Nietzsche pistis põgenema

Olin kirjutanud ühe raamatu jaoks valmis eessõna. Selles ütlesin, et autorile on eriti tähtis korralik keel. Eessõna oli üle vaadatud ja sellesse oli täiendavalt kirjutatud, et tegelikult ei ole siin keel nii hea. Nüüd mõtlesin oma keele korda teha ja täienduse kustutatada. Aga ei olnud kindel, võibolla mõeldi täiendusega hoopis raamatu põhiautori keelt. Arutasin Tõnuga 1930. aastate Saksamaa välispoliitikat. Me ei olnud kindlad, mis keeles sellest omavahel rääkida tuleb. Tuletasime meelde Saksamaa välisministri nime, kuigi alguses pakkusime vale varianti. Vaatasin raamatut, kus pidid olema andmed kõigi maade kohta. Aga ma ei leidnud soovitud kohta üles, sest kuigi raamatu alguses olid maad reastatud tähestiku järgi, tulid nad tagapool suvalises järjekorras.

Nietzsche kõndis tänavat mööda. Kui ta lähenes ühele majale, torkasid natsid sellest välja odad, et teda kinni võtta. Nietzsche pööras ringi ja hakkas kõndima vastassuunas. Kuid ka nüüd teele jäävast majast torgati odad välja. Peategelane põgenes kolmandas suunas. Kaks naist hakkasid teda taga ajama. Peategelast oli kaks tükki. Üks jäi vee äärde koopasse ja sellega õnnestus ühe naise tähelepanu sinna tõmmata. Õige peategelane, kelle käes oli ära võtta tahetav dokument, põgenes teise naise eest läbi metsa. Ümber ühe puu keerates torkas ta dokumendi selle võrasse, aga jälitav naine ei pannud seda tähele. Põgenejal endal õnnestus samuti varsti jälitajal silmist kaduda. Põgenik jooksis läbi võsa mäest üles. Mäeharjal jõudis ta valguse kätte. Edasi läks ta ühte söögimajja. Seal oli laual äsja ilmunud "Karupoeg Puhh". Selle eelviimases peatükis kirjutati juba tema edukast põgenemisest.

Jõudsin Pärnusse. Oli talv ja tee oli libe. Läksin üle silla. Olin seda teed varem unes näinud, seetõttu oskasin siin liikuda. Oli suvi ja linna oli täis rannariietes inimesi. Tartus ei peeta viisakaks, kui rannariietuses rannast kaugemale minnakse. Aga Pärnu on väiksem linn suurema rannaga, seal peetakse. Istusin suure augu serval toru otsas. Kui ma toru mööda tagasi ronisin ja sealt maha astusin, siis nägin, et toru oli elevandi lont. Elevant oli rahulik loom ja ei olnud välja teinud, et ma tal otsas istusin. Pärnus asusid Holland ja Belgia. Varem olid need olnud sõbralikud maad, aga nüüd oli siin palju sisserändajaid, kes tapsid igaühe, kes nende kohta midagi kriitilist ütles. Ühel naisel soovitati hakata mõrvasid uurima. Ta ütles, et ta ei taha, sest see on masendav, kui palju inimesi on tapetud.

Istusin põrandal ja upitasin laua peale ehk listi ühe oma luuletuse. Seejärel vajusin jõuetult kõhuli põrandale. Minu käitumist võidi seletada sellega, et on olemas luulerida: "Aitan sind parnassile". Klaus tuli ja hakkas mulle ühte luuletust ette lugema. Esimene rida oli: "Turvalisim varjupaik". Vastasin sellega riimuvalt: "Ole vait!" sest teadsin, et neljandas reas jõutakse välja sinna, et turvalisim varjupaik on Kirjanike Liit. Klaus luges siiski luuletuse lõpuni. Kõndisin tänaval ja ootasin, et nüüd ütleb Klaus, et ma võtsin oma idee etteloetud luuletusest. Sellele oleksin vastanud, et mul ei jäänud see luuletus praegugi meelde.