Kolmapäev, oktoober 31, 2007

Päkapiku teekond

Päkapikk võttis suure noa ja läks pimedusse hiilima. Talle vaatasid järgi põlevad silmad. Noa tera oli suunatud ettepoole, nii et silmade omanik poleks selja tagant rünnates ennast selle vastu vigastanud. Taevas lendas suurte tiibadega lind. Äkki päkapikk karjatas. "Kukkus vist mõnda auku," pomises põlevate silmade omanik. Järgmisel päeval päkapikk koju ei tulnud. "Teda ei ole mõtet tagaotsitavaks kuulutada," ütles päkapiku ema.

Sadulata jalgratas

Peedu aias pidas Venemaa meie vastu sõda. Ühelt suunalt tulistasid suurtükid meie maja, teiselt suunalt tulid kolm halba vene poissi. Neist võidi üks maha tappa ja kaks ümber kasvatada. Lugesin ühest võõrkeelsest ajalooraamatust, et Nõukogude Liidus diktatuuri kehtestamises oli süüdi Eesti, sest Eesti oli kõige antikommunistlikum riik. Eestikeelsetes raamatutes nii ei kirjutatud. Aga see võõrkeelne raamat jätkas samuti, et Eesti süü oli otsitud põhjus, sama moodi nagu üks lastega juhtunud pahandus oli otsitud põhjus pioneeriorganisatsiooni loomiseks. Ennustasin, et Venemaa vallutab Eesti uuesti aastal 1999. Sinna oli veel mitu aastat aega. Mind oleks ilmselt esimeste hulgas vangistatud, sest ma olin ajaloolane. Kui Vene sõdurid oleksid mind kinni võtma tulnud, oleksin neilt rahulikult eesti keeles küsinud, mida nad tahavad. Võibolla oleksin järgnevalt välismaale põgenenud, aga see ei olnud kindel, sest minu keelteoskus ei olnud nii hea, et välismaal elada. Klaus ütles, et Venemaa Eestit rohkem ei valluta, sest nüüd on maailma riigid nii tihedalt seotud. Klaus ütles, et üks tüdruk on juba varem tuttava Tooma klassi Siimu õde. Olime kodus minu toas. Mul olid laual malenupud, malelaua serv oli üle kirjutuslaua ääre. Klaus läks laua ja seina vahelt läbi, nii et paar etturit kukkusid põrandale. Ütlesin Klausile, et ta need ise üles korjaks. Laual oli seis, kus valge lipp käis b3, kuigi musta ratsu oli a5. Lootus oli sellel, et must ei märka lippu lüia ja lipp paneb järgmisel käigul musta pika vangerduse teinud kuningale mati.

Perekonna list oli muudetud kõigi Runnelite listiks, sest sellega olid liitunud ka Paide Runnelid. Üks neist hakkas minema autokooli ja küsis listis, kust varem autokoolis käinud sõidu õppimiseks vajalikke esemeid said. Üks neist esemetest oli rauasaag. Neid esemeid oli raske saada, sest neid tehti haruldastest metallidest. Võibolla arvati, et ma tahan Helinat ka sinna listi panna. Aga ma ei pannud, sest ta ei olnud sugulane. Helina oli mulle kirjutanud, et ta lõpetas kõigepealt Treffneri Gümnaasiumi, seejärel õppis aasta Tartu Ülikoolis ja pärast seda läks oma keskharidust kordama Kuressaare kooli. Tundus kahtlane, kas keegi pärast Treffneri Gümnaasiumis õppimist veel tavalisse kooli läheb. Aga arvestades sellega, milliseid kingitusi Helina mulle teinud oli, näis usutav, et talle võis Kuressaarde minek meeldida. Asusime koduteele, Helina jäi suurde aeda. Sõitisin Helinalt saadud sadulata jalgrattaga. Ma ei istunud sadulatoru peale, sest see oleks valus olnud. Tee peal läksid ratta kummid katki. Kui seni oli ratas kandnud mind, siis nüüd pidin mina ratast kandma hakkama. Läksime ühte majja. Meenutati ühe venna vana joonistust, millele oli kirjutatud "Tõnu suitsetab". See oli hästi tuntud lause. Tõnu suitsetas siiamaani ja me hakkasime sellega juba ära harjuma, kuigi ta kahjustas sellega oma tervist. Uuemal ajal oli Kadri kirjutanud lause "Tõnu on". Selles majas Tõnu ja Kadri alles magasid, aga Kadri ja Ann hakkasid nüüd üles tõusma.

Teisipäev, oktoober 30, 2007

Kirvega mäel

Kirvega ma vehkisin, seistes ühel mäel,
kirvehoope andsin lausa kahel käel.
Äkki käskis lõpetada pilve pealt üks hääl.
Vaatasin ma sinnapoole, kes võiks olla sääl.

Pilve peal siis sosistati: "Näe, ta kuuletus!
Kohe sünnib sellest kehva luuletus."
Kas ma selle kirjutan, seda veel ei tea,
igast asjast luuletust tegema ei pea.

Sarnane idee

Läksime rongi peale. Jäime sellest maha. Oli väga tõenäoline, et jääme järgmisest rongist ka maha.

Lugesin Teet Kalda romaanist, et keegi valis gloobuse pealt välja koha, kust üle jõe minna, aga maakera pöörles eest ära. See oli väga sarnane ühe minu blogisissekandega. Ütlesin, et tuleb välja, et kõik mida ma blogis kirjutanud olen, on juba enne mind kirjutatud. See raamat oli ilmunud enne minu sündimist, aga mina olin samasugusele mõttele tulnud iseseisvalt. Ütlesin, et kui raamat oleks hiljem ilmunud, siis ma arvaksin, et see idee on võetud minult. Rohkem ei saanud ma selliseid asju kirjutada, sest nüüd ma teadsin, et need on juba raamatus olemas.

Minu toas oli asparaagus hiljuti ümber istutatud, aga kogemata mulla asemel moosi sisse ja senisest väiksemasse potti. Tahtsin juured jälle mulla sisse panna. Läksin ja kastsin selle moosiga Pille toas ühe poti mulda. Moos kadus kohe mulla sisse. Pott hakkas mulda üle ajama ja seda pudenes raamatute peale. Püüdsin kukkuva mulla asparaaguse potti.

Esmaspäev, oktoober 29, 2007

Koduleheküljest

Minu seisev kodulehekülg on vananenud. Kui seal kirjutatu oleks avaldatud blogis, ei oleks viga, sest avaldamise kuupäev oleks juures. Kui see oleks avaldatud raamatus, ei oleks ka viga, sest ilmumisaasta oleks selge. Aga sealt lugedes võidakse arvata, et kõik käib praeguse hetke kohta. Kõike praeguse hetkega kooskõlla viia ka ei taha, sest see oleks vanade asjade hävitamine ja pealegi aeganõudev. Üks tuttav rääkis sellisest probleemist ükskord seoses oma koduleheküljega. Ma ei saanud tast veel hästi aru, sest minu kodulehekülg oli alles uus. Ta leidis lahenduse sellest, et võttis kodulehekülje maha. Mina tahaks siiski, et mul oleks kodulehekülg olemas. Kui kasutati veel Netscape'i, oli parem, sest see näitas viimase muudatuse kuupäeva. Nüüd enam peaaegu keegi Netscape'i ei kasuta.

Hüvastijätt. Neegrite mäss.

Liisa ja kaks temast veel väiksemat tüdrukut ütlesid minu vendadele head aega. Isa tahtis, et mina ja Liisa ka üksteisele head aega ütleksime. Ta tahtis mind selleks süles äraminejate juurde viia. Küsisin, kas nüüd võtab väiksem suurema sülle. Selle peale viis isa mind auto juurde hoopis oma varvaste peal hüpitades. Äraminejad istusid juba autos. Sõin auto põrandalt tagaukse juurest kisselli ära. Kui see otsas oli, panin autoukse kinni ja auto sõitis minema.

Mul oli ühe autori artiklite kogu juba koos, aga leidsin ajalehest veel artikleid, mida sinna lisada. Siis tuli meelde, et ma olen kirjutanud raamatule järelsõna, et selles raamatus ajaleheartikleid sees ei ole. Isa oli andnud minu kätte ka enda koostatavate raamatute materjalid. Ühe õppejõu raamatusse oli pandud "Postimehes" ilmunud artikelid, aga mina leidsin tema artikleid ka "Eesti Päevalehest". Ma ei teadnud, kas panna need ka sisse või kuulub selle raamatu koostamispõhimõtete hulka, et sinna "Eesti Päevalehe" artikleid ei panda. Üks selles ajalehes mõne aasta eest ilmunud selle õppejõu artikkel oli väga huvitav. Seal oli juttu sellest, et ühe Aafrika riigi diktaator on põgenenud Prantsusmaale ja tänu oma rikkusele seal suure mõju saavutanud. Ta pidi pääsema valitsuskoalitsiooni. Peaministri enesetapu korral oleks uueks Prantsusmaa peaministriks saanud neeger. Siis oli oodata, et ta viskab tuumapommi sellele Prantsusmaa linnale, kus on kõige suurem valgete osakaal. Prantsusmaale oli palju neegreid sisse rännanud ja nad märatsesid sageli. Aga värvidest oli Prantsusmaal kõige rohkem näha kollast ja rohelist - need olid küpsed ja toored sidrunid.

Algas neegrite ja valgete massi kokkupõrge. Neegrid olid tugevamad, tapsid enamuse valgeid maha ja tulid riigis ise võimule. Üks valge jäi ellu tänu sellele, et ta peitis ennast kapi alla. Nüüd tuli ta sealt välja, ta oli oma naha mustaks värvinud ja kandis kollast särki nagu enamus neegreid, mistõttu teda peetigi neegriks ja talle midagi ei tehtud. Ta sõitis autoga uue neegervalitseja juurde ja asus selle lähikonnas tööle.

Pühapäev, oktoober 28, 2007

Pudelipurustaja

Kolm pudelit lõi puruks kepiga üks mees.
Nüüd on ta ahelates seismas kohtu ees.
Talt küsitakse, miks ta nõnda märatses.
Ta vastab, et ta ainult iseäratses.

Veel killud maas ja nendel kõnnitakse peal,
nii näha võib ka rohkelt vereplekke seal.
Mees teadis küll, et seal ei tehta koristust,
seetõttu oodata on karmi karistust.

Küsimused sõjaveteranidele ja õpilastele

Krister küsis sõjaveteranidelt, kas nad sõjas vange ka võtsid. Tegelikult oli näha, et võtsid, sest vang oli kaasas. Sõjavange tuli sõjas igale poole kaasa tirida. Kehalise kasvatuse õpetaja käskis meil joosta koolimajas pika ringi, aga mina lõikasin. Jooksmise lõpetanud seisid mitmes kõrvuti rivis. Läksin kõige seinapoolsemasse lühikesse rivvi, kus enne mind olid Krister, Artur ja Helen. Teised läksid tundi, aga mina kõigepealt wc-sse, mistõttu ma pidin juba tundi hilinema. Esimese korruse wc-sse ma ei läinud, sest see oli muudetud päris kehvaks. Teised olid ka ümber ehitatud. Kuna oli läinud moodi naha näitamine, siis olid koolimajas wc-d muudetud sellisteks, et potil istuja aknast välja paistaks. Läksin kirjanduse tundi. Tänaseks oli kästud läbi lugeda kaks raamatut. Mul olid need lugemata, sest kõigis ainetes oli palju õppida. Otsisin kotist neid raamatuid. Ühe raamatu kohta, mille ma välja võtsin, ütles Sander, et seda läheb vaja ajaloos. Vastasin, et aga homme on ajaloo tund. Selleks oli ka õppida kästud. Ühe köite kohta ütlesin Sandrile, et seda võib tal vaja minna. See oli ajakirja paljude aastakäikude register. Kirjandusõpetaja käskis tõsta käed nendel, kellel on raamatud läbi loetud. Tõusis vaid paar kätt. Õpetaja küsis Martinilt, et miks ta käib selles koolis, kui ta kõike õpitud ei jõua. Martin vastas, et tema ei tea, ta võeti katsetel siia kooli vastu. Õpetaja ütles, et aga ta võib siit koolist lahkuda. Keegi ütles, et kuigi me pole raamatuid läbi lugenud, oleme me tunni ajal kirju vahetanud. Õpetaja ütles, et talle meeldivad need kirjad, mis kirjutamata jäetakse. Siis ei saanud talle ammugi meeldida, et Helinale olen ma veel pikemaid kirju saatnud.

Laupäev, oktoober 27, 2007

Väiksest ja suurest

Et maakera sees on suurem maakera, see tõestub selle abil, et lapse sees on peidus täiskasvanu. Vähemalt kasvu ja massi poolest on täiskasvanu suurem. Lapsel võivad olla suuremad emotsioonid ja suurem mängimisoskus. Malet mängida oskan ma praegu vast paremini kui lapsena, aga vanasti mängisin malenuppudega selliseidki mänge, mida ma praegu enam ei mängi. Näiteks, et mustad nupud on vangivalvurid ja valged vangid. Male reeglite järgi mängides jälgisin täiendava asjaoluna, mis suunas vaatavad ratsude ninad, mida ma hiljem pole märganudki. Õega koos mängisime malekooli, kus tema oli õpetaja ja mina õpilane. Selles koolis õpiti ka Rubiku mao kokkupanemist, mis mängult oli maletajatele väga tähtis oskus.

Öine reformatsioon

Lamasin pimedas toas voodis nagu Luther, kes on alustamas reformatsiooni. Üks silm oli mul juba lahti. Reformatsioon algas kahes järgus - kui Luther sai ühe silma lahti ja kui ta sai mõlemad silmad lahti. Mult küsiti midagi. Vastasin huuli avamata üminal, et ma ei taha. Oli 16. sajand ja veel ei toimunud väljarännet Ameerikasse, aga rännati Lääne-Euroopasse. Tegelikult oli sinna ka raske ümber asuda, sest kogu põllumaa oli juba kasutuses. Ja metsaalad olid vajalikud metsana. Pealegi võtab metsa põlluks muutmine aega. Hiljem raiuti Lääne-Euroopas kõik metsad maha. Kõndisin üles ärkamata tubades ringi ja ehitasin klotsidest põrandal refotrmatsiooni märke.

Klaus tahtis oma blogi aasta jooksul kirjutatud tekstid raamatuna välja anda, et saadaks teada tõde maailma kohta. Televiisorist tuli juba selle raamatu reklaam. Ütlesin seda Klausile, aga siis taipasin, et reklaam on tema enda tellitud. Klaus sõitis rattaga tänaval, mina kõndisin tagapool. Kuulsin, kuidas vene tüdrukud ütlesid, et Klausile tehti midagi. Kohe kukkuski Klaus rattaga ümber ja ei saanud esimesel hetkel püsti. Nähtavasti oli Venemaa satelliit saatnud tema mobiiltelefonile kahjuliku signaali. Kirjutasin Klausi paberile markeriga juurde, mis ma olin teada saanud. Kui paberi Klausi kätte andsin, olid minu hiljem kirjutatud sõnad esimesed täielikult üle värvinud ja loetamatuks muutnud.

Reede, oktoober 26, 2007

Mõttekäik vaarikaussist aja tajumiseni

Kui ma kohtusin esimest korda vaarikaussiga, pistsin joostes põgenema. See juhtus Pärnus. Pärnus läksime veel redeliga tänavalt pärnaõisi korjama. Üks võõras naine tuli keelama, sest ta arvas, et redel läheb ümber. Põgenesime tema eest aeda, aga ta tuli järgi ja tõi meile puu küljest murtud oksa, et me sellelt korjaksime. Pärnaõie teed ei tohtivat palju juua, sest see pidi ühte vajalikku ainet organismist välja viima. Veebruarikuise haiguse ajal ma natuke jõin. Rohkem pole ma sel aastal haige olnud. Sügisel oli kolmel järjestikusel ööl nina kinni ja ühel päeval palaviku tunne, aga kraadiklaas palavikku ei näidanud. See ei tähenda, et mul väga suur töövõime oleks. Käivad peal sellised tujud, mis sunnivad tegelema tööväliste asjadega või kannatama. Darwin kirjutas, et usklikud ütlevad, et inimene kannatab täiustumise nimel, aga Darwini arvates on loomadel sama suured kannatused. Kui mulle praegu antaks valida, mis loom olla, siis ma tahaksin vist olla võimalikult pikaealine. Aga lühikese eluga loom ei pruugi oma elu lühemana tajuda.

Päev Riigikogus

Olin Riigikogu saadik. Koalitsioonierakonnad valisid oma esindajaid. Selleks koostati erakondlaste ütluste tabel. Esindajad osutusid valituks kahe poolthäälega, sest teiste erakondlaste ütlused olid ebamäärasemad. Jürgen kritiseeris seda, et esindajaks valiti rohelisi, sest need ei pidavat vajalikke asju tegema. Jürgen rääkis Riigikogus palju, mina olin kogu aeg vait. Aga elulukku oleks sellegipoolest kirja jäänud, et olen Riigikogu saadik olnud. Ja leidsin ka, et juba ainuüksi see, et ma siin kohal olen ja kõnesid kuulan, on arendav. Tegin nüüd täna esimese vahelehüüde, et pärastlõunal oli Laari habe lühem. Laar kandis särki, millel olid tähed SDE. Sellega tahtis ta näidata, et on teiste erakondade sõber. Aga sotsiaaldemokraadid olid koalitsioonis, iga erakonna sõber poleks Laar olnud. Keskerakonna saadikute juurde tuli üks tüdruk, kes tutvustas ennast neile, et ta on Keskerakonna saadikukandidaat ühes valimisringkonnas. Ema tegi süia. Vaatasin Saksamaal tehtud harilikke pliiatseid. Need olid sama firma omad, mille pliiatseid kasutasin lapsena, aga nüüd oli pliiatsite kujundus natuke muutunud. Riigikogu esimees rääkis immigrantide kinnivõtmise plaanist. Küsisin, kas harilikku pliiatsit ei tohi ka olla. See oli minu teine tänane vahelehüie. Esimees vastas, et ei tohi, sest nad võitlevad immigrantidega täisnurkselt. Küsisin täiendavalt, kas õpilasel ega õpetajal ka ei tohi harilikku pliiatsit olla. Nüüd oli esimees sunnitud oma sõnadest taganema.

Neljapäev, oktoober 25, 2007

Mõttekäik maakerast kasulikuni

Maakera on sinine viinamari, kui seda vaadelda koos atmosfääriga. Kui vaadata ilma atmosfäärita, siis on ta kanamuna. Või miks just kanamuna, kui teised linnud ka munevad? Võibolla on ta hoopis vutimuna, sest see on laiguline, jagunedes koorel justkui mandriteks ja ookeanideks. Kanamuna kooritakse enne söömist ära, vutimunaga ma seda ei tee. Kui mulle ükskord külas käies pakuti esimest korda keedetud kanamuna ilma munatopsita, järeldasin ma sellest, et siis tuleb see ka koos koortega ära süia. Teisel korral hakkasin kaasavõetud kanamuna koortega sööma surnuaial. Üks sugulane kartis, et munakoor torkab mu mao sisse augu. Aga midagi ei juhtunud. Kui tahetakse, et midagi juhtuks, tuleb midagi teha. Näiteks ettevalmistusi. Ma ei valmistunud ette selleks, et töömehed on praegu toas, kus on need ajakirja aastakäigud, mille läbivaatamine mul pooleli on. Niikaua tuleb midagi muud kasulikku teha. Kui asi on enda jaoks kasulik, siis ei saa öelda, et ta pole üldse kasulik.

Kaks kassi

Toomas pidi minema kooli lõpueksamile. Andsin talle selle jaoks pastaka. Toomas hakkas rääkima, et tal on kõik pastakad tühjaks saanud. Meil oli punane kass. Ta läks tänaval hallivöödilise kassi juurde. Punane kass oli isane ja hall emane. Kasse sai enda juurde meelitada susisevate häälikute või krabistamisega. Liiga lähedale ei tasunud neid meelitada, muidu võisid nad küüned kätte lüia. Susisevad häälikud ja krabistamine meeldisid kassidele sellepärast, et need sarnanesid nendele häältele, mida nad ise tegid. Susistas kass suuga ja krabistas seina sisse käiku närides.

Oli bioloogia tund uue poolaasta algul. Eelmisel poolaastal polnud ma peaaegu üheski bioloogia tunnis käinud. Kui mind oleks praegu vastama kutsutud, oleksin õpetajale kohe öelnud, et ta võib kahe sisse kirjutada. Õpetaja ütles, millised kohad tuleb töövihikus täita. Ta kirjutas need numbrid ka tahvlile. Kissitasin silmi, et paremini näha, aga hästi ei näinud. Sain õiged numbrid teada Kristeri käest. Selgus, et olin siiski tahvlile õieti näinud, aga õpetaja oli suuliselt öelnud natuke teistsugused numbrid. Õiged olid need, mis ta tahvlile kirjutas. See töövihik oli kõigi reaalainete jaoks ühine. Algul ma ei saanud aru, kas antud numbrid on lehekülgede või ülesannete numbrid. Aga selgus, et ülesannete, sest lehekülgi nii palju ei olnud. Tuli lahendada ka ülesanne 1. Hakkasin mõtlema, mida lünkadesse kirjutada. Õpetaja seisis kõrval ja pidevalt halvustas mind, et ma nii aeglaselt kirjutan. Aga mul oli tõesti mõtlemisaega vaja.

Kolmapäev, oktoober 24, 2007

Streikijate kool

Õpetajad hakkasid streikima, et neile rohkem palka makstaks. Kui õpetajate streik läbi sai, hakkasid streikima õpilased, et neile ka palka makstaks. Õpetajad viskasid selle eest kõik õpilased koolist välja. "Küll on hea," ütles direktor teistele õpetajatele. "Nüüd on meil iga päev streik, aga palk jookseb edasi. Töökohta meilt ära ei võeta, sest väljavisatud õpilased ei saa ülikooli ja neist ei tule meile konkurente."

Mida kohvikus räägiti

Sain ajakirja toimetajalt kirja. Ta kirjutas, et minu luulekogus "Uneriik" on vaenu õhutavad luuletused, mille eest saaks kohtulikult karistada. See tuli mulle üllatusena, sest varem oli ta minu luuletusi parmate sõnadega kommenteerinud. Järeldasin, et tegelikult kirjutas keegi teine tema nime all. Läksin tänavale kõndima. Sisenesin ühte majja, kus elas üks tuttav. Uksel kohtasin hulka inimesi, kellest üks oli samuti tuttava näoga, aga ma ei mäletanud, kes ta on. Majas vaatasin ainult postkaste, siis otsustasin, et tuttava ukse taga kella ei lase, ja väljusin uuesti majast. Mulle meenus, et tuttava näoga mees on üks kurjategija, kelle pilt on ajalehes olnud. Kuulsin, kuidas ta rääkis, et minu abil pääseb ta minu tuttavate juurde.

Oudekki riputas oma blogis üles teate, et tema sünnipäevapidu toimub teatud kohvikus. Läksin sinna kohale. Seal kuulsin, kuidas Oudekki rääkis sabas seistes, et ta saaks aru, kui Mart Laar kutsub inimesi oma sünnipäevale ja tema kohale läheb, aga et Oudekki enda sünnipäeva puhul tuli kohvikusse vähe inimesi. Mina esialgu toitu ei ostnud, vaid istusin lauda, millel olid tasuta leivaviilud. Hakkasin ühte viilu sööma. Iga laua ääres oli neli kohta. Oudekki koos veel kolme tüdrukuga läksid kaugemasse lauda. Minu lauda istusid Krister, Artur ja veel üks poiss. Artur küsis mult, kas ma tulin siia kohvikusse kellegagi kokku saama. Vastasin, et ei, ma tulin siia kuulama, mida Artur räägib. Selle peale vaatasid Krister ja Artur üksteisele ammuli suuga otsa. Artur näitas Oudekki laua suunas ja küsis, mida seal lauas räägitakse. Ma ei eristanud sealt lauast kostvaid sõnu, aga vastasin, et seal räägitakse, et kommunism on parem kui kapitalism. Artur küsis, mida ma teeksin, kui seal lauas viibijad võimule tuleksid. Mõtlesin, kas vastata, et siis ma põgeneksin välismaale.

Vaatasin keelte raamatut. Jõudsin semiidi keelte juurde. Need jagunesid kolmeks rühmaks. Oletasin, et üks rühm on hamiidi keeled, aga oletus osutus valeks. Mõne keele kohta oli kirjutatud ainult üks lause. Enamusel maailma keeltel ei olnud oma riiki, kuigi Aasia keeltel oli eesti keelest rohkem kõnelejaid. Ühe keele nimeks oli uussuome keel ja seda räägiti saarel nimega Eesti. Tahtsin lähemalt lugeda, kuidas see keel ja see saar on nime saanud, aga enne äratati mind kunstlikult üles.

Teisipäev, oktoober 23, 2007

Sebrad ja tiigrid

Sebrad mõtlesid, mida teha, et tiigrid neid kõiki ära ei sööks. Nad muutsid ennast triibulisteks, et tiigrid neid ei näeks. Tiigritel läks jahipidamine raskemaks. Nad muutsid ennast seetõttu samuti triibulisteks, et sebra vähemalt ei näeks, kui tiiger läheneb. Tulemus oli see, et üks tiiger kargas teisele kallale, sest pidas teda sebraks. Üks sebra pani seda tähele ja naeris.

Ei õppinud ja õppisin

Ma polnud kunagi varem oma blogis fotosid avaldanud, aga täna kopeerisin võõrast blogist enda omasse mitu fotot järjest. Siis mõtlesin, et seda ma poleks pidanud tegema, sest esiteks pole mul nende fotode autoriõigusi ja teiseks Helinale arvatavasti ei meeldi, kui minu blogi on fotosid täis. Kustutasin enamuse fotosid uuesti ära, aga ühe jätsin alles. Kuskil käis sõda. Seoses sellega õpetati sõjalaulu. Üks vene tüdrukutest pani tähele, et nad ainult õpivad, aga ei tee midagi sõja lõpetamiseks. Mina ütlesin, et araablased võiksid ise lõpetada. Lisasin, et kõik võiksid lõpetada. Olin vene keele tunnis. Õpetati luuletust. Mõtlesin, et koolis istun ma niisama ja ainult raiskan aega, kogu tegelik õppimine toimub alles kodus. Istusin Sandri kõrval ja meie ees istus Helen. Helen rääkis kõigepealt midagi Sandriga, seejärel küsis minult, miks mul sellised riided on. Vaatasin järgi, et mul on seljas punaseruuduline särk. Ütlesin, et enne Heleni küsimust ma üldse ei teadnud, mis mul seljas on. Helen küsis, kas ma panen siis selga lihtsalt need riided, mida ema ütleb. Vastasin jah. Aga mul oli seljas ka lahtiste hõlmadega õhuke sinine jopp. Ütlesin, et see jopp on ostetud siiski minu valikul, sest see ei pidanud vihma läbi laskma. Tund sai läbi. Peep kõrvalreast püsti tõustes rääkis, et ta mõtles doktorantuuri astuda. Küsisin, mis erialal. Ta ütles, et ta veel ei tea, aga ta on mõelnud bioloogiat. Minu taga istusid Erik ja Krister. Erik ütles, et kui Peep doktorantuuri läheb, siis õpib ta lihtsalt doktorantuuri aastad, aga eelnevates astmetes pole ta ikkagi õppinud. Ta lisas, et minuga oli vist ka nii. Vastasin, et mina doktorantuuris õppinud pole. Seletasin, et ma olin oma kursusel üks kõrgema keskmise hindega üliõpilasi. Mõnel eksamil sain isegi kursuse kõige parema tulemuse.

Loengus paluti tõsta käsi kõigil, kes on käinud mõnel konverentsil. Tõstsin koos mõnede teistega käe. Vahel oli tunni raames korraldatud väike konverents. Olin käinud ka suurtel konverentsidel. Tegelikult pidid siin seda kõik teinud olema, sest kõik olid magistrandid.

Vaatasin oma vanu inglise keele kirjalikke töid, kuhu õpetaja oli teinud rohkelt parandusi. Ma ei saanud praegugi aru, mille poolest õpetaja variandid minu variantidest paremad on. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et ma kooli ajal ei mõelnud. Ma oleksin pidanud parandatud tööd kätte saades iga kord iga paranduse juures mõtlema, milliste grammatiliste vormidega seal on tegemist. Õpetaja oli öelnud, et teised töötavad, aga mina ei tööta.

Esmaspäev, oktoober 22, 2007

Känd

Känd luges kokku oma rohked aastarõngad
ja ikkagi ta pistis kisama.
Ta nõudis, et tal toodaks elulõnga,
kuid midagi ei tuldud lisama.

Mees saega kõndis juba kodu poole,
mis ehitatud oli teisest puust.
Känd saatis sajatusi inimsoole,
et see vaid saeb, ei mõtle üldse muust.

Teised koerad sõid teda

Pille karjus pikalt kellegi peale. Aga lõpuks öeldi, et tegu oli filmivõtetega. Meie perest tehti filmi. Seega oli karjumine lavastatud. Mind ennast oli ka mulle märkamatult filmitud. Sellest teada saades kippus mulle naer peale. Aga filmi tegemine jätkus. Filmi pandi ka joonistatud kaadreid. Samuti filmiti edasi meie näitlemist. Nüüd, kus ma teadsin, et mind filmitakse, tuli mul näitlemine halvemini välja. Olin liiga lõbusas meeleolus. Mina mängisin Jaan Tõnissoni. Võistlesin Klausiga sellepärast, kes viib kirjutuslaua minu tuppa ehk Tartusse. Alternatiiv oli, et kirjutuslaud oleks olnud teises toas ehk Tallinnas.

Läksin Kaubahalli leti taha maksma. Müüja küsis, kas ma näen hästi. Kuna tema nägu oli udune, siis vastasin, et ei näe. Ta küsis, kui tugevad prillid mul on. Ütlesin, et ma ei mäleta, aga vähemalt -5. Ta hakkas ahhetama ja ütles, et siis võib mul silm lõhkeda. Vastasin, et kui lõhkeb, siis lõhkeb. Küsimusi oli ta hakanud esitama arvatavasti selleks, et näha, kas ma tunnen ära, et ta on varasem poliikliniku registratuuri töötaja. Poe ees rääkis ema, et üks lastest küünistas teda lõua alt, aga ta ei saa täpselt aru, kust. Kinnitasin, et kriimustus on selles kohas, mida ta puudutab. Soovitasin panna peale pantenooli. Meil oli üks pantenooli pudel kodus, teine poe kõrval riiulis. Kõndisin mööda lumist teed edasi ja lükkasin enda ees kelku, mis oli kaetud vahukoorega. Vahukoor oli lumest heledam. Kelk oli nii pikk, et ulatus kaugele ette ja jäi teistele jalakäijatele jalgu. Proovisin kelku eest võtta. Üks koer oli paari inimest hammustanud. Tundus, et põhjuseks on marutaud. Kahtlusi kinnitas see, et teised koerad sõid seda koera.

Pühapäev, oktoober 21, 2007

Ei tondid teadnud, mida täpselt teha

Tont mõtles, kuhu panna kivi,
mis õppida ei tahtnud ulguma.
Veel ootas tondi laste rivi,
kuid laager pidi varsti sulguma.

Tont väänas kivi, sellest tuli vesi,
tont ise selle peale huilatas.
Tont kivist tulnud veega varbaid pesi
ja ajalehe sisse varbad kuivatas.

Pekstav naeris

Näidati siniste kalade fotosid ja öeldi selle liigi nimi. Räägiti, et sellel kalal tekib tumedaid laike pingelises olukorras juurde. Pingeline olukord võis seisneda selles, kui läheduses on teine sama suur kala.

Üks loodusuurija väitis teise tehtud fotode kohta, et selliseid ei saa teha aparaadiga, vaid ainult kaameraga. Fotode autor aga väitis, et need on tehtud aparaadiga. Ma ei teadnud, mis on aparaadi ja kaamera erinevus. Üks foto oli elevandi jalgadest. Inimesed olid elevandi jalgade vahelt läbi kõndinud. Elevant oli neid sel ajal hoolega jälginud.

Sõin ühe maitsva kala raasukesi. Ema seda märgates ütles, et nüüd tuleb arst kutsuda, sest see kala olevat toores, mis tähendavat, et varsti tekivad mul hingamisraskused. Lootsin olukorda päästa sellega, et sõin teist toitu peale, et kala kõhus lahjendada.

Istusin klassis 301. Ariel varastas mult rahakoti. Võtsin selle talt tagasi ja ütlesin, et panen raha nüüd kindlamasse kohta. Ariel andis mõista, et võibolla rahakotis enam raha sees ei olegi. Peksin teda selle eest rahakotiga ja väänasin ta sõrmi. Ariel naeris, kuigi tal olid sõrmed juba eelmisest väänamisest sidemes. Tundi tuli direktor, kes käskis ühel õpilasel tahvlile kirjutada: "Mulle meeldib vene keel, aga ei meeldi eesti keel." Vihikusse ma seda lauset ei kirjutanud, vaid läksin ja kirjutasin tahvlile lisaks, et mulle ei meeldi vene keel. Mõtlesin, et seda unenägu ma üles ei kirjuta. Lahkusin tunnist poole pealt. Väljusin hoonest Lossi tänaval. Nüüd oleks tulnud põgeneda kaugele, aga ma läksin siiski ühte lähedal asuvasse majja. Seejärel olin jälle tunnis, lahkusin sealt jälle ja läksin lähedal asuvasse majja arvutimänge mängima, sukeldudes otse läbi arvutiekraani.

Laupäev, oktoober 20, 2007

Mõttekäik raamatust naeruni

Raamat on juba trükikojas. Selle ilmumine on üks aasta tähtsamaid sündmusi. Võib ka öelda, et mitme aasta, sest mitu aastat ei ole ühtegi minu raamatut trükitud. Trükikoja poognatelt on igatahes parem lugeda kui arvutist. Lükkasin tänast blogis kirjutamist edasi, et neid poognaid lugeda. Nii huvitav tundus. Teiste inimeste raamatud on ka huvitavad. Eile õhtul lugesin midagi kurba, raadiost tuli kurba muusikat ja enne seda oli räägitud ka kurbadel teemadel, nii et magamamineku ajal tuli suur kurbus peale. Aga kui uni silmadesse jõudma hakkas, läks tuju heaks. Täna poognaid lugedes juba naersin. Samad kohad on eelmistel kordadel võibolla pigem nutma ajanud. Aga niimoodi ma enam nutta ei oska nagu lapsena. Naeran ka vaiksemalt. Kunagi oskasin ma ennast siis ka laginal naerma panna, kui midagi naljakat ei olnud. Nüüd enam ei oska. Vanasti naersin unenägudes ka rohkem ja valjemalt. Väga palju naersin kolmanda klassi kevade tundides. Ülikoolis esimesel kursusel naersin loogika loengutes. Ühes loengus näitas loogikaõppejõud projektoriga lauset, et naer on rumaluse tunnus. Selles väites ma kahtlen. Naer on pigem huumorimeele tunnus.

Unenägu pasjansiga

Internetis sai ühes kohas valida endale ühe etteantud kasutajanimedest. Ühest nimest arvasin, et selle võib olla valinud Helina. Aga siis tundus, et näen ka Helina enda ees- ja perekonnanime. Kindel ma selles ei olnud, sest vaatasin kaugelt. Aga tundus veel, et tema nime juurde on kirjutatud, et ta on kirjanik. Kellegi vanaema rääkis kellelegi, et see on öelnud, et ta on kirjanik ja veel mitmes ametis, aga selle vanaema arvates sai olla korraga vaid ühes ametis, sest mitme jaoks ei jätku aega. Ühtlasi ütles ta, et tuleb hambaid pesta. Vastasin, et hambaid ei saa pesta, muidu ei jätku muude asjade jaoks aega. See vanaema ütles, et nii võib ka öelda. Nüüd sain aru, et isa on temast luuletuse kirjutanud. Isa oli kirjutanud kellestki, kellel on kombeks öelda, et nii võib ka öelda. Läksin pesemisruumi. Ma ei tahtnud hästi pesema hakata, sest ust ei saanud sulgeda. Kihutasin toolil istudes mööda koridori ühte asja vaatama. Kui tagasi sõitsin, tuli üks selles majas töötav mees, kes võttis mult kihutamise eest tooli ära. Nüüd tulin mõttele, et võin siiski pesema hakata, sest pesemiseks ei peagi kõiki riideid seljast võtma.

Hakkasin laduma pasjanssi, aga ladumise järjekord läks sassi ja pealegi ei olnud ma enam kindel, millised on reeglid. Küsisin kuningannalt, kas selles pasjansis, mida vanaema mängib, võib kaarte tõsta ainult ühe võrra suurema kaardi peale või ka ühe võrra väiksemale. Kuninganna oli inglane, aga küsisin eesti keeles, sest ta oli Eestis ka elanud, mistõttu oletasin, et ta oskab eesti keelt. Ta vastaski eesti keeles, et pasjansse on palju. Ütlesin, et mõtlen just seda, mida vanaema mängib. Toomas ütles, et ta peab minu kaustikust midagi kuningannale näitama. Ta mõtles kohta, kus õpetaja oli kirjutanud punase pastakaga minu venitatud tähtede alla: "Käekiri!" Ütlesin, et õpetaja võiks aru saada, et minu käekiri on palju ilusam kui ta enda oma. Mõtlesin, et käekirja võib halvaks nimetada veel seoses sellega, kui see on arusaamatu. Minu käekiri võib tunduda arusaamatu, sest ta on ebatavaline. Toomas luges veel seda kaustikut. Olin sinna kirjutanud salajasi jutte ja midagi Helinast. Seetõttu võtsin selle varsti Tooma käest ära. Räägiti, et Jürgen oli saatnud 50 korporatsiooni astujast 40-le kirjad, kirjutades, et need kes nina löristavad või aevastavad, on nagu professorid. Olin kooli kolmandal korrusel. Sinna saabusid isikud, kellel paistsid peakottidest ainult silmaterad. Kuna nad tundusid ohtlikud, siis põgenesin. Põgenesin tiivatrepist. Sealt oli küll pikem tee kui peatrepist, aga tiivatrepp tundus põgenemiseks sobivam, sest seal sai käsipuud mööda alla sõita nagu unenägudes. Koolimaja uksest väljudes mõtlesin, et jätan kodutee vahele ja olen järgmiseks kodus. Kartsin, et võin ärgata. Järgmiseks olin vanaema pool. Hakkasin vendi ümber laua taga ajama, selle eest, et nad kellelgi aevastada ei luba.

Reede, oktoober 19, 2007

Ammune kontrolltöö

Neljandas klassis õppisime ajalugu Palametsa õpikust. Tehti kontrolltöö. Õpetaja ei hakanud ise hindeid panema, vaid jagas ära, milline õpilane millise tööd hindab. Minu töö anti ühele klassiõele. Ajaloos pidasin ennast õpetajast targemaks, aga klassiõde oli arvatavasti pannud tähele, et mul on mõnes teises aines raskusi. Ta pani töö eest kolme ja õpetaja kandis hinde klassipäevikusse. Mulle tundus see ebaõiglasena. Mul on meeles kaks parandust, mille klassiõde tegi. Esiteks olin ma kirjutanud, et sõites Peterburist Moskvass nägi Radištšev talupoegade rasket elu. Klassiõde oli selle veaks lugenud ja kirjutanud asemele, et Radištšev läks selga sirutama. See oli täpne õpiku sõnastus, aga mulle tundus parandus põhjendamatu. Pealegi ei uskunud ma kõike, mis selles õpikus kirjutati. Teine parandus oli, et minu sõnade järgi avaldas Radištšev raamatu "Teekond Peterburist Moskvasse", aga õpikus oli "Reis Peterburist Moskvasse". See oli mul küll kogemata valesti meelde jäänud, aga ei tundunud oluline, sest tegemist oli tõlkega. Küsimärk võis olla veel selle juures, kui olin paberi teisele küljele kirjutanud ühe naljalause ja selle maha tõmmanud. Kaebasin ülekohtu üle kõigepealt klassivendadele, kes olid küll minuga nõus, aga kellest üks veel virutas tööle jalaga tolmujälje. Kodus rääkisin vanematele. Ema helistas vanaemale, kes oli samas koolis õpetaja. Samuti lõikas ema paberi küljest ära naljalause ja käskis ülejäänud paberi kooli kaasa võtta. Vanaema rääkis ajalooõpetajaga, kellega ma ise rääkima ei läinud. Tunnis küsis ajalooõpetaja mult seda tööd näha. Ta luges selle läbi ja parandas klassipäevikus hinde viieks. Kui ma peaks praegu seda kontrolltööd uuesti kirjutama hakkama, läheks mul halvemini.

Unenägu tagurpidi kannuga

Peedu aias oli puust kindlus. Sellel oli ühest nurgast teiseni ulatuv rõdu. Tõnu lõhkus rõdust suurema osa maha, põhjendades seda sellega, et Aafrika neegrid on nii kõvasti lüia saanud, et ei tule enam kunagi kindlust vallutama. Minu arvates võis tulla keegi teine.

Sisestasin arvutisse "Vikerkaares" ilmunud ema artiklit. Artikli juures olid nii ema eesnimi kui ka perekonnanimi kirjutatud valesti. Selle nime järgi, mis oli toodud, oleks ta pidanud mees olema. Avastasin, et ajakirja vahele on torgatud lisalehed, kus oli paljude teistegi trükivigade parandused. Olin parandatud kohad juba vigaselt sisestanud. Vigade teket seletati sellega, et peatoimetaja mõtted olid olnud ametist lahkumise juures. Nüüd oli ta juba lahkunud.

Vaatasin aknast, et maas on lumelaike, aga suurem osa maast on paljas. Lund oli kogu talve jooksul vähe olnud. Esimestel soojadel talvedel olin kogu aeg kaasa elanud, et lumi maha sajaks. Kui see ei sadanud, olin ennast talv läbi halvasti tundnud. Nüüd ma enam kaasa ei elanud ja tundsin ennast hästi, et niigi palju külma on. Vaatasin köögi lauale. Sellele oli pandud tagurpidi kisselli täis kann. Natuke kannust ulatus üle laua serva. Seetõttu nirises kissell aegamööda põrandale. Lükkasin kannu laua keskkoha poole. Nüüd enam kisselli põrandale ei läinud, kuid seda hakkas veel kiiremas tempos voolama lauale, sest kannu serv oli tila juurest kumer. Tõstsin seetõttu kannu põhjale. Ma ei teadnud, mida hakkab ema peale juba maha voolanud kisselliga.

Mängisin turniiripartiid noore vastase vastu. Nupud paiknesid põhiliselt kuningatiival. Oli raske aru saada, mis väljadel nad täpselt on. Sellest hoolimata tundus, et hakkan võitma. Minu rasked vigurid olid oma etturite ees ja ähvardasid panna matti. Vaatasin, kas ma ei saa ise matti, sest kuningale g8 sai lipuga tuld anda, sest f7 etturit ei olnud. Aga nägin, et tule korral saan oda vahele käia. Enne kui vastane paneb f7-t tulistama kaks nuppu, löön tema kuninga eest seisu lagedaks. Vastane lõi väljal f6 maha ühe minu viguri. Ta arvas, et sellega on mäng lõppenud, kuna ta on saanud materiaalse ülekaalu. Selgitasin talle, et mäng jätkub ja kohe võidan hoopis mina. Viimast ma poleks pidanud küll mängu ajal ütlema, aga lootsin, et kohtunik ei pane tähele. Vaatasin, et g2-lt ma siiski matti panna ei saa, seetõttu otsustasin lüia hoopis odaga vankri f1, et materiaalne tasakaal taastada. Olin küll enda arvates kaua mõelnud, aga vastasel oli aega kulunud kaks korda rohkem.

Neljapäev, oktoober 18, 2007

Mussolini eelistused

Mussolini ütles, et parem on elada üks päev lõvina kui sada päeva lambana. Lõvi ja lamba võrdluse all võis ta mõelda nii riigi suurust kui ka agressiivsust. Aga kas ta oleks eelistanud olla suur rohusööja või väike kiskja? Arvatavasti ikkagi kiskja, arvestades sellega, et ta juba kooliõpilasena oma kaasõpilasi pussitas.

Putini lindistused

Suusatasin Tartu maratonil. Suusatajad olid rajal tihedalt. Sõitsin kogu aeg sama inimese taga. See oli justkui temaga koos sõitmine. Aga kohe, kui natuke vaba ruumi tekkis, läksin tast mööda ja hakkasin ka teistest mööduma. Raja ääres seisis Rei, kes ütles mulle midagi. Sõitsin edasi sõnadest täpselt aru saamata. Võibolla ta ütles, et mind on juba rajalt kõrvaldatud. See oleks võinud tähendada, et on otsustatud, et minu sõit ei lähe arvesse, sest minu suusad on läinud üle raja piirjoone. Aga ta võis ka midagi muud öelda. Sõitjate vahed jäid järjest hõredamaks ja möödusin järjest uutest sõitjatest. Olin juba enamusest ees.

Mängisime malet. Väljade piirjooned olid ähmased. Käisin lipuga, et ähvardada vastase kuningat. Vastane lõi mu lipu maha. Ütlesin, et ta ei saanud lippu lüia, sest ma ei käinud sellega mitte f4, vaid e4. Mõlemad jäid oma seisukoha juurde. Vastane hakkas märatsema ja arhiivimaterjale hävitama. Teine inimene hakkas selle peale tema kohta käivaid arhiivimaterjale hävitama. Kolmas hakkas peaga vastu lage hüppama, öeldes, et ta tahab ennast hävitada. Neljas püüdis kõiki lepitada. Vaatasin uuesti olukorra üle, et näha, kas ma pole eksinud. Vastane oli öelnud, et aknaluugid olid lahti, mina, et need olid kinni. Nägin, et õigus oli rohkem minul, sest kuigi luugid ei olnud maksimaalselt kinni, varjasid nad siiski valgust. Pikka aega hakkasid vastane ja tema toetaja mind iga kord mõnitama, kui nad mind nägid. Lootsin siiski, et kunagi tuleb leppimine. Võitnud oli Putin. Ta oli teinud Saksamaa peaministriga peetud läbirääkimiste kohta lindistused. Nüüd kuulas ta mõlemad lindid üle. Nendelt oleks selgunud, kellel oli õigus, aga just selle koha jättis ta kuulamata. Kahtlustasin, et seda kohta ta kuulab alles kodus sellepärast, et siin võivad olla pealtkuulamisaparaadid, millega saaks tõestada, et Putinil ei olnud õigus. Aga kui lindistuste muu osa sai kuulatud, laulis Putin laulu Venemaa võidust. Mõtlesin selle üle, miks Venemaa panustab just malele, kui mõnel teisel spordialal on suuremad auhinnarahad.

Kolmapäev, oktoober 17, 2007

Suur ummik

Muidu poleks kahtlustanud, aga ajalehes kirjutati, et Tartus oli tekkinud hiigelsuur liiklusummik. Seoses teeremondiga Sõpruse sillal. Kas see tähendab, et kui Tartus oleks üks sild vähem, oleks selline ummik igapäevane? Või osataks siis teisiti või vähem sõita? Või millal tekib sama suur ummik sellepärast, et ei ehitata veel rohkem sildasid?

Laevad on suuremad kui autod, aga ma pole kuulnud liiklusummikutest Emajõel. Rongide kokkupõrkeid oleks ehk rohkemgi, kui rööpapaare rohkem oleks. Telemasti tuled ei põle enam pidevalt, vaid ainult vilguvad, mis soodustab sellele sisselendamist. Seda on maailma ajaloos tehtud ka kogemata.

Film loomadest

Politsei oli tänaval märatsejad ühte suurde nõusse loopinud. Nüüd heitsid märatsejate pooldajad seda politseile ette. Politsei oli isegi hoiatuseks õhku tulistanud. Politseinikuid oli olnud märatsejatest vähem, aga olid neist jagu saanud. Rahvas hakkas vasakpoolsetele märatsemise eest kätte maksma. Mina olin ka ohus, sest Oudekki blogis oli viide minu blogile. Oli oodata, et seda hakatakse massiliselt klikkima. Ma ise poliitikast midagi ei kirjutanud, seega ei teinud ma midagi kahtluste hajutamiseks. Vaatasime hoopis filmi loomadest. Algul paistis, et filmis näidatakse kändu, aga see hakkas liigutama ja osutus hoopis siiliks või okasseaks. Järgmiseks näidati tõesti kändu ja seda, kuidas loom nimega kännuõgija selle ära sööb. Järgmiseks sõi kännuõgija ära ühele naisele kuulunud puupaku. Naine ütles, et ta vihkab kännuõgijat nagu vaenlast. Kõige ohtlikum loom, keda me nägime, oli arbuusimadu, kes sarnanes arbuusi koore ribaga. Ma ei teadnud täpselt, kui mürgine ta on, aga ütlesin, et madudel on lubatud pea otsast lüia.

Helina andis mulle oma kodused telefoninumbrid. Tal oli samal aparaadil kaks numbrit. Aga ta lisas, et võibolla ta ei taha alati telefoni vastu võtta. Kui ma talle varem helistasin, siis arvasin, et mitte vastu võtmine tähendab seda, et teda ei ole kodus. Nii proovisin iga tunni aja tagant uuesti. Aga nüüd valisin numbrit ainult üks kord päevas.

Mul oli pandud rõdule kirjutuslaud ja taburett. Taburetil istumise miinuseks oli see, et siis möödakäijad nägid mu pead. Lugesin rõdul raamatut ja töötasin arvutiga. Varem oli Helinal olnud kombeks ronida kõrge redeli otsa ja lugeda üle rõdu ääre, mida ma blogis kirjutan. Läksin läbi akna tuppa. Vihma hakkas sadama. Viskasin midagi raamatu peale, et see märjaks ei saaks, kuid kahest lahtisest leheküljest üks jäi katmata. Toomas ja Pille olid hakanud mängima minu ja Hennu mängukarudega. Minu oma oli katkine. See oleks tulnud ära parandada. Aga kui ma karu oma kätte võtsin, jäi mul küüs hargnenud õmbluse taha kinni, mis veel natuke lõhkus. Listis toimus üks arutelu. Üks mees kirjutas vastuseks minu kirjale, et lauad on ka vajalikud. Küsisin talt selle peale, et miks ta hakkas kirjutama ülekantud tähenduses. Aga keegi ei vastanud. Võibolla olin ma valesti aru saanud ja ta mõtles ikkagi lauajuppe. Aga olukord sarnanes keerulisele maleseisule, millest keegi täpselt aru ei saa. Hiljem vaatasin uuesti raamatut, mida ma olin kirjade kirjutamisel kasutanud. Nüüd nägin, et enne olin lugedes ühe tähe vahele jätnud. Raamatus ei kirjutatud mitte asjade seisust, vaid vanaaegsest seisusest. Järelikult oli see mees listis kirjutanud ikkagi otseses tähenduses. Tahtsin oma vea hommikul ise ära parandada.

Kõndisin mööda tänavat. Nägin, kuidas üks mees sikutas kättpidi hästi kõhna poissi. Poiss ei tahtnud temaga kaasa minna ja hoidis asjadest kinni. Küsisin, milles probleem. Mees seletas, et poiss ei taha süia. Ütlesin, et võibolla talle see söök ei maitse, talle tuleks anda mõnda teist. Mees ütles, et ja temale peab siis maitsema. Ütlesin, et kõik inimesed kõiki asju ei söö. Rääkisin rahulikult, aga mõtlesin, et võibolla oleks õigem poisi päästmiseks politsei kutsuda. Või on poiss ise nii halva isuga, et teda ei saagi päästa.

Teisipäev, oktoober 16, 2007

Õigustest ja karistamisõigusest

Vanaduse tõttu töölt vallandamine on keelatud. Kas keelama ei peaks ka nooruse tõttu tööle võtmisest keeldumist? Laste löömisele ei vaadata enam hea pilguga. Kõik ei ole sellega rahul, arvates, et sellepärast ongi lapsed hukka läinud. Tulevikus võivad löömise pooldajad jälle ülekaalu saada. Õpetatakse näiteks koolis füüsikat. Kes füüsikaseadusi muidu selgeks ei saa, selle kallal rakendatakse füüsilist vägivalda. Ehk teisisõnu kehalist karistust. Nii saab kehalisest kasvatusest füüsikat täiendav aine. Kel füüsikaseadused selged, ei pea kehalise kasvatuse tundi minema, kes muidu selgeks ei saa, peab õppima interdistsiplinaarselt.

Vaatasin kaardilt Pärnumaad

Vaatasin kaardilt, et Pärnumaal on ilusad kohanimed. Eriti Lõuna-Pärnumaal. Mõtlesin, et kui ma mõtlen sellele, et Helen on Pärnumaalt pärit, siis näen teda varsti üle pika aja jälle unes. Tartumaa ja Viljandimaa peaksid mõlemad olema Lõuna-Eesti, aga nende piirialal ei olnud üldse asulaid. Ainult üks asula seal oli loogelise Tartu-Viljandi maantee ääres. Pärnumaal hakati minu klassiõdedest pilti tegema. Isa ütles, et see on romantiline hetk, ja tegi akna lahti. Mul hakkas külm. Küsisin, mis siin romantilist on, kui aken lahti on. Panin selle kinni tagasi. Helen kõndis Põhja-Pärnumaalt Lõuna-Pärnumaale, et teda veel eraldi pildistataks. Ta istus taburetile. Olin tema selja taga ja hoidsin jalgu selle tabureti all. Siis mõtlesin, et see ei ole viisakas, ja panin jalad kahele poole taburetti.

Esmaspäev, oktoober 15, 2007

Hambaaugu mõiste

Tavaliselt mõistetakse hambaaugu all seda, mis valutab ja mida saab puurida. Aga ühes raamatus üks tegelane vilistab läbi hambaaugu. Tundub, et siis on hamba puudumine sama mis hambasuurune hambabaauk. Hambavahet arvatavasti silmas ei peetud. Või peeti puuduvat hammast koos sellega piirnevate endiste hambavahedega.

Väga värviline unenägu

Mind oli kutsutud kirjandusüritusele. Ma ei teadnud, kas sellel osaleda. Läksin kohale laulmisklassi. Seal hakati kahtlustama, et pingi all on laip, sest kass ja koer käisid pingi all. Hakkasin väikses majas vaatama oma 1984. aasta joonistusplokki, mille olin kaasa võtnud. Selles olid pildid ilusad ja värvilised. Kõrvuti olid kaks pilti, millel olid ruudustiku kujuliselt lilleõie sarnased objektid. Ühe kohta neist kahest ütlesin teistele vaatajatele, et see on minu kõige parem pilt. Hakkas tunduma, et seda ei ole ma üksi valmis joonistanud, vaid isa on aidanud, sest see oli teistest piltidest kindlama käega tehtud. Aga joonistamist alustanud olin ikkagi mina. Hoiatasin teisi, et nad seda üle maalima ei hakkaks. Arvasin, et hoiatusest piisab, aga varsti märkasin, et üks vend oli ikkagi hakanud pildile midagi juurde maalima. Nõudsin, et ta selle kohe lõpetaks. Tahtsin lehte edasi keerata, aga see oli riskantne, sest värv ei olnud arvatavasti veel kuivanud. Kui terve plokk oli läbi vaadatud, sain teada, et kõrvalruumis on kaks meest, kellest üks on E. Loone. Ta tuli meie ruumi. Andsin ploki tema kätte, öeldes, et seal on minu esimesse klassi mineku eelsel suvel joonistatud pildid. Ta vaatas natuke ja küsis, kas naljakaid lugusid ei olegi kirjutatud. Vastasin, et sellesse plokki mitte, sest enne kooliminekut ma alles õppisin kirjutamist. Mul oli kaasas ka koos Kerstiniga tehtud ajalehti, aga neid ma ei näidanud. Hakkasin vaatama oma uuemaid maale. Mõned neist olid natuke vähem värvilised, aga kõik siiski ilusad. Leidsin paberite vahelt merekivide paki. Merekivid olid juba pehmeks läinud. Neid ei saanud enam süia, sest nad ka vahutasid. Ütlesin emale, et midagi nii väärtuslikku on raisku läinud. Kui uuemad pildid läbi vaadatud sain, hakkasin neid otsast peale vaatama. Nägin nüüd pilte, mis esimesest vaatamisest ei olnud meelde jäänud. Osade kohta pidin ütlema, et need on Klausi omad, sest ei ole minu stiilis. Paberid olid kleepunud kokku nätsuga.

Pühapäev, oktoober 14, 2007

Ameerika ajalugu

Vahepeal käisin raamatukogus ja lugesin natuke Ameerika ajalugu. On öeldud, et Ameerikal ei olegi ajalugu. Aga raamatukogus on seda palju pakse köiteid. Kui kõik läbi lugeda tahaks, siis muud lugeda ei saakski. Aga on võimalik osa vahele jätta. Need, kes väidavad, et Ameerikal ajalugu ei ole, on kas eurooplased, kes on uhked, et Euroopas on ajalugu kauem üles kirjutatud, või ameeriklased, kes oma minevikku häbenevad. Või töötavad nii kõvasti ühel erialal, et teistega tutvumiseks ei jää aega. Tundub, et siinmail Ameerika ajalugu loetakse, sest ühe köite oli keegi teine peale minu riiulist välja võtnud.

Kui keegi selle pealkirja alt ajaloofakte otsib, siis täna lugesin sellest, kuidas pioneerid indiaanlaste kätte vangi langesid, vangistusest põgenesid ja metsloomi kartsid. Samuti sellest, kuidas pärast iseseisvumist kiusati taga neid, kes olid pooldanud Briti võimu alla jäämist. Oli ära toodud üks ilus luuletus või laulusõnad, mis rääkisid sellest, et elanike põhitegevus oli põllumajandus. Kui sellest midagi järeldada, siis muidugi seda, et ajad muutuvad. Ajalugu uurib muutusi, leiab ka seaduspärasid.

Ühes blogis kaevati täna, et viimasel ajal ei kirjutata blogides midagi huvitavat, vaid pisiasjadest. Kas see oli nüüd pisiasi, et kirjutasin raamatukogus käimisest? Või on see sissekanne suur üldistus ajaloo kohta? Mind isiklikult huvitavad nii suured kui ka väiksed asjad. Mõlemad on eluliselt olulised.

Nietzsche pistis põgenema

Olin kirjutanud ühe raamatu jaoks valmis eessõna. Selles ütlesin, et autorile on eriti tähtis korralik keel. Eessõna oli üle vaadatud ja sellesse oli täiendavalt kirjutatud, et tegelikult ei ole siin keel nii hea. Nüüd mõtlesin oma keele korda teha ja täienduse kustutatada. Aga ei olnud kindel, võibolla mõeldi täiendusega hoopis raamatu põhiautori keelt. Arutasin Tõnuga 1930. aastate Saksamaa välispoliitikat. Me ei olnud kindlad, mis keeles sellest omavahel rääkida tuleb. Tuletasime meelde Saksamaa välisministri nime, kuigi alguses pakkusime vale varianti. Vaatasin raamatut, kus pidid olema andmed kõigi maade kohta. Aga ma ei leidnud soovitud kohta üles, sest kuigi raamatu alguses olid maad reastatud tähestiku järgi, tulid nad tagapool suvalises järjekorras.

Nietzsche kõndis tänavat mööda. Kui ta lähenes ühele majale, torkasid natsid sellest välja odad, et teda kinni võtta. Nietzsche pööras ringi ja hakkas kõndima vastassuunas. Kuid ka nüüd teele jäävast majast torgati odad välja. Peategelane põgenes kolmandas suunas. Kaks naist hakkasid teda taga ajama. Peategelast oli kaks tükki. Üks jäi vee äärde koopasse ja sellega õnnestus ühe naise tähelepanu sinna tõmmata. Õige peategelane, kelle käes oli ära võtta tahetav dokument, põgenes teise naise eest läbi metsa. Ümber ühe puu keerates torkas ta dokumendi selle võrasse, aga jälitav naine ei pannud seda tähele. Põgenejal endal õnnestus samuti varsti jälitajal silmist kaduda. Põgenik jooksis läbi võsa mäest üles. Mäeharjal jõudis ta valguse kätte. Edasi läks ta ühte söögimajja. Seal oli laual äsja ilmunud "Karupoeg Puhh". Selle eelviimases peatükis kirjutati juba tema edukast põgenemisest.

Jõudsin Pärnusse. Oli talv ja tee oli libe. Läksin üle silla. Olin seda teed varem unes näinud, seetõttu oskasin siin liikuda. Oli suvi ja linna oli täis rannariietes inimesi. Tartus ei peeta viisakaks, kui rannariietuses rannast kaugemale minnakse. Aga Pärnu on väiksem linn suurema rannaga, seal peetakse. Istusin suure augu serval toru otsas. Kui ma toru mööda tagasi ronisin ja sealt maha astusin, siis nägin, et toru oli elevandi lont. Elevant oli rahulik loom ja ei olnud välja teinud, et ma tal otsas istusin. Pärnus asusid Holland ja Belgia. Varem olid need olnud sõbralikud maad, aga nüüd oli siin palju sisserändajaid, kes tapsid igaühe, kes nende kohta midagi kriitilist ütles. Ühel naisel soovitati hakata mõrvasid uurima. Ta ütles, et ta ei taha, sest see on masendav, kui palju inimesi on tapetud.

Istusin põrandal ja upitasin laua peale ehk listi ühe oma luuletuse. Seejärel vajusin jõuetult kõhuli põrandale. Minu käitumist võidi seletada sellega, et on olemas luulerida: "Aitan sind parnassile". Klaus tuli ja hakkas mulle ühte luuletust ette lugema. Esimene rida oli: "Turvalisim varjupaik". Vastasin sellega riimuvalt: "Ole vait!" sest teadsin, et neljandas reas jõutakse välja sinna, et turvalisim varjupaik on Kirjanike Liit. Klaus luges siiski luuletuse lõpuni. Kõndisin tänaval ja ootasin, et nüüd ütleb Klaus, et ma võtsin oma idee etteloetud luuletusest. Sellele oleksin vastanud, et mul ei jäänud see luuletus praegugi meelde.

Laupäev, oktoober 13, 2007

Räägiti murumunadest ja tindiseentest

Üks mees rääkis murumunadest ja tindiseentest. Murumunade kohta lugesin ette oma luuletuse, mis on ilmunud minu võrguluulekogus. Tindiseentega seoses oleksin võinud rääkida sellest, kuidas kunagi usaldasin nende söödavuse osas haldja ütlusi. Aga enne läks jutt tindile. Sain teada, et vanasti olid olemas sellised tindipotid, millest ümber minnes tint välja voolata ei saanud. Minu ajal selliseid potte enam ei olnud ja ükskord mul voolaski tint ajalehepaki peale. Väga kurb oli, sest tol ajal oli plaanis kõik ajalehed säilitada, kuivõrd nad olid praegustest õhemad. Praegusel ajal on ajalehed ise paksud ja tänavu on nendes kirjutatud ka hiigelsuurtest seentest, sealhulgas oli vist foto murumunast. Jaanalinnumunad on ka suured.

Doktor Jekyll ja mister Hyde

Maleklubis mängiti riimmalet. See seisnes selles, et käigu sooritamise ja kella vajutamise vahel tuli öelda luulerida, nii et partii käigus moodustuks mõlema vastase ridadest ühine luuletus. Paarisriimide tarvitamise korral oli eelis sellel, kes ei pidanud leidma riimi ja kellel seetõttu kulus vähem mõtlemisaega. Seetõttu oli õiglasem mängida ristriimidega. Eriti ebaõiglane oleks olnud see, kui üks mängijatest oleks öelnud kaks luulerida korraga, aga teine oleks pingutanud vähem ja öelnud korraga vaid ühe rea, võites niimoodi ajaga.

Linna serval oli selline tänav, mis hargnes vahepeal neljaks ja läks siis uuesti kokku. Harude vahel olid majad, mis allusid kõik ühtsele numeratsioonile. Ma ei teadnud, kuidas õige majanumber õige tänavaharuga kokku viia. Omal ajal oli Tartusse ehitatud palju maju, muretsemata selle pärast, kuidas need kõik linna piiridesse ära mahuvad. Üks vanamees näitas teatud suunda ja ütles, et enamus inimesi pole kuulnudki, et seal toimusid olümpiamängud. Tegelikult ta liialdas. Sinna oli küll Nõukogude ajal ehitatud suur staadion, kus peeti ühed maailmameistrivõistlused, aga need ei olnud olümpiamängud. Läksin edasi kodu suunas.

Hakkasin kirjutama Helinale neljaleheküljelist kirja. Maalisin tähti aeglaselt, et tuleks ilusam käekiri. Aga tuli hoopis igav käekiri. Kui kaks lehekülge oli kirjutatud, jätkasin kiiremas tempos. Nüüd hakkas tulema huvitav käekiri. Kui neljandat lehekülge oli veel õige pisut kirjutada jäänud, siis mõtlesin, et sel korral tundub kiri kiiremini valmis saavat kui kunagi varem. See tuli sellest, et nüüd oli Helinale kirjade kirjutamine juba harjunud tegevus.

Keegi vendade tuttav tahtis saada ingliskeelset raamatut. Hüüdisn teise tuppa, et talle viidaks mulle kuuluv Stevensoni raamat, kus on sees lugu doktor Jekyllist ja mister Hyde'ist. Parandasin ennast, et see kuulub vist hoopis Klausile. Mõtlesin, et võibolla koguni Tõnule. Ma ei mäletanud täpselt, kellele jõuluvana selle tõi. Raamatu peategelane jagas ennast kaheks inimeseks, kellest üks oli väga hea ja teine väga halb. Peategelane tajus oma mõlema teisiku olemust korraga, need ainult enda oma. Lõpuks tüütas väga head inimest väga halb nii ära, et hea otsustas halva tappa. Halb jooksis tal eest ära. Hea oli ühe väikse maja pööningukorrusel. Maja juurde saabus rühm inimesi, kellest osad ütlesid hea kohta, et ärme teda kinni võtame, teised, et võtame ta kinni. Igatahes hakkasid nad kõik redeliga akna poole ronima. Enne kui nad sisse jõudsid, lõi hea halvale noaga südamesse. Aga kuna nad moodustasid terviku, siis surid mõlemad. Laibad läksid üheks laibaks kokku, millel oli vahepealne välimus. Raamatu lõpul ütles peategelane vist veel, et ta tahaks veelkord jaguneda.

Reede, oktoober 12, 2007

Vaade aknast erinevatel päevadel

Eile nägin aknast, kuidas valgete ja mustade lindude parved segunesid. Olen lugenud, kuidas varesed ja kajakad vihmausside pärast kaklevad, aga need linnud küll kaklevat ei paistnud. Lihtsalt lendasid segamini. Hiljem sai kell nii palju, et tundus, et kohe-kohe peab üks inimene töölt tulema. Tegelikult on ta hoopis haige ja pole ammu tööl käinud. Pimedas väljumisest ma enam ei pääsenud. Tegin lühema tiiru, sest oli karta, et pimeduse saabudes lastakse pikemal teel kuri koer ketist lahti. Lühem tee tundus minnes õigem, sest varem käisin ma seda mööda, aga nüüd polnud enam käinud. Lühema tee viga on see, et ta on lühem. Täna keedeti korraga kartuleid ja purgihernesuppi. Taldrik pandi lauale supi jaoks, aga sõin sellest kartuleid. Nägin aknast, et langeb lumehelbeid. See poleks olnud vastuolus sellega, milline oli minu mälestus ilmateate kohta kuuldust. Aga lähemal vaatlemisel osutusid lumehelbed kaselehtedeks. Sadas hoopis vihma.

Olin laagris

Olin laagris. Põhiliselt olid seal minust tunduvalt nooremad inimesed. Spordivõistluse tulemuste nimekirjast nägin, et suurematest inimestest on laagris veel Oudekki. Ta oli saanud võistlusel umbes keskmise koha. Protokolli koostaja ei teadnud tema perekonnanime ja oli selle asemel kirjutanud kolmekohalise arvu. Õhtul magama minnes nõuti mult, et ma maksaks välja väikse poisi nimega Oliver prillid, mille ma olevat talt eest võtnud ja maha visanud. Vastasin, et muidugi ma maksan. Aga kuna ma olin prille visanud läbi une, siis ma ei olnud enam kindel, kas viskasin neid päriselt või unenäos. Hommikul mindi vannituppa pesema. Ma ei teadnud, kas hakata pesema, sest selgus, et kuigi poiste ja tüdrukute vannitoad on eraldi, ei ole neil seina vahel. Laager sai läbi. Läksin veel värava peale tagasi. Teiselt poolt väravat ütles mees, kes oli üks laagri korraldajatest, et ta teab, et ma tahan midagi välja maksta. Proovisin talle telefoni sarnase aparaadiga helistada, aga ta ei võtnud enam vastu, sest laager oli läbi. Vaatasin laagris olnute fotosid ja helistasin pildilolijatele, et saada teada nende IQ. Ütlesin, et imelik, et kõik arvavad, et IQ tehakse kindlaks piltide järgi.

Vaatasime väljamõeldud maade kaarte. Alustasin kaardil oma sõjaväega retke läbi meretaguse territooriumi, et see oma kontrolli alla võtta. Oli oht, et seejuures ründab küljelt teise riigi sõjavägi. Ka ei olnud kindel, et territooriumist läbimarssimine on selle endale võtmiseks piisav, kui sinna kedagi paigale ei jäta. Retke lõpus läks sõjavägi uue territooriumi teisest otsast üle mere oma maale tagasi. Vaatasin, et kaardil on meri ja osa maismaast muutunud ühte moodi kahe värviga viirutatuks. Taipasin, et see tuli sellest, et ei merel ega ka mitte kõrbes ei ela ühtegi inimest. Ehtsa maailma kaardil olid kõrbed kõige kuumematel aladel. Võibolla oli Hiina ka kõrb, aga seal hariti maad väga oskuslikult ja saadi suurt saaki. Teiselt poolt räägitakse, et Hiinas käiakse keskkonnaga väga halvasti ümber. Selle tagajärjel võib maa viljakus väheneda.

Üks mees rääkis, kuidas ta koos Bronsteiniga erilisi kellasid on valmistanud. Ütlesin, et Fischeri ideel põhineva malekella töötas vist ka välja Bronstein. Mees kinnitas, et see on nii. Lahkusime sellest kohast. Mõned meist hakkasid tee ääres elektriposti otsa ronima. Kartsin, et lõpuks nad puudutavad juhtmeid. Kõndisin edasi ja mõtlesin välja neid kritiseerivat luuletust. Jõudsin koju ja hakkasin ringiratast jooksma. Varem olin teinud ringe läbi mitme ruumi, aga nüüd tegin väiksemaid ühe toa piires.

Mul oli ühe kahtlase ajakirja eksemplar, mille sisu ma ümber tegin. Ajakirjas oli kaart suure merelahega, mis hargnes kaheks väiksemaks laheks. Ühe neist väiksematest lahtedest täitsin maismaaga. Nüüd tundus imelik, et suurel lahel ja alles jäänud harul on endiselt erinev nimi. Muutsin ka ajakirjas olevaid tekste, tehest neid märksõnade loeteludeks. Sain ühelt inimeselt kirja, kus ta ütles, et on kontrolltöödeks õppides materjali otsides korduvalt minu ajakirjale sattunud. Ajakirja tagumised leheküljed olid mul veel muutmata.

Neljapäev, oktoober 11, 2007

Mind pandi kanalisse ja listi

Avastasin, et minu blogi sissekanded lähevad muuhulgas hoolivate inimeste kanalisse. See on muidugi austav, kui mind hoolivaks inimeseks peetakse. Aga oma käega poleks ma julgenud ennast sinna lisada, sest mõnede teiste sinna pandutega on mul märgatavaid eriarvamusi. Ma olen ikkagi rahvuslane, lisaks ei pea ma kõigil teemadel kirjutamist ilusaks.

Hiljuti lisati minu e-maili aadress ühte kirjanike listi, hoolimata sellest, et ma ei astunud listi omava kirjanike organisatsiooni liikmeks. Ma pole kindel, kas mind on õige nimetada kirjanikuks, kui ma pole veel ühtegi proosaraamatut avaldanud ja luulekogude väljaandminegi on olnud seotud raskustega. Aga listis kirjutatakse koguni, et olen kutseline kirjanik. See on muidugi parem kui grafomaaniks sõimamine, mida juhtus ühes vanemas listis.

Raske mõistatus

Ütlesin Erikule, et Churchilli raamat on riiulis kahe Roosevelti raamatu vahel ja Roosevelti raamat kahe Churchilli raamatu vahel. Kummaltki neist oli seal üks raamat, lisaks kummagi kohta üks teise autori kirjutatud elulugu. Erik küsis, mis aastal need raamatud ilmusid. Vastasin, et vist 1995. Erik vaatas järgi, et hoopis 2004. Sellega olin rahul, sest see tähendas, et ma ei olnud uurimistöös kasutanud liiga vanu raamatuid.

Klassi ees istusid kaks vana naist. Üks tüdruk, keda ma ei tundnud, läks nende juurde ja küsis luba koju minna, kuna ta on haige. Ta istus kohale tagasi. Vanad naised rääkisid, et see, et sellel tüdrukul on kõrva taga muhud, tähendab, et tal on aids. Minu arvates oli see rumal jutt. Ütlesin, et see võib kõrvapõletik ka olla. Vanadelt naistelt küsiti, kas nad diagnoosivad aidsi niimoodi, et tunnevad selle ära. Nad vastasid, et muidugi. Nüüd see jutt mulle enam rumal ei tundunud. Lauri N. läks seda tüdrukut lohutama. Tüdruk hakkas teda sõimama ja püüdis küünistada. Lauri eemaldus. Tund sai läbi ja osa rahvast hakkas klassist välja minema. Püüdsin haigele tüdrukule mitte teele ette jääda. Ta ütles, et täna ei saanudki ühtegi nakatatut juurde. Lauri oli vahepeal kirjutanud tema lohutamiseks luuletuse ja luges selle nüüd ette. Samas klassiruumis tuli järgmine tund noorema õpetajaga. Õpetaja andis lahendamiseks mõistatuse, et mis see on, mille kohta saab kirjutada nii "mina" kui ka "mine". Ta kirjutas need sõnad tahvlile. Ma ei osanud küsimusele vastata, kuigi paistis, et teine sõna on ingliskeelne. Viive vastas, et vastuseks sobivad melon, kiivi ja ananass ning et martsipan on ka seda moodi. Ma ei saanud aru, miks ta selliseid vastuseid pakkus. Klass jäi korraks vaikseks, siis hakati naerma. Õpetaja ütles, et praegu ei ole tegemist Viive nimetatud asjadega. Õpetaja kirjutas tahvlil ühe sõnadest pikemaks, kuid sellest ei saanud ma targemaks.

Kolmapäev, oktoober 10, 2007

Postiljon täidab korteri

Küll on hea, et olen saanud töö käigus mitukümmend ajakirja aastakäiku kodus läbi vaadata. Kui oleks seda teinud Kirjandusmuuseumis, oleksin pidanud arvestama, et asutus suletakse iga päev kell viis ja nädalavetustel jääb üldse avamata. Aga kuna ma olen õhtuse eluviisiga, siis oleksin hommikused lahtiolekutunnid maha maganud. Ülikooli raamatukogu on kauem lahti, aga seal peab materjalide kättetoomist lõputult ootama. Ühtegi numbrit ei ole kodus puudu olnud. Käesolevast aastast on aga juba teada, et üks "Loomingu" number jäigi tulemata. Ajalooajakirjad ilmuvad ainult neli korda aastas, aga neid on korduvalt toomata jäetud või valesse postkasti pandud või postkastist varastatud. Ajalehti ja kirju läheb ka kaotsi. Reklaami tuuakse sellest hoolimata, et postkastil on keelav silt.

Kõige rohkem meeldis mulle sõnade kõla

Sugulased rääkisid kaugemate sugulaste sooritatud mõrvast. Tapjad polnud karistust saanud, sest kuritegu oli veel avastamata. Karistus oli antud purjus peaga tapmise eest, mis tol ajal oli kergendav asjaolu, aga tapetud oli hoopis raha pärast. Karistada olid saanud mõrvari purjus pojad, samal ajal kui süüdlane oli hoopis nende kaine isa. Rääkijad olid tol korral ise eemalt kuriteopaigalt röökimist kuulnud. Ma ei teadnud, kuidas sellele jutule reageerida. Kui räägiti juba mõrvast, arvas üks tüdruk selle peale, et tema võib ka jultunult käituma hakata. See väljendus selles, et ta pilgutas mulle silma ja ütles, et ma kardan teda.

Ema näitas mulle blogikataloogist ühte pealkirja ja küsis, mis mulle selle pealkirja juures kõige rohkem meeldib. Vastasin, et sõnade kõla. Aga kui ma pealkirja sisu üle järele mõtlesin, siis tundus, et ei olnud üldse õige vastata, et mulle selle juures midagi meeldis, sest pealkiri ütles, et pange kohe arvutid kinni, mõne minuti pärast lendavad ee laiendiga võrguleheküljed õhku. Oli öeldud kui palju nende taastamine maksma läheb. Mõtlesin, et võin arvuti lahti jätta, sest minu lehekülg on teistsuguse laiendiga. Aga mul oli siiski ee laiendiga lehekülg ka lahti. Võrk pidi segi lendama seoses sellega, et kohe pidi Venemaa Eesti vastu rünnakut alustama. Ei olnud aru saada, kas sellest kirjutaja tahab halvimat ära hoida või hoopis parastab. Ühel tänavalõigul sõdisid omavahel Gruusia ja Osseetia. Mind huvitas, kuidas kirjakandja sellest tänavalõigust läbi pääseb, kas ta läheb ringiga. Ema arvas, et ringiga mitte, sest kirjakandjal on isegi väga raske postikotiga liikuda, mistõttu ta ei taha teed veelgi pikemaks teha.

Vaatasin maleklassis mängu pealt. Vankrid olid tunginud vastase tagalasse ja olid sulgudes. Kui oleks kolmanda vankri kolmandalt realt teisele tõstnud, oleks ta läinud sulgude ette. Kuid varsti taipasin, et sulgusid kasutatakse ainult partii ülesmärkimisel, laual ei ole neil tähendust. Muidu peaks sulgude ette toomine tähendama korrutamist. Kahe vankri korrutis võiks olla lipp. Kuigi tegelikult on lipp vankri ja oda summa. Mustadega mängiv tüdruk küsis mult, kuidas edasi mängida. Seletasin, et nüüd saab ta kõik vastase nupud järjest maha lüia. Ütlesin, et mängu õpetan ma palju sagedamini kui mulle õpetatakse, kuigi enamuse mänge ma kaotan. Mõtlesin, et sellepärast ma vist kaotangi, et nõrgemaid õpetades annan neile oma teadmised edasi ja nad muutuvad tugevamaks. Rei rääkis lastega ühele turniirile sõitmisest. Sven pidi sõitma lastest eraldi, sest on juba nii vana. Lõpuks küsiti minult, kas mina ka tahan sinna sõita. Küsisin, mis maakonnas see asula on. Selgus, et see asub Meelva lähedal. Ütlesin, et siis võiks võistlustel osaleda, sest saaks Meelval ööbida. Kuid Meelva ja mängukoha vahet kõndida oleks liiga pikk maa. Suvel oleks teine asi, siis võiks keegi mind autoga sõidutada.

Lasin ühest ajaleheartiklist silmad üle, et näha, kas seal minu nime on. Muutusin juba vihaseks, et minu nime ei olegi. Aga lõpuks nägin, et üks vana maletaja räägib seal siiski minu blogist. Ta ütles, et blogist unenägusid lugedes paistab, et mul on midagi tegemist matemaatika ja füüsikaga, aga ühes kohas õpin ma hoopis bioloogia eksamiks ja teen seda antiiki täis toas.

Teisipäev, oktoober 09, 2007

See juhtuski

Kirjutasin eile, et kui ma kohe arvutit kinni ei pane, võidakse varsti elektriarve saata. Tegelikult ma ei pannud arvutit kinni. Täna tuligi elektriarve. Ma ei arvanud, et see juhtub nii kiiresti. Kujutasin ette, et võidakse saata umbes kuu aja pärast. Aga niimoodi tuleb välja, et praegu saadeti alles eelmise kuu oma. Järelikult eile ja täna kulutatud elektri kohta tuleb veel eraldi arve. Kokku seega kaks arvet - rohkem kui ma ennustasin.

Rääkisime kutse stiilist

Lugesin vanu materjale, kus üks mees pahandas selle üle, et linn kasvab maa arvel. Isegi Jaan Tõnisson olevat teinud koostööd reeturitega, kuigi Tallinn kasvas samuti Tartu arvel. Ütlesin, et nende materjalide autor põgenes Teise maailmasõja ajal kõigist vanglatest, aga ma ei mäleta, mis ta nimi on. Ema ütles ühe nime. Vastasin, et see nimi ei saa õige olla, sest see on hoopis ühe mõrtsuka nimi. Ema ütles, et see mees tappiski vanas eas kellegi ära ja läks vangi, lubades Eesti vanglast samuti põgeneda. Tundus, et emal võib õigus olla. Ütlesin, et see oleks selle mehe puhul väga iseloomulik.

Lugesime turniiri kutset. Öeldi, et see on liiga ametlikus stiilis. Seletasin, et sellises stiilis on see sellepärast, et seda kutset ei anta mitte ainult lähematele tuttavatele, vaid ka välismaalastele. Rääkisin, et Kerese kohta on sellele kirjutatud "parim - kõigi aegade?" sellepärast, et kõigi aegade parim on ta ainult eestlastele, samas kui Kasparoviga võrreldes ta ei ole parim. Anand ja Kamski, kes valmistusid mängima kahel esimesel laual, hakkasid minu eestikeelse jutu peale naerma. Nad ütlesid kommentaariks midagi keeles, millest mina aru ei saanud. Püüdsin jutust kinni ainult nime Kasparov. Seega võisid nad öelda, et minu jutust saaks aru ainult Kasparov, või siis naerda selle üle, et minu arvates on ikka veel parim mängija Kasparov, samal ajal kui nemad on kindlad, et Kasparov võistlemispausi järel enam esimeseks ei tule. Viimase vooru algus lähenes. Siirdusin oma laua juurde. Algul läksin 32. laua juurde, aga seal mõtlesin, et kui ma olen 32. kohal, pean minema hoopis 16. laua juurde. Mõtlesin oma unenäoraamatust. Seal olin kogu male ajaloo jaganud vist kaheks perioodiks - Kerese ja Kasparovi omaks. Muud perioodid jäid mulle minu eluaastaid arvestades kaugeks.

Konspekteerisin loengut, jättes hulga asju vahele. Õppejõud võrdles Siberi ja Saksamaa väikerahvastelt pärinevaid arheoloogilisi leide. Mõned üliõpilased pahandasid temaga, et miks ta ei luba neil Saksamaal kaevama hakata, kui nad Siberis on seda juba teinud. Tegelikult oli asi nii, et Saksamaal muid väikerahvaid peale sorbide enam alles ei olnudki. Aga need üliõpilased hakkasid ühes ruumis ikkagi kaevama. Nad panid suured kivid kapi otsa, aga need veeresid sealt põrandale. Sõitsin koos vendadega autoga mööda Tartu-Tallinna maanteed. Mina juhtisin. Vennad pidid mind aitama ukse küljes oleva seadme liigutamisel. Siis tuli mulle meelde, et mul pole üldse autojuhilube ja kokkuleppe järgi oleksin pidanud juhtimise üle andma juba Tartust väljumisel. Tegin seda vähemalt nüüd. Väljusin uksest, et istuda teisele istmele. Aga autosse tagasi ma enam ei pääsenudki, sest vennad sõitsid minema. Nad arvasid nähtavasti, et ma pean edasisõiduks leidma mõne teise sõiduki. Lähedal paistiski bussipeatus. Läksin sinna ja hakkasin bussi ootama. Mõtlesin, et kõige rohkem sõitjaid on bussides päeva keskel, sest sel ajal keegi ei maga. Ootasin ja ootasin, aga bussi ei tulnud. Mööda kõndis hoopis Eesti juhtkond koos Rootsi külalistega. Läksin nendega kaasa, lootuses niimoodi mõne auto peale pääseda. Rääkisin mõnele neist Eesti asjadest. Minu teguviisi peeti vist valeks, arvates, et praegu tuleb rääkida hoopis Rootsi asjadest. Tahtsin sellegipoolest näidata president Rüütlile eestiaegseid ajalooajakirju, et ta kunagi tõde ka lugeda saaks. Ruutsoo on juhtinud tähelepanu sellele, et Nõukogude riik samuti moderniseerus, aga ta ei võta seejuures arvesse, et see toimus ainult majanduses, mida saatis siiski täielik valetamine. Leidsin ühest wc-st naise pildi, mille võtsin kaasa, et selle abil auto peale pääseda.

Esmaspäev, oktoober 08, 2007

Blogi ei anna kasumit

Tavaliselt loetakse mu blogi päevas kõigi aegade keskmisest rohkem, sest uusi sissekandeid tuleb pidevalt juurde ja need leitakse otsingumootoriga. Eile ühe loenduri näidu põhjal loeti keskmisest vähem. Tänane päev on ka selles suhtes kehvalt alanud. Muidu on päev ilus, vihmapiisad langevad. Võiks piisad ka külastajate statistikasse panna. Tegelikult ma tahaks üldsegi, et kirjutamine mulle raha sisse tooks. Ja mitte ükskõik mille kirjutamine, vaid õigete asjade kirjutamine. Sest raha võib kunagi vaja minna. Mis sellest, et täna ei lähe. Aga kui ma kohe arvutit kinni ei pane, võidakse varsti elektriarve saata.

Tartlaste mõnitamine?

Rootsis toimusid kahe poliitilise jõu kokkupõrked. Sellega seoses lammutati Eesti kirik, sest see oli rootslaste ehitatud. See juhtus ühes malepartiis. Hakkasin partiid võitma. Tundus, et vastane tegi võimatu käigu. Kontrollimisel osutus see võimalikuks käiguks. Aga vastane ei tahtnud rohkem üldse käike teha, kuigi ta ei alistunud. Räägiti, et reformierakondlane Paet ei kandideeri sel korral enam Tartu linnavalitsusse. Sellele jutule vastuseks ütlesin, et lugesin just täna ajalehest, mida Paet kirjutab, ja järeldasin sellest, et ta hea meelega oleks Tartu linnavalitsuses edasi, et tartlasi mõnitada. Oma jutu kontrollimiseks vaatasin nüüd ajalehed uuesti läbi. Paeti nime oli tegelikult vaid ühes kohas ja seal ta rääkis hoopis prügiveost. Nii et tartlaste mõnitamisega see ikkagi ei seostunud. Või siiski seostus, sest see andis mõista, et tartlased tekitavad prügi. Laar rääkis, et tema enam peaministriks ei saa, sest enamus inimesi on tema vastu. Põhjuseks pidi olema see, et neil tekkis tema peaministriks oleku ajal probleeme.

Pühapäev, oktoober 07, 2007

Kuningas ja abilise nina

Üks kuningas ütleb oma abilisele, et selle nina on nagu porgand. Abiline võtab endal nina peast ja vaatab, et tõesti nagu porgand - punane ja pealsetega. Ta puhastab nina puhta taskurätiga ja seejärel maitseb. Maitse on ka nagu porgandil.
"Anna mulle ka!" ütleb kuningas.
Abiline teab, et kuningale vastu ei vaielda. Just seetõttu annab ta oma nina kuninga kätte vastumeelselt - ta teab, et ta ei tohi kuningal takistada kogu nina ärasöömist. Abiline tahaks nina külge tagasi panna, sest sellega saab nuusutada ja et tema kohta on öeldud tähtis nina. Kui tal enam nina ei ole, ei ütle keegi nii.
Kuningas sööbki kogu punase osa ära, aga pealsed annab tagasi. Abiline paneb need endale külge, vaatab peeglisse ja ütleb:
"Nüüd ei ole mul enam nina, vaid ainult ninakarvad."
"Mis sa kaebad, sa said ju ise ka ühe suutäie!" ütleb kuningas.
"Oleks ma selle suutäie alla neelamata jätnud, oleks mul praegu vähemalt tükike punast nina alles," ütleb abiline
"Siis oleksin ma selle ise ära söönud," ütleb kuningas.
Abiline mõtleb, et tegelikult saab ta sellest ise ka aru. Ta hakkab isegi imestama, et kuningas pealseid ära ei söönud. Et oleks kindel, et kuningas neid sööma ei hakka, ütleb abiline:
"Pealsed on vist mürgised."
"Siis tuleb neid kõigepealt toidumaitsja peal katsetada," vastab kuningas.
Abiline hakkab kahetsema, et nüüd ta pani ju ise kuningale pealsete söömise mõtte pähe. Aga ta katsub olukorda veel päästa, öeldes:
"See on vist väga pikaajalise toimega mürk, muidu oleksin ma juba ise surnud. Mida pikaajalisem toime, seda piinarikkam."
"Kas see tähendab, et need on vähkitekitavad?" küsib kuningas
"Väga võimalik," vastab abiline.
"Siis viska need minema, et nad organismi ei rikuks!" ütleb kuningas.
Abiline hakkab nutma, aga teeb, mis kästud.
Jõuludeks kingib kuningas abilisele uue porgandi - ilma pealseteta.

Ootamatu tulemus

Kui minu mäng läbi sai, läksin vaatasin, kuidas Klaus mängib viimase vooru partiid Jürgen L. vastu. Klaus andis paar korda tuld. Mõtlesin, et järgmisel käigul ta ei peaks tuld andma, vaid tooma ühe nupu rünnakule juurde, et matt panna. Vastane ähvardas küll ise tulistama hakata, aga selleks oleks tal kulunud kaks käiku. Aga Klaus andis käiguga Lg6 ikkagi tuld. Jürgen käis Kh8. Matt tuli ikkagi, sest h-liini avanemise järel pani musta kuningale tule peale vanker h1. Klaus lõpetas turniiri 6,5 punktiga. Minu rekord sellise pikkusega turniiridel oli 4,5 punkti. Täna sain veel vähem. Klausi edu oli ootamatu, sest ta polnud aastaid võistelnud. Ütlesin, et Jürgen oli ju treenimata vastane.

Pille pidi õppima ajaloo kontrolltööks. Ta küsis minu käest välja kirjutatud märksõnade paberit. Kui ma selle andsin, leidis ta, et seal ei ole kõiki vajalikke märksõnu. Soovitasin, et parem on tal õpikut lugeda. Pille leidis, et tal on õpikust ka raske õppida. Ütlesin, et nüüd ma saan aru, miks ta seda kontrolltööd nii tähtsaks peab - see on etnoloogia teemaline, millist teemat Pille on enda arvates kohustatud hästi tundma. Pille vastas, et etnoloogias nad juba tegelevad igasuguste teemadega. Ütlesin, et seda ma ütlesingi. Tegelikult ma ei olnud päris kindel, kas Pille oli minuga samal või vastupidisel seisukohal. Rääkisin, et Pille peaks võtma eeskuju Klausist, sest Klaus saavutas maleturniiril edu sellega, et vaatas seisu kaua.

Vaatasin uuesti, kuidas Klaus seda viimase vooru partiid mängib. Sel korral vaatasin otsast peale. Ta mängis sama avanguvarianti mida mina varasemas voorus, öeldes, et see on väga tugev variant. Aga mina olin selle variandiga kaotanud. Kui Klausi ettur muutus vankriks, kandis Klaus selle lisaks partiiprotokollile ka eraldi väiksemale paberitükile, millele ta lõi templi. Ma ei teadnudki varem, et selline reegel olemas on. Aga kuna Klausi templijälg tuli liiga nõrk, tahtsin aidata tal seda tugevamini lüia. Klaus lõi ise samale paberile veel kolm templit. Võidi öelda, et vend on minust palju tugevam, kuigi pole ammu mänginud. Sellele oleksin saanud vastata, et Klaus tuli mängima just tänu sellele, et mina propageerin kodus malemängu. Esikoht saadi 7,5 punktiga. Minu arvutuse järgi pidi Klaus olema 6,5 punktiga teine, aga tabelis oli ta märgitud hoopis neljandaks. See oli seda kummalisem, et teisele ja kolmandale kohale oli märgitud temast vähem punkte.

Laupäev, oktoober 06, 2007

Definitsioonidest

Kui pirnil oleks õuna maitse, kas ta oleks siis pirn või õun? Vastuse võib leida sellest, et elektripirnil on pigem õuna maitse, vähemalt ei ole tal pirni maitset, aga ikkagi nimetatakse pirniks. Seega on määrav kuju.

Lennuk olevat defineeritud nii, et lennuk on sõiduk, mis lendab kuni 100 kilomeetri kõrgusel. Paraku on kavandatud ka kosmoselennukite käikulasmkmist, mis definitsiooni järgi lendavad läbi kosmose. Sellest plaanist lugesin nii ammu, et pole kindel, võibolla on neid juba kasutatud.

Lauamängu definitsioon peaks olema selline, et teda mängitakse laua peal. Aga kui male on lauamäng ja teda mängida pimesi, siis on laud olemas ainult kujutluses. Mängu "Reis ümber maailma" on raskem pimesi mängida. Kuidas veeretada kujutletavat täringut?

Mängisin sünnipäevalapse õega

Olin Kerstini sünnipäeval, aga mängisin seal rohkem Piretiga. Mängisime mängu mille nimi oli mõttemeister, aga mille reegleid ma ei mäletanud, kuigi olin seda varasematel sünnipäevadel samuti mänginud. Mänguvahenditeks olid suur laud ja palju nuppe, mis pidasid omavahel lahingut. Ma ei mäletanud, kas reeglite järgi on kõik nupud elusad või on osad ainult ehitusmaterjal. Piret seletas reeglite ununemist sellega, et nüüd on lapsepõlv kaugel. Ta ütles, et lapsepõlves tahab inimene kogu aeg uusi asju saada, hiljem enam mitte.

Olin kirjutanud unenäod blogisse üles, aga nüüd hakkas tunduma, et olin teinud vigu ingliskeelsete kohanimede ja sõnade kirjutamises. Kontrollisin nüüd sõnaraamatust, kas õige on Liveprool või Liverpool, Muntreal või Montreal, yaung või young. Olin need kõik valesti kirjutanud, aga hilisemad oletused kirjapildi suhtes olid kõik õiged. Olin saatnud listi postkaardi, nüüd sain Kulbokilt välismaalt sellele vastuseks paberpostkaardi. Tundus, et list oli teinud ka minu elektroonilise postkaardi paberpostkaartideks ja saatis need sajale inimesele ning nüüd pean mina kõik saatmiskulud kinni maksma. Kulbok tänas mind selle eest, et minu postkaart oli valge, tema enda postkaardil olid samuti laiad valged servad. Seda, et minu postkaarti saaks valgeks nimetada, polnud ma ise mõelnud. Veel õnnitles Kulbok mind Eesti Vabariigi taasväljakuulutamise aastapäeva puhul. Meenutasin, et omal ajal ei olnud ma rahul, et ENSV nimi muudeti Eesti Vabariigiks. Aga hiljem tuleb jätkata seda poliitikat, mis enamus on heaks kiitnud, ja sellega leppida. Nii oli ka Vabadussõja järgsel ajal. Ma siiski kahtlesin, kas leppima peab ka Euroopa Liitu astumisega. Magasin Paide voodis. Kõndisin läbi une voodist välja tooli peale ja magasin seal edasi. See oli halvem koht, sest see oli Klausile lähemal ja ta võis mind nüüd häältega üles äratada.

Üks mees mõtles välja plaani, kuidas revolutsioon valla päästa. Ta ise oleks läinud Tartu moodi linna serval julgeoleku majja ja seal elektrijuhtmed läbi lõiganud. Tema poeg, kes oli rongijuht, pidi juhtima rongi Tallinna moodi linna, aga plaani järgi oleks ta varsti pärast sõidu algust uuesti peatunud ja öelnud reisijatele, et täna ei sõida. Nii nad tegidki. Julgeolekutöötajad ei teinud elektrijuhtmete läbilõikamisele takistusi, vaid vaatasid seda rahulikult pealt. Rongist väljunud inimesed täitsid tänavad, aga ei tahtnud kuidagi revolutsiooni alustada, pigem olid rongijuhi peale vihased. Julgeolek oli oma maja rüüstada lasknud võibolla ka ainult sellepärast, et näidata ennast ohvrina, et hiljem saaks suurema vastulöögi anda. Seetõttu tegin plaani ümber ja kõik juhtus otsast peale. Aga nüüd ei lasknud rongijuht mitte lihtsalt inimesi rongist välja, vaid kutsus neid kaasa julgeoleku maja lõplikult vallutama. Rahvas suunduski sinna. Julgeolekutöötajad olid juba dokumendid ära põletanud ja majast põgenenud.

Reede, oktoober 05, 2007

Raamatu hind

Mitusada aastat vana raamat maksab rohkem kui värske raamat. Mitusada aastat vanast raamatust on vähem järel, kui üldse midagi. Värsket raamatut ostetakse kiiremini kui aasta tagasi ilmunud raamatut. See võib viia vähem värske raamatu hinna allalaskmisele. Ma ei oska öelda, kui palju võivad minu raamatud maksta paarisaja aasta pärast. Nagu ma ei tea ka muud tuleviku kohta.

Teise pere mäng. Kassi mängud.

Rahvas istus pinkidele. Ema näitas ühte vihikut ja rääkis naerdes, et Klaus on sinna igasuguseid väljamõeldisi kirjutanud. Ema ei arvestanud sellega, et Klaus kirjutas neid minu eeskujul ja mina olen selliseid väljamõeldisi rohkem kirjutanud. Rebisin vihiku enda kätte. Seejuures rebenesid lehtede alumised nurgad küljest. Hakkasin nurki õigete kohtade peale tagasi sobitama, vastavalt sellele, mis neile kirjutatud oli.

Meie maja ees mängisid ühe pere kolm venda mängu, mille vanim neist vendadest välja oli mõelnud. Reeglid olid sellised, et kui üks vend satub teisega samale teega ristuvale joonele, siis haarab teine vend tast kinni. Samale joonele sattumise vältimiseks kõndisid nad diagonaalses reas, aga viga tuli sisse ja eksijast haarati kinni. Neile vendadele tegi nalja, et võõrad inimesed neid seda mängu mängimas nähes ei saa aru, mida nad teevad. Mina arvasin, et kui vanim vend on nii leidliku mängu välja mõelnud, saaks ta veel uusi mänge välja mõelda.

Tõnu kass oli meie pool. Käsiraamatus oli öeldud, et inimene peab aitama kassil mängida, sest inimene teab rohkem erinevaid mänge kui kass. Aga paistis, et kass mõtleb siiski igal õhtul ise uued mängud välja. Need ei olnud küll väga erinevad, seisnedes peamiselt selles, et ta jooksis mööda tuba ringi ja nuusutas asju. Mõtlesin, et kassi pidevat ringijooksmist Toomas silmas pidaski, kui kirjutas, et see kass, kelle nimi on Tont, on oma nime vääriline.

Istusin oma kirjutuslaua taha ja hakkasin trenažööri väntama. Varem olin seda vändanud alati koridoris, kus aeg möödus aeglasemalt. Aga kirjutuslaua taga oli kodusem ja kui kilomeetrinäitu vaatasin, siis selgus, et olen läbinud juba 13 kilomeetrit, kuigi koridoris polnud kunagi sõitnud rohkem kui 10 ja sedagi vaid ühel korral. Hoidsin käes värsket Helina kirja, mida ma esialgu ei avanud. Helina oli nii ümbriku esimesel kui ka tagumisel küljel ühe sõna maha tõmmanud ja asemele uue kirjutanud. Ümbrikuga oli kaasas veel Helina kirjutatud ümbrikusse panemata paberileht. Kõigepealt lugesin seda, kuigi see oli hiljem kirjutatud. Sellel kirjutas Helina, et kuigi ta kolides kirjutas, et jääb uude korterisse püsivalt elama, on ta juba talle omaselt ümber mõelnud ja veel uuemasse korterisse kolinud. Sellel korteril ei ole postkasti, seetõttu andis Helina ühe teise aadressi, millel kirjale vastata.

Neljapäev, oktoober 04, 2007

Pimedus läbi aegade

On räägitud pimedast keskajast, teistele jälle on keskaeg lemmik ajalooperiood. Huizinga on kirjutanud sellest, et keskajal olid ööd pimedamad, sest ei olnud elektrivalgustust. Mitte et selle peale ise tulla ei võiks, aga ise ei jõua kõige üle nii sügavalt mõelda. Võib minna veel valgemaks. Üks utopistidest kirjutas, et taevasse tõuseb mitu kuud ja ööd muutuvad valgeks. Ajalootunnis räägiti mulle seda kui naljanumbrit. Hiljem on plaanitud tugeva öövalgustuse teokstegemist kosmosesse pandavate peeglite abil. Õnneks on ka neid, kes hoiatavad selle hukatuslike tagajärgede eest.

Pimedus ei muutu mitte ainult ajaloos, vaid ka inimese elus. Lapsena ma natuke kartsin pimedat tuba. Ma ei julgenud ise öösel laetuld kustutada, et mitte voodisse tagasi kõndides tontidest mööduda. Praegu mul sellist hirmu ei ole. Aga pimedat tänavat kardan rohkem kui lapsena, kui mul polnud veel kogemust, et siis pätid aktiviseeruvad. Eelmisel talvel ei olnud mulle mingi probleem iga päev pimedal ajal tänaval jalutada, aga suvel olen ma valgusega ära harjunud ja esialgu väldin pimedas väljumist.

Üks esimesi sissekandeid selles blogis oli luuletus sellest, et vaade aknast pimedale linnale on ilus ja võimalik et ka pime tuba. Hiljem olen lisanud sissekande, et kuigi on talv, on tuba öösel liiga valge. Praegu mul sellist probleemi ei ole. Võimalik, et talvel lume maha sadades läheb öö valgemaks.

Lapsena oli mu lemmikaastaaeg kevad, kõige vähem meeldis sügis. Viimastel aastatel on kõige rohkem meeldinud talv, teisele kohale olen pannud sügise, sest need on kõige külmemad. Tegelikult on küsimus just temperatuuris, mitte valguses. Sellest on ikkagi kahju, et külmal aastaajal ei näe rohelust. Ja talvel libeduse tõttu kukkuda ka ei taha.

Unenäod küsitluslehe ja naeruga

Pidin kirjutama töö Lenini kohta. Selleks oli kasutada kahte liiki kirjandust. Esiteks kommunistlikku kirjandust, mis oli küll valelik, aga põhjalik. Teiseks demokraatlikku kirjandust, mis ei olnud küll põhjalik, aga oli aus. Neid kokku segades pidi korraliku töö saama.

Pakkisime reisi jätkamiseks asju. Räägiti, et on kindlaks tehtud, et loo Robin Hoodist kirjutas Robin Hood ise. Teised polevat nii hästi teemat tundnud. Kahtlesin selles.

Klassis 301 pidi algama malevõistlus. Tuli maksta osavõtumaks. Lasin nime kirja panna, aga siis selgus, et mul pole taskus piisavalt raha. Öeldi, et ilma õiget summat maksmata mängida ei saa. Mina arvasin, et ehk saab raha laenata. Aga teisest taskust leidsin siiski vajalikust suuremagi summa. Turniir oli juba pihta hakanud. Ütlesin, et saan osavõtumaksu veel ära maksta, sest mind on sisse loositud. Mängima oli hakatud paaritu arvu osavõtjatega, minu mängu lülitumisel oleks paarisarvu täis saanud. Hakkasin koos vastasega nuppe peale panema. Aga märkasime, et see malelaud ei ole õige ruutude arvuga. Selliseid laudu oli ruumis rohkemgi. Järgmine laud, kuhu oleks võinud nupud panna, oli põranda suhtes liiga viltu. Ütlesin, et see kõik on juba juhtunud, aga juhtub üha uuesti.

Olime teises linnas kolmepäevastel malevõistlustel. Elasime ühiselamus, aga viimaseks ööks oli üks naine meid enda korterisse kutsunud. Rei ütles, et ei saa minemata jätta, sest see oleks ebaviisakas. Mina siiski ei tahtnud minna, sest arvasin, et korteris tunneksin ennast halvemini kui ühiselamus. See naine oli igaühele meist andnud küsitluslehed. Esimene küsimus oli, kas vastaja on nõus tema korteris ööbima. Sellele jätsin esialgu vastamata. Minule oli esitatud küsimus, mis on vahet minu varem kirjutatud 3. ja 11. tekstil. Vastasin, et ma ei mäleta täpselt, milline tekst oli järjekorras mitmes. Üks küsimus oli, et milline on päriselt see, keda ma unes näen. See oli minu arvates asjatundmatu küsimus, sest näen unes rohkem kui ühte inimest. Naine oli mu unenägusid lugenud, aga selle ära unustanud. Ta kirjutas küsitluslehel veel, et minu unenäod on viimistlemata, aga klassika seevastu on igas mõttes klassika. Mina ei arvanud, et ma unenägusid halvasti kirjutaks. Üks küsimus oli, kas minu pastakas põrkab kirjutades pinginaabri pastakaga kokku. Pinginaaber oli Erik. Varem meie pastakad kokku põrganud ei olnud, aga just täna põrkasid, sest täna oli tal pastakas mõlemas käes, ühega kirjutas ja teist hoidis niisama. Naine sidus enda pea ümber räti ja rääkis, et meie ema peast võib vett tulla ja et me ei naeraks oma ema üle, sest ema on ohus. Algul ma arvasin, et ta räägib minu emast, siis hakkas tunduma, et ta räägib endast.

Olime väikses tiivaklassis. Uksest tuli sisse Peep, kes ütles, et oli kästud toolid laudadele tõsta. Ta tõstis kaks tooli laua peale, aga siis ütles, et õnneks olen siin mina, ja läks minema. Tristan, kes istus tagumises pingis, kordas Peebu viimast lauset ja hakkas naerma. Seepeale hakkasin ka mina naerma. Vahepeal sai naer läbi, aga varsti tuli see mulle jälle peale.

Kolmapäev, oktoober 03, 2007

Kes on afroameeriklane?

Kas afroameeriklane on ainult neeger või ka Ameerikas elav araablane? Või koguni Aafrikas elav valge ameeriklane?

Päkapikud kõnnivad

Päkapikud kõnnivad üle suure mäe, aga rohu varjust neid meie silm ei näe. Lõkkes põleb tuli, millel sooja annab leek. Lõkke ääres närimiseks värvilt sobiks keeks. Sipelgatest kubiseb suhkrutüki peal. Mina neile lisaks ei astu sinna eal.

Teisipäev, oktoober 02, 2007

Ühest aforismist

Aforismiraamatu pealkirjaks on pandud aforism "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Pealkiri on pandud kirjutaja seisukohalt. Erinevalt sarjanimest "Minu esimene raamat", mis oli pandud lugeja seisukohalt. Lugejale saab loetu siiski olla vaid esimene lüli. Kui lugeja autorile selle kohta midagi ütleks, tuleks ka autoril lülisid juurde.

Pimesikumäng ja haldjate uks

Üks suur poiss läks rõdu äärele ja kukkus alla. Ta ütles, et ta teab juba varasemast, et sellelt kõrguselt kukkudes vigastada ei saa. Minu arvates vahel võis saada. Küsisin, mitu korda ta on sealt alla kukkunud. Ta vastas, et kümme korda. Järgmisel korral kukkus ta väikse tüdrukuga korraga. Väike tüdruk kukkus natuke eespool ja võis nüüd alla jäädes küll viga saada. Aga poiss juhendas teda kukkumise ajal, milliseid liigutusi ta peab tegema, et mitte alla jääda. Hakkasime mängima pimesikku. Mina pidin silmad kinni panema ja püüdma kinni isa, ühe väikse poisi ja kaks väikest tüdrukut. Panin silmad kinni ja jäin voodisse teki alla lamama. Isa, väikse poisi ja ühe väikse tüdruku püüdsin kohe kinni, sest nad ei läinud voodist kaugemale. Aga üks väike tüdruk läks teise tuppa. Ma ei läinud talle järgi, sest olin kindel, et varsti tuleb ta ise voodi juurde tagasi. Varsti tunduski ta tulevat ja haarasin tulijal käest kinni. Aga selgus, et see on sama tüdruk, kelle olin eelmisel korral kinni püüdnud. Järgmisest tulijast arvasin samuti, et nüüd sain õige tüdruku kätte, aga see ütles hoopis, et ta on 1984. aastal sündinute aastakäigus ülikooli astunu. Seega oli ta keegi, kes mängus ei osalenud. Ta küsis mult, mis tööd ma praegu teen. Vastasin, et hakkasin toimetama uut raamatut, hiljuti lõpetasin ingliskeelse raamatu toimetamise. Selle peale läks ta minu emale kaebama, et ingliskeelset raamatut ei tohtinud ma toimetada, sest doktoritöödele ei tehta toimetaja märkusi. Ema selgitas, et ma tegin hoopis keeleparandusi ja muud seesugust. Kaebaja polnud nähtavasti sellega ka rahul, sest keeleparandusi ei oska ma piisavalt hästi teha. Lõpuks tuli tagasi viimane kinnipüüdmata mängus osaleja ja sain ka tema kätte. Aga silmi ma ikkagi lahti ei teinud.

Koguneti alustama maleturniiri. Kellad pandi korda. Kelladel oli 10 minutit mõtlemisaega. Kaks kella juba tiksusid. Ütlesin, et isegi mõtlemisaega vähe ja kell hakkab juba varem tiksuma. Selle peale prooviti neid seisma panna, aga see ei õnnestunud. Ootamatult öeldi, mis kell järgmisel päeval mäng algab. Seega oli tegu kolme- mitte ühepäevase turniiriga. Ütlesin, et ma võin järgmisel päeval mängima tulla, aga et ma ei teadnud, et turniir nii pikk on. Nädal tagasi olin mänginud eelmisel turniiril. Meenutasin, et seal sain kolm võitu mustadega ja ainult ühe võidu valgetega. Venemaa oli hakanud Eestile survet avaldama. Seetõttu muutus raskeks Euroopa Liidu kritiseerimine, kuigi põhimõtteliselt võis kritiseerida mõlemat. Venelaste eest kaitsesid eestlasi haldjad. Haldjate uks oli mängumaja küljes oleva koridori lõpus. Ukse taga oli ilusat klaasi. Venelased ei saanud seda ust avada. Mina sain, kuigi ei olnud päris haldjas. Haldjad said venelastel teel ees seista, nii et venelane läbi ei pääse, samuti ise venelasest läbi kõndida. Mõtlesin, et millalgi võib siiski juhtuda, et haldjate uksest tungitakse sisse ja haldjausk kaob. Aga oluline tundus olevat, et praegu on teistsugune olukord. Mõtlesin uuesti, mitu võitu ma eelmisel turniiril milliste värvidega sain. Enam ei olnud ma milleski kindel. Võitude arv paistis nüüd suuremana.

Esmaspäev, oktoober 01, 2007

Lööv pealkiri

Mõtlesin, et panen täna pealkirjaks "PÄEVA ESIMENE ŠOKK" ja kirjutan selle alla väikeste tähtedega "kadus ühe jala sokk". See on ka tõsi, et ma ei leidnud kohe ühte sokki üles. Aga tõsi pole see, nagu poleks juba enne seda mõnda ebameeldivust juhtunud. Seetõttu oleks õigem kirjutada "SAIN ŠOKI. Kaotasin soki."

Vägilase hoopidetaluvus

Läksin koos ühe tuttavaga rahva vahelt mäest üles. Tuttav hakkas ühe tüdrukuga rääkima. Tõmbusin neist eemale. Kui tüdruk läinud oli, liitusin uuesti tuttavaga ja läksime koos mäest alla. Suvila moodi majas näidati mulle lahtiseid wc pabereid, öeldes, et need on esimesed paberid, mis ma wc-s läbi loen. Näidati ka paberirulli ja öeldi, et see on esimene seeria, mille ma wc-s läbi loen. Hakkasingi lugema. Paberirullilt oli raske lugeda, sest sellel oli tekst ainult ühel küljel. Seoses nende tekstidega hakkasid toas kaks vägilast kolmandale pähe ja kaela pihta metsikuid hoope andma. Kui selliseid hoope oleks antud tavalisele inimesele, oleks tagajärjed olnud tõsised, aga vägilane eriti kannatada ei saanud.