Trükitähtkujud

Luuletused ei ole mitte ainult sõnade ja kirjavahemärkide jada, vaid neil on ka kindel kirjapilt ridadeks murdmise ja salmideks jagamise näol, seetõttu võib neid nimetada trükitähtede tähtkujudeks. Ainult et mõni luuletus on kirja pandud hoopis kirjatähtedega, siis ka kirjatähtede tähtkujudeks. Kas kirjatähtedega kirjutatud luuletuse avaldamine trükitähtedega ei ole juba selle muutmine?

Küsisin, mis on sõna, mis ühendaks trükitähed ja kirjatähed, aga eristaks neid taevatähtedest. Vastati, et selliseid sõnu on palju - kirjatäht ise laiemas tähenduses, tähemärk, pookstav ja kriksadull. Viimasel oli sõnaraamatus küll natuke kitsam tähendus antud.

Kui luuletusel erinevalt proosast on ka kindel välimus, kas ei võiks neid siis ka värvida, nagu lisaks mustvalgele kunstile on olemas ka värviline? Mõnes raamatus kindlasti ongi erinevat värvi tähti kasutatud, aga kas ei võiks olla iga täht erinevat värvi ja seejuures värvid autoriõigustega kaitstud? Ja ka taustavärv. Magistriõppe seminaris räägiti, et arhiividokumentide võrku panemine pole kõige lihtsam probleem, sest keskajal võis erinevat värvi paberil kirjadel olla erinev tähendus.

Malepartiisid küll ei tule ridadeks murda, aga nende kirjapilt näeb välja siiski hoopis teistsugune kui proosatekstil, sest sõnad on lühemad ja sisaldavad rohkem numbreid. Kui kiirmaleturniirilt tulles kirjutan partii blogisse, siis võibolla keegi seda järgi ei mängi, aga endale mulle meeldib üleskirjutusele lihtsalt silmadega peale vaadata. Osalt meeldib see kindlasti ka sellepärast, et kirjutan neid mälu järgi. Aga ilusad on ka ajalehtede malenurkades avaldatud partiide tekstid, kuigi seal mingit minu osalust ei ole.

Vast ei ole siiski päris täpne öelda, et proosal kindlat väljanägemist ei ole, sest ka see murtakse lõikudeks, lõik on lihtsalt pikem rida. Aga proosalõikude vastu siiski nii suurt austust ei tunta. Kui saata ajalehele artikkel, tehakse seal taandridu juurde ja lisatakse isegi vahepealkirju, vahel vahetatakse välja ka põhipealkiri. Minu raamatu võrguarvustuses oli raamatut pikalt tsiteeritud, aga taandread vahelt välja võetud. Mõned arvavad, et kui uus lõik algab lehekülje esimeselt realt, siis ei ole vaja taandrida panna. Niiviisi võib teistsuguse formaadiga kordustrükki või tõlget ette valmistades tekkida segadus, kas tegemist on uue lõiguga või mitte. Ka luuletuste kordustrükkide puhul on kasutatud vägivalda - vahel jäetakse ära pealkiri, ühes raamatus olid originaalis vasakule joondatud read asendatud paremale joondatutega. Igasugune vägivald teksti kallal võib esile kutsuda autori pahameele.