Peaaegu sada aastat

Üks maletaja ütles, et ta on minust tugevam, aga tal jäävad partiid halvemini meelde. Ta soovitas mul mälumänguga tegeleda. Vastasin, et olen seda kaalunud, aga mul ei jää muud asjad nii hästi meelde kui malepartiid. Ja mälumänguga tegeledes peaks kogu aeg igasugu soppa lugema. Olin mänginud Helinaga kirimalet. Olime saatnud üksteisele malekäike muu kirja hulgas ja niiviisi ühe lühikese partii mänginud. Me polnud mänginud esimesest käigust peale, vaid ma olin ette andnud avanguvariandi, mida ma kõige rohkem mängida tahtsin. Läksin esikusse, kus seisis bensiini nõu. Helina ütles, et ma seda mingil juhul ei raputaks. Mulle meenus, et bensiin raputamisel plahvatab põlema. Aga see tundus imelik, sest autod sõitmise ajal ka rapuvad ja neil on paagis bensiini, aga midagi ei juhtu. Läksin tänavale kõndima. Leidsin maast käekella. Esimesel hetkel tahtsin seda endale võtta, aga siis mõtlesin, et see võib kellegi oma olla, kes seda veel otsima tuleb. Tuli leida koht, kuhu see asetada, nii et otsija näeks. Küsisin ühelt mehelt, kas see on tema kell. Ta vastas, et on küll. Paistis, et ta valetas, sest üks kell oli tal käe peal. Jõudsin bussijaama. Sinna tulid kaks kärnast meest, kellelt võis nakkuse saada. Mõtlesin, et hoian neist eemale, aga raha võin neile anda, et nad ennast paremini tunneksid.

Meenutasin Helinaga mängitud malepartiid. Olin lipu varakult mängu toonud. Mul oli kombeks teha seda nii valgete kui ka mustadega. Mul oli selles mängus mustadega mängides olnud kaks plaani, aga ma ei saanud kahte käiku korraga teha. Valides neist ühe, unustasin ma teise ära ja see jäigi tegemata. Selle avanguvariandi kohta kirjutati, et Steinitz ja temaga mänginud suurmeister tahtsid lihtsalt vanale teravale variandile uuesti elu sisse puhuda. Muidu oli avanguteooria selleks ajaks teravad variandid kõrvale jätnud. Ühele poisile seletati, et Steinitz oli peaaegu sada aastat maailmameister, kogu 19. sajandi, ja see teine suurmeister oli temast sada aastat noorem.