Kuidas mitte ärgata

Istusin tunnis Sandri kõrval. Tagant saadeti mulle kaks õpikut. Vaatasin tagumiselt leheküljelt, et neile pole minu nime sisse kirjutatud, mistõttu saatsin õpikud tagasi. Sandriga oli mul kahepeale üks õpik. Sandri soovil tõmbasime oma laua ettepoole, selja taga istujatest kaugemale. Tund oli eesti keel. Tuli kirjutada harjutust. Et istusin esimeses pingis, siis ei kirjutanud ma vihikusse, vaid tahvlile. Õpetaja ütles mulle, et vihikud tuleb ära anda. Küsisin, kas see tähendab, et kirjutada võib ainult vihikusse. Õpetaja vastas jah. Protesteerisin, et seda ta pole öelnud. Õpetaja nõudis, et ma ei karjuks. Vastasin hääle valjust muutmata, et ma räägin sellepärast nii valju häälega, et mulle alati öeldakse, et ma räägin liiga vaikselt. Hakkasin vihikusse kirjutama, aga kirjutamise vahel tegin suuri pause. Olin viimasel ajal eesti keeles palju kahtesid saanud. Õpetaja ähvardas, et ma saan neid veel. Ta ütles, et on vaadanud, et ajaloos ja teistes ainetes olen ma viimasel ajal teinud just keelevigu. Ma ei teadnudki, et ühe aine õpetaja saab teise aine oma parandusi vaadata. Õpetaja ütles, et minu vead tulevad keeleoskamatusest, mitte minu haigustest. Hüüdsin, et õpetaja on kuskilt minu haigustest kuulnud ja suhtumist minusse muutnud, varem saime hästi läbi. Õpetaja oli nõus, et saime küll. Ta lahkus klassiruumist ja pani õpilased luku taha, et nad harjutused lõpuni kirjutaks. Nüüd ei saanud isegi wc-s käia. Klassil oli ka tagumine uks, mis viis kabinetti ja sealt edasi kõrvalklassi. Läksin katsusin tagaust. Ütlesin, et see on lahti. Keegi ei paistnud minu juttu tähele panevat. Läksin oma kohale tagasi. Üks õpilane tuli eesuksest sisse ja ütles, et see on jälle lahti. Klass hüüdis hurraa, aga keegi esialgu ei lahkunud. Lõppenud oli täna juba neljas tund. Küsisin Sandrilt, kas praegu on söögivahetund. Sander vastas, et söögivahetunde vist enam ei ole. Mina teadsin, et on. Olin käinud kaks korda söömas ilma söögitalongita ja mõtlesin, et seekord peaks kõigepealt kantseleist söögitalongi küsima. Eesuksest tulid sisse Külli ja Kristina, kes panid selle õpetaja soovi täitmiseks uuesti lukku. Võtsin Küllil karistuseks lõuast kinni ja lahkusin tagaukse kaudu. Ka sealt edasi viivad uksed olid lahti.

Istusin seina ääres. Minu kõrvale istus Ariel. Seekord ta midagi halba ei teinud, aga läksin temast igaksjuhuks siiski kaugemale. Ariel oli Savisaare poeg. Olin Savisaart kritiseerinud ja Ariel võis tahta selle eest kätte maksta. Istusin natuke aega temast kaugemal, nii et meie vahele jäi paar muud inimest, seejärel lahkusin majast. Kõndisin koju mööda sama teed, kust läksin vanasti koolist koju. Ühest majast väljus mees koeraga. Olin vanasti seda meest selle koeraga sellest uksest sageli väljumas näinud. Siis olin alati üle tee läinud. Tegin nii ka nüüd, kuigi esialgu ei pööranud koer mulle tähelepanu. Aga see ei olnud veel pääsemine, sest teadsin, et Kitsa tänava lõpus on järgmine koer. Ja esimesest koerast ma ka lahti ei saanud, sest Kitsast tänavat mööda kõndisime kõrvuti - mees ja koer mööda treppi, mina mööda kallakut. Kartsin, et koera peale mõtlemisest tekib hirmu lõhn, mispeale koer muutub kurjaks. Aga edasi mõtlesin, et see on ainult minu arvamus, teised inimesed peavad seda normaalseks, et kogu aeg ümberviibijate peale mõeldakse. Aga seejärel tundus, et kohe satun paanikasse ja siis tuleb koer kallale. Vaatasin teiste inimeste riideid. Ühel vastutulijal oli samasugune musta-punase ruuduline mantel nagu vanasti Reelil. Aga ta ei olnud Reeli, sest ruudud olid väiksemad. Teistel trepist kõndijatel olid samuti kirjud riided. Ise olin pidžaama väel. Kui isa ja ema oleks vastu tulnud, oleks nad arvatavasti küsinud, miks ma selliste riietega tänaval kõnnin. Arvatavasti oleks nad lugenud luuletuse:
Siis kui koerad ründavad,
isa-ema jändavad.
Tundus, et hakkan ärkama. Aga mõtlesin, et kui ma hakkan juba unenäo ajal unenägu meenutama, siis magan edasi ja läheb meelest, et see on unenägu. Lugesin mõttes selle luuletuse uuesti läbi. Olin jälle seal ruumis, kust olin tulnud, aga seekord üksi. Mulle tuli meelde, et hiljuti olin avastanud, et Helina imelugude blogi on jälle üleval. Avastuse olin teinud otse enne seda, kui ta fotoblogi maha võttis. Võibolla ta nägi loenduri pealt, et olen imelugude blogi üles leidnud, ja järeldas sellest, et siis ei ole fotoblogi enam vaja. Aga vahepeal unustasin uue blogi ära. Nüüd tahtsin sinna uuesti vaadata. Seal ei olnud küll enam unenäod, aga siiski unenägude sarnased tekstid. Mõtlesin, et tõusen üles ja lähen seda blogi lugema. Aga jõudsin järeldusele, et ma ei saa veel tõusta, sest praegu peab voodis olema. Üks asi oli voodi teise otsa kõrval. Varem oli mul pea olnud teise otsa poole.