Vana luulekogu

Mario Kivistik. "Läbilõige". Tallinn "Eesti Raamat" 1981. 48 lehekülge.

Sellest luulekogust leidsin sarnasusi Uku Masingu ja enda loominguga. Masinguga ühendab Kivistikku huvi tähistaeva vastu. Kuigi Masing oli masinavaenulikum, Kivistikku huvitavad ka tehiskaaslased. Või kuigi Masing on autode kohta halvasti öelnud, luges ta meelsasti ulmeromaane, mis rääkisid kosmosemasinatest.

Masing oli teoloog ja ka Kivistiku raamatust leidsin Nõukogude aja kohta üllatavalt palju usulisi motiive. Üks luuletus põrgu poolele üle jooksmisest mõjus küll satanistlikult. Kuigi ka seda võib tõlgendada, et põrgu poolel on minategelane ainult ühel hetkel.

Kivistiku ja minu luule ühine joon on pessimism, samuti pandi ühe Masingu artiklikogu pealkirjaks "Pessimismi põhjendus". Kivistiku ja minu pessimism väljendub ka sarnastes poliitilistes seisukohtades - Kivistik on hiljem ühte rohelist erakonda juhtinud, mina teisele rohelisele erakonnale valimistel hääli andnud ja selle asutamislisti tellinud. Rohelisi mõtteid leiab ka juba sellest Kivistiku luulekogust, näiteks tema vastumeelsuses tuhamägede kasvamisele.

Kivistiku ja minu üks erinevus on, et Kivistikule meeldivad nende luuletuste põhjal elavad inimesed rohkem kui raamatud, mind vastupidi väsitavad elavad inimesed raamatutest rutem. Kuigi ka minu esimeses luulekogus on mitu raamatute suhtes skeptilist luuletust. Osalt on see küll iroonia, aga mulle teeb tegelikult ka praegu muret, kuhu tulevased raamatud ära mahuvad ja kuidas mu silmad lugemisele vastu peavad. Kivistikul peale inimeste kiitmise esineb siiski ka mõte, et ka inimeste vastu tunded aja jooksul jahtuvad.

Minu kui ajaloolase jaoks oli huvitav Kivistiku luuletus gladiaatoritest. Ühest välisajalehest olen lugenud, et Rooma gladiaatorite ellujäämistõenäosus oli tegelikult üsna suur. Aga vähemalt osad said siiski võitluses surma. Kivistiku luuletuses nimetab üks gladiaator teist, kelle ta tapab, sõbraks. Ta tapab ohvri kolmandate inimeste nõudmisel. Tänapäeva kristlusest mõjutatud kultuuris võidakse tapjat pidada mõrtsukaks, aga kas selles luuletuses on teo sooritaja rohkem mõrtsukas kui publik, kellel pole niigi palju kaastunnet? Seda luuletust on võimalik lugeda ka Külma sõja kohta käivana. Eestlased kuulasid Ameerika Häält parema meelega kui Moskva raadiot, aga valmistuda kästi sõjaks ameeriklastega. Tagakaanelt selgub lisaks, et Kivistik oli töötanud inglise keele õpetajana, selle võrra võisid talle inglisekeelse maailma inimesed veel rohkem sõbrad tunduda.

Samasuguseid mõtteid tekitab luulekogu pealkirja seletav luuletus. Autor ütleb, et ta annab endast läbilõike, aga ei ütle kõike. See on nagu Nõukogude aja tsensuuri ja enesetsensuuri iseloomustamine. Kuigi võib näha ka laiemat tähendust, et ükski raamat ei ütle kõike, see on lisaks õhuke ja võibolla on autor ka hilisemal ajal kinnise iseloomuga.

Mõnel autoril väljendub pessimism musta huumorina, aga Kivistikul kurbusena. Tagakaane fotol on ta samuti kurva näoga.

Minu maitsega ei sobi kõige paremini, et mõnel luuletusel ei ole riime, mis aitaks täpset sõnastust meelde jätta, teistel vähendavad riimide kontsentratsiooni pikad read. Inglise luuletajal Kiplingil on pikad ja efektsed read, aga Kivistiku omad tekitavad mõtte, et lühendamine oleks neid vast paremaks teinud.