Pimedus läbi aegade

On räägitud pimedast keskajast, teistele jälle on keskaeg lemmik ajalooperiood. Huizinga on kirjutanud sellest, et keskajal olid ööd pimedamad, sest ei olnud elektrivalgustust. Mitte et selle peale ise tulla ei võiks, aga ise ei jõua kõige üle nii sügavalt mõelda. Võib minna veel valgemaks. Üks utopistidest kirjutas, et taevasse tõuseb mitu kuud ja ööd muutuvad valgeks. Ajalootunnis räägiti mulle seda kui naljanumbrit. Hiljem on plaanitud tugeva öövalgustuse teokstegemist kosmosesse pandavate peeglite abil. Õnneks on ka neid, kes hoiatavad selle hukatuslike tagajärgede eest.

Pimedus ei muutu mitte ainult ajaloos, vaid ka inimese elus. Lapsena ma natuke kartsin pimedat tuba. Ma ei julgenud ise öösel laetuld kustutada, et mitte voodisse tagasi kõndides tontidest mööduda. Praegu mul sellist hirmu ei ole. Aga pimedat tänavat kardan rohkem kui lapsena, kui mul polnud veel kogemust, et siis pätid aktiviseeruvad. Eelmisel talvel ei olnud mulle mingi probleem iga päev pimedal ajal tänaval jalutada, aga suvel olen ma valgusega ära harjunud ja esialgu väldin pimedas väljumist.

Üks esimesi sissekandeid selles blogis oli luuletus sellest, et vaade aknast pimedale linnale on ilus ja võimalik et ka pime tuba. Hiljem olen lisanud sissekande, et kuigi on talv, on tuba öösel liiga valge. Praegu mul sellist probleemi ei ole. Võimalik, et talvel lume maha sadades läheb öö valgemaks.

Lapsena oli mu lemmikaastaaeg kevad, kõige vähem meeldis sügis. Viimastel aastatel on kõige rohkem meeldinud talv, teisele kohale olen pannud sügise, sest need on kõige külmemad. Tegelikult on küsimus just temperatuuris, mitte valguses. Sellest on ikkagi kahju, et külmal aastaajal ei näe rohelust. Ja talvel libeduse tõttu kukkuda ka ei taha.