Laibakonveier

Ajaloo õpetaja rääkis, et praegusel ajal on naised palju paljamad kui Nõukogude ajal. Ta küsis poistelt, kui põhjalikult nad neid vaatavad. Ta ütles, et mehed näevad poolpalja naise juures palju rohkem kui naised üleni palja mehe juures. Seda seletas ta sellega, et mehed istuvad autosse, aga naised kõnnivad jala. Ta ütles, et tähelepanu tuleb säilitada. Läksime kehalise kasvatuse tundi. Majanurgal liikusid mööda konveierit laibad. Ma ei teadnud, kas peaksin neid vastu võtvat meest abistama. Asutasime parteid. Kui partei oli asutanud, meenutas Tristan ühte poissi, kes toetas teist parteid. Tristan rääkis naerdes, et see poiss läks väikeste asjade kultusega liiale ja küsis: "Kas te tõesti ei taha surra?" Ameeriklased olid asutanud teistest eraldi kooli. Üks poiss oli sellepärast pahane, sest niiviisi oli ema pannud teda sõbrast erinevasse kooli. Üks mees kirjutas kahe teise mehe kohta, et need on homopaar. Üks homoks nimetatutest algul ei reageerinud kuidagi, aga lõpuks esitas küsimuse, mis näitas, et ta polnud süüdistust üldse kuulnud. Aga teda oli homoks nimetatud kaks korda. Ühte neist kordadest oli ta siiski kuulnud. Ta lükkas süüdistuse ümber selgitusega, et Kaunase puiesteel lihtsalt said kõik lapsed omavahel hästi läbi. Sellele vastati, et lapsevanemaks saades muutuvad osad ikkagi vastikuks. Homoks nimetatu ütles, et laimu tasakaalustamiseks peab ta hakkama linnas ringi sõitma autoga, mille küljele on suurte tähtedega kirjutatud: "Ma ei ole homo".

Läksin ühte majja, kus pidi algama malevõistlus. Peebole öeldi, et tema ei tohi osaleda. Protesteerisin, et kuidas ei tohi, kui Peebo on Tartu peamine male organisaator. Tal siiski lubati mängida. Turniir hakkas pihta, aga mind polnud osalejate nimekirja kantud. Läksin poisi juurde, kes oli osalejad kirja pannud, ja nõudsin, et ta lisaks ka minu nime. Ta vastas, et enam ei saa. Ütlesin, et tõusin turniiril osalemise nimel varem üles. Selle peale pandi mind siiski kirja. Nüüd oli paaritu arv osavõtjaid ja esimeses voorus olin vaba. Istusin söögilaua taga. Mõtlesin, et viimases klassis ja esimesel kursusel oli mul kogu aeg tunne, et tahaks kellegagi rääkida, aga ma ei suutnud seda teha. Hiljem ma ka teistega rääkima ei hakanud, aga tahtmine rääkida läks üle. Tahtsin hakata sööma. Võtsin ühest taldrikust kinni ja küsisin, kas selle võib endale võtta. Aga Riin pidas seda oma taldrikuks ja ütles, et ma käitun sündsusetult. Tema kõrval istuv Artur asus kohe teda toetama. Mõtlesin, et kirjutan oma ajalehes, et hoopis klassikaaslased käituvad sündsusetult. Panen sinna kirja kõik solvavad laused, mis nad on mulle öelnud. Kirjutan, et kui nad räägivad viisakate sõnadega, aga iroonilise häälega, on see ikkagi sündsusetu. Köögis oli kassaluuk. Läksin selle juurde, et osta tagasi kõik oma ajalehe läbi müümata jäänud eksemplarid. Bussipeatuses seistes mõtlesin, et kirjutan oma ajalehes veel, et Oudekki blogi ei saa enam lugeda, sest ta on hakanud ropendama. Vanasti öeldi "ilus talveilm", aga nüüd öeldakse selle asemel roppusi. Ja just need, kellele talveilm ei meeldi, on need, kes ei suuda jätta suusatama minemata. Korraga tuli ette kaks bussi. Läksin tagumise peale, kuigi ei teadnud, kumb buss parem on. Selgus, et olin valinud halvema bussi, sest see sõitis kõigepealt vastassuunas. Hoidsin piletit näppude vahel, aga ei leidnud kohta, kus seda augustada. Alles järgmises peatuses, kui osa inimesi läks maha, nägin kompostrit järgmise ukse juures. Kui pileti kompostrist välja võtsin, tekkis auke vaadates kahtlus, et olin seda siiski juba eelmises peatuses augustanud. Jäin magama. Vahepeal ärkasin üles ja vaatasin, et buss ei ole veel õigesse peatusesse pärale jõudnud. Aga võis ka olla, et olin tegelikult juba mitu ringi peale sõitnud. Magasin oma voodis. Tundsin, et jalad on ühe külje peal lamamisest väsinud. Mõtlesin, et on öeldud, et letargilises unes viibijal ei ole mingeid kannatusi, aga tegelikult näeb ta unenägusid ja neis võivad esineda aastatepikkused kannatused. Või ehk siiski mitte pidevad, sest vahepeal on ka unenägudeta und. Olin kirjutanud suurele paberile inglise keele sõnu. Mul ei olnud neid küll sõnade vihikus, aga suurel paberil olid kõik tänaseks õppida antud õppetüki sõnad olemas. Tund pidi varsti algama. Klaus ehk Erik ei olnud tänaseks õppinud. Näitasin talle oma sõnu. Kuna mina oskasin inglise keelt halvemini, pidi minu välja kirjutatud sõnade hulgas olema olemas kõik see, mida tema ei tea. Ta vaatas kõigepealt esimest tulpa ja ütles, et neid sõnu ta ei loe. Selgitasin, et esimeses tulbas on aastaid tagasi välja kirjutatud sõnad, kui kirjutasin veel lihtsamaid, tänased on teises tulbas. Ühelt poolt mulle küll meeldis teisi aidata, aga teiselt poolt võis õpetajal niiviisi jääda mulje, et Erikul on alati kodus õpitud, ainult mina jätan vahel õppimata.