Raamatuesitlus muusikaga

Eile käisin lastekirjanik Vilepi täiskasvanutele mõeldud romaani esitlusel. Sinna läksin selle peale, et mulle tuli Facebooki kaudu kutse. See oli esimene üritus, kus ma käisin Facebooki teate peale. Üritusel tehti vaheldumisi muusikat ja peeti kõnesid. Muusika oli liiga vali ja kõnede ajal ajas publik liiga palju juttu. Õnneks oli olemas mikrofon, nii et esinejaid oli ikka kuulda. Kui mina seal majas esinemas olen käinud, pole mikrofoni olnud, aga saal on rahulikum olnud. Esimesena rääkis Vilep ise, kelle sõnavõtt oli lühike. Ta ütles, et tema arvates on esitletava raamatu meeleolu samasugune nagu üritusel mängitav bluus. Järgmisena rääkis raamatu toimetaja, kelle nimi ei jäänud mulle meelde. Ta püüdis raamatut iseloomustada üldsõnaliselt ilma sisu ümber jutustamata. Järgmine esineja Bristol rääkis ka raamatu sisust, et seal on juttu lähedasele inimesele surma soovimisest ja selle teoks saamisel kahetsemisest ja uute võimaluste pakkumisest. Bristoli jutu peale küsiti saalist, kas vastab tõele, et Vilep on meelelahutaja. Bristol küsis vastu, et mis selles halba on, Dumas vanem oli ka meelelahutaja. Neljas kõneleja oli Varblane. Ta võrdles uut raamatut varem ilmunutega ja leidis, et see on nii mõnestki varem olemas olnust parem. Kui minu raamatu kohta peetud seminaril sain aru, et Varblane oli kriitiline, et mul ei olnud eriti sügavaid mõtteid, siis nüüd kiitis ta Vilepi teost just selle eest, et seal ei ole filosoofilist möla. Varblase esinemise järel kuulutati välja vaheaeg. Kuna ma polnud kindel, et vaheaja järel veel kõnesid tuleks, läksin minema. Tänaseks oli Vilep videod ürituse kohta Facebooki üles riputanud.