Teisipäev, mai 31, 2011

Aabitsakuke luigelaul

Lindude tarkus võib lõppeda otsa,
linnud süiakse lihtsalt ära.
Rahvas topiseid tahab ka osta.
Kaebavad, lind teeb linnas kära.

Munadest tulevad uut moodi pojad,
lendavad talveks kosmosesse.
Voolama pannakse vereojad,
voolavad kütuseks autodesse.

Uued tsoonid

Tartu kesklinnas oli palju söögikohti. Nii oli oht, et tekib kiusatus sageli süia osta. Varem ma olingi seda teinud. Liikusin mööda Tartu tänavaid roomates. See oli osa ühest võistlusest. Osad roomamise asemel liikusid kahel jalal. See andis neile eelise ja nemad liikusid kiiremini.

*
Lamasin voodis. Klaus tuli minu tuppa midagi ütlema. Seejärel ütles Henn, et ma pole piisavalt tark. Ütlesin, et ta peab vist ennast minust targemaks, enamus inimesi peab ennast teisest targemaks. Küsisin, kuidas ta saab ennast minust targemaks pidada, kui ta on minust noorem. Magasin. Kuulsin läbi une kahtlaseid hääli. Ma ei osanud ärgata ja röökisin õudusest. Hiljem ma ei viitsinud enam röökida.

*
Meikar oli saatnud mulle kirja. Vastasin sellele, et lisaks Euroopa Liidu küsimustega tegelemisele tuleb koostada ka Eesti regionaalarengu plaan. Meikar oli vist lootnud, et ma midagi ei vasta, aga ma kritiseerisin kahte tema kirja järjest. Euroopa Liit koostas ise Eesti regionaalarengu plaani, mille järgi Eesti jagati umbes kolmeks tsooniks, mille piirid olid umbes ringjoonte kujulised. Eesti oma maakondade piirid olid täpselt maastiku järgi kujundatud, aga need uued piirid olid suvaliselt tõmmatud ja piiri lähedal elavatel inimestel võis olla kaardi järgi raske aru saada, millisesse tsooni nad jäävad.

*
Sõitsime autoga ühte maakohta sugulaste juurde. Üks naine tahtis autost maha minna teistest natuke maad varem. Ta ütles, et oda läheb varem maha. Tema maja oli seal. Aga see ei tähendanud, et ta ei tuleks meiega sama maja juurde odana malet mängima.

Tähed paistavad

Esmaspäev, mai 30, 2011

Rinnamärk


Sahtlipõhjast tuli vastu AVRO turniirile pühendatud märk.

Liimine nali

Täna oli viimane kuupäev, millal ma sain lasta ülikoolis endale ühe asja eest punkte kirjutada. Aga ma ei läinud ülikooli hoonesse sisse, vaid istusin selle ees autos. Kui tööpäev lõppes, tuli ametnik hoonest välja ja ütles: "Häbilugu, meie teenuseid ei kasutatud." Kui mul neid ainepunkte ei olnud, kaotasin õiguse saada magistrikraadi. Aga mul oli diplom juba olemas. Õppejõud olid mulle diplomi välja kirjutanud ja olin selle aktusel kätte saanud, aga ametnikud ajasid taga formaalseid nõudmisi. Minu õppekavas seda ainet ei olnud, see oli tulnud alles nooremate üliõpilaste õppekavasse ja minult ei oleks pidanud seda nõudma. Olin saanud kõik astmed atesteeritud, aga see aine oli üldõppes, mistõttu selle tegemata jätmine jäi kahe silma vahele. Leidsin, et ma ei pidanud seda tegema, sest mul oli kaks ülepunkti. Ja kui selle aine punktide nõue tuli juurde, siis olid mul punktid täpselt täis. Ütlesin ühe maja teisel korrusel Tulvale, et kui minu magistrikraadi tahetakse tühistada, siis vaidlustan selle kohtus. Läksin trepist alla. All tuli mulle meelde, et magistrikraadi ei saagi mult ära võtta, sest seda pole ma kätte saanud. See, mis võidakse ära võtta, on bakalaureusekraad. Aga olin otsustanud, et ma ei tahagi magistrikraadi, sest mul oleks kaitsmisel halb olla. Nüüd hakkasin siiski kahetsema, et lasin magistrikraadi omandamise võimaluse käest, sest see oleks olnud mulle jõukohane. Isa poleks aru saanud, miks ma viimasel hetkel õpingud katkestasin. Ütlesin Kristerile, et reedel oli viimane võimalus punktide sissekirjutamiseks, aga eelkaitsmisel ei öeldud minu magistritöö kohta ühtegi head sõna. Krister rääkis, et ühe maletaja magistritöö kaitsmisele tulid trennitüdrukud, kes oskasid näha varainte, mis ülikooliinimestele märkamatuks jäid. Enne kaitsmise algust rääkisid nad: kell on 16, kell on 17, kell on juba 18. See ajas kaitsja juhendaja vihale ja ta otsustas kraadi andmata jätta. Juhendaja ütles: ise olete laager, ise olete kari, teen ettepaneku päevakorrapunkti mitte kinnitada. See tähendas, et kaitsmise tulemus ei sõltunud ainult sellest, mis kaitsja ise tegi, vaid ka sellest, kes on tema sõbrad, kes kaitsmisele tulevad.

*
Läksin kooli. Jõudsin riidehoidu. Meie klassi riidehoiuruumi ukse kõrval seinal oli plakat, et täna tulevad meie klassiga kohtuma igasugused poliitikud. Eile olin ühe poliitikuga rääkinud. Mulle tuli meelde, et täna on esimene aprill, järelikult oli tegemist aprillinaljaga minu eilse kohtumise peale. Küsisin, kas ma veel liigutada saan. Kartsin, et olin plakati lugemise ajal liimiga kinni kleepunud. Ma ei hakanud liigutamist proovima, aga ütlesin, et ma ei saa vist enam liigutada.

*
Läksin riidepoodi. Valisin endale välja uue kampsuni ja seisin sappa. See kampsun meenutas mulle tüdrukut. Üks selline oli mul juba olnud. Helistasin ühele mehele, millise kampsuni ma välja valisin. Tema ütles, et ma valisin selle tema naise järgi, sest selle kampsuni nimi on tema naise perekonnanimi. Sama hästi oleks mees võinud öelda, et see on tema enda perekonnanimi.

*
Toimus rahareform. Rahaauto seisis kõnniteel. Aga reformiga olid seotud probleemid, mistõttu inimestele ei hakatud raha välja jagama. See ajas lõpuks vihale, sest nädal läks mööda, aga inimestel polnud millegagi maksta. Kui Tõnisson oleks seda olukorda näinud, oleks ta korda majja lööma hakanud.

Nägu värvipliiatsiga

Pühapäev, mai 29, 2011

Äärmusluse vormid

Fašism sündis Itaalias. Võiks ju hinnata, kui keegi midagi uut välja mõtleb. Kõik fašistidega liitunud ei olnud ilmselt halvad inimesed. Uue asja puhul on mõningane naiivsus andestatav. Saksa natsid tulid võimule hiljem ja oleks võinud Itaalia fašistide vigadest õppida, aga seda nad ei teinud, vaid arendasid oma režiimi veelgi koledamaks. Neofašistid on võibolla õppinud, aga poliitiline vägivald ei ole puudunud ka Teise maailmasõja järgsest elust. Skinnheedid jätkavad sellega siiamaani. Itaalia fašism oli inimlikum kui Saksa natsism. Eesti vabadussõjalased omakorda olid inimlikumad Itaalia fašistidest. Mida kaugemale demokraatiast, seda ebainimlikumaks tavaliselt muututakse.

Telefoniautomaatide kaotamise järel

Mul oli kirjanduse majas raamatuesitlus. Kui kohale jõudsin, ei olnud minu üllatuseks veel üritusega alustatud, aga just sel hetkel alustati. Ma pidin olema üks kolmest esinejast. Iga esineja pidi rääkima oma raamatust. Üritus toimus vabariigi aastapäeval. Raamatuesitlused toimusid sageli pühade ajal. Eelmine kord olin esinenud oma sünnipäeval.

*
Meil oli kodus klaver. Klaverit mängides pidid tekkima kindlad hääled. Kuusel põlesid küünlad. Need küünlad, mis olid lõpuni põlenud, süütasid oksa. Süütas isegi üks küünal, mille põlemine oli alles poole peal. Püüdsin tuld ära puhuda, aga see seekord ei kustunud, sest tuli oli nii tugev. Lootsin, et ta lõpuks kustub. Lõpuks kustusid oksad ilma puhumatagi.

*
Toas oli kuusk. Ema tegi midagi selle okstega. Üks tüdruk hakkas ema peale karjuma. Ta küsis, ega ema okkaid kokku ei lükanud. Tüdruk lisas, et kõige rohkem meeldis talle kirjanike suvila aias, sest seal oli üks hektar parki. Ma ei teadnud, kas ta nimetas pargiks ainult seda osa aiast, kus puid oli kõige tihedamalt, või kogu puude osa.

*
Suures toas olime mina ja Toomas. Põrandal olid mänguasjad. Need tuli kokku korjata. Hakkasin klotse kasti tõstma. Kui oleks asetanud iga klotsi teise klotsi seljale, oleks nad ära mahtunud, aga nii nagu mina panin, võis kuhi peale tulla.

*
Lugesin isa vana luulekogu. Tiitellehele oli kirjutatud, et see on tema magistritöö. Küsisin, milline ta magistritöö päriselt oli, kas oligi luulekogu. Isa vastas, et päris magistritöö oli ikka uurimus. Ta ütles, et meile tuleb see kasuks, et me oleme osa elust uurimistööle kulutanud. Mõtlesin, et mina kulutan kogu elu. Ilmus uus ajalooteemaline raamat. See maksis 900 krooni. Inimestele vist ei meeldinud, et see nii kallis oli. Seetõttu ütles üks neist, et ta teab, see on töö. Isa vastas, et töö muidugi.

*
Läksime ühe väikse asula postkontorisse. Rääkisin, et varem oli hea, kui ma mõne asula postkontori telefoniautomaadist kõne võtsin, oli näha, et minu number ilmub samas ruumis viibija mobiiltelefoni ekraanile. Vend vastas, et see on jah hea. Mina ütlesin, et aga nüüd on telefoniautomaadid ära kaotatud. Räägiti, et oli üles leitud üks meie sugulane, kellest oli varem arvatud, et ta suri palju aastaid tagasi. Vahepeal oli tal sündinud palju lapsi ja lapselapsi, kellega saime nüüd samuti tuttavaks. Aga öeldi, et osad lastest jäid nimekirjast välja. Vanaema rääkis, et kui ühest inimesest kirjutatakse ajalehes mitu korda, ei saa iga kord fotot juurde panna. Aga ta lisas, et kui tegemist on vana inimesega, siis võiks seda siiski teha - las kogu kool haugub.

Roheline nägu

Laupäev, mai 28, 2011

Sirelid

Sirelitelt õnne otsinud olen Peedul vanaema suvilas. Pika otsimisega võis leida nii mõnegi õie, millel oli õielehti rohkem kui neli. Mõned arvavad, et sellised tuleb ära süia, aga seda ma pole vist teinud. Leidsin ka sellise õie, millel oli kuskil 14-16 lehte. Vanaema ütles, et ma paneks selle raamatu vahele, siis on hea külalistele näidata. Püüdsingi seda säilitada, aga kui ta ära kuivas, pudises ta tükkideks. Kuskil mujal nägin sirelit, millelt õnne otsimine tundus mõttetu, sest viielisi õisi oli liiga palju.

Paides kasvasid samuti maja kõrval sirelid, aga seal käisime tavaliselt ajal, kui nad ei õitsenud. Seevastu kasutasime seal sirelilehti mängurahadena. Lapsed olevat vanasti kasutanud mängurahana lepalehti, või vähemalt inflatsioonis väärtusetuks muutunud raha nimetatakse lepalehtedeks, aga meie kasutasime lepalehtede asemel sirelilehti. Need olid ilusad siledad. Tartus nägin ka selliseid sireleid, millel tuli vist külge sireliõis, aga lehed polnud üldse sirelilehtede moodi, vaid koledamad.

Peedul kirjanike suvilas kasvasid jasmiinid, sarapuud ja vist ka sirelid. Ühel korral võtsid naabrid oma aias murdumisohtlikke puid maha, aga autod ei mahtunud nende oma väravast sisse. Siis nad sõitsid läbi meie aia, mida autod lõhkusid. Langetatud puud viidi läbi meie aia teise naaberaeda ja selleks võeti aia äärest põõsaid maha. Avaldasin rahulolematust, et seda tehti ilma meie luba küsimata. Naaber tuli pahandama, et autod peavad ju kuidagi läbi pääsema. Ta ütles, et põõsad taastuvad mõne aastaga, aga kahju on majadest, mis meie aias lagunevad. Tegelikult ei kuulunud suvila siis enam kirjanike liidule, maju oleks pidanud hooldama ülikool.

Lillad sirelid hakkasid mulle meeldima eriti aastal 2000. Nimetatud aasta kevadel hakkas mulle algul kõik väga ilus ja kurb tunduma, seejärel langesin depressiooni ja ilumeel kadus peaaegu täielikult. Tänavatel jalutades püüdsin siiski midagi ilusat leida. Ja üks ilusamaid asju oli lilla sirel, mis sel ajal õitses. Valged sirelid on mulle vähem meeldinud.

Nagu sirelid, nii jagunevad ka ristikheinad valgeteks ja lilladeks, kuigi lillat nimetatakse ametlikult vist punaseks. Ristikeheinte puhul on mulle ka lillad rohkem meeldinud. Lilla ristikhein on pikema varrega ja teda imedes tuleb suhu magusam maitse. Neid imesin eriti aastal 1986 Kaunase puiesteel natuke enne sealt ära kolimist. Olin lugenud läbi esimese kriminulli, kus tegelased suitsetasid. Nii mängisin ristikheina imedes, et suitsetan erinevat marki sigarette. Kuigi ma päriselt kunagi suitsetanud ei ole, arvan, et suitsetamisega kaasneda võivad positiivsed emotsioonid sain juba ristikheinast kätte. Ja vast veel positiivsemad, sest sellega ei kaasnenud tunnet, et ma teeks midagi keelatut või tervistkahjustavat.

Varem Kaunase puiesteel elades hakkasime õnne otsima ka ristikheinast. Mitte õitest, vaid lehtedest. Räägiti, et kui leida nelja haruga ristikheina leht, siis see on õnn. Ühtegi sellist ma ei leidnud. Näitasin vist, et kuue haruga leidsin. Aga õde ütles, et see ei loe, seal on lihtsalt kaks lehte kokku kasvanud.

Sammal lillepotis

Potis, kus asparaagus oli välja surnud, oli nüüd hakanud kasvama sammal. Seda tuli kastma hakata. Ma ei teadnud, kui sageli sammalt kasta tuleb. Võibolla ta võttis hoopis ise õhust niiskust. Uue taime kõrred olid juba hukka minema hakanud, arvatavasti ülekastmise tõttu. Aga kuigi vanemad kõrred olid hukas, olid juba kasvama hakanud uuemad ja terved. Aga need võisid ka veel hukka minna, nagu oli juhtunud teise hukka läinud taimega.

*
Ühes uues kaustas oli hästi palju erinevat muusikat. Isa pani sealt ooperilaulu moodi muusika mängima. Mina tahtsin kuulata sellist muusikat, mis mulle meeldiks. Panin mängima Justamendi CD. Teine Justamendi kassett oli seal veel. Isa ütles minu mängima pandud muusika kohta, et kas nii kohutavat muusikat ka tehakse. Küsisin, kas isa arvab, et tema mängima pandud muusika on parem. Tõnu tahtis öösel magama minna sellisesse tuppa, kus saaks muusikat kuulata. See Justamendi plaat, mille ma mängima olin pannud, ei olnud enam kantri, vaid metallrokk, mida nad viimasel ajal olid tegema hakanud, et elu jooksul stiile vahetada. Seetõttu oli see tõesti nende varasemast muusikast kehvem. Ütlesin, et aga selles on ka nende omapära tunda. Teise kasseti kohta ütlesin, et kantrikassett on neil ka.

*
Hakkasin ennast kraadima. Henn tahtis samal ajal sama kraadiklaasiga kraadida. Ta ütles, et mina ei oska kraadida. See kraadiklaas, mille ma olin võtnud, ei olnud tavaline, sest tal ei olnud peent otsa. Aga üks ots oli siiski peenem kui teine. Kõigepealt tuli elavhõbedasammas alla lüia. Aga igal katsel lõin ta hoopis ülespoole. Ütlesin, et Hennul on õigus, ma tõesti ei oska kraadida. Lõpuks sain aru, et hoidsin kraadiklaasi käes tagurpidi. Aga kuigi nüüd võtsin ta õiget pidi kätte, võis kooliõpilane juba õppida, et elavhõbedat saab ka üles lüia ja simuleerima hakata. Henn võttis välja oma joonistuste kogu. Seal oli ka palju minu pilte. Neid oma pilte, mis olid minu valduses, olin juba pildistanud, Hennu käes olevaid veel mitte. Nüüd oli paras aeg seda teha, sest kogu aeg ei olnud see võimalik. Ühele leheküljele olin joonistanud kaks autot. Leidsin, et pildistada tuleks neid, muidu pildistan ainult inimeste joonistusi. Üks autodest oli kõver. Mõtlesin, et seda tuleks pildistada erinevate nurkade alt, siis saab kõveruse ära peita. Siis taipasin, et erinevate nurkade alt saab pildistada seda mänguautot, mille järgi ta on joonistatud, mitte kahemõõtmelist joonistust ennast.

Muru

Reede, mai 27, 2011

Hiline lumi

Lamasin voodis. Kirikuõpetaja istus voodi kõrval ja rääkis, et minul on maailmas kõige raskem elu. Ta rääkis, et ma määrisin vannitoa seina ära, mistõttu sinna läks elama 60 täid. Läksin vannituppa. Selle seinal olid tõesti putukad. Pesin nad sealt dušiga maha, seejärel läksin ise duši alla. Kui inimesed vannitoast möödusid, siis märkasin, et selle uks ei seisa riivis, vaid on vajunud praokile. Kuna ust sulgeda ei õnnestunud, püüdsin pragu käterättidega kinni katta. Aga inimesed tulid vannituppa ka sisse. Kuna teha ei olnud midagi, siis lamasin lihtsalt kõhuli ja seejärel hakkasin riiulist lugemiseks raamatuid otsima. Klaus ütles, et Grenzstein ütles, et kõige tähtsam on venestamine. Hüüdsin, et seda ta ei öelnud. Grenzstein ütles, et keisri käske tuleb täita, muidu ta teeb pihuks ja põrmuks. Aga see ei olnud kiitus. Isa ütles, et Klaus kuulaks, mida mina räägin.

*
Oli lõppenud pikk maleturniir ja kohe pidi algama uus. Istusime peolauas. Ütlesin, et ei tea, kui palju selle söögi eest peab maksma, võibolla mitte midagi. Küsisin, kas see söögiaeg kuulub eelmise või järgmise turniiri juurde. Sellest sõltus, kas midagi maksta tuli. Rei kutsus mind korrale, kuna ta polnud rahul, kuidas ma lauas istusin. Läksin esimesele korrusele koolimaja fuajeesse, kus üks mees esitas mulle küsimusi.

*
Kõndisime tänaval. Oli maikuu lõpp, aga lumi oli maas ja seda sadas juurde. Hakkasin kartma, et tänavu ei sulagi lumi ära. See oleks tähendanud, et vili poleks saanud kasvada ja oleks olnud oodata nälga. Küsisin, kas meri on juba lahti. Vastati, et veel ei ole, aga kohe läheb. Ütlesin, et siis hakkab lumi varsti sulama.

Kommikarbid kuhjuvad

Täna mängis päevakeskuses malet 10 inimest ringsüsteemis 12 minutiga. Esimesse poolde tulid:

1.-2. Peebo, Tätte 7 p.
3. Trohhalev 6,5
4. Runnel 6
5. Seljodkin 5

Auhinnaks võtsin jälle kommikarbi. Üle-eelmisel nädalal võidetud kommikarpi pole ma veel avada jõudnud, sest söön alles sünnipäevakomme. Ma oleks saanud küll täna valida kommide asemel ka paberirullid, aga eelistasin pidulikumat auhinda.

Täna katsetasin palju selliseid avanguvariante, mida ma eriti hästi ei tunne. Esimeses voorus mustadega Kääbi vastu võitsin kaotusseisust ajaga. Teises voorus valgetega Trohhalevi vastu jõudsin umbes võrdsesse lõppmängu, siis panin kolm etturit ette ja alistusin. Kolmandas voorus mustadega Seljodkini vastu sain parema lõppmängu ja võitsin ajaga. Neljandas voorus valgetega Solovjovi vastu sain materiaalse paremuse, aga ajapuuduses mängisin selle maha ja mäng lõppes viigiga. Viiendas voorus mustadega Volperti vastu oli mul halvem seis, aga võitsin ajaga. Kuuendas voorus mustadega Peebo vastu sain veidi lootusrikkama seisu, aga mäng lõppes viigiga. Seitsmendas voorus valgetega Tätte vastu sain kõigepealt ruumilise paremuse, siis kaotasin kolm etturit, seejärel võtsin kolm etturit tagasi, aga lõpuks sain mati. Kaheksandas voorus mustadega Põvvati vastu võitsin halvemast seisust ajaga. Üheksandas voorus valgetega Metsoja vastu tekkis terav seis mõlemapoolse kuningaseisu nõrgestamisega samal tiival ja ma panin mati.

Inimesed majade vahel

Neljapäev, mai 26, 2011

Pühaduse inflatsioon

Kui kristlased on uusi maid vallutanud, on nad sellega ühtlasi oma usku peale surunud. Polüteistlikud roomlased tegid teisiti, et võtsid vallutatute jumalad oma jumalate hulka. Lisaks kuulutasid nad jumalateks oma elust lahkunud keisreid. Nii kasvas jumalate arv järjest suuremaks. Kergem on kedagi jumalaks kuulutada kui kuulutada teda uuesti mittejumalaks. Aga jumalate arvu kasv tähendab ühtlasi inflatsiooni, sama moodi nagu rahahulga kasv. Lõpuks võtsid roomlased üle ka juutide jumala, kes ei lubanud, et tema kõrval kummardataks mõnda teist jumalat. Sellega jõuti monoteismi. Võibolla monoteismile minek oli ühtlasi vastureaktsioon inflatsioonile. Aga kuigi kristlastel oli vaid üks jumal, austati tema kõrval ingleid ja pühakuid. Ja pühakute arv sajanditega järjest kasvas. See oli inflatsiooni otsast peale hakkamine. Selle inflatsiooni vastureaktsiooniks oli reformatsioon, millega pühakute austamisele tehti Põhja-Euroopas lõpp. Kuigi reformatsioon tegi kiriku pühakute võrra vaesemaks, muutis ta samal ajal maailma erinevate kirikute arvu poolest rikkamaks. Aga katoliiklikes maades on inflatsioon kiirenevas tempos jätkunud. Ma olen küll lugenud, et Püha Jüri ei ole seal enam pühak, seega on sealgi tulnud ette samme vastupidises suunas.

Traagiline viivitus

Jõudsin oma trepikotta. Katsusin postkaste. Igasse postkasti oli pistetud raamatuid, mis kellestki järele olid jäänud. Sinna tuli üks naaber. Mul oli käsi parajasti teise naabri postkastis. Ütlesin, et pistsin käe kogemata valesse postkasti, ma pidin selle enda omasse panema. Olin käe naabri postkasti pannud tõesti kogemata, aga nüüd, kus ma sellele ise tähelepanu juhtisin, võidi arvata, et ma tegin seda tegelikult meelega ja valetan, nagu ma poleks varastada tahtnud.

*
Jõudsime ühe mehe koju. Ta ehmatas, et korteri uks ei olnud lukus. Korteris ehmatas ta veel mitu korda asjade paigutuse üle. Naist ta kodust ei leidnud. Mees otsis maja ümbruse läbi, et võibolla on naine kuskil lähedal, aga ta ei leidnud naist, sest naine oli aknast surnuks hüpanud. Naine tegi seda sellepärast, et mees ei tulnud talle tavalisel kodust väljumise ajal uksele vastu, nagu ta varem oli teinud. Aga mehel oli väike viivitus tekkinud sellepärast, et ta oli pahandanud väljas võõraste lastega. Kui naine parajasti katuselt alla hüppas, olid lapsed redeliga mööda seina üles roninud ja oleks peaaegu hüppamist pealt näinud. Aga nad siiski ei näinud, sest maja külge ehitatud raudredel katuseni ei ulatanud. Need mees ja naine olid mõlemad õpetajad. Päriselt polnud nad üldse abielus, nende kooselu oli ainult kirjaniku fantaasia. Aga raamatut oli kergem lugeda, kui tegelasteks olid pandud reaalsed inimesed, siis teadis, millistena neid ette kujutada tuleb. Väljaarvatud neile inimestele endale, kelle nimesid oli kasutatud, ei saanud see raamat meeldida.

*
Tahtsin avada arvutis Wordi programmi, aga selle ikooni klikkides avanes hoopis Kivisildniku programm. Panin selle kinni, aga teisel katsel avanes see uuesti. Kivisildnik oli selle arvutisse sisse sokutanud. See programm tuli ära kustutada. Õiget Wordi sai avada ainult Start-menüüst.

Kahekorruseline

Kolmapäev, mai 25, 2011

Neofašism

Kui hakati paljastama stalinismi kuritegusid, paistsid demokraatlike maade kommunistid sellest midagi õppivat ja sündis eurokommunismi mõiste. Neofašismi võiks analoogia põhjal nimetada ka eurofašismiks, kuigi juba fašistlik diktatuur tegutses keset Euroopat. Igatahes neofašistidel erinevalt Mussolinist on võimalik ajalooraamatutest lugeda, kuhu Mussolini poliitika välja viis. Neofašistid on pääsenud ka koalitsioonivalitsuse koosseisu. Kui Mussolini ja Hitleri valitsused olid algselt mõlemad koalitsioonivalitsused, kust fašistid ja natsid agressiivsema osapoolena teised välja tõrjusid, siis neofašistide valitsusse pääsemisel see ei kordunud. Aga vahe on ka selles, et peaministri kohta neofašistid saanud ei ole.

Helikopterisõit

Oli inglise keele tund. Õpetaja käskis tõlkida. Teised ei osanud, aga mina jõudsin oma lausete sõnad õigel ajal õpiku tagant järele vaadata ja oskasin. Õpetaja küsis, kes on üldse kodus õppinud. Ainult üks käsi tõusis. Üks tüdruk läks wc-sse, mis asus klassi tagaseina ääres klassiukse kõrval. Mõtlesin, et varsti lähen ise ka sinna. Õpetaja lasi mul neid lauseid, mille ma ära olin tõlkinud, natukese aja pärast uuesti tõlkida. Nüüd ma enam ei mäletanud, kuidas neid tõlkida tuli.

*
Läksime Hiiumaal helikopteri peale, et sõita üle Eesti. See oli mul esimene kord lendama minna. Ma ei teadnud, kuidas tuleb käituda. Reisijaid oli palju ja neid juhendati. Stardi hetkel pidi kinni hoidma, et mitte inertsiga kuskile otsa lennata, hiljem võis lahti lasta. Kui öeldi, et võtke nüüd prooviks torust kinni, võtsid teised ühe käega, aga mina igaks juhuks kahega. Varsti lasksin siiski käed lahti. Kui jõudsime mandri kohale, vaatasin, et helikopter sõidab puulatvadest madalamal. Siis sain aru, et ta lendab ainult mere kohal, maanteedel ta sõidab ratastel. Kartsin, et Venemaa võib helikopteri juba Eesti kohal alla tulistada. Tahtsime sellega jõuda Venemaale. Pärast Poola presidendi allakukkumist oli üks mees öelnud, et tema küll nii loll ei ole, et Venemaale lennukiga läheks, ainult bussiga.

*
Sõitsin bussis. Minu ette istusid Oudekki ja üks teine tüdruk. Nad rääkisid midagi, aga ma ei kuulnud. Küsisin, kellega nad räägivad. Nad vastasid, et nad räägivad omavahel.

*
Lugesin ajalehte. Seal oli foto kirjanikest. Enamus kirjanikke olid mehed, aga üks paljaste rindadega naine oli ka peal. Teisel fotol oli Eesti valitsus. Ühel naisministril olid üleni paljad rinnad. Mõtlesin saata kirja, et kuidas saab keegi sellisele poliitikule valimistel hääli anda, kes selliseid riideid kannab. Kui mina oleksin pidanud selle ministriga kohtuma, oleksin talle öelnud, et kõigepealt pangu ta ennast korralikult riidesse. Lõua alt oli ta riidega kaetud, aga rindade jaoks olid tehtud torud, kust need välja paistsid. Sellesarnase riietusega inimesest oli juba "Sirbis" üks maal avaldatud, nii et see oli vist uus mood. See maal oligi arvatavasti selle ministri järgi tehtud. Naiskirjanikust ei saanud aru, kas ta oli fotol üleni või osaliselt paljaste rindadega. Pille võttis mult pool ajalehte ära. Teisest ajalehest oli ta juba enne poole võtnud. Küsisin, kas ta midagi tagasi ka annab.

*
Fischeri kohta kirjutati, et tema mängis kõik partiid pimesi, ta ei vaadanud üldse nuppude poole, ainult kirjutas käike üles. Nähtavasti tahtis ta niimoodi hoida suuremat treeningu koormust. Aga mõtlesin, et seda ta pidi ikka vaatama, mis käigu vastane teeb. Mõtlesin, et hakkan ka niimoodi treenima. Vaatan igal õhtul tund aega malepartiisid ilma nuppe kasutamata. Siis lähen Eesti meistrivõistluste valikturniirile. Ütlen, et ega ma edasi pääseda ei loodagi, ma lähen sinna ainult selleks, et tugevamate vastastega mängides treenida. Aga ma pääseksin siiski edasi. Ja Eesti meistrivõistlustel võidaksin esimeses voorus Kanepit ja teises Külaotsa. Hakataks kahtlustama, et ma kasutan mängu ajal arvutit, sest mängutase ei saa nii järsult tõusta. Aga kontrollimisel nähtaks, et arvuti pakub hoopis teistsuguseid käike. Jõutaks järeldusele, et ma võitsin mõlemad mängud mitte hea mängu, vaid vastaste vigade tõttu. Mõtlesin, et kui ma niimoodi mõtlen, siis ma võin seda järgmiseks unes ka näha.

*
Oli matemaatika tund klassis 302. Sander hakkas paberile inimest joonistama. Kahtlustasin, et ta joonistab minu kohta pilapilti. Varsti käkerdas Sander selle paberi kokku ja pistis selle nagis ripuvate riiete taskusse. Natukese aja pärast läks õpetaja vaatama, mis seal taskus on, ja leidis selle paberi. Ta luges ette kolm nime, mis Sander oli välja mõelnud ja sinna kirja pannud. Aga õpetaja ütles, et ta saab aru, mis nimede tähed nendesse nimedesse on peidetud. Ta luges need ka ette. Üks oli tema nimi koos minu perekonnanimega. Sander oli selle paberi vist enne kirjutamist juba sealt taskust võtnud. Tahvlile oli kirjutatud, et mindaks näidendi proovi. Eraldi oli kirjutatud, et mina pean kindlasti minema, sest ma olen klassivanem. Ma ei tahtnud minna.

Valged hambad

Teisipäev, mai 24, 2011

Uisutamine

Uisutamas käisin esimest korda Kaunase puiestee maja hoovis. Siis olin nii noor, et see on meeles uduselt, aga kindlasti oli isa kaasas, kes enam hiljem kaasas ei käinud. Järgmistel aastatel hoovi liuvälja ei tehtud, aga lähedal oli suur planguga ümbritsetud liuväli. Pidevalt seda kasutada ei saanud, sest vahepeal oli seal hokitrenn. Trennis käisid vist ainult venelased. Vaatasime nende trenni üle plangu pealt. Trennipoisid pidid karistuseks jää peal kukerpalli tegema, mis neil eriti hästi välja ei tulnud. Uiske jagasime iluuiskudeks ja hokiuiskudeks. Meie perel olid iluuisud. Nendega tänaval kõndimiseks pandi kaitsmed alla. Uisutamisest jäi meelde, et suured tüdrukud tegid jalgadega laineid, mida ma vist hiljem järgi tegema hakkasin.

Ka koolis kehalise kasvatuse tundides pidi kooliõuel uisutama. Seal oli ümber ringrada ja keskel väike hokiväljak. Hokit mängiti vist poisid tüdrukute vastu. Mul oli koolis raskusi enne tundi uisupaelte pingule tõmbamisega. Kodus sai seda teha ema. Meie klassist ühe kiirema uisutajana on meelde jäänud Ivo. Üks paralleelklassi poiss uisutas suhteliselt halvasti, aga just tema pealt õppisin jalgadel püsimist ja hakkasin vähem kukkumist kartma. Pärast seda öeldi, et enda kohta uisutan ma päris hästi.

Klassivend Erik rääkis koduteel, et uisutamise selgeks saamiseks on vaja hokiuiske. Tema olevat alles siis uisutama õppinud, kui sai hokiuisud. Mina seda ei uskunud, sest neil olid teravamad servad, mistõttu nendega tundus olevat veel kergem kukkuda. Nüüd räägitakse vist ka kiiruiskudest.

Pärast kolimist jäi kodule lähim uisutamiskoht Anne kanalile, kuhu tehti samuti liuvälja. Aga ma pole kindel, et ma kunagi seal uisutanud oleksin. Kanalil meeldis mulle rohkem suusatada. Pärast kooli lõppu pole ma kuskil uisutanud.

Tõnu pulmas ütles isa oma kõnes, et Tõnu ja Kadri tutvusid uisutades. Aga samas pulmas korraldati ka viktoriin, kus õigeks vastuseks loeti, et nad tutvusid siseruumis.

Uisutamisega sarnane tegevus on veel jää peal liugu laskmine. Kõnniteedele ilmusid talvel liu laskmise rajad. Ühes kirjandis kirjutasin, kuidas ma ei julge neil liugu lasta, sest keegi võib tõugata. Aga kui aastal 1986 kolisime sellisesse korterisse, kus erinevalt eelmisest on parkett põrandal, võtsin eesmärgiks oma toa uksel parketil sageli liugu lasta, et see libedamaks läheks.

Varitsusoht

Kõndisin maleklubi suunas. Teel kohtusin T. Õunmaaga, kes ütles, et täna on tavalisest suurem turniir, millel on 50 korda suurem osavõtumaks. Seda ma ei teadnud ja mul oli kaasas ainult tavalise turniiri osavõtumaks üks euro. Õunmaa ütles, et ta võib mulle raha laenata. Ma ei hakanud talt raha võtma, vaid läksin ees klubisse sisse. Seal otsustasin, et ma ei osalegi turniiril. Läksin koju tagasi. Teiste jaoks oli tänane turniir tavalisest tähtsam, aga mulle oli tähtis, et mängida saaks odavamalt.

*
Meil oli külas J. Liim. Ta kartis varitsust, seetõttu lahkus ta tavaliselt rõdu kaudu, mitte läbi trepikoja. Nii tegi ta ka täna. Üks vend hüppas rõdult alla Liimi eeskujul. Tema hüppamisel kostis valjem mütsatus ja ta sai haiget. Ta polnud aru saanud, et Liim ei hüpanud, vaid laskus alla kuidagi teisiti. Kui ma oleks välja lobisenud, et Liim lahkub rõdu kaudu, oleks edaspidi rõdu alla ka varitsus panna võidud. Aga rõdu kaudu lahkuda oli sellest hoolimata ohutum, sest oli juba ülevalt ära näha, kas all varitsus on või mitte.

Kõik ühe suunas

Esmaspäev, mai 23, 2011

Kirjutamine on üks kergemaid tegevusi

Blogis on palju rahulikum kirjutada kui Facebookis. Need, kes Facebookiga pole liitunud, arvavad, et see on piltide ülesriputamise koht, nagu nimi ütleb. Mina olen seal rohkem kirjutanud. Aga palju vähem kui blogis. Seal olen sõnastanud mõtted vast küll tihedamalt. Aga enne sellega liitumist ma olin nii lühidalt kirjutamise vastu ja ma võin selle arvamuse juurde tagasi pöörduda. Seal on rohkem lugejaid, aga mul on vaja eelkõige ise lugeda, mida ma kirjutanud olen. Ja seal on ülelugemine raskendatud, sest kui blogisissekanded tulevad mulle postkasti, siis Facebooki omad mitte. Võibolla kuskil on võimalik seadeid muuta et nad tuleks, aga seni on tulnud ainult teiste kirjutatud kommentaarid. Kui mind sünnipäeval lisati sealsesse muusikagruppi, hakkasid tulema teated kõigi sinna üles riputatud muusikavideote kohta. Võtsin selle maha ja jätsin enda arvates peale käsu, et kommentaarid postkasti tuleks, aga kui ma seal kommenteerisin, siis vastused minu kommentaaridele siiski postkasti ei jõudnud. Postkasti tehti mõne päeva eest juurde uus funktsioon, et märkida ära tähtsamad kirjad. Mina pole ühtegi märkinud, aga süsteem märgib millegipärast osad ise. Täna pole ma palaviku tõttu kõigi listide kirju lugenud. Paistab, et mul ei ole kirjutada kergem mitte ainult rääkimisest, vaid ka lugemisest. Kirjutades on kerge keskenduda kirja pandavatele mõtetele, aga lugedes teise autori mõtetele raskem.

Haigused sagenevad

Kui reedel sääsed mul varakult une ära ajasid, tuli juba meelde, et magamatuse korral hakkavad haigused kergemini külge, nagu ma lugenud olen. Pühapäeva õhtuks oligi haigus käes. Täna hommikul oli 39 palavik. Vahepeal langes see nii palju, et lootsin juba, et õhtul ei pea enam aspiriini võtma, aga nüüd ma kaalun juba uuesti võtmist. Ma ei saa aru, ma olen rohkem higistanud kui külmavärinaid tundnud, aga palavik on jälle kerkinud. Praegu peaks kella järgi üks päeva kõrgemaid kehatemperatuure olema. Aga praegu ma tunnen jõudu mõni lause kirjutada, hommikul arvasin, et ma ei kirjuta täna midagi. Põhiliselt olen pikali olnud. Lubasin täna ühe töö üle anda, aga haiguse tõttu jäi see tegemata. Võibolla homme saadan kellegi teisega ära. Aga ma tahtsin minna veel ühte arvu muuseumist otsima ja seda ma küll praegu teha ei saa.

Kätemets

Pühapäev, mai 22, 2011

Isiklik teravus

Vennad kritiseerisid ükskord ühte fotoraamatut, et seal on pildid udused. Mina vaatasin ainult, et ilusad pildid. Kuna mul on miinusprillid, siis minu jaoks olid fotod teravamad kui samad objektid kaugelt vaadates. Aga plussprillidega inimese jaoks läheb arvatavasti foto kauge objektiga võrreldes uduseks ka siis, kui viga pole fotos.

Maa alla kadunud

Läksin korvpallivõistlust vaatama. Võistkonnad kõndisid lavale. Kahe meeskonna kaptenid seisid kõrvuti, aga ei teretanud üksteist. Kommentaator ütles, et nad vaatavad, kas suurem on ühe tähtsus või teise kuulsus. Mängu oli väga huvitav vaadata, seal olid ilusad kombinatsioonid. Läksin seisma ühte nurka platsi serva ääres, kuhu kedagi peale minu ei mahtunud. Kui pidi tulema üks palli väljavise, visati pall kõigepealt minu suunas platsilt välja. Ma ei olnud kindel, mida ma nüüd tegema pean, ja puutusin palli käega. Öeldi, et mina seda puutuda ei võinud. Ühe meeskonna kapten oli Runo. Ta rääkis ühe teise poisiga mängu ajal, et ei tea, mis Runnelist on saanud, ei ole teda mitu aastat näinud, ja Klausi ka mitte. Runneli all mõtlesid nad Tõnut. Ütlesin, et mina olen Tõnu vend, Tõnu on alles. Runo pöördus nüüd minu poole, et mina räägiks Tõnule, et tema vaatas, et Runo on lühike, aga Runost tuli lühikesest kasvust hoolimata hea korvpallur. Rääkisin pärast ühes saalis Tõnule, mida ma olin kuulnud. Tõnu ütles, et tema ebareaalsete asjadega ei tegeleks.

*
Vaatasin aknast välja. Mööda Kaunase puiestee peateed kõndis hulk inimesi. Sellest järeldasin, et buss on just peatusesse jõudnud ja need inimesed tulevad bussi pealt. Tegelikult ei saanud selles kindel olla, sest need inimesed kõndisid linna serva suunas, kus enam palju maju ei olnud. Seisin tänaval, mis jäi kesklinnast veel kaugemale kui Kaunase puiestee. Seal oli palju puid ja väiksed majad. Kuna sinna oli vähe sõitjaid, peatus buss seal ainult üks kord päevas. Ma ei teadnud, mis tunne oleks sellises kohas elada.

*
Maa alla viis käik. Kes olid sellest käigust alla läinud, ei olnud enam tagasi tulnud. Läksin uurima, kuhu nad on jäänud. Käigu lõpus oli suletud uks, mille taha nad olid kadunud. Minu uurimamineku peale saadeti need inimesed tagasi ja nad tulid mulle käigus vastu. Aga kahtlustasin, et võibolla need pole nemad ise, vaid nende koopiad. Maa alt saadeti meile raamatuid ja majas said kõik riiulid neid täpselt täis. Aga mulle hakkas tunduma, et maja suuruse järgi raamatuid saadetigi. Kui maja oleks olnud suurem, oleks neid rohkem saadetud. Tegelikult ma ei teadnud, kas maakera tuumas on elu võimalik. Seal oleks pidanud rõhk nii suur olema, et teeb elu võimatuks.

Lumehelbed

Laupäev, mai 21, 2011

Ettekanne majandusest

Pidin tegema majanduse kohta ettekande. Iga kord pidi pidama ettekannet kaks inimest järjest. Olin kutsunud oma kaasettekandjaks telefoni teel Sandri. Mina olin valmistanud ette pooletunnise ettekande, aga Sander ütles auditooriumi ette istudes, et majandus on lai teema, sellest tund aega rääkida on liiga vähe. Mõtlesin kodus, et kui Sander räägib pikemalt, siis peaksin mina ka oma ettekannet pikendama. Võiksin rääkida lisaks majandusega seotud lapsepõlvemälestusi. Et Nõukogude ajal olid võimule lähedasematel inimestel paremad autod. Tähtsamate isikute autonumbrid algasid 00-ga. Kui meie naabri autonumber algas 00-ga, siis arvasime selle põhjal, et ta töötab tähtsal ametikohal. Ja tähtsamatel inimestel olid musta värvi autod. Nende automark oli volga, veel tähtsamatel tšaika ja kõige tähtsamatel silli. Ei, seda kirjutati SIL. Kui me taksoga sõites istusime esimest korda musta volgasse, ütles õde mulle, et ma peaks meeles, et ma olen musta volgaga sõitnud. Kommunistid pidasid klassivõitlust. Aga kõik klassid on vajalikud. Kommunistid ei arvestanud, et kui nad ühe klassi maha tapavad, kasvab selle asemele uus. Kui praegu venelased tänaval inimesi tapavad, on see klassivõitluse jätkamine. Vaatasin aknast välja. Üks auto sõitis parajasti naabermaja korterile sisse. Läksin ja ütlesin emale ja isale, et nüüd hakkas üks auto majadele sisse sõitma. Ema ja isa tulid vaatama. Soovitasin neil mitte aknast välja vaadata, siis võibolla meid ei rünnata. Oletasin, et puruks sõidetud korteris võis mitu inimest surma saada.

Eesti ajaloo aluskursuse konspekt


Lugemiseks kliki pilt suuremaks.
Selle konspekti põhjal tehtud eksami eest sain kõigist teistest sooritajatest rohkem punkte, vist esikoha 83 hulgas.

Koobas

Reede, mai 20, 2011

Luuletuse tähendus ja tagajärg

Olin lapsena mööbliprakku pistnud ühe luuletuse. Eva ütles, et ta tahab seda näha, see luuletus näitab ühte soovi, kuigi ma võibolla seda ei tunnista. Vastasin, et kõik luuletused väljendavad mingeid soove, vähemalt soovi riimide järele. Selles luuletuses oli nimetatud porgandit. Seletasin, et porgand tähendab seda, et ma sõin toorest porgandit, kaalikat ja kapsast, mitte keedetut, mistõttu mind nimetati jäneseks. Selle luuletusega ma soovisin, et Eesti saaks vabaks, ja saigi. Henn ütles, et tema kirjutas ka ühe luuletuse, milles ta tahtis, et Eesti saaks vabaks, aga ei saanud.

Teine klubi pildistatud

Täna mängis päevakeskuses 12 inimest malet 6 vooru 15 minutiga. Teistest rohkem punkte said:

1. Trohhalev 5,5
2. Seljodkin 4,5
3.-5. Volpert, Metsoja, Ojaste 3,5

Mina sain ühe võidu ja viis kaotust. Halva tulemuse peapõhjus on ilmselt see, et magasin öösel ainult neli tundi. Aga väga unisena ma ennast ei tunne. Mõju võis avaldada ka vähene treenimine ja fotoaparaadi kaasavõtmine, kuigi seda teise klubisse kaasa võttes mängisin hästi.

Mängumaja seest ja väljast on selline:




Põõsassilm ja kroonitu

Neljapäev, mai 19, 2011

Tänased pilved




Kompass

Geograafia õpetaja ütles, et järgmises tunnis peab kompass kaasas olema. Võtsin kodus sahtlist oma vana kompassi. Aga see ei näidanud enam õigesti. Vist oli magnetist kabenuppudega ühes sahtlis hoidmine kompassi magnetit nõrgendanud. Kui ma keerasin kompassinõela, siis ta vahepeal ei proovinud üldse õigesse suunda tagasi minna. Radiaatori lähedal ta radiaatori järgi natuke pööras. Aga siis hakkas kompassinõel ühe objekti ümber kiiresti pöörlema ja peatus lõpuks selle otsas, nagu oleks see poolus. Küsisin isalt, kas meil paremat kompassi ei ole. Isa vastas, et mõned peaks olema. Ütlesin, et on vaja ümmargust kompassi, sest me peame määrama asimuuti, mida me neljadas klassis juba tegime. Isa läks keldrisse. Ta tuli tagasi kahe suure õunakotiga. Harutasin ühe otsast sõlme lahti, aga sidusin kohe kinni tagasi. Isa ütles, et nüüd ma lasin mustuse sisse ja need õunad ei säili. Ometi oleks võinud kohe õuna maitsta. Selgus, et minu seotud sõlm ei olnud veel piisav ja tuli lahti. Püüdsin uut siduda.

*
Keldris oli muuseum. Enne sinna sisenemist öeldi meile, et me paneksime selga mustemad riided, sest keldri seinad määrivad. Ma ei hakanud siiski riideid vahetama, aga püüdsin mitte vastu seina minna. Pärast muuseumist väljumist sõitsime bussis. Kontrollid olid peal. Ütlesin, et pileti leidmine on minu jaoks lihtne. Seepeale küsiti ka minult piletit, muidu võibolla poleks küsitud. Pidin piletit kõigepealt otsima. Kui ma seda näitasin, ütles kontroll, et ma esitasin odavama variandi, ta tahab õige hinnaga piletit ka näha. Selle otsimine võttis aega. Kui ma ta leidsin, oli ta poolik, sest eelmine kontroll oli ta juba pooleks lõiganud. Aga praegune kontroll luges selle sellest hoolimata kehtivaks. Rääkisin pereliikmetele, et Daniel suri vist samal päeval, kui olid Brežnevi matused. Ma mäletan, nagu oleks see päev olnud seotud kahe Danieliga ja ema oleks nagu mulle päevikusse kirjutanud, et ma puudun koolist seoses Danieli surma ja Brežnevi matustega. Ema kirjutas, et Brežnevi matuste ajal on bussid täis, aga seda ma ei öelnud. See pidi olema aastal 1982. Ütlesin Tõnule, et Danieli all ma mõtlen meie sugulast. Väljusime bussist kesklinna bussijaamas. Näitasin kinotahvlite poole, et sinna pandi vist tol ajal infotrmatsioon Brežnevi matuste kohta välja. Mulle tuli meelde, et Brežnevi eesnimi ei olnudki Daniel, vaid Leonid.

Saar

Kolmapäev, mai 18, 2011

Veel kleepekaid




Lisan sissekandes "Kleepekad" toodud piltidele fotosid vendade sahtlite väliskülgedel ja minu sahtlite sisemuses leiduvast.

Liiga kergelt liikuvad huuled

Lamasin voodis ja lugesin sõnaraamatu abil norrakeelset raamatut. Aga sõnad muutusid nii mustaks, et polnud enam loetavad. Sellega ei tahtnud ma leppida ja vaatasin neid edasi. Lõpuks keerati nad valgemaks tagasi. Läksin suurde tuppa ja vaatasin televiisorit. Aga televiisoris näidati filmi asemel minu toa tapeeti. See ei olnud minu nägemise viga, sest ema nägi sedasama. Võibolla Venemaa võltsis niimoodi televiisori pilti.

*
Ema ütles, et minu õige perekonnanimi ei olegi Runnel, vaid üks neljatäheline. Passis oli mul küll Runnel kirjutatud. Ma ei saanud aru, kuidas sai passi väljaandjatele valeandmeid esitada. Võibolla sünnitunnistuses oli õige nimi. Ja võibolla politsei sellepärast ei olnudki osanud mind kinni võtta, et mind tunti vale nime all. Ma ei saanud aru, kui mulle oli perekonnanimi pandud isa järgi, kas siis isa õige nimi ei olnud ka Runnel. Istusin arvuti taga ja kirjutasin. Tahtsin kirjutada koma, aga ei leidnud seda klaviatuurilt kuskilt üles. J. Lomp ütles, et ta imestas, kui nägi, et minu arvuti kaabel lähtub Oudekki kaablist, sama moodi nagu ta imestas ühe teise asja üle. Vastasin, et Oudekki on üsna korralik inimene. Lomp ütles, et Oudekki kaablit igatahes püütakse vältida. Mina teadsin, et paljude inimeste elektronposti aadressis on Oudekki nimi. Mina olin tema kaabliga liitunud sellepärast, et ta elas nii eelmises majas kui ka praegu üks maja edasi meie kõrvalkorteris. Aga võibolla siiski tema kaabliga liitumine ei olnud vajalik. Lombil võis õigus olla, et see on ohtlik. Vennad ei olnud sellest probleemi teinud, aga asi võis selles olla, et nad polnud kaabli andmeid vaadanudki. Oudekki võis olla ülikooli arvutiklassile ka oma jälgimissüsteemi külge monteerinud.

*
Olin koolis klassis 307. Õpetaja lasi ringi käia oma vihikut, kuhu ta oli kopeerinud ühe raamatu illustratsioonid. Ütlesin, et raamatus originaalid vist nii värvilised ei ole. Õpetaja riputas klassi ette ühe suure pildi. Ütlesin, et seda oleks ma nagu varem ka näinud. Tundus, et siis, kui me päriselt koolis käisime, jutustati meile selle kohta. Ja tõesti, ka nüüd hakkas lindilt kõlama venekeelne lugu selle kohta, mis pildil on. Olime klassis 208. Kunagi oli siin olnud kinoklass. Nüüd olid filmi näitamise augud kinni aetud, aga seina külge oli kinnitatud teistsugune filminäitamise aparaat ja meile hakati filmi näitama sellega. Krister kõndis klassis ringi ja pidas kõnet. Teised õpialsed istusid, väljaarvatud mina seisin klassi teises otsas samuti püsti. Praegu oli sama moodi nagu kooliajal, et ma kirjutasin Kristeriga samas stiilis, aga suuliselt rääkis sellist juttu ainult Krister, mina rohkem vaikisin. See oli pikk unenägu. Läksime klassist välja, aga unenägu ei saanud ikka veel läbi, vaid võis jälgida inimeste liikumist. Hakkasin üksi koju minema. Aedadega piiratud tänaval tuli mulle vastu Mart Laari moodi poiss. Ta tuli mulle vastu teist päeva järjest.

*
Tätte näitas mulle ühe valla maletulemuste raamatut. Palju tulemusi seal ei olnud. Viimased tulemused, mis olid üles märgitud, olid selle kohta, et tartlased käisid selle valla esindajatega matši mängimas. Tätte näitas seda sellepärast, et tema oli saanud tartlastest kõige rohkem punkte, isegi Peebost rohkem. Jälgisin Euroopa Liidu teemalist debatti. Ojuland pani ühe küsimuse hääletusele. Jürgen ütles, et tema jääb erapooletuks. Ojuland ütles, et nii palju ei tohi erapooletu olla. Jürgen oli enamuses küsimustes erapooletu, väljaarvatud oma ministeeriumit puudutavates asjades hääletas poolt. Mõtlesin, et kui olla Euroopa Liidu küsimustes erapooletu, siis selles on juba eeldused Euroopa Liitu kuulumise kohta seisukoha muutmiseks. Ojuland seletas pika nimekirja Euroopa Liiduga seotud lühendite tähendust. Ta ütles, et saadab need seletused listidesse ka. Mõtlesin, et eurolisti ta neid arvatavasti ei saada. Aga inimesed ilmselt arvasid, et ma loodan, et saadab. Mõtlesin kirjutada eurolisti, et mind tegelikult Euroopa Liidu küsimused ei huvita, aga sellepärast ma olengi Euroopa Liidu vastu, et mulle igavad asjad ei meeldi. Kui ma hakkasin ükskord sinna listi kirjutama, siis sellepärast, et millestki ma tahtsin kirjutada ja see teema mind natuke huvitas. Vend näitas mulle pilti, kus olin justkui mina, aga mul huuled pidevalt liikusid, kuigi enda arvates ma neid ei liigutanud. Ütlesin, et see pilt ei ole praeguse kohta. Vend vastas, et just praeguse kohta see ongi. See tähendas, et kui ma midagi mõtlesin, siis liigutasin mõtete järgi kogu aeg huuli. Nii oli oht, et mõni võimekam inimene sai mu mõtteid lugeda. Kõndisin Pireti ja Kerstini ja oma vana maja nurgale. Nägin naabrite maja seinalt, et Helena ja mitmed teised minu Facebooki kontaktid olid sinna mulle oma nime kirjutanud. Oma nime oli sinna kirjutanud isegi üks inimene, kellele ma polnud Facebooki kutset saatnud, ainult olin mõelnud saata. Paistis, et oma nime kirja panemine oli levinud komme. Siis võis ükskord meie uue maja ette KOL kirjutada ka ikkagi Oudekki, kes nägi oma kodulehekülje loendurilt, et ma olin seda külastanud.

Mitmeosaline

Teisipäev, mai 17, 2011

Massikultuur ja massipoliitika

On viidatud sellele, et saab eristada fašistlikku liikumist, režiimi ja ideoloogiat. Liikumisi on alati rohkem kui režiime. Vaid kõige tugevamad liikumised muutuvad režiimideks. Aga liikumise tugevus on võibolla primitiivne ja rahvale arusaadav ideoloogia. Kui eeldada, et vaimselt kõige kõrgemal seisvad ideed on rahvale arusaamatud, siis ei tule võimule kõige parem liikumine. Kui räägitakse vaimu ja võimu vastuolust, siis võim on alati mingil määral demokraatlik, aga vaim aristokraatlik. Ka diktatuur püsib võimul tänu sellele, et ta pole nii ebameeldiv, et ta kukutataks. Seevastu oma intelligentsuse taset ei saa rahvas hästi valida. Võimukandja kõned on massikultuur, mitte tippfilosoofia. Filosoofia võib seisneda küll selles, et püüda asju teadlikult lihtsustada. Itaalia fašism arenes liikumisest režiimiks. Võimalik on ka vastupidine areng, et režiim langeb, aga selle kõige suuremad pooldajad jätkavad kas legaalse või põrandaaluse liikumisena. Ka Itaalias tegutsesid pärast fašistliku režiimi langemist neofašistid.

Mafioosne grupp

Olime maanteel ja tahtsime minna rohu peale. Aga seal oli ohtlik, sest autod ei sõitnud mööda teed, vaid mööda rohtu. Metsa poolt tulid joostes kahte liiki loomad. Ütlesime, et nagu sõda algaks. Ja tegelikult ta algaski. Loomad olid põgenenud üle piiri tulevate vaenlase vägede eest. Peitsime ennast viljapõllu sisse ja hakkasime tulistama. Romaani autor kirjutas, et kui omade tuli teda ohustas, siis ei tulistanud ta ainult vaenlasi, vaid ka omasid, sest keegi ei kontrollinud. Seda kirjutas ta hoolimata sellest, et romaan anti välja ja teati, et ta kirjutab reaalsuse põhjal. See romaan oli "Werner Holti seikluste" vaste. Kui "Werner Holti seiklused" rääkisid sõjast Saksa poolelt vaadatuna, siis see romaan samadest sündmustest Vene poolelt vaadatuna. Venelased seisid majas ja tulistasid aknast välja. Venelased tulistasid ilmselt metsikumalt kui sakslased, asi paistis väga punasena. Kui sakslaste rünnak lõppes, ütlesid venelased, et ainult kaks sakslast jäi ellu. Aga varsti algas uus rünnak. See näitas, et ellu oli jäänud rohkem sakslasi, nad olid lihtsalt vahepeal tagasi tõmbunud.

*
Ema luges raamatust isa luuletust. Juurde oli kirjutatud, et see on pühendatud ühe tuttava mehe naisele pulmade puhul. Ema ütles, et nüüd ta sai teada, tema oli arvanud, et see luuletus oli talle pühendatud, sest isa oli selle tuttavaks saamise järel ette lugenud. Ema läks seda isale näitama. Mõtlesin, et ma kasutan ka häid luuletusi mitu korda. Isa ütles, et mehed ei oska seda ette lugeda, naised loevad parema häälega. Mõtlesin öelda, et häid meeslauljaid on rohkem kui häid naislauljaid. Isa loetles, kes on laulnud - Ott Arder ja teised. Mina leidsin, et Arder ei saanud väga hea laulja olla, sest tema sõnu laulsid teised.

*
Kõndisin mööda tänavat. Kohtusin inimesega, kellel oli keti otsas suur koer. See koer jäi mulle teele ette ja jäin seisma. Algul mõtlesin tuldud teed tagasi minna, aga siis ütlesin hoopis sellele inimesele, et vabandage, teie koer jääb mulle ette. Inimene tõmbas selle peale koera ketist enda poole, nii et tee muutus läbitavaks. Läksin oma trepikojas trepist üles. See koer tuli mulle kallale. Pistsin ta kotti ja viskasin trepist alla. Mõtlesin, et nüüd ta sai vist surma. Kass oleks sellelt kõrguselt kukkudes ellu jäänud. Koer ka veel elas, kuigi ilmselt oli murdnud selgroo. Nüüd sain selle koeraga sõbraks. Käisime toas ära, seejärel läksime vendade ja koeraga trepikotta tagasi. Kirjutasin seda unenägu samal ajal üles ja see oli väga pikk. Aga sündmused läksid nii kiiresti edasi, et kõike ma ei jõudnud kirjutada. Mõtlesin, et pärast ärkamist täiendan. Trepikojas võtsime vastu riigieelarve. Mõtlesin, et kas me tegime seda nüüd koalitsiooni või opositsiooni seisukohalt. Aga Klaus ütles meie kohta, et miks peaks mafioosne grupp viibima riigieelareve vastuvõtmise juures. Selle peale läksime edasi. Lähenesime ühele majale. Mõtlesin, et ma ei tee seal majas midagi sellist, mida oleks pärast ebameeldiv üles kirjutada. Majas oli teater. Nägin saalis istumas tüdrukut, kelle juuksed meenutasid Egle omi. Tõmbasin teda juustest ja küsisin, kas me oleme tuttavad. Nüüd tuli tema nägu juuste alt nähtavale. Ta ütles et me ei ole tuttavad. Ta tutvustas mulle teist enda kõrval istuvat tüdrukut ja ütles enda kohta, et tema nimi on Siir Sirlits. Mõtlesin, et nüüd ma pean vist enda nime ka ütlema. Istusin tema kõrvale teisele poole ja surusin põlve vastu tema jalga.

*
Kristel P. saatis mulle kirja. Istusin kirjastuse arvuti taga ja lugesin ajalehte. Seal olid iga nädala kohta maailma majanduse muutused toodud. Vahepeal oli majanduskriis juba läbi saanud ja majandus oli kasvama hakkanud, aga kahel viimasel nädalal oli ta jälle langenud, kuigi viimasel nädalal vähem kui eelviimasel. Mõnes riigis ta siiski tõusis. Kõige rohkem oli ta tõusnud ühes Aafrika riigis, üle 30 protsendi. Seal oli ta tõusnud iga nädal peaaegu ühe palju protsente. Ütlesin, et see tuleb toiduhinna tõusust. See tähendas tegelikult halba. Viimaste nädalate kohta oli pealkirjaks pandud "Majandus ehmatuse järel". See tähendas, et majanduslangus oli tekkinud paanikat külvava uudise peale. Nüüd nägin, et viimasel nädalal oli majandus siiski kasvanud, kuigi vähem protsente kui enne üle-eelmist nädalat. Algul vaatasin, et on toodud majanduse nädalakasvud eelmise nädalaga võrreldes, aga nüüd nägin, et iga nädalapäeva kohta oli toodud protsent eelmise nädala sama päevaga võrreldes. Selle arvuti taga oli tavaliselt teine inimene istunud ja ilmselt pidi ta varsti tagasi tulema.

*
Olime ühes majas külas. Oli öö ja pererahvas juba magas. Meie istusime kahe poisiga elutoa uksel ja vaatasime selle vastasseinalt arvutiekraanilt minu blogi. Ma nägin küll pealkirju, aga mitte sissekannete teksti lugeda. Küsisin poistelt, kas nad tõesti näevad nii kaugelt. Tegelikult ma ise ka nägin, aga suure vaevaga. Minu blogi kerides läks mööda mingi sissekanne, mille igas reas oli link. Sellist ma ise ei mäletanud. Mõtlesin, et pean seda hiljem lähemalt vaatama. Arvuti hääl läks liiga valjuks ja see võis magajaid segada. Aga kuna arvuti oli võõras, ei osanud ma teda vaiksemaks keerata. Proovisin ühte nuppu ja küsisin, kas nüüd läks vaiksemaks. Tundus, et siiski ei läinud, vaid muutunud oli hääle toon. Seetõttu lülitasin arvuti kinni. Aga niimoodi sulgedes võis ta rikki minna, nagu mulle ka öeldi. Ma ei julgenud teda enam kontrollimiseks tööle panna.

*
Olime maal. Vennad niitsid seal niimoodi rohtu lühemaks, et kõndisid vikatit enda järel lohistades kiirel sammul mööda aeda ringi. Kaevasime aianurgas mulda. Nähtavale tuli mingi suure looma käik. Ei teadnud, kuidas ta selle kaevanud oli. Üks loom läks sinna praegu ka sisse, aga tema oli väiksem. Praegu sisse läinud loom võis olla hamster. Üks inimene pistis ka pea sinna käiku. Kui hamster nägi, et valgus varjatakse ära, hakkas ta välja põgenema. Ta võis inimesele näkku hüpata. Inimene jõudis siiski enne pea eest võtta. Raamatus kirjutati, et ta jõudis isegi hamstri püssi sihikule võtta. Aga see oli jama.

Sinine kuu

Esmaspäev, mai 16, 2011

Jalgrattasõidu edasiminek

Mina ja Helen sõitsime jalgratastega. Tahtsin rääkida, et ükskord kirjutasin koos vennaga eepost, nii et üks ütles ühe rea ja teine teise. Aga Helen ei kuulanud, vaid sõitis eest ära. Vastu tulid jalakäijad, kellest üks ütles teistele: "Tüüpilised jalgratturid." Jõudsime peenramaa juurde kohale. Seal rääkisin Helenile, et alguses sõitsin abiratastega lastejalgrattaga, seejärel tõukerattaga, edasi suure jalgrattaga, millega oskasin sõita ainult seistes. Nüüd oskan ma istudes ka sõita ja võin tal juba kannul püsida. Hakkasin tagasi sõitma. Vastu tuli Klaus, kes ütles, et minu rattal põlevad liiga eredad tuled. Küsisin, kas vasakul. Klaus vastas, et mina ütlen selle kohta vasakul, aga seda vaadatakse teiselt poolt. Keerasin tuled tuhmimaks. Vastutulevatel ratastel põlesid kõigil tuhmid tuled, aga erinevalt Klausist ei teinud need inimesed probleemi, kui kellelgi eredamad põlesid.

*
Lamasin voodis. Üks klassivend tuli tüli norima. Surusin talle sõrme kuklasse ja ütlesin, et ma ei salli tigedaid inimesi. Ta hakkas nutma. Kartsin, et olin talle eluohtliku vigastuse tekitanud. Ütlesin lohutuseks, et ega ma temasse kogu aeg niimoodi ei suhtu, aga praegu mul tuli üks vana asi meelde.

*
Olime ühe maja ülemisel korrusel. Hakati trepist alla minema. Allpool pidi toimuma ühe klubivõrgustiku paraad. Paraadil osalejatele võis plaksutada, väljaarvatud 50 kõige populaarsemale. Kartsin, et võibolla ma olen nii ebapopulaarne, et mulle ei plaksutata. Ütlesin klassiõele, kes viimasena trepist alla minema hakkas, et ma vaatan parem, kas siin tagauks ka on. Nüüd tuli põgeneda kiiresti, sest see klassiõde võis kutsuda teised appi mind kinni võtma. Ruumi tagaseinas oligi uks, kust viis trepp tõenäoliselt tagumise välisukse juurde. Hakkasin alla minema, aga mõtlesin, et ma ei saa hästi majast väljuda, sest mul pole midagi seljas. Ekslesin tühjade ruumide uste vahel. Seal olid kõik ruumid omavahel ühendatud. Läksin ühest ruumist läbi ja oletasin, et pääsen vannituppa. Aga tagasi ei saanud ma enam minna, sest selja taha jäänud ruumi tulid poisid sisse. Ja vannitoast edasi ei saanud ka minna, sest järgmisse ruumi tulid tüdrukud. Kuigi vannituba paiknes poiste ja tüdrukute ruumide vahel, ei olnud tema uksed lukustatavad. Vannituba nägi välja rohkem nagu suur ühe potiga wc.

Hauatagune elu

Võibolla elu pärast surma on samasugune kui unenägudes. Põrgusse minek tähendaks õudusunenägusid ja paradiis häid unenägusid. Enamus surnuid magavad liikumatult, aga kodukäijad sarnanevad kuutõbiste magajatega, et kõnnivad unenäo ajal ringi ka.

Ämblikkõht ja uss

Pühapäev, mai 15, 2011

Mürgipudel

Kirjutasin enda jaoks üles, et homme on Oudekki sünnipäev ja teda tuleb õnnitleda. Siis tuli meelde, et tema sünnipäev oli juba mitu kuud tagasi, praegu on minu sünnipäev. Läksin kööki. Ma ei mäletanud, kas minu sünnipäev on veel ees või on juba möödas. Köögis rääkis ema, et annab kõigile vastumürki, sest ühes pudelis oli mürgine jook. Mina vastumürki ei võtnud, sest polnud sealt pudelist joonud, kuna ma alkohoolseid jooke ei joo. Aga kui ühte pudelisse juba vale aine sattus, siis võis seda mujal ka olla. Nii võisin vastumürgi võtmata jätmise tõttu ainukesena surra.

*
Sõitsime bussis. Helena hakkas väljuma. Ta seisis trepil ja ütles mulle veel, et kui ma mõne kuu pärast Tallinnasse lähen, siis ei ole teda kodus. Seejärel ta väljus. Olin mõelnud, et ma ei ole kunagi Helenaga samas linnas elanud, aga nüüd tuli mulle meelde, et ülikoolis käies ta mõned aastad Tartus elas. Seevastu Eva oli õppinud Türgis. Nüüd oli ta sealt tagasi. Mõtlesin, et see, kes minuga rääkis, ei olnud Helena häälega, järelikult ei saanud ta Helena olla. Tegemist oli unenäo vigase ettekujutusega.

*
Kõndisin pimedas üle Võidu silla. Vastu tulid vene poisid. Üks neist ütles tüli norimiseks, et kas ma vene keelt ei räägigi. Vastasin ebamäärase ühesilbilise sõnaga rahuliku häälega. Läksin ühte majja, kus olid ema ja teised. Kuna maailmas oli üks häda lahti, siis siirdati inimestele uusi ajusid. Öeldi, kui palju meeter aju nüüd maksab. Kaks meest tulid uksest sisse korvidega, mis olid täis inimeste päid. Seejärel tuli uksest sisse Tõnis. Ütlesin, mida jõuluvana kingib. Tõnis vastas, et jõuluvana kohta selliseid asju ei valetata.

Kleepekad


Lapsepõlves ilmus majja palju kleepekaid, aga nüüd pole enam ühtegi juurde tulnud. Kõik kleepekad ei olnud seotud laste tegevustega, vaid ka täiskasvanute omadega. Lastele anti neid suusatamise ja laagris käimise eest, täiskasvanud ostsid neid muinsuskaitsepäevadel või said muude selliste ettevõtmistega seoses. Mina kleepisin mõne kleepeka päeviku kaanele või vihikutele. Millalgi hakkasin neid riiuliservale koguma. Neid sealt iga päev nähes oli tunne, nagu elu oleks paremaks läinud. Hiljem paigutati mööbel ümber ja siis jäi see riiuliserv varjatud kohta, millega ma polnud rahul. Nüüd ei mahu sinna õieti pildistamagi. Kui see riiuliserv ära varjati, hakkasin kleepekaid panema kapiuksele. Osad olid vendade pandud. Vennad panid neid veel oma sahtlitele. Sahtlitelt rebis ema hiljem osad maha, sest nad narmendasid. Narmendama hakkab kleepekas tõenäoliselt sellega, et laps rebib selle vahepeal maha, et teise kohta ümber tõsta või samasse tagasi panna. Muinsuskaitsepäevade kleepekad olid isa toa uksel, neid oli kolm tükki. Need olid väga kallid, vist rubla tükk, sest neid müüdi heategevuslikuks rahakogumiseks. Raha eest lubati vist Raadi mõis taastada. Isa toa ukse teisel küljel oli Pan-Euroopa kleepekas. See anti talle ilmselt tasuta ja selle kohta tegi ta algul nalja, et selle võiks panna wc-sse, sest see on koht, kus kõik käivad. Isa ukselt kadusid kleepekad vist seoses sellega, kui ust värviti. Ma pole uurinud, kas kuskil veel inimestel kleepekaid liikvel on või pole need enam nii populaarsed. Tegelikult kirjamarki võiks ka nimetada kleepekaks, sest seda ka kleebitakse. Või ümbrikut ka kleebitakse, aga see pole seotud pildiga. Kleepekas pikemalt on kleeppilt. Esimeses klassis õpetaja käskis eesti keele vihikusse midagi kleepida, aga ma ei pannud seda tähele ja mul jäi see esimesel korral tegemata. Siis võttis ema vanu "Tähekesi" ja lõikas sealt välja pilte või piltide detaile ja liimis selle vihiku igale leheküljele. Klassivend Andres ütles, et mul on terve vihik mõnusaid kleepekaid täis. Aastal 1986 liimisin kamba paberitesse vend Klausi joonistatud karu, aga ei teadnud täpselt, mida juurde kirjutada. Kirjutasin kolm varianti ja kaks neist tõmbasin maha, et kas see on Klausi kleepekas, kleeps või kleeppilt. Slängisõnu ma ei tahtnud kasutada.

Täpilised

Laupäev, mai 14, 2011

Fotoaparaat

Fotoaparaadi raam näitas, mis pidi pilt tuleb. Selgus, et selle sees teine raam näitas, milline osa pildist on teravdatud. Teravusraam võis olla põhiraami suhtes risti või diagonaalis. See pidi tööle hakkama, kui fotoaparaat kauaks ühele objektile suunata. Põhiraami sai hoida kahte erinevat pidi. Aga kui ma nüüd tahtsin teha pilti, mille kõrgus oleks suurem kui laius, kostis fotoaparaadi seest üks signaal ja sellele järgnes ähvardava häälega lause, et ärge keerake fotoaparaati tagurpidi. Tagurpidi keeramine pidi seda lõhkuma. Need hääled kordusid igal uuel katsel. Fotoaparaat oli kolm päeva vana ja need hääled hakkasid kostma alles nüüd, esimesel kahel päeval neid ei olnud. Ilmselt neid algul selleks varjati, et läbimüüki suurendada. Loobusin kõrge pildi tegemise katsetest. Võibolla neid hääli saadeti otse poest telefoni teel.

*
Olime laagris. Seal toimus maleturniir. Mul oli üks mäng läbi saanud. Olin mänginud mustadega ja võitnud. Nüüd rääkis Jevstignejev, et Kunitsõn oli talle öelnud, et minu käik Lg8 oli selle mängu kõige suurem viga, oma lippu ei tohi seda värvi väljale panna. Vastasin, et isegi kui ma võidan, öeldakse, et mängu kõige suurem viga oli minu käik. Üldse ei osata malet mängida, ei saada aru, et kui käik on praktiliselt õige, siis ta ongi õige. Täna oli pühapäev ja olin valmis kojusõiduks. Aga nüüd öeldi mulle, et täna ei olegi laagri viimane päev. Olin arvanud, et kui eelmine kord lõppes laager pühapäeval, siis seekord ka. Aga ta ei pidanud muidugi alati samal nädalapäeval lõppema. See tähendas, et turniiril pidi tulema veel voore. Ja pidime veel laagrist ekskursioonil käima. Jürgen I. ütles, et talle ekskursioonid ei meeldi. Mina leidsin, et need on tegelikult kasulikud, sest ilma nendeta ma liiguksin veel vähem.

Raamaturiiulid



Käed laiali

Reede, mai 13, 2011

Veenmiskatse

Näidati ennustust, et Põhja-Aafrika ülestõusnud tulistavad oma riigi aatomielektrijaama pihta raketi, sest nad seostavad seda elektrijaama eurooplastega. Kartsin, et nii lähedal toimuva tuumaõnnetuse mõju oleks Eestis rohkem tunda kui Jaapani oma. Ülestõusnud islamiusuliste pealik ütleski, et nad tulistavad sinna raketi. Klaus hüüdis: "Seda mitte!" Püüdsin islamiusulist ümber veenda. Ütlesin, et selle plahvatuse mõju ulatuks Euroopasse. Tema vastas, et eurooplased ei tunne prohvet Muhamedi. Mina ütlesin, et ta tapab nad enne, kui nad prohvetit tundma õpivad. Lisasin, et kannatada saaksid ka loomad ja putukad. Islamiusuline vastas, et neist tal kahju ei ole. Soovitasin, et sinna ei ole vaja raketti tulistada, vaid kui võim ülestõusnute kätte läheb, saavad nad elektrijaama muidu ka sulgeda. See mõte hakkas islamiusulisele meeldima ja ta ütles, et nii nad teevadki. Hakkasin põgenema. Põgenesin läbi taraga piiratud karjamaa.

*
Käisime teist korda keskkoolis ja viimane klass hakkas läbi saama. Kuu aja pärast pidid eksamid algama. Oli inglise keele tund. Ma polnud enam eriti õppimisega tegelenud, ja kui õpetaja mind küsis, ei osanud ma lugeda. Mul oli niigi palju kahtesid. Õpetaja ütles, et nüüd ta alles hakkab mind küsima. Otsustasin kodus, et nüüd pean korralikult õppima hakkama. Ma ei tee ühelgi päeval enne midagi muud, kui kõik ained on õpitud. Aga võibolla pidin õppimisest hoolimata inglise keeles kahtesid edasi saama. Kaks korda keskkoolis käia oli kohustuslik. Aga mõtlesin, et kui seal käiakse teist korda, ei peaks klasside numbrid olema enam 10, 11 ja 12, vaid sealt edasi kolm järgmist arvu. Vaatasime televiisorit. Seal näidati olümpiamänge. Kirjutati, et neist sportlastest, kes on dopinguga vahele jäänud, on juba varem mõeldud, et miks keegi neid ei salli. Parajasti näidati võrkpalli. Ema pani tähele, et üks mängijatest on Klausi klassivend Art. Teine Klausi klassivend oli seal veel. Sportlased, kes nooremana tegelesid ühe alaga, hakkasid vanemaks saades tegelema teisega, kui varasem ala muutus neile liiga raskeks.

Mustade hea päev

Päevakeskuses mängisime täna malet kaheksakesi ringsüsteemis veerand tunniga. Esimesse poolde tulid:

1. Peebo 5,5 p.
2.-4. Seljodkin, Metsoja, Runnel 4,5

See on võibolla esimene kord, kui sain auhinna ilma malelist ettevalmistust tegemata. Püüdsin lihtsalt rahulikult mõelda. Kui tavaliselt on läinud valgetega paremini kui mustadega, siis täna võitsin mustadega kõik mängud ja valgetega mitte ühtegi. Esimeses voorus viigistasin valgetega Kõivuga, teises võitsin mustadega Seljodkinit, kolmandas viigistasin valgetega Metsojaga, neljandas võitsin mustadega Solovjovi, viiendas viigistasin valgetega Peeboga, kuuendas kaotasin valgetega Volpertile, seitsmendas võitsin mustadega Ojastet.

Runnel-Peebo
1. e4 d6 2. d4 e5 3. Rf3 Og4 4. de Of3 5. Lf3 de 6. Oc4 Ld7 7. 0-0 c6 8. Vd1 Lc7 9. Og5 Ra6 10. Oa6 ba 11. Ld3 h6 12. Oh4 Oe7 13. Oe7 Re7 14. La6 Vb8 15. b3 0-0 16. Rd2 Rg6 17. Rc4 Rf4 18. La5 Vb7 19. Lc7 Vc7 20. Re5 Ve8 21. Vd7 Vd7 22. Rd7 Ve4 23. g3 Re6 24. Kf1 Vd4 25. Re5 Vd2 26. Rc6 Vc2 27. Ra7 Rd4 28. Vd1 Va2 29. Vd4 Va7 30. b4 Va2 31. b5 Vb2 32. Vd5 Kf8 33. Kg2 Ke7 34. Kf3 Ke6 35. Vc5 g6 36. Vc6+ Kd5 37. Vf6 Vb5 38. Vf7 Ke6 39. Vh7 h5 40. h4 Vb3+ viik.

Tantsijad

Vihavalijad

Vaatasin riigikantselei koduleheküljele. Selgus, et mulle oli eraldatud eduka malemängu eest umbes 200 000 eurot. Seda oli veel rohkem kui maleraamatu koostamise eest. Mõtlesin, et sain malemänguga miljonäriks, sest kroonides oli seda üle miljoni. Raha ei saanud olla eraldatud kõrge reitingu eest, sest paljudel oli minust veel kõrgem. Siis pidi see olema kõige suurema reitingutõusu eest. Eelmine aasta oli paljudele inimestele raha eraldatud, aga tänavu olin mina esimene saaja. Siis lisandus nimekirja teine maletaja, kes sai umbes sama palju. Ja lisanduma hakkasid füüsiliste alade sportlased, kes said palju rohkem. Neil olid kulud ka suuremad. Mõtlesin, et saadud raha eest võiksin osta oma korteri. Seal elaksin niikaua, kuni raha otsa saab, siis koliksin vanemate juurde tagasi. Kui ei jätku raha korteri ostmiseks, siis jätkub vähemalt üürimiseks, kuigi lõpuks läheb üürimine kallimaks.

*
Läksin kooli suunas, kui tunnid juba käisid ja mitu olid lõppenud. Ma ei tahtnud käimasolevasse tundi poole pealt minna. Kaalusin, kas minna aja parajaks tegemiseks kohvikusse. Läksin siiski koolimajja, aga mitte tundi, vaid peitsin ennast uude duširuumi. Seal olid parajasti suured poisid. Nad olid põrandalauad üles tõstnud.

*
Infopartisan ütles, et Isamaaliit pettis valijatelt kavalusega hääled välja, nii jäi senine valitsuskoalitsioon võimule edasi ja sellega on demokraatia lõppenud. Ütlesin, et osad inimesed räägivad, et asi on nii, sest ajalehes kirjutati. Infopartisan ütles, et ajalehti ei saa üldse lugeda, neid tuleb lugeda. Sellega ta pidas silmas, et kõige loetu üle tuleb järele mõelda. Vaatasin vanu märkmeid. Seal oli kirjutatud sellest, et mõne aasta eest küsiti inimestelt, mille põhjal nad oma valimisotsuse langetavad. Lugesin ette, et 4 protsenti küsitletuid oli vastanud, et viha põhjal raamatu "Mees, kes müüs Gnoolidele köit" vastu. Vaatasin, et muudel põhjendustel on siiski palju suuremad protsendid. Ütlesin, et ma ei tea, kas see on raamat või jutt. Klaus vastas, et see on alati jutt olnud. Mina ütlesin, et mina ei tea, kust Hitchcock selle võttis.

Kevadõhtu

Varras

Kolmapäev, mai 11, 2011

Atlased on erinevad

Tõusin hommikul vara üles. Täna pidi mul ülikoolis eksam olema. Kuna väljumisega ei olnud veel kiiret, lugesin natuke loengukonspekti. Jõudsin lugeda ainult selle lõppu. Aga lootsin, et sellest piisab, sest eksam pidi tulema sellises aines, kus tõenäoliselt midagi pähe õppida ei olnud vaja, vaid arvatavasti tuli kirjutada essee Tartu probleemidest. Natuke konspekti lugemist pidi juba kirjutamist aitama. Aga kogu konspekti läbi lugemine oleks ilmselt ikkagi veel parem olnud. Võibolla pidi mul ikkagi kirjutades teadmistest puudus tulema. Kui ülikooli kohale jõudsin, vaatasin portfellist loenguplaani. Paistis, et täna pidi siiski veel viimane loeng olema.

*
Olime ühe maja kõrval. Sinna tuli helikopter. Põgenesime selle eest nurga taha õuele. Helikopter tuli järele. Põgenesime maja küljele tagasi. Helikopter tuli jälle sinna. Läksin majja. Seal toimus saalis tantsutund. Vaatasin seda saaliuksest. Osad tantsijad olid baltisakslased, keda tuli taltsutada. Tulistasin ühe suunas taltsutuslasu. Ütlesin, et tulistasin kõige suurema pommiga. Selgitasin, et ma ei kasutanud seda väljendit sellest tähenduses, et see pomm oleks kõigist teistest suurem olnud, vaid et see oli väga suur. Vaatasin kappidesse. Seal oli veel häid kooke, mille ma välja võtsin ja trepist üles viisin. Need olid head ingliskeelsed laulud.

*
Oli geograafia tund. Õpetaja oli jaganud kõigile õppeatlased ja käskis avada Moldaavia kaardi. Mina vaatasin selle asemel Moldaaviat entsüklopeedia atlasest. Kui õpetaja ütles, et mina ei olegi atlast avanud, siis näitasin, et ma vaatan teist. Avasin siiski ka õppeatlase. Võrdlesin kahe atlase kaarte. Näitasin õpetajale, et entsüklopeedia atlas on parem, sest sinna on kirjutatud Dnestri-äärne vabariik eesti keeles, aga õppeatlases vene keeles. Õpetaja küsis, kus on vene keel. Selgitasin, et seal on kirjutatud küll ladina tähtedega, aga venekeelsete sõnadega. Õpetaja ütles, et ei, eestipäraselt seda ei või kirjutada. Vaatasin kahelt kaardilt võrdlevalt kõik kohanimed läbi ja kõik olid erinevalt kirjutatud. Alles kui kõik oli läbi vaadatud, keerasin lehte. Aga teistel sai selle ajaga terve atlas läbi vaadatud ja õpetaja andis uue ülesande. Tunni lõpuni oli jäänud kümme minutit. Keegi astus klassi sisse, aga istujad püsti ei tõusnud. Järelikult oli sisenenud õpilane. Siseneja oli Andres, kes jäi esimesse tundi sageli hiljaks. Ta ütles valju häälega: "Tere!" Talle vastati riimis: "Tore."

Raamatuesitlus muusikaga

Eile käisin lastekirjanik Vilepi täiskasvanutele mõeldud romaani esitlusel. Sinna läksin selle peale, et mulle tuli Facebooki kaudu kutse. See oli esimene üritus, kus ma käisin Facebooki teate peale. Üritusel tehti vaheldumisi muusikat ja peeti kõnesid. Muusika oli liiga vali ja kõnede ajal ajas publik liiga palju juttu. Õnneks oli olemas mikrofon, nii et esinejaid oli ikka kuulda. Kui mina seal majas esinemas olen käinud, pole mikrofoni olnud, aga saal on rahulikum olnud. Esimesena rääkis Vilep ise, kelle sõnavõtt oli lühike. Ta ütles, et tema arvates on esitletava raamatu meeleolu samasugune nagu üritusel mängitav bluus. Järgmisena rääkis raamatu toimetaja, kelle nimi ei jäänud mulle meelde. Ta püüdis raamatut iseloomustada üldsõnaliselt ilma sisu ümber jutustamata. Järgmine esineja Bristol rääkis ka raamatu sisust, et seal on juttu lähedasele inimesele surma soovimisest ja selle teoks saamisel kahetsemisest ja uute võimaluste pakkumisest. Bristoli jutu peale küsiti saalist, kas vastab tõele, et Vilep on meelelahutaja. Bristol küsis vastu, et mis selles halba on, Dumas vanem oli ka meelelahutaja. Neljas kõneleja oli Varblane. Ta võrdles uut raamatut varem ilmunutega ja leidis, et see on nii mõnestki varem olemas olnust parem. Kui minu raamatu kohta peetud seminaril sain aru, et Varblane oli kriitiline, et mul ei olnud eriti sügavaid mõtteid, siis nüüd kiitis ta Vilepi teost just selle eest, et seal ei ole filosoofilist möla. Varblase esinemise järel kuulutati välja vaheaeg. Kuna ma polnud kindel, et vaheaja järel veel kõnesid tuleks, läksin minema. Tänaseks oli Vilep videod ürituse kohta Facebooki üles riputanud.

Kaks figuuri

Teisipäev, mai 10, 2011

Sissekannete kustutamise kang

Ajalehes kirjutati, mis Peebo maleklubiga oli teinud. Oli toimunud koosolek, kus olid vallandatud kõik need klubi töötajad, keda kohal ei olnud. Mõtlesin, et mina ja Peebo käime mõlemad mängimas, aga vahe on selles, et tema jaoks on see töö ja ta saab palka, aga mina mitte. Vaatasin oma vana malevihikut. Olin sinna kirjutanud üsna palju erinevaid Sitsiilia kaitse variante. Vaatasin lähemalt ühte varianti, mis jagunes paljudeks harudeks. Otsustasin mängida enda vastu iga haru põhjal ühe partii ja selle kirja panna. Olin unustanud kirja panna käigu 1. e4 c5, kirjutama olin hakanud teisest käigust. Panin esimese käigu kirja nüüd.

*
Astusin blogisse, mida pidasid Krister ja tema kaaslased. Krister ütles neile, et teeme sissekannete kustutamisvõimaluse. Ta lisaski selle jaoks seinale kangi. Kustutamisvõimalus oli ilmselt mõeldud minu sissekannete eemaldamiseks, aga nad ei arvestanud, et keegi pahatahtlik võib niimoodi häid sissekandeid ka kustutama hakata. Oli vene keele tund. Kristina ütles, et ta ei oska vene keelt ette lugeda ja kui tal lugeda kästakse, siis ta loeb parem teisest raamatust tõlget. Mina ei osanud eesti keelt ka ette lugeda.

Sibulad

Püramiid

Esmaspäev, mai 09, 2011

Põgenemine tunnist tundi

Helina kutsus mind mail.ee postkastis vestlusele. Esimestel katsetel ei õnnestunud mul seda avada, aga lõpuks õnnestus. Helina kirjutas, et 1. jaanuaril oli vestlus maas, aga järgmisel päeval hakkas tööle. Ta lisas, et jaanuari alguses vestles ta seal esimest korda kahe aasta jooksul oma abikaasaga. Mõtlesin, et ta lubas mulle mitte oma perekonnast kirjutada, aga nüüd ikkagi kirjutas.

*
Olin mänginud Reeliga malet ja kaotanud. See oli mul talle teine kaotus järjest. Mõtlesin, et võin talle kaotada, sest me olemegi olemuselt umbes ühe tugevad. Meil pidi tulema kehalise kasvatuse tund, aga põgenesime selle eest füüsika klassi. Füüsika õpetaja ei ajanud meid ära. Artur ja Krister rääkisid, et ma tegin hiljuti ühest asjast esimese foto.

*
Sõitsin koos Hennuga autoga. Henn sõitis mööda kõnniteid. Algul vaatasin enda ette, aga kui aknast välja vaatasin, läksin paanikasse. Paanika vältimiseks otsustasin rohkem mitte välja vaadata.

Nartsissid

Toomas ja Maria kinkisid emadepäeva puhul lilli.

Udune mets

Pühapäev, mai 08, 2011

Maailma tipud

Sain turniiril Grištšuki vastu võiduseisu, aga kaotasin. Pärast ütles Rei mulle, et ma sain maailma 38. maletaja vastu võiduseisu. Vastasin, et aga maailm on väike. Rei ütles, et seda küll. Vaatasin pealt, kuidas Grištšuk ja Karpov ühte seisu analüüsisid. Karpov vangerdas, aga tõstis vankrit enne kui kuningat. Ütlesin, et kuningat tuleb enne liigutada. Karpov hakkas naerma ja ütles, et ma olen intelligentne. Enne laua tagant tõusmist mainis ta, kuidas Karpov oli mänginud. Järelikult ta ise ikkagi ei olnud Karpov.

Raginaga läbi elu

Ei tahaks mina midagi,
ei kirjutaks ma ridagi,
kuid elu tuleb elada
ja maailm alla neelata.
Muud ei oska soovida,
kui et saaks kõike proovida.

Karusilm

Laupäev, mai 07, 2011

Enesevaatlused

Inimene kuuleb oma häält teistsugusena kui teised, sest hääl tuleb enda seest. Hääl oleks justkui kõverpeeglis. Või kuuleb inimene ise just õigesti ja teised valesti, sest kui inimene arvestab, mis häält ta tahab teha, siis arvestab ta selle järgi, kuidas ta seda ise kuuleb. Teistega ühesuguseks kuulmiseks on vaja kõigepealt häält lindistada. Kui oma häält inimene veel kuuleb, siis oma nägu ei näe ta üldse. Selle nägemiseks tuleb vaadata peeglisse. Aga moonutavad ei ole mitte ainult spetsiaalsed kõverpeeglid, vaid ka tavalised peeglid, sest neis lähevad näopooled vahetusse, võrreldes sellega, kuidas teised inimese nägu näevad. Nii on peeglist parem vahend oma näo nägemiseks foto. Aga kui keegi mind pildistama hakkab, siis ei jää ma rahulikuks, vaid tuleb ette teistsugune nägu. Võibolla üldse rahva hulgas viibides tehakse teistsugust nägu kui üksi olles. Selleks, et näha, mis näoga on inimene üksinduses, tuleb piiluda läbi lukuaugu. Või inimene peab tegema endast autoportree. Tegin üksi toas olles endast kaks autoportreed, mille pildistamise ajal tundsin ennast rahulikumalt kui siis, kui keegi teine pildistab:


Minu ülbus

Ühel üritusel hakkas Joanna ette lugema oma juttu. Jutu peategelane oli kahtlaselt minu sarnane. Ta ei vaadanud inimeste silmi, sest tal jäid vastutulevate autode margid meelde. Küsisin Joannalt, kas ta kirjutas selle jutu varem valmis või mõtles praegu välja. Joanna vastas, et ta mõtles selle välja praegu ja et kahe nädala pärast ta räägib jälle seda, mis inimestele meeldib. Järgmine esineja oli Krister. Ta ütles alustuseks, et kõige parem oli üle-eelmine esinemine. Mulle selline jutt ei meeldinud, sest minu arvates oli Joanna esinemine parem.

*
Ristsõna lahendajad küsisid neid sõnu, mida nad ei teadnud, minult. Ütlesin, et võiks trükkida selliseid ristsõnu, mis on juba lahendatud, kui lahendajaid huvitavad ainult vastused. Vaatasin ise ka ristsõna. Need sõnad, mida ma algul polnud ära arvanud, hakkasid välja kooruma. Ühes küsimuses küsiti Idamaa valitsejat, kelle pilt oli küsimuse ruudu sisse samuti joonistatud. Vastus oli, et see valitseja on Saalomon. Henn ütles, et ma olen ülbe. Igale tema küsimusele andvat ma ülbe vastuse. Mõtlesin psühhiaatrile rääkida, et kui ma olen kellestki targem, siis arvatakse, et ma olen ülbe.

*
Lisasin ühe võõra inimese blogi oma Facebooki kontaktiks. Seejärel vaatasin seda blogi lähemalt. Seal oli foto sellest, et blogi omanik oli neetinud pudelikorgi kooli aknalaua külge. Mõtlesin, et sellise blogi pean oma kontaktide hulgast kustutama. Paistis, et uusi sissekandeid sinna enam ei lisandunud. Blogis kirjutati, et selle omanik viskas aknalaualt pudelikorgi põrandale ja direktor käskis selle üles korjata. Blogi nimi oli "Minu kallid poisid". See oli mälestuste blogi ja kalliste poiste all mõtles kirjutaja vist oma klassivendasid.

Ümmargune taust