Vaala pööre

Venemaa tahtis alustada tuumasõda. Ameerika lasi oma tuumaraketiga Venemaa tuumaraketi alla. Mõlemad plahvatasid sellises atmosfäärikihis, kus plahvatus tõi kaasa suure reostuse. Lätis ja Leedus venelased mässasid ja neid tuli maha suruda. Venemaa oli vastu võtnud seaduse, et kui Eestis venelaste vastu relva kasutatakse, võib Venemaa Eestile kallale tulla. Aga Eestis ei olnud selleks põhjust, sest siin venelased seekord mässama ei hakanud. Lätis ja Leedus Venemaa ei sekkunud. Venemaa tahtis, et tema väed oleksid Tartus, Berliinis ja Pariisis.

Sain teada, et vaalad söövad delfiine. Varem olin arvanud, et vaal on ainult taimetoiduline. Pildil oli näidatud, kuidas hiigelsuur vaal ujub keset pisikeste delfiinide parve. Alles sellelt pildilt sai aru, kui suured vaalad tegelikult on. Delfiinid olid tegelikult inimese suurused, aga vaal ja inimene kunagi pildil kõrvuti ei olnud. Vaalad olid laevad. Erinevus oli selles, et kui inimeste valmistatud laev kummuli läks, siis ta jäigi kummuli, aga vaalad olid elus ja kummuli asendist pöörasid edasi, kuni olid jälle õiget pidi.

Magasin oma voodis. Kuulsin, kuidas Toomas rääkis Tõnule, et ükskord olin mina öelnud, et nägin aknast, kuidas väljas tulistas mees kuulipildujast ja et ma olin täiesti selgelt kuulnud, mida see mees ütles. Toomas ütles kommentaariks, et hallutsinatsioonide puhul ei saada kunagi aru, et need on hallutsinatsioonid. Tahtsin vaielda vastu, et enamuse hallutsinatsioonide puhul saab aru, aga jaksasin öelda ainult: "Lollpea!" Nende edasisest jutust ei saanud ma aga aru, kas nad räägivad päriselt või ongi need hallutsinatsioonid. Toomas ütles Tõnule, et Tooma jutu peale ma ei julge enam kommenteerida. Tõnu kohta räägiti, et kahe tema töökaaslase lapsed on tema lapsed, aga neid ta siia kaasa ei too ja sünnitusvesi on ära valatud. Kuna ma ei teadnud, kas see on hallutsinatsioon, siis ma ei saanud edaspidi kunagi kindel olla, kas kuuldu vastab tõele. Väristasin voodis jalga, aga mõtlesin, et parem on seda paigal hoida. Igasugu kummitused kiusasid mind. Mõtlesin, et kannatan kõik ära. Kuulsin, et ema võitleb välisuksel sissetungijatega. Hakkasin talle appi roomama. Mõtlesin küll, et kui ma kahe esiku vahelise ukse lahti teen, võib sissetungija mind kohe ära tappa, nii et appiminekust polegi kasu. Aga kui ma selle ukse lahti tegin, ei näinud ma välisukse juures kedagi. Taipasin, et see on unenägu. Mõtlesin, kas minna vannituppa või teha midagi muud. Läksin vannituppa. Nagu unenägudes alati, ei läinud lüliti vajutamisel vannitoa lamp põlema. Aga mõtlesin, et see tuli sellest, et vajutasin teda väljaspool vannituba olles, aga proovin vannitoas seistes uuesti. Vannitoas oli muidu ka natuke valgust ja nüüd sain lisaks lambi põlema. Nägin peeglist oma nägu koledana ja suu oli ammuli. Keel rippus suust välja nagu koeral. Hakkasin riideid seljast võtma. Mul olid seljas nööpidega pidžaama, selle peal särk ja kõige peal teksajakk. Unenägudes ei saa kunagi kõiki nööpe lahti, enne lähevad osad kinni tagasi. Nii ka seekord. Aga nüüd kasutasin uut võtet, et ei hakanud kõiki nööpe avama, vaid rebisin viimased küljest ära. Sain niiviisi juba hõlmad üleni lahti, aga siis läksid särgi kaks ülemist nööpi jälle kinni.

Bristol ütles mulle chatis, et ma olen oma viimast raamatut viiel viimasel päeval kaheksa unenäoga täiendanud, üks mees pani need Nõukogude riuxu leheküljele. Mõtlesin, et loodetavasti ei täiendatud raamatu võrguversiooni teksti. Ärkasin üles ja kordasin mõttes seda unenägu. Bristol küsis, kas mul tuli meelde, millisele olümpiale Vares-Barbarus läks. Vastasin, et ei tulnud. Pärast seda, kui mind äratati, ei olnud ma Varesega unenägu enam edasi näinud.

Olime koolimaja tiivas. Üks vend hakkas ees tiivast välja kõndima ja mina lendasin tema kannul. Tahtsin tast mööda lennata, aga see mul ei õnnestunud, vaid ema kõndis ka veel minust mööda. Kahe tiivaklassi lahtisest uksest möödudes pöörasin pead ja oleksin tahtnud neist ustest sisse minna, sest ruumid tundusid nii põnevad. Fuajeesse jõudes mõtlesin, et terve koolimaja on väga huvitav, sellepärast ma seda nii sageli unes näengi. See tuleb sellest, et vanasti mängisime siin tagaajamismänge. Otsustasin minna raamatukokku. Raamatukogu suunas kõndis hulk vanu inimesi. See tuli sellest, et raamatukogus töötas õpetaja Mitt ja vanad inimesed tahtsid temaga juttu ajada. Mina tahtsin samuti. Raamatukogu uksest sisse minnes nägin, et Miti kõrval istub Ago. Järgmisel hetkel nägin aga, et see polegi Mitt, vaid õpetaja Kalme, kes oli nüüd raamatukoguhoidja. Küsisin Kalmelt, kas Mitt enam raamatukogus ei tööta. Kalme vastas, et ei tööta. Ja teiste koolimajas töötavate inimeste poole pöördudes, et raamatukogust Mitt vist ära viidigi. Kui siin enam Mitti ei olnud, polnud mul siin midagi teha. Kalme võis solvuda, et ma temaga ei tahagi juttu ajada. Pöörasin ringi, aga ei läinud kohe raamatukogust välja, kuigi ruumis oli nii palju õpilasi, et oli kitsas. Krister ja Helen hakkasid nurgas omavahel juttu ajama. Vanasti oli ainult Krister Heleniga rääkinud, nüüd Helen juba vastas. Minu poolest võisid nad omavahel rääkida, sest ma ei suhtunud kummassegi halvasti. Mõnes teises seltskonnas oleks asi teine olnud.