Tõnis on õppinud ütlema sõnu, mis tähendavad lampi ja ema. Aga ühel päeval olevat ta nimetanud ema lambiks ja lampi emaks. See võib tulla sellest, et tema emal on heledad juuksed. Kui Henn väike oli, nimetas ta suitsuvorsti pimevorstiks ja mustsõstraid pimesõstardeks.
Joosep olevat õppinud vahepeal daa-daa ütlema, aga siis selle uuesti unustanud.
esmaspäev, november 30, 2009
Laibakonveier
Ajaloo õpetaja rääkis, et praegusel ajal on naised palju paljamad kui Nõukogude ajal. Ta küsis poistelt, kui põhjalikult nad neid vaatavad. Ta ütles, et mehed näevad poolpalja naise juures palju rohkem kui naised üleni palja mehe juures. Seda seletas ta sellega, et mehed istuvad autosse, aga naised kõnnivad jala. Ta ütles, et tähelepanu tuleb säilitada. Läksime kehalise kasvatuse tundi. Majanurgal liikusid mööda konveierit laibad. Ma ei teadnud, kas peaksin neid vastu võtvat meest abistama. Asutasime parteid. Kui partei oli asutanud, meenutas Tristan ühte poissi, kes toetas teist parteid. Tristan rääkis naerdes, et see poiss läks väikeste asjade kultusega liiale ja küsis: "Kas te tõesti ei taha surra?" Ameeriklased olid asutanud teistest eraldi kooli. Üks poiss oli sellepärast pahane, sest niiviisi oli ema pannud teda sõbrast erinevasse kooli. Üks mees kirjutas kahe teise mehe kohta, et need on homopaar. Üks homoks nimetatutest algul ei reageerinud kuidagi, aga lõpuks esitas küsimuse, mis näitas, et ta polnud süüdistust üldse kuulnud. Aga teda oli homoks nimetatud kaks korda. Ühte neist kordadest oli ta siiski kuulnud. Ta lükkas süüdistuse ümber selgitusega, et Kaunase puiesteel lihtsalt said kõik lapsed omavahel hästi läbi. Sellele vastati, et lapsevanemaks saades muutuvad osad ikkagi vastikuks. Homoks nimetatu ütles, et laimu tasakaalustamiseks peab ta hakkama linnas ringi sõitma autoga, mille küljele on suurte tähtedega kirjutatud: "Ma ei ole homo".
Läksin ühte majja, kus pidi algama malevõistlus. Peebole öeldi, et tema ei tohi osaleda. Protesteerisin, et kuidas ei tohi, kui Peebo on Tartu peamine male organisaator. Tal siiski lubati mängida. Turniir hakkas pihta, aga mind polnud osalejate nimekirja kantud. Läksin poisi juurde, kes oli osalejad kirja pannud, ja nõudsin, et ta lisaks ka minu nime. Ta vastas, et enam ei saa. Ütlesin, et tõusin turniiril osalemise nimel varem üles. Selle peale pandi mind siiski kirja. Nüüd oli paaritu arv osavõtjaid ja esimeses voorus olin vaba. Istusin söögilaua taga. Mõtlesin, et viimases klassis ja esimesel kursusel oli mul kogu aeg tunne, et tahaks kellegagi rääkida, aga ma ei suutnud seda teha. Hiljem ma ka teistega rääkima ei hakanud, aga tahtmine rääkida läks üle. Tahtsin hakata sööma. Võtsin ühest taldrikust kinni ja küsisin, kas selle võib endale võtta. Aga Riin pidas seda oma taldrikuks ja ütles, et ma käitun sündsusetult. Tema kõrval istuv Artur asus kohe teda toetama. Mõtlesin, et kirjutan oma ajalehes, et hoopis klassikaaslased käituvad sündsusetult. Panen sinna kirja kõik solvavad laused, mis nad on mulle öelnud. Kirjutan, et kui nad räägivad viisakate sõnadega, aga iroonilise häälega, on see ikkagi sündsusetu. Köögis oli kassaluuk. Läksin selle juurde, et osta tagasi kõik oma ajalehe läbi müümata jäänud eksemplarid. Bussipeatuses seistes mõtlesin, et kirjutan oma ajalehes veel, et Oudekki blogi ei saa enam lugeda, sest ta on hakanud ropendama. Vanasti öeldi "ilus talveilm", aga nüüd öeldakse selle asemel roppusi. Ja just need, kellele talveilm ei meeldi, on need, kes ei suuda jätta suusatama minemata. Korraga tuli ette kaks bussi. Läksin tagumise peale, kuigi ei teadnud, kumb buss parem on. Selgus, et olin valinud halvema bussi, sest see sõitis kõigepealt vastassuunas. Hoidsin piletit näppude vahel, aga ei leidnud kohta, kus seda augustada. Alles järgmises peatuses, kui osa inimesi läks maha, nägin kompostrit järgmise ukse juures. Kui pileti kompostrist välja võtsin, tekkis auke vaadates kahtlus, et olin seda siiski juba eelmises peatuses augustanud. Jäin magama. Vahepeal ärkasin üles ja vaatasin, et buss ei ole veel õigesse peatusesse pärale jõudnud. Aga võis ka olla, et olin tegelikult juba mitu ringi peale sõitnud. Magasin oma voodis. Tundsin, et jalad on ühe külje peal lamamisest väsinud. Mõtlesin, et on öeldud, et letargilises unes viibijal ei ole mingeid kannatusi, aga tegelikult näeb ta unenägusid ja neis võivad esineda aastatepikkused kannatused. Või ehk siiski mitte pidevad, sest vahepeal on ka unenägudeta und. Olin kirjutanud suurele paberile inglise keele sõnu. Mul ei olnud neid küll sõnade vihikus, aga suurel paberil olid kõik tänaseks õppida antud õppetüki sõnad olemas. Tund pidi varsti algama. Klaus ehk Erik ei olnud tänaseks õppinud. Näitasin talle oma sõnu. Kuna mina oskasin inglise keelt halvemini, pidi minu välja kirjutatud sõnade hulgas olema olemas kõik see, mida tema ei tea. Ta vaatas kõigepealt esimest tulpa ja ütles, et neid sõnu ta ei loe. Selgitasin, et esimeses tulbas on aastaid tagasi välja kirjutatud sõnad, kui kirjutasin veel lihtsamaid, tänased on teises tulbas. Ühelt poolt mulle küll meeldis teisi aidata, aga teiselt poolt võis õpetajal niiviisi jääda mulje, et Erikul on alati kodus õpitud, ainult mina jätan vahel õppimata.
Läksin ühte majja, kus pidi algama malevõistlus. Peebole öeldi, et tema ei tohi osaleda. Protesteerisin, et kuidas ei tohi, kui Peebo on Tartu peamine male organisaator. Tal siiski lubati mängida. Turniir hakkas pihta, aga mind polnud osalejate nimekirja kantud. Läksin poisi juurde, kes oli osalejad kirja pannud, ja nõudsin, et ta lisaks ka minu nime. Ta vastas, et enam ei saa. Ütlesin, et tõusin turniiril osalemise nimel varem üles. Selle peale pandi mind siiski kirja. Nüüd oli paaritu arv osavõtjaid ja esimeses voorus olin vaba. Istusin söögilaua taga. Mõtlesin, et viimases klassis ja esimesel kursusel oli mul kogu aeg tunne, et tahaks kellegagi rääkida, aga ma ei suutnud seda teha. Hiljem ma ka teistega rääkima ei hakanud, aga tahtmine rääkida läks üle. Tahtsin hakata sööma. Võtsin ühest taldrikust kinni ja küsisin, kas selle võib endale võtta. Aga Riin pidas seda oma taldrikuks ja ütles, et ma käitun sündsusetult. Tema kõrval istuv Artur asus kohe teda toetama. Mõtlesin, et kirjutan oma ajalehes, et hoopis klassikaaslased käituvad sündsusetult. Panen sinna kirja kõik solvavad laused, mis nad on mulle öelnud. Kirjutan, et kui nad räägivad viisakate sõnadega, aga iroonilise häälega, on see ikkagi sündsusetu. Köögis oli kassaluuk. Läksin selle juurde, et osta tagasi kõik oma ajalehe läbi müümata jäänud eksemplarid. Bussipeatuses seistes mõtlesin, et kirjutan oma ajalehes veel, et Oudekki blogi ei saa enam lugeda, sest ta on hakanud ropendama. Vanasti öeldi "ilus talveilm", aga nüüd öeldakse selle asemel roppusi. Ja just need, kellele talveilm ei meeldi, on need, kes ei suuda jätta suusatama minemata. Korraga tuli ette kaks bussi. Läksin tagumise peale, kuigi ei teadnud, kumb buss parem on. Selgus, et olin valinud halvema bussi, sest see sõitis kõigepealt vastassuunas. Hoidsin piletit näppude vahel, aga ei leidnud kohta, kus seda augustada. Alles järgmises peatuses, kui osa inimesi läks maha, nägin kompostrit järgmise ukse juures. Kui pileti kompostrist välja võtsin, tekkis auke vaadates kahtlus, et olin seda siiski juba eelmises peatuses augustanud. Jäin magama. Vahepeal ärkasin üles ja vaatasin, et buss ei ole veel õigesse peatusesse pärale jõudnud. Aga võis ka olla, et olin tegelikult juba mitu ringi peale sõitnud. Magasin oma voodis. Tundsin, et jalad on ühe külje peal lamamisest väsinud. Mõtlesin, et on öeldud, et letargilises unes viibijal ei ole mingeid kannatusi, aga tegelikult näeb ta unenägusid ja neis võivad esineda aastatepikkused kannatused. Või ehk siiski mitte pidevad, sest vahepeal on ka unenägudeta und. Olin kirjutanud suurele paberile inglise keele sõnu. Mul ei olnud neid küll sõnade vihikus, aga suurel paberil olid kõik tänaseks õppida antud õppetüki sõnad olemas. Tund pidi varsti algama. Klaus ehk Erik ei olnud tänaseks õppinud. Näitasin talle oma sõnu. Kuna mina oskasin inglise keelt halvemini, pidi minu välja kirjutatud sõnade hulgas olema olemas kõik see, mida tema ei tea. Ta vaatas kõigepealt esimest tulpa ja ütles, et neid sõnu ta ei loe. Selgitasin, et esimeses tulbas on aastaid tagasi välja kirjutatud sõnad, kui kirjutasin veel lihtsamaid, tänased on teises tulbas. Ühelt poolt mulle küll meeldis teisi aidata, aga teiselt poolt võis õpetajal niiviisi jääda mulje, et Erikul on alati kodus õpitud, ainult mina jätan vahel õppimata.
pühapäev, november 29, 2009
Neli autorit
"Loomingus" nr. 11 on luuletusi neljalt autorilt. Esikohal on Maarja Kangro omad, kes on rohkem "Vikerkaare" tüüpi autor. Ta vannub kurja roosamanna kallal, aga kiidab veini. Võibolla vein meeldib talle ka sellepärast, et alkohol on kahjulik.
Järgneb Mats Traat, kelle seisukohtadega olen rohkem nõus, aga kes seekord keskendub siiski liigselt negatiivse väljatoomisele. Näiteks ei meeldi talle verest nõretavad raamatud. Ajalooraamatud on ka verest nõretavad, aga ometi on nende lugemine kasulik.
Selles numbris on kõige vähem kritiseerida Livia Viitoli luuletuste juures, kuigi temagi pole mingi lemmikautor. Tema positiivset välja toob, näiteks et kui majas on elanud kuulus kirjanik, siis on see maja tähtsam. Eile osalesin ühe kuulsa kirjaniku sünnipäevapeol, aga olulisem oli, et seal oli väikseid lapsi, kes pole veel ühtegi sõna kirjutanud.
Kõige kuulsam luuletaja selles ajakirjanumbris on Friedrich von Schiller, keda on tõlkinud Ain Kaalep. Aga need luuletused ei tundu nii head, nagu autori kuulsuse põhjal võiks eeldada. Kunagi sõnastasin, et ootan luulelt, et see oleks korraga ilus ja naljakas. Naljakat ei ole neis Schilleri tekstides kõige vähematki. Haaravat rütmi samuti mitte. Põhiline on mõtted. Need luuletused mõjuvad nagu klassikaline muusika. Üks klassikaline muusik rääkis ükskord kuskil, et mõned inimesed ütlevad, et klassikaline muusika on kurb, aga et tegelikult ilu ei olevat kurb. Ometi nimetavad klassikalise muusika sõbrad seda ise tõsiseks muusikaks. Kas see on siis tõsine, aga rõõmus?
Järgneb Mats Traat, kelle seisukohtadega olen rohkem nõus, aga kes seekord keskendub siiski liigselt negatiivse väljatoomisele. Näiteks ei meeldi talle verest nõretavad raamatud. Ajalooraamatud on ka verest nõretavad, aga ometi on nende lugemine kasulik.
Selles numbris on kõige vähem kritiseerida Livia Viitoli luuletuste juures, kuigi temagi pole mingi lemmikautor. Tema positiivset välja toob, näiteks et kui majas on elanud kuulus kirjanik, siis on see maja tähtsam. Eile osalesin ühe kuulsa kirjaniku sünnipäevapeol, aga olulisem oli, et seal oli väikseid lapsi, kes pole veel ühtegi sõna kirjutanud.
Kõige kuulsam luuletaja selles ajakirjanumbris on Friedrich von Schiller, keda on tõlkinud Ain Kaalep. Aga need luuletused ei tundu nii head, nagu autori kuulsuse põhjal võiks eeldada. Kunagi sõnastasin, et ootan luulelt, et see oleks korraga ilus ja naljakas. Naljakat ei ole neis Schilleri tekstides kõige vähematki. Haaravat rütmi samuti mitte. Põhiline on mõtted. Need luuletused mõjuvad nagu klassikaline muusika. Üks klassikaline muusik rääkis ükskord kuskil, et mõned inimesed ütlevad, et klassikaline muusika on kurb, aga et tegelikult ilu ei olevat kurb. Ometi nimetavad klassikalise muusika sõbrad seda ise tõsiseks muusikaks. Kas see on siis tõsine, aga rõõmus?
Uurimistöö seentest
Lugesin ühe ajaloolase raamatut. Ta kirjutas seal, et on varemgi öelnud, et võim läheb paratamatult kellegi kätte. See tähendab, et kui Päts ei oleks kaitseseisukorda kehtestanud, oleks Tõnisson leidnud mingi põhjuse selle tegemiseks. Kirjutasin selle koha välja. Sulgudes lisasin omapoolse mõtte, et iga kaitseseisukorra väljakuulutamine ei ole veel riigipööre. Väljakirjutusi läks mul vaja magistritöö kirjutamiseks. Olin teinud väga palju väljakirjutusi ja neid oli raske kõiki üle lugeda. Magistritöö kirjutamiseks oli aega 15 päeva ja ma ei olnud sellega veel alustanud. See oli mul juba teine magistritöö. Mõlemad kirjutasin ajaloo osakonnas. Uue töö teema oli, milliseid seeni ema on korjanud. Sel teemal oleks saanud kirjutada töö ka bioloogia osakonnas, aga mina kavatsesin kirjutada rõhuga ajalool. Ema oli teinud enda korjatud seente kohta minu jaoks märkmeid. Mõtlesin, et võiks nende põhjal tabeleid koostada. Ema ütles, et tema märkmed on 1000 lehekülge ja mina pean tegema kokkuvõtte. Kaitsmisele kogunejad võisid mõelda, et kui ma olen püüdnud korjata võimalikult palju erinevaid seeni, siis ma saan seenemürgituse. Aga ema märkmed algasid sellest, milliseid seeneliike ta üldse tunneb. Muid ta polnud korjanud. Korjanud oli ta kuut liiki seeni, millest mina kõiki ei tundnud. Kõigi seenelkäikude kohta oli mitu lahtrit. Ühes lahtris oli põhjendus, miks ta korjas seeni just sealt. Põhjenduseks oli kirjutatud sageli, et see koht oli lähedal. Ühel korral oli kirjutatud, et see koht oli kirikutrepi lähedal. Kaitsmisel võidi ette heita, miks ei ole toodud arvandmeid, aga nende kohta polnud ema märkmeid teinud.
laupäev, november 28, 2009
Ebameeldiv rida
Üks laulurida, mis mulle ei meeldi, on:
Vaid sinu vastu olen hell ja hea.
Laulu tegelane ei pea küll kõigi vastu hell olema, aga miks ta ei või kõigi vastu hea olla? Või vähemalt nende vastu, kes sigadusi ei tee? Kui inimene deklareerib, et ta ei ole hea, siis mina saan sellest aru nii, et ta on valmis mind iga hetk läbi sõimama ja mult midagi varastama. Aga võibolla selles laulus on kasutatud "hell" ja "hea" sünonüümidena. Sel juhul ma ei pea seda kõige õigemaks sõna kasutusviisiks.
Vaid sinu vastu olen hell ja hea.
Laulu tegelane ei pea küll kõigi vastu hell olema, aga miks ta ei või kõigi vastu hea olla? Või vähemalt nende vastu, kes sigadusi ei tee? Kui inimene deklareerib, et ta ei ole hea, siis mina saan sellest aru nii, et ta on valmis mind iga hetk läbi sõimama ja mult midagi varastama. Aga võibolla selles laulus on kasutatud "hell" ja "hea" sünonüümidena. Sel juhul ma ei pea seda kõige õigemaks sõna kasutusviisiks.
Kuidas mitte ärgata
Istusin tunnis Sandri kõrval. Tagant saadeti mulle kaks õpikut. Vaatasin tagumiselt leheküljelt, et neile pole minu nime sisse kirjutatud, mistõttu saatsin õpikud tagasi. Sandriga oli mul kahepeale üks õpik. Sandri soovil tõmbasime oma laua ettepoole, selja taga istujatest kaugemale. Tund oli eesti keel. Tuli kirjutada harjutust. Et istusin esimeses pingis, siis ei kirjutanud ma vihikusse, vaid tahvlile. Õpetaja ütles mulle, et vihikud tuleb ära anda. Küsisin, kas see tähendab, et kirjutada võib ainult vihikusse. Õpetaja vastas jah. Protesteerisin, et seda ta pole öelnud. Õpetaja nõudis, et ma ei karjuks. Vastasin hääle valjust muutmata, et ma räägin sellepärast nii valju häälega, et mulle alati öeldakse, et ma räägin liiga vaikselt. Hakkasin vihikusse kirjutama, aga kirjutamise vahel tegin suuri pause. Olin viimasel ajal eesti keeles palju kahtesid saanud. Õpetaja ähvardas, et ma saan neid veel. Ta ütles, et on vaadanud, et ajaloos ja teistes ainetes olen ma viimasel ajal teinud just keelevigu. Ma ei teadnudki, et ühe aine õpetaja saab teise aine oma parandusi vaadata. Õpetaja ütles, et minu vead tulevad keeleoskamatusest, mitte minu haigustest. Hüüdsin, et õpetaja on kuskilt minu haigustest kuulnud ja suhtumist minusse muutnud, varem saime hästi läbi. Õpetaja oli nõus, et saime küll. Ta lahkus klassiruumist ja pani õpilased luku taha, et nad harjutused lõpuni kirjutaks. Nüüd ei saanud isegi wc-s käia. Klassil oli ka tagumine uks, mis viis kabinetti ja sealt edasi kõrvalklassi. Läksin katsusin tagaust. Ütlesin, et see on lahti. Keegi ei paistnud minu juttu tähele panevat. Läksin oma kohale tagasi. Üks õpilane tuli eesuksest sisse ja ütles, et see on jälle lahti. Klass hüüdis hurraa, aga keegi esialgu ei lahkunud. Lõppenud oli täna juba neljas tund. Küsisin Sandrilt, kas praegu on söögivahetund. Sander vastas, et söögivahetunde vist enam ei ole. Mina teadsin, et on. Olin käinud kaks korda söömas ilma söögitalongita ja mõtlesin, et seekord peaks kõigepealt kantseleist söögitalongi küsima. Eesuksest tulid sisse Külli ja Kristina, kes panid selle õpetaja soovi täitmiseks uuesti lukku. Võtsin Küllil karistuseks lõuast kinni ja lahkusin tagaukse kaudu. Ka sealt edasi viivad uksed olid lahti.
Istusin seina ääres. Minu kõrvale istus Ariel. Seekord ta midagi halba ei teinud, aga läksin temast igaksjuhuks siiski kaugemale. Ariel oli Savisaare poeg. Olin Savisaart kritiseerinud ja Ariel võis tahta selle eest kätte maksta. Istusin natuke aega temast kaugemal, nii et meie vahele jäi paar muud inimest, seejärel lahkusin majast. Kõndisin koju mööda sama teed, kust läksin vanasti koolist koju. Ühest majast väljus mees koeraga. Olin vanasti seda meest selle koeraga sellest uksest sageli väljumas näinud. Siis olin alati üle tee läinud. Tegin nii ka nüüd, kuigi esialgu ei pööranud koer mulle tähelepanu. Aga see ei olnud veel pääsemine, sest teadsin, et Kitsa tänava lõpus on järgmine koer. Ja esimesest koerast ma ka lahti ei saanud, sest Kitsast tänavat mööda kõndisime kõrvuti - mees ja koer mööda treppi, mina mööda kallakut. Kartsin, et koera peale mõtlemisest tekib hirmu lõhn, mispeale koer muutub kurjaks. Aga edasi mõtlesin, et see on ainult minu arvamus, teised inimesed peavad seda normaalseks, et kogu aeg ümberviibijate peale mõeldakse. Aga seejärel tundus, et kohe satun paanikasse ja siis tuleb koer kallale. Vaatasin teiste inimeste riideid. Ühel vastutulijal oli samasugune musta-punase ruuduline mantel nagu vanasti Reelil. Aga ta ei olnud Reeli, sest ruudud olid väiksemad. Teistel trepist kõndijatel olid samuti kirjud riided. Ise olin pidžaama väel. Kui isa ja ema oleks vastu tulnud, oleks nad arvatavasti küsinud, miks ma selliste riietega tänaval kõnnin. Arvatavasti oleks nad lugenud luuletuse:
Siis kui koerad ründavad,
isa-ema jändavad.
Tundus, et hakkan ärkama. Aga mõtlesin, et kui ma hakkan juba unenäo ajal unenägu meenutama, siis magan edasi ja läheb meelest, et see on unenägu. Lugesin mõttes selle luuletuse uuesti läbi. Olin jälle seal ruumis, kust olin tulnud, aga seekord üksi. Mulle tuli meelde, et hiljuti olin avastanud, et Helina imelugude blogi on jälle üleval. Avastuse olin teinud otse enne seda, kui ta fotoblogi maha võttis. Võibolla ta nägi loenduri pealt, et olen imelugude blogi üles leidnud, ja järeldas sellest, et siis ei ole fotoblogi enam vaja. Aga vahepeal unustasin uue blogi ära. Nüüd tahtsin sinna uuesti vaadata. Seal ei olnud küll enam unenäod, aga siiski unenägude sarnased tekstid. Mõtlesin, et tõusen üles ja lähen seda blogi lugema. Aga jõudsin järeldusele, et ma ei saa veel tõusta, sest praegu peab voodis olema. Üks asi oli voodi teise otsa kõrval. Varem oli mul pea olnud teise otsa poole.
Istusin seina ääres. Minu kõrvale istus Ariel. Seekord ta midagi halba ei teinud, aga läksin temast igaksjuhuks siiski kaugemale. Ariel oli Savisaare poeg. Olin Savisaart kritiseerinud ja Ariel võis tahta selle eest kätte maksta. Istusin natuke aega temast kaugemal, nii et meie vahele jäi paar muud inimest, seejärel lahkusin majast. Kõndisin koju mööda sama teed, kust läksin vanasti koolist koju. Ühest majast väljus mees koeraga. Olin vanasti seda meest selle koeraga sellest uksest sageli väljumas näinud. Siis olin alati üle tee läinud. Tegin nii ka nüüd, kuigi esialgu ei pööranud koer mulle tähelepanu. Aga see ei olnud veel pääsemine, sest teadsin, et Kitsa tänava lõpus on järgmine koer. Ja esimesest koerast ma ka lahti ei saanud, sest Kitsast tänavat mööda kõndisime kõrvuti - mees ja koer mööda treppi, mina mööda kallakut. Kartsin, et koera peale mõtlemisest tekib hirmu lõhn, mispeale koer muutub kurjaks. Aga edasi mõtlesin, et see on ainult minu arvamus, teised inimesed peavad seda normaalseks, et kogu aeg ümberviibijate peale mõeldakse. Aga seejärel tundus, et kohe satun paanikasse ja siis tuleb koer kallale. Vaatasin teiste inimeste riideid. Ühel vastutulijal oli samasugune musta-punase ruuduline mantel nagu vanasti Reelil. Aga ta ei olnud Reeli, sest ruudud olid väiksemad. Teistel trepist kõndijatel olid samuti kirjud riided. Ise olin pidžaama väel. Kui isa ja ema oleks vastu tulnud, oleks nad arvatavasti küsinud, miks ma selliste riietega tänaval kõnnin. Arvatavasti oleks nad lugenud luuletuse:
Siis kui koerad ründavad,
isa-ema jändavad.
Tundus, et hakkan ärkama. Aga mõtlesin, et kui ma hakkan juba unenäo ajal unenägu meenutama, siis magan edasi ja läheb meelest, et see on unenägu. Lugesin mõttes selle luuletuse uuesti läbi. Olin jälle seal ruumis, kust olin tulnud, aga seekord üksi. Mulle tuli meelde, et hiljuti olin avastanud, et Helina imelugude blogi on jälle üleval. Avastuse olin teinud otse enne seda, kui ta fotoblogi maha võttis. Võibolla ta nägi loenduri pealt, et olen imelugude blogi üles leidnud, ja järeldas sellest, et siis ei ole fotoblogi enam vaja. Aga vahepeal unustasin uue blogi ära. Nüüd tahtsin sinna uuesti vaadata. Seal ei olnud küll enam unenäod, aga siiski unenägude sarnased tekstid. Mõtlesin, et tõusen üles ja lähen seda blogi lugema. Aga jõudsin järeldusele, et ma ei saa veel tõusta, sest praegu peab voodis olema. Üks asi oli voodi teise otsa kõrval. Varem oli mul pea olnud teise otsa poole.
reede, november 27, 2009
Naiivsus
Enamus minu blogi lugejaid tuleb otsingumootoriga. Ühelt poolt on hea, et keegi selle üles leiab. Teiselt poolt kardan, et keegi võib unenägusid tõe pähe võttes valesid järeldusi teha. Suuliselt unenägusid rääkides on korduvalt juhtunud, et alustan juttu küll sellest, et nüüd räägin unenäo, aga varsti hakatakse ikkagi esitama täpsustavaid küsimusi, mis näitavad, et jutu esimene lause on tähele panemata jäänud.
Otsingumootor annab korraga nii palju lehekülgi ja neist välja kirjutatud lauseid, et kõiki üleni läbi ei loe. Nii läksin ka ise paari päeva eest lõksu. Tahtsin otsingumootoriga leida informatsiooni Pätsi nimeliste tänavate kohta. Kuna Tallinna Pätsi tänavast oli kirjutatud olevikus, siis panin oma sissekandesse algul juba, et selline tänav on seal praegu olemas. Hiljem kontrollisin igaks juhuks üle ja selgus, et see olevikuvormis jutt oli kirjutatud 1930. aastatel. Ja praeguseid tänavanimesid sisaldava teedeatlase registris midagi Pätsi nimelist ei olnud.
Naiivne inimene läheb kergemini lõksu. Üks inimene luges ühel korral minu blogi pikemalt. Algul kiitis, aga pärast ütles, et osad unenäod olid väga naiivsed. Ta ei täpsustanud, mida ta silmas pidas. Üks mõiste on naivistlik kunst, kus naiivsuse mulje ongi taotluslik. Unenäoüleskirjutused on võibolla naivistlik kirjandus. Unenäo ajal mõtleb inimene ikka natuke teisiti kui ärkvel olles. Aga osad mõtted ka kattuvad. Üks naiivne jutt, mida ma lapsena teiselt lapselt kuulsin, oli selline:
Reagan tahab meile aatompommi visata. Aga kui sõda tuleb, siis Soome tuleb meile appi. Kui soomlased firmaasju teha oskavad, miks nad siis aatompommi ei peaks teha oskama?
See poiss, kes seda rääkis, oskas nii eesti kui ka vene keelt, nii et tema keelteoskus oli minu omast parem. Täiskasvanu võib samuti ühte valdkonda hästi tunda ja teisest mitte midagi teada. Mõni laps tunneb mõnest täiskasvanust paremini arvutit, mõni mängib malet paremini kui aastakümneid selle alaga tegelenud täiskasvanu. Kui minu kooliteemalises unenäos tuleb koolis õpitu uduselt meelde, siis laps, kes on just kirjutanud sel teemal kontrolltöö, võib esialgu teemat palju paremini tunda.
Kui aastal 2005 ajasin unenäod pikaks sellega, et õppisin raamatuid pähe, siis viimaste päevade pikad unenäod ei tule päheõppimisest, vaid loovamast mõtlemisest. Lugesin tööst vabal kellaajal ajaleheartikleid ja luuletusi ning iga artikli ja luuletuse lõpetamise järel mõtlesin loetu üle järele. Niiviisi peaks ka unenäod mõtterohkemaks ja vähem naiivseks muutuma, aga naiivne otsingumootori kasutaja võib sel juhul vist loetust veel kergemini valesti aru saada. Lohutuseks saab öelda vaid, et magamise ajal ma tavaliselt ise ka aru ei saa, et tegemist on unenäoga. Ühes viimati loetud Uku Masingu luuletustest kaebas autor, et ta on sündinud tahtjaks, aga soovid ei täitu. Minu meelest kui inimesel tuleb huvitav mõte või huvitav unenägu, siis ei ole tingimata vaja, et see veel reaalsemaks muutuks. Vahel ongi parem, et on ainult unenägu.
Otsingumootor annab korraga nii palju lehekülgi ja neist välja kirjutatud lauseid, et kõiki üleni läbi ei loe. Nii läksin ka ise paari päeva eest lõksu. Tahtsin otsingumootoriga leida informatsiooni Pätsi nimeliste tänavate kohta. Kuna Tallinna Pätsi tänavast oli kirjutatud olevikus, siis panin oma sissekandesse algul juba, et selline tänav on seal praegu olemas. Hiljem kontrollisin igaks juhuks üle ja selgus, et see olevikuvormis jutt oli kirjutatud 1930. aastatel. Ja praeguseid tänavanimesid sisaldava teedeatlase registris midagi Pätsi nimelist ei olnud.
Naiivne inimene läheb kergemini lõksu. Üks inimene luges ühel korral minu blogi pikemalt. Algul kiitis, aga pärast ütles, et osad unenäod olid väga naiivsed. Ta ei täpsustanud, mida ta silmas pidas. Üks mõiste on naivistlik kunst, kus naiivsuse mulje ongi taotluslik. Unenäoüleskirjutused on võibolla naivistlik kirjandus. Unenäo ajal mõtleb inimene ikka natuke teisiti kui ärkvel olles. Aga osad mõtted ka kattuvad. Üks naiivne jutt, mida ma lapsena teiselt lapselt kuulsin, oli selline:
Reagan tahab meile aatompommi visata. Aga kui sõda tuleb, siis Soome tuleb meile appi. Kui soomlased firmaasju teha oskavad, miks nad siis aatompommi ei peaks teha oskama?
See poiss, kes seda rääkis, oskas nii eesti kui ka vene keelt, nii et tema keelteoskus oli minu omast parem. Täiskasvanu võib samuti ühte valdkonda hästi tunda ja teisest mitte midagi teada. Mõni laps tunneb mõnest täiskasvanust paremini arvutit, mõni mängib malet paremini kui aastakümneid selle alaga tegelenud täiskasvanu. Kui minu kooliteemalises unenäos tuleb koolis õpitu uduselt meelde, siis laps, kes on just kirjutanud sel teemal kontrolltöö, võib esialgu teemat palju paremini tunda.
Kui aastal 2005 ajasin unenäod pikaks sellega, et õppisin raamatuid pähe, siis viimaste päevade pikad unenäod ei tule päheõppimisest, vaid loovamast mõtlemisest. Lugesin tööst vabal kellaajal ajaleheartikleid ja luuletusi ning iga artikli ja luuletuse lõpetamise järel mõtlesin loetu üle järele. Niiviisi peaks ka unenäod mõtterohkemaks ja vähem naiivseks muutuma, aga naiivne otsingumootori kasutaja võib sel juhul vist loetust veel kergemini valesti aru saada. Lohutuseks saab öelda vaid, et magamise ajal ma tavaliselt ise ka aru ei saa, et tegemist on unenäoga. Ühes viimati loetud Uku Masingu luuletustest kaebas autor, et ta on sündinud tahtjaks, aga soovid ei täitu. Minu meelest kui inimesel tuleb huvitav mõte või huvitav unenägu, siis ei ole tingimata vaja, et see veel reaalsemaks muutuks. Vahel ongi parem, et on ainult unenägu.
Hukas õukond
Magasin oma voodis. Ühes teises voodis üks inimene reageeris minu unenäole, mille peale ma ehmatasin, aga püüdsin magamist edasi teeselda. Teistest vooditest jälgis kolm inimest minu unenägusid RSS-iga. See, kes mind ehmatanud oli, ütles ülejäänutele, et tundub, et kiiremini reageerija mõjutab minu unenägusid rohkem. Mõtlesin, et tuleks ka Helinalt küsida, kust tuleb üldse mõte lugeda blogi RSS-iga. Teistes voodites magavad inimesed olid naised ja nad hakkasid mind ähvardama. Vastuseks tegin tähenduseta ehmunud häälitsusi.
Magasin oma voodis. Igas selle toa voodis oli erinev Pürenee poolsaare riik. Riigid ei olnud ainult Hispaania ja Portugal, vaid neid oli rohkem. Talutasin oma voodist välja inimese, kelle olin teki alt leidnud. Selle peale ütles üks teine inimene, et annab mind tapmise süüdistusega kohtu alla, sest voodist välja talutatu on juba hallitanud. Mõtlesin seepeale ka ise, et ta oli juba mitu päeva tagasi surnud ja mina ei saanud sellest aru. Aga kohtu alla andja ehmatuseks tegi surnuks peetu silmad lahti ja hakkas rääkima. Ta ütles, et peaasi on läbi tema vanaema pea jooksev joon ja veel üks asi.
Jõudsin raamatu koostamisega lõpule. Kirjastusele esitamise tähtajani oli veel 15 päeva aega. Mõtlesin, et enne ma ei esita, äkki tuleb veel mõni tähelepanek, kuidas käsikirja parandada. Panin artiklite väljatrüki kaante vahele, et oleks näha, kuidas raamat välja nägema hakkab. Mõned lehed olid rohkem kokku murtud. Köide tuli uuesti lahti võtta, et kõik lehed ühe lahtiseks murda. Panin köite vahele ka enda joonistusi, millel olin artiklite autorit kujutanud. Neid joonistusi polnud mul kavas päris raamatusse panna. Peep küsis, mida ühel pildil on kujutatud. Tõusin lendu ja Henn samuti. Küsisin talt, kas ta teab, mida lendutõusmine tähendab. Henn vastas, et seda, et see on unenägu. Ütlesin, et ma arvasingi, et ta teab. Tõnu istus internetis. Ta luges sealt ette, et õukonnaliikmete hulgas tehtud küsitluse järgi ei ole ükski õukondade liige vastu paljaste naistega koos viibimisele, alkoholi tarvitamisele ega suitsetamisele. Isa läks mööda ja ütles, et õukond ajab inimesed hukka. Läksin kööki ja vaatasin aknast välja. Akna all olid Tõnu ja mõned võõrad poisid, kes loopisid palli üles. Et puhus tugev tuul, siis lendas pall kolmanda korruse aknani välja. Siis tuli tuulevaikne hetk. Üks poistest ütles, et ta loodab, et ta palli nüüd nii kõrgele visata ei jõua.
Läksin päevakeskusesse. Seal hakkas Peebo maleturniiri läbi viima. Et osavõtjaid oli vähe, toimus turniir peaaegu ringsüsteemis, aga kõigil pidi ka ühe osavõtjaga mängimata jääma. Need, kes kokku läksid, pidid omavahel mängima kaks partiid. Mina läksin esimeses voorus kokku Peeboga. Tema istus juba laua taha, aga mina ütlesin, et selle koha peal ei saa mängida, seal ei näe. Pidin seda mitu korda ütlema. Lõin kogemata ühe kella põrandale ja see läks katki. Ütlesin, et maksan selle välja. Tegelikult mul polnud vist nii palju raha kaasas. Peebo ütles, et pole vaja maksta. Ta läks sobivamasse kohta istuma. Mängukohas ei tohtinud olla ei liiga eredat päikest ega ka mitte pimedust, kummalgi juhul ei näinud nuppe. Hakkasime mänguga pihta, kui teised kõik juba ammu mängisid. Kui ma kaotuse kätte sain, mängisid teised ikka veel. Peebo märkis tabelisse juba 1:0, kuigi oleks võinud oodata, millal sellest saab 2:0. Järgmiseks mängisin Partsiga. Käisin Rc7, tulistades korraga kuningat e8 ja vankrit a8. Parts tegi lühikese vangerduse. Nüüd tulistasid tema lipp ja vanker mõlemad välja f1, kust ähvardas ühekäiguline matt, mistõttu ei saanud vankrit a8 lüia. Tuli välja mõelda, mida teha, aga ma ei tahtnud kiiresti mõelda. Läksin laua juurest kaugemale. Kui laua juurde tagasi läksin, oli minu aeg kukkunud. Ütlesin, et unustasin ära, et see pole pikk male, vaid välk. Kõndisin minema läbi kesklinna. Üle autotee minnes oli see autosid täis. Autotee oli kolmerealine. Keskmisel real kõndisin natuke aeglaselt liikuva auto ees, enne kui leidsin võimaluse viimasel real sõitvate autode vahelt läbi lipsata. Läksin ühte majja, kus mind juba oodati. Näitasin, et ma ei mahu sinna ruumi sisenema, kus teised olid, sest ukseauk on nii kitsas. Teised olid minust väiksemad ja nad olid vist sisenenud külg ees. Teisest seinast viis kaheosalisse ruumi laiem uks ja läksin sealt. Rääkisin, et üks inimene ei oska komasid panna ja pani komad niimoodi, et lause lõpus olid järjest punkt, koma ja küsimärk.
Magasin oma voodis. Igas selle toa voodis oli erinev Pürenee poolsaare riik. Riigid ei olnud ainult Hispaania ja Portugal, vaid neid oli rohkem. Talutasin oma voodist välja inimese, kelle olin teki alt leidnud. Selle peale ütles üks teine inimene, et annab mind tapmise süüdistusega kohtu alla, sest voodist välja talutatu on juba hallitanud. Mõtlesin seepeale ka ise, et ta oli juba mitu päeva tagasi surnud ja mina ei saanud sellest aru. Aga kohtu alla andja ehmatuseks tegi surnuks peetu silmad lahti ja hakkas rääkima. Ta ütles, et peaasi on läbi tema vanaema pea jooksev joon ja veel üks asi.
Jõudsin raamatu koostamisega lõpule. Kirjastusele esitamise tähtajani oli veel 15 päeva aega. Mõtlesin, et enne ma ei esita, äkki tuleb veel mõni tähelepanek, kuidas käsikirja parandada. Panin artiklite väljatrüki kaante vahele, et oleks näha, kuidas raamat välja nägema hakkab. Mõned lehed olid rohkem kokku murtud. Köide tuli uuesti lahti võtta, et kõik lehed ühe lahtiseks murda. Panin köite vahele ka enda joonistusi, millel olin artiklite autorit kujutanud. Neid joonistusi polnud mul kavas päris raamatusse panna. Peep küsis, mida ühel pildil on kujutatud. Tõusin lendu ja Henn samuti. Küsisin talt, kas ta teab, mida lendutõusmine tähendab. Henn vastas, et seda, et see on unenägu. Ütlesin, et ma arvasingi, et ta teab. Tõnu istus internetis. Ta luges sealt ette, et õukonnaliikmete hulgas tehtud küsitluse järgi ei ole ükski õukondade liige vastu paljaste naistega koos viibimisele, alkoholi tarvitamisele ega suitsetamisele. Isa läks mööda ja ütles, et õukond ajab inimesed hukka. Läksin kööki ja vaatasin aknast välja. Akna all olid Tõnu ja mõned võõrad poisid, kes loopisid palli üles. Et puhus tugev tuul, siis lendas pall kolmanda korruse aknani välja. Siis tuli tuulevaikne hetk. Üks poistest ütles, et ta loodab, et ta palli nüüd nii kõrgele visata ei jõua.
Läksin päevakeskusesse. Seal hakkas Peebo maleturniiri läbi viima. Et osavõtjaid oli vähe, toimus turniir peaaegu ringsüsteemis, aga kõigil pidi ka ühe osavõtjaga mängimata jääma. Need, kes kokku läksid, pidid omavahel mängima kaks partiid. Mina läksin esimeses voorus kokku Peeboga. Tema istus juba laua taha, aga mina ütlesin, et selle koha peal ei saa mängida, seal ei näe. Pidin seda mitu korda ütlema. Lõin kogemata ühe kella põrandale ja see läks katki. Ütlesin, et maksan selle välja. Tegelikult mul polnud vist nii palju raha kaasas. Peebo ütles, et pole vaja maksta. Ta läks sobivamasse kohta istuma. Mängukohas ei tohtinud olla ei liiga eredat päikest ega ka mitte pimedust, kummalgi juhul ei näinud nuppe. Hakkasime mänguga pihta, kui teised kõik juba ammu mängisid. Kui ma kaotuse kätte sain, mängisid teised ikka veel. Peebo märkis tabelisse juba 1:0, kuigi oleks võinud oodata, millal sellest saab 2:0. Järgmiseks mängisin Partsiga. Käisin Rc7, tulistades korraga kuningat e8 ja vankrit a8. Parts tegi lühikese vangerduse. Nüüd tulistasid tema lipp ja vanker mõlemad välja f1, kust ähvardas ühekäiguline matt, mistõttu ei saanud vankrit a8 lüia. Tuli välja mõelda, mida teha, aga ma ei tahtnud kiiresti mõelda. Läksin laua juurest kaugemale. Kui laua juurde tagasi läksin, oli minu aeg kukkunud. Ütlesin, et unustasin ära, et see pole pikk male, vaid välk. Kõndisin minema läbi kesklinna. Üle autotee minnes oli see autosid täis. Autotee oli kolmerealine. Keskmisel real kõndisin natuke aeglaselt liikuva auto ees, enne kui leidsin võimaluse viimasel real sõitvate autode vahelt läbi lipsata. Läksin ühte majja, kus mind juba oodati. Näitasin, et ma ei mahu sinna ruumi sisenema, kus teised olid, sest ukseauk on nii kitsas. Teised olid minust väiksemad ja nad olid vist sisenenud külg ees. Teisest seinast viis kaheosalisse ruumi laiem uks ja läksin sealt. Rääkisin, et üks inimene ei oska komasid panna ja pani komad niimoodi, et lause lõpus olid järjest punkt, koma ja küsimärk.
neljapäev, november 26, 2009
Kahekojaline parlament?
Varem rääkisid rohelised midagi otsedemokraatiast, nüüd seostas ajaleht rohelistega mõtet kahekojalisest parlamendist, mis oleks demokraatiat vähendav, sest teine koda poleks ilmselt rahva valitud. Ma olen rohelisi valinud, aga iga rohelise iga mõtet ilma järele mõtlemata heaks ei kiida.
Kahekojalise parlamendiga riike on, aga need kojad on modustatud erinevates riikides erinevalt. Eilses ajaleheartiklis nimetati soovi moodustada Eestis mingi spetsialistide koda. Tegelikult koostavad seaduseelnõusid enne Riigikokku jõudmist ka praegu spetsialistid. Paljud eelnõud tulevad Euroopa Liidult vastuvaidlematuks heakskiitmiseks. Nende koostajad ei ole spetsialistid Eesti olude tundmisel, kuid mingil alal nad spetsialistid on. Soovitud reformi korral kujuneks süsteem, kus spetsialistid kirjutavad eelnõu, poliitikud kiidavad selle mõningate parandustega heaks ja teised spetsialistid peavad selle omakorda heaks kiitma. Ehk siis spetsialist-poliitik-spetsialist.
Ei saa küll öelda, et praeguse Riigikogu liikmed oleksid hariduseta ja ühelgi alal spetsialistid ei oleks. Võibolla valimissüsteem ei taga, et parlamenti pääseb proportsionaalselt kõigi vajalike erialade spetsialiste. Aga sel juhul saab nõu küsida väljastpoolt.
Samuti ei saa juhtuda, et ülemkoja liikmed oleksid spetsialistid kõigil aladel korraga. Ühte eelnõusse puutuvate asjatundjate hulk oleks ka seal alla poole. Pealegi erinevate asjatundjate soovitused võivad olla vastukäivad. Majantustegelane võib öelda, et tuleb teha eelarvekärpeid, et minna üle eurole. Samal ajal tervishoiutöötaja võib öelda hoopis, et on vaja eraldada täiendavat raha seagripi vaktsiini ostmiseks ja aidsiga võitlemiseks.
Ajalehes oli nimetatud president Mere mõtet, et ülemkoda võiks koosneda maavanematest. See rikuks praegust põhimõtet, et ei tohi olla kahes riigiametis korraga. Maavanem peaks hakkama tegelema lisaks maakonna asjadele ka kõigi alamkojast väljuvate seaduseelnõudega ja vaevalt et see tema süvenemisvõimele kasuks tuleb. Kui eeldatakse, et ülemkoja liige peab kindlasti olema mingi suur spetsialist, siis oma erialal ta hakkab parlamendi töös osalemise korral ikkagi maha jääma.
Võibolla tahetakse ülemkoda moodustada teaduskraadide alusel. Aga kuigi kraadiga inimene võib olla kraadita inimesest targem, ei tee kraad ise kedagi targemaks ja neid ei tuleks liigselt tähtsustada. Mida arvata inimesest, kes koolis paremate hinnete saamiseks räägib eksamil oma mõtete asemel õpetaja omi, kraadiõppesse astumiseks valetab oma võõrkeelteoskuse suuremaks, professorikoha saamiseks vorbib publikatsioone, pöörates kvaliteedi asemel tähelepanu kvantiteedile, ja oma rahva teenimisele eelistab võõrkeelsetele ajakirjadele kaastöö pakkumist? Nõukogude ajal võidi ülikooli saamiseks nõuda komsomoli kuulumist ja professoriks saamiseks parteisse astumist. Ausus ei ole ka praegu esimene nõudmine.
Põhiseadust ei peaks üldse liiga kergesti muutma, vaid õppima kõigepealt olemasolevat põhiseadust õigesti kasutama. Keegi ütles, et ühed riigid arenevad, teised muudavad põhiseadust.
Kahekojalise parlamendiga riike on, aga need kojad on modustatud erinevates riikides erinevalt. Eilses ajaleheartiklis nimetati soovi moodustada Eestis mingi spetsialistide koda. Tegelikult koostavad seaduseelnõusid enne Riigikokku jõudmist ka praegu spetsialistid. Paljud eelnõud tulevad Euroopa Liidult vastuvaidlematuks heakskiitmiseks. Nende koostajad ei ole spetsialistid Eesti olude tundmisel, kuid mingil alal nad spetsialistid on. Soovitud reformi korral kujuneks süsteem, kus spetsialistid kirjutavad eelnõu, poliitikud kiidavad selle mõningate parandustega heaks ja teised spetsialistid peavad selle omakorda heaks kiitma. Ehk siis spetsialist-poliitik-spetsialist.
Ei saa küll öelda, et praeguse Riigikogu liikmed oleksid hariduseta ja ühelgi alal spetsialistid ei oleks. Võibolla valimissüsteem ei taga, et parlamenti pääseb proportsionaalselt kõigi vajalike erialade spetsialiste. Aga sel juhul saab nõu küsida väljastpoolt.
Samuti ei saa juhtuda, et ülemkoja liikmed oleksid spetsialistid kõigil aladel korraga. Ühte eelnõusse puutuvate asjatundjate hulk oleks ka seal alla poole. Pealegi erinevate asjatundjate soovitused võivad olla vastukäivad. Majantustegelane võib öelda, et tuleb teha eelarvekärpeid, et minna üle eurole. Samal ajal tervishoiutöötaja võib öelda hoopis, et on vaja eraldada täiendavat raha seagripi vaktsiini ostmiseks ja aidsiga võitlemiseks.
Ajalehes oli nimetatud president Mere mõtet, et ülemkoda võiks koosneda maavanematest. See rikuks praegust põhimõtet, et ei tohi olla kahes riigiametis korraga. Maavanem peaks hakkama tegelema lisaks maakonna asjadele ka kõigi alamkojast väljuvate seaduseelnõudega ja vaevalt et see tema süvenemisvõimele kasuks tuleb. Kui eeldatakse, et ülemkoja liige peab kindlasti olema mingi suur spetsialist, siis oma erialal ta hakkab parlamendi töös osalemise korral ikkagi maha jääma.
Võibolla tahetakse ülemkoda moodustada teaduskraadide alusel. Aga kuigi kraadiga inimene võib olla kraadita inimesest targem, ei tee kraad ise kedagi targemaks ja neid ei tuleks liigselt tähtsustada. Mida arvata inimesest, kes koolis paremate hinnete saamiseks räägib eksamil oma mõtete asemel õpetaja omi, kraadiõppesse astumiseks valetab oma võõrkeelteoskuse suuremaks, professorikoha saamiseks vorbib publikatsioone, pöörates kvaliteedi asemel tähelepanu kvantiteedile, ja oma rahva teenimisele eelistab võõrkeelsetele ajakirjadele kaastöö pakkumist? Nõukogude ajal võidi ülikooli saamiseks nõuda komsomoli kuulumist ja professoriks saamiseks parteisse astumist. Ausus ei ole ka praegu esimene nõudmine.
Põhiseadust ei peaks üldse liiga kergesti muutma, vaid õppima kõigepealt olemasolevat põhiseadust õigesti kasutama. Keegi ütles, et ühed riigid arenevad, teised muudavad põhiseadust.
Kõver torn
Näidati kahtede järjestikuste olümpiamängude mootorpaadisõitu. Esimesel korral üks eestlane võitis ja teine jäi kaugele taha. Teisel korral esimese korra võitnu tuli suure edumaaga esikohale. Öeldi, et nii palju ei saa tulemust nelja aastaga ilma dopinguta parandada. Mina teadsin, et siis on ka olümpiavõitjaks tuldud, kui on ainult üks kord elus olümpiamängudel osaletud. Aga see võis tulla sellest, et Nõukogude Liit ei olnud huvitatud nende võistlema saatmisest, kellelt medalit loota ei olnud. Oli ehitatud üks kõver torn meelelahutuse eesmärgil. Ema kaebas, et sinna on ohtlik ronida ja seal on seina peal kole plakat ühest tuntud naisest. Ronimisteel oli nii madal piire, et võis üle selle alla kukkuda. Ja torul oli katus peal, nii et ei olnud kindel, kas tipus õhupuuduse kätte ei lämbu. Nägin vist ka seda plakatit, millest ema oli rääkinud. Läksin poodi, et osta endale toitu kohe ära söömiseks. Üks klassivend tuli minuga kaasa. Pärast poest väljumist tuli meile vastu teine klassivend. See, kellega olin poes käinud, ütles, et sai minuga teretuttavaks.
Kirjutasin vihikusse oma viimase malevõistluse tulemusi. Alustama pidi pika kaotustereaga. Mõtlesin, et selline kaotuste ülesmärkimine on negatiivne enesesisendus, mille tulemusel mängin järgmine kord ka halvemini. Võibolla oleks parem tulemused ära unustada. Vaatasin, et kas ma olen tõesti A. Vooni vastu ka miinustes. Siis nägin, et tegemist on siiski V. Vooniga. Sven tuli minu tuppa kabet mängima. Tal oli taskukabelaual seis peal. Tavalisteks nuppudeks olid pliiatsid, millel tera oli allapoole, ja tammideks pliiatsid, mille tera oli ülespoole. Küsisin, kas tõesti on algseisus mõlemal tamm peal. Isegi kaks tammi. Või isegi kolm. Vaatasin juba, et mõlemal on ka neljas ja viies tamm, aga need osutusid siiski kolmandat ja neljandat värvi nuppudeks. Mängisime mitmekesi. Seisust oli raskem aru saada kui tavalise algseisu puhul, osalt sellepärast, et nupud ei olnud ruutude keskel. Sven ehk Tõnu ütles, et alati ei pea alustama traditsioonilisest algseisust. Seda teadsin ma ise ka. Nupud laual olid erineva suurusega. Raske oli aru saada, kas nende vahel on nii suured vahed, et neid võib lüia, või mitte. Ühel löömisel pandi nupp teise oma nupu peale. Ma ei mäletanud, kas see on reeglitega lubatud. Aga uduselt tuli meelde, et olen seda varem ka näinud. Ühel löömisel löödi pikk rida nuppe lauaservani välja. Küsisin, kas tõesti serval teist nuppu juba ei ole. Mäng oli huvitav. Mõtlesin, et Vihmandile kaotan males alati, aga mängida on ikkagi huvitav. Jäin tuppa üksi. Lamasin voodis. Ema tuli minu tuppa midagi korraldama. Olime reisil. Selles turismikeskuses oli ka kõver torn. Henn tahtis sinna ronida. Ema ütles talle, et tuleb mõelda üks käik kaugemale. Ja lisas, et eriti tobe on, et torni ronimise auhinnaks on sõit Narva-Jõesuussse. Läksin keldrisse. Ma ei saanud aru, kas seal on bassein või duširuum. Basseini kohta oli vesi liiga madal. Olin seal üksi. Hakkasin endale voolikust vett peale laskma. Kuskil oli vist varjatud äravool. Kui see duširuum oli, siis oleks pidanud kuskil olema ka naiste duširuum, aga selle asemel oli ainult üks suur ruum. Või uuemates hotellides vist olidki meestele ja naistele ühised duširuumid. Üks vanem mees saabus ka sinna. Läksin tema eest mööda koridori duširuumi teise laiemasse ossa nurga taha peitu, kandes voolikut kaasas. Varsti kõndisin tagasi. Mõtlesin, et kui siia tuleks päriselt naised ja mehed korraga, siis naised hakkaksid kiljuma ja mehed üksteist kiusama. Läksin edasi väiksemasse ruumi, kus põrandal vett ei olnud. See võis olla wc. Aga kahe oletatava poti sees ei olnud auke. Selle asemel olid neil küljes mingid vardad. Võibolla tuli varraste otsa torgata vorstid, et neid elektriga küpsetada.
Kirjutasin vihikusse oma viimase malevõistluse tulemusi. Alustama pidi pika kaotustereaga. Mõtlesin, et selline kaotuste ülesmärkimine on negatiivne enesesisendus, mille tulemusel mängin järgmine kord ka halvemini. Võibolla oleks parem tulemused ära unustada. Vaatasin, et kas ma olen tõesti A. Vooni vastu ka miinustes. Siis nägin, et tegemist on siiski V. Vooniga. Sven tuli minu tuppa kabet mängima. Tal oli taskukabelaual seis peal. Tavalisteks nuppudeks olid pliiatsid, millel tera oli allapoole, ja tammideks pliiatsid, mille tera oli ülespoole. Küsisin, kas tõesti on algseisus mõlemal tamm peal. Isegi kaks tammi. Või isegi kolm. Vaatasin juba, et mõlemal on ka neljas ja viies tamm, aga need osutusid siiski kolmandat ja neljandat värvi nuppudeks. Mängisime mitmekesi. Seisust oli raskem aru saada kui tavalise algseisu puhul, osalt sellepärast, et nupud ei olnud ruutude keskel. Sven ehk Tõnu ütles, et alati ei pea alustama traditsioonilisest algseisust. Seda teadsin ma ise ka. Nupud laual olid erineva suurusega. Raske oli aru saada, kas nende vahel on nii suured vahed, et neid võib lüia, või mitte. Ühel löömisel pandi nupp teise oma nupu peale. Ma ei mäletanud, kas see on reeglitega lubatud. Aga uduselt tuli meelde, et olen seda varem ka näinud. Ühel löömisel löödi pikk rida nuppe lauaservani välja. Küsisin, kas tõesti serval teist nuppu juba ei ole. Mäng oli huvitav. Mõtlesin, et Vihmandile kaotan males alati, aga mängida on ikkagi huvitav. Jäin tuppa üksi. Lamasin voodis. Ema tuli minu tuppa midagi korraldama. Olime reisil. Selles turismikeskuses oli ka kõver torn. Henn tahtis sinna ronida. Ema ütles talle, et tuleb mõelda üks käik kaugemale. Ja lisas, et eriti tobe on, et torni ronimise auhinnaks on sõit Narva-Jõesuussse. Läksin keldrisse. Ma ei saanud aru, kas seal on bassein või duširuum. Basseini kohta oli vesi liiga madal. Olin seal üksi. Hakkasin endale voolikust vett peale laskma. Kuskil oli vist varjatud äravool. Kui see duširuum oli, siis oleks pidanud kuskil olema ka naiste duširuum, aga selle asemel oli ainult üks suur ruum. Või uuemates hotellides vist olidki meestele ja naistele ühised duširuumid. Üks vanem mees saabus ka sinna. Läksin tema eest mööda koridori duširuumi teise laiemasse ossa nurga taha peitu, kandes voolikut kaasas. Varsti kõndisin tagasi. Mõtlesin, et kui siia tuleks päriselt naised ja mehed korraga, siis naised hakkaksid kiljuma ja mehed üksteist kiusama. Läksin edasi väiksemasse ruumi, kus põrandal vett ei olnud. See võis olla wc. Aga kahe oletatava poti sees ei olnud auke. Selle asemel olid neil küljes mingid vardad. Võibolla tuli varraste otsa torgata vorstid, et neid elektriga küpsetada.
kolmapäev, november 25, 2009
Riigijuhtide tänavad
Loomingus nr. 11 on avaldatud Toomas Kiho ettekanne Jaan Tõnissoni 140. sünniaastapäeva konverentsilt. Lk. 1579 on kirjas: "Ausammas ning kaks tänavat on saavutus ja meelespidamine, mida pole mitte ühelgi teisel Eesti riigipeal ega peaministril."
Ükskord kirjutasin Pätsi raamatu kohta arvustuse. Seal ütlesin, et Pätsi järgi on nimetatud tänav. Toimetaja parandas ära, et tänavaid. Otsingumootoriga leidsin, et Tallinnas on Pätsi tänav olemas olnud, aga praeguseks ilmselt Kentmanni tänavaks tagasi nimetatud, Põltsamaal on olnud, aga praegu Lossi tänava nimega, Tahkurannas on Pätsi plats, millel asub Pätsi ausammas, ja Pärnus on tehtud ettepanek üks tänav Pätsi avenüüks nimetada, aga seda pole vist vastu võetud.
Ükskord kirjutasin Pätsi raamatu kohta arvustuse. Seal ütlesin, et Pätsi järgi on nimetatud tänav. Toimetaja parandas ära, et tänavaid. Otsingumootoriga leidsin, et Tallinnas on Pätsi tänav olemas olnud, aga praeguseks ilmselt Kentmanni tänavaks tagasi nimetatud, Põltsamaal on olnud, aga praegu Lossi tänava nimega, Tahkurannas on Pätsi plats, millel asub Pätsi ausammas, ja Pärnus on tehtud ettepanek üks tänav Pätsi avenüüks nimetada, aga seda pole vist vastu võetud.
Soome elama
Karpov ja Kasparov arutasid avanguteoreetilisi uuendusi. Teooria algas 20. käigust. Tundsin ennast asjassepuutuva isikuna, sest olin ka seda varianti mänginud. Aga võibolla suurmeistrite arvates olid minu uuendused väga kehvad. Ma ei kirjutanud nende jutu põhjal üles terveid partiisid, vaid ainult uuenduskäigud ja mängimise kuupäeva, et hiljem internetist vaadata. Lähenes suur kiirmaleturniir. Hakkasin kirjutama kutseid sellel osalemiseks. Kirjutasin need inimestele, kes ei olnud palju malet mänginud - ühe Anttile ja teise Pärnusse. Kirjutasin, et nad saavad kindlasti turniiril punkte, nad võiks malet mängida, peaasi kui nad narkootikume ei tarvita. Siis taipasin, et kutseid pole mõtet posti panna, sest turniir on juba homme, selleks ajaks ei jõua kirjad kohale. Klaus rääkis, et ükskord oli matemaatikatunnis õpetaja andnud ülesande, kus segasaunas vedeles midagi põrandal. Saunast lahkudes oli kõigile antud selga must alusseelik. Oli öeldud, mitu meest ja mitu naist saunas oli. Nende arvudega oli tulnud arvutusi teha. Klausil olid kõik arvud meeles. Ütlesin, et kui Klausil matemaatikaülesanded nii hästi meelde jäävad, siis ta oskab malet ka minust paremini mängida. Mina mäletasin ainult seentega ülesandest, et seal vist esines arv 12. Kutsusin Klausi homsele turniirile. Ta oleks kindlasti minust kõrgema koha saanud, kuigi mina mängisin malet kogu aeg ja Klaus ainult poole aasta tagant. Tegelikult sain mina vähe punkte mitte halva mänguoskuse, vaid halbade närvide pärast. Klaus ütles, et ta saab turniiril esikoha. Vaidlesin vastu, et esikohta mitte, sest sinna tulevad Kanep ja Külaots. Aga seitsmeaastaseid tuleb ka. See ajas Klausi naerma. Tegelikult ta polnud esikohast rääkides mõelnud, et ta tuleks kõige esimeseks, vaid et ta saab palju punkte.
Üks sugulane meenutas tüdrukut, kellel ma kunagi lapsena koos Pillega külas olin käinud. See tüdruk oli minust vanem, aga olevat öelnud, et tahab täiskasvanuks saades minuga abielluda. Mina seda ei mäletanud. Kui see päriselt oleks juhtunud, siis sellist asja oleks pidanud mäletama. Sugulase jutu järgi olin mina vastanud, et mul isa ja ema ei luba. Hiljem oli see tüdruk Soome elama läinud ja seal soomlasega abiellunud. Ta oli pannud oma lapsele minu järgi nimeks Aleksander, sest selle nime keskel olid järjest tähed s ja i. Minu meelest lihtsalt kellegi järgi pidi nime panema. Kahele mulle teadaolevale lapsele oli pandud minu järgi päris minu eesnimi. See tüdruk pidas mind nii tähtsaks vist sellepärast, et tal polnud ükski teine poiss kunagi külas käinud. Mõtlesin, et Soome minnes oli tal raske soome keelt selgeks õppida, aga ta sai sellega hakkama. Oma lapsega ei rääkinud ta mitte eesti, vaid soome keeles. Kuna ta ise soome keelt oskas siiski puudulikult, ei tulnud see laspe arengule kasuks. Sugulasel oli halb mälu, aga ta luges peast ette ühe salmi isa vanast luuletusest.
Otsisin internetist otsingumootoriga Austria kohta informatsiooni. Kirjutati, et ühtedel parlamendivalimistel olid seal palju hääli saanud nii rohelised kui ka paremäärmuslikuks peetud partei. Need parteid olid omavahel konkurendid, sest neil oli sarnane toorainete kasutuselevõtu programm. Paremäärmusliku partei esimees oli tulnud Eestisse, sest Eestil oli kogemusi põlevkivi kaevandamisega. Paremäärmuslase arvates pidid Austria, Eesti ja Lõuna-Korea sõlmima sel alal liidu. Võibolla pidi Lõuna-Korea asemel olema Lõuna-Aafrika Vabariik. Aga rohelised lasid paremäärmusliku partei keelustada. Vist selleks, et see ei saaks programmi ellu viia ja sellega rohelistelt järgmiste valimiste valimislubadust ära võtta. Paremäärmuslased jäid keelustamise tõttu parteituteks, aga olid parlamendi liikmed edasi. Koolis oli kästud kirjutada kirjand, aga kirjutasin ühe tavalise pikkusega kirjandi asemel neli lühikest. Kaks neist olid eesti ja kaks vene keeles. Läksin suurde tuppa, kus põrandal oli tita. Kükitasin tema juurde maha. Võtsin prillid eest, mille peale tita hakkas kõvemini naerma kui kunagi varem. Lõpuks anti tita minu ema kätte ja hakkas nutma. Öeldi, et tal on kahju, et ta minu käest ära võeti, sest ma tegin palju huvitavaid asju. Tegelikult polnud ma seekord eriti midagi teinud, sest olin uimane. Uimane olin ilmselt sellepärast, et olin palju mõelnud. Tavaliselt toob see pikad unenäod, aga tänased unenäod ei olnud pikad. Nad võisid veel pikaks minna. Läksin kööki ja vaatasin aknast välja. Hakkas paistma midagi huvitavat. Tõusin lendu. Läksin aknast kaugemale, et mitte alla kukkuda. Keset kööki kerkisin järjest kõrgemale. Tavaliselt olin unenägudes lennanud käte abil, aga seekord kasvasid mulle käte asemele tiivad. Lehvitasin neid. Lage enam peakohal ei olnud ja lendasin tähtedeni. Peale tähtede olid seal kosmoselaevad. Aga need ei liikunud, vaid olid paigal. Seejärel läks ärkamine edasi - kõigepealt olin hakanud aru saama, et magan, nüüd tajusin ennast juba ka voodis lamamas. Olin jäänud magama külili jalad voodi otsa poole. Aga nüüd olin voodis diagonaalis kõhuli, jalalabad üle voodi külje ja kulm üle teise külje vastu seina. Niiviisi läbi une liigutades oleksin ma peaaegu võinud endale haiget teha.
Üks sugulane meenutas tüdrukut, kellel ma kunagi lapsena koos Pillega külas olin käinud. See tüdruk oli minust vanem, aga olevat öelnud, et tahab täiskasvanuks saades minuga abielluda. Mina seda ei mäletanud. Kui see päriselt oleks juhtunud, siis sellist asja oleks pidanud mäletama. Sugulase jutu järgi olin mina vastanud, et mul isa ja ema ei luba. Hiljem oli see tüdruk Soome elama läinud ja seal soomlasega abiellunud. Ta oli pannud oma lapsele minu järgi nimeks Aleksander, sest selle nime keskel olid järjest tähed s ja i. Minu meelest lihtsalt kellegi järgi pidi nime panema. Kahele mulle teadaolevale lapsele oli pandud minu järgi päris minu eesnimi. See tüdruk pidas mind nii tähtsaks vist sellepärast, et tal polnud ükski teine poiss kunagi külas käinud. Mõtlesin, et Soome minnes oli tal raske soome keelt selgeks õppida, aga ta sai sellega hakkama. Oma lapsega ei rääkinud ta mitte eesti, vaid soome keeles. Kuna ta ise soome keelt oskas siiski puudulikult, ei tulnud see laspe arengule kasuks. Sugulasel oli halb mälu, aga ta luges peast ette ühe salmi isa vanast luuletusest.
Otsisin internetist otsingumootoriga Austria kohta informatsiooni. Kirjutati, et ühtedel parlamendivalimistel olid seal palju hääli saanud nii rohelised kui ka paremäärmuslikuks peetud partei. Need parteid olid omavahel konkurendid, sest neil oli sarnane toorainete kasutuselevõtu programm. Paremäärmusliku partei esimees oli tulnud Eestisse, sest Eestil oli kogemusi põlevkivi kaevandamisega. Paremäärmuslase arvates pidid Austria, Eesti ja Lõuna-Korea sõlmima sel alal liidu. Võibolla pidi Lõuna-Korea asemel olema Lõuna-Aafrika Vabariik. Aga rohelised lasid paremäärmusliku partei keelustada. Vist selleks, et see ei saaks programmi ellu viia ja sellega rohelistelt järgmiste valimiste valimislubadust ära võtta. Paremäärmuslased jäid keelustamise tõttu parteituteks, aga olid parlamendi liikmed edasi. Koolis oli kästud kirjutada kirjand, aga kirjutasin ühe tavalise pikkusega kirjandi asemel neli lühikest. Kaks neist olid eesti ja kaks vene keeles. Läksin suurde tuppa, kus põrandal oli tita. Kükitasin tema juurde maha. Võtsin prillid eest, mille peale tita hakkas kõvemini naerma kui kunagi varem. Lõpuks anti tita minu ema kätte ja hakkas nutma. Öeldi, et tal on kahju, et ta minu käest ära võeti, sest ma tegin palju huvitavaid asju. Tegelikult polnud ma seekord eriti midagi teinud, sest olin uimane. Uimane olin ilmselt sellepärast, et olin palju mõelnud. Tavaliselt toob see pikad unenäod, aga tänased unenäod ei olnud pikad. Nad võisid veel pikaks minna. Läksin kööki ja vaatasin aknast välja. Hakkas paistma midagi huvitavat. Tõusin lendu. Läksin aknast kaugemale, et mitte alla kukkuda. Keset kööki kerkisin järjest kõrgemale. Tavaliselt olin unenägudes lennanud käte abil, aga seekord kasvasid mulle käte asemele tiivad. Lehvitasin neid. Lage enam peakohal ei olnud ja lendasin tähtedeni. Peale tähtede olid seal kosmoselaevad. Aga need ei liikunud, vaid olid paigal. Seejärel läks ärkamine edasi - kõigepealt olin hakanud aru saama, et magan, nüüd tajusin ennast juba ka voodis lamamas. Olin jäänud magama külili jalad voodi otsa poole. Aga nüüd olin voodis diagonaalis kõhuli, jalalabad üle voodi külje ja kulm üle teise külje vastu seina. Niiviisi läbi une liigutades oleksin ma peaaegu võinud endale haiget teha.
teisipäev, november 24, 2009
Jumala koostisosad
Öeldakse, et kristlus on monoteistlik. Üks selle käskudest on, et ühe Jumala kõrval ei tohi olla teisi jumalaid. On olemas Isa, Poeg ja Püha Vaim, aga need on kõik sama Jumala koostisosad. Kas võib siis öelda, et Püha Vaim on kolmandik Jumalast? Võibolla on Pühal Vaimul veel omakorda koostisosi? Võibolla kõik polüteistlikud jumalad mahuvad monoteistliku sisse ära? Pojal maa peal elades tundus olevat vähemalt kaks koostisosa - keha ja hing. Või oli tal hinge asemel just Püha Vaim? Et inimesel on hing ja üleloomulikul olendil vaim? Või on inimene hinge olemasolu tõttu samuti üleloomulik olend? Mõni ütleks, et jumalad on hoopis polendid, aga teiste jaoks tunduks selline maailm ebaloomulik.
Vahetatud aparaat
Öeldi, et emakas on tolmukast arenenud.
Ekskursioon sisenes suurde hoonesse. Mina seda hoonet veidi tundsin, enamus inimesi olid täiesti uued. Jäin ühel trepiotsal seisma, mis võis ekskursioonil osalejaid eksitada ja osad neist võisid minna vales suunas. Läksime ekskursioonijuhi järel keldrisse. Seal oli põrandal lahtisest liivast kallak. Ekskursioonijuht ütles, et seal on väike varsisemisoht. Minu arvates oli lahtisel liival alati nii suur varisemisoht, et sealt ei oleks tohtinud minna. Pärast seisime maja ees ja osad olid veel majas. Väljas viibijatele öeldi, et praegu ei tohi sisse minna. Võibolla see tähendas, et seesviibijad olidki liivalõksu jäänud. Paha mees oli võimult tagandatud. Mul ei olnudki meeles, et mitte ainult Nnok ei ole rohelise peaga, vaid ka tema naine. Kirjutasin arvutis programmi. Eeskujuks oli näidis ja tuli kirjutada lihtsalt selle järgi. Aga minu kirjutatud programm ei käivitunud, nii et ümberkirjutuses oli vigu. Üks viga tundus olevat see, et olin ajanud segi võrdusmärgi ja teise sama kujuga kaheosalise märgi. Lootsin lõpuks kõik vead ära parandada. Õppejõud andis minu hieroglüüfide töö tagasi. Ta rääkis, et olen joonistanud hieroglüüfe liiga keeruliselt, niimoodi saavad ainult kirjatundjad aru. Ise kuulus ta kirjatundjate hulka, kuigi polnud hiinlane. Osad hiinlased tundsid temast hieroglüüfe halvemini. Olin joonistanud hieroglüüfe, mis oleks selle maa kujulised, mida nad kujutasid. Õppejõud ütles, et selline kirjutamisviis võtab liiga palju aega, tuleb kirjutada kiiremini. Mina tahtsin maalida aeglaselt ja põhjalikult nagu joonistust. Lahkusime maakohast mööda maanteed bussijaama suunas. Algul ei tulnud kedagi vastu, aga bussijaama lähedal hakkas tulema. Bussijaamas kaebas Klaus, et telefoniautomaat on ära vahetatud, nii et ei saa enam abi kutsuda, vaid kõik kõned lähevad ühele poisile. See poiss oli ilmselt aparaadi ära vahetanud juba varem ja kuulanud pealt kõik kõned, mis Klaus tema kohta rääkis. Kui olime rongis, tuli see poiss meie juurde ja hakkas võimu näitama.
Ekskursioon sisenes suurde hoonesse. Mina seda hoonet veidi tundsin, enamus inimesi olid täiesti uued. Jäin ühel trepiotsal seisma, mis võis ekskursioonil osalejaid eksitada ja osad neist võisid minna vales suunas. Läksime ekskursioonijuhi järel keldrisse. Seal oli põrandal lahtisest liivast kallak. Ekskursioonijuht ütles, et seal on väike varsisemisoht. Minu arvates oli lahtisel liival alati nii suur varisemisoht, et sealt ei oleks tohtinud minna. Pärast seisime maja ees ja osad olid veel majas. Väljas viibijatele öeldi, et praegu ei tohi sisse minna. Võibolla see tähendas, et seesviibijad olidki liivalõksu jäänud. Paha mees oli võimult tagandatud. Mul ei olnudki meeles, et mitte ainult Nnok ei ole rohelise peaga, vaid ka tema naine. Kirjutasin arvutis programmi. Eeskujuks oli näidis ja tuli kirjutada lihtsalt selle järgi. Aga minu kirjutatud programm ei käivitunud, nii et ümberkirjutuses oli vigu. Üks viga tundus olevat see, et olin ajanud segi võrdusmärgi ja teise sama kujuga kaheosalise märgi. Lootsin lõpuks kõik vead ära parandada. Õppejõud andis minu hieroglüüfide töö tagasi. Ta rääkis, et olen joonistanud hieroglüüfe liiga keeruliselt, niimoodi saavad ainult kirjatundjad aru. Ise kuulus ta kirjatundjate hulka, kuigi polnud hiinlane. Osad hiinlased tundsid temast hieroglüüfe halvemini. Olin joonistanud hieroglüüfe, mis oleks selle maa kujulised, mida nad kujutasid. Õppejõud ütles, et selline kirjutamisviis võtab liiga palju aega, tuleb kirjutada kiiremini. Mina tahtsin maalida aeglaselt ja põhjalikult nagu joonistust. Lahkusime maakohast mööda maanteed bussijaama suunas. Algul ei tulnud kedagi vastu, aga bussijaama lähedal hakkas tulema. Bussijaamas kaebas Klaus, et telefoniautomaat on ära vahetatud, nii et ei saa enam abi kutsuda, vaid kõik kõned lähevad ühele poisile. See poiss oli ilmselt aparaadi ära vahetanud juba varem ja kuulanud pealt kõik kõned, mis Klaus tema kohta rääkis. Kui olime rongis, tuli see poiss meie juurde ja hakkas võimu näitama.
esmaspäev, november 23, 2009
Vana kohtunik
Pidasime sõda. Pajur ütles ühe saare kohta, et seal pole vaja võidelda, sest seal on mustade väeosa. Tegelikult musti polnud kuskil, olid pruunid. Punaseid oli, aga need ei olnud kommunistid, vaid sotsialistid.
Loengupidaja rääkis, et vanasti mõistsid kreeklased kohut. Üks kohtunik oli veel elus ja loengupidaja palus tal rääkida, kuidas ta on kohut mõistnud. Kohtunik hakkas selle peale uuesti kohut mõistma. Ta ütles, et on sama hirmus kui vanasti. Olime kolinud uude korterisse Ameerika pilvelõhkujas. Panin sahtlisse paberi, mis pidi tagama, et minu järeltulijad räägiks ka sajandite pärast nii inglise kui ka eesti keelt. Aga ema hakkas rääkima, et annab need sahtlid vennale. Ta ütles, et mul on liiga palju asju ja need tuleb ära visata. Vastasin, et kui me pole raamatuid ära visanud, siis isiklikke asju ei saa ammugi visata.
Magistritöö kaitsmiseks tuli teha tööst eraldi paberile kokkuvõte. Olin kirjutanud kaks vihikulehekülge ja aega kaitsmiseni oli veel 15 päeva. Siis öeldi mulle, et kokkuvõte peab olema esitatud juba 2, mitte 15 päeva pärast. Nii kiiresti poleks ma valmis saanud ja loobusin seetõttu edasi kirjutamisest. Mõtlesin, et võibolla saaksin ka valmis, sest olen kirjutamisega juba neljandal leheküljel. Mul oli selle veerandi tunnistus ka enneolematult halb. Ütlesin Sandrile, et olen füüsika ära unustanud ja kukkusin seekord eksamil läbi. Esimene kord olin füüsika sisseastumiseksami edukalt teinud. Paar aastat hiljem kordasin eksamit huvi pärast ja samuti edukalt, kuigi mul polnud mingit kavatsust füüsikat õppima minna.
Loengupidaja rääkis, et vanasti mõistsid kreeklased kohut. Üks kohtunik oli veel elus ja loengupidaja palus tal rääkida, kuidas ta on kohut mõistnud. Kohtunik hakkas selle peale uuesti kohut mõistma. Ta ütles, et on sama hirmus kui vanasti. Olime kolinud uude korterisse Ameerika pilvelõhkujas. Panin sahtlisse paberi, mis pidi tagama, et minu järeltulijad räägiks ka sajandite pärast nii inglise kui ka eesti keelt. Aga ema hakkas rääkima, et annab need sahtlid vennale. Ta ütles, et mul on liiga palju asju ja need tuleb ära visata. Vastasin, et kui me pole raamatuid ära visanud, siis isiklikke asju ei saa ammugi visata.
Magistritöö kaitsmiseks tuli teha tööst eraldi paberile kokkuvõte. Olin kirjutanud kaks vihikulehekülge ja aega kaitsmiseni oli veel 15 päeva. Siis öeldi mulle, et kokkuvõte peab olema esitatud juba 2, mitte 15 päeva pärast. Nii kiiresti poleks ma valmis saanud ja loobusin seetõttu edasi kirjutamisest. Mõtlesin, et võibolla saaksin ka valmis, sest olen kirjutamisega juba neljandal leheküljel. Mul oli selle veerandi tunnistus ka enneolematult halb. Ütlesin Sandrile, et olen füüsika ära unustanud ja kukkusin seekord eksamil läbi. Esimene kord olin füüsika sisseastumiseksami edukalt teinud. Paar aastat hiljem kordasin eksamit huvi pärast ja samuti edukalt, kuigi mul polnud mingit kavatsust füüsikat õppima minna.
Enamus viigid
Sellele esmaspäevale langeb vähemalt kaks Tartu malevõistlust - lisaks ülikooli maleklubi omale toimus ka päevakeskuse oma, mis lükati eelmise nädala reedelt tänasele. Päevakeskuses käisin ka kohal. Mängiti 18 osavõtjaga 15-minutilise mõtlemisajaga 7 vooru. Neli esimest kogusid kõik 5 punkti ja nende paremusjärjestus oli: Metsoja, Ojaste, Seljodkin ja Harujõe.
Mina kogusin kolm punkti, tehes tervelt neli viiki. Esimeses voorus kaotasin Trohhelevile vähemetturiga vankrilõppmängus ajaga. Teises voorus sain parema lõppmängu Liiva vastu, aga ajapuuduses mängisin maha ja tegime viigi. Kolmandas voorus Marksoo vastu oli mul seis halvem ja aega vähem, aga lõpuks jõudsime lahkvärvi odade lõppmängu ja leppisime minu ettepanekul viiki. Neljandas voorus Viikmaa vastu tundus mulle enda seis avangus parem, sest sain valgetega ratsu d6 ja jõudsin arenduses ette, aga võiduplaani ei leidnud, hakkasin kaotama materjali ja kaotasin ka mängu. Viiendas voorus Kääbi vastu võitsin etturi, aga seejärel jätsin viguri ette. Et vastane oli ajapuuduses, tegime tema ettepanekul viigi. Kuuendas voorus läksin teistkordselt Kääbiga kokku, seekord mustadega, aga sain ainukese võidu. Seitsmendas voorus viis loos mind kokku Peeboga, kes kohtunikuna tegi peamiselt kokkuleppeviike. Ta pakkus ka mulle kohe viiki. Ütlesin, et ei taha. Ta selgitas, et peab poodi auhindu ostma minema. Seepeale võtsin viigi vastu.
Kääp-Runnel
1. e4 c6 2. Oc4 d5 3. ed cd 4. Ob3 Rf6 5. d4 g6 6. h3 Og7 7. Re2 0-0 8. 0-0 Rc6 9. c3 Of5 10. Rg3 Ob1 11. Vb1 e6 12. f4 Ve8 13. Lf3 Vc8 14. h4 h5 15. Oa4 Rg4 16. f5 Lh5 17. Ve1 gf 18. Rf5 Lh2+ 19. Kf1 Lh1+ 20. Ke2 ef+ 21. Kd1 Le1+ 0:1
Mina kogusin kolm punkti, tehes tervelt neli viiki. Esimeses voorus kaotasin Trohhelevile vähemetturiga vankrilõppmängus ajaga. Teises voorus sain parema lõppmängu Liiva vastu, aga ajapuuduses mängisin maha ja tegime viigi. Kolmandas voorus Marksoo vastu oli mul seis halvem ja aega vähem, aga lõpuks jõudsime lahkvärvi odade lõppmängu ja leppisime minu ettepanekul viiki. Neljandas voorus Viikmaa vastu tundus mulle enda seis avangus parem, sest sain valgetega ratsu d6 ja jõudsin arenduses ette, aga võiduplaani ei leidnud, hakkasin kaotama materjali ja kaotasin ka mängu. Viiendas voorus Kääbi vastu võitsin etturi, aga seejärel jätsin viguri ette. Et vastane oli ajapuuduses, tegime tema ettepanekul viigi. Kuuendas voorus läksin teistkordselt Kääbiga kokku, seekord mustadega, aga sain ainukese võidu. Seitsmendas voorus viis loos mind kokku Peeboga, kes kohtunikuna tegi peamiselt kokkuleppeviike. Ta pakkus ka mulle kohe viiki. Ütlesin, et ei taha. Ta selgitas, et peab poodi auhindu ostma minema. Seepeale võtsin viigi vastu.
Kääp-Runnel
1. e4 c6 2. Oc4 d5 3. ed cd 4. Ob3 Rf6 5. d4 g6 6. h3 Og7 7. Re2 0-0 8. 0-0 Rc6 9. c3 Of5 10. Rg3 Ob1 11. Vb1 e6 12. f4 Ve8 13. Lf3 Vc8 14. h4 h5 15. Oa4 Rg4 16. f5 Lh5 17. Ve1 gf 18. Rf5 Lh2+ 19. Kf1 Lh1+ 20. Ke2 ef+ 21. Kd1 Le1+ 0:1
pühapäev, november 22, 2009
Seenelkäik
Seen, mis kasvas seenemetsas,
oli juba ussitand.
Kui ma oleks teadnud seda,
poleks teda pussitand.
Teine seen, mis kasvas metsas,
oli üsna mürgine.
Vene vägi oleks viinud
selle kingiks Türgile.
Kolmas seen, mis metsas kasvas,
oli halva maitsega.
Seda süia oleks saanud
ainult keelekaitsega.
Varsti seenelkäik sai läbi –
saagilootus kadunud.
Kodus ainus seeneraamat
oli juba lagunud.
oli juba ussitand.
Kui ma oleks teadnud seda,
poleks teda pussitand.
Teine seen, mis kasvas metsas,
oli üsna mürgine.
Vene vägi oleks viinud
selle kingiks Türgile.
Kolmas seen, mis metsas kasvas,
oli halva maitsega.
Seda süia oleks saanud
ainult keelekaitsega.
Varsti seenelkäik sai läbi –
saagilootus kadunud.
Kodus ainus seeneraamat
oli juba lagunud.
Rotioht
Diivani peal oli hästi palju väikseid linnumune. Linnud hakkasid parajasti kooruma. Oleks tulnud kutsuda lindude omanik. Koorunud linnupojale tuli süia anda. Need linnupojad, kes koorudes süia ei leidnud, surid kohe nälga. Minuga tegelema saabus kolm kanget isikut. Peksin nad kohe läbi. Aga nad osutusid vastupidavateks ja edaspidi tuli mul juba rohkem pingutada, et nende kättemaksust pääseda. Nad küsisid, mis kasu minust rannarahvale on olnud. Vastasin, et olen andnud neile palju lapsi. Näidati minu kohta tehtud filmi. Seal sain järjest ehmatusega teada, et üks või teine asi ei ole nii, nagu ma olin kuulnud. Iga kord Bristol ja tema sõbrannad naersid kohutava häälega. Nad hüüdsid: "Hääled kostavad päriselt. Hääled on päriseks." Film oli küll mind iseloomustav, aga liialdatud.
Sõitsime bussiga kodu poole. Klaus juhtis. Istusin tema kõrvale ja hakkasin tal kihutamist keelama. Minu taga istuvate inimeste arvates sõitis buss vist täiesti tavalise kiirusega. Seni polnud ka mulle midagi ohtlikku tundunud, kuni ma eesaknast välja ei vaadanud. Ma poleks vist üldse pidanud vaatama hakkama. Rei helistas mulle koju ja küsis, kas võib tulla rottide pandeemia. Mina arvasin, et ei või. Rei ütles, et ta kardab, et rotid viivad ta rahakapi ära. Mängisin Kassiga malet. Analüüsisin seda seisu edasi, kus mäng pooleli jäi. Ma küll ähvardasin midagi, aga tundusin igas variandis kaotavat. Aga Kass ütles ühele teisele mehele, et seal, kus me katkestasime, ei olnud minu seis enam halb. Mängisin Tulvaga malet. Vaatasin, et tal on lipp etturi tules. Uurisin pikalt, ega ma selle löömise korral matti ei saa. Tundus, et ei saa, aga kindel ei olnud. Lõpuks otsustasin lipu lüia. Tulva näitas, et minu kell käib ja läks laua juurest kaugemale. Protesteerisin, et ma unustasin ära, et me kellaga mängime, ta oleks võinud öelda. Ütlesin, et unustasin sellepärast, et ruumis on palju kära. Lippu ei saanudki lüia, sest minu kuningal oli tuli. Tahtsin tulest välja käia, aga Tulva näitas, et seal, kuhu ma käin, on samuti tuli. Selgus, et kogu selle pika aja jooksul, mis ma olin käiku mõelnud, oli mul juba matt peal olnud ja kumbki polnud märganud. Läksin liivaranda, kus mängisid lapsed. Küsisin, kuhu ma võin mälunõela torgata. Lapsed vastasid, et nad kasutavad hoopis diskette. Avasime minu mälunõelal olevad fotod. Fotod avanesid nii, et inimesed neil olid paljad, ainult nahkrihmasid oli naha peal näha. Samu fotosid sai vaadata nii ilma riieteta kui ka riietega. Nüüd taheti mind ka pildistada. Ma ei tahtnud, et minust tehtaks selline foto, mida saab ilma riieteta vaadata. Pealegi selline fotoaparaat kiiritab.
Sõitsime bussiga kodu poole. Klaus juhtis. Istusin tema kõrvale ja hakkasin tal kihutamist keelama. Minu taga istuvate inimeste arvates sõitis buss vist täiesti tavalise kiirusega. Seni polnud ka mulle midagi ohtlikku tundunud, kuni ma eesaknast välja ei vaadanud. Ma poleks vist üldse pidanud vaatama hakkama. Rei helistas mulle koju ja küsis, kas võib tulla rottide pandeemia. Mina arvasin, et ei või. Rei ütles, et ta kardab, et rotid viivad ta rahakapi ära. Mängisin Kassiga malet. Analüüsisin seda seisu edasi, kus mäng pooleli jäi. Ma küll ähvardasin midagi, aga tundusin igas variandis kaotavat. Aga Kass ütles ühele teisele mehele, et seal, kus me katkestasime, ei olnud minu seis enam halb. Mängisin Tulvaga malet. Vaatasin, et tal on lipp etturi tules. Uurisin pikalt, ega ma selle löömise korral matti ei saa. Tundus, et ei saa, aga kindel ei olnud. Lõpuks otsustasin lipu lüia. Tulva näitas, et minu kell käib ja läks laua juurest kaugemale. Protesteerisin, et ma unustasin ära, et me kellaga mängime, ta oleks võinud öelda. Ütlesin, et unustasin sellepärast, et ruumis on palju kära. Lippu ei saanudki lüia, sest minu kuningal oli tuli. Tahtsin tulest välja käia, aga Tulva näitas, et seal, kuhu ma käin, on samuti tuli. Selgus, et kogu selle pika aja jooksul, mis ma olin käiku mõelnud, oli mul juba matt peal olnud ja kumbki polnud märganud. Läksin liivaranda, kus mängisid lapsed. Küsisin, kuhu ma võin mälunõela torgata. Lapsed vastasid, et nad kasutavad hoopis diskette. Avasime minu mälunõelal olevad fotod. Fotod avanesid nii, et inimesed neil olid paljad, ainult nahkrihmasid oli naha peal näha. Samu fotosid sai vaadata nii ilma riieteta kui ka riietega. Nüüd taheti mind ka pildistada. Ma ei tahtnud, et minust tehtaks selline foto, mida saab ilma riieteta vaadata. Pealegi selline fotoaparaat kiiritab.
laupäev, november 21, 2009
Kõik anekdoodid
Alguses ei teadnud ma ühtegi anekdooti. Esimesed rääkisid minust natuke vanemad lapsed. Põhiliselt käisid need selle kohta, et eestlane, sakslane ja venelane olid vangis, tahtsid vabadusse pääseda, kõige paremini läks eestlasel ja kõige halvemini venelasel. Nende kuulmise järel ütles Klaus, et mõtles ühe anekdoodi ise välja. See oli selline:
Üks mees läks laeva peale. Siis ta tahtis laeva pealt maha minna, aga seal oli vesi.
Ühel päeval läksin koos Erikuga koolist koju ja tuli mõte anekdoote rääkida. Kuna teadsin vähe anekdoote ja tahtsin rohkem teada, ei olnud ma nõus ühtegi rääkima, kui Erik iga anekdoodi eest ühte vastu ei räägi. Erik ütles, et teab kolme anekdooti. Mina teadsin vist sama palju ja rääkisin kolm tükki ära. Neist, mis Erik vastu rääkis, kaks olid tõesti anekdoodid, aga kolmanda puhul ma tundsin ennast petetuna, sest see oli selline:
Üks, kaks, kolm,
lendab tuhk ja tolm.
Neli, viis, kuus,
mehel piip on suus.
Edasi tuleb seitse, kaheksa, üheksa, aga mul ei tule üheksaga ühtegi riimi meelde.
Mõne aja pärast teadsin juba rohkem anekdoote ja kirjutasin märkimikusse nimekirja kõigist anekdootidest, mis meelde tulid. Ükskord hiljem vaatasin seda nimekirja ja kõik pealkirjad ütlesid midagi, väljaarvatud "Venelane ja indiaanlane". Aga siis tuli see meelde ja nüüd mäletan seda anekdooti seetõttu eriti hästi:
Indiaanlane ütleb: "Mina lähen pärast surma igavestele jahimaadele."
Venelane vastab: "Aga meil tuleb pärast minu surma kommunism."
Täna otsisin selle nimekirja uuesti üles ja kõike ma sealt enam nii hästi ei mäleta. Aga nimekiri on selline:
1. Mausoleum - hiireõli
2. Eestlane, venelane ja ameeriklane õhupallis
3. Tšuktš ostab tuletiku
4. Tšuktš ostab poest velvetpüksid
5. Venelane tahab televiisorit osta
6. Kurdil sai bensiin otsa
7. Tšuktš võtab autoukse kaasa, et seda kinni tõmmata
8. Gorba käib Reagani pool söömas ja vastupidi
9. Reagan näeb unes, et Washingtoni oblasti lihaplaan on täitmata
10. Gorba ütleb: "Mhmh," Reaganile
11. Venelane, sakslane ja inglane üksikul saarel
12. Kärbsed venelase, sakslase ja prantslase taldrikuis
13. Bulgaaria ehitusest
14. Piiks-puuks-trallallaa
15. Karu ostis mootorratta
16. Venelane ja indiaanlane
17. Lennukil tuli põhi alt
18. Tere püree
19. Kes ehitab kõige ilusama kempsu?
20. Juku sünnipäev
21. Tšuktš vigurlendur
22. Lenin sööb saia
23. Kuhu kaob elekter?
24. Juku õpib vene keelt
25. Juku kontrolltöö vastused
26. Hullud tahavad põgeneda
27. Hullud sukelduvad
28. Papagoi
29. Venelane väänas kassi välja
30. Tšuktš käis parteikonverentsil
31. Gorba ja Toots
32. Puhh ja Notsu
33. Gorba, Reagan, tšuktš ja teised lennukis
34. Gorba vanglas
35. Juku rüüpab okset
36. Eestlane, venelane ja ameeriklane viskavad pommi
Eile rääkisin, et jõulude ajal tegin nii, et palusin ruumisviibijatel märksõnu öelda ja siis lugesin nendega peast luuletusi. Selle peale öeldi, et Eestis on kaks inimest, kes oskavad niimoodi anekdoote rääkida.
Üks mees läks laeva peale. Siis ta tahtis laeva pealt maha minna, aga seal oli vesi.
Ühel päeval läksin koos Erikuga koolist koju ja tuli mõte anekdoote rääkida. Kuna teadsin vähe anekdoote ja tahtsin rohkem teada, ei olnud ma nõus ühtegi rääkima, kui Erik iga anekdoodi eest ühte vastu ei räägi. Erik ütles, et teab kolme anekdooti. Mina teadsin vist sama palju ja rääkisin kolm tükki ära. Neist, mis Erik vastu rääkis, kaks olid tõesti anekdoodid, aga kolmanda puhul ma tundsin ennast petetuna, sest see oli selline:
Üks, kaks, kolm,
lendab tuhk ja tolm.
Neli, viis, kuus,
mehel piip on suus.
Edasi tuleb seitse, kaheksa, üheksa, aga mul ei tule üheksaga ühtegi riimi meelde.
Mõne aja pärast teadsin juba rohkem anekdoote ja kirjutasin märkimikusse nimekirja kõigist anekdootidest, mis meelde tulid. Ükskord hiljem vaatasin seda nimekirja ja kõik pealkirjad ütlesid midagi, väljaarvatud "Venelane ja indiaanlane". Aga siis tuli see meelde ja nüüd mäletan seda anekdooti seetõttu eriti hästi:
Indiaanlane ütleb: "Mina lähen pärast surma igavestele jahimaadele."
Venelane vastab: "Aga meil tuleb pärast minu surma kommunism."
Täna otsisin selle nimekirja uuesti üles ja kõike ma sealt enam nii hästi ei mäleta. Aga nimekiri on selline:
1. Mausoleum - hiireõli
2. Eestlane, venelane ja ameeriklane õhupallis
3. Tšuktš ostab tuletiku
4. Tšuktš ostab poest velvetpüksid
5. Venelane tahab televiisorit osta
6. Kurdil sai bensiin otsa
7. Tšuktš võtab autoukse kaasa, et seda kinni tõmmata
8. Gorba käib Reagani pool söömas ja vastupidi
9. Reagan näeb unes, et Washingtoni oblasti lihaplaan on täitmata
10. Gorba ütleb: "Mhmh," Reaganile
11. Venelane, sakslane ja inglane üksikul saarel
12. Kärbsed venelase, sakslase ja prantslase taldrikuis
13. Bulgaaria ehitusest
14. Piiks-puuks-trallallaa
15. Karu ostis mootorratta
16. Venelane ja indiaanlane
17. Lennukil tuli põhi alt
18. Tere püree
19. Kes ehitab kõige ilusama kempsu?
20. Juku sünnipäev
21. Tšuktš vigurlendur
22. Lenin sööb saia
23. Kuhu kaob elekter?
24. Juku õpib vene keelt
25. Juku kontrolltöö vastused
26. Hullud tahavad põgeneda
27. Hullud sukelduvad
28. Papagoi
29. Venelane väänas kassi välja
30. Tšuktš käis parteikonverentsil
31. Gorba ja Toots
32. Puhh ja Notsu
33. Gorba, Reagan, tšuktš ja teised lennukis
34. Gorba vanglas
35. Juku rüüpab okset
36. Eestlane, venelane ja ameeriklane viskavad pommi
Eile rääkisin, et jõulude ajal tegin nii, et palusin ruumisviibijatel märksõnu öelda ja siis lugesin nendega peast luuletusi. Selle peale öeldi, et Eestis on kaks inimest, kes oskavad niimoodi anekdoote rääkida.
Vaala pööre
Venemaa tahtis alustada tuumasõda. Ameerika lasi oma tuumaraketiga Venemaa tuumaraketi alla. Mõlemad plahvatasid sellises atmosfäärikihis, kus plahvatus tõi kaasa suure reostuse. Lätis ja Leedus venelased mässasid ja neid tuli maha suruda. Venemaa oli vastu võtnud seaduse, et kui Eestis venelaste vastu relva kasutatakse, võib Venemaa Eestile kallale tulla. Aga Eestis ei olnud selleks põhjust, sest siin venelased seekord mässama ei hakanud. Lätis ja Leedus Venemaa ei sekkunud. Venemaa tahtis, et tema väed oleksid Tartus, Berliinis ja Pariisis.
Sain teada, et vaalad söövad delfiine. Varem olin arvanud, et vaal on ainult taimetoiduline. Pildil oli näidatud, kuidas hiigelsuur vaal ujub keset pisikeste delfiinide parve. Alles sellelt pildilt sai aru, kui suured vaalad tegelikult on. Delfiinid olid tegelikult inimese suurused, aga vaal ja inimene kunagi pildil kõrvuti ei olnud. Vaalad olid laevad. Erinevus oli selles, et kui inimeste valmistatud laev kummuli läks, siis ta jäigi kummuli, aga vaalad olid elus ja kummuli asendist pöörasid edasi, kuni olid jälle õiget pidi.
Magasin oma voodis. Kuulsin, kuidas Toomas rääkis Tõnule, et ükskord olin mina öelnud, et nägin aknast, kuidas väljas tulistas mees kuulipildujast ja et ma olin täiesti selgelt kuulnud, mida see mees ütles. Toomas ütles kommentaariks, et hallutsinatsioonide puhul ei saada kunagi aru, et need on hallutsinatsioonid. Tahtsin vaielda vastu, et enamuse hallutsinatsioonide puhul saab aru, aga jaksasin öelda ainult: "Lollpea!" Nende edasisest jutust ei saanud ma aga aru, kas nad räägivad päriselt või ongi need hallutsinatsioonid. Toomas ütles Tõnule, et Tooma jutu peale ma ei julge enam kommenteerida. Tõnu kohta räägiti, et kahe tema töökaaslase lapsed on tema lapsed, aga neid ta siia kaasa ei too ja sünnitusvesi on ära valatud. Kuna ma ei teadnud, kas see on hallutsinatsioon, siis ma ei saanud edaspidi kunagi kindel olla, kas kuuldu vastab tõele. Väristasin voodis jalga, aga mõtlesin, et parem on seda paigal hoida. Igasugu kummitused kiusasid mind. Mõtlesin, et kannatan kõik ära. Kuulsin, et ema võitleb välisuksel sissetungijatega. Hakkasin talle appi roomama. Mõtlesin küll, et kui ma kahe esiku vahelise ukse lahti teen, võib sissetungija mind kohe ära tappa, nii et appiminekust polegi kasu. Aga kui ma selle ukse lahti tegin, ei näinud ma välisukse juures kedagi. Taipasin, et see on unenägu. Mõtlesin, kas minna vannituppa või teha midagi muud. Läksin vannituppa. Nagu unenägudes alati, ei läinud lüliti vajutamisel vannitoa lamp põlema. Aga mõtlesin, et see tuli sellest, et vajutasin teda väljaspool vannituba olles, aga proovin vannitoas seistes uuesti. Vannitoas oli muidu ka natuke valgust ja nüüd sain lisaks lambi põlema. Nägin peeglist oma nägu koledana ja suu oli ammuli. Keel rippus suust välja nagu koeral. Hakkasin riideid seljast võtma. Mul olid seljas nööpidega pidžaama, selle peal särk ja kõige peal teksajakk. Unenägudes ei saa kunagi kõiki nööpe lahti, enne lähevad osad kinni tagasi. Nii ka seekord. Aga nüüd kasutasin uut võtet, et ei hakanud kõiki nööpe avama, vaid rebisin viimased küljest ära. Sain niiviisi juba hõlmad üleni lahti, aga siis läksid särgi kaks ülemist nööpi jälle kinni.
Bristol ütles mulle chatis, et ma olen oma viimast raamatut viiel viimasel päeval kaheksa unenäoga täiendanud, üks mees pani need Nõukogude riuxu leheküljele. Mõtlesin, et loodetavasti ei täiendatud raamatu võrguversiooni teksti. Ärkasin üles ja kordasin mõttes seda unenägu. Bristol küsis, kas mul tuli meelde, millisele olümpiale Vares-Barbarus läks. Vastasin, et ei tulnud. Pärast seda, kui mind äratati, ei olnud ma Varesega unenägu enam edasi näinud.
Olime koolimaja tiivas. Üks vend hakkas ees tiivast välja kõndima ja mina lendasin tema kannul. Tahtsin tast mööda lennata, aga see mul ei õnnestunud, vaid ema kõndis ka veel minust mööda. Kahe tiivaklassi lahtisest uksest möödudes pöörasin pead ja oleksin tahtnud neist ustest sisse minna, sest ruumid tundusid nii põnevad. Fuajeesse jõudes mõtlesin, et terve koolimaja on väga huvitav, sellepärast ma seda nii sageli unes näengi. See tuleb sellest, et vanasti mängisime siin tagaajamismänge. Otsustasin minna raamatukokku. Raamatukogu suunas kõndis hulk vanu inimesi. See tuli sellest, et raamatukogus töötas õpetaja Mitt ja vanad inimesed tahtsid temaga juttu ajada. Mina tahtsin samuti. Raamatukogu uksest sisse minnes nägin, et Miti kõrval istub Ago. Järgmisel hetkel nägin aga, et see polegi Mitt, vaid õpetaja Kalme, kes oli nüüd raamatukoguhoidja. Küsisin Kalmelt, kas Mitt enam raamatukogus ei tööta. Kalme vastas, et ei tööta. Ja teiste koolimajas töötavate inimeste poole pöördudes, et raamatukogust Mitt vist ära viidigi. Kui siin enam Mitti ei olnud, polnud mul siin midagi teha. Kalme võis solvuda, et ma temaga ei tahagi juttu ajada. Pöörasin ringi, aga ei läinud kohe raamatukogust välja, kuigi ruumis oli nii palju õpilasi, et oli kitsas. Krister ja Helen hakkasid nurgas omavahel juttu ajama. Vanasti oli ainult Krister Heleniga rääkinud, nüüd Helen juba vastas. Minu poolest võisid nad omavahel rääkida, sest ma ei suhtunud kummassegi halvasti. Mõnes teises seltskonnas oleks asi teine olnud.
Sain teada, et vaalad söövad delfiine. Varem olin arvanud, et vaal on ainult taimetoiduline. Pildil oli näidatud, kuidas hiigelsuur vaal ujub keset pisikeste delfiinide parve. Alles sellelt pildilt sai aru, kui suured vaalad tegelikult on. Delfiinid olid tegelikult inimese suurused, aga vaal ja inimene kunagi pildil kõrvuti ei olnud. Vaalad olid laevad. Erinevus oli selles, et kui inimeste valmistatud laev kummuli läks, siis ta jäigi kummuli, aga vaalad olid elus ja kummuli asendist pöörasid edasi, kuni olid jälle õiget pidi.
Magasin oma voodis. Kuulsin, kuidas Toomas rääkis Tõnule, et ükskord olin mina öelnud, et nägin aknast, kuidas väljas tulistas mees kuulipildujast ja et ma olin täiesti selgelt kuulnud, mida see mees ütles. Toomas ütles kommentaariks, et hallutsinatsioonide puhul ei saada kunagi aru, et need on hallutsinatsioonid. Tahtsin vaielda vastu, et enamuse hallutsinatsioonide puhul saab aru, aga jaksasin öelda ainult: "Lollpea!" Nende edasisest jutust ei saanud ma aga aru, kas nad räägivad päriselt või ongi need hallutsinatsioonid. Toomas ütles Tõnule, et Tooma jutu peale ma ei julge enam kommenteerida. Tõnu kohta räägiti, et kahe tema töökaaslase lapsed on tema lapsed, aga neid ta siia kaasa ei too ja sünnitusvesi on ära valatud. Kuna ma ei teadnud, kas see on hallutsinatsioon, siis ma ei saanud edaspidi kunagi kindel olla, kas kuuldu vastab tõele. Väristasin voodis jalga, aga mõtlesin, et parem on seda paigal hoida. Igasugu kummitused kiusasid mind. Mõtlesin, et kannatan kõik ära. Kuulsin, et ema võitleb välisuksel sissetungijatega. Hakkasin talle appi roomama. Mõtlesin küll, et kui ma kahe esiku vahelise ukse lahti teen, võib sissetungija mind kohe ära tappa, nii et appiminekust polegi kasu. Aga kui ma selle ukse lahti tegin, ei näinud ma välisukse juures kedagi. Taipasin, et see on unenägu. Mõtlesin, kas minna vannituppa või teha midagi muud. Läksin vannituppa. Nagu unenägudes alati, ei läinud lüliti vajutamisel vannitoa lamp põlema. Aga mõtlesin, et see tuli sellest, et vajutasin teda väljaspool vannituba olles, aga proovin vannitoas seistes uuesti. Vannitoas oli muidu ka natuke valgust ja nüüd sain lisaks lambi põlema. Nägin peeglist oma nägu koledana ja suu oli ammuli. Keel rippus suust välja nagu koeral. Hakkasin riideid seljast võtma. Mul olid seljas nööpidega pidžaama, selle peal särk ja kõige peal teksajakk. Unenägudes ei saa kunagi kõiki nööpe lahti, enne lähevad osad kinni tagasi. Nii ka seekord. Aga nüüd kasutasin uut võtet, et ei hakanud kõiki nööpe avama, vaid rebisin viimased küljest ära. Sain niiviisi juba hõlmad üleni lahti, aga siis läksid särgi kaks ülemist nööpi jälle kinni.
Bristol ütles mulle chatis, et ma olen oma viimast raamatut viiel viimasel päeval kaheksa unenäoga täiendanud, üks mees pani need Nõukogude riuxu leheküljele. Mõtlesin, et loodetavasti ei täiendatud raamatu võrguversiooni teksti. Ärkasin üles ja kordasin mõttes seda unenägu. Bristol küsis, kas mul tuli meelde, millisele olümpiale Vares-Barbarus läks. Vastasin, et ei tulnud. Pärast seda, kui mind äratati, ei olnud ma Varesega unenägu enam edasi näinud.
Olime koolimaja tiivas. Üks vend hakkas ees tiivast välja kõndima ja mina lendasin tema kannul. Tahtsin tast mööda lennata, aga see mul ei õnnestunud, vaid ema kõndis ka veel minust mööda. Kahe tiivaklassi lahtisest uksest möödudes pöörasin pead ja oleksin tahtnud neist ustest sisse minna, sest ruumid tundusid nii põnevad. Fuajeesse jõudes mõtlesin, et terve koolimaja on väga huvitav, sellepärast ma seda nii sageli unes näengi. See tuleb sellest, et vanasti mängisime siin tagaajamismänge. Otsustasin minna raamatukokku. Raamatukogu suunas kõndis hulk vanu inimesi. See tuli sellest, et raamatukogus töötas õpetaja Mitt ja vanad inimesed tahtsid temaga juttu ajada. Mina tahtsin samuti. Raamatukogu uksest sisse minnes nägin, et Miti kõrval istub Ago. Järgmisel hetkel nägin aga, et see polegi Mitt, vaid õpetaja Kalme, kes oli nüüd raamatukoguhoidja. Küsisin Kalmelt, kas Mitt enam raamatukogus ei tööta. Kalme vastas, et ei tööta. Ja teiste koolimajas töötavate inimeste poole pöördudes, et raamatukogust Mitt vist ära viidigi. Kui siin enam Mitti ei olnud, polnud mul siin midagi teha. Kalme võis solvuda, et ma temaga ei tahagi juttu ajada. Pöörasin ringi, aga ei läinud kohe raamatukogust välja, kuigi ruumis oli nii palju õpilasi, et oli kitsas. Krister ja Helen hakkasid nurgas omavahel juttu ajama. Vanasti oli ainult Krister Heleniga rääkinud, nüüd Helen juba vastas. Minu poolest võisid nad omavahel rääkida, sest ma ei suhtunud kummassegi halvasti. Mõnes teises seltskonnas oleks asi teine olnud.
reede, november 20, 2009
Laulud muutuvad
Vanas laulus on sõnad:
Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas.
Kes on vaene, selle küünarnukk on paljas.
Uuemates lauludes ei ole paljas nahk vaesuse, vaid ilu tundemärk. Visuaalselt on see paljuski maitse asi. Riiete põhieesmärk on temperatuuri reguleerimine. Tänapäeval osoonikihi hõrenemise tingimustes aitavad suvised pikad riided kaitsta nahavähi eest. Väiksema
riietusega inimene langeb kergemini vägistamise ohvriks.
Kes on rikas, sellel siid ja samet seljas.
Kes on vaene, selle küünarnukk on paljas.
Uuemates lauludes ei ole paljas nahk vaesuse, vaid ilu tundemärk. Visuaalselt on see paljuski maitse asi. Riiete põhieesmärk on temperatuuri reguleerimine. Tänapäeval osoonikihi hõrenemise tingimustes aitavad suvised pikad riided kaitsta nahavähi eest. Väiksema
riietusega inimene langeb kergemini vägistamise ohvriks.
Tuju paremaks
Hispaanlased pidasid oma kultuuri pühaks. Neil oli palju maale. Mõtlesin, et valin enda jaoks hispaania kultuuri. Selleks pidin ronima kastivirna otsa ja pilte vaatama hakkama. Üks mees otsustas, et kui Eesti suusahüppajad ei pääsenud olümpiale, siis teeb ta ise suusahüppe. Ta sõitis suuskadega kõrgest lumeta kohast keset linna alla, et saagu, mis saab. Ja ta saigi kõvasti põrutada. Ta läks arsti juurde. Arst ütles, et mehe põletik läks edasi pimesoolepõletikuks ja nüüd ta sureb. Pimesoolepõletik ei tekkinud siiski hüppe tagajärjel, vaid alles arsti juures. Olime ühes majas. Otsustasin, et rohkem ma suusahüppeid ei toeta. Ema pahandas, et Kivisildnik õhutab neid tagant.
Täna lugesin ajalehest kõik koomiksid läbi, kuigi see võttis aega. Koomikseid oli kaks järjestikust lehekülge. Mulle heideti ette, et ma ei saanud aru, et koomiksis tehakse nalja. Olin selle teksti jah otseses tähenduses võtnud. Sellest hoolimata tegi koomiksite lugemine tuju paremaks. Tahtsin lugeda lisaks naljaväljaandest följetone.
Täna lugesin ajalehest kõik koomiksid läbi, kuigi see võttis aega. Koomikseid oli kaks järjestikust lehekülge. Mulle heideti ette, et ma ei saanud aru, et koomiksis tehakse nalja. Olin selle teksti jah otseses tähenduses võtnud. Sellest hoolimata tegi koomiksite lugemine tuju paremaks. Tahtsin lugeda lisaks naljaväljaandest följetone.
neljapäev, november 19, 2009
Autorite võrdlus
Tänases lehes teatatakse, et Contra tähistab 20 aasta möödumist oma esimese luuletuse kirjutamisest. Selle kirjutas ta aastal 1989, kui oli 15-aastane. Minul ilmus nimetatud aastal esimene luuletus trükis ja sain luuleauhinna, kuigi olen natuke noorem. Kirjutama hakkasin palju varem. Nüüdseks on mul aga Contrast vähem raamatuid ilmunud. Mis ei välista, et olen internetti ja sahtlisse rohkem tähemärke kirjutanud.
Hüljes meres
Jõudsin peolt koju esimesena. Tahtsin konspekti edasi kirjutama hakata. Märkasin, et esimese asjana kirjutasin kogemata Helina ees- ja perekonnanime. Nägin koopiat ühest Helinale saadetud kirjast. Aga see pidi olema võltsing, sest algas sõnadega "Tere kallis Helina!" Mina polnud elusees "kallis" kirjutanud. Siis nägin, et olin hoopis valesti lugenud. Läksin panin tööle Pille arvuti. Aga kuna võisin seal midagi rikki ajada, panin ta kinni tagasi. Teised jõudsid ka peolt koju. Kui nad välisuksel seisid, kostis väljast valju tiksumist. Hüppasin selle saatel üles-alla. Selgus, et see tiksumine luges aega, mis oli jäänud pommiplahvatuseni, et kõik jõuaks ohutusse kaugusesse põgeneda. Plahvatusega taheti tekitada järv. Üks inimene istus hülge selga ja sõitis sellega läbi mere. Meri oli nii lai, et ma polnud kindel, kas nad jõuavad õnnelikult vastaskaldale. Näidati, et hüljes võib ujudes väsida ja põhja vajuma hakata. Seal võtab ta viimase jõu kokku ja tõuseb pinnale hingama. Aga hapniku saamise tagajärjel tema lihased lõtvuvad ja ta vajub lõplikult põhja. Elu võib talle siiski sisse tulla veel selle peale, kui tema ette ilmub naine. Kirjutati, et inimesed pahandavad, et miks nende arvutitesse saadetakse naiste piltidega rämpsprogramme, aga tegelikult on need programmid mõeldud elu päästmiseks.
Mängisin kiirmalet. Otsustasin, et seekord alustan teise avanguga kui kõigis viimastes Metsojaga mängitud partiides. Mängisin Vihmandiga. Väli g2 kuninga ees oli nõrgestatud ja Vihmand pani h3 lipu, kuigi ta oleks pidanud mängima teise värviga. Ta tõstis käigud lõpuni mõlema poole eest. Kolk tegi minu vastu sama moodi. Ütlesin, et nii ei tehta. Kolk selgitas, et ta tõstis minu eest parimaid käike. Mina polnud kindel, kas ta saab aru, millised käigud on parimad. Turniir sai läbi. Ütlesin Ivole, et mul langes reiting ühe turniiriga esimese järgu pealt teisele. Ivo ütles, et Marek sai vist sel turniiril esimese järgu kätte. Küsisin, millist Marekit ta mõtleb. Marek Kolk oli juba varem meistrikandidaat. Ja välkmales ei olegi järke. Ivo ütles, et välkmales olümpiaid ka ei korraldata. Selles ei olnud ma kindel ja seetõttu ei vastanud.
Istusin loengus. Seda tuli lugema üks vastik mees, kellel ei olnud pealmiste riiete all särki. Ma ei saanud kõike tema juttu konspekteerida, sest osa juttu läks kõrvust mööda. Aga mõtlesin, et Tõnisson on kirjutanud, et hariduses pole peamine faktide õppimine, vaid iseloomu kasvatamine. Ja õige iseloom seisneb minu arvates üleolekutundes üleliigse informatsiooni suhtes. Loengupidaja lasi auditooriumis ringi saata paljast naist. Mõtlesin, et kui see minu lauani jõuab, siis mina teda kätte ei võta. Ühe palja naise pani loengupidaja seisma auditooriumi ette ja võttis ise ka paljaks. Seejärel nad lahkusid. Kõndisin värava juurde, et minna mõneks ajaks õppima välismaa kooli. Värav oli keeruliselt lukustatud ja lahti teha ma seda ei osanud. Aga sellele oli joonistatud nool ja selle abil mõtlesin siiski välja, kuidas riiv avada. Välismaa kooli jõudis meie koolist neli õpilast - mina, Krister ja veel kaks tükki. Tutvustati õppejõude. Neid oli kolm tükki ja igaüks oli erinevast rahvusest. Üks neist oli kollane. Kui ütlesime midagi kommentaariks, hüüdis üks õppejõud, et kollastest ei tohi rääkida. Ta võttis kõigil neljal meie koolist tulnul juustest kinni ja viskas meid välja.
Mängisin kiirmalet. Otsustasin, et seekord alustan teise avanguga kui kõigis viimastes Metsojaga mängitud partiides. Mängisin Vihmandiga. Väli g2 kuninga ees oli nõrgestatud ja Vihmand pani h3 lipu, kuigi ta oleks pidanud mängima teise värviga. Ta tõstis käigud lõpuni mõlema poole eest. Kolk tegi minu vastu sama moodi. Ütlesin, et nii ei tehta. Kolk selgitas, et ta tõstis minu eest parimaid käike. Mina polnud kindel, kas ta saab aru, millised käigud on parimad. Turniir sai läbi. Ütlesin Ivole, et mul langes reiting ühe turniiriga esimese järgu pealt teisele. Ivo ütles, et Marek sai vist sel turniiril esimese järgu kätte. Küsisin, millist Marekit ta mõtleb. Marek Kolk oli juba varem meistrikandidaat. Ja välkmales ei olegi järke. Ivo ütles, et välkmales olümpiaid ka ei korraldata. Selles ei olnud ma kindel ja seetõttu ei vastanud.
Istusin loengus. Seda tuli lugema üks vastik mees, kellel ei olnud pealmiste riiete all särki. Ma ei saanud kõike tema juttu konspekteerida, sest osa juttu läks kõrvust mööda. Aga mõtlesin, et Tõnisson on kirjutanud, et hariduses pole peamine faktide õppimine, vaid iseloomu kasvatamine. Ja õige iseloom seisneb minu arvates üleolekutundes üleliigse informatsiooni suhtes. Loengupidaja lasi auditooriumis ringi saata paljast naist. Mõtlesin, et kui see minu lauani jõuab, siis mina teda kätte ei võta. Ühe palja naise pani loengupidaja seisma auditooriumi ette ja võttis ise ka paljaks. Seejärel nad lahkusid. Kõndisin värava juurde, et minna mõneks ajaks õppima välismaa kooli. Värav oli keeruliselt lukustatud ja lahti teha ma seda ei osanud. Aga sellele oli joonistatud nool ja selle abil mõtlesin siiski välja, kuidas riiv avada. Välismaa kooli jõudis meie koolist neli õpilast - mina, Krister ja veel kaks tükki. Tutvustati õppejõude. Neid oli kolm tükki ja igaüks oli erinevast rahvusest. Üks neist oli kollane. Kui ütlesime midagi kommentaariks, hüüdis üks õppejõud, et kollastest ei tohi rääkida. Ta võttis kõigil neljal meie koolist tulnul juustest kinni ja viskas meid välja.
kolmapäev, november 18, 2009
Vanad tulemused
Aastatel 1995-2005 õppisin ülikoolis, kus eksamid läksid hästi. Pühapäeviti käisin maleklubis, kus tulemused olid halvemad, aga märkisin turniiride tulemused koju minnes sellest hoolimata üles.
Kiirmaleturniiridel (10 minutit või natuke rohkem mõtlemisaega) oktoobrist 1995 juunini 2001 lõppesid matšid järgmiste tulemustega (minu punktide arv eespool):
Kõiv 6:13
A. Voon 21,5:4,5
Kaimur 4:29
Kobro 1:0
Abram 5:18
Vdovin 0,5:0,5
Trohhelev 0,5:3,5
Ojaste 4,5:20,5
Volpert 4,5:18,5
Reimaa 0,5:16,5
Seljodkin 0:6
Tulva 6:4
Berting 1:1
Arst 4:10
Raigna 0:1
Sander 0:1
Albi 0:1
I. Krupenski 0:1
Pormeister 3:0
Saar 2:0
Jevstignejev 0:1
Habicht 2:0
Inevatov 0,5:0,5
K. Raudsepp 0:14
Tammeveski 0:1
Kislov 2:2
Kullamaa 3:14
Vihmand 1,5:14,5
Harujõe 0,5:3,5
Soonvald 0:1
Päss 2,5:5,5
Smoljan 1:1
Vorobjov 0:1
Zaven 1:1
Kass 1,5:1,5
Gornõi 1:1
M. Kuldkepp 0:1
Pärnits 0:1
Peterson 2:0
Koppel 0,5:0,5
Tšukanov 1:0
Kolk 1:0
V. Voon 0,5:5,5
Tammin 1:0
M. Oja 0:1
Sprivul 0:2
Sepp 0:8
Raag 0:2
Särgava 0,5:1,5
A. Liiva 1:0
Korežkov 1:0
Reima 0:1
Loper 1:0
T. Raudsepp 1:0
Häidberg 1:0
Danilov 0:1
Volodin 1:0
Võsu 0,5:0,5
Marksoo 0,5:0,5
M. Kolk 0,5:0,5
Dusman 0:1
Espenberg 0:1
Maasalu 0:1
Arvesse pole võetud haruldasemate vastastega turniire väljaspool klubi, kus mul nimed meelde ei jäänud. Kokku kaotasin 221, viigistasin 45 ja võitsin 73 mängu. Ehk -148. Võiduprotsent oli 28,17. Matšide võiduprotsent oli 37,10. Raha kaotasin 562 krooni. Iga võidu eest pidi maksma 7,70 krooni. Vastaseid oli 62. Arvestuses võib olla vigu, sama Kolk on võibolla läinud arvesse kaks korda ning Raag ja Jevstignejev on tegelikult sama inimene. Välkmales läks mul veel kehvemini (ajavahemik augustist 1995 oktoobrini 1997, lisaks juuni 2001):
Vihmand 0:24
Trohhelev 0:11
Reimaa 1:22
Kullamaa 0:9
Volpert 2,5:18,5
Kaimur 2,5:24,5
Abram 0:14
A. Voon 7:3
Särgava 0:6
V. Voon 1,5:10,5
Ojaste 2:5
Jevstignejev 1:1
Hiiesalu 1:1
Karba 2:2
Simson 0:1
Kislov 3:4
Harujõe 2:3
Seljodkin 1,5:12,5
Solovjov 0:5
Urm 2:1
Habicht 4:2
Rei 1:2
Vorobjov 0:7
Jevdokimov 1:0
Päss 0:6
Tulva 4,5:0,5
Rattasep 0:1
Arst 2:3
Pöial 1:0
Guzovski 1:1
K. Raudsepp 0:8
Zaven 1:0
Kass 0:5
Smoljan 0:2
Kuldkepp 1:1
Saar 0,5:1,5
Vdovin 0:3
Pärnits 0:4
Lauk 0:2
A. Liiva 1:0
Berting 1:0
J. Tuulik 4,5:1,5
Teder 3:3
Ü. Tuulik 0,5:7,5
Kivine 0,5:7,5
Heuer 0,5:7,5
Ehin 0,5:3,5
Sprivul 0,5:0,5
Sepp 0:2
I. Krupenski 0:2
K. Kool 1,5:0,5
L. Oja 2:0
Hiltunen 0:2
Žigailov 1:1
Traks 0:2
Räst 1:1
Einasto 0,5:1,5
Kiens 2:0
Nassar 1:1
Arvesse pole võetud turniiriväliseid matše ega valdade turniire, kus mul vastaste nimed meelde ei jäänud. Kaotasin 263 mängu, viigistasin 16 ja võitsin 59. Ehk -204. Võiduprotsent oli 19,82, matšide võiduprotsent 30,51. Raha läks välja 71 krooni ehk 1,20 krooni ühe võidu eest. Vastaseid oli 59.
Kiirmaleturniiridel (10 minutit või natuke rohkem mõtlemisaega) oktoobrist 1995 juunini 2001 lõppesid matšid järgmiste tulemustega (minu punktide arv eespool):
Kõiv 6:13
A. Voon 21,5:4,5
Kaimur 4:29
Kobro 1:0
Abram 5:18
Vdovin 0,5:0,5
Trohhelev 0,5:3,5
Ojaste 4,5:20,5
Volpert 4,5:18,5
Reimaa 0,5:16,5
Seljodkin 0:6
Tulva 6:4
Berting 1:1
Arst 4:10
Raigna 0:1
Sander 0:1
Albi 0:1
I. Krupenski 0:1
Pormeister 3:0
Saar 2:0
Jevstignejev 0:1
Habicht 2:0
Inevatov 0,5:0,5
K. Raudsepp 0:14
Tammeveski 0:1
Kislov 2:2
Kullamaa 3:14
Vihmand 1,5:14,5
Harujõe 0,5:3,5
Soonvald 0:1
Päss 2,5:5,5
Smoljan 1:1
Vorobjov 0:1
Zaven 1:1
Kass 1,5:1,5
Gornõi 1:1
M. Kuldkepp 0:1
Pärnits 0:1
Peterson 2:0
Koppel 0,5:0,5
Tšukanov 1:0
Kolk 1:0
V. Voon 0,5:5,5
Tammin 1:0
M. Oja 0:1
Sprivul 0:2
Sepp 0:8
Raag 0:2
Särgava 0,5:1,5
A. Liiva 1:0
Korežkov 1:0
Reima 0:1
Loper 1:0
T. Raudsepp 1:0
Häidberg 1:0
Danilov 0:1
Volodin 1:0
Võsu 0,5:0,5
Marksoo 0,5:0,5
M. Kolk 0,5:0,5
Dusman 0:1
Espenberg 0:1
Maasalu 0:1
Arvesse pole võetud haruldasemate vastastega turniire väljaspool klubi, kus mul nimed meelde ei jäänud. Kokku kaotasin 221, viigistasin 45 ja võitsin 73 mängu. Ehk -148. Võiduprotsent oli 28,17. Matšide võiduprotsent oli 37,10. Raha kaotasin 562 krooni. Iga võidu eest pidi maksma 7,70 krooni. Vastaseid oli 62. Arvestuses võib olla vigu, sama Kolk on võibolla läinud arvesse kaks korda ning Raag ja Jevstignejev on tegelikult sama inimene. Välkmales läks mul veel kehvemini (ajavahemik augustist 1995 oktoobrini 1997, lisaks juuni 2001):
Vihmand 0:24
Trohhelev 0:11
Reimaa 1:22
Kullamaa 0:9
Volpert 2,5:18,5
Kaimur 2,5:24,5
Abram 0:14
A. Voon 7:3
Särgava 0:6
V. Voon 1,5:10,5
Ojaste 2:5
Jevstignejev 1:1
Hiiesalu 1:1
Karba 2:2
Simson 0:1
Kislov 3:4
Harujõe 2:3
Seljodkin 1,5:12,5
Solovjov 0:5
Urm 2:1
Habicht 4:2
Rei 1:2
Vorobjov 0:7
Jevdokimov 1:0
Päss 0:6
Tulva 4,5:0,5
Rattasep 0:1
Arst 2:3
Pöial 1:0
Guzovski 1:1
K. Raudsepp 0:8
Zaven 1:0
Kass 0:5
Smoljan 0:2
Kuldkepp 1:1
Saar 0,5:1,5
Vdovin 0:3
Pärnits 0:4
Lauk 0:2
A. Liiva 1:0
Berting 1:0
J. Tuulik 4,5:1,5
Teder 3:3
Ü. Tuulik 0,5:7,5
Kivine 0,5:7,5
Heuer 0,5:7,5
Ehin 0,5:3,5
Sprivul 0,5:0,5
Sepp 0:2
I. Krupenski 0:2
K. Kool 1,5:0,5
L. Oja 2:0
Hiltunen 0:2
Žigailov 1:1
Traks 0:2
Räst 1:1
Einasto 0,5:1,5
Kiens 2:0
Nassar 1:1
Arvesse pole võetud turniiriväliseid matše ega valdade turniire, kus mul vastaste nimed meelde ei jäänud. Kaotasin 263 mängu, viigistasin 16 ja võitsin 59. Ehk -204. Võiduprotsent oli 19,82, matšide võiduprotsent 30,51. Raha läks välja 71 krooni ehk 1,20 krooni ühe võidu eest. Vastaseid oli 59.
Eriline auto
Mul oli vist ülikooli lõpetamine veel lõplikult vormistamata. Valmistusin doktorieksamiks. See võis mul suure tõenäosusega ebaõnnestuda. Õnneks oli võimalik ka teine katse. Aga isegi kui doktorieksam oleks õnnestunud, oleks jäänud veel doktoritöö kaitsmine, mis võis samuti ebaõnnestuda. Sõitsime ühte maakohta, kus pidime minema sauna. Sel korral pidi minema tüdrukutega korraga, sest pikalt ei tahetud kütta. Kolm tüdrukut olid juba enne mind lahti riietunud ja istusid ümber laua. Nende ema oli riides ja kõndis ainult mööda. Eriti ma nende tüdrukutega koos sauna minna ei tahtnud, aga olin juba ükskord käinud. Istusin ruumi lauast kaugemas otsas.
Dudajaev sai aru, et kolm meest on tulnud talle atentaati tegema. Ta sai relva rutem kätte ja lasi nad ise maha. Seejärel soovis ta sellest majast lahkuda, sest neid mehi võidi varsti otsima tulla. Suundusime autoga ühte Läti metsavahelisse majja, kus Dudajev oli varemgi käinud. Kui jõudsime sinna majja, märkas Dudajev ka seal majas kolme kaitseväelast. Ta jättis teised autos olnud majja ja põgenes autoga üksi. See oli hea auto ja Dudajev ei sõitnud mööda teid, vaid mööda rohtu ja läbi metsa. Teel tuli talle meelde, et Vene sõjaväe mundrid ei ole sellised, majas olid olnud hoopis Läti kaitseväelased. Neid ei pidanud kartma. Dudajev suundus ringilt majja tagasi. Autos oli elektrooniline seade, mis näitas sõidu trajektoori, nii et maja leidis ringi teisest otsast kergesti üles. Majas pidi Dudajev kohtuma ühe juhtiva riigitegelasega.
Kui Dudajev oli veel autoga Tartu vahel, võis politsei tähelepanu äratada, et tal on sellist marki auto, nagu kellelgi teisel ei ole. Seetõttu võis politsei ta dokumentide kontrollimiseks kinni pidada ja kinni võtta. Dudajev kandis prille, et teda ära ei tuntaks, sest päriselt tal prille ei olnud. Aga võibolla oli ka tema auto väljast maskeeritud tavalist marki autoks. Igatahes jõudis ta sinna Läti majja kohale. Ta oli sõitnud mööda rohtu, et tema autot ei märgataks, aga venelased satelliidi abil vaatasid just, et miks üks auto ei sõida mööda teid. Nad vaatasid satelliidi abil ka juhi nägu ja tundsid ära, et see on Dudajev. Venemaa nõudis Lätilt tema väljaandmist, aga Läti keeldus. Siis tulid Vene väed Lätisse ja piirasid selle maja ümber, aga Dudajev avaldas veel kaua vastupanu.
Ütlesin, et ma olen kogu aeg mõlenud, et mul on vist magistrantuuri lõpetamine veel lõplikult vormistamata, aga nüüd sain aru, et ma ei pea seda enam tegema, sest mul on diplom käes. Seni olin mõelnud, et asi on küll vormistamata, aga ma ei hakkagi seda tegema. Kaks ainepunkti oli vist küll puudu, aga kui sellele mitte tähelepanu juhtida, ei oleks seda keegi tagantjärele kontrollima hakanud. Või tegelikult need kaks ainepunkti olid mul siiski olemas. Vahepeal oli olnud kaks ülepunkti ja lihtsalt ülepunktid olid ära kadunud. Olin saanud vabaaine punktid aine eest, mis tegelikult vabaaine ei olnud. Käskisin vaadata riiulist ühe raamatu koostaja nime. Öeldi, et koostaja on Erelt. Seejärel käskisin vaadata, kes on "Mirabiilia" sarja peatoimetaja. Ma polnud kunagi varem tulnud selle peale, et seda järele vaadata. Nüüd vaadati ja öeldi, et selleks on Ummelas. Nüüd võidi arvata, et esitasin selle küsimuse sellepärast, et olin just teada saanud, et Ummelas teeb raadiosaadet, sarja peatoimetajat tegelikult teades.
Dudajaev sai aru, et kolm meest on tulnud talle atentaati tegema. Ta sai relva rutem kätte ja lasi nad ise maha. Seejärel soovis ta sellest majast lahkuda, sest neid mehi võidi varsti otsima tulla. Suundusime autoga ühte Läti metsavahelisse majja, kus Dudajev oli varemgi käinud. Kui jõudsime sinna majja, märkas Dudajev ka seal majas kolme kaitseväelast. Ta jättis teised autos olnud majja ja põgenes autoga üksi. See oli hea auto ja Dudajev ei sõitnud mööda teid, vaid mööda rohtu ja läbi metsa. Teel tuli talle meelde, et Vene sõjaväe mundrid ei ole sellised, majas olid olnud hoopis Läti kaitseväelased. Neid ei pidanud kartma. Dudajev suundus ringilt majja tagasi. Autos oli elektrooniline seade, mis näitas sõidu trajektoori, nii et maja leidis ringi teisest otsast kergesti üles. Majas pidi Dudajev kohtuma ühe juhtiva riigitegelasega.
Kui Dudajev oli veel autoga Tartu vahel, võis politsei tähelepanu äratada, et tal on sellist marki auto, nagu kellelgi teisel ei ole. Seetõttu võis politsei ta dokumentide kontrollimiseks kinni pidada ja kinni võtta. Dudajev kandis prille, et teda ära ei tuntaks, sest päriselt tal prille ei olnud. Aga võibolla oli ka tema auto väljast maskeeritud tavalist marki autoks. Igatahes jõudis ta sinna Läti majja kohale. Ta oli sõitnud mööda rohtu, et tema autot ei märgataks, aga venelased satelliidi abil vaatasid just, et miks üks auto ei sõida mööda teid. Nad vaatasid satelliidi abil ka juhi nägu ja tundsid ära, et see on Dudajev. Venemaa nõudis Lätilt tema väljaandmist, aga Läti keeldus. Siis tulid Vene väed Lätisse ja piirasid selle maja ümber, aga Dudajev avaldas veel kaua vastupanu.
Ütlesin, et ma olen kogu aeg mõlenud, et mul on vist magistrantuuri lõpetamine veel lõplikult vormistamata, aga nüüd sain aru, et ma ei pea seda enam tegema, sest mul on diplom käes. Seni olin mõelnud, et asi on küll vormistamata, aga ma ei hakkagi seda tegema. Kaks ainepunkti oli vist küll puudu, aga kui sellele mitte tähelepanu juhtida, ei oleks seda keegi tagantjärele kontrollima hakanud. Või tegelikult need kaks ainepunkti olid mul siiski olemas. Vahepeal oli olnud kaks ülepunkti ja lihtsalt ülepunktid olid ära kadunud. Olin saanud vabaaine punktid aine eest, mis tegelikult vabaaine ei olnud. Käskisin vaadata riiulist ühe raamatu koostaja nime. Öeldi, et koostaja on Erelt. Seejärel käskisin vaadata, kes on "Mirabiilia" sarja peatoimetaja. Ma polnud kunagi varem tulnud selle peale, et seda järele vaadata. Nüüd vaadati ja öeldi, et selleks on Ummelas. Nüüd võidi arvata, et esitasin selle küsimuse sellepärast, et olin just teada saanud, et Ummelas teeb raadiosaadet, sarja peatoimetajat tegelikult teades.
teisipäev, november 17, 2009
Mõned küsimused
A: Kas te oleksite nõus vastama mõnedele meie küsimustele?
B: Muidugi, sest paljudele küsimustele ma vastata ei taha.
A: Te ei ole vist väga jutukas inimene?
B: Tegelikult ma loen jutte kogu aeg. Tõmban telefoni seinast välja, uksekellale ei reageeri ja loen juturaamatut.
A: Mis on teie lemmikraamat?
B: Lemmikraamat on kindlasti Piibel, aga seda ma pole veel lugenud.
A: Mis raamatut te viimati lugesite?
B: Telefoniraamatut.
A: Siis vahepeal lülitate telefoni ikkagi sisse?
B: Ei, ma just vaatasin telefoniraamatust, kellel kõigil on telefon olemas, ja jätsin seetõttu enda oma sisse lülitamata, et äkki nad muidu helistavad.
A: Kas tänapäeval pole mobiiltelefoni kõigil inimestel?
B: Minul ei ole, muidu saaks mulle igale poole helistada.
A: Läheme nüüd intervjuu teema juurde. Hiljuti oli teil sünnipäev. Mis mõtteid see tekitas?
B: Küsimuste arv läheb juba liiga suureks.
A: Et iga eluaastaga tuleb küsimusi juurde?
B: Parem lõpetame.
B: Muidugi, sest paljudele küsimustele ma vastata ei taha.
A: Te ei ole vist väga jutukas inimene?
B: Tegelikult ma loen jutte kogu aeg. Tõmban telefoni seinast välja, uksekellale ei reageeri ja loen juturaamatut.
A: Mis on teie lemmikraamat?
B: Lemmikraamat on kindlasti Piibel, aga seda ma pole veel lugenud.
A: Mis raamatut te viimati lugesite?
B: Telefoniraamatut.
A: Siis vahepeal lülitate telefoni ikkagi sisse?
B: Ei, ma just vaatasin telefoniraamatust, kellel kõigil on telefon olemas, ja jätsin seetõttu enda oma sisse lülitamata, et äkki nad muidu helistavad.
A: Kas tänapäeval pole mobiiltelefoni kõigil inimestel?
B: Minul ei ole, muidu saaks mulle igale poole helistada.
A: Läheme nüüd intervjuu teema juurde. Hiljuti oli teil sünnipäev. Mis mõtteid see tekitas?
B: Küsimuste arv läheb juba liiga suureks.
A: Et iga eluaastaga tuleb küsimusi juurde?
B: Parem lõpetame.
Ajupildid
Lähenes minu sünnipäevapidu. Pille rääkis, et Helen oli mult küsinud, kas ta võib sinna tulla. Mina olin vastanud, et võib küll. Helen oli öelnud, et aga sinna tuleb kindlasti väga palju rahvast. Mina olin öelnud, et 10 inimest. Tegelikult neist 8 olid perekonnaliikmed. Aga nüüd oli Pille hakanud ise suuremat arvu külalisi kutsuma. Tallinnast pidi tulema Eva. Pidu pidi toimuma psühhiaatriahaiglas ja osalema pidid ka kõik sealsed patsiendid. Oli toodud pilte selle kohta, kuidas erinevate haiguste korral aju muutub. Kõige rohkem muutus see skisofreenia korral. Igale selle haiguse sümptomile vastas erinev muutus aju väljanägemises. Kuna erinevatel haigetel esinesid erinevad sümptomite kombinatsioonid, oli ka ajupilt igaühel erinev. Ma ei tahtnud pilti oma ajust näha.
"Sirbis" ilmus artikkel anonüümselt kirjutamise vastu. Artiklile olime korraga alla kirjutanud isa ja mina. Ma ei mäletanud, kelle osa täpselt milline oli olnud. Aga vist oli nii, et mina ütlesin isale, et ta sel teemal artikli kirjutaks. Isa kirjutaski, mina midagi ei lisanud, aga kuna idee oli minult, siis lisas isa ka minu nime. Kui mina isa soovitusel artikleid kirjutasin, siis neile isa nime ei lisatud. Lugejad võisid arvata, et sellest artiklist osa lõike on minu kirjutatud. Ja võis jääda vale mulje, nagu oleks isa ka kõigis teistes asjades minuga samal arvamusel. Nii võidi minu blogi lugedes arvata, et seal on ühtlasi isa seisukohad. Tänane artikkel oli suunatud nooremate autorite vastu. Ma olin ise ka noorem, aga selles küsimuses olin isaga samal seisukohal.
"Sirbis" ilmus artikkel anonüümselt kirjutamise vastu. Artiklile olime korraga alla kirjutanud isa ja mina. Ma ei mäletanud, kelle osa täpselt milline oli olnud. Aga vist oli nii, et mina ütlesin isale, et ta sel teemal artikli kirjutaks. Isa kirjutaski, mina midagi ei lisanud, aga kuna idee oli minult, siis lisas isa ka minu nime. Kui mina isa soovitusel artikleid kirjutasin, siis neile isa nime ei lisatud. Lugejad võisid arvata, et sellest artiklist osa lõike on minu kirjutatud. Ja võis jääda vale mulje, nagu oleks isa ka kõigis teistes asjades minuga samal arvamusel. Nii võidi minu blogi lugedes arvata, et seal on ühtlasi isa seisukohad. Tänane artikkel oli suunatud nooremate autorite vastu. Ma olin ise ka noorem, aga selles küsimuses olin isaga samal seisukohal.
esmaspäev, november 16, 2009
Anekdoot unustamisest
Täna vedelesid kõnniteel õunad. Vaatasin, kas seal kasvab õunapuu. Ja seal ta kasvaski, väljaspool aedasid. Lehti küljes ei olnud, aga mõned õunad olid. Reedel pakuti õunu saunas. Lõikasin ühe pooleks ja ütlesin, et ei saa aru, kas on mädanenud või mitte. Vastati, et mädanenud ei ole, ainult külma saanud. Aga üks mees viis selle prügikasti ja ütles, et kes tahab, võib sealt võtta. Nõukogude ajal kirjutati ajalehes, et kapitalistlikes riikides otsivad inimesed prügikastidest toitu. Kirjutasin sellest aastaid hiljem listi, et tol ajal me seda ei uskunud, aga nüüd otsitakse Eestis ka. Üks listi liige küsis selle peale, et kas ma Nõukogude ajast pudelikorjajaid ei mäleta. Vastasin midagi umbes sellist, et metsa alt korjan pudelid ise ka üles, aga mitte vaesuse pärast. Ükskord maleklubis öeldi, et seal on igaüks erinevat usku - üks on katoliiklane, üks satanist ja üks taarausuline. Taarausuliseks nimetati seda, kes pudeleid kokkuostu viis. Tegelikult oli neid kaks inimest. Üks oli noorem ja hea tervise juures, teine vana ja kogu aeg purjus. Vanem mees lubas noorema ära tappa, et see tema eest pudelid ära võttis. Selle peale naerdi ja küsiti, kuidas ta jaksab. Ühel päeval visati see vanem mees klubi uksest välja. Välja visati ka majaelanik, kes tuli millegi üle pahandama. Klubi uksel oli vahepeal silt: "Neegritel sissepääs keelatud." See koristati sealt varsti ära ja öeldi, et sellest võib skandaal tulla. Varsti üks jaapanlane ja üks ameeriklane tulidki klubisse. Kuigi ma ei kuulunud ülikooli ajal ülikooliga seotud korporatsioonidesse, käisin iga pühapäev maleklubis. Pikemate turniiride ajal ka kolm korda nädalas. Tol ajal ei piirdunud pikad turniirid kolme päevaga, vaid kestsid kuu aega. Voorud toimusid teisipäeviti, neljapäeviti ja pühapäeviti. Kellele mõni neist päevadest ei sobinud, võis muu mänguaja kokku leppida. Ükskord ühele venelasele ei sobinud ja ma ütlesin, et võin mängida reedel. Tema sai aru, et ültesin "sreda". Vaatasin kodus sõnaraamatust järele, et see tähendab kolmapäeva. Läksin siis kolmapäeval kohale ja venelane oli platsis. Mina olin öelnud reede selleks, et kauem valmistuda. Sellest ma olen võibolla juba kirjutanud. Vähemalt olen sellest korduvalt suuliselt rääkinud. Kaevatakse, et vanad inimesed räägivad ühte ja sama juttu sada korda. Mina räägin tegelikult ka, aga need, kellele ma neid korduvalt räägin, unustavad ise ära, et ma olen varem rääkinud. Nad unustavad ka neid jutte, mis nemad on rääkinud. Kui ma meelde tuletan, siis vahel ei usuta ja vahel imestatakse, et ma mäletan. Üks mees tegi nalja, et saab küsida nii "kuidas sa seda mäletad?" kui ka samalt inimeselt mittemäletamise korral "kuidas sa seda ei mäleta?" Viimati ma rääkisin talle, kuidas mul tema küsitud saksakeelse sõna tähendus kohe meelde ei tulnud, aga hiljem kodus tuli. Tema ütles, et tema ei mäleta, mis tal meelde ei tulnud. Räägiti anekdoot, kus vana professor ütleb: mul on hea mälu, ma ei mäleta ainult kolme asja - nimesid, nägusid ja mis see kolmas asi oligi?
Lindude sissetung
Leidsin lauapealt sellist sorti marju, mida ma polnud varem söönud. Sõin neid nüüd. Algul ühte värvi ja siis teist värvi. Pärast seda hakkasin tuikuma. Öeldi, et need marjad mõjuvad nii, aga nad mürgised ei ole. Läksin voodisse ja hommikul tuikudes bussijaama. Sealt pidi sõidetama malevõistlustele. Rei ja tema õpilased olid kohal. Ütlesin Reile, et ma ei saa täna sõita, sest sõin ühtesid marju. Ma ei teadnud, et need nii mõjuvad. Rei ütles ise, mis nende marjade nimi on ja et siis jah ei saa sõita. Ütlesin, et mul oli juba pilet ostetud. Rei ja tema õpilased läksid bussi peale ja mina jäin maha. Mõtlesin, et Rei oleks võinud siiski mind kaasa kutsuda, arvestusega, et marjade mõju läheb üle.
Akna taga oli tohutu parv väikseid valgeid linde. Kui akna lahti tegin, hakkasid nad sisse lendama. Pidin akna uuesti sulgema. Mul oli särk üleni sisse lennanud lindudega koos. Läksin suurde tuppa ja ütlesin emale, et nende lindude pärast ei saa enam üldse akent lahti teha. Ema vastas, et linnud lendavad ära, vaadaku ma tema tööosa lõppu. Ja linnud tõepoolest eemaldusid. Nüüd pidin veel need linnud välja ajama, kes olid sisse pääsenud. Läksin kööki tagasi. Nägin, et enamus sisse lennanud lindudest oli kinni jäänud ämblikuvõrkudesse. Ma polnud varem märganud, et akna peal nii palju ämblikuvõrke on. Minu nähes jäi võrkudesse kinni isegi kaks hiigelsuurt porikärbest.
Tehti skandaal, et miks Eestis ei saa naised omavahel abielluda. Põhjuseks oli, et ühe meespoliitiku naine läks mehest lahku ja tahtis abielluda naisega. Ta põhjendas mehest lahkuminekut sellega, et mees käib naistega labaselt ümber. Ta vist ei kujutanud elu ilma abielus olemata ette. Aga öeldi, et probleem kaob, sest naiste soov omavahel abielluda juba väheneb.
Kiideti Saksamaad, et see tunnustab endiselt Eesti krooni endist kurssi, kuigi Eestis on kartuli kilohind langenud 16 kroonilt 11-le. Veel paari päeva eest oli see olnud 13 krooni. Ta võis langeda isegi 1 või 5 sendile. Inimesed kiirustasid poodi, sest levis jutt, et varsti tuleb üks suur auto ja ostab poest kõik kartulid ära. Minu arvates oli see hea, sest see oleks hinda tõstnud. Võtsin kätte kartuliämbri, aga nüüd nägin kartulite peal marju.
Akna taga oli tohutu parv väikseid valgeid linde. Kui akna lahti tegin, hakkasid nad sisse lendama. Pidin akna uuesti sulgema. Mul oli särk üleni sisse lennanud lindudega koos. Läksin suurde tuppa ja ütlesin emale, et nende lindude pärast ei saa enam üldse akent lahti teha. Ema vastas, et linnud lendavad ära, vaadaku ma tema tööosa lõppu. Ja linnud tõepoolest eemaldusid. Nüüd pidin veel need linnud välja ajama, kes olid sisse pääsenud. Läksin kööki tagasi. Nägin, et enamus sisse lennanud lindudest oli kinni jäänud ämblikuvõrkudesse. Ma polnud varem märganud, et akna peal nii palju ämblikuvõrke on. Minu nähes jäi võrkudesse kinni isegi kaks hiigelsuurt porikärbest.
Tehti skandaal, et miks Eestis ei saa naised omavahel abielluda. Põhjuseks oli, et ühe meespoliitiku naine läks mehest lahku ja tahtis abielluda naisega. Ta põhjendas mehest lahkuminekut sellega, et mees käib naistega labaselt ümber. Ta vist ei kujutanud elu ilma abielus olemata ette. Aga öeldi, et probleem kaob, sest naiste soov omavahel abielluda juba väheneb.
Kiideti Saksamaad, et see tunnustab endiselt Eesti krooni endist kurssi, kuigi Eestis on kartuli kilohind langenud 16 kroonilt 11-le. Veel paari päeva eest oli see olnud 13 krooni. Ta võis langeda isegi 1 või 5 sendile. Inimesed kiirustasid poodi, sest levis jutt, et varsti tuleb üks suur auto ja ostab poest kõik kartulid ära. Minu arvates oli see hea, sest see oleks hinda tõstnud. Võtsin kätte kartuliämbri, aga nüüd nägin kartulite peal marju.
pühapäev, november 15, 2009
Artikkel võrgus
Ülelugemised
Istusin autos ja lugesin blogist vanu unenäoüleskirjutusi. Need olid ilusamad kui praegused, aga samal ajal oli neis ka rohkem selliseid kohti, mille olin välja kirjutamata jätnud. Neis unenägudes oli palju juttu vihmast. Ja sellest, et ma tahtsin Moskvasse minna. Moskvas elas Oudekki. Ema ütles, et Oudekki on välismaalase laps. Vastasin, et üks asi, kes ta on, teine asi, mida ta on teinud. Oudekki ei olnud hea inimene, aga ta oli head teinud. Minu lapse üks vanavanem oli kass, mis oli halb. Lugesin Dumas' raamatut. Musketäride raamatud tuli aeg-ajalt üle lugeda, et vaadata, kuidas enda arusaamine ajaloost on edasi arenenud. Priit oli nii teinud. Mina olin ka ühe raamatu juba teistkordselt läbi lugenud ja nüüd lugesin järgmist. D'Artagnan läks kiirustades väravast läbi, enne kui see uuesti sulgus. Tal olid jälitajad kannul, aga ta jäi lugema, mida Aramis on kirjutanud, nii jõudsid jälitajad lähedale. Aramise lossis oli alati kolmele musketärile kolm kohta lauas kaetud, kuigi nad ei olnud enam palju aastaid kohtunud. Meil oli sama moodi. Ainult et kui raamatu tegelaste jaoks oli kõige tähtsam eluperiood noorus, siis minu jaoks lapsepõlv.
Helina oli pannud oma blogisse ühe üleskutse allkirja andmiseks, nii et oma blogi avades nägin ma seda seal. Kui mult oleks küsitud, kas Helina mulle veel kirjutab, siis oleksin saanud öelda, et ei kirjuta, aga internetist tilgub tema kohta informatsiooni. Kiri, millele allkirja sooviti, ütles, et allakirjutajad pole Lissaboni lepingu ratifitseerimise vastu, kui lepingut muudetakse ja kirjutatakse sinna sisse inimeste õigused. Ma polnud kindel, kas Helina ikka sai aru, mis on selle kirja mõte. Need õigused, mis olid vahepeal lepingust välja jäetud, olid just need, mille vastu ma eriti olin. Ja ma ei andnud allkirja ka sellepärast, et olin isegi paremaks tegemise korral täielikult Lissaboni lepingu vastu. Helina oli saanud selle kirja ühelt mehelt, kellel oli ühe maletaja nimi. Aga ta ilmselt ei olnud see maletaja ise, sest see oli minu teada ammu surnud. Maletaja nimega mees saatis mulle pahameelekirja, et ma allkirja ei andnud ja et ma ei liitunud tema sõprade nimekirjaga. Ma ei tahtnud nende sõprade nimekirjadega liituda, kes päriselt sõbrad ei olnud.
Olin kirjandusmuuseumis. Üks tüdruk istus minu kõrvale. Mõtlesin, kas vaadata, kes ta on. Ta hakkas minuga ise rääkima ja osutus üheks klassiõeks. Ta ütles, et püiab ka haigena alati kooli kohale minna. Mina ei pidanud haigena kohalkäimist vajalikuks. Kirjutasin ühest köitest numbreid välja. Iga numbri lõppu tuli panna teine number, et rida vahetada. Mul tuli mõte, et lõppu on vist õigem panna teistsuguseid numbreid kui seni olin pannud, sest teistsugused jääks nähtamatuks. Mul olid käed märjad ja köite peale läksid veetilgad. Pühkisin need taskurätiga ära. Muuseumi töötaja tõi mulle ühe artikli, et ma selle ka arvutisse sisestaks. Ta ei saanud aru, et ma ei kogu sel teemal artikleid, vaid Tõnissoni omi.
Ühes majas toimus pidu. Muusika mängis. Tristan läks Erikule kallale. Ütlesin Tristanile, et varem oli ta parem inimene. Tristan vastas, et ei mäleta. Iga riigi koha peal kõlasid erinevad luuleread selle riigi keeles. Taani koha peal kõlasid read, mis tähendasid taani keeles, et Taani sild peab olema üles tõstetud. See pidi enamus aega üles tõstetud olema selleks, et laevad saaks läbi sõita. Aga niiviisi ei saanud autod mööda silda üle väina sõita. Autosid tuli vedada teiste laevadega risti üle väina.
Helina oli pannud oma blogisse ühe üleskutse allkirja andmiseks, nii et oma blogi avades nägin ma seda seal. Kui mult oleks küsitud, kas Helina mulle veel kirjutab, siis oleksin saanud öelda, et ei kirjuta, aga internetist tilgub tema kohta informatsiooni. Kiri, millele allkirja sooviti, ütles, et allakirjutajad pole Lissaboni lepingu ratifitseerimise vastu, kui lepingut muudetakse ja kirjutatakse sinna sisse inimeste õigused. Ma polnud kindel, kas Helina ikka sai aru, mis on selle kirja mõte. Need õigused, mis olid vahepeal lepingust välja jäetud, olid just need, mille vastu ma eriti olin. Ja ma ei andnud allkirja ka sellepärast, et olin isegi paremaks tegemise korral täielikult Lissaboni lepingu vastu. Helina oli saanud selle kirja ühelt mehelt, kellel oli ühe maletaja nimi. Aga ta ilmselt ei olnud see maletaja ise, sest see oli minu teada ammu surnud. Maletaja nimega mees saatis mulle pahameelekirja, et ma allkirja ei andnud ja et ma ei liitunud tema sõprade nimekirjaga. Ma ei tahtnud nende sõprade nimekirjadega liituda, kes päriselt sõbrad ei olnud.
Olin kirjandusmuuseumis. Üks tüdruk istus minu kõrvale. Mõtlesin, kas vaadata, kes ta on. Ta hakkas minuga ise rääkima ja osutus üheks klassiõeks. Ta ütles, et püiab ka haigena alati kooli kohale minna. Mina ei pidanud haigena kohalkäimist vajalikuks. Kirjutasin ühest köitest numbreid välja. Iga numbri lõppu tuli panna teine number, et rida vahetada. Mul tuli mõte, et lõppu on vist õigem panna teistsuguseid numbreid kui seni olin pannud, sest teistsugused jääks nähtamatuks. Mul olid käed märjad ja köite peale läksid veetilgad. Pühkisin need taskurätiga ära. Muuseumi töötaja tõi mulle ühe artikli, et ma selle ka arvutisse sisestaks. Ta ei saanud aru, et ma ei kogu sel teemal artikleid, vaid Tõnissoni omi.
Ühes majas toimus pidu. Muusika mängis. Tristan läks Erikule kallale. Ütlesin Tristanile, et varem oli ta parem inimene. Tristan vastas, et ei mäleta. Iga riigi koha peal kõlasid erinevad luuleread selle riigi keeles. Taani koha peal kõlasid read, mis tähendasid taani keeles, et Taani sild peab olema üles tõstetud. See pidi enamus aega üles tõstetud olema selleks, et laevad saaks läbi sõita. Aga niiviisi ei saanud autod mööda silda üle väina sõita. Autosid tuli vedada teiste laevadega risti üle väina.
laupäev, november 14, 2009
Mitmetähenduslikud lühendid
Kas eestlased kasutavad veel ingliskeelset lühendit IRL tähenduses "väljaspool arvutit"? Mina pole vist enam kohanud, pärast eesti-ladina segakeeles parteinime kasutuselevõttu. Kui kellegi vanu tekste tagantjärele lugeda, võidakse arvata, et ta on selle partei liige.
Ainult nali
Algas ajaloo tund. Ajalugu õpetas nüüd õpetaja Mitt. Õpetaja Kalme oli tundi kuulama tulnud, et mis probleemid mul Mitiga on. Öeldi, mis tänaseks õppida anti. Selle kohta ütlesin, et ma just sain Sandri käest seda teada. Tuleb välja, et ma eelmisest tunnist puudusin. Ma ei mäleta, miks. Mina arvasin, et täna tuleb vanema osa peale kontrolltöö. Minul ja Sandril oli kahepeale üks õpik. Mäletasin vanast ajast, et Mitile ei meeldi, kui igaüks ise õpikut kaasas ei kanna. Algas kontrolltöö uue osa peale. Seda ma ei olnud tänaseks õppinud, aga olin ülikoolis ajaloo üliõpilane olnud ja lootsin, et midagi ma oskan. Järgmisel hommikul ärgates kutsus õpetaja Mitt ehk isa filmi vaatama. Mõtlesin, et kui ma rääkisin, et ei mäleta, miks ma eelmisest tunnist puudusin, arvab Kalme, et ma valetan ja puudusin kontrolltöö kartmise pärast. Aga see ei olnud nii. Ajalugu oskasin paremini kui inglise keelt. Nüüd sain kontrolltöö parandatuna tagasi. Mitt oli sinna teinud punasega hulga parandusi. Põhiliselt oli ta parandanud käekirja, natuke ka keelt. Minu nime kõrvale oli kirjutatud 2. Tundus, et see oli hinne, kuigi raske oli silmi uskuda. Ülikoolis olin ajaloos saanud ainult viisi. Koolis hinnati siis rangemalt või asjatundmatumalt. Arvatavasti oli hinnet alla võetud sellepärast, et ma Mitiga vaielnud olin. Mõtlesin, et kui viin selle töö nüüd ülikooli ja küsin, mis hinne seal pandaks, öeldaks, et see on puhas viieline töö. Või öeldaks, et see on kolme-neljaline, aga igatahes mitte kaks. Vaatasin, et juurdekirjutusi ei ole tehtud mitte ainult punase, vaid ka sinisega. Töö lõppu olid kirjutatud mõned mõisted Rooma ajaloost, kuigi kontrolltöö oli olnud Eesti ajaloo kohta. Nüüd sain aru, et kõik parandused, juurdekirjutused ja hinne on klassikaaslaste nali, mitte õpetaja ei pannud mulle kahte. Kahte ei saanud ma saada, sest olin selles tunnis kohal olnud, kus seda osa võeti. Seda näitas ka see, et keegi oli lisaks töö algul olevale minu nimele kirjutanud lõppu autorinimeks Hannes Varblane (Hando). Olin lugenud seda paberit voodis, nüüd tulin voodist välja. Vennad olid vahepeal käinud teises toas, aga ütlesid seal, et mul on midagi, ja tulid tagasi, et kontrolltööd näha. Peitsin selle särgi alla ja hüüdsin, et nad mind rahule jätaksid. Tõnu ütles, et ta teeb mulle nüüd ruumiskandaali. See tähendas, et ta tahtis panna minu asjade asukohta asemele oma asju.
reede, november 13, 2009
Punktid kaheksakordistusid
Viimasel ajal on surnud kaks Tartu maletajat. Viimane ülikooli maleklubi turniir, kus käisin, algas leinaseisakuga Elmar Sakkovi auks. Temaga olen mänginud vist ühe välkpartii, mille kaotasin, aga paremini mäletan tema suulisi jutte. Üle-eelmine nädal toimus päevakeskuses Lembit Soone mälestusturniir. Temaga olen mänginud ühe pika partii, mis on toodud minu koduleheküljel. Soone mälestusturniiril oli 16 osavõtjat ja esimeseks tuli Harujõe 5,5 punktiga 6 võimalikust. Teist-kolmandat kohta jagasid Tätte ja Arst 4 punktiga. Eelmine nädal oli päevakeskuses 10 osavõtjaga ringsüsteemis turniir, mille võitis Raidväli 7,5 punktiga. Teine oli Seljodkin 6,5 ja kolmas Kõiv 6 punktiga.
Täna toimus 15-minutilise mõtlemisajaga turniir, mis oli pühendatud Merilo juubelile. Osavõtjaid oli vist 16. 5 punkti 7-st kogusid Seljodkin ja Trohhelev, 4,5 Tätte, Arst ja Volpert ning 4 Ojaste ja Runnel.
Esimeses voorus võitsin valgetega Metsoja, teises kaotasin valgetega Ivainenile, kolmandas võitsin mustadega Kõivu, neljandas viigistasin mustadega Tättega. Selles mängus panin viguri ette, aga edasi mängides sain matiähvardusega enamvankri. Mõlemapoolse matiähvardusega seisus tegime käikude kordamisega viigi. Viiendas voorus kaotasin valgetega Seljodkinile, kuuendas viigistasin valgetega Kurega ja seitsmendas võitsin mustadega Kääpi.
Runnel-Metsoja
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 La5 9. 0-0 e6 10. Ve1 Oe7 11. Of4 e5 12. Og5 h6 13. Of6 gf 14. Ob3 Lb4 15. Lh5 Vh7 16. Vad1 0-0-0 17. a3 Lb7 18. Vb1 Oe6 19. Oe6 fe 20. b4 d5 21. ed cd 22. Lg6 Vhh8 23. Ved1 Lc6 24. Ld3 Vhg8 25. b5 Lb7 26. Ra4 d4 27. g3 Kb8 28. b6 a6 29. Lc4 Ld5 30. Lc7+ 1:0
Täna toimus 15-minutilise mõtlemisajaga turniir, mis oli pühendatud Merilo juubelile. Osavõtjaid oli vist 16. 5 punkti 7-st kogusid Seljodkin ja Trohhelev, 4,5 Tätte, Arst ja Volpert ning 4 Ojaste ja Runnel.
Esimeses voorus võitsin valgetega Metsoja, teises kaotasin valgetega Ivainenile, kolmandas võitsin mustadega Kõivu, neljandas viigistasin mustadega Tättega. Selles mängus panin viguri ette, aga edasi mängides sain matiähvardusega enamvankri. Mõlemapoolse matiähvardusega seisus tegime käikude kordamisega viigi. Viiendas voorus kaotasin valgetega Seljodkinile, kuuendas viigistasin valgetega Kurega ja seitsmendas võitsin mustadega Kääpi.
Runnel-Metsoja
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 La5 9. 0-0 e6 10. Ve1 Oe7 11. Of4 e5 12. Og5 h6 13. Of6 gf 14. Ob3 Lb4 15. Lh5 Vh7 16. Vad1 0-0-0 17. a3 Lb7 18. Vb1 Oe6 19. Oe6 fe 20. b4 d5 21. ed cd 22. Lg6 Vhh8 23. Ved1 Lc6 24. Ld3 Vhg8 25. b5 Lb7 26. Ra4 d4 27. g3 Kb8 28. b6 a6 29. Lc4 Ld5 30. Lc7+ 1:0
neljapäev, november 12, 2009
Lumelabida ilm
Kojamehe kondid koristasin ära.
Keset kondiklõbinat ma ei teinud kära.
Olin nagu luud ja puhastasin platsi.
Tagandasin ametist mitu internatsi.
Kojamehe kummitus öösel tuli koju.
Võttis nurka vajudes säärekondi kuju.
Seda konti närima kutsusin ma Muri.
Ta ei näinud midagi ja oli mulle kuri.
Keset kondiklõbinat ma ei teinud kära.
Olin nagu luud ja puhastasin platsi.
Tagandasin ametist mitu internatsi.
Kojamehe kummitus öösel tuli koju.
Võttis nurka vajudes säärekondi kuju.
Seda konti närima kutsusin ma Muri.
Ta ei näinud midagi ja oli mulle kuri.
Tegelik loosung
Läksime metsaalusesse bussipeatusesse. Oli kahtlane, kas sinna saab buss tulla, kui rada on nii kitsas. Seal oli mänguloomi. Asusime jala teele, lauldes ingliskeelset laulu põhjapõtradest. Tundus õudne, et peame kogu nii pika maa jala läbima. Meil oli külm, kuni panime endale teki peale.
Strandberg lahkus rohelise erakonna juhi kohalt ja asemele asutati uus partei, mida juhtis üks venelane. Tegelikult oli tegemist sama parteiga uue nime all. Venelase kohta kirjutati, et ta kasutab loosungit "Fašism ei lähe läbi!" Mõtlesin, et kahju, et selline nõmedus. Aga siis lugesin täpsemalt, et seda oli öelnud hoopis tema vanaisa, ise ütles ta "Fašismus peab läbi minema". Ta rääkis, et tänapäeva keskkonna olukorras peavad kõik olema õigetel seisukohtadel. Nendega, kes on valedel seisukohtadel, ei saa koostööd teha. Loosung tähendas, et ka fašistide puhul on parem, kui nad on õigetel seisukohtadel ja nende tegevust saadab edu.
Läksime vee alla, kus pidi toimuma poliitiline koosolek. Vee alt väljumiseks oli mitu kindlat rada. Neid tuli kasutada, kui balloonist õhk otsa lõppeb. Aga võis ära eksida.
Raekojas toimus linnavolikogu valimisüritus. Akna all oli kaetud laud suupistetega. Läksin ja tõstsin sealt oma taldrikusse igat toitu ühe tüki. Siis läksin esimesse tooliritta sööma. Klaus hakkas lugema ette valimistulemusi. Hääletada olid saanud kohalviibijad. Klaus ütles, et kõik kohalviibijad osutusid valituks. Mind oli valitud 40 häälega. Seda kuuldes ei muutnud ma oma unist nägu. Võisin enda iseloomustuseks öelda, et oskan esitada eelnõude kohta paranoilisi küsimusi, millest osad on kasulikud ja osad mitte, aga ei oska uusi eelnõusid kirjutada. Järgmisena loetud said minust vähem hääli - 30 ja 20. Kõige rohkem hääli sai Kulbok - 160. Lõpuks jõudis mulle kohale, et need ei ole mitte linnavolikogu, vaid linnanõukogu valimise tulemused. Erinevus oli selles, et linnanõukogu valisid ainult raekotta kogunenud inimesed, aga linnavolikogu valimised olid veel ees ja seda pidid saama valida kõik linna elanikud.
Hakkasin ärkama. Hingasin sügavalt ja vilinal. Kuulsin, kuidas Pille tsiteeris teises toas minu viimast unenäoüleskirjutust. Juurde lisas ta, et ega ma ei kuulnud, ma norskan. Üks vend tuli minu tuppa ja püüdis mind äratada, aga ma ei teinud välja. Siis hüüdis ta teise tuppa, et jätab mulle riiuliservale šampust, siis ma ärgates arvan, et see on mingi muu jook ja joon ära. Ütlesin, et šampust ei joo ma mingil juhul. Vend oli ehmunud, et ma olin siiski ärkvel.
Strandberg lahkus rohelise erakonna juhi kohalt ja asemele asutati uus partei, mida juhtis üks venelane. Tegelikult oli tegemist sama parteiga uue nime all. Venelase kohta kirjutati, et ta kasutab loosungit "Fašism ei lähe läbi!" Mõtlesin, et kahju, et selline nõmedus. Aga siis lugesin täpsemalt, et seda oli öelnud hoopis tema vanaisa, ise ütles ta "Fašismus peab läbi minema". Ta rääkis, et tänapäeva keskkonna olukorras peavad kõik olema õigetel seisukohtadel. Nendega, kes on valedel seisukohtadel, ei saa koostööd teha. Loosung tähendas, et ka fašistide puhul on parem, kui nad on õigetel seisukohtadel ja nende tegevust saadab edu.
Läksime vee alla, kus pidi toimuma poliitiline koosolek. Vee alt väljumiseks oli mitu kindlat rada. Neid tuli kasutada, kui balloonist õhk otsa lõppeb. Aga võis ära eksida.
Raekojas toimus linnavolikogu valimisüritus. Akna all oli kaetud laud suupistetega. Läksin ja tõstsin sealt oma taldrikusse igat toitu ühe tüki. Siis läksin esimesse tooliritta sööma. Klaus hakkas lugema ette valimistulemusi. Hääletada olid saanud kohalviibijad. Klaus ütles, et kõik kohalviibijad osutusid valituks. Mind oli valitud 40 häälega. Seda kuuldes ei muutnud ma oma unist nägu. Võisin enda iseloomustuseks öelda, et oskan esitada eelnõude kohta paranoilisi küsimusi, millest osad on kasulikud ja osad mitte, aga ei oska uusi eelnõusid kirjutada. Järgmisena loetud said minust vähem hääli - 30 ja 20. Kõige rohkem hääli sai Kulbok - 160. Lõpuks jõudis mulle kohale, et need ei ole mitte linnavolikogu, vaid linnanõukogu valimise tulemused. Erinevus oli selles, et linnanõukogu valisid ainult raekotta kogunenud inimesed, aga linnavolikogu valimised olid veel ees ja seda pidid saama valida kõik linna elanikud.
Hakkasin ärkama. Hingasin sügavalt ja vilinal. Kuulsin, kuidas Pille tsiteeris teises toas minu viimast unenäoüleskirjutust. Juurde lisas ta, et ega ma ei kuulnud, ma norskan. Üks vend tuli minu tuppa ja püüdis mind äratada, aga ma ei teinud välja. Siis hüüdis ta teise tuppa, et jätab mulle riiuliservale šampust, siis ma ärgates arvan, et see on mingi muu jook ja joon ära. Ütlesin, et šampust ei joo ma mingil juhul. Vend oli ehmunud, et ma olin siiski ärkvel.
kolmapäev, november 11, 2009
Karm jutuajamine
Laupäevasel turniiril oli üks jutuajamine selline:
A: Ma ütlesin, et B on hullumajas. C-l läksid kohe silmad pärani. Ma ütlesin, et ei-ei, ta on sanitar.
D: Depressioon võib igal inimesel tulla.
E: Depressioon on nooremate meeste haigus. Meie ajal ei olnud mingit depressiooni. Kui tuju oli kehv, võtsid ühe klõmaka viina ja järgmiseks päevaks oli kõik korras.
D: Siis lähed sinna juba viinaravile.
E: Me oleme noorematele meestele öelnud, et te võite meile joomise kahjulikkusest rääkida, aga enne peate pudeli välja tegema.
A: Ma ütlesin, et B on hullumajas. C-l läksid kohe silmad pärani. Ma ütlesin, et ei-ei, ta on sanitar.
D: Depressioon võib igal inimesel tulla.
E: Depressioon on nooremate meeste haigus. Meie ajal ei olnud mingit depressiooni. Kui tuju oli kehv, võtsid ühe klõmaka viina ja järgmiseks päevaks oli kõik korras.
D: Siis lähed sinna juba viinaravile.
E: Me oleme noorematele meestele öelnud, et te võite meile joomise kahjulikkusest rääkida, aga enne peate pudeli välja tegema.
Kahtlane helikopter
Läksin rõdule. Kõrgemalt korruselt või katuselt tuli köis, mille külge oli seotud telliskivi. Võtsin kivi oma kätte, et see köie küljest lahti siduda. Aga loobusin sellest siiski, mõeldes, et võibolla pole köit alla lasknud pätipoisid, vaid töömehed. Lasin köieotsa uuesti rippu. Lahkusin siiski rõdult, et mulle kiviga vastu nägu ei löödaks. Nüüd nägin aknast, et köit veab helikopter. See peatus pikemalt meie maja juures, nagu tahaks tõesti kiviga meie aknast sisse lüia. Teises toas vaatas aknast välja isa. Soovitasin tal aknalt lahkuda. Helina oleks öelnud, et see ei ole tark helikopter, tema füüsika- ja matemaatikatundides õpetati palju rohkem.
Olime Paides. Ema ja vennad vedasid mööda põrandat vanaema toole. Isa ütles kurja häälega, et nad ei lõhuks. Minu arvates polnud kurja hääle tegemiseks põhjust, sest ei lõhutud meelega. Ütlesin, et kes ei tunne head ja kurja, see ärgu hakaku kohtumõistjaks. Nüüd oli oodata, et isa ütleb, et Piiblis on öeldud, et vanemaid tuleb austada. Sellele oleksin vastanud, et Piiblist on ainult see osa õige, mis on kooskõlas Koraani ja budismi pühade raamatutega. Mul oli käes pundar sibulapealseid. Tahtsin visata need küdevasse ahju. Kõigepealt viskasin mõned varred. Need ei põlenud korralikult, vaid hakkasid suitsu sisse ajama. Ütlesin, et sibulad tuleb siiski viia kompostihunnikusse. Toas jätkus tülitsemine. Viisin suuremad tülitsejad välja saunatrepile istuma ja järele mõtlema. Aga nad läksid kohe tuppa tagasi. Pidime Tartusse sõitma hakkama. Tartu vanaema küsis, kelle autoga me sõidame. Vastasime, et hoopis bussiga.
Olime Paides. Ema ja vennad vedasid mööda põrandat vanaema toole. Isa ütles kurja häälega, et nad ei lõhuks. Minu arvates polnud kurja hääle tegemiseks põhjust, sest ei lõhutud meelega. Ütlesin, et kes ei tunne head ja kurja, see ärgu hakaku kohtumõistjaks. Nüüd oli oodata, et isa ütleb, et Piiblis on öeldud, et vanemaid tuleb austada. Sellele oleksin vastanud, et Piiblist on ainult see osa õige, mis on kooskõlas Koraani ja budismi pühade raamatutega. Mul oli käes pundar sibulapealseid. Tahtsin visata need küdevasse ahju. Kõigepealt viskasin mõned varred. Need ei põlenud korralikult, vaid hakkasid suitsu sisse ajama. Ütlesin, et sibulad tuleb siiski viia kompostihunnikusse. Toas jätkus tülitsemine. Viisin suuremad tülitsejad välja saunatrepile istuma ja järele mõtlema. Aga nad läksid kohe tuppa tagasi. Pidime Tartusse sõitma hakkama. Tartu vanaema küsis, kelle autoga me sõidame. Vastasime, et hoopis bussiga.
teisipäev, november 10, 2009
Kuus varvast
Ükskord ilmus ajalehes artikkel, milles öeldi, et korras nägemisega inimesel on raske ette kujutada, et on neid, kes ei näe ilma prillideta oma varbaid. Mäletasin, nagu selle artikli ilmumise ajal ei oleks ma ise ka näinud. Seetõttu vaatasin täna, et kas mul on nägemine paremaks läinud, eristan varbaid küll. Lugesin kokku, et ühel jalal on kuus varvast. Siis taipasin, et olin kõige suurema varbavahe samuti varbaks lugenud.
Gulliveri reisid
Vaatasin filmi "Gulliveri reisid". See oli tehtud Skandinaavia kirjaniku raamatu järgi. Peategelane kukkus auku, tegi selles tiiru ja sai kuju järgi aru, et see on jalajälg. Siis nägi ta, et räästa all seisab hiiglane. Sealt astus välja tervelt kolm hiiglast. Hiiglased majas peale seismise midagi ei teinudki, sest nad ei mahtunud ennast liigutama. Ütlesin, et olen seda filmi juba varem näinud. Olin lugenud ka raamatut, aga ei mäletanud, kas varem oli filmivaatamine või raamatulugemine. Ühe naiskirjaniku kohta öeldi, et ta oli oma ämmaga nagu ööbikupaar. Selle peale küsiti, kas ta ei olegi enam oma mehega paar. Vastati, et mees jättis ta maha, selle peale, kui naine ütles ajaleheartiklis, et on varem ka abielus olnud, aga pole sellest mehele rääkinud, ja nimetas, mida ta teiste meestega hilisema abielu ajal on teinud. Mina kahtlustasin, et nad läksid lahku hoopis sellepärast, et olin sellest naisest blogis kirjutanud. Ja üks mees oli öelnud hoopis, et tahab oma naist maha jätta sellepärast, et naine on 40-aastane. Läksime vendadega tuvide kannul vana korteri juurde. Ütlesin, et tuvi tuleb kätte saades ühe sõrmega ära puudutada. Tegin seda ise. Tuvi oli pehme. Puudutamise tagajärjeks võis olla, et seagripi ja linnugripi viirus ühinevad. Ja siis oleks olnud teada, et see juhtus konkreetselt minu süü tõttu. Aga mulle tuli meelde, et lapsed on varem ka kanu sülle võtnud. Hakkasime hoovi viivast trepist liugu laskma. Me ei olnud enam lapsed, aga võisime õigesse kohta sattudes vanemana ka mängida. Hoovi kaugemas otsas oli klaasist purskkaev. Ütlesin, et kui meie siin elasime, siis seda purskkaevu ju ei olnud. Mäletasin küll ühe teise lähedase hoovi purskkaevu. Tõnu vaidles vastu, et ka meie hoovis oli purskkaev. Ütlesin, et aga see ei pursanud. Tõnu vastas, et talvel ei pursanud. Vaatasime oma vana trepikoja tagaust. Selle ees oli nii väike auk, et oli esitatud küsimus, kuidas sinna inimene ära peab mahtuma. Vanasti oli auk suurem olnud. Augu küljel oli allikas, mis pidi viima lapsed mõttele võlukäigust. Võis ka olla, et seal lekkisid pidevalt torud. Igatahes olime vanasti seda vett liivakasti viia saanud. Ütlesin, et see on palju parem koht kui uue korteri juures. On võimalik küll iga kohaga harjuda, aga mina uue korteri ümbrusega ei harjunudki. Kui me veel siin elasime, oli meil palju suurem mängumaa. Tol ajal oli siin linna serv, nii et olime peaaegu maainimesed. Uue korteri juures ei ole ei linna ega maa häid külgi.
Vaatasin raamatukogu sedelkataloogist, milliseid minu teoseid seal on. Peale raamatute olid kataloogitud ka artiklid, nii et nimekiri oli päris pikk. Kui olin sedelite vaatamise lõpetanud, panin nad teiste vahele tagasi. Aga märkasin öelda, et panin nad vale pidi, pangu raamatukogutöötaja nad ise õigesti. Tegelikult ma teadsin, mis pidi sedelid peavad olema ja tavaliselt panin õigesti. See nõudis lihtsalt natuke suuremat pingutust. Minu viimast raamatut oli müüdud nii palju, et sellest ilmus kordustrükk. Eelmise trükiga võrreldes oli kaas veidi muutunud. Nüüd oli kaanele kirjutatud TOP10, mis pidi tähendama, et see on sarja 10. raamat, kuigi minu teada neid nii palju ilmunud ei olnud. Vaatasin igaks juhuks ka raamatusse sisse, et ega seal muudatusi ei ole. Ja seal oligi toimunud muudatus, mida ma kartsin, et varjunimed olid asendunud pärisnimedega. See siis oligi kordustrüki eesmärk, kuigi Raun oleks öelnud, et muudatus on toimunud kogemata. Nüüd ma pidin nõudma tiraaži hävitamist, aga mõned eksemplarid olid juba maha müüdud. Esimene trükk oli olnud 500 eksemplari, teine ainult 100, nii et võisin kogu tiraaži hävitamisest keeldumise korral ise välja osta ja ise hävitada. Mõnele paremale tuttavale oleks saanud anda ka pärisnimedega eksemplari vana trüki eksemplarile lisaks.
Vaatasin raamatukogu sedelkataloogist, milliseid minu teoseid seal on. Peale raamatute olid kataloogitud ka artiklid, nii et nimekiri oli päris pikk. Kui olin sedelite vaatamise lõpetanud, panin nad teiste vahele tagasi. Aga märkasin öelda, et panin nad vale pidi, pangu raamatukogutöötaja nad ise õigesti. Tegelikult ma teadsin, mis pidi sedelid peavad olema ja tavaliselt panin õigesti. See nõudis lihtsalt natuke suuremat pingutust. Minu viimast raamatut oli müüdud nii palju, et sellest ilmus kordustrükk. Eelmise trükiga võrreldes oli kaas veidi muutunud. Nüüd oli kaanele kirjutatud TOP10, mis pidi tähendama, et see on sarja 10. raamat, kuigi minu teada neid nii palju ilmunud ei olnud. Vaatasin igaks juhuks ka raamatusse sisse, et ega seal muudatusi ei ole. Ja seal oligi toimunud muudatus, mida ma kartsin, et varjunimed olid asendunud pärisnimedega. See siis oligi kordustrüki eesmärk, kuigi Raun oleks öelnud, et muudatus on toimunud kogemata. Nüüd ma pidin nõudma tiraaži hävitamist, aga mõned eksemplarid olid juba maha müüdud. Esimene trükk oli olnud 500 eksemplari, teine ainult 100, nii et võisin kogu tiraaži hävitamisest keeldumise korral ise välja osta ja ise hävitada. Mõnele paremale tuttavale oleks saanud anda ka pärisnimedega eksemplari vana trüki eksemplarile lisaks.
esmaspäev, november 09, 2009
Röövlimets
Tänase "Postimehe" esiküljel oli kaks arvamuslugu. Alumises neist oli öeldud, et eestlased peavad rohkem lapsi sünnitama. Artikkel jätkus ka pöördel, nagu vanaaegsetes "Postimeestes". Tänapäeva lugeja ei pruukinud selle peale tulla, et pöördelt järge otsida. Seoses nende artiklitega jäid selles numbris toimetusepoolsed juhtkirjad ära. Euroopa Liit nõudis Eestilt järjest igasuguseid rahasummasid. Eesti poliitikud olid lootnud Euroopa Liitu astumisest majanduslikku kasu, aga nüüd olid trahvid abirahadest suuremad. Savisaar ütles, et oleme sattunud karumetsast röövlimetsa ja välja enam ei saa. Kui Siim Kallas oli kirjutanud, et vaidlused Euroopa Liidu kasulikkuse üle on vaieldud, siis ta oli võibolla pidanud silmas, et enam need midagi ei muuda. Kuulasime raadiot. Tundus kõlavat kaks jaama korraga, aga edasi kuulates hakkas tunduma, et pigem on tegemist ühe jaamaga. Selgus, et raadio tagaküljel on nupp, millest saab raadio välja lülitada.
Mängisin kiirmaleturniiri. Kõik pidid ühes voorus vabad olema. Jäänud oli kaks vooru ja ma polnud veel vaba olnud. Kuna ma oma nime ei kuulnud, siis tundus, et olen vaba algavas voorus. Aga varsti vaatasin, et Lauri N. on teinud valgetega avakäigu ja tal pole vastast. Küsisin talt, kellega ta mängib. Ta vastas, et minuga. Hakkasin mängima, aga minu ajast oli osa juba ära tiksunud. Pärast ütlesin Laurile, et see mäng ei lähe arvesse, sest ta käivitas kella, kui ma ei teadnud, et ma mängima pean. Oli juba järgmine päev. Mäletasin kõiki teisi mänge, aga selle mängu koha peal oli mäluauk. Küsisin, mis selles mängus üldse juhtus. Lauri kirjeldas lühidalt toimunut, mis viis matini. Küsisin, kumb võitis. Lauri ütles, et tema võitis. Mul olid silmad kinni ja ma magasin. Küsisin, kas ma olen eilsest saadik siin olnud. Oli laagri viimane päev ja täna pidime laevaga koju sõitma. Seetõttu oli vaja ärgata. Aga ma ei osanud silmi lahti teha. Kui mul õnnestus voodist välja tulla, siis ütlesin, et võin homse laevaga ka minna. Tahtsin minna vannituppa riidesse panema, aga nii, et keegi mind pidžaamaga ei näeks. Magasin edasi.
Mängisin kiirmaleturniiri. Kõik pidid ühes voorus vabad olema. Jäänud oli kaks vooru ja ma polnud veel vaba olnud. Kuna ma oma nime ei kuulnud, siis tundus, et olen vaba algavas voorus. Aga varsti vaatasin, et Lauri N. on teinud valgetega avakäigu ja tal pole vastast. Küsisin talt, kellega ta mängib. Ta vastas, et minuga. Hakkasin mängima, aga minu ajast oli osa juba ära tiksunud. Pärast ütlesin Laurile, et see mäng ei lähe arvesse, sest ta käivitas kella, kui ma ei teadnud, et ma mängima pean. Oli juba järgmine päev. Mäletasin kõiki teisi mänge, aga selle mängu koha peal oli mäluauk. Küsisin, mis selles mängus üldse juhtus. Lauri kirjeldas lühidalt toimunut, mis viis matini. Küsisin, kumb võitis. Lauri ütles, et tema võitis. Mul olid silmad kinni ja ma magasin. Küsisin, kas ma olen eilsest saadik siin olnud. Oli laagri viimane päev ja täna pidime laevaga koju sõitma. Seetõttu oli vaja ärgata. Aga ma ei osanud silmi lahti teha. Kui mul õnnestus voodist välja tulla, siis ütlesin, et võin homse laevaga ka minna. Tahtsin minna vannituppa riidesse panema, aga nii, et keegi mind pidžaamaga ei näeks. Magasin edasi.
pühapäev, november 08, 2009
Artikkel kanepist II
Olen juba kommenteerinud oktoobrikuu "Akadeemias" ilmunud esimest osa kanepiteemalisest artiklist. Novembrinumbris jõuab artikkel lõpule. Seal ütleb autor:
"Asjaolu, et enamik inimesi lõpetab kanepitarvitamise, kui tekib vastutus, mida tahetakse kanda (soovitud töökoha saamine, abiellumine, lapse sünd jms), on ilmekaks tõendiks, et suuresti on tegemist pealesurutud moega ja enamik noortest jätab täisealiseks saades kanepi teismeea vallatuste hulka." (Lk. 2134.)
Mina arvan, et kanepitarvitamise jätavad paljud maha sellepärast, et ei taha tegeleda keelatud asjaga. Kuna alkohol on lubatud, ei jäta enamus tarvitajatest seda kunagi maha. Mõni jätab selle tulemusel, et on tervise joomisega juba lootusetult ära rikkunud.
"Kanepi teeb meie ühiskonnas ligitõmbavaks ja hinnaliseks kaubaks ikkagi vaid range keelustamine, keelatud, kuid salapärase ja ihaldusväärse kategooria omistamine kanepi tarvitamisele." (Samas.)
See järeldus on ebaloogiline, sest alkoholi ja tubaka kui lubatud kaupade tarvitajaid on rohkem kui kanepitarvitajaid. Seaduse tundmine paneb pigem seadusest kinni pidama kui seda rikkuma. Nõukogude ajal võis kõik riigivastane positiivne tunduda, sest siis oli võimul kuritegelik režiim, praegust lausa kuriteglikuks ei nimetaks.
"Asjaolu, et enamik inimesi lõpetab kanepitarvitamise, kui tekib vastutus, mida tahetakse kanda (soovitud töökoha saamine, abiellumine, lapse sünd jms), on ilmekaks tõendiks, et suuresti on tegemist pealesurutud moega ja enamik noortest jätab täisealiseks saades kanepi teismeea vallatuste hulka." (Lk. 2134.)
Mina arvan, et kanepitarvitamise jätavad paljud maha sellepärast, et ei taha tegeleda keelatud asjaga. Kuna alkohol on lubatud, ei jäta enamus tarvitajatest seda kunagi maha. Mõni jätab selle tulemusel, et on tervise joomisega juba lootusetult ära rikkunud.
"Kanepi teeb meie ühiskonnas ligitõmbavaks ja hinnaliseks kaubaks ikkagi vaid range keelustamine, keelatud, kuid salapärase ja ihaldusväärse kategooria omistamine kanepi tarvitamisele." (Samas.)
See järeldus on ebaloogiline, sest alkoholi ja tubaka kui lubatud kaupade tarvitajaid on rohkem kui kanepitarvitajaid. Seaduse tundmine paneb pigem seadusest kinni pidama kui seda rikkuma. Nõukogude ajal võis kõik riigivastane positiivne tunduda, sest siis oli võimul kuritegelik režiim, praegust lausa kuriteglikuks ei nimetaks.
Peenar bussijaamas
Üks võõras tüdruk oli ühel päeval minu tuppa elama tulnud ja siia elama jäänudki. Eriti ma temaga ei rääkinud, aga nägin teda unes ja pidin unenäoüleskirjutused ümber sõnastama, et teda mitte nimepidi nimetada. Keset ööd tulid teisest toast pereliikmed mulle head isadepäeva soovima. Ütlesin neile, et ma pole kellegi isa. Nemad vaidlesid vastu, et ma olen selle tüdruku isa. Tüdruku minu toas elamisel tundus olevat mingi eesmärk. Võibolla oli isa talle üürilepingus öelnud, et ta võib elada minu toas. Kriimustasin kogemata küünega tita sõrme ja sealt hakkas verd tulema. Viisin ta kraani alla. Kartsin, et verekaotus on liiga suur. Aga varsti tegi tita jälle nalja.
Üks poliitik valvas keset tänavat ja imes pinnu saanud poisi pinnu seest verd. Klaus imes tema eeskujul. Ütlesin, et verd ei tohi imeda, sest niiviisi võib nakkuse saada. Seda võis saada juhul, kui enda igemed veritsevad. Aga võibolla Klausi igemed ei veritsenud. Kuulasime ühes väikses majas raadiot - Klaus ühes ja mina teises toas. Kuulasime erinevate aparaatidega sama jaama. Nii võis tekkida resonants. Ma ei teadnud, kas see parandab või halvendab jaama kuuldavust. Läksin Klausi tuppa. Seal oli silt, millele oli kirjutatud "euroskeptitsism". Klausil oli veel eraldi tuba, mille ta oli üleni igasuguseid riiuleid täis ehitanud, et rohkem asju mahutada. Toas liikus ta riiulite vahel roomates. Ütlesin, et sellisest toast ei saa tolmu võtta. Ema vastas, et tolmu võtmine ei olegi vajalik. Minu teada oli, muidu võis tekkida allergia.
Meil oli kesklinna bussijaamas oma peenar. Praegu seal taimi ei kasvanud, aga seemned olid mulda pandud. Neist pidid kasvama erinevad taimed ja marjad. Üks võõras inimene istus mulla peale. Teda oleks tulnud keelata. Politseid ei saanud kutsuda, sest siis oleksime võinud ise samuti karistada saada, et sellisesse kohta peenra tegime. Ema ütles, et mulda tallavad inimesed tahavad, et seal oleks nende enda peenar. Võtsin ühes toas kätte mängukaardid. Osa kaarte oli üht ja osa teist pidi. Ma ei julgenud neid kõiki sama pidi panema hakata, sest meestel võis mäng pooleli olla.
Üks poliitik valvas keset tänavat ja imes pinnu saanud poisi pinnu seest verd. Klaus imes tema eeskujul. Ütlesin, et verd ei tohi imeda, sest niiviisi võib nakkuse saada. Seda võis saada juhul, kui enda igemed veritsevad. Aga võibolla Klausi igemed ei veritsenud. Kuulasime ühes väikses majas raadiot - Klaus ühes ja mina teises toas. Kuulasime erinevate aparaatidega sama jaama. Nii võis tekkida resonants. Ma ei teadnud, kas see parandab või halvendab jaama kuuldavust. Läksin Klausi tuppa. Seal oli silt, millele oli kirjutatud "euroskeptitsism". Klausil oli veel eraldi tuba, mille ta oli üleni igasuguseid riiuleid täis ehitanud, et rohkem asju mahutada. Toas liikus ta riiulite vahel roomates. Ütlesin, et sellisest toast ei saa tolmu võtta. Ema vastas, et tolmu võtmine ei olegi vajalik. Minu teada oli, muidu võis tekkida allergia.
Meil oli kesklinna bussijaamas oma peenar. Praegu seal taimi ei kasvanud, aga seemned olid mulda pandud. Neist pidid kasvama erinevad taimed ja marjad. Üks võõras inimene istus mulla peale. Teda oleks tulnud keelata. Politseid ei saanud kutsuda, sest siis oleksime võinud ise samuti karistada saada, et sellisesse kohta peenra tegime. Ema ütles, et mulda tallavad inimesed tahavad, et seal oleks nende enda peenar. Võtsin ühes toas kätte mängukaardid. Osa kaarte oli üht ja osa teist pidi. Ma ei julgenud neid kõiki sama pidi panema hakata, sest meestel võis mäng pooleli olla.
laupäev, november 07, 2009
Saarestik
Inglise keele tunnis oli kaks rühma koos. Õpetaja käskis lugeda igaühel õpikust ette ühe lause ja see tõlkida. Esimesena pidi lugema Andres, kes ei olnud seda kodus õppinud. Ta küsis õpetajalt ühe sõna kohta, mida see tähendab. Olin algkoolis sama moodi teinud. Järgmisena pidin lugema mina. Ma ei olnud ka õppinud, aga ei hakanud seda ütlema, sest lootsin, et oskan sellest hoolimata tõlkida. Halvem oli see, et pidi ka inglise keelt hääldama. Mul läks mitu korda õige lehekülg eest, ja selle uuesti üles otsimine võttis aega. Seetõttu hüüdis õpetaja: "Kaks!"
Üks Moskvas viibiv eestlane esitas Eesti saadikule Venemaa vägivalla vastu protesti. Eesti saadik oli Oudekki. Ta tuli saatkonnast välja, paber ja kirjutusvahend kaasas ja hakkas protesti üles kirjutama. Kommentaariks ütles ta ainult: "Hm." Venemaa esindajad rääkisid, et eestlased ei karda, vaid hakkavad proteste esitama.
Liikusime Põhja-Jäämerel. See oli juba peaaegu lahti sulanud. Üksikuid jäätükke veel ujus ja nende vahel ujus inimesi. Ütlesin, et siin ei tohi viibida, siin on osooniauk. Vaieldi vastu, et siin äädikas tarretub. Mõned arvasid juba, et jää sulamisest ei olegi midagi hullu, sest maailmamere tase pole eriti tõusnud. Aga nad ei arvestanud, et kui sulab ka Antarktika, siis tõuseb meretase palju rohkem. Põhja-Jäämere kohale tekkis palju saari. Ütlesin, et siia ei tulegi ookeani. Algul oldi minuga nõus, aga siis öeldi, et siin on Baffini maa. Baffini maa oli Kanada saarestik, mis oli juba varem olemas.
Venelased läksid Toompeale mässama, aga lõpuks tõrjusid Eesti lippudega eestlased nad välja. See oli sama moodi nagu 1990. aastal. Aga uudistes öeldi, et Euroopa Liit nõuab, et Eesti peab Venemaaga uuesti läbirääkimisi alustama, sest Eesti tööstus on aastaga 20 aasta jagu tagasi läinud ja muud majandusharud umbes sama moodi. Ütlesin teistele, et kes teil käskis Euroopa Liitu astumise poolt hääletada. Nad polnud öelnud, et nad oleks seda teinud, aga nende juttude põhjal võis seda järeldada. Mõtlesin, et kui Eesti muudetakse Venemaa osaks, ei ole siin enam õiget elu, aga välismaale põgenema ma ka ei hakka.
Üks Moskvas viibiv eestlane esitas Eesti saadikule Venemaa vägivalla vastu protesti. Eesti saadik oli Oudekki. Ta tuli saatkonnast välja, paber ja kirjutusvahend kaasas ja hakkas protesti üles kirjutama. Kommentaariks ütles ta ainult: "Hm." Venemaa esindajad rääkisid, et eestlased ei karda, vaid hakkavad proteste esitama.
Liikusime Põhja-Jäämerel. See oli juba peaaegu lahti sulanud. Üksikuid jäätükke veel ujus ja nende vahel ujus inimesi. Ütlesin, et siin ei tohi viibida, siin on osooniauk. Vaieldi vastu, et siin äädikas tarretub. Mõned arvasid juba, et jää sulamisest ei olegi midagi hullu, sest maailmamere tase pole eriti tõusnud. Aga nad ei arvestanud, et kui sulab ka Antarktika, siis tõuseb meretase palju rohkem. Põhja-Jäämere kohale tekkis palju saari. Ütlesin, et siia ei tulegi ookeani. Algul oldi minuga nõus, aga siis öeldi, et siin on Baffini maa. Baffini maa oli Kanada saarestik, mis oli juba varem olemas.
Venelased läksid Toompeale mässama, aga lõpuks tõrjusid Eesti lippudega eestlased nad välja. See oli sama moodi nagu 1990. aastal. Aga uudistes öeldi, et Euroopa Liit nõuab, et Eesti peab Venemaaga uuesti läbirääkimisi alustama, sest Eesti tööstus on aastaga 20 aasta jagu tagasi läinud ja muud majandusharud umbes sama moodi. Ütlesin teistele, et kes teil käskis Euroopa Liitu astumise poolt hääletada. Nad polnud öelnud, et nad oleks seda teinud, aga nende juttude põhjal võis seda järeldada. Mõtlesin, et kui Eesti muudetakse Venemaa osaks, ei ole siin enam õiget elu, aga välismaale põgenema ma ka ei hakka.
AVRO 2009
AVRO kiirturniiril jagati osalejad kahte rühma. 36 kõrgema reitingu omanikku mängisid A-turniiri ja 36 nõrgemat B-turniiri. Mina sattusin A-turniirile, kus ma olin 33. asetusega ja jäin viimaseks. Viigistasin ainult viiendas voorus mustadega Tättega, ülejäänud seitse mängu kaotasin, sealhulgas kahele endast madalama reitinguga osavõtjale.
Runnel-Metsoja
8. voor
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 e6 9. 0-0 Oe7 10. Og5 Lc7 (Eelmine kord mängis ta La5.) 11. Ld2 0-0 12. Vad1 Vad8 13. Vfe1 h6 14. Of4 e5 15. Og3 Oe6 16. Ob3 Rh5 17. Re2 Rg3 18. Rg3 Ob3 19. ab d5 20. ed cd 21. Rf5 Og5 22. Le2 e4 23. Re3 Oe3 24. fe f5 25. Vd4 Lc5 26. c3 f4 27. b4 Lb6 28. ef Vf4 29. Vf1 Vdf8 30. Vf4 Vf4 31. g3 Vf3 32. Kg2 Le6 33. Vd1 g5 34. Vf1 g4 35. Kg1 Lb6+ 36. Kh1 h5 37. Vf3 gf 38. Ld2 Le6 39. Lg5+ Kf8 40. Ld8+ Kg7 41. Lc7+ Kg6 42. Lf4 Lf6 43. Lb8 f2 44. Lg8+ Kh6 45. h4 f1L+ 0:1
TÄIENDUS: A-turniiri tabel.
Runnel-Metsoja
8. voor
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. d4 cd 5. Rd4 Od7 6. Rc6 bc 7. Oa4 Rf6 8. Rc3 e6 9. 0-0 Oe7 10. Og5 Lc7 (Eelmine kord mängis ta La5.) 11. Ld2 0-0 12. Vad1 Vad8 13. Vfe1 h6 14. Of4 e5 15. Og3 Oe6 16. Ob3 Rh5 17. Re2 Rg3 18. Rg3 Ob3 19. ab d5 20. ed cd 21. Rf5 Og5 22. Le2 e4 23. Re3 Oe3 24. fe f5 25. Vd4 Lc5 26. c3 f4 27. b4 Lb6 28. ef Vf4 29. Vf1 Vdf8 30. Vf4 Vf4 31. g3 Vf3 32. Kg2 Le6 33. Vd1 g5 34. Vf1 g4 35. Kg1 Lb6+ 36. Kh1 h5 37. Vf3 gf 38. Ld2 Le6 39. Lg5+ Kf8 40. Ld8+ Kg7 41. Lc7+ Kg6 42. Lf4 Lf6 43. Lb8 f2 44. Lg8+ Kh6 45. h4 f1L+ 0:1
TÄIENDUS: A-turniiri tabel.
reede, november 06, 2009
Nõmme kujutamine
Olin hiljuti ostnud uued prillid. Need kukkusid mul eest ja rõdult alla rohu sisse. Enne neile järele minemist hakkasin uurima, kas kukkusid ikka kõige uuemad, aga ei saanud selgust. Ma polnud enam üldse kindel, et prillid kukkusid. Kui hakkasin prillidele järele minekuks väljuma, öeldi mulle, et rohu seest prillide otsimise kohta öeldakse: "Otsi nõela heinakuhjast." Vastasin, et olen heinakuhjast nõela leidnud. Ma ei olnud kindel, kas õnnestub prillid leida.
Panin blogisse teate, et varsti esineb Ü. Nugis ettekandega. Ta kuulus vist Rahvaliitu. Olin järjest kirjutanud blogis Rahvaliidu poliitikutest, nii võidi mind hakata pidama selle erakonna pooldajaks. Ühes sissekandes olin siiski kutsunud üles valima rohelisi. Olin kirjutanud ka sellest, keda mitte valida. Nugis pidi esinema Nõmmel. Mulle tundus kaardilt algul, et sinna on ühe kindla värviga märgitud Nõmme laiendused, mis paiknevad laiali üle Eesti. Aga ühe värviga olid tähistatud linnad ja teisega asulad. Tartu lähedal oleks minu teadmiste järgi pidanud soo olema, aga kaugele ümber Tartu ulatusid hoopis asulad. Lõpuks märkasin, et Eesti kaardile on joonistatud suured puud, mis katavad enamuse Eestist. Algul polnud ma neid märganud, sest olin vaadanud detaile. Peaasi, et Nõmme puude alt välja jäi, sest kaart oli mõeldud Nõmme kujutamiseks.
Üks vanamees rääkis, et heeringas oli talle öelnud, et noored naised käivad tobedate riietega - paljaste nabadega. Vanamees oli vastanud, et ta on ka elektrit saanud. Tundus, et see heeringas oli elektriangerjas. Tahtsin entsüklopeediast järele vaadata. Algul vaatasin märksõna "veemeduusid", aga siis jätsin selle pooleli, et vaadata, kas on olemas märksõna "elektrikalad". Kirjutatud oli, et elektrikala on vahepeal elektrikala ja vahepeal tavaline kala.
Olin laagris. Olime järve ääres. See oli Võrtsjärv. Vaatasin kaugele lääne poole. Nii kaugele, kui silm nägi, ulatus vesi. Keegi ujus pikalt vee all, nii et veepinnale tuli mulle. Lõpuks tuli ujuja vee alt välja, aga sulkeldus kohe uuesti. Mina ei julgenud sukelduda, sest ei teadnud, kui sügav vesi on. Mõtlesin, et kui keegi uppuma hakkab, ei saa ma päästa. Teised olid kõik minust nooremad. Lapsed pidid üksteist ise päästma. Ma ei suutnud kõiki ujujaid korraga jälgida. Seal, kus on olemas vetelpääste, suudetakse. Üks poiss ütles, et ma ei julge vette minna. Vastasin, et ma ei saa minna, sest mul pole ujumisriideid kaasas. Kui oleksin pakkinud laagri asju ise, oleksin kindlasti ujumispüksid kaasa võtnud, aga ema pani mulle riided valmis ja seetõttu ma ei kontrollinud üle, kas kõik on olemas. Siis tuli mulle meelde, et mul pole kodus ka enam juba paar aastat ujumispükse, sest üks vendadest lõhkus need ära. Võibolla tuli minna vette tavalise aluspesuga, aga hästi see siiski ei kõlvanud. Osad poisid olid vees särkidega.
Olin avaldanud blogis sissekannete seeria, millest esimese ja viimase olin saatnud edasi eurolisti, aga vahepealseid mitte. Need oleks saanud veel tagantjärele saata. Osa juttu oli listi teemast mööda ja käis hoopis loomaliikide kohta, aga igas sissekandes oli öeldud midagi ka Euroopa Liidu kohta ja kogu jutt oli omavahel seostatud. Sõitsin bussis. Vajutasin nuppu, mis oli vist mõeldud peatuse nõudmiseks. Peatuseni oli veel tükk maad. Märkasin, et olen juba kodu lähedal, kuigi olin tahtnud väljuda natuke varem. Tuttavas linnaosas sai majade järgi aru, kui õige peatus läheneb, võõras linnaosas mitte. Võibolla eeldati, et kodulinnas peavad kõik linnaosad tuttavad olema. Kui bussist väljusin, sain kaasa bussijuhi kirja, et seal, kus ma nuppu vajutasin, peatust ei olnud. Samuti sain kaasa bussi mudeli. Olin hiljuti lugenud ajalehest, et busside tagaustel olevat sisenemist keelav silt. Kontrollisin seda mudeli pealt. Sellel oli tõesti tagauksele keelav lause kirjutatud, aga see oli inglise keeles. Sain vihaseks. Tahtsin kirjutada, et silt peab olema riigikeeles. Võibolla arvatakse, et kes inglise keelt ei oska, on ise loll, aga kui lause ei ole riigikeeles, ei pea sellega arvestama. Minu õpetajad ja klassikaaslased arvasid ka, et nad on minust targemad, kui mina vene keelt ei oska. Aga tegelikult ei õppinud ma seda sellepärast, et mina olin nendest targem. Venestamise vastu aitab kõige paremini vene keele mitteõppimine. Olin jõudnud ühe maja lähedale. Sinna sõitis suur auto. Jooksin selle eest kaugele üle muruplatsi. Auto tuli Aserbaidžaanist Armeenia piirile armeenlasi tapma. Uuesti kõndima hakates kuulsin venekeelset juttu. Sõnade kõla oli tuttav, kuigi kõigest aru ei saanud. Ühed vene tüdrukud rääkisid omavahel, et ma olen vene tüdrukuid unes näinud.
Panin blogisse teate, et varsti esineb Ü. Nugis ettekandega. Ta kuulus vist Rahvaliitu. Olin järjest kirjutanud blogis Rahvaliidu poliitikutest, nii võidi mind hakata pidama selle erakonna pooldajaks. Ühes sissekandes olin siiski kutsunud üles valima rohelisi. Olin kirjutanud ka sellest, keda mitte valida. Nugis pidi esinema Nõmmel. Mulle tundus kaardilt algul, et sinna on ühe kindla värviga märgitud Nõmme laiendused, mis paiknevad laiali üle Eesti. Aga ühe värviga olid tähistatud linnad ja teisega asulad. Tartu lähedal oleks minu teadmiste järgi pidanud soo olema, aga kaugele ümber Tartu ulatusid hoopis asulad. Lõpuks märkasin, et Eesti kaardile on joonistatud suured puud, mis katavad enamuse Eestist. Algul polnud ma neid märganud, sest olin vaadanud detaile. Peaasi, et Nõmme puude alt välja jäi, sest kaart oli mõeldud Nõmme kujutamiseks.
Üks vanamees rääkis, et heeringas oli talle öelnud, et noored naised käivad tobedate riietega - paljaste nabadega. Vanamees oli vastanud, et ta on ka elektrit saanud. Tundus, et see heeringas oli elektriangerjas. Tahtsin entsüklopeediast järele vaadata. Algul vaatasin märksõna "veemeduusid", aga siis jätsin selle pooleli, et vaadata, kas on olemas märksõna "elektrikalad". Kirjutatud oli, et elektrikala on vahepeal elektrikala ja vahepeal tavaline kala.
Olin laagris. Olime järve ääres. See oli Võrtsjärv. Vaatasin kaugele lääne poole. Nii kaugele, kui silm nägi, ulatus vesi. Keegi ujus pikalt vee all, nii et veepinnale tuli mulle. Lõpuks tuli ujuja vee alt välja, aga sulkeldus kohe uuesti. Mina ei julgenud sukelduda, sest ei teadnud, kui sügav vesi on. Mõtlesin, et kui keegi uppuma hakkab, ei saa ma päästa. Teised olid kõik minust nooremad. Lapsed pidid üksteist ise päästma. Ma ei suutnud kõiki ujujaid korraga jälgida. Seal, kus on olemas vetelpääste, suudetakse. Üks poiss ütles, et ma ei julge vette minna. Vastasin, et ma ei saa minna, sest mul pole ujumisriideid kaasas. Kui oleksin pakkinud laagri asju ise, oleksin kindlasti ujumispüksid kaasa võtnud, aga ema pani mulle riided valmis ja seetõttu ma ei kontrollinud üle, kas kõik on olemas. Siis tuli mulle meelde, et mul pole kodus ka enam juba paar aastat ujumispükse, sest üks vendadest lõhkus need ära. Võibolla tuli minna vette tavalise aluspesuga, aga hästi see siiski ei kõlvanud. Osad poisid olid vees särkidega.
Olin avaldanud blogis sissekannete seeria, millest esimese ja viimase olin saatnud edasi eurolisti, aga vahepealseid mitte. Need oleks saanud veel tagantjärele saata. Osa juttu oli listi teemast mööda ja käis hoopis loomaliikide kohta, aga igas sissekandes oli öeldud midagi ka Euroopa Liidu kohta ja kogu jutt oli omavahel seostatud. Sõitsin bussis. Vajutasin nuppu, mis oli vist mõeldud peatuse nõudmiseks. Peatuseni oli veel tükk maad. Märkasin, et olen juba kodu lähedal, kuigi olin tahtnud väljuda natuke varem. Tuttavas linnaosas sai majade järgi aru, kui õige peatus läheneb, võõras linnaosas mitte. Võibolla eeldati, et kodulinnas peavad kõik linnaosad tuttavad olema. Kui bussist väljusin, sain kaasa bussijuhi kirja, et seal, kus ma nuppu vajutasin, peatust ei olnud. Samuti sain kaasa bussi mudeli. Olin hiljuti lugenud ajalehest, et busside tagaustel olevat sisenemist keelav silt. Kontrollisin seda mudeli pealt. Sellel oli tõesti tagauksele keelav lause kirjutatud, aga see oli inglise keeles. Sain vihaseks. Tahtsin kirjutada, et silt peab olema riigikeeles. Võibolla arvatakse, et kes inglise keelt ei oska, on ise loll, aga kui lause ei ole riigikeeles, ei pea sellega arvestama. Minu õpetajad ja klassikaaslased arvasid ka, et nad on minust targemad, kui mina vene keelt ei oska. Aga tegelikult ei õppinud ma seda sellepärast, et mina olin nendest targem. Venestamise vastu aitab kõige paremini vene keele mitteõppimine. Olin jõudnud ühe maja lähedale. Sinna sõitis suur auto. Jooksin selle eest kaugele üle muruplatsi. Auto tuli Aserbaidžaanist Armeenia piirile armeenlasi tapma. Uuesti kõndima hakates kuulsin venekeelset juttu. Sõnade kõla oli tuttav, kuigi kõigest aru ei saanud. Ühed vene tüdrukud rääkisid omavahel, et ma olen vene tüdrukuid unes näinud.
Tellimine:
Postitused (Atom)