Mõttekäik vaarikaussist aja tajumiseni

Kui ma kohtusin esimest korda vaarikaussiga, pistsin joostes põgenema. See juhtus Pärnus. Pärnus läksime veel redeliga tänavalt pärnaõisi korjama. Üks võõras naine tuli keelama, sest ta arvas, et redel läheb ümber. Põgenesime tema eest aeda, aga ta tuli järgi ja tõi meile puu küljest murtud oksa, et me sellelt korjaksime. Pärnaõie teed ei tohtivat palju juua, sest see pidi ühte vajalikku ainet organismist välja viima. Veebruarikuise haiguse ajal ma natuke jõin. Rohkem pole ma sel aastal haige olnud. Sügisel oli kolmel järjestikusel ööl nina kinni ja ühel päeval palaviku tunne, aga kraadiklaas palavikku ei näidanud. See ei tähenda, et mul väga suur töövõime oleks. Käivad peal sellised tujud, mis sunnivad tegelema tööväliste asjadega või kannatama. Darwin kirjutas, et usklikud ütlevad, et inimene kannatab täiustumise nimel, aga Darwini arvates on loomadel sama suured kannatused. Kui mulle praegu antaks valida, mis loom olla, siis ma tahaksin vist olla võimalikult pikaealine. Aga lühikese eluga loom ei pruugi oma elu lühemana tajuda.