Kompass

Geograafia õpetaja ütles, et järgmises tunnis peab kompass kaasas olema. Võtsin kodus sahtlist oma vana kompassi. Aga see ei näidanud enam õigesti. Vist oli magnetist kabenuppudega ühes sahtlis hoidmine kompassi magnetit nõrgendanud. Kui ma keerasin kompassinõela, siis ta vahepeal ei proovinud üldse õigesse suunda tagasi minna. Radiaatori lähedal ta radiaatori järgi natuke pööras. Aga siis hakkas kompassinõel ühe objekti ümber kiiresti pöörlema ja peatus lõpuks selle otsas, nagu oleks see poolus. Küsisin isalt, kas meil paremat kompassi ei ole. Isa vastas, et mõned peaks olema. Ütlesin, et on vaja ümmargust kompassi, sest me peame määrama asimuuti, mida me neljadas klassis juba tegime. Isa läks keldrisse. Ta tuli tagasi kahe suure õunakotiga. Harutasin ühe otsast sõlme lahti, aga sidusin kohe kinni tagasi. Isa ütles, et nüüd ma lasin mustuse sisse ja need õunad ei säili. Ometi oleks võinud kohe õuna maitsta. Selgus, et minu seotud sõlm ei olnud veel piisav ja tuli lahti. Püüdsin uut siduda.

*
Keldris oli muuseum. Enne sinna sisenemist öeldi meile, et me paneksime selga mustemad riided, sest keldri seinad määrivad. Ma ei hakanud siiski riideid vahetama, aga püüdsin mitte vastu seina minna. Pärast muuseumist väljumist sõitsime bussis. Kontrollid olid peal. Ütlesin, et pileti leidmine on minu jaoks lihtne. Seepeale küsiti ka minult piletit, muidu võibolla poleks küsitud. Pidin piletit kõigepealt otsima. Kui ma seda näitasin, ütles kontroll, et ma esitasin odavama variandi, ta tahab õige hinnaga piletit ka näha. Selle otsimine võttis aega. Kui ma ta leidsin, oli ta poolik, sest eelmine kontroll oli ta juba pooleks lõiganud. Aga praegune kontroll luges selle sellest hoolimata kehtivaks. Rääkisin pereliikmetele, et Daniel suri vist samal päeval, kui olid Brežnevi matused. Ma mäletan, nagu oleks see päev olnud seotud kahe Danieliga ja ema oleks nagu mulle päevikusse kirjutanud, et ma puudun koolist seoses Danieli surma ja Brežnevi matustega. Ema kirjutas, et Brežnevi matuste ajal on bussid täis, aga seda ma ei öelnud. See pidi olema aastal 1982. Ütlesin Tõnule, et Danieli all ma mõtlen meie sugulast. Väljusime bussist kesklinna bussijaamas. Näitasin kinotahvlite poole, et sinna pandi vist tol ajal infotrmatsioon Brežnevi matuste kohta välja. Mulle tuli meelde, et Brežnevi eesnimi ei olnudki Daniel, vaid Leonid.