Soome elama

Karpov ja Kasparov arutasid avanguteoreetilisi uuendusi. Teooria algas 20. käigust. Tundsin ennast asjassepuutuva isikuna, sest olin ka seda varianti mänginud. Aga võibolla suurmeistrite arvates olid minu uuendused väga kehvad. Ma ei kirjutanud nende jutu põhjal üles terveid partiisid, vaid ainult uuenduskäigud ja mängimise kuupäeva, et hiljem internetist vaadata. Lähenes suur kiirmaleturniir. Hakkasin kirjutama kutseid sellel osalemiseks. Kirjutasin need inimestele, kes ei olnud palju malet mänginud - ühe Anttile ja teise Pärnusse. Kirjutasin, et nad saavad kindlasti turniiril punkte, nad võiks malet mängida, peaasi kui nad narkootikume ei tarvita. Siis taipasin, et kutseid pole mõtet posti panna, sest turniir on juba homme, selleks ajaks ei jõua kirjad kohale. Klaus rääkis, et ükskord oli matemaatikatunnis õpetaja andnud ülesande, kus segasaunas vedeles midagi põrandal. Saunast lahkudes oli kõigile antud selga must alusseelik. Oli öeldud, mitu meest ja mitu naist saunas oli. Nende arvudega oli tulnud arvutusi teha. Klausil olid kõik arvud meeles. Ütlesin, et kui Klausil matemaatikaülesanded nii hästi meelde jäävad, siis ta oskab malet ka minust paremini mängida. Mina mäletasin ainult seentega ülesandest, et seal vist esines arv 12. Kutsusin Klausi homsele turniirile. Ta oleks kindlasti minust kõrgema koha saanud, kuigi mina mängisin malet kogu aeg ja Klaus ainult poole aasta tagant. Tegelikult sain mina vähe punkte mitte halva mänguoskuse, vaid halbade närvide pärast. Klaus ütles, et ta saab turniiril esikoha. Vaidlesin vastu, et esikohta mitte, sest sinna tulevad Kanep ja Külaots. Aga seitsmeaastaseid tuleb ka. See ajas Klausi naerma. Tegelikult ta polnud esikohast rääkides mõelnud, et ta tuleks kõige esimeseks, vaid et ta saab palju punkte.

Üks sugulane meenutas tüdrukut, kellel ma kunagi lapsena koos Pillega külas olin käinud. See tüdruk oli minust vanem, aga olevat öelnud, et tahab täiskasvanuks saades minuga abielluda. Mina seda ei mäletanud. Kui see päriselt oleks juhtunud, siis sellist asja oleks pidanud mäletama. Sugulase jutu järgi olin mina vastanud, et mul isa ja ema ei luba. Hiljem oli see tüdruk Soome elama läinud ja seal soomlasega abiellunud. Ta oli pannud oma lapsele minu järgi nimeks Aleksander, sest selle nime keskel olid järjest tähed s ja i. Minu meelest lihtsalt kellegi järgi pidi nime panema. Kahele mulle teadaolevale lapsele oli pandud minu järgi päris minu eesnimi. See tüdruk pidas mind nii tähtsaks vist sellepärast, et tal polnud ükski teine poiss kunagi külas käinud. Mõtlesin, et Soome minnes oli tal raske soome keelt selgeks õppida, aga ta sai sellega hakkama. Oma lapsega ei rääkinud ta mitte eesti, vaid soome keeles. Kuna ta ise soome keelt oskas siiski puudulikult, ei tulnud see laspe arengule kasuks. Sugulasel oli halb mälu, aga ta luges peast ette ühe salmi isa vanast luuletusest.

Otsisin internetist otsingumootoriga Austria kohta informatsiooni. Kirjutati, et ühtedel parlamendivalimistel olid seal palju hääli saanud nii rohelised kui ka paremäärmuslikuks peetud partei. Need parteid olid omavahel konkurendid, sest neil oli sarnane toorainete kasutuselevõtu programm. Paremäärmusliku partei esimees oli tulnud Eestisse, sest Eestil oli kogemusi põlevkivi kaevandamisega. Paremäärmuslase arvates pidid Austria, Eesti ja Lõuna-Korea sõlmima sel alal liidu. Võibolla pidi Lõuna-Korea asemel olema Lõuna-Aafrika Vabariik. Aga rohelised lasid paremäärmusliku partei keelustada. Vist selleks, et see ei saaks programmi ellu viia ja sellega rohelistelt järgmiste valimiste valimislubadust ära võtta. Paremäärmuslased jäid keelustamise tõttu parteituteks, aga olid parlamendi liikmed edasi. Koolis oli kästud kirjutada kirjand, aga kirjutasin ühe tavalise pikkusega kirjandi asemel neli lühikest. Kaks neist olid eesti ja kaks vene keeles. Läksin suurde tuppa, kus põrandal oli tita. Kükitasin tema juurde maha. Võtsin prillid eest, mille peale tita hakkas kõvemini naerma kui kunagi varem. Lõpuks anti tita minu ema kätte ja hakkas nutma. Öeldi, et tal on kahju, et ta minu käest ära võeti, sest ma tegin palju huvitavaid asju. Tegelikult polnud ma seekord eriti midagi teinud, sest olin uimane. Uimane olin ilmselt sellepärast, et olin palju mõelnud. Tavaliselt toob see pikad unenäod, aga tänased unenäod ei olnud pikad. Nad võisid veel pikaks minna. Läksin kööki ja vaatasin aknast välja. Hakkas paistma midagi huvitavat. Tõusin lendu. Läksin aknast kaugemale, et mitte alla kukkuda. Keset kööki kerkisin järjest kõrgemale. Tavaliselt olin unenägudes lennanud käte abil, aga seekord kasvasid mulle käte asemele tiivad. Lehvitasin neid. Lage enam peakohal ei olnud ja lendasin tähtedeni. Peale tähtede olid seal kosmoselaevad. Aga need ei liikunud, vaid olid paigal. Seejärel läks ärkamine edasi - kõigepealt olin hakanud aru saama, et magan, nüüd tajusin ennast juba ka voodis lamamas. Olin jäänud magama külili jalad voodi otsa poole. Aga nüüd olin voodis diagonaalis kõhuli, jalalabad üle voodi külje ja kulm üle teise külje vastu seina. Niiviisi läbi une liigutades oleksin ma peaaegu võinud endale haiget teha.