Enesevaatlused

Inimene kuuleb oma häält teistsugusena kui teised, sest hääl tuleb enda seest. Hääl oleks justkui kõverpeeglis. Või kuuleb inimene ise just õigesti ja teised valesti, sest kui inimene arvestab, mis häält ta tahab teha, siis arvestab ta selle järgi, kuidas ta seda ise kuuleb. Teistega ühesuguseks kuulmiseks on vaja kõigepealt häält lindistada. Kui oma häält inimene veel kuuleb, siis oma nägu ei näe ta üldse. Selle nägemiseks tuleb vaadata peeglisse. Aga moonutavad ei ole mitte ainult spetsiaalsed kõverpeeglid, vaid ka tavalised peeglid, sest neis lähevad näopooled vahetusse, võrreldes sellega, kuidas teised inimese nägu näevad. Nii on peeglist parem vahend oma näo nägemiseks foto. Aga kui keegi mind pildistama hakkab, siis ei jää ma rahulikuks, vaid tuleb ette teistsugune nägu. Võibolla üldse rahva hulgas viibides tehakse teistsugust nägu kui üksi olles. Selleks, et näha, mis näoga on inimene üksinduses, tuleb piiluda läbi lukuaugu. Või inimene peab tegema endast autoportree. Tegin üksi toas olles endast kaks autoportreed, mille pildistamise ajal tundsin ennast rahulikumalt kui siis, kui keegi teine pildistab: