Postimees 1941

„Postimees“ 28. juuli – 20. september 1941.

Aasta 1941 ajalehed huvitasid mind tänavu sellepärast, et tõlkisin nimetatud aastal ilmunud raamatut. Raamat on ilmunud Ameerika Ühendriikides. Ajalehest uuritud kuudel ei olnud Ameerika Ühendriigid ega Jaapan veel Teise maailmasõtta astunud, aga Saksa aja leht kirjutas Jaapanist juba kui sõbrast ja Ameerika Ühendriikidest kui potentsiaalsest vaenlasest.

Esimest maailmasõda ja Teist maailmasõda kokku nimetas üks ajaloolane 20. sajandi 30-aastaseks sõjaks. Kuid see, kes kelle poolel sõdis, vahepeal muutus. Nõukogudel Liit oli Teise maailmasõjagi jooksul vahepeal Saksamaa sõber ja vahepeal vaenlane, Itaalia ja Jaapan olid ühes sõjas Saksamaa vastu ja teises tema poolt. Teise maailmasõja ajal Saksamaa hävitas juute, aga Saksa võrguleht „Die Welt“ kirjutas hiljuti, et Esimeses maailmasõjas toetasid juudid, eriti Saksamaalt Ameerikasse rännanud juudid veel Saksamaad.

Selliseid poolevahetusi aitab 1941. aastal ilmunud Sorokini raamat „Meie ajastu kriis“ ehk natuke seletada. Ta ei näinud sõdade põhjusena sõdivate riikide ideoloogiate nagu kommunism, natsism ja demokraatia vastuolusid, vaid kriisi kõigil neil maadel ühiselt valitsenud kultuuris.

Seda, mis oli Nõukogude Liidule ja Saksamaale ühine või neis erinev, näitavad ka sõjaaegsete ajalehtede numbrid. Tartus, kus „Postimees“ ilmus, oli juba Saksa okupatsioon, kuid ajalehe eest tuli maksta Nõukogude rahaga. Ma ei saanud selgust, kuidas seda raha käibel hoiti, kas uusi rahatähti enam käibele ei lastudki või trükkis Saksamaa ise rublasid juurde. Ei hoitud käibel mitte ainult sama rahaühikut, vaid taheti säilitada ka vanu hindu. Nõuti, et hinnad langetataks uuesti Nõukogude okupatsiooni lõpuaja tasemele. Kahe okupeeriva riigi poliitika vahel oli ka muud järjepidevust. „Postimees“ teatas, et Nõukogude ajal konfiskeeritud maid endistele omanikele esialgu ei tagastata. Kuid tagastada võidi loomi.

Oli ka seda, mis oli Nõukogude ajal ja Saksa ajal erinevat. Ma mäletan, et Nõukogude ajal kirjutati veel 1980. aastatel iga ajalehenumbri päisesse „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Saksa ajal ajalehes nii palju ideoloogiat ei olnud. Hitler ei andnud ka välja enda sellises mahus kogutud teoseid, nagu on antud Leninilt. Magistrieksamiks valmistudes lugesin, et Hitler kinkis Mussolinile Nietzsche kogutud teosed. See oli suurem kingitus kui oleks olnud enda raamatute kinkimine.

„Postimees“ oli vaadeldud ajal suuremal osal päevadel ainult 2-leheküljeline, mõnel päeval ka 4-leheküljeline. Osa kirjutisi olid ainult eesti keeles, aga osadest oli toodud nii eestikeelne kui ka saksakeelne variant. Raadio saatekavast võis lugeda, et raadiosaadetes esines kolmanda keelena veel vene keel.

Varem olen Teise maailmasõja aegseid „Postimehi“ kasutanud kahe autori raamatuid koostades – Paul Kerese ja Hendrik Sepa. Praegu uuritud perioodil Kerese kaastöid ei ilmunud, neid hakati avaldama hiljem. Sepa nime all üks kaastöö juba oli. See oli osa vähesest diskussioonist tulevikuplaanide üle. Aga arutada sai vaid Tartu linna, mitte Euroopa tulevikku. Tartu oli juba sõjas kannatada saanud ja arutati, kuidas seda uuesti üles ehitada. Sepp pooldas seisukohta, et ülesehitamine võiks olla varasemast erinev. Ta esitas uuesti ka tema raamatusse kirja saanud seisukoha, et liiga kitsad tänavad ei ole head. Tema mõtete toetuseks kirjutas hiljem ka üks teine autor, kellelt toodi ära vaid üks nimetäht.

Vaidlused Tartu Teise maailmasõja järgse saatuse kohta ei ole lõppenud ka tänapäeval. Mõni tahaks taastada Kivisilda, mõni kesklinna parke täis ehitada, sest enne sõda selle koha peal parke ei olnud. Sõjaaegsest „Postimehest“ on näha, et 1941. aastal ei lastud sildu kohe sajaprotsendiliselt õhku, neid on hiljem edasi lammutatud. Ühe silla algusots oli minu lapsepõlves veel alles ja sealt sõitsid autod eksituse tõttu jõkke.