Hiline lumi

Lamasin voodis. Kirikuõpetaja istus voodi kõrval ja rääkis, et minul on maailmas kõige raskem elu. Ta rääkis, et ma määrisin vannitoa seina ära, mistõttu sinna läks elama 60 täid. Läksin vannituppa. Selle seinal olid tõesti putukad. Pesin nad sealt dušiga maha, seejärel läksin ise duši alla. Kui inimesed vannitoast möödusid, siis märkasin, et selle uks ei seisa riivis, vaid on vajunud praokile. Kuna ust sulgeda ei õnnestunud, püüdsin pragu käterättidega kinni katta. Aga inimesed tulid vannituppa ka sisse. Kuna teha ei olnud midagi, siis lamasin lihtsalt kõhuli ja seejärel hakkasin riiulist lugemiseks raamatuid otsima. Klaus ütles, et Grenzstein ütles, et kõige tähtsam on venestamine. Hüüdsin, et seda ta ei öelnud. Grenzstein ütles, et keisri käske tuleb täita, muidu ta teeb pihuks ja põrmuks. Aga see ei olnud kiitus. Isa ütles, et Klaus kuulaks, mida mina räägin.

*
Oli lõppenud pikk maleturniir ja kohe pidi algama uus. Istusime peolauas. Ütlesin, et ei tea, kui palju selle söögi eest peab maksma, võibolla mitte midagi. Küsisin, kas see söögiaeg kuulub eelmise või järgmise turniiri juurde. Sellest sõltus, kas midagi maksta tuli. Rei kutsus mind korrale, kuna ta polnud rahul, kuidas ma lauas istusin. Läksin esimesele korrusele koolimaja fuajeesse, kus üks mees esitas mulle küsimusi.

*
Kõndisime tänaval. Oli maikuu lõpp, aga lumi oli maas ja seda sadas juurde. Hakkasin kartma, et tänavu ei sulagi lumi ära. See oleks tähendanud, et vili poleks saanud kasvada ja oleks olnud oodata nälga. Küsisin, kas meri on juba lahti. Vastati, et veel ei ole, aga kohe läheb. Ütlesin, et siis hakkab lumi varsti sulama.