Pühapäev, jaanuar 31, 2010

Asutamiskongress

Ühes riigis kutsuti kokku kongress. Kongressil taheti asutada riigi esimene partei. Öeldi, et teistes riikides on parteid olemas, aga meil mitte, me peame tsiviliseeritud maailmale järele jõudma.
Aga üks kongressile kutsututest ütles, et ärme parem parteid asutame, kui keegi teine ei asuta. Kui me oleme riigis ainuke partei, siis on see nagu häbimärk. Kõik, kes tahavad kellegi vastu olla, on just meie vastu. Valimistel teevad kõik üksikkandidaadid meie vastu kampaaniat, aga meie ei jaksa iga üksikkandidaadid vastu teha.
Talle vastati, et kui meie asutame partei, siis on meid palju, iga partei liige teeb kampaaniat erineva üksikkandidaadi vastu. Parteil on veel rohkem liikmeid kui üksikkandidaate kokku. Pealegi on parteidel oma ajalehed, aga üksikkandidaadi ajalehte pole olemas.
Aga rahulolematu kongressil osaleja oli käinud naaberriigis välisreisil ja teadis, et seal parteidel lehti ei ole, kõik ajalehed on erapooletud. Sellest ta järledas, et kõik ajalehed on tegelikult üksikkandidaatide ajalehed.
Talle vaieldi vastu, et me kutsume parteisse palju liikmeid ja kehtestame suure liikmemaksu, selle eest saab suure ajalehe asutada.
Aga rahulolematu ütles, et kui tema parteisse ei astu, kes sinna siis ikka nii väga astub, ta on ikkagi keskmisest aktiivsem kodanik.
Seepeale hüüti, et järelikult on ta ise üksikkandidaat.
Turvamehed kiirustasid kohale ja viskasid ta kongressilt välja.

Rahanaelad

Ühel vanal paksul naisel oli sada meest ja iga mehe jaoks oli tal eraldi korter. Kui mõni mees raha küsis, lõi naine puulaua sisse uue naela, mis tähendas, et ta on sellele mehele raha võlgu. Üks nael tähendas 10-kroonist võlga, kaks naela 110-kroonist ja kolm naela 1110-kroonist. Minu nähes küsis üks mees just raha. Ütlesin, et naine lööb kindlasti laua sisse uue naela. Nii ta tegigi. See oli selle mehe kolmas nael. Naelad olid kõik ühes reas. Naelu ei saanud enam laua seest välja tõmmata, mis tähendas, et tegelikku võla väljamaksmist ei toimunud kunagi. Aga hiljem ütles naine, et viimane rahaandmine ei loe, sest ta tegi seda purjus peaga.

Sõitsin linnaliini bussiga. Ühel korral olin unustanud pileti augustada, kontroll oli peale tulnud, aga polnud minult piletit küsinud. Nüüd mõtlesin, et tol korral oleksin võinud pärast pileti augustamist kontrollile öelda, et mul oli see augustamata. Siis oleksin võibolla trahvi saanud. Aga võibolla mitte, sest pileti kontrollimise ajal oleks see juba augustatud olnud. Läksin maha Tähtveres. Sealt kõndisin rohelisele teele, mis viis metsa all üle Toomemäe. See oli hea tee põgenemiseks. Põgenesime kahekesi. Lõpuks möödusime aedadest, kus olid koerad. Nad ei saanud meile kallale tulla, sest neil oli aed ümber. Aga ühelt küljelt olid aiad lahti ja koerad tormasid sealtkaudu meie suunas. Nende eemale peletamiseks pöörasin ringi ja vaatasin neile otsa, sest olin kuulnud, et koerad peavad otsavaatamist ähvarduseks.

Mina ja ema hakkasime Peedule sõitma, isa jäi üksi Tartusse. Peedul hakkas ema metsa alt marju korjama, mina läksin otse vanaema suvilasse. Seal oli hulk võõraid inimesi. Need olid vist sissemurdjad. Aga võibolla ka suvila uued omanikud, sest vanaema oli rääkinud, et tahab seda maha müia. Küsisin võõrastelt, kas nad on selle suvila omanikud. Nad kinnitasid, et on küll, aga ma ikka hästi ei uskunud. Kontrollisin, et ma pole kogemata sisenenud kõrvalaeda. Sinna jõudis ka isa, kes oli siiski otsustanud meile maale järele sõita. Küsisin ühelt võõralt, mis ta nimi on. Ta vastas, et Samo Runnel. Küsisin uuesti. Nüüd hääldas ta juba minu eesnime ka õigesti. Küsisin, et tema mind teab, aga kes ta ise on. Üks võõras hakkas parajasti majast kraami välja tassima, aga meid nähes jäi seisma. Nad ütlesid, et lähevad nüüd ära. Ma tahtsin neid enne pildistada, et saaks kindlaks teha, kes nad on. Aga ei minul ega isal olnud fotoaparaati. Võibolla majast oleks leidnud. Ütlesin võõrastele, et nad enne ei läheks, kui oleme neid pildistanud. Seepeale haaras üks võõras kuulipilduja, et meid maha lasta. Suunasin toru kõrvale. Mõtlesin, kas ei peaks tulistajale tugevat hoopi vastu pead andma, aga selle korral oleks ta ikkagi tulistada saanud, seetõttu muutsin hoopis toru suunda. Tulemus oli, et meie asemel lasi tulistaja maha ühe oma kaaslase ja haavas teist. Seda nähes lasi ta toru enda kontrolli alla tagasi saades ennast ka maha. Istusime koos ellu jäänud võõrastega murul, kui aeda saabus vanaema. Küsisin talt, kas see suvila kuulub veel talle või võõrastele. Vanaema vastas, et võõrastele, siin käivad sakslased ööbimas. Küsisin, et aga päeval.

Laupäev, jaanuar 30, 2010

Edasiarendatud telefonimäng

Kui olin väike, siis mängisime telefonimängu. See seisnes selles, et lapsed istusid reas, sosistasid endast järgmisele mingi sõna kõrva ja see pidi kuulmise järgi sama sõna edasi sosistama, kuni rea lõpuni välja, kuhu jõudes see moondus.

Kui olin natuke vanem, mängisime sellist mängu, et üks pidi lugema raamatust mingi lõigu, selle teistest kaugemas toas järgmisele mälu järgi edasi rääkima ja see omakorda järgmisele. Seda mängu mängisime ainult üks kord. Tulemus oli vist, et midagi ei jäänud meelde. Aga seda ma enam ka kindlalt ei mäleta.

Vahepealsel ajal mängisime muidugi veel naljatelefoni. Aga seal pidi sõna sosistama ainult ühele inimesele edasi ja eesmärk ei olnud kuulmise kontrollimine, vaid naljakate sõnade ütlemine. Üks mängija oli ukse taga, tuli sisse ja esitas igaühele ühe küsimuse, millele tuli vastata kõrva sosistatud sõnaga. Algul mängisime nii, et järgmisena pidi ukse taha minema see, kelle vastus oli kõige naljakam. Aga mina panin tähele, et kõige sagedamini on kõige naljakam minu sosistatud sõna, aga kuna ma seda ise vastuseks ei ütle, ei saa ma ise minna ukse taha. Seetõttu tehti reeglid minu nõudmisel ümber, et ukse taha läheb naljakaima vastussõna sosistaja.

Naljalaused ja naljakõned

Proovisin tõmmata tikku, aga see ei süttinud. Proovisin kahte erinevat tikku kahe erineva tikutoosiga, aga kumbki ei aidanud. Tikkudel oli vähe väävlit küljes. Lõpuks sain ühe tiku põlema. Varsti pidin ta uuesti kustutama. Ütlesin, et süttimisest ei olnud kasu, sest tikk põles nii kiiresti, et pidin ta enne teise tuppa jõudmist kustutama, et mitte sõrmi kõrvetada. Siis läksin teise tuppa ja süütasin seal tikuga Hennu sahtlis ja enda sahtlis olevad asjad. Lootsin, et need põlevad ainult natuke ja varsti kustuvad iseeneslikult, aga leegid hakkasid hoopis suuremaks minema. Püüdsin neid kustutada. Kaalusin, kas lämmatada leek riidega või tuua vannitoast vett. Pabereid märjaks ka ei tahtnud teha. Kui tuli oli kustutatud, siis rääkisin, et ma olin teaduslikust kirjandusest lugenud, et inimesed vahel nii käituvad, aga arvasin, et minuga seda ei juhtu. Mõte sahtlid süüdata tuli mul sellepärast, et lugesin raamatut Hiina kommunistide kohta, mis süstis minusse kurjust. Nüüd oli põlenud asju kahju vaadata. Teiselt poolt sain nüüd öelda, et olen midagi läbi elanud, meil oli tulekahju. Oma sahtlis olin süüdanud Leningradi vesivärvide karbi. Nüüd olid värvid pooleldi põlenud. Põlenud kihti maha kraapides pidi värve veel kasutada saama. Aga värvi oli nüüd vähemaks jäänud ja toonid olid muutunud. Värvide töötlemise võte küll oligi nende põletamine. Aga nüüd olid värvid sama tuhmid nagu vanas karbis. Maalides võis segada erinevate karpide värve, aga kõige paremini see ikkagi ei sobinud, sest ühed värvid olid tuhmimad kui teised. Peale minu Leningradi värvide oli minu sahtlis ka Klausi Leningradi värvide karp. Ütlesin Klausile, et mina seda oma sahtlisse ei pannud, selle pani sinna ema. Klaus ütles, et ta ei mäletanudki, et tal sellised värvid on. Seletasin, et ühtede jõulude ajal saime mõlemad sellise karbi. Nüüd võis segi minna, kumb karp on kumma oma. Aga minu karbi tundis siiski selle järgi ära, et olin kasutanud palju helerohelist. Vaatasin ka muid sahtlites olevaid asju. Ühes sahtlis oli lahti murtud ja ühte virna pandud kogu minu ingliskeelne kirjavahetus. Ütlesin, et mina otsin, kus kirjad on, miks neid ümbrikutes ei ole, aga ema on need hoopis ümbrikutest välja võtnud. Võis siiski olla ka, et olin seda ise teinud. Eesti keeles mõtlesin saata Helinale paberkirja, kus oleks ainult üks lause, et nüüd on tema kord kirjutada. Leidsin oma vana inglise keele töö, mille eest olin saanud kolme. Ütlesin, et laps, kellel on üle poole kooli veel läbimata, kirjutab kaks A4 lehekülge täis, ja õpetaja paneb kolme, nagu ei tohiks ühtegi viga olla. Ja see õpetaja pani veel sõnade töö eest kahe, kui üle poole sõnu olid õiged. Seda kuuldes ahhetati. Kaheleheküljeline töö oli tegelikult mitmeosaline ja iga osa oli eraldi hinnatud. Vaatasin oma vanu vihikuid. Olin õpetaja kästud asjade vahele siin-seal naljalauseid kirjutanud. Osades naljalausetes algasid kõik sõnad suurte kirjatähtedega. Õpetaja oli vihikut parandades enamuse naljalauseid puutumata jätnud, aga ühele oli punase joone alla tõmmanud, nagu seda ei tohiks olla. Ütlesin, et ma ei saa oma vanu vihikuid nende naljalausete pärast ära visata. Need laused on palju huvitavamad kui kohustuslik osa. Kui inglise keelt oleks õpetatud selliste lausete abil, siis ma oleks selle selgeks saanud.

Olime võõras linnas. Mõtlesin, et jätan tee meelde, siis teinekord oskan minna. Keerasime tänavale, mille nimi oli Calgary tänav ja mille nurgal oli Calgary maja. Mõtlesin, et selle jätan selle järgi meelde, et tal on samasugune nimi nagu olümpiamängudel. Aga kaks venda läksid hoopis maja taha. Läksin nende järel, kuigi ei teadnud, miks peaksin mina käima vendade järel, mitte nemad minu järel. Räägiti, et kõik Eesti rikkad, kes on Soome elama läinud, jäävad seal kõhnaks. Täiendasin, et üks Keskerakonna noorpoliitik nälgis isegi surnuks. Vaieldi vastu, et see ei olnud see noorpoliitik. Mina ütlesin, et Keskerakonnas on olnud palju noori. Eile oli olnud telesaade, kuhu Ustav oli nalja pärast helistanud ja valetanud, et on ajaloolane. Ta oli rääkinud enda väljamõeldud fakte, nagu oleks need asjad päriselt juhtunud. Ta oli seda rääkinud Laarile. Täna oli ajalehes Laari artikkel, kus ta ütles, et saatejuhid teadsid, et helistaja teeb nalja, aga saates osalejad mitte. Olime ühes majas. Vennad tahtsid täna ka nalja teha. Klaus hakkas saatesse helistama. Mina kartsin, et kui teha sama nalja kaks päeva järjest, siis teisel päeval nähakse see juba läbi. Klaus kasutas oma jutus enda kohta nime, mis sarnanes minu juttude tegelaste nimedele, mistõttu ma kartsin, et helistajaks peetakse mind. Varsti ütlesin siiski, et mul läks meelest, et ma pole ainuke, kellel on nimes o-täht. Aga kui Klaus kasutas nime Sim13, siis seda võidi küll minuga seostada.

Reede, jaanuar 29, 2010

Uus diagnoos

Mulle tehti aju-uuringut. Seda viisid läbi kaks meest. Kui uuring oli lõppenud, pani üks meestest kirja minu uue diagnoosi "hullus targeneda tahtmisest". Skisofreenia diagnoos oli osutunud ekslikuks. Üks mees ütles teisele, et ma olen veel haigem kui üks avaliku elu tegelane, kes on peaaegu süüdimatu. Kui mul oleks ajukäärude pind suur olnud, siis oleks kirjutatud tarkuse tagajärjel, aga kui kirjutati targeneda tahtmisest, siis ma järelikult päriselt tark ei olnud. Haiguse sümptomid olid tõesti löönud välja õppimise ajal, nii et see võis olla õppimise tagajärg. Kõndisin ruumist minema. Esimesel korrusel ütles üks tüdruk mulle, et õpetaja tahtis, et ma kohe majast ei lahkuks, ma pean kõigepealt jahtuma. Läksin õpetaja juurde. Õpetaja ütles, et ta nägi unes, et magas ühes voodis minu, minu isa ja ühe võõra mehega. Rääkisin, et minu trükis ilmunud teoste nimekiri on koduleheküljel, aga internetis olen kirjutanud palju rohkem. Võibolla ilmub minu järgmine raamat inglise keeles, aga ma ei taha tõlkida halba keelde. Õpetaja ütles, et tema teeb tõlke. Roomasime koos trepist üles.

Oudekki kirjutas oma võrgulehel, et küüditamist on juba küllalt uuritud, tuleb uurida hoopis Haiderit. Mõtlesin, et kui ta nii kirjutab, siis ma ei hakka üldse kommenteerima. Haider oli surnud. Aga võibolla Oudekki arvaski, et nüüd, kus ta on surnud, on sobiv aeg teda uurida. Varem oli Haider mulle meeldinud, aga Oudekki arvates oli tegemist kurjategijaga. Olin arvanud, et kommunistid on sama head, aga nüüd tuli välja, et vasakäärmuslased ja paremäärmuslased üksteist üldse ei salli, nagu juba Ploompuu oli listis hoiatanud. Klaus meenutas, et ta oli saanud tervel real olümpiaadidel Oudekkiga võrdselt punkte. Mina ütlesin, et aga maleturniiril on Oudekki Klausist ees olnud. Klaus vastas, et males on Oudekki alati tugevam olnud.

Olime viimast päeva laagris. Enne ärasõitu tegime voodeid. Minu voodi oli laagri jooksul määrdunud rohkem kui kellelgi teisel. Ühe riigi minister andis mulle kirja teise riigi ministrile viimiseks. Seal oli kirjas, et Euroopa Liidus saavad kõik suuremad riigid ühed õigused ja kõik väiksemad teised. Suuremad riigid tahtsid endale võtta suuremad õigused. Läksime lennukisse. Seal tuli enne starti kinnitada rihmad. Mõtlesin, et vahel võibolla juhtub, et rihmad on kinnitatud valesti ja reisijaga juhtub õnnetus. Aga ma usaldasin rihmade pealepaneku korraldust. Hiljem, kui lennuk juba lendas, võis stjuardess rihmad maha võtta ja ringi kõndida. Lennuk jõudis meie linna. Ta kasutas maandumisrajana tänavaid, keerates maandumisteekonna pikendamiseks ümber nurkade. Tegelikult see pidi olema ainult minu ettekujutus, sest lennuväljal on palju lühemad maandumisrajad. Lennukist läksime ühte majja, kus kaks naist rääkisid oma reisikogemustest. Ronisin mööda hiigelsuurt raamaturiiulit, pugedes hiigelsuurte raamatute vahelt läbi teise tuppa. Varem oli mulle meeldinud rohkem Tõnisson, aga nüüd meeldis Päts.

Kõik partiid

16-osavõtjaga kiirmaleturniiril tuli esimeseks Trohhelev, kes võitis jälle kõik 7 mängu. Teiseks tuli 4,5 punktiga Parts ja kolmandaks sama punktide arvuga Seljodkin. Mina jagasin 3,5 punktiga 6.-9. kohta. Minu mängud olid umbes sellised:

1. voor
Trohhelev-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. c4 Rf6 5. Rc3 e6 6. Rf3 Rc6 7. Of4 Ob4 8. a3 Oc3 9. bc Re4 10. Lc2 La5 11. Od2 Rd2 12. Ld2 (Vastase hinnangul sain mina avangust parema seisu.) 0-0 13. Od3 dc 14. Oc4 Vd8 15. 0-0 Re5 16. Re5 Le5 17. Vfe1 Lc7 18. Od3 b6 19. Ve3 Ob7 20. Vg3 Vac8 21. Vd1 e5 22. h4 h6 23. Lh6 g6 24. Og6 fg 25. Vg6+ Kf7 26. Vg7+ Ke8 27. Lh8++

2. voor
Runnel - M. Kure
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. d3 h6 5. c3 Oe7 6. 0-0 d6 7. Ve1 0-0 8. Rbd2 a6 9. Oc6 bc 10. Rf1 Og4 11. Re3 Oe6 12. h3 Rh7 13. d4 f5 14. Rf5 Of5 15. ef Vf5 16. de d5 17. Rd4 Ld7 18. e6 1:0

3. voor
Ivainen-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. c3 Rgf6 6. Od3 Re4 7. Oe4 Rf6 8. Oc2 e6 9. Rf3 Oe7 10. 0-0 0-0 11. Ve1 Ve8 12. Ld3 h6 13. Oe3 b6 14. Of4 c5 15. Oe5 g6 16. Of6 Of6 17. Le4 Vb8 18. Vad1 Ob7 19. Le3 Le7 20. dc bc 21. g3 Of3 22. Lf3 Vb2 23. Ob3 Vd8 24. Ve3 Vbd2. Edasi jõudsime lahkvärvi odade lõppmängu, mis oli mulle vist siiski võidetav ja võitsin ajaga.

4. voor
Runnel-Metsoja
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 d6 6. Oe2 e6 7. Og5 Oe7 8. 0-0 a6 9. Rc6 bc 10. Ld2 h6 11. Of4 e5 12. Oe3 0-0 13. Vad1 Ob7 14. Oh6 gh 15. Lh6 Rh7 16. Vd3 Og5 17. Vg3 Kh8 18. Lh5 Lf6 19. Vh3 Lg6 20. Lg4 Oc8 21. Vh7+ Kh7 jne. musta võiduga.

5. voor
Tätte-Runnel
1. d4 Rf6 2. e3 d5 3. f4 c5 4. c3 cd 5. cd Of5 6. Rf3 Rbd7 7. Od3 Od3 8. Ld3 Re4 9. 0-0 e6 10. Rc3 Rdf6 11. Re5 a6 12. a3 Od6 13. b4 0-0 14. b5 Rc3 15. Lc3 ab 16. Ob2 Re4 17. Ld3 b4 18. ab Va1 19. Va1 Ob4 20. Lb5 Od2 21. Ld3 b6 22. Va7 f6 23. Rc6 Le8 24. Lb5 Oe3+ 25. Kf1 Of4 26. Lb6 Lh5 27. Re7+ Kh8 28. Le6 Ld1++

6. voor
Runnel-Puis
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 c5 4. ed ed 5. Ob5+ Rc6 6. Le2+ Le7 7. dc Le2+ 8. Re2 Oc5 9. Rb3 Ob6 10. 0-0 Rge7 11. Ve1 0-0 12. Og5 Of5 13. Rg3 f6 14. Rf5 Rf5 15. Of4 Rfd4 16. Od3 Rb3 17. ab Vfe8 18. Vad1 Vad8 19. Ve2 Re5 20. Ob5 Ve7 21. Oe5 fe 22. Vde1 a6 23. Oa4 Vf8 24. Kf1 d4 25. c3 Oc7 26. b4 Ob6 25. f3 Oc7 26. cd g5 27. de Vf5 28. e6 Vf6 29. Ob3. Edasi vahetasime vankrid välja ja lahkvärvi odade lõppmäng oli enametturist hoolimata viik.

7. voor
Seljodkin-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. g3 d5 4. Og2 Ob4+ 5. Od2 Le7 6. a3 Od2+ 7. Rbd2 0-0 8. Rgf3 Rbd7 9. 0-0 b6 10. cd Rd5 11. e4 R5f6 12. Vc1 Oa6 13. Ve1 Vac8 14. La4 Rb8 15. d5 Vfd8 16. Re5 c5 17. Rc6 Rc6 18. dc Od3 19. e5 Rd5 20. Re5 b5 21. Ld1 c4 22. Lg4 Vc6 23. Rf6+ Rf6 24. ef Lf6 25. Oc6 jne. valge võiduga. Rf6 käies nägin küll vankrikaotust, kuid arvasin esimesel hetkel, et saan ise rohkem materjali, sest löön kaks etturit.

Neljapäev, jaanuar 28, 2010

Näo järgi valimine

Valimistel ei ole soovitav anda häält näo järgi, vaid kandidaadi programmi ja moraalsete omaduste järgi. Plakatilt vastu vaatav nägu võib pealegi töödeldud olla. Aga midagi nii töödeldud kui ka töötlemata nägu vast siiski näitavad. Kui kandidaat on harjunud, et kõik teda ilusaks peavad, võib ta olla harjunud, et talle on kõik lubatud, ja ta võib hakata sooritama kuritegusid. Koleda näoga kandidaat võib seevastu olla kibestunud ja kättemaksuhimuline, mistõttu ta võib samuti valimise järel kuritegusid sooritada. Aga ta võib olla õppinud mõistma teiste kannatusi. Või võib olla nii, et ühtede kannatusi ta mõistab, aga endast erinevate inimeste omi mitte. Kuidas nägu inimest täpselt mõjutanud on või millised teised geenid selle näoga seotud on, seda tuleb kontrollida siiski teiste näitajate kui näo enda järgi.

Inertsiga mööda

Tulin autoga sõitmast. Kirjutasin blogis: "Vasta minu küsimusele". Oudekki kohe vastaski. Olingi teda mõelnud, aga ta ei saanud selles kindel olla, vaid vastas oletuse põhjal. Vaatasin Oudekki koduleheküljele. Seal oli uus link tema unenäoblogile. Ta oli hiljuti minu eeskujul endale unenäoblogi teinud, aga polnud seda mulle öelnud. Kui uuesti vaatasin, siis oli kommentaaride arvuks märgitud juba 6. See tähendas, et sekkunud olid ka kolmandad inimesed, sest mina ja Oudekki olime kahepeale kirjutanud umbes 3 kommentaari. Ja kui jälle vaatasin, siis oli juba 41 kommentaari. Kommenteerinud oli ka Savisaar, kes palus, et tema kommentaarile ei vastataks. Üks naine kiitis seetõttu, et Savisaar on suursugune. Filmis saabus üks mees koos õudustäratava noore naisega. Naine hakkas tema eest põgenema ja mees taga ajama. Naine tõmbas põgenedes enda järel ukse kinni, aga ukse alumises otsas oli väike auk ja mees läks läbi selle. Seejärel asendus auk võrega.

Öeldi, et täna on magistritöö esitamise tähtaeg. Ma võisin täna küll kirjutamisega lõpule jõuda, aga kindlasti poleks ma tänase päeva jooksul tööd köidetud jõudnud. Nii pidi magistrikraad saamata jääma. Peep arvas, et tegelikult võib töö natuke hiljem ka ära anda. Lõpuks tulin mõttele, et ma ei peagi magistritööd ära andma, sest olen juba kraadi kaitsnud ja kes ikka seda ära võtma hakkab.

Vaatasin ajalooõpikust kronoloogiat. Olin ära unustanud aastaarvu, millal Miltiadesel oli lõkke ääres indiaanlasega kõige pikem jutuajamine. Mul polnud see sündmus üldse meeles. Tegelikult oli see oluline sündmus, sest pärast seda jutuajamist suundus Miltiades Vahemere idaossa teisele roomlasele järele. Malelehes oli kirjutatud, et ühel turniiril läks Reshevsky ühe vooru ajal väsinuna mängima ja sai Kereselt vankrile ja kuningale ratsukahvli. Mõtlesin, et ilmselt ta mitte lihtsalt ei jätnud kahvlivõimalust tähele panemata, vaid käis ise sellisele väljale, kuhu sai kahvli panna, seda märgata on raskem. Kirjutasin, et vaatasin seda partiid ükskord malelehest. Selle peale võidi mõelda, et miks ma seda Kerese valitud partiidest ei vaadanud, seal on põhjalikumad kommentaarid. Tehti narkootikumide vastast propagandat. Öeldi, et vanas eas jääb narkomaan kõigest ilma, mis sellest, et alguses on narkootikum andnud häid müstilisi kogemusi. Keegi küsis, et kuidas nii, sõbrad jäävad ju alles. Vastati, et sõpru ka ei jää, sest vanemaks saades ei taha inimesed enam endast madalamal seisjaga tegemist teha, narkomaan jääb täiesti üksi. Mõtlesin, et mina olen ka täiesti üksi, aga nooremana ma mõtlesin, et ma lepin sellise olukorraga, ma võiks selle suhtumise juurde tagasi pöörduda.

Olin täna öösel näinud hulga pikki unenägusid, aga nende sisu suuremalt jaolt ära unustanud. See tuli sellest, et läksin inertsiga mööda. Üks inertsiga möödaminek toimus ärkvel olles ja teine magades.

Kolmapäev, jaanuar 27, 2010

Ajusiirdamine

Seni on tehtud nii, et surmaohus inimesele siirdatakse kellegi teise elundeid. Aga kas ei võiks proovida teha ka vastupidi, et siirdada surija aju tervemale inimesele, nii et see saab oma ajule teise aju lisaks? Kahe aju liitmine peaks mõtlemisvõimet suurendama. Surija mälestused jääks alles, ilma et ta peaks kõike üles kirjutama. Lisaaju saaja saaks kasutada juba kahe inimese mälestusi võrdlevalt. Aga pole kindel, kas see teooria töötab, sest vesipead on küll suurema peaga, aga normaalsest inimesest rumalamad.

Kiri Kesk-Aasiast

Korterisse tungisid Nõukogude väed. Aga vaikne vastupanu jätkus, näiteks peeti kahe toa vahel telefoniühendust. Ühe toa telefoni said Nõukogude väed kätte. Seepeale otsustati teises toas telefon ise likvideerida, et mitte vahele jääda. Aga mina tahtsin telefonijuhtme siiski päästa. Otsustasin sellega korterist põgeneda. Kiiremaks põgenemiseks ei jooksnud ma trepist, vaid hüppasin otse aknast alla. Ühes lähedases majas andis meesõpetaja tundi. Mõtlesin viia juhtme sellele õpetajale.

Listi tuli ühest Kesk-Aasia riigist kiri, et seal riigis on ära jagatud, kui palju parlamendikohti kumbki põhirahvustest peab saama, aga rindejoon on teistsugune. Kirjutaja tahtis, et tema rahvus saaks veel rohkem kohti. Ta ei olnud sellest rahvusest, mille järgi oli riik nime saanud, vaid naaberriigi omast. Ta kirjutas, et riigi kolmas omanik on Belgia firma. Vastasin ühe lühikese lausega, et Belgial on ka mitu omanikku. Sest seal elasid nii flaamid kui ka valloonid. Kuna eelkirjutaja oli kirjutanud vene keeles, siis tulid minu lausesse ka vene tähed, kuigi kirjutasin eesti keeles. Näitasin seda Klausile. Õhtu oli käes ja läksin isa tuppa arvutit kinni panema. Seal töötasid isa ja üks vend puuriga. Kui ma laetule põlema panin, pani isa korraks puuri seisma, sest ta märkas, et puuris voolutugevus muutus.

Joonistasin pilti. Olin teinud piirjooned ette ja nüüd värvisin pinda punaseks. Tegin seda kahe erinevat tooni punase pliiatsiga, aga muude värvidega ma punast ei seganud. Natuke väiksema pinna värvisin kollaseks. Kasutasin nii värvipliiatseid kui ka vesivärve, neid omavahel segades.

Teisipäev, jaanuar 26, 2010

Suust suhu

Kui ma Tõnist ja Joosepit viimati korraga nägin, siis nad enam üksteist juustest ei sikutanud. Varem olid nad üksteiselt mänguasju ära võttes nutma hakanud, aga seekord võtsid nad rahulikult üksteisel kordamööda mängukaru suust välja ja panid oma suhu, kuni see jälle teise suhu läks. Joosep sirutas ise kätt mänguasjaga Tõnise poole, öeldes aitäh. Ükskord kui õpetaja oli mulle hindeid pannud, ütles ta, et tema ütleks aitäh. Vastasin ahah. Vastamiseks võib nimetada nii seda häälitsust kui ka seda, mille eest neid hindeid pandi. Maksimaalsed hinded need ei olnud. Hiljuti kirjutasin, nagu oleks koolis laulmises kolmesid pandud. Laulmise vastamise eest sain tõesti kolme, aga tunnistusel oli see aine siiski viis, sest osa hindeid tuli muude asjade eest. Mul ei ole kõik tunnistused alles, vähemalt ma ei tea nende asukohta. Aga mitmed on. Kui kirjutasin, et koolis oli mu käitumishinne enamasti eeskujulik, siis pooltel säilinud tunnistustel tõesti on see ka aastahinne, aga pooltel on madalam. Ma kirjutan blogis üldse sageli hinnetest. Ükskõik kas unenägude või muul kujul. See ei ole vast lugejale kõige huvitavam, sest hinnete arv on piiratud ja need hakkavad korduma. Aga males on võimalikke mängutulemusi veel vähem, ometi loevad osad blogist ainult malet. Jaanuaris on malehuviliste arv jälle langema hakanud, nagu eelmise aasta jaanuariski. Aasta esimene sissekanne oli maleteemaline, aga see ei tähenda, et alanud aasta oleks maleaasta. Täna olen lugenud luuletusi ja ajalugu. Uue ajalooraamatuna ostsin Jaapani-teemalise. See räägib ajast, kui kogu Jaapan ei olnud veel ühendatud, mistõttu ma ei ole kindel, kas maalt väljasaatmine tähendab seal teise Jaapani ossa või kaugemale saatmist. Kui Eestis oli Nõukogude okupatsioon, siis ei tähendanud väljasaatmine Nõukogude Liidust, vaid Eesti NSV-st väljasaatmist. Eestlasi saadeti Siberisse, aga ma ei tea, kuidas karistati Siberi põliselanikke. Pooleli olevas Siberi teemalises romaanis viidi keegi niigi Siberis viibija vanglasse. Kui olin haiglas, siis olin samas palatis mehega, kes oli oma sõnade kohaselt umbes 60 korda arestimajas olnud. Ütlesin talle, et mina pole ühtegi korda, me ei sobi ühte palatisse. Tema vastas, et küll ma veel jõuan, elus ei ole kõik manna. Üks minu kehalise kasvatuse õpetaja rääkis manna söömisest halvustavalt ja arvas, et süia tuleb hoopis leiba. Mina söön mõlemat ja olen kuulnud, et toit peab olema vaheldusrikas. Üks vennapoegadest ei saa allergia tõttu kõike süia. Ennustasin aastaid tagasi, et Euroopa Liitu astumise korral eestlaste allergiasse nakatumine suureneb. Aga onupojal oli allergia juba varem. Vahel kasutatakse sõna "allergiline" tähenduses "ei meeldi". Mulle ei meeldi, et paljud asjad on ebameeldivad. Üks psühholoog arvas, et ma ise tahan, et mul halb oleks. Vaidlesin vastu, kuni leidsime, et me ei saa koostööd teha. Hiljem ei ole ma ühegi psühholoogi juures käinud. Ühe psühholoogiga käin küll koos saunas, aga mitte sellepärast, et ta psühholoog on. Ja võibolla on ta hoopis endine psühholoog. Ühe teksti puhul protesteerisin selle vastu, et ühte Eesti ajaloo autorit oli nimetatud ajaloolaseks, teist ajakirjanikuks, aga teine oli tegelikult lõpetanud ajaloo osakonna cum laude. Sel aastal, kui mina lõpetasin, räägiti cum laude lõpetamise asemel kiitusega lõpetamisest, kas siis minuga koos lõpetanuid cum laude saajateks nimetada pole täpne?

Uus ikoon

Märkasin Viplala raamatu kaanelt, et selle pealkiri on pikem kui olin arvanud. Pealkirjaks oli üks küsimus. See küsimus meenutas küsimust, mille Kert oli esitanud Helina blogi kommentaarides. Nii et raamat võis olla tegelikult Kerdi kirjutatud. Ta oli käsikirja peale sellise küsimuse kirjutanud ja toimetaja polnud seda ära parandanud, vaid oli jätnud raamatu pealkirjaks. Aga kui lähemalt vaatasin, siis oli ühtede kaante vahel hoopis kaks raamatut. Üks oli nagu ma varemgi teadsin "Viplala lood", teise pealkiri oli see küsimus. Sellepärast siis teine trükk, mida mina olin lugenud, oligi palju õhem - seal mõlemat raamatut kokku pandud ei olnud. Seletati, et küsimusega raamatu kirjutas hollandi meeskirjanik oma lapse kasvatamiseks, aga "Viplala lood" palus ta tuttaval kirjutada samale lapsele muinasjutuks. Istusin arvuti taga. Proovisin saata e-maili aadressil 34@34. Selgus, et selline aadress ongi olemas, mistõttu avanes võrgulehekülg, kus vahetusid naisepildid ja muud pildid. Sellesse majja, kus ma olin, saabusid isa ja ema. Püüdsin seda võrgulehekülge ruttu kinni saada, enne kui nad minu tuppa jõuavad. Kui nad jõudsid, siis isa küsis, mida ma tegin. Rääkisin, et saatsin prooviks enda väljamõeldud aadressil kirja ja see aadress oligi olemas. Isa sai pahaseks. Ta ütles, et see on sama hea kui telefoniga nalja tegemiseks võõraid numbreid valida. Vaidlesin vastu, et ma saatsin tühja kirja ilma ühegi sõnata. Kirjutasin need numbrid aadressiks selleks, et tuletada meelde ühe tuttava aadressi, kuigi ma ei mäletanud, kes see tuttav on. Isa arvatavasti järeldas sellest, et see tuttav oli Helina ja et ma tegelikult mäletasin seda. Võibolla oligi Helina, aga ma polnud kindel. Avanenud võrguleheküljest oli jäänud ekraanile uus ikoon. Püüdsin seda kustutada, aga kustutamisvõimalust ei paistnud sellel arvutil üldse olevat.

Esmaspäev, jaanuar 25, 2010

Trükitähtkujud

Luuletused ei ole mitte ainult sõnade ja kirjavahemärkide jada, vaid neil on ka kindel kirjapilt ridadeks murdmise ja salmideks jagamise näol, seetõttu võib neid nimetada trükitähtede tähtkujudeks. Ainult et mõni luuletus on kirja pandud hoopis kirjatähtedega, siis ka kirjatähtede tähtkujudeks. Kas kirjatähtedega kirjutatud luuletuse avaldamine trükitähtedega ei ole juba selle muutmine?

Küsisin, mis on sõna, mis ühendaks trükitähed ja kirjatähed, aga eristaks neid taevatähtedest. Vastati, et selliseid sõnu on palju - kirjatäht ise laiemas tähenduses, tähemärk, pookstav ja kriksadull. Viimasel oli sõnaraamatus küll natuke kitsam tähendus antud.

Kui luuletusel erinevalt proosast on ka kindel välimus, kas ei võiks neid siis ka värvida, nagu lisaks mustvalgele kunstile on olemas ka värviline? Mõnes raamatus kindlasti ongi erinevat värvi tähti kasutatud, aga kas ei võiks olla iga täht erinevat värvi ja seejuures värvid autoriõigustega kaitstud? Ja ka taustavärv. Magistriõppe seminaris räägiti, et arhiividokumentide võrku panemine pole kõige lihtsam probleem, sest keskajal võis erinevat värvi paberil kirjadel olla erinev tähendus.

Malepartiisid küll ei tule ridadeks murda, aga nende kirjapilt näeb välja siiski hoopis teistsugune kui proosatekstil, sest sõnad on lühemad ja sisaldavad rohkem numbreid. Kui kiirmaleturniirilt tulles kirjutan partii blogisse, siis võibolla keegi seda järgi ei mängi, aga endale mulle meeldib üleskirjutusele lihtsalt silmadega peale vaadata. Osalt meeldib see kindlasti ka sellepärast, et kirjutan neid mälu järgi. Aga ilusad on ka ajalehtede malenurkades avaldatud partiide tekstid, kuigi seal mingit minu osalust ei ole.

Vast ei ole siiski päris täpne öelda, et proosal kindlat väljanägemist ei ole, sest ka see murtakse lõikudeks, lõik on lihtsalt pikem rida. Aga proosalõikude vastu siiski nii suurt austust ei tunta. Kui saata ajalehele artikkel, tehakse seal taandridu juurde ja lisatakse isegi vahepealkirju, vahel vahetatakse välja ka põhipealkiri. Minu raamatu võrguarvustuses oli raamatut pikalt tsiteeritud, aga taandread vahelt välja võetud. Mõned arvavad, et kui uus lõik algab lehekülje esimeselt realt, siis ei ole vaja taandrida panna. Niiviisi võib teistsuguse formaadiga kordustrükki või tõlget ette valmistades tekkida segadus, kas tegemist on uue lõiguga või mitte. Ka luuletuste kordustrükkide puhul on kasutatud vägivalda - vahel jäetakse ära pealkiri, ühes raamatus olid originaalis vasakule joondatud read asendatud paremale joondatutega. Igasugune vägivald teksti kallal võib esile kutsuda autori pahameele.

Hispaaniakeelne raamat

Sõitsin bussiga. Seejärel läksin ühte asutusse ja kõndisin seal ringi. Tegelikult ma ei tohtinud seal olla, sest kell oli palju ja asutust taheti juba kinni panna. Mind vaadati halvustava pilguga. Läksin ühe vana naise juurde ja ütlesin, et tahan hispaania keelest tõlkida. Naine andis kohe ühe hispaaniakeelse raamatu ja ütles, et see tuleb ära tõlkida. Tal ei olnud vist üldse vaja kontrollidagi, et seda juba eesti keeles olemas ei ole. Ütlesin, et tõlgin selle siis ära ja temalt küsin sõnu. Tegelikult võis see töö mul palju aega võtta.

Olin vannitoas ja sealt läksin koos ühe kirjanikuga kanali äärde. Püüdsin jääda riietumiskabiini varju, et mind selja tagant ei nähtaks. Kanalil oli jää peal ja seal ujus üks loom. Kirjanik pani tähele, et loom lasi vette kõigepealt seemnerakke ja seejärel munarakke, järelikult oli kahesooline.

Pühapäev, jaanuar 24, 2010

Tänased uudised

Täna lugesin Libeeria, Austria, Venemaa ja Soome ajalehte, kokku neljas keeles. Kõige paremini sain aru inglise keelest, kõige halvemini soome.

Libeeria ajalehes kirjutati, et seal riigis tahetakse muuta rahvas kirjaoskajaks, praegu on kirjaoskuse protsent umbes 30. Artiklis peeti ka hiljutise kodusõja põhjuseks kirjaoskamatust.

Austria lehes kirjutati, et müügilt korjatakse ära osa juustusorte, sest neis sisalduv bakter võib olla nõrgema tervisega inimestele eluohtlik. Kellel on neid juuste kodus kapis, võib viia need poodi ja saab raha tagasi.

Venemaal kirjutatakse, et on sadanud palju lund, mistõttu suleti automagistraal Lõuna-Osseetiasse, sest valitseb laviinioht.

Soomes kirjutatakse, et tänavune talv on ka seal põhjariigis erakordselt külm.

Hiljuti arutati, kas Eesti ei peaks asutama venekeelset telekanalit propaganda tegemiseks. Aga nüüd hakatakse võrgust lehtede lugemist tasuliseks muutma, kuigi ka leht on propaganda. Kui ei saa lugeda Eesti lehti, loetakse välismaa omi või blogisid või muud alternatiivset informatsiooni. Välismaa lehti loengi rohkem pühapäeviti või pühade ajal, kui eestikeelsed paberlehed ei ilmu.

Küsimus krokodilli kohta

Kõndisin Peedu kaarsilla suunas. Küsisin, kas selles jões siis elab mõni krokodill. Olin selle ära unustanud. Räägiti, et Klaus läheb künka sees olevasse auku. Mina arvasin, et siis ta ei pea august välja tulema, vaid võib minna otse edasi, siis pääseb künka külje seest välja. Olime kodus. Kuulsin, kuidas ema ja Pille rääkisid omavahel, et iga lause on vastuseks mingile teisele lausele. Kui internetti vaatasin, sain aru selle jutu põhjusest. Nimelt oli minu küsimust krokodilli kohta kahes blogis kommenteeritud. Need kommentaarid olid kirjutatud mulle antud vastuse põhjal. Üks kommentaar oli: "Same opinion," sest oli vastatud, et krokodilli selles jões ei ela. Kommenteerijad üldse ei pannud tähele, et minu küsimus oli naljaküsimus. Ühesõnaga selles kohas kõik blogijad lahmisid. Ükskord oli juhtunud, et üks vend ujus basseinis ja hüüdis, et kas me laseme tal ära uppuda. Seejärel hakkas tema pea vee alla vajuma. Ma polnud teda kohe päästma läinud, sest arvasin, et ta oskab minust paremini ujuda. Aga nüüd läksin basseini ja aitasin ta veest välja. Venna aitasin kaldale lähimas punktis, ise ujusin tagasi sellesse punkti, kus olin vette läinud.

Minu blogile oli viidatud ainult Helina blogis, tema blogile aga mitmetes blogides. Aga ainult üks neist viidetest oli lingiga. Hakkasin linke lisama ka teistele viidetele. Selleks tuli kirjutada õigesti html-i. Vaatasin näidist, aga kirjutada tuli natuke teisiti kui näidises. Asi oli väga keeruline. Panin 50-kroonise 100-kroonise kõrvale, põhjendusega, et minu jaoks seostub see sellega. Panin kõik oma rahapaberid suuruse järjekorda. Pidime minema ühte Laia tänava majja. Aga Laiale tänavale lähenedes märkasime, et üks maja tänava otsas on nii viltu vajunud, et võib varsti kokku variseda. Et mitte varingu alla jääda, möödusime sellest majast ringiga teiselt poolt teed.

Laupäev, jaanuar 23, 2010

Salajane hääletamine

Võrgukommentaaride kirjutamine sarnaneb valimistel osalemisele. Ühel juhul tehakse häält, teisel juhul hääletatakse, ehk mõlemal puhul avaldatakse oma arvamust. Viimasel ajal on võetud seisukoht, et anonüümsed kommentaarid on halvad. Aga kas selle kaudu ei jõua ühtlasi seisukohani, et salajane hääletamine on halb? Anonüümsetes kommentaarides sõimatakse kergemini ja ei julgeta võtta vastutust. Salajase hääletamise kaotamine võiks samamoodi tulemusi mõjutada, kui ei julgeta näidata, keda toetatakse. Kas avalik hääletamine ei oleks julguse ja aususe propageerimine? Ise olen kirjutanud võrgus enamasti oma nime all. Mulle meeldivad ka teiste kommenteerijate puhul tavaliselt enda nime all kirjutatud tekstid rohkem. Kasvõi juba uudishimu pärast, et näha, kas olen kirjutajaga ka tuttav. Aga kõik ei taha olla avaliku elu tegelased. Endale liiga suure tähelepanu tõmbamine võib põhjustada unehäireid ja võib viia töökoha kaotamiseni. Kui ei lubata enam anonüümseid kommentaare, kuidas saab siis lubada anonüümseid juhtkirju? Anonüümsust eelistaval kommenteerijal on võimalik teha varjunime all blogi, aga kuidas saab avalikkust eelistav lugeja lugeda allkirjastatud juhtkirjaga ajalehte?

Mängusooviga külalised

Tegelesime nähtusega, et vaatevälja ühe osa saab muuta teravaks ja suureks. Näiteks tita silma. Ma ei teadnud, kas tema samal ajal minu silma ka sellisena näeb. Tavaliselt asjad teravaks ja suureks ei muutunud, sest see, mida vaadati, ei jäänud fookusesse. Ühed lapsed käisid ringi, lugesid Piiblit ja jälgisid imesid. Üks mees lamas öösel teki all, kui äkki märkas, et üks käsi kergitab tema tekki ja vaatab teki alla. Mees tahtis välja selgitada, kes see oli. Ta tõusis üles ja rääkis, et keegi tegi talle sigaduse, ega silmad teda ei peta. Muuseumitöötaja tõi talle paksu raamatu ja ütles, et seal on kõik kirjas, mida mees öelnud on. Mees süüdistas, et muuseumitöötajad loevad seda. Vastati, et ei loe, raamat on koostatud selleks, et mees ise soovi korral lugeda saaks. Mees nägi ühte väikest tüdrukut ja tundis ära, et selle käsi oligi tema tekki kergitanud. Hakkas tunduma, et asi oli selles, et Piibli-lugejad olid toime pannud oma esimese rahakotivarguse. Aga mees vaatas, et tüdruk on siiski natuke teistsugune kui tekikergitaja. Ta tahtis minna vaatama ruumi, kus oli selle tüdruku õde. Tüdruk hüüdis, et ärge sinna küll minge, õde suri ära. Ilmselt ei olnud surnud, aga tüdruk tahtis takistada, et mees tema õe ära tunneks.

Mul oli teha kaks suurt tööd, millega kavatsesin tegeleda vaheldumisi tunniajaliste juppide kaupa. Mõtlesin, et nüüdsest alustan tööpäevi juba vara hommikul ja vaba aega jätan ainult õhtuteks. Läksin käpuli kodu poole, tassides ühte nendest töödest. Kodu juurde jõudes märkasin, et töö on tee peal kaduma läinud. Läksin tagasi seda otsima.

Lõpetasin raamatu käsikirja koostamist. Tegemist oli naljaka proosaraamatuga. See oli eesti keeles, aga üks lõik oli vene keeles. Mõni lugeja poleks venekeelsest lõigust midagi aru saanud, aga ta oleks pidanud sõnad sõnaraamatust välja otsima, nagu mina kõik asjad välja otsisin. Venekeelses lõigus oli arvatavasti keelevigu, aga see tegi ta veel naljakamaks. Vennale tulid külalised, kuigi venda ennast ei olnud veel kodus. Külalised soovisid minuga malet mängida. Ütlesin, et ma täna ei taha. Siis mõtlesin ümber ja ütlesin, et võin mängida ka. Hakkasime põrandal nuppe peale panema, et ühe tüdrukuga mängida. Mõtlesin öelda, et ma arvatavasti kaotan, sest olen väsinud. Aga jätsin selle ütlemata, sest arvatavasti pidin ma siiski võitma. Kõik külalised tahtsid alati minuga malet mängida. See näitas, et inimesed ei mängigi malet minust vähem, ainult et ma olen käitunud ebaausalt ja mängu õppinud ning võidan sellepärast. Küsisin, mis ajaga me mängime, kas tüdruk on varem kellaga mänginud. Ta vastas, et on küll, ta tahtis neljapäeval malet mängima minna, aga Öine Vahtkond ei lubanud tal öösel kooli minna. Ma ei olnud uudiseid kuulanud ja ei teadnud sellest midagi. Tegemist tundus olevat Venemaa provokatsiooniga. Olin küll kuulnud, et venelased olid Tallinnas märatsenud, aga ei teadnud, et Tartus on sama lugu. Tüdruk ütles, et tema meelest on uudised alati ainult pealispindsed.

Reede, jaanuar 22, 2010

Jahiloom ja loomajaht

Lõvid peavad teistele loomadele jahti. Aga lõvijahiks nimetatakse seda, kui inimene peab jahti lõvile. Seevastu pistrikujaht on see, kui inimene peab jahti pistriku abi kasutades. Kas koerajaht oleks siis see, kui inimene peab jahti koera abil, või kui koerapüüdja jahib koeri?

Ettevalmistusega võit

Päevakeskuses toimus 17 osavõtjaga kiirmaleturniir Partsi sünnipäeva tähistamiseks. Turniiril tuli esimeseks Trohhelev, kes võitis kõik 7 mängu. Teiseks tuli Harujõe 5,5 punktiga ja kolmandaks Viikmaa 4,5-ga. 4 punkti kogusime Volpert, Seljodkin, Puis, Ojaste, Ivainen ja mina.

Esimeses voorus mängisin valgetega sünnipäevalapse vastu, kes viis läbi eduka matirünnaku. Teises voorus mängisin mustadega Šukise vastu. Lõppmängus oli materjali võrdselt, aga vastase nupud aktiivsemad ja sain odamati. Kolmandas voorus jäin vabaks. Neljandas võitsin valgetega Põvvatit, kes pani oda ette. Viiendas voorus olid mul mustad Puisi vastu, kes avangust väljumise järel pakkus viiki, mille ma vastu võtsin. Kuuendas voorus mängisin valgetega Arsti vastu, kes valis Prantsuse kaitse, mille vastu olin kodus valmistunud ja võitsin. Seitsmendas voorus teisel laual mustadega Harujõe vastu tekkis kõigepealt odalõppmäng ja seejärel etturilõppmäng, kus leppisime viiki.

Mäng Runnel-Arst oli umbes selline:

1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 c5 4. ed ed 5. Ob5+ Rc6 6. Le2+ Oe6 7. Rgf3 a6 8. Oc6+ bc 9. 0-0 Rf6 10. Rg5 Ld7 11. Re6 fe 12. Ve1 Kf7 13. Rf3 Od6 14. dc Oc7 15. b4 a5 16. c3 ab 17. cb Vhe8 18. Re5+ Oe5 19. Le5 Kg8 20. Og5 Re4 21. f3 Rg5 22. Lg5 Lf7 23. Ve5 Vab8 24. a3 Ve7 27. Vae1 h6 28. Le3 Vbe8 29. f4 Lf6 30. f5 d4 31. Le2 d3 32. Ld3 ef 33. Ve7 Ve7 34. Ld8+ Kf7 35. Le7+ Le7 36. Ve7+ Ke7 37. a4 Kd7 38. b4 cb 39. ab Kc7 40. Kf2 g5 41. g3 Kd7 42. b6 Kc6 43. Kf3 h5 44. h4 1:0

Nädal tagasi oli üks jutuajamine välkpartii järel selline:

1: Ma mängisin seda varianti uut moodi, sest ma vaatasin hiljuti sellega ühte Ehlvesti partiid.
2: Kes see Ehlvest on? Ehlvestil ei ole Werneri kooli. Ma saaks aru, kui tal Werneri kool oleks.
1: Aga Ehlvest mängis seda vist hoopis mustadega.
2: Minu teada ta mängis pruunidega.

Neljapäev, jaanuar 21, 2010

Haigete tõrjumine

"Tartu Postimehest" võis lugeda, et mingid Peedu elanikud protestivad selle vastu, et endine kirjanike suvila tahetakse anda psüühikahäiretega lastele. Aga ma olen seal aias juba palju aastaid oma psüühikahäiretega suvitanud. Koolis oli mul käitumishinne tavaliselt eeskujulik ja Peedul võõrastesse suvilatesse sisse murdnud ma ei ole. Peedu kioski müüja kunagi kiitis, et meie pere lapsed on alati väga korralikud.

Filmivaatamine koridoris

Mängisin maleturniiril. Tegin Partsiga eelviimases voorus viigi. Pärast mängu lõppu vaatasime, et kui ma oleks mõni käik enne lõppu teisiti mänginud, siis oleksin võitnud. Tõenäoliselt oli ka lõppseis mulle võidetav. Tegin viike liiga kergesti. Seda enam, et viimases voorus ma enam punkte juurde ei saanud, vaid kaotasin. Turniiril sain ma küll 6 voorust 3 punkti, aga reiting pidi ikkagi langema, sest üks punkt oli saadud ilma mänguta.

Medijainen kirjutas, et viimasel ajal on ajaloo uurimistöid jälle hakatud kirjutama vanas stiilis, et pannakse palju viiteid. Tegelikult ei olnud selle põhjus viimases ajas, vaid meid oli esimesel kursusel niimoodi õpetatud.

Oli inglise keele tund. Õpetaja läks klassist välja. Ariel rääkis, et kui teised midagi tõsise näoga räägivad, hakkab Tõnis naerma. Arieli vihikus oli pealkiri, mille alla tuli kirjutada midagi teatrist, aga ma täpsemalt ei saanud aru. Küsisin Arielilt, kas ta mõtles selle pealkirja ise välja või andis õpetaja selle kõigile. Ariel keeldus vastamast. See näitas, et temast ei tule juhtivat tegelast. Erik kirjutas oma vihikusse mõned sõnad peegelkirjas. Mina pidin aru saama, mida ta kirjutas. Ütlesin vastuseid kiiresti, aga natuke valesti. Ariel mängis minust malet paremini. Läksin Lossi tänava õppehoonesse, sest ajaloo listi oli tulnud kiri, et seal näidatakse täna filmi. Esimesena kohtasin seal Raidot ja ütlesin talle tere. Kirja peale tuli kohale kogu meie endine kursus. Ja just meie kursus. Ühest ruumist lahkusid mõned malemängijad, teiste hulgas Peebo. Ütlesin ka talle tere, aga ta ei vastanud, sest vales majas ei tundnud ta mind ära. Filmi hakati vaatama koridoris, sest auditooriumisse poleks kõik kokkukogunenud ära mahtunud. Ühel hetkel teatati, et majas on puhkenud tulekahju. Nüüd tuli evakueeruda rahulikult, mitte üksteist tallama hakates. Osad oleks võinud lahkuda keemiahoone kaudu, aga seal võis alumisel korrusel uks lukus olla. Siis oleks tulnud aken puruks lüia. Aga evakueeruma ei hakatudki, sest tulekahju toimus kaugel Lapimaal.

Kolmapäev, jaanuar 20, 2010

Pillide liigitus

Kunagi mulle õpetati, et akordion ja lõõtspill on kaks erinevat pilli. Entsüklopeedia ütleb aga, et akordion on lõõtspillide alaliik. Mis on ühisnimetaja akordionile ja torupillile? Õhupillid? Selline nimetus sobiks kõigile puhkpillidele, aga pasuna ja vilepilli tahan ma hulgast välja jätta. Kottpillid? Kõigepealt on vaja ühisnimetajat lõõtsale ja kotile. Gaasimahuti? Gaasiballoon läheks ka selle alla.

Lisalaud

Mulle räägiti, et male aastastipendiumi taheti anda tegelikult mulle, see anti teisele inimesele ainult sellepärast, et kõigepealt anti talle kogemata särk, mis stipendiumi lubas. Mõtlesin, et kui mulle stipendiumi määrata taheti, siis järelikult on aru saadud, et olen males väga andekas. Või teine võimalus, et lihtsalt arvatakse, et mind huvitab male rohkem kui kedagi teist. Mängisin pika male turniiril. Käes oli viimane voor. Teised juba ammu mängisid, aga mina viitsin veel aega. Mõtlesin, et varsti mul ei olegi enam mängimiseks aega. Aga jõudsin järeldusele, et kui ma hiljem alustan, siis ma lihtsalt lõpetan samuti hiljem. Läksin laua juurde, et nüüd on vastane ootamisega psühholoogiliselt läbi küpsetatud. Ühe laua taga istus üks naine ja ootas vastast. Mõtlesin küsida, kas ta peab mängima minuga. Aga ei küsinud, sest teist võimalust ei olnud. Alustasin mängu käiguga e4. Tegin sama käigu ka oma lisalaual. Seejärel vaatasin, et olin valest nupust kinni võtnud ja käinud hoopis a4 ja Ra6. Võibolla vastane lubas mul veel käigu tagasi võtta. Üks neist käikudest võis olla vastase tehtud. Aga nägin, et põhilaual olin siiski käinud e4, vale käik oli tulnud ainult lisalaual. Lükkasin lisalaual nupud kokku, öeldes, et see ei ole minu laud.

Mängisin kiirmaleturniiril. Hakkasin vanu mängijaid iga kord ajaga võitma. Nüüd oskasin lõppmängu juba nii hästi, et lõppmängus mul üldse aega ei kulunud. Varem oli kulunud. Võitsin ajaga Volpertit. Pärast mängu lõppu rääkis ta vene keeles, et ma olen midagi valesti teinud. Ma ei saanud jutust täpselt aru. Vist oli jutu mõte, et ma keerasin enne mängu endale lubatust rohkem mõtlemisaega. Ütlesin, et ma ei saa aru. Volpert hakkas seepeale veel ärritunumalt rääkima. Ma ei saanud enam üldse aru. Lõpetasin mitmekümne osavõtjaga pika male turniiri viimase vooru mängu. Olin unine ja ei mäletanud üldse, kuidas mul sellel turniiril läinud oli. Vist oli läinud hästi. Läksin tabelist vaatama. Volpert kiskus tabeli enda kätte. Nägin tabelist, et sellel turniiril oli võidu eest antud rohkem kui üks punkt. Mina olin saanud üle 90 punkti. Need, kes olid minust halvema paigutusega, olid saanud kõik midagi 20-ga. Ma olin kogunud rohkem punkte ka osadest, kes olid minust kõrgema paigutusega. Nendel ei olnud veel kõigil mängud lõppenud. Mul oli kaks kaotust ja enamus võidud. Viimases voorus olin võitnud juba 11. paigutusega mängijat. Järelikult oli minu koht veel kõrgem. Üks poiss torkis mind pastakaga. Hoiatasin, et kui ta seda veel teeb, siis ma murran pastaka pooleks. Ta lõpetas ära, aga varsti võttis teise pastaka ja tegi sellega ka natuke torkimise moodi liigutuse. Murdsin selle pooleks. Poiss ütles, et ta on minust kolm korda targem. Hüüdsin, et tema küll mitte. Jätkasin rahulikuma häälega, et jäägu talle tema arvamus. Ja lisasin, et sellele arvamusele ei jää ta kauaks. Ta pidi varsti minu tausta uurima hakkama ja nägema, kui palju punkte ma sain. Tema arvamus põhines sellel, et ta oli minust seni males tugevam olnud. Aga see oli tulnud ainult sellest, et olin tegelenud rohkem muude asjadega. Viimasel ajal olin kõvasti maletrenni tegema hakanud.

Teisipäev, jaanuar 19, 2010

Kõik on eestlased?

Üks viimase aja kampaaniaid on kuulutada, et Eestis ei ela venelasi, vaid muukeelsed eestlased. Ehk tuleb vastavad parandused teha ka ajalooraamatutesse? Et Hitler ei kutsunud Eestist ära oma rahvuskaaslasi, vaid saksakeelsed eestlased. Et meid ei valitsenud 700 aastat mõisasaksad, vaid mõisaeestlased. 13. sajandil ei saabunud mitte saksa ja taani, vaid eesti vallutajad. Siin pole elanud kadakasakslasi ega pajuvenelasi, vaid kadakaeestlased ja pajueestlased. Venestusaeg oli tegelikult venekeelne eestistusaeg. Kuni ühel päeval otsustatakse, et me polegi eestlased, vaid eurooplased.

Viikingite ja eestlaste kultuur

Olin teinud ühe tugeva maletajaga viigi. Hiljem ütlesin talle, et sain viigi tänu sellele, et ta vahepeal seisu analüüsides tõstis nuppe ja õiget seisu taastades jättis endale ühe etturi peale panemata. Nüüd ta analüüsis seda seisu uuesti koos selle etturiga, aga leidis, et ikkagi tuleb viik. See maletaja elas Norra mereäärses linnas ja temaga mängides tuli alustada käikudega, mis mõlemal pool seda linna laevad põhja laseks. Ma ei teadnud, kas laevad lastakse ka päriselt põhja või ainult mängus. Nüüd hakkasime mängima välku. Ütlesin vastasele, et ta ei arvaks, et ma mäletan, kuidas mängida tuleb. Ajasin ühe vene maletajaga juttu. Püüdsin vastata tema küsimustele vene keeles. Venekeelsed sõnad ei tahtnud hästi meelde tulla, nende asemel tulid ingliskeelsed, aga neid ma ei kasutanud. Lõpuks küsisin, kas parem ei oleks rääkida inglise keeles.

Sugupuu koostamisega jõuti selleni, et Oudekki on meie lellepoja lellepoeg. Ma ei mäletanud, kas lell on isa- või emapoolne sugulane. Isa küsis, kas Oudekki on keskkooliõpilane. Vastasin, et ei, ta käib ülikoolis. Isa küsis, mida ta õpib. Vastasin, et varem õppis õigusteadust ja nüüd sotsiaalteadust või midagi seesugust. Seda ma ei hakanud täpsustama, et päris alguses õppis matemaatikat. Isa ütles, et ma räägiks vaiksemalt. Vastasin, et ma ei saa, mul on suu paistes. Isal ei olnud üldse meeles, et Oudekki on umbes minuvanune. Tahtsin teha fotoaparaadiga videosid. Klausil oli ka hommikuti suu paistes. Ta rääkis, et Norras on nii, et kui tahetakse asutada uut kooli, siis lüiakse kõigepealt kellelegi nuga selga. Vastasin, et see tuleb sellest, et Norras on vanad viikingitraditsioonid, aga eesti kultuur on parem, "Kalevipojas" selliseid asju ei ole. Lugesin "Kalevipoega". See oli väga ilusasti sõnastatud. Kui Kreutzwald oleks kirjutanud ainult "Kalevipoja", oleks sellest juba piisanud. Teise eepose stiil tuli tal halvem. Hakkasin lugema epiloogi. Viimases peatükis arutasid jumalad, et Kalevipoeg tuleks taevasse kasulikumale tööle kutsuda. Epiloogis asusid nad seda plaani teoks tegema ja käskisid Kalevipojal rusikaga kaljut lüia.

Sõitisme rongiga Tallinnast Tartusse. Istusin vagunis ilma riieteta. Üks naine ütles, et ta tahab ainult seda, millest ta kindlalt teab, milleks tal seda vaja läheb. Seetõttu ei istunud ta minu vastu, vaid minu selja taha. Piletikontroll ka ei teinud selle kohta märkust, et mul riideid ei olnud. Siis vaatasin, et tegelikult on mul riided seljas, need on lihtsalt nahavärvi riided. Taskus hakkas pilet pooleks minema. Pileti pidi pooleks tõmbama alles kontroll. Oli karta, et kui ta läheb pooleks enne kontrolli minuni jõudmist, siis mind loetakse jäneseks. Aga see pidas siiski kontrollini vastu. Enamus vendi istus vaguni ühes osas, ainult Toomas teises otsas. Kutsusime ta endale lähemale, näidates, et siin on üks vaba koht. Aga siiski oleks paar võõrast inimest meie ja Tooma vahele jäänud. Kui rong Tartule lähenes, hakkas vagun tühjaks jääma. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et Tartu maakonna piires liikuvad inimesed eelistavad rongile bussi. See võis tulla sellest, et rong ja buss läbisid erinevaid asulaid.

Esmaspäev, jaanuar 18, 2010

Detsembrikuu europropagandast

21. detsembri "Postimehes" kirjutas Enn Soosaar artiklis "Euroopa Liit ei saa kunagi valmis":

Kui 26 parlamenti olid ELi aluslepingu heaks kiitnud, jäi selle jõustumine sõltuma ühe liikmesmaa elanike jah-sõnast ja ühe poosetava presidendi allkirjast. Lugu on absurd. Iirlased moodustavad ELi elanikest vaevalise 0,8 protsenti ja Vaclav Klausil puudub õigus seadusandjate otsust vetostada.

Kas need 0,8 protsenti iirlasi ei ole siiski suurem hulk inimesi kui kõikide liikmesriikide parlamentide ja valitsuste liikmete arv kokku? Ja kas enamvähem sama dokumendi tagasi lükanud Prantsusmaa ja Hollandi rahvaga koos ei muutu 0,8 juba suuremaks protsendiks? Ja kuidas saab kindel olla, mismoodi oleks hääletanud need rahvad, kellel hääletada ei lastud?

Tšehhi presidendist rääkides ei ole selge, kas artikli autor peab silmas juriidilise või moraalse õiguse puudumist. Tšehhi põhiseadust ei ole ma lugenud, aga arvatavasti on Tšehhi presidendi õigused võrreldavad Eesti presidendi omadega. Eesti põhiseadus ütleb:

§ 107. Seadused kuulutab välja Vabariigi President.

Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.

Kas ratifitseerimiskirjadele allakirjutamine on presidendile kohustuslik või võib ta sellest ka keelduda, seda Eesti põhiseadus ei täpsusta. Aga sisuliselt on tal edasilükkav keeldumisõigus olemas, sest lepinguid ratifitseeritakse ratifitseerimise seadustega. Tšehhi president ei olnud ainus, kes ratifitseerimisele allkirja andmisega viivitas, vaid seda tegid ka Saksamaa ja Poola president.

Lapsed ja õunad

Ühed lapsed loopisid kõrgelt korruselt õunu alla. Jooksin nende eest kaugemale. Aga seejärel läksin nende juurde tagasi ja nõudsin, et nad ära lõpetaksid, sest sellelt kõrguselt kiviga pähe saades saaks kindlasti surma ja õunaga ei tasu proovida. Ütlesin, et teise inimese löömine on ebaviisakas. Alles pärast seda panin tähele, et olin ise ka just ühele tüdrukule rusikaga vastu nina löönud. Üks laps rääkis, et ta oli täna koolis korrutamist õppinud. Küsisin, kas seda seletati õuntega. Laps vastas jaa. Rääkisin, et mulle õpetati ka õuntega, aga ma sain korrutamise juba varem selgeks. Kui kuulsin vahetunni ajal, et teise klassi õpilane ütles, et viis korda viis on kakskümmend viis, siis lugesin sõrmede peal kokku ja korrutamine oligi selge. Või tegelikult õunte abil seletati jagamist ja seda ma varem selgeks ei saanud.

Ehitasime klotisdest mängukindluseid - ühe mulle ja kahele vennale kummalegi ühe. Siis tuli üks tita ja lõhkus ühe venna kindluse ära. Sellest oli kahju. Rääkisin, et vanasti lubas seadus lastele laksu anda ja siis sai neile õpetada, mida nad teha ei tohi, aga nüüd ei saa. Läksin ise vastu oma kindluse seina ja see varises ka kokku. Tegelikult väiksed lapsed on sellisel arengutasemel, et nende mäng seisnebki lõhkumises ja neile ei saa seda keelata. Aga mõned jäävad sellele arengutasemele liiga kauaks ja lõhuvad ka suuremana teiste lumekindlusi. Maaja lõhkus kolmanda konstruktorist kindluse ka ära. Kindluseid uuesti üles ehitada ja mängu otsast peale alustada ei olnud mul tahtmist. Minu arvates pidi see mäng kulgema kindla stsenaariumi järgi ja see oli juba läbitud. Mängus pidi kindlasti juhtuma, et d'Artagnan tahab astuda kuninga teenistusse. Ükskord olin seda ka unes näinud ja pärast selle üleskirjutuse raamatus avaldanud.

Koostasin ühte raamatut. Mina pidin koostama esimese köite ühe autori artiklitest ja isa hiljem teise köite sama autori lastejuttudest. Mina sain oma köite juba valmis. Aga siis tuli mulle meelde, et jutluste raamatut ei ole ma koostamise ajal üldse vaadanud. Rääkisin, et ma ükskord varem lugesin seda ja see on väga hea raamat, aga nüüd unustasin.

Pühapäev, jaanuar 17, 2010

Kalaabria

Loen paljusid raamatuid korraga ja ühe läbisaamine võib võtta aastaid. Maleraamatud lähevad veel selle võrra aeglasemalt, et seal on partiinäiteid. Heueri raamatu "Male lugu" lehekülgi 39-40 kommenteerisin aastal 2008, täna lugesin lehekülgi 52-53. Seal on kirjas:

Greco sündis umbes aastal 1600 Napoli kuningriigis, kasvas aga Kalaabrias ja nimetabki end oma käsikirjades Kalaabrialaseks, missugune hüüdnimi on kinnistunud ka maleajaloos.

Minu teada Kalaabria ei olnud iseseisev riik, vaid Napoli kuningriigi osa. Ja tol ajal ei nimetatud seda Napoli kuningriigiks, vaid Mõlema Sitsiilia kuningriigiks. Sitsiiliaks ei nimetatud mitte ainult saart, vaid ka Apenniini poolsaare lõunaosa, nii et selle põhjal pole kindel, mille järgi Sitsiilia kaitse on nime saanud. Mõlema Sitsiilia kuningriik allus omakorda Hispaaniale.

Plaan välisreisida

Ükskord tuli ühele mehele mõte minna välisreisile. Ta ei olnud kunagi varem välisreisil käinud. Ta kartis, et välismaal ei sallita teda, sest tema riik oli teistele riikidele raha võlgu. Ta mõtles, et võtab välismaale minnes palju raha kaasa, et kui mõni välismaalane tuleb temaga võlgade pärast pahandama, siis ta annab sellele raha. Ise osta ta midagi ei kavatsenud. Välismaale tahtis ta minna sellepärast, et kõik teised olid seal käinud ja ta ei tahtnud, et saadaks aru, et ta on teistest kartlikum. Seetõttu ei julgenud ta ka küsida, kuidas teised välismaalt terve nahaga tagasi pääsesid. Ta oletas, et võibolla võtsid nemad ka raha kaasa. Või et nad oskasid koeldat häält teha, millega sai kallalekippujad eemale peletada. Või et nad teadsid mõnda enesekaitse võtet. Mees ise ei julgenud enesekaitse trenni minna, sest kartis, et seal on teised temast tugevamad ja teevad talle haiget. Ja tal poleks töö kõrvalt aegagi olnud. Selles riigis pidi palju tööd tegema, et valitsus saaks võlgade tagasimaksmiseks raha koguda. Mehel polnud tegelikult välismaale minekuks ka aega, sest ta pidi suurem jagu ajast töötama ja puhkuse aega ei tahtnud ta raisata. Aga ta mõtles, et simuleerib mõnda haigust, võtab sinise lehe ja läheb välismaale sinisel lehel oleku ajal. Kuna tal puudusid varasemast kogemused, siis ei teadnud ta, kas sinise lehega üldse välisriikidesse sisse lastakse. Kuni tal tuli meelde, et president on välismaal tervist parandamas käinud. Siis saaks tema minna sama ettekäändega. Ainult et selleks tuli simuleerida õiget haigust, sest mõne haigusega käskis arst hoopis kodus voodis lamada. Mees ei teadnud, mis haigustega soovitatakse reisida. Selle teadasaamiseks oleks võinud raamatukogust meditsiinialast kirjandust laenata, aga raamatute lugemiseks ei olnud tal ka aega. Talle tuli meelde, et president vastab inimeste kirjadele. Ta tahtis juba presidendile kirjutada ja küsida, mis haigused need on, aga siis ta taipas, et nii tuleks välja, et ta on simulant. Siis ta võiks isegi riikliku karistuse saada. Tuli välja mõelda mingi uus plaan. Aga mõtlemiseks polnud tal sel päeval enam aega, sest ta pidi magama jääma, et hommikuks välja puhata ja puhanuna tööle minna.

Fotoblogi otsimine

Töötasin kaevanduses. Üks põlevkivi kiht ammendus ja töösse tuli vaheaeg. Järgmise kihini jõudmiseks tuli muld vahelt eemaldada, aga kohe me sellega ei alustanud. Minu käes olev puur tundus ohtlik. Küsisin, kuhu ma selle vahepeal panen. Mulle ei vastatud. Küsisin, kas puurin selle ohutuse mõttes maasse. Ei vastatud. Siis läks puur vastu ühe teise kaevuri kätt ja vigastas seda. Ma ju olin neilt küsinud, mida teha. Vigastatud kaevur tahtis mult puuri ära võtta, aga jättis liigutuse pooleli, sest käsi oli nii valus. Põgenesin kaevandusest. Põgenesin küngaste vahel mööda sellist teed, mida mööda jälitajatel pidi mind kõige raskem näha olema. Aga tundus, et kõik põgenevad alati täpselt sama teed mööda, mis on siis ühtlasi ka jälitajatele loogika abil leitav, sest edasi minnes oli sinna juba rada sisse tallatud. Põgenesime kahekesi, kuni trepil tuli üks klassivend vastu, kes pööras ringi, nii et edasi läksime juba kolmekesi. Jõudsime ühte talusse, mille saadusi meile söögiks pakkuda taheti.

Lugesin ühte artiklit. Seal oli öeldud, et eestlased on Eestis alati venelaste suhtes valitsev rahvas olnud. Hakkasin vaidlema, et see on lollus, vanasti ei olnud valitsev rahvas ei eestlased ega venelased, vaid sakslased. Ja Vene ajal oli valitsev rahvas venelased. Ema ütles, et Vene ajal olid eestlastel paremad töökohad kui venelastel. Selgus, et artikkel oli isa kirjutatud. Mina ütlesin, et Vene ajal sai eestlasest õpetaja keskmiselt 200 rubla kuus palka, aga venelasest kaevur 500 rubla. Olin oma toas ja tegin arvutis raamatu saatesõnasse viimaseid parandusi enne kirjastusse saatmist. Kirjutasin saatesõna algusesse, et ma võin pikalt kirjutada, siis jääb vähem lollusi sisse. Vahepeal vaatasin Helina fotoblogi. Sisestasin ainult blogi aadressi esimese tähe, et ülejäänud tulevad mälust iseenesest. Blogisse oli üle tüki aja ilmunud uus foto. Sellel oli ekskavaator. Tahtsin kontrollida, kas see on päris blogi alguses või on arvutisse jäänud selline küpsis, et blogi avaneb keskelt. Selleks hakkasin fotosid noolega edasi laskma. Tegelikult ei tohtinud Helina blogi üle ühe korra päevas külastada, muidu ta võis selle ära kustutada. Ühe blogi ta oli juba kustutanud. Selgus, et seal pole mitte ainult üks ekskavaatori pilt, vaid terve ekskavaatoripiltide seeria. Algul tundus, et ekskavaator ei ole nii ilus asi nagu selle blogi vanemad fotod, aga siis mõtlesin, et ma harjun ekskavaatoripiltidega ära ja võin neid ka iga päev vaadata. Aga märkasin, et see ei olegi Helina blogi, vaid avanenud on üks teine. Olin kogemata sisestanud aadressi esimese tähe asemel teise tähe. Nüüd sisestasin õige esitähe, aga avanes veel mitu korda valesid blogisid. Võibolla oligi Helina juba oma blogi maha võtnud, et arvuti õiget aadressi ei leidnud. Või oli keegi selle arvutiga hiljuti neid blogisid külastanud, nii et mälusse jäi hulk uusi aadresse. Olin toas üksi, aga vahepeal tuli isa mind uksele lõunat sööma kutsuma. Kui ta läinud oli, tegin uue katse Helina blogisse jõuda. Avanes foto kahest laulupidu kuulavast naisest, kellest üks istus lava suhtes tagurpidi ja teine vaatas üle õla selja taha. Tagurpidi istuja hoidis last süles ja mõlemad naised naeratasid. Seda fotot nägin samuti esimest korda. Aga kui ma blogi aadressi vaatasin, siis ei olnud see ka Helina blogi. Otsustasin, et järgmiseks ei kirjuta ma mitte aadressi esitähte, vaid kogu blogi aadressi tervikuna.

Laupäev, jaanuar 16, 2010

Kell lugemis- ja uneaja mõõtmiseks

Kella patareile anti aastane garantii. Eelmine patarei olevat pandud 2007 sügisel. Uus maksis 75 krooni. Mul läks enne meelest üles kirjutada unenägu, kus poes müüdi kahte tüüpi väikseid patareisid. Ühtedele patareidele oli pakendile kirjutatud SSSR, teistele mitte. Mõtlesin, et kui peale on kirjutatud SSSR, siis on need nii vanad patareid, et nad on juba tühjad. Aga ostsin siiski ühe sellise patarei, lootuses, et neid on vahepeal uuesti laetud. See oligi vist kogu unenägu. Eile nägin ka kaks unenägu, kuigi nende kohta sissekannet ei teinud. Esimeses unenäos olime tagasi kolinud vanasse korterisse Kaunase puiesteel. Seal oli kogu aja olnud trepikoja ees suur vee uuristatud auk. Nüüd otsustas õde asja korda teha ja augu likvideerida. Pärast seda pesin vannitoas ja uks ei käinud enam korralikult kinni. Teist eilset unenägu ma enam täpselt ei mäleta. Igatahes oli seal vist mingi kõrgelt hüppamine või kukkumine või kukkumisoht. Eile öösel ärkasin vara üles ja mõtlesin, et valgeks hakkab minema, varsti peab vist juba üles tõusma. Aga kui ma tule põlema panin ja kella vaatasin, siis ei olnud kell veel kolmgi. Lõpuks tuli uni tagasi. Kui peab minema hommikul malet mängima, siis see rikub ühtepuhku und. Isegi kui magan äratuseni välja, on unenäod ikkagi lühemad kui teistel päevadel. Või mängujärgsel päeval võivad nad ka lühemad olla. Malemängu maha ka ei saa jätta, sest peale maletajate ma muid inimesi eriti ei tunnegi. Ajaloo ja kirjandusega tegelen samuti, aga nendes ei ole huvitavaid üritusi, vaid huvitav on ainult kodus või raamatukogus lugemine ja mõtlemine. Luulekogude esitlused tunduvad mõttetud, kui esitlusel pole üldse see meeleolu, mis kodus sama raamatut lugedes. Nende jaoks, kellel on närvid tervemad, võib küll meeleolu sarnasem olla. Ükskord sain sõimata, et avaldan küll oma luuletusi, aga teiste teoste esitlustele ei lähe, järelikult mind teiste looming ei huvita. Aga selline järeldus ei ole õige, kui ma olen endal silmad samuti haigeks lugenud. Üheksanda klassini mul prille ei olnud, aga nüüd on üsna tugevad. Nägemise veelgi halvenemise vältimiseks teen silmaharjutusi, aga päris kindel ei ole, kas need mõjuvad kasulikult või hoopis kahjulikult. Loodetavasti siiski kasulikult, sest pärast nende tegemist läheb tunne silmades paremaks.

Päriselt unes rääkimine

Viimasel ajal olin öösiti läbi une rääkima hakanud. Varem ma olin kartnud, et räägin, aga polnud rääkinud, nüüd rääkisin päriselt. Nendes unenägudes, mis mul meelde jäid, olid mul mõistlikud seisukohad, aga need, mille ajal ma rääkisin, paistsid olevat hullemad. Ema ütles, et mul on vist kõnekeskus rikki läinud ja see on ravimatu. Üks vend pistis minu padja alla paberi, millele ta oli kirjutanud Leningrad. Kirjutasin ise sama linnanime hästi kunstipärase ja keerulise käekirjaga. Kui paberi uuesti padja alt välja võtsin, siis hakkas tunduma, et vend on kirjutanud hoopis ansambli nime. See oli justkui sulama hakanud pakendis toit. Viisin paberi vennale kööki, öeldes, et see on ansambli nimi, ja vend tegi imelikku nägu. Seoses unes rääkimisega ütles ema, et see tekitab paksu verd. Ta lisas, et tegelikult tuleks mind kividega surnuks loopida, et kurat minu seest välja läheks. Vahepeal magasin ja vahepeal olin ärkvel, aga unes rääkimise lugu kummitas kogu aeg. Seda, mis ma muul ajal rääkisin, enam ei usutud. Lõpuks ühe ärkveloleku ajal hakkas tunduma, et võibolla on see ka tegelikult unenägu. Tegemist on lihtsalt nii pika unenäoga, et selle sisse mahub nii öid kui ka päevi mitu tükki. Kui vend oleks teadnud, et ma läbi une räägin, siis ta poleks selle pakendi peale imelikku nägu tegema hakanudki, sest see oleks olnud palju tühisem. Varem ma polnud nii pikka unenägu näinud. Kõndisin pimedas toas ringi ja püüdsin ärgata.

Malemängukoht oli varem olnud ühes majas, nüüd oli ta järgmises. Vahel oli uus maja kinni, siis oleks võinud selle asemel neil päevadel vanas majas mängimas käia. Algul oligi nii tehtud, aga nüüdseks oli vana maja unustatud. Kui uus maja oli kinni, siis vanasse minna ei olnud mõtet, sest keegi teine sinna enam ei läinud.

Puhkes sõda Gruusia ja Aserbaidžaani vahel. Kui Venemaa oli Gruusiale kallale tunginud, olid eestlased olnud Gruusia poolt, aga nüüd kus Gruusia Aserbaidžaanile kallale tungis, ei elanud keegi Gruusiale kaasa. Tegelikult Gruusia oli enne Venemaaga peetud sõda ka osseetidega ülbelt ümber käinud.

Reede, jaanuar 15, 2010

Barankad

Sõna "kaubavahetus" üks tähendus on poes saada olevate kaupade vahetumine. Nädal tagasi ostsin poest vahvleid, täna tahtsin jälle osta, aga neid ei olnud. Vähemalt ei olnud neid sama koha peal, kogu poodi ma läbi ei otsinud. Vahvlite asemel ostsin barankasid. Neid pakendist välja võttes ütlesin, et ma ei tea, kas nad hambaid ka murravad. Vastati, et murravad küll, aga kõik söödi ära. Isa ütles pärast, et põhiliselt sõi ta baranka auke. Mingis raamatus olevat tõlgitud valesti, et autos rippus rõngassai, sest vene keeles rool olevat ka baranka. Algul tahtsin seda sõna tugeva p-ga kirjutada. Kui nad hamba all nii kõvad on, siis imelik, et nõrga tähega algab. Aga hääldatakse küll tugevaga. Keldri välisuks jäätus kinni ja öeldi, et lahti saab ainult vihast jõudu kasutades. Küsisin, kumb on vihasem, kas ust tugevalt suruda või öelda, et mina sellist lukku ei keera. Vastati, et jõu tarvitamine on vihasem. Mina ütlesin, et kui ukse lahti saab, siis läheb viha üle, aga kui ei saagi lahti, siis jääbki vihaseks. Sellega oldi nõus.

Mängisin kiiremini

Päevakeskuse kiirmaleturniiril oli seekord 17 osavõtjat. Esimeseks tuli Trohhelev 6 punktiga 7-st. Või passi järgi olevat ta siiski Trohhalev. Järgnesid 5 punktiga Arst ja Seljodkin.

Mina kogusin punkte 3,5. Täna ei püüdnud ma eriti midagi välja mõelda, vaid võtsin selle turniiri peaeesmärgiks mitte ajaga kaotada. Ajapuudusesse ma üheski mängus peale võibolla esimese ei jäänudki, hoolimata unisusest. Seis läks osades mängudes kiiresti mängimise tagajärjel küll halvaks, aga etturist suuremat nuppu ma ette ei jätnud. Esimeses voorus kaotasin valgetega Arstile, teises viigistasin mustadega Ojastega, kolmandas võitsin valgetega Põvvatit. Kolme esimese mängu tulemused selgusid kõik vankrilõppmängus. Neljandas voorus kaotasin mustadega keskmängus Partsile, viiendas võitsin valgetega ajaga Marksood, aga pärast mängu lõppu tundus, et võibolla tänu rikkis kellale. Kuuendas voorus kaotasin mustadega Volpertile, seitsmendas sain punkti ilma mänguta. Turniir oli üsna tasavägine, nii et mina kui viimase vooru viimane laud ja üks viimases voorus esimesel laual mänginutest saime lõpuks võrdselt punkte.

Seisuhinnanguid anda on ohtlik. Nädal tagasi kirjutasin, nagu oleksin saanud ühes mängus lipu võita, aga eile seda mängu pimesi analüüsima hakates sain aru, et lipuvõitu ei olnudki.

Neljapäev, jaanuar 14, 2010

Diplomi keel

Ülikooli lõpetamise järel taotlesin magistriõppesse võtmist. Kuna ma sinna sisse ei saanud, astusin hoopis õpetajakoolitusse. Seejärel aga anti mulle raha magistriõppe õppemaksu tasumiseks, astusin sinna tasulisele kohale ja lasin ennast õpetajakoolitusest vabatahtlikult eksmatrikuleerida. Magistriõppe lõpetasin ära ja mulle kirjutati diplomile ladina keeles magister artium. Mis oleks kirjutatud siis, kui ma oleksin lõpetanud õpetajakoolituse? Sest ladina keeles õpetaja on samuti magister. Või kuidas tehakse võõrkeeles vahet õppel ja koolitusel? Eesti keeles tajun küll erinevust, et õpe on aktiivsem ja koolitus passiivsem. Ja tõesti, kuigi õppemaks oli suur, oli magistritöö kirjutamine ja magistrieksamiks valmistumine rohkem iseseisev tegevus.

Langevari

Taoti reketiga pingpongi palli õhku. See lendas nii kõrgele, et oli ohtlik alla jääda, kui ta maha tagasi kukkus. Pall löödi üle maja katuse ja kukkus alla teisel pool maja. Hoiatasin, et riidehoidu jopi taskusse ei maksa raha jätta, seda on sealt kaduma läinud. Keelasin vargal varastamise ära. Üks klassivend hakkas varastamiskeelu peale kerjama. Tahtsin talle juba raha anda, et endal mul ei lähe seda vaja, aga siis mõtlesin ümber. Küsisin, miks peaks ma talle raha andma, kui tal on siinviibijatest kõige suurem palk, ta saab Tartu Ülikooli õppejõu palka. Siis meenus, et üks teine kohalviibija on kõrgema kraadiga õppejõud ja saab järelikult veel suuremat palka. Parandasin, et see klassivend saab minust viis korda suuremat palka.

Rääkisin Erikule isa toas, et ma hakkasin siis hästi õppima, kui ma hakkasin ise mõtlema, mõeldes jäävad asjad meelde. Kui mul mingi küsimus tekib, siis vaatan entsüklopeediast järgi. Küsimustele vastuseid otsides jääb paremini meelde kui lihtsalt lugedes. Entsüklopeedia on väga kasulik raamat. Mul oli ilmunud uus raamat. Mõtlesin, kellele seda koolis kinkida. Mõtlesin, et võtan seda kooli kaasa viis eksemplari. Kingin selle sellele, kes tunnis juhuslikult minu kõrvale istub. Inglise keele õpetajale jätsin kinkimata, aga füüsika õpetajale kavatsesin kinkida. Inglise keele õpetajat olin eelmises tunnis sõimanud, aga täna ma seda ei teinud. Õpetaja kindlasti teadis oma kogemuste põhjal ette, et nii läheb. Läksin koos Erikuga koolist koju. Erik läks teist teed.

Oli pime hommik. Pidi kooli minema. Aga mina ei pidanud minema esimesse tundi, seetõttu ei tõusnud ma veel üles. Lõpuks tõusis üles vend, kes pidi minema teise tundi, aga mina ei tõusnud ikka veel. Ma ei saanud aru, kas ma pean siis minema alles kolmandasse tundi. Ema tuli mind äratama. Tõusin üles, aga ei ärganud. Lootsin, et kui ma tõusmiskatseid jätkan, siis lõpuks ärkan. Öösel ärkvel olla oleks olnud kasulikum kui magada.

Põrandal oli suur neljaosaline malelaud, millel sai mängida neli paari korraga. Leidsin, et nendel laudadel saab mängida male asemel ka jänest ja koeri. Keegi võis siis küll imestada, et mis nii lihtsast mängust mängida, kas see veel selge ei ole. Jälgisin mängulaudu kõrgelt ülevalt. Siis hüppasin langevarjuga alla teiste juurde. Lootsin, et ma ei kuku Klausile pähe. Mõtlesin, et langevarju oleks pidanud avama enne hüpet, sest vahel ta ei avane.

Kolmapäev, jaanuar 13, 2010

Fotoroboti pilt nukust

Venemaa oli ähvardanud, et kui Eesti võetakse NATO liikmeks, siis algab tuumasõda. Öösel algas televiisoris uudistesaade. Diktor tahtis öelda, et mõne minuti eest võttis Eesti välisminister vastu NATO pakkumise saada selle liikmeks. Aga saade katkes. See tähendas, et Venemaa oli segajad tööle pannud. Aknast välja vaadates paistsid taevas mustad pilved, nagu oleks tuumasõda juba alanud. Tundus, et silmapiiril kerkib tuumaseen. Mõtlesin, et võtan maailmalõpu vastu rahulikult lamades. Aga siis hakkas tunduma, et maailmalõpp ei olegi nii rahulik, nagu ma olin arvanud, vaid et kõigepealt saabuvad piinajad.

Istusin koos emaga autos. Ema väljus sellest ja läks poodi. Mina tõmbasin käsipidurit, et auto seisma panna. Seejärel võtsin piduri uuesti maha, et sõidutada auto oma maja ette. Ma ei osanud eriti juhtida ja algul panin auto kahte parkimisalasse korraga vahejoone peale. Selle eest võis trahvi saada. Püüdsin autot paremasse asendisse manööverdada. Selleks pidi ta mahtuma läbi kahe võõra auto vahelt, aga pragu oli nii kitsas, et ta riivas võõra auto nurka ja võibolla vigastas seda. Parkisin auto tee äärekiviga paralleelselt, õige parkimisasendiga risti. Auto, mida ma riivanud olin, sõitis minema, ilma et selle juht oleks mind sõimama hakanud. Võibolla siis tema auto ei olnudki kriimustada saanud, vaid enda oma. Ütlesin parkimisplatsil seisvale mehele, et mind jäeti üksinda liikuvasse autosse, aga mul pole juhilubegi. Kui ema poest tagasi tuli, süüdistas ta mind, et mina olen lapse ära kaotanud, sest ma olin öelnud, et laps läks ämmaga kaasa ja et mina hoidsin ema seelikusabast kinni. Seejuures ei olnud selge, kes on ämm, sest lapsel ei saanud ämma olla.

Naiste tennise maailmameistrivõistluste ajal jäi üks laps kadunuks. Tundus, et edaspidi hakkab neid võistlusi alati võitma Nõukogude Liit. Lapse ära viija oli näidanud lapsele nukku. Fotorobotiga koostati pilt, milline see nukk oli olnud. Aga jõuti järeldusele, et sellist nukku pole olemas, see on ainult liialdatud ettekujutus nukust. Näidati, milliseid auhindu on maailmameistriks tulnud naistele antud. Kolmel viimasel aastal oli auhinnaks nukk. Ja kaks neist nukkudest olid siiski väga fotorobotiga koostatud pildi sarnased. Seega oli selge, et lapse oli varastanud maailmameister, ei teadnud veel ainult, kumb.

Luuletuste kokkujooksmine

Vaatasin oma kodulehekülje kõik alalehed üle ja tegin parandusi. Kõige aeganõudvam parandus oli, et panin luuletuste pealkirjad koodis märkide <.p.> ja <./.p.> vahele. (Küll ilma punktideta, aga muidu ei ole neid märke sissekandes näha.) Varem olin kuskilt õppinud, et kui üks lõik lõppeb märgiga <./.p.> ja teine algab märgiga <.p.>, siis ei ole nende vahele jääval pealkirjal vaja neid märke kasutada. Aga see oli vist valeõpetus, sest vähemalt minu arvutis nägi enamust luuletusi küll korralikult, aga osade vahelt kadusid vahepeal tühjad read ära. Esialgu tundub, et nüüd on asi parem.

Teisipäev, jaanuar 12, 2010

Informeeritud autor

Üks naiskirjanik oli avaldanud uue romaani. Ema ütles, et selle naiskirjaniku kohta on öeldud, et ta arvatavasti ei kirjuta oma raamatuid ise. Lasin kiiresti läbi kõik leheküljed ja ütlesin, et igal leheküljel sisaldub nimi Runnel. Seejärel hakkasin raamatut algusest peale lugema. Runneli all oli raamatus mõeldud isa, teine peategelane vastas minule, kuigi muudetud nime all. Minu puhul oli tehtud liialdatud nalja minu terviseprobleemide üle. Mulle vastav tegelane ütles, et ta ei mäleta, millal ta sünnipäev on, aga igatahes mitte kolmandal veebruaril. See pidi tuletama meelde Oudekki sünnikuupäeva. Üks peatükk oli ema kohta. Emale oli antud nimeks Veera. Ta oli pandud rääkima murdes. Veera parandas ühes käsikirjas vead ära ja lootis, et nüüd arvatakse, et käsikirja autor oskab keelt halvasti. Seejuures oskas Veera ise ka halvasti. Raamat oli huvitav. Lugesin seda laua peal lamades. Kui külalised saabusid, ronisin laua otsast alla. Mõtlesin, et kust autor meie pere kohta nii palju informatsiooni sai, sellepärast siis ei usutagi, et ta on ise autor. Aga informatsiooni võis saada minu blogist. Kuna blogis vendade kohta informatsiooni ei olnud, ei olnud raamatus ka vendadele vastavaid tegelasi. Kui isa selle raamatu avas, sai ta juba esimesel hetkel vihaseks.

Pandi välja saksa keele lõputunnistuse hindeid. Õpetaja ütles, et osadel lubab ta kahega kooli lõpetada, teistele paneb kaheseisuga kolme välja. Minul oli viimasel veerandil saadud ainult üks hinne ja see oli kaks. Aga lootsin, et kuna minu eelmiste veerandite hinded on kõrgemad, tuleb aastahinne kokku samuti kõrgem. Õpetaja tahtis mind veel küsida.

Mets kasvab

Kuskil paksu metsa vahel
vulisevad ojad.
Jõed on nendest suuremad,
kuid jõed on nende pojad.

Iga aasta pikemaks
kasvab inimsugu.
Ükskord elas hiiglaseid,
veel räägib muinaslugu.

Kollid ei kao

Koolitee peal kummitasid
lapsi hirmsad kollid.
Lapsed kartsid kooli minna,
pärast olid lollid.

Presidendiks valiti,
kuid mõistust oli vähe.
Kollid nüüdki tulistasid
presidenti pähe.

Esmaspäev, jaanuar 11, 2010

Harjumused või sõnavara?

Ajalehes kirjutati, et inimeste internetikasutamise harjumused on muutunud - varem olevat surfatud, nüüd jälgitavat kindlaid portaale. Aga võibolla on muutunud hoopis sõnavara? Varem kasutati sõna "surfama", nüüd "guugeldama". Kui surfamisest räägiti, siis ei olnud veel otsingumootorit Google, vaid kasutati mitmesuguseid teisi. Kui vaadata, kuidas minu blogisse satutakse, siis kõige rohkem tullakse ikkagi Google'i otsinguga, mitte ei jälgita blogi pidevalt. Mulle vaieldi vastu, et surfamine on sihitu võrgus liikumine ja guugeldamine millegi konkreetse otsimine. Aga ma mäletan ka konteksti, milles surfamisest räägiti. Kui kasutasin kursusetöös võrgus leiduvaid materjale, nimetas juhendaja seda surfamiseks. Kursusetöö kirjutamine aga on sihikindel tegevus.

Asetäitja

Vaatasin Tõnissoni raamatu koostamiseks materjale läbi. Tõnisson kirjutas ühes kohas ülevaate välisriigis toimunud konverentsist ja ütles, et tal olid volitused seal osalemiseks juba sellega olemas, et ta kohale läks. Algul tundus mulle see väide liialdatud, aga seejärel mõtlesin, et võibolla see oli vaba osalemisõigusega konverents, nagu tänapäevalgi. Mulle oli taotletud ühest fondist raamatu koostamiseks uurimisstipendiumi. Varem olin ühest kohast juba 5000 krooni saanud, nüüd sain uuest kohast 10 210 krooni. Seoses sellega tegi fond ettekirjutuse, mitu tundi päevas ma pean töötama ja et ma pean raamatu valmis saama aastaga. Muidu ma poleks nii kiiresti saanud, aga üks aasta olin juba töötanud. Samuti kirjutati ette, et raha kasutamise perioodil ei tohi ma suitsetada ega alkoholi tarvitada. Seda ei teinud ma nagunii. Aga küsisin, kas palaviku korral ei tohi ka alkoholi tarvitada. Siis nägin, et ekraanil on veel link "Muu alkoholitarvitamine". Selle all oli öeldud, et õhtuti pärast tööpäeva lõppu võib siiski mõned pitsid juua. Minu arvates üle ühe pitsi oli juba väga suur kogus. Meile tuli uksetaha riidepoe agent. Ta ütles, et ema ise soovis selliseid riideid, mis selja paljaks jätaksid. Mina ja ema kuulasime seda juttu tagatoas. Ema ütles, et tema pole selliseid riideid soovinud. Aga võibolla ta oli öelnud riide nimetuse, mida ta osta soovis, ja sellest tehti selline järeldus.

Minu blogi malesissekannetele oli viidatud minu maleblogi nime all. Minu blogi nimi oli Simo13. Nüüd avastasin, et Andres J. blogi kannab selle eeskujul nime Andres12 ja selles on ka malerubriik. Mõtlesin soovitada sellele ka viidata. Tegelikult oli tegemist kunstiblogiga ja male tähendas seal maleteemalisi maale. Klaus oli ka oma nime kunagi blogis arvudega sidunud, aga Klausi puhul ei olnud need järjekorranumbrid, vaid aastaarvud, mis näitasid, mis aasta parajasti käes on. Andres J. oli läinud kunsti õppima. Tal oli Raekoja platsil kunstiateljee. Läksin sinna. Andrese pildid olid vineeril. Ta tahtis ühe vineeritüki sisse auku puurida, et seda üles riputada, aga puuri all murdus vineer pooleks. Ütlesin, et väikest vineeritükki on vist raskem puurida kui suurt. Andres vastas, et ongi. Ateljeesse tuli veel palju muid inimesi, kes ka lahkusid enne mind. Kui nad läinud olid, avastas Andres, et keegi neist oli talt palju asju ära varastanud. Hakkasime vaatama televiisorist ühte vana Eesti filmi.

Väideti, et asetäitja teeb alati sama head tööd nagu põhitöötaja. Sellega ei olnud ma nõus, sest üks asetäitja oli laps ja ma teadsin, kui raske on lusikaga sööma õppida.

Pühapäev, jaanuar 10, 2010

Ajavormid

Keegi on arvanud, et eesti keeles tulevikuvormi puudumine näitab, et eestlastel ei olegi tulevikku. Aga kas ei või seletada ka vastupidi, et eestlastele on tulevik nii tähtis, et see on juba samahästi kui käes, sama hea kui olevik?

Peterburi pood

Helina küsis mult luba minna ühe poisi poole. Ütlesin, et kui tahab, siis mingu. Sellest päevast peale hakkas Helina viibima kodus ja selle poisi pool vaheldumisi. Kuni ühel päeval ei tulnud ta enam üldse koju tagasi. Viimane kord, kui teda nähti, läks ta koos ühe teise tüdrukuga üle autotee. Helle-Reet küsis mult, kas Helina on narkoarst. Vastasin, et mina ei tea. Helle-Reet ütles, et üks sellenimeline tegi talle sünnituse ajal narkoosi. Vastasin, et aa, muidugi-muidugi. Üks vanamees rääkis, et taasiseseisvumise järel saadeti Helina suguseid aktiivsete inimeste juurde, et nad rahvusliku poliitikaga ei tegeleks. Sellega ei olnud ma nõus, sest mina ei olnud aktiivne inimene. Ühel poisil oli plaan, et võiks minna üle aia naaberaeda. Mina mõtlesin, et naaberaeda võiks minna kohe. Hakkasin minema, aga samal ajal sisenes aeda koos mõnede inimestega üks suur koer. Hakkasin taganema. See koer tahtis minu sõber olla, aga mina kartsin teda. Kui ta hirmu lõhna oleks tundnud, oleks tal sõprus üle ka võinud minna.

Sain kasseti ühe poole täis lindistatud. Mõtlesin, et võiks enne teisele poolele lindistama hakkamist kõigepealt esimese poole läbi kuulata. Küsisin ühtedelt väikestelt poistelt, kas nad lugeda oskavad. Nad vastasid, et ei oska. Näitasin kaardilt, et see on Eesti. See oli kaart, kus oli mitu riiki ja Läänemeri, aga mitte kogu Euroopat. Mulle oli kunagi esimest korda Eestit näidatud samasuguselt kaardilt. Kuigi poisid olid öelnud, et nad lugeda ei oska, lugesid nad nüüd leppemärkide seletused ette.

Kristel kirjutas mulle, et Helina käib Peterburi poe ees istumas. Mõtlesin vastata, et ma ei saa sellest kirjast midagi aru, kirjutagu selgemalt. Segaselt võib kirjutada blogis, kui ta tahab, et kõik aru ei saaks. Olin mõelnud, kas ma ei peaks Kristelile kirja saatma, alles nüüd märkasin, et tema kirjutas mulle esimesena. Peterburi poe all oli vist mõeldud Tallinnas, mitte Peterburis asuvat poodi. Selle nimi oli vist Peterburi pood, mitte Leningradi. Aga kui ma oleks läinud selle ette Helinat otsima, oleks võinud juhtuda, et just sellel päeval teda seal ei ole. Helina ja Kristel õppisid mõlemad Tallinna Ülikoolis sarnast eriala, seetõttu võisid nad üksteist tunda. Ühelt üliõpilaselt küsisid kaasüliõpilased, kas ta tunneb poes kursusekaaslased ära. Ta vastas, et ei tunne. Seepeale tegi küsija imelikke hääli. Andsin voodist tema suunas õhku jalahoobi. Tahtsin karistada imelike häälte tegijat, aga see, keda mõnitati, võis arvata, et minu liigutus on ka tema vastu suunatud. Kõndisin koos ühe mehega raudtee äärt mööda. Ta rääkis, et oli saatnud minu andmed tutvustamiseks raudteele, aga oli öeldud, et see on anakronism, ma olen juba ammu tuntud. Vastasin, et mees ise on minu andmeid juba varem sinna saatnud. Mees ütles, et tema ei mäleta. Kõndisin mööda metsavahelist teed, mille ääres istus inimesi. Mõtlesin, et kui isa ükskord metsas herilasepessa astus, siis tal vedas, et ta ainult ühelt herilaselt nõelata sai, vahel saab palju rohkematelt korraga. Mina sain praegu nõelata kolmelt mesilaselt. Kui olin ohutusse kaugusesse jõudnud, ütlesin, et kolm nõelamist, olen pääsenud. Läksime teatrisse. Tavaliselt istub publik saalis, kust on parem vaade, aga mina läksin lava taha, sest tahtsin haritud inimestega juttu ajada. Kui olin eelmine kord teatris ekskursioonil käinud, oli öeldud, et jalanõudega lavale astuda ei tohi. Lavatagustes ruumides vist tohtis. Üks mees ütles, et seal ruumides ei tohi üldse käia. Vastasin, et olen varem ka käinud. Liikusime reas mööda treppe ja koridore. Seina ääres seisis üks naine, keda ma kallistasin. Aga see oli ohtlik, sest ta oli nii peenike, et võis pooleks murduda. Magasin oma voodis. Ema käis vist minuga midagi rääkimas, aga ma ei saanud läbi une jutust aru. Ärkasin üles, aga tegelikult unenägu jätkus. Mõtlesin, et nüüd saab seda niimoodi edasi arendada, et tulen voodist välja. Voodist välja tulles mõtlesin, et selles unenäos ma vannituppa ei lähe, muidu võib jälle ärgata. Aga hakkasin siiski minema, sest vannituppa minek oli kõige lihtsam lahendus. Tavaliselt unenäos vannituppa minnes vannitoa tuli kohe ei sütti, aga täna küll süttis, nägin seda juba enne ukse avamist uksepraost. Vaatasin, kas see tõesti põleb. Ta põles ja ei kustunud. Vannitoas oli uksel kaks riivi. Panin need kinni, aga riivid olid nii lühikesed, et ust oli ikkagi võimalik väljastpoolt avada. Sellest hoolimata otsustasin riided seljast võtta. Aga nagu ma kartsingi, kätega riiete puudutamise peale ärkasin kohe voodis. Mõtlesin, et kui ma unenäo üles kirjutan, siis Kristeli nime ma välja ei kirjuta. Hakkas tunduma, et unenägu tegelikult jätkus.

Laupäev, jaanuar 09, 2010

Kokkupandav lehm

Vaatasime minu ja Klausi vanu joonistusi. Ema ütles, et mina ja Klaus joonistame sarnaselt, ainult et Klaus joonistab paremini. Lõin emale pehme asjaga vastu nägu ja ütlesin, et kui ta veel Klausi joonistusi paremateks nimetab, siis löön veel. Olin kirjutanud aruande selle kohta, kuidas ma kodus tööd teen. Selle asutuse töötajad, millele olin aruande kirjutanud, olid praegu meie pool ja võisid näha, et tegelikult ma täna ei tööta. Läksin isa toast oma tuppa. Seal olid põrandal mänguasjade tükid. Tükkidest tuli kokku panna plastmassist lehm. Panin tähele, et selle pea on inimese peast väiksem. Seni olin arvanud, et lehma pea on suurem. Lehm oli küll inimesest suurem loom, aga tal oli vähe mõistust, seetõttu tema pea nii suur ei olnud. Aga võis ka olla, et päris lehmad olid suuremad, sest mänguasi oli ainult mudel. Tükkidest tuli kokku panna üks masin.

Meie peres austati traditsioone ja kui Klaus oli minu vend, siis puutusime kogu elu kokku. Aga teised inimesed traditsioone ei austanud. Krister oli küll üks kord mind oma sünnipäevale kutsunud, aga rohkem mitte. Iga aasta Kristeri sünnikuupäeval oli mul päev läbi halb olla, et mind peole ei kutsutud. Olin leidnud võrgust Helina uue blogi. Tahtsin seda iga päev lugeda nagu tema varasemaid blogisidki. Mõtlesin, et selle blogi üles leidmisest ei hakka ma talle teatama, muidu ta kustutab veel selle ka ära. Aga kindel ei saanud olla, et see ikka Helina oma on, sest blogi pealkirjas sisaldus muuhulgas sõna "õllepoes", aga ma ei uskunud, et Helina õlut jooks. Ja ühe sissekande kohta oli kirjutatud, et see on alustatud Pariisis ja lõpetatud Tartus, aga ma ei uskunud, et Helina ühe päeva jooksul kahes linnas viibiks. Ekraani pilt nihkus paremale ja nähtavale ilmusid reklaamid. Võibolla see ei olnud Helina blogi, vaid reklaamiblogi. Sel juhul blogi omanikud pidid nägema, et ma seda külastan ja eksikombel Helina omaks pean. Aga mõtlesin, et esialgu jälgin blogi siiski edasi, sest võibolla see siiski on Helina oma.

Eilsed avangud

Eilse turniiri mängud või nende algused olid umbes sellised:

1. voor
Põvvat-Runnel
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rc3 Ob4 4. Og5 h6 5. Of6 Lf6 6. e3 0-0 7. Rf3 d5 8. a3 Oc3+ 9. bc b6 10. Od3 dc 11. Oc4 Ob7 12. 0-0 Rd7 13. Oe2 Vfe8 14. Rd2 Lg6 15. Of3 Of3 16. Rf3 Vad8 17. h3 c5 18. La5 cd 19. cd a5 20. Vad1 e5 21. de Le6 22. Vd6 Rc5 23. Lc6 Vd6 24. ed Vb8 25. Vd1 Ld7 26. Ld7 Rd7 27. Rd4 Vc8 28. e4 f6 29. f4 Kf7 30. Rf5 Vc4 31. Vd4 Vc1+ 32. Kh2 h5 33. h4 g6 34. Re7 Vc3 35. a4 Ke6 36. Rd5 Vc6 ja ma võitsin ajaga.

2. voor
Runnel-Trohhelev
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. d4 cd 4. Rd4 d6 5. Ob5 Od7 6. Rc6 Oc6 7. Oc6+ bc 8. 0-0 Rf6 9. Rc3 g6 10. Og5 Og7 11. Ld2 Vb8 12. b3 0-0 13. Oh6 Oh6 14. Lh6 La5 15. Le3 Rg4 16. Lg3 Rf6 17. Vad1 Vb4 18. Vfe1 Rh5 19. Le3 Le5 20. g3 a5 21. f4 Le6 22. a3 Vb7 23. e5 d5 24. Vd4 Rg7 25. Va4 Lg4 26. Va5 Rf5 27. Le2 Lh3 28. Lg2 Lg4 29. Le2 Lh3 30. Ra4 e6 31. Rc5 Vc7 32. c4 d4 33. Vd1 h5 34. Vd3 h4 35. Re4. Pärast näitas Metsoja, et parem oli g4, aga sellele järgneks tegelikult Re3. Lõpuks kaotasin ajaga.

3. voor
Harujõe-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Re2 Rgf6 6. R2g3 Re4 7. Re4 e6 8. Of4 Rf6 9. Rf6 Lf6 10. Oe5 Lg6 11. Ld2 Oe7 12. f3 f6 13. Od3 Lf7 14. Og3 0-0 15. 0-0-0 e5 16. Lc3 ed 17. Ld4 Vd8 18. Lh4 g6 19. Kb1 Oe6 20. a3 f5 21. Lf4 Of6 22. Vhe1 Vd4 23. Le3 Ve8 24. Ka1 Lg7 25. c3 Od7 26. Lf2 Ve1 27. Ve1 Va4. Jõudsime odalõppmängu, mille kaotasin.

4. voor
Runnel-Seljodkin
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 c5 4. ed ed 5. Ob5+ Rc6 6. Le2+ Oe6 7. Rgf3 a6 8. Oc6+ bc 9. 0-0 c4 10. c3 Od6 11. b3 cb 12. ab a5 13. Re5 Oe5 14. Le5 Re7 15. Lg7 Vg8 16. Lh7 Kd7 17. Rf3 Kc7 18. Of4+ Kb7. Lõpuks võitsin ajaga.

5. voor
Runnel-Ivainen
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Rf6 5. d4 ed 6. Rd4 Od7 7. Oc6 bc 8. 0-0 Oe7 9. Lf3 0-0 10. Og5 h6 11. Oh4 Rh7 12. Oe7 Le7 13. Rf5 Le5 14. Lg3 Lf6 15. Re3 Vab8 16. Vab1 Vfe8 17. Vfe1 Vb2 18. Rg4 Og4 19. Vb2 Oc8 20. Vb3. Edasi mängisin halvemini ja kaotasin.

6. voor
Kure-Runnel
1. e4 c6 2. Rf3 d5 3. ed cd 4. d4 Rc6 5. Ob5 Od7 6. Rc3 e6 7. 0-0 Rf6 8. Og5 Oe7 9. Ve1 0-0 10. a3 h6 11. Oh4 a6 12. Od3 Ve8 13. b4 b5 14. Re2 Vc8 15. c3 Lc7 16. a4 e5 17. ab Rd4 18. ba Re2 19. Oe2 Lc3 20. b5 Oc5 21. Ld2 Re4 22. Ld5. Varsti lõin valge b ja a etturi, aga pärast seda hakkasin nuppe ette panema ja sain mati.

7. voor
Runnel - V. Lille
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Od7 4. Od7+ Rd7 5. 0-0 Rgf6 6. Le2 g6 7. c3 Og7 8. d4 cd 9. cd 0-0 10. e5 de 11. de Re8 12. e6 fe 13. Le6+ Kh8 15. Rg5 Rd6 15. Vd1 (materjali võitis Lh3) Le8. Ka nüüd oleks võinud mängida 16. Lh3. Lõpuks läks mäng viiki.

Reede, jaanuar 08, 2010

Kodulehekülje pealkiri

Üks loom venitas piklikku asja, nagu oleks see madu. Öeldi, et ühte liiki seeni ei või süia, sest rästikud vahel hammustavad neid ja seetõttu on need mürgised. Ütlesin edasi, et neid ei tohi süia. Vastati, et tohib küll. Täpsustasin, miks ei tohi. Öeldi, et ah et ma mõtlen seda.

Ühel vennal oli jalg amputeeritud, sest sellel oli gangreen. Ta käis ühe jalaga karkudega. Algul oli tundunud, et kui jalg on korda tehtud, pannakse see alla tagasi. Palju polnud sel teemal räägitud. Aga nüüd hakkasin kartma, et kui jalg nii pikalt alt ära on, siis seda tagasi ei pandagi. Kuigi külmutatult pidi seda vist säilitada saama. Teine vend käis ka karkudega, kuigi tal olid mõlemad jalad olemas.

Öeldi, et enamus küsitletuid on Hispaania poolt. Küsisin, mis mõttes poolt, mida nad soovivad, et tehtaks. Maailma riikide valitsused olid omavahel kokku leppinud, et kui mõni inimene läheb välisreisile, siis ei tohi ta seal küsitlustele vastata.

Minu koduleheküljele oli üles serva kirjutatud Kalamaja. Seal linnaosas oli Helina varem elanud. Üks inimene oli mulle öelnud, et talle meeldib minu kodulehekülg eriti selle pealkirja pärast. Ma ei teadnud, kas ta pidas pealkirjaks nime Kalamaja või õiget pealkirja. Kalamaja polnud ma sinna ise kirjutanud, see nimi oli kaasa tulnud vist Helina pildiga. Minu koduleheküljel olid reas teiste inimeste pildid. Oli öö. Magasin oma voodis. Kõrvalvoodis magasid Helina ja palju muid inimesi. Mõtlesin, et võiks Helinaga rääkima minna, ja hakkasin tema voodi suunas roomama. Aga mõtlesin ümber. Jäin küll voodist välja, aga pea panin oma voodi peale. Tuppa kõndis sisse tilluke. Ütlesin talle tere. Minu ette ilmus lapse moodi nägu, kellega hakkasin rääkima. Teised seda nägu ei näinud, aga kuulsid minu juttu. Artur ütles kellelegi, et ma olen ise enda vanaisa. Võidi mõelda, et kui ma väljusin voodist Helina voodi suunas, siis selles suunas tunnen ennast rohkem kodus. Artur rääkis, et saksa keel võib saada inglise keele asemel rahvusvahelise suhtlemise keeleks. Tuppa tuli Parts, kes rääkis eesti keeles. Mina mäletasin, et varem rääkis ta vene keeles. Ütlesin talle, et ta on eesti keele selgeks saanud. Ta vastas, et vahepeal ei olnud see tal meeles. Magasin oma voodis ja rääkisin läbi une. Tundus, et ema tuli vist mind äratama, aga ma ei ärganud.

Mänguderohke nädal

Viimasel ajal olen mänginud mänguloomade, mänguautode, taskuhoki ja kõrraga. Koos kahe vennapojaga, kes varsti saavad aastaseks. Need mängud nõuavad ka mõtlemist, milliseid uusi nalju teha. Aga mitte pingelist mõtlemist, sest lapsele võib sama nalja mitu korda ka teha.

Kui veel minu sugulastest rääkida, siis koostatakse võrgus sugupuud ja seal esineb malemaailmameistri perekonnanimi Karpov. Kasparovi-Karpovi matšides olen olnud Karpovi poolt, kuigi poliitilised seisukohad sarnanevad vast rohkem Kasparovi omadele. Kodus on mul kolm Karpovi venekeelset ja üks Kasparovi eestikeelne raamat. Kahel Karpovi raamatul on ka kaasautor, kolmanda autor on ta üksi.

Täna enne mängima minekut märkasin puhvetis kahte maleteemalist joogiklaasi. Vaatasin, mis sinna õigupoolest kirjutatud on, sest see polnud varasemast meelde jäänud. Ühel küljel on Paul Kerese autogramm ja kiri "Paul Kerese II mälestusfestival", teisel pool "Tartu malenädal 12.-19. X 1980."

Sel nädalal on päevakeskuses toimunud kaks maleturniiri. Esmaspäeval oli kellegi sünnipäevaturniir, mille võitis Seljodkin 5,5 punktiga 7-st, järgnesid Kõiv, Ojaste ja Trohhelev 5 punktiga. Mina ei osalenud. Täna tuli esimeseks Tätte 6 punktiga 7-st, teiseks Trohhelev 5 punktiga ja kolmandaks Arst 4,5 punktiga. Mina olin tagumises pooles 2,5 punktiga.

Esimeses voorus mustadega Põvvati vastu kaotasin etturi, aga võitsin ajaga. Teises voorus valgetega Trohhelevi vastu võitsin ettureid, aga kaotasin ajaga. Kolmandas voorus mustadega Harujõe vastu tahtsin odalõppmängus juba viiki pakkuda, aga siis kahis vastane oda ja hakkas kaksiketturitega edasi tungima. Lasin oda tagasi võtta ja vastane tungis kuningaga minu teise tiiva etturite kallale ja võitis. Neljandas voorus valgetega Seljodkini vastu võitsin avangust keskmängu üleminekul kaks etturit ja lõpuks ületas vastane aja. Viiendas voorus valgetega Ivaineni vastu võitsin vankri viguri ja etturi vastu, aga edasi mängides jätsin viguri ette, ajapuuduses veel lisaks vankri, ja kaotasin. Kuuendas voorus mustadega Kure vastu oli keskmäng mulle halvem, aga keeruline. Vastase paremuse likvideerisin ajapuuduse hinnaga, ajapuuduses panin midagi ette ja kaotasin. Seitsmendas voorus valgetega V. Lille vastu läksin avangus rünnakule, rünnak löödi tagasi ja kaotasin vankri viguri ja etturi eest, lõppmängus kaotasin veel materjali, aga vastane oli ajapuuduses, minu ettur tungis eelviimasele reale ja tegime käikude kordamisega viigi.

Kui mõni partii meelde tuleb, panen hiljem uude sissekandesse.

Neljapäev, jaanuar 07, 2010

Jõuluhooaeg saab läbi

Eile oli kolmekuningapäev. Meil räägitakse, et kuusk peab selle päevani toas olema. Aga ta on veel tänagi. Kuigi juba jõululaupäeval seda tuppa tuues öeldi, et liiga kuiv. Mina oletasin, et kuna ta on väiksem kui varasematel aastatel, siis võibolla ta mahutab vähem vett ja kuivab sellepärast kiiremini.

Aga kolmekuningapäeva tähistasin sellega, et pakkisin kastidesse tagasi jõulumuuskia kassetid. Neid kassette on nii palju, et kõiki jõuluhooajal läbi kuulata ei jõudnudki. Siiski on paljud laulud ühed ja samad, ainult erinevate lauljate esituses. Kuulata jõudsin eesti- ja soomekeelseid linte, saksakeelseni ei jõudnud. Soomekeelsel lindil on muuhulgas laulu "Tiliseb, tiliseb aisakell" tõlge, mille sõnade originaali kirjutas eestlane Julius Oro ja viisi eestlane Leo Virkhaus.

Pühade ajal püüdsin mitte kirjutada poliitikast ega muid vaidlusi. Aga aasta juhatab sisse kohe presidendi kõne, kes on poliitik. Ta räägib küll sel puhul veidi pidulikumas sõnastuses. Lugesin presidendi ja riigikogu esimehe kõnesid ajalehest. President kasutas sellist võrdlust, et pime aeg taandub ja majanduskriis samuti taandub. Aga aasta tagasi oli ka pime aeg ja majanduskriis hoopis süvenes. Riigikogu esimees ütles, et kasutaga töötu olemise aega õppimiseks. On väidetud, et enamus üliõpilasi töötavad ja et õppida saavadki nad ainult tänu sellele, et neil on töö. Kui see tõele vastaks, siis tähendaks töökoha kaotus ühtlasi õppekoha kaotust. Minu kogemus kinnitab, et sissetulek võib tõesti väike olla. Aga minu kogemus ei kinnita, et ilma töötamata ülikoolis käia ei saaks. Kui vanemad saavad toetada keskkooliõpilast, miks nad siis ei peaks saama toetada üliõpilast? Sel juhul ehk tõesti ei saa, kui ta elab teises linnas, aga paljud elavad samas linnas. Mina pärinen paljulapselisest perest, enamus perekondi on väiksemad ja neil peaks raha ühe lapse kohta rohkem jätkuma. Küll mitte juhul, kui üliõpilasel on juba oma lapsed, aga lapsi Eestis eriti ei sünni. Mõnel ilmselt lihtsalt au ei luba vanematelt raha vastu võtta, aga lubab samal ajal halvasti õppida. Või siis kulutatakse raha otsitud vajaduste jaoks nagu auto, välisreisid ja alkohol, mille peale minul ei kulu sentigi.

Eilses lehes vihjati, et Hispaanias moodustavad 25-30 aastased põlvkonna, kes ei saa ei õppida ega töötada. Miks nad õppida ei saa, polnud täpsustatud. Võibolla tõesti sellepärast, et neil pole õppimiseks raha. Aga võib ka olla, et nad on hoopis õppimise jaoks liiga vanad.

Lõikasin poes küüsi

Läksin koos isaga läbi linna. Isa ja Pille kõndisid kitsast serva mööda ees ja mina taga. Minul oli turnimine raskem kui nendel ja vahepeal jäin seisma, teadmata, kuidas ma üldse edasi saan. Läksime majja, kus elasid Helena ja tema õed. Helena küsis esimese asjana, miks minu raamatus kamin sellise koha peal on. Neil oli majas mitu looma. Suur valge loom ei olnud nii ohtlik kui koerad, aga ei saanud ikkagi kindel olla, et ta ühel hetkel kõrri ei karga.

Vaatasin Eesti meistrivõistluste turniiritabelit. Näitasin ühele mehele, et kui ma 1991. aastal esimest korda malelehe ostsin ja sealt esimese asjana Eesti meistrivõistluste tabelit vaatasin, osales seal maletaja Garber, vahepeal ta ei osalenud, aga nüüd jälle. Mees vastas, et matemaatikuid on vaja, ja läks eemale. Mõtlesin, et esimest korda ei ostnud ma malelehte tegelikult mitte 1991, vaid 1990. Läksin teise tuppa. Oli magamamineku kellaaeg. Heitsin ühe voodi peale pikali. Jäin kogemata magama. Mind äratati selleks, et ma voodi vabastaksin, sest selles voodis pidi magama Külaots. Läksin teise voodisse. Kuulsin, kuidas üks vanem naine rääkis, et nemad käisid ühtede võistluste ajal ainult üks kord meeste juures, aga seal oli lisaks palju kavalaid mehi ja naisi. Märkasin, et olin selle naisega samas voodis. Tema oli voodi teises otsas ja hoidis jalgu kronksus, et mina ära mahuks. Lahkusin ka sellest voodist ja läksin kolmandasse. Mängisin Vihmandiga malet. Kahisin h2 kuninga ees vankri, et äkki niiviisi võidab. Seejärel andsin h5-lt lipuga tuld. Vihmand rääkis, et minu seis on läbi. Mul tekkis veel idee, et käia ratsuga b1-a3, andes vankriga a1-lt tuld. Nüüd hakkas ka Vihmandile tunduma, et mina võin võita. Ta hüüdis oota-oota ja püüdis seisu laual taastada, sest nupud olid ruutude keskelt ära vajunud.

Läksin kooli. Seal oli kehtestatud uus kord, et kehalise kasvatuse tundi minejad ei tohtinud väljuda peauksest, vaid pidid seda tegema riidehoiu uksest. Mõtlesin, et kui minul kästakse kaugust hüpata, siis ei hakka ma pingutama, vaid lihtsalt sörgin liivakasti, ilma üldse hüppama hakkamata. Või ma siiski püian hüpata võimalikult kaugele, aga hüpe ei tule siis ka pikk. Läksin riidehoidu. Seal nägin järjest kahte Nõost pärit õpilast, kõigepealt Madist ja seejärel Maitu. Ütlesin Maidule, et minu vend Toomas läheb täna Nõosse malevõistlustele. Või võibolla ta läheb täna võistlema hoopis Tallinnasse, aga mingil päeval ta igatahes pidi Nõos käima. Oli juunikuu. Ütlesin, et mina käisin Nõos võistlustel sügisel - septembris või augustis. Riidehoiust läksin edasi poe ostusaali. Lõikasin sõrmeküüsi. Kaks küünt kukkusid ühe naise ostukärusse. Püüdsin neid sealt välja võtta. Naine ise oli parajasti kärust eemal, aga üks kolmas vanem inimene nägi pealt ja võis mind vargaks pidada.

Kolmapäev, jaanuar 06, 2010

Osa materjali vaatamata

Kirjutasin vanade ajalehtede põhjal uurimistööd. Nii valmis neljaleheküljeline uus ajaleht. Kogu materjali ma ei jõudnud läbi vaadata. Viimane artikkel, mille kirjutasin, rääkis ühes külas toimunud kokkupõrgetest. Seejärel andsin ajalehe Piirimäele hindamiseks. Ta ütles, et neist kokkupõrgetest olen liiga lühidalt kirjutanud. Ma isegi kirjutasin pool vana ajalehe artiklist ümber. Aga kui mina tundsin teemat ainult vanade kirjalike allikate järgi, siis Piirimäe oli ise tol ajal elanud ja teadis sündmuse tähtsust paremini. Sain eksamihindeks nelja. Ülikooli esimestel aastatel olin saanud ainult viisi, aga nüüd olid need asendunud neljadega. Minu konspekteeritud artiklitel oli konspektis kindel numeratsioon, aga märkasin, et eksamihinde puhul on numeratsioon sassi läinud. Number oleks pidanud olema kolmekohaline, aga Piirimäe oli kirjutanud neljakohalise. See tuli sellest, et ta oli vaadanud eelmise järjekorranumbri asemel ainekoodi. Hakkasin järjekorranumbrit parandama, aga see läks mul kogu aeg sassi, nii et pidin üha rohkem üle sodima. Hakkasin neid materjale edasi lugema, mida ma polnud uurimistööd kirjutades läbi vaadata jõudnud. Selgus, et Piirimäel oli olnud õigus. Mina olin arvanud, et kokkupõrked külas ainult ühe päevaga piirdusidki, aga nüüd lugesin, et järgmisel päeval need jätkusid. Kokkupõrked toimusid vabadussõjalaste ja sotsialistide vahel. Seda nimetati Mäntsälä mässuks.

Tõusin Paides hommikul üles. Läksin kööki. Seal ütles isa, et me sõidame nüüd Tartusse. Küsisin, kas kohe. Isa kinnitas, et kohe. Ütlesin, et siis mina ei sõida, sest ma ei ole veel söönud. Võibolla isa ei teadnud, et ma alles nüüd tõusin.