolmandik veel. Nüüd ei pidanud alles jäänud tüvi enam vastu ja murdus ära. Kartsin, et see võib kukkuda inimesele pihta, aga see kukkus siiski inimese kõrvale.

*
Kolk oli ühel korral olnud väga pettunud, et ta kaotas nii nõrgale mängijale nagu mina. Aga ta polnud mind võitnud ka mitmel muul korral. Minu meelest näitas see, et me olime umbes võrdse tugevusega. Tal oli küll reiting palju kõrgem, aga ta oli lihtsalt mänginud sellistel turniiridel, kus selle võis saada. Kolk oli õigesti öelnud, et mina olen ebastabiilsem.

*
Olime laulmisklassis. Pandi hääletusele, kumb kahest sõnastusvariandist on parem. Need sõnad olid kirjutatud tahvlile. Üks õppejõud läks tahvli juurde ja parandas neid. Nägin vaevu läbi eesistujate peade. Kuidas siis veel need pidid nägema, kes minust tagapool istusid?

Teisipäev, aprill 11, 2017

Kriminullid ja ajalugu

Lugesin "Novõi Miri" ühest numbrist kõik raamatuarvustused lõpuni. Palju oli inglise keelest tõlgitud raamatute arvustusi, toomata päises välja, mis maa inglise keelest. Üldse polnud teiste SRÜ maade, Venemaa vähemusrahvuste, teiste õigeusumaade, Aasia maade ja ka mitte suurema osa Euroopa maade kirjanduse arvustusi. Seega oli arvustatud ainult venekeelset ja inglise keelest tõlgitud kirjandust, erandiks vist ühe saksa keelest tõlgitu kaks arvustust. Kui Venemaal nii palju inglise keelest tõlgitut loetakse, siis ei ole ime, et Trumpi vastu poliitikute hulgas ajutine mõistmine tekkis.

Kui viidati ühele kriminaalromaanile, siis mõtlesin, et võibolla peaksin neid uuesti lugema hakkama, sest neis kirjeldatav detektiivi töö sarnaneb natuke ajaloolase tööle. Ajaloolane taastab puudulike allikate põhjal minevikku ja püiab seda seletada, detektiiv tegeleb samuti juba minevikus toimunud kuriteo lahendamisega ja püiab leida kuriteo motiivi. Vahepeal mõtlesin, et kriminaalromaane ma enam ei loe, sest seal tapetakse inimesi. Aga ajalooraamatutes tapetakse neid veel rohkem. Ja kui kriminullis mõistetakse kuritegu hukka ja süüdlane saab lõpuks karistada, siis ajaloos võidakse hakata kirjutama midagi õiglastest sõdadest.

Globaalne soojenemine

Mis saab siis, kui kogu lumi
sulab nabaaladel?
Elamiseks kindlat soolsust
on ju vaja kaladel.

Maale peale tungib vesi,
põllumaad jääb vähemaks.
Päästaks ehk, kui inimesed
põletamist vähendaks.

Esmaspäev, aprill 10, 2017

Eesti ajaloost

Kui Gorbatšov sai võimule,
siis koitis eesti hõimule
kord jälle parem tulevik
või muinsuskaitse minevik.

Senist argust korvati
ja Hirveparki tormati,
kuid valetas veel telemees,
et paha üritus on see.

Kui Tartu rahu aastapäev,
siis meeleavaldust taas näeb.
Kuid nähti seal ka koerasid,
kes rahvast maha surusid.

Ent asi läks veel vabamaks
ja kevadel sai rabavaks,
et välja toodi Eesti lipp,
küll punane veel Toompea tipp.

Ja suvel suurtes massides,
loosungeidki tassides
rahvas avaldas veel meelt,
et Eesti räägiks eesti keelt.

Ja võitlus pole lõppenud,
sest nüüd on jälle kakeldud
vene keele huvides,
üht eestlast julmalt tagudes.

Meil oma riik on nüüd küll käes,
kuid selles uutki ohtu näeb,
et inglise keelt eelistab,
see, keda raha meelitab.

Arvustus ja test

Üks raamatuarvustaja oli mind rünnanud. Ta oli kirjutanud, et see peab ära lõppema, et mina raamatutele saatesõnasid kirjutan, sest sellistele raamatutele ei sobivat nii napisõnalised mõtted. Ütlesin, et ta ei tea, kui palju mõtteid mul on. Selle kohta oli keegi vist öelnud, et tähtis pole mõtete arv, vaid nende pikkus. Mõned minu varasemad saatesõnad olid tõesti kehvemad, aga nüüd olin juurde õppinud. Läksime ühte auditooriumisse testi tegema. Öeldi, et kõik istuksid sama koha peale, kuhu eelmine kord. Kommenteerisin, et seda nõuet ei saa täita, sest eelmine kord vahetati ühe korra kohti. Laudadele olid testipaberid valmis pandud, kuid üks naine hakkas mulle suulisi küsimusi esitama. Ütlesin, et ma saan vastata ainult kirjalikele, muidu mul läheb küsimus meelest. Vastasin siiski oletuse järgi, mida ta võis küsida. Kui kõik küsimused olid esitatud, siis ütles naine, et lõpuks tuleb anda veel üks vastus ilma küsimuseta. Otsustasin, et loen siis peast ette ühe oma luuletuse. Valisin selleks luuletuse "Maailmakord". Alustasin mitu korda, aga iga kord läksid sõnad sassi.

Pühapäev, aprill 09, 2017

Liivakast

Kaevan käike liiva sisse,
veega liiva plödistan.
Liivalossi elamisse
tegelasi sisestan.

Mul on oma liivaämber,
sellega saab lombist vett.
Äärekivi kasti ümber -
liivakoogi müügilett.

Teokarp on kui ekskavaator,
liiva ringi tõstab see.
Kõrbest lõunas on ekvaator,
sinna viib mind kruusatee.

Ajutine etturikahing

1. e4 d5 2. ed Rf6 3. c4 c6 4. dc Rc6 5. d4 Ld4 6. La4 Od7 7. Rf3 Le4+ 8. Oe2 Rd4 9. Ld1 Rc2+ 10. Kf1 Ra1 11. Od3 Lg4 12. h3 Lh5 13. Rc3 e6 14. Og5 e5 15. g4 Rg4 16. Kg2 Rh6 17. La1 Oc6 18. Oe2 Of3+ 19. Of3 Lg5+ 0:1

*
Ühes blogis kirjutatakse raamatust "Male ja sõjakunst": http://laiapea.eu/male-ja-sojakunst/

Vastumeelsed asjad

Arvati, et mina ja üks vend läheme täna kahele tüdrukule kosja. Otsustasin, et ma siiski ei lähe, sest mulle ei meeldi minna. Vend otsustas ka mitte minna, sest tal oli tervisega probleeme. Teised läksid neile tüdrukutele niisama külla. Ma üldse ei tundnud neid tüdrukuid.

*
Üks tüdruk küsis mult ühes koridoris, kas ma abiellun temaga. Vastasin, et ma ei taha. Rohkem polnud ta nõus minuga rääkima.

Laupäev, aprill 08, 2017

Kaduvad poed

Otsisin ühelt tänavalt tuttavat poodi. Leidsin poe, milles pidi kaupa ise võtma. Varem olin samal tänaval käinud poes, kus kaupa anti letist. Vahel leidsin ma sellelt tänavalt ühe ja vahel teise poe, iga kord otsitavat leida ei õnnestunud. Panin poes korvi toiduaineid, mida võiks kodus vaja minna. Mulle tuli meelde, et mul ei ole emaga kokkulepet, et ma poodi lähen. Arvatavasti läks ta ise ka ja mõnda asja sai topelt.

*
Mul elas kodus putukas, kes oli mulle kingitud. Kevadel suurenes oht, et ta nõelab. Lasin ta aknast välja, sest ilmad olid juba nii soojad, et ta poleks surnuks külmunud.

*
Istusime väljas ringiratast ja sirutasime jalgu üksteise suunas. Tahtsin rääkida lugusid, aga mõni ei tahtnud neid kuulata. Mulle piisas sellest, et üks inimene oli rääkimise vastu, et ma jätaks loo pooleli. Mindi majja, kus ühel poisil oli teiste poistega möll. Kui see lõppes, ütles poiss, et ta ei leia enam oma asju üles.

Reede, aprill 07, 2017

Itaalia revolutsioonid

Lugesin tänasest "Sirbist" Oudekki Loone kirjutatud raamatuarvustust, mille järgi ei ole Itaalias kunagi revolutsiooni olnud. Ei ole minu väljamõeldis, aga Itaalia ajaloos on siiski mitmest revolutsioonist räägitud. 19. sajandil toimus revolutsiooniline Itaalia ühendamise liikumine ehk risorgimento. 20. sajandil on räägitud fašistlikust revolutsioonist, tõenäoliselt on keegi nimetanud revolutsiooniks ka Mussolini kukutamist Teise maailmasõja ajal. Praeguse Itaalia territooriumil Rooma riigi puhul on räägitud Rooma revolutsioonist, millega mindi üle vabariigilt keisririigile.

"Sirbi" arvustuse järgi on hea ajalooraamat ühtaegu erapooletu ja sisuliselt siiski kellegi poolt. Lauri Vahtre ühes feisbuki postituses sõnastas paremini, et objektiivne saab olla ka selge eelistuse korral ehk erapooletuse puudumisel.

Materjalikaotus rünnakul

Põdersalu 6,5
Ots 5,5
Haring 4,5
Kõiv 4,5
Tätte 4,5
...
Runnel 3

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Pavlov 0:1
Seljodkin-Runnel 0:1
Runnel-Viller 1:0
Tätte-Runnel 0,5:0,5
Runnel-Haring 0:1
Runnel-Raidväli 0:1
Ojaste-Runnel 0,5:0,5

Mäng Seljodkin-Runnel oli umbes selline:

1. d4 Rf6 2. Rc3 d5 3. Og5 e6 4. e4 de 5. Re4 Oe7 6. Of6 Of6 7. Oe3 b6 8. Rf6 Lf6 9. Oe4 c6 10. c3 Ob7 11. Rf3 0-0 12. Re5 Vc8 13. Lh5 h6 14. Rg4 Lf4 15. f3 f5 16. Rh6 Lh6 17. Lh6 gh ja valge vist ületas mõtlemisaja.

Valeväited ja naljad ajalehtedes

"Eesti Päevalehes" kirjutati hiljuti, et kellelegi oli tööandja öelnud, et seadus keelab skisofreenia diagnoosiga lasteasutuses töötada, isegi kui diagnoos on kirja pandud eksituse tõttu. Seda uskusid nii diagnoosi saaja kui ka ajakirjanik. Mina ei uskunud ja kontrollisin "Riigi Teatajast" üle. Töötamist keelavat seadust ma loomulikult ei leidnud. On küll seadus, mille järgi skisofreenia põdejaid ei võeta kaitseväkke. Aga juhul, kui nad pole enam kolm viimast aastat ravi vajanud, siis võidakse võtta. Varem olen usaldusväärsematest allikatest lugenud, et skisofreeniast paraneb tänapäeval kolmandik inimesi täielikult, kolmandik osaliselt ja üks kolmandik tõesti ei parane. Ajaleht väitis, et skisofreenia on ravimatu ja pidevalt süvenev haigus, aga suurema osa patsisentide puhul see tegelikult nii ei ole.

Lugesin ajalehest ka uudist, et Saksamaa tahab keelata internetis valeuudiste kirjutamise. Seda polnud öeldud, et keeld laieneks ka ajalehtedele. Kas valede levitamist on üldse võimalik vältida? Sihilikku valetamist küll, aga inimlikku eksitust ja teiste valede või eksituste uskuma jäämist mitte. Ilukirjanduse või nalja võib ka keegi valetamiseks tembeldada. Üks päev räägiti raadios, et Rootsi ajalehed ei tee enam aprillinalja, sest selle eest võib saada valetamise süüdistuse. Kas ei võiks asja lahendada sellega, et paigutada naljad naljarubriiki? Esimesel aprillil võiks ju naljarubriigile rohkem ruumi eraldada.

Jäägid peolaual

Üks naine võttis üleni paljaks. Tema mees oli ka üleni paljas ja ütles lause, milles oli ropp sõna. Naine vastas, et ära võrguta. Ei teadnud, kas filmi autor oli neile näitlejaid valides kohe öelnud, et võtetel tuleb riided seljast võtta.

*
Mussolini oli veel hiljuti kullajoogi maha valanud. Keegi võis minna maast kulda korjama. Mussolinile oli ka varem olnud iseloomulik, et ta oli kulda minema visanud. Pidu hakkas läbi saama. Läksin laua pealt järelejäänud toitu sööma. Praegu oli sõja aeg, mistõttu iga päev kõhtu täis ei saanud, aga sellelt peolaulalt sain küll. Liiga palju söömise eest võidi korrale kutsuda, aga jääkide söömise eest vast mitte.

Neljapäev, aprill 06, 2017

Seisude vaatamine

Näidati ühte Aasia maad. Ütlesin, et seal pole üldse puid, ainult põõsad, ja mõne koha peal ei ole isegi rohtu. Olime rohumaal. Oli oht, et lapsed võivad panna suhu mürgiseid taimi. Mina polnud lapsena muid taimi peale hapuoblika eriti suhu pannud, sest mind oli hoiatatud, et kõik ei kõlba süia. Aga uuema aja lastele polnud võibolla kõike meeles õpetada olnud. Lugesin kodus ühte raamatut. Olin selle esimese poole juba kunagi varem läbi lugenud, nüüd jätkasin pooleli jäänud kohast. Aga eespoolne osa ei olnud enam hästi meeles, selle võrra võis blogisissekanne raamatu kohta lühem tulla. Enne söögiaja algust vaatasin uuesti ka eespoolset osa. Kirjutati, et religioonis on väga väike protsent tõtt, aga see ei tähenda, et see tõde tähtis ei ole. Võidi küsida, et kui tõde on väike protsent, kas siis ei ole tõe rääkimine tähtis.

*
Vaatasin kaheratsu avangu seisu. Must oli lükanud ettureid edasi nii f kui ka h-liinil. Tundus, et avatud liinid andsid talle head rünnakuvõimalused. Aga sellepärast, et mingi variant oli teooria järgi hea, ei osanud ma seda veel ise mängida, eelistada tuli muid variante. Öeldi, et teooria hinnangud on ebakindlad. Vastasin, et sellepärast, et teooria kõike ei tea, ei ole vaja teooriat kõrvale jätta. Panin peale seisu, kus mõlemal poolel oli palju vigureid, aga mitte ühtegi etturit. Ütlesin Hennule, et see on huvitav seis. Henn vastas, et ta paneb huvitavama seisu peale. Ta pani lauale seisu, kus pooltel oli nuppe ebavõrdselt, aga ebavõrdsus ei pääsenud võibolla mõjule, sest liputiival kuningate eest olid etturid kinni lükatud. Henn küsis, kumma seis on parem. Tal läks üks nupp ümber ja ta polnud enam kindel, kus ruudul see olema pidi. Viltuseid nuppe oli teisigi. Ütlesin, et enne ma seda seisu ei vaata, kui kõik nupud püsti on.

Kolmapäev, aprill 05, 2017

Mõtteid raamatuarvustuste põhjal

Lugesin "Novõi Miri" raamatuarvustusi edasi. Ühe luulekogu arvustuses esines sõna naiserootika. Mõtlesin, et kuigi mingis vanuses hinnatakse vastassoost inimesi kõrgemalt kui sookaaslasi, ei kehti see luule kohta. Kui naisluuletaja kiidab mehi, siis see ei pruugi meestele veenev tunduda. Teisiti võib olla asi juhul, kui lugeja suudab seda võtta isikliku kiitusena.

Üks lause oli umbes, et Volga voolab alati Kaspia suunas. See tuletas meelde, et Nõukogude ajal tehti siiski Siberi jõgede ümberpööramise projekte. Aga vast mitte Volga pööramise, sest sellele on ehitatud hüdroelektrijaamu, mis pööramist raskendaksid. Geograafia tunnis räägiti, et nende tammide tõttu jääb Kaspia merel iga aasta väga palju vett saamata.

Vene kirjanduse arvustuste järel tulevad saksa ja inglise kirjanduse arvustused. Seega riikide, mille suhtes kehtivad Venemaal vastastikused sanktsioonid, mitte liitlastena nimetatud Hiina, India ja Süüria. Nõukogude ajast mäletan, et kuigi ajakirjandus rääkis lääneriikidest kui vaenlastest, hindas rahvas kõrgemalt just välismaa asju ehk Lääne kaupa. Lääne kirjandusega seovad Venemaad pikemaajalised keelesugulus ja ristiusu traditsioon. Keelesugulus rohkemgi kui eestlaste puhul. Itaalia sõdis Esimeses maailmasõjas Saksamaa vastu ja Teises Saksamaa poolel, ehk tuleb selliseid pöördeid edaspidi ka Venemaa poliitikas.

Üks arvustus võrdles Saksa natse teiste riikidega, et teistes riikides olevat tehtud samasuguseid asju. Natse ei kiidetud, aga püüti näidata, et teised pole palju paremad. Sorokini Teise maailmasõja ajal kirjutatud raamatus ei peetud samuti eri pooltel sõdinud Euroopa riikide vahelisi erinevusi väga suureks, mõlemaid peeti sama meelelise kultuuri esindajateks. Selle jutu kasuks räägib näide, et olümpiamängudel võistlesid nii natsid, kommunistid kui ka demokraadid, aga keskajal ei peetud üldse olümpiamänge, kuigi antiikajal oli juba peetud.

Ajakirjas on sama Saksamaa teemalise raamatu kohta ka teine arvustus. See on teistsuguses toonis. Kui üks arvustaja räägib Saksamaa ja teiste riikide sarnasusest, siis teise meelest ei olnud natsism ka Saksamaale endale iseloomulik, natsid olevat Saksamaa okupeerinud. Selle kohta on avaldatud ka teistsugust arvamust, kellegi meelest viis natsismini Saksamaa teistest riikidest erinev pikaajalisem ajalugu ehk Sonderweg. Uku Masingul oli umbes selline mõte, et juutidel ja aarialastel vahe tegemine on kooskõlas sellega, kuidas saksa keel on alati sugudel vahet teinud. Aga ma toon teistsuguse näite, et Hitler rõhutas riigi ühtsust, kuid Saksamaa oli 19. sajandi teise pooleni olnud paljudeks riikideks killustatud, palju kauem kui Prantsusmaa.

Ürituselt oma tuppa

Hakkasin ühelt rahvarohkelt ürituselt lahkuma. Kõndisin välisukse suunas. Ukse lähedal oli üks inimene kokku kukkunud ja lamas maas. Teine tegi talle vereülekannet. Aga ta polnud seda õppinud ja tegi katse korras. Haige seisund võis veelgi halveneda, kuna vere üle kandmise punkti eelnevalt ei puhastatud. Läksin trepist kaks korrust allapoole, et suunduda oma tuppa. Kui ma trepist kaks korrust alla läksin, siis hakkasin seda maja koolimajana kujutlema. Jõudsin tuppa, kus ma elasin. Elasin seal teiste inimestega koos, aga neid ei olnud kohal. Räägiti, et ärge tähtsustage katoliiklaste ja protestantide vahelisi vastuolusid üle, võibolla tehakse selline piiblitõlge, mis nad jälle ühendab. Mõtlesin, et kõigis kollektiivides on juhtunud, et hakkab tunduma, et üks naine viibib minu läheduses sagedamini kui teised. Tundub, et see ei ole juhuslik. Aga alati lõppeb asi sellega, et ta rohkem seda ei tee.

Teisipäev, aprill 04, 2017

Unekaleidoskoop

Iga öö toob miskit uut,
kui unenägu meelde jääb.
Vahel unenägu kuut
mäletada võib mu pää.

Mälestustekildudest
ja ka värskeist mõtetest
fantaasiat sekka pildudes,
mitmeist unevõtetest

sünnib uusi lugusid,
siis kui padjal puhkab pää.
Näen ma igasuguseid
asju, millest uni hää.

Looduslik värav

Oli üks looduslik värav, mille kaudu sai minna mägede ühelt küljelt teisele. Mulle öeldi, et ma selle värava plahvatusega sulgeks, et vaenlased ei saaks meile kallale tulla. Mõtlesin, et seda ma ei hakka tegema, vaid kui vaenlased tulevad, siis lähen eest.

*
Pärast matuste lõppu öeldi, et võtke oma asjad, väljaarvatud kõige tähtsam. Küsisin, kas kõige tähtsam on lilled. Vastati jah. Võtsin lillede vahelt oma sendid, aga euro jätsin peidetult sinna.

Esmaspäev, aprill 03, 2017

Vana luulekogu

Mario Kivistik. "Läbilõige". Tallinn "Eesti Raamat" 1981. 48 lehekülge.

Sellest luulekogust leidsin sarnasusi Uku Masingu ja enda loominguga. Masinguga ühendab Kivistikku huvi tähistaeva vastu. Kuigi Masing oli masinavaenulikum, Kivistikku huvitavad ka tehiskaaslased. Või kuigi Masing on autode kohta halvasti öelnud, luges ta meelsasti ulmeromaane, mis rääkisid kosmosemasinatest.

Masing oli teoloog ja ka Kivistiku raamatust leidsin Nõukogude aja kohta üllatavalt palju usulisi motiive. Üks luuletus põrgu poolele üle jooksmisest mõjus küll satanistlikult. Kuigi ka seda võib tõlgendada, et põrgu poolel on minategelane ainult ühel hetkel.

Kivistiku ja minu luule ühine joon on pessimism, samuti pandi ühe Masingu artiklikogu pealkirjaks "Pessimismi põhjendus". Kivistiku ja minu pessimism väljendub ka sarnastes poliitilistes seisukohtades - Kivistik on hiljem ühte rohelist erakonda juhtinud, mina teisele rohelisele erakonnale valimistel hääli andnud ja selle asutamislisti tellinud. Rohelisi mõtteid leiab ka juba sellest Kivistiku luulekogust, näiteks tema vastumeelsuses tuhamägede kasvamisele.

Kivistiku ja minu üks erinevus on, et Kivistikule meeldivad nende luuletuste põhjal elavad inimesed rohkem kui raamatud, mind vastupidi väsitavad elavad inimesed raamatutest rutem. Kuigi ka minu esimeses luulekogus on mitu raamatute suhtes skeptilist luuletust. Osalt on see küll iroonia, aga mulle teeb tegelikult ka praegu muret, kuhu tulevased raamatud ära mahuvad ja kuidas mu silmad lugemisele vastu peavad. Kivistikul peale inimeste kiitmise esineb siiski ka mõte, et ka inimeste vastu tunded aja jooksul jahtuvad.

Minu kui ajaloolase jaoks oli huvitav Kivistiku luuletus gladiaatoritest. Ühest välisajalehest olen lugenud, et Rooma gladiaatorite ellujäämistõenäosus oli tegelikult üsna suur. Aga vähemalt osad said siiski võitluses surma. Kivistiku luuletuses nimetab üks gladiaator teist, kelle ta tapab, sõbraks. Ta tapab ohvri kolmandate inimeste nõudmisel. Tänapäeva kristlusest mõjutatud kultuuris võidakse tapjat pidada mõrtsukaks, aga kas selles luuletuses on teo sooritaja rohkem mõrtsukas kui publik, kellel pole niigi palju kaastunnet? Seda luuletust on võimalik lugeda ka Külma sõja kohta käivana. Eestlased kuulasid Ameerika Häält parema meelega kui Moskva raadiot, aga valmistuda kästi sõjaks ameeriklastega. Tagakaanelt selgub lisaks, et Kivistik oli töötanud inglise keele õpetajana, selle võrra võisid talle inglisekeelse maailma inimesed veel rohkem sõbrad tunduda.

Samasuguseid mõtteid tekitab luulekogu pealkirja seletav luuletus. Autor ütleb, et ta annab endast läbilõike, aga ei ütle kõike. See on nagu Nõukogude aja tsensuuri ja enesetsensuuri iseloomustamine. Kuigi võib näha ka laiemat tähendust, et ükski raamat ei ütle kõike, see on lisaks õhuke ja võibolla on autor ka hilisemal ajal kinnise iseloomuga.

Mõnel autoril väljendub pessimism musta huumorina, aga Kivistikul kurbusena. Tagakaane fotol on ta samuti kurva näoga.

Minu maitsega ei sobi kõige paremini, et mõnel luuletusel ei ole riime, mis aitaks täpset sõnastust meelde jätta, teistel vähendavad riimide kontsentratsiooni pikad read. Inglise luuletajal Kiplingil on pikad ja efektsed read, aga Kivistiku omad tekitavad mõtte, et lühendamine oleks neid vast paremaks teinud.

Ilm hukas

Olime ühes maamajas. Uksest roomas sisse kaks rästikut. Hoiatasin teisi, et nad rästikutele peale ei astuks. Kui rästikud olid vaateväljas, siis sai nendega sõbralikult koos elada, aga peale võis astuda mõnele, kes vaateväljas ei olnud. Need kaks rästikut roomasid puuhalu virna alla. Seal võis neid rohkemgi olla.

*
Väljas hakkas puhuma väga tugev tuul. Õue kraadiklaasi piiritusesammas kõikus, et vahepeal oli sooja üle saja kraadi ja vahepeal ainult paar kraadi, muutused toimusid väga kiiresti. Üle saja kraadi polnud maailmas varem kuskil sooja olnud, nüüd võisid inimesed surema hakata. Ütlesin, et see näit ei saa ju õige olla, kraadiklaasi sisse on nähtavasti läinud õhumull. Klaus vastas, et saab küll. Tegelikult sada kraadi oli nagu saunalaval, sellega võis veel ellu jääda. Temperatuur kõikus lühikese ajaga nähtavasti sellepärast nii palju, et tuul oli muutlik. Ajalehes oli ka juba ennustatud, et tuleb selline ilm. Aga Tallinnasse oli lubatud veel hullemat ilma, seal pidi sooja olema üle kolmesaja kraadi, sellega pidid küll juba inimesed surema. Mõtlesin, et kui tuul on nii tugevaks läinud, siis rohkem ma majast väljas ei käi. Väljaarvatud pidi minema toidupoodi sel juhul, kui kodus toit otsa lõppeb. Kui inimesed poleks enam majadest väljas käinud, siis oleks majandus seisma jäänud.

Pühapäev, aprill 02, 2017

Hiline ärkaja

Olime kirjanike suvilas. Rääkisin Helenaga. Olime täna hilja ärganud. Ütlesin, et ükskord ma ärkasin veel hiljem. Rääkisin, et jaanilaupäeval mängisin ühe oma elu parimatest maleturniiridest. Pärast turniiri lõppu sõitsin trepist alla nii, et jalad astmeid ei puutunud. Enne toda turniiri olin kohtunud Helenaga.

Laupäev, aprill 01, 2017

Küsimused kirimale kohta

Küsiti minu suhete kohta kirimalega. Kirimalet ma ei mängi, kuigi muul viisil koduse seisude analüüsi ja käikude üleskirjutamisega tegelen. Ma ei mängi ka enam arvutiprogrammidega ega võrgumaleklubides. Kuna suurem osa aega kulub niigi lugemisele ja kirjutamisele, siis vahelduseks lähen vähemalt teiste inimestega mängimiseks turniiridele kohale. Eile jäi minemata seoses vennapoja hoidmisega.

Teine põhjus, miks ma kirimalet ei mängi, on see, et ma pole esimeses järjekorras maletaja, pigem mingis mõttes kümnevõistleja, ma ei taha teiste asjade arvelt liiga palju malele aega kulutada. Ja kuna minu tunnitöötasu on väike, siis pigem oleks vaja suurendada rahateenimisoskust kui malemänguoskust. Kolmas põhjus mitte kirimalet mängida on arvutite areng. Tänapäeval kirimaletajad kasutavad arvutite abi, aga ma eelistan oma peaga mõtlemist, mis on arendavam.

Küsiti veel Tartu kirimaletajate kohta. Varasematel aegadel on maletrennis ja maleklubi sellest juttu olnud, kes kirimalet mängivad, aga viimasel ajal ma pole neid jutte enam kuulnud, ma ei tea, kes veel jätkavad.

Ümber raamatute

Kõndisin mööda Uut tänavat. Tee ääres kuulsin ühte tuttavat meest juttu ajamas. Läksin raamatupoodi. Seal oli ka üks ajaloo õppejõud. Enne poest lahkumist näitasin õppejõule ühte raamatut, et ma kuulsin, kui sellest räägiti. Mõtlesin, et ma võisin hallutsinatsiooni ka kuulda. Sest miks peaks räägitama just sellest raamatust, mida mina osta tahan? Läksin raamatukogu lugemissaali. Sinna istus ka see õppejõud. Mõtlesin, et ta näeb mind igal pool, ma töötan sama palju kui õppejõud, ainult aeglasemalt.