Traagiline viivitus

Jõudsin oma trepikotta. Katsusin postkaste. Igasse postkasti oli pistetud raamatuid, mis kellestki järele olid jäänud. Sinna tuli üks naaber. Mul oli käsi parajasti teise naabri postkastis. Ütlesin, et pistsin käe kogemata valesse postkasti, ma pidin selle enda omasse panema. Olin käe naabri postkasti pannud tõesti kogemata, aga nüüd, kus ma sellele ise tähelepanu juhtisin, võidi arvata, et ma tegin seda tegelikult meelega ja valetan, nagu ma poleks varastada tahtnud.

*
Jõudsime ühe mehe koju. Ta ehmatas, et korteri uks ei olnud lukus. Korteris ehmatas ta veel mitu korda asjade paigutuse üle. Naist ta kodust ei leidnud. Mees otsis maja ümbruse läbi, et võibolla on naine kuskil lähedal, aga ta ei leidnud naist, sest naine oli aknast surnuks hüpanud. Naine tegi seda sellepärast, et mees ei tulnud talle tavalisel kodust väljumise ajal uksele vastu, nagu ta varem oli teinud. Aga mehel oli väike viivitus tekkinud sellepärast, et ta oli pahandanud väljas võõraste lastega. Kui naine parajasti katuselt alla hüppas, olid lapsed redeliga mööda seina üles roninud ja oleks peaaegu hüppamist pealt näinud. Aga nad siiski ei näinud, sest maja külge ehitatud raudredel katuseni ei ulatanud. Need mees ja naine olid mõlemad õpetajad. Päriselt polnud nad üldse abielus, nende kooselu oli ainult kirjaniku fantaasia. Aga raamatut oli kergem lugeda, kui tegelasteks olid pandud reaalsed inimesed, siis teadis, millistena neid ette kujutada tuleb. Väljaarvatud neile inimestele endale, kelle nimesid oli kasutatud, ei saanud see raamat meeldida.

*
Tahtsin avada arvutis Wordi programmi, aga selle ikooni klikkides avanes hoopis Kivisildniku programm. Panin selle kinni, aga teisel katsel avanes see uuesti. Kivisildnik oli selle arvutisse sisse sokutanud. See programm tuli ära kustutada. Õiget Wordi sai avada ainult Start-menüüst.