Minu ülbus

Ühel üritusel hakkas Joanna ette lugema oma juttu. Jutu peategelane oli kahtlaselt minu sarnane. Ta ei vaadanud inimeste silmi, sest tal jäid vastutulevate autode margid meelde. Küsisin Joannalt, kas ta kirjutas selle jutu varem valmis või mõtles praegu välja. Joanna vastas, et ta mõtles selle välja praegu ja et kahe nädala pärast ta räägib jälle seda, mis inimestele meeldib. Järgmine esineja oli Krister. Ta ütles alustuseks, et kõige parem oli üle-eelmine esinemine. Mulle selline jutt ei meeldinud, sest minu arvates oli Joanna esinemine parem.

*
Ristsõna lahendajad küsisid neid sõnu, mida nad ei teadnud, minult. Ütlesin, et võiks trükkida selliseid ristsõnu, mis on juba lahendatud, kui lahendajaid huvitavad ainult vastused. Vaatasin ise ka ristsõna. Need sõnad, mida ma algul polnud ära arvanud, hakkasid välja kooruma. Ühes küsimuses küsiti Idamaa valitsejat, kelle pilt oli küsimuse ruudu sisse samuti joonistatud. Vastus oli, et see valitseja on Saalomon. Henn ütles, et ma olen ülbe. Igale tema küsimusele andvat ma ülbe vastuse. Mõtlesin psühhiaatrile rääkida, et kui ma olen kellestki targem, siis arvatakse, et ma olen ülbe.

*
Lisasin ühe võõra inimese blogi oma Facebooki kontaktiks. Seejärel vaatasin seda blogi lähemalt. Seal oli foto sellest, et blogi omanik oli neetinud pudelikorgi kooli aknalaua külge. Mõtlesin, et sellise blogi pean oma kontaktide hulgast kustutama. Paistis, et uusi sissekandeid sinna enam ei lisandunud. Blogis kirjutati, et selle omanik viskas aknalaualt pudelikorgi põrandale ja direktor käskis selle üles korjata. Blogi nimi oli "Minu kallid poisid". See oli mälestuste blogi ja kalliste poiste all mõtles kirjutaja vist oma klassivendasid.