Doktor Jekyll ja mister Hyde

Maleklubis mängiti riimmalet. See seisnes selles, et käigu sooritamise ja kella vajutamise vahel tuli öelda luulerida, nii et partii käigus moodustuks mõlema vastase ridadest ühine luuletus. Paarisriimide tarvitamise korral oli eelis sellel, kes ei pidanud leidma riimi ja kellel seetõttu kulus vähem mõtlemisaega. Seetõttu oli õiglasem mängida ristriimidega. Eriti ebaõiglane oleks olnud see, kui üks mängijatest oleks öelnud kaks luulerida korraga, aga teine oleks pingutanud vähem ja öelnud korraga vaid ühe rea, võites niimoodi ajaga.

Linna serval oli selline tänav, mis hargnes vahepeal neljaks ja läks siis uuesti kokku. Harude vahel olid majad, mis allusid kõik ühtsele numeratsioonile. Ma ei teadnud, kuidas õige majanumber õige tänavaharuga kokku viia. Omal ajal oli Tartusse ehitatud palju maju, muretsemata selle pärast, kuidas need kõik linna piiridesse ära mahuvad. Üks vanamees näitas teatud suunda ja ütles, et enamus inimesi pole kuulnudki, et seal toimusid olümpiamängud. Tegelikult ta liialdas. Sinna oli küll Nõukogude ajal ehitatud suur staadion, kus peeti ühed maailmameistrivõistlused, aga need ei olnud olümpiamängud. Läksin edasi kodu suunas.

Hakkasin kirjutama Helinale neljaleheküljelist kirja. Maalisin tähti aeglaselt, et tuleks ilusam käekiri. Aga tuli hoopis igav käekiri. Kui kaks lehekülge oli kirjutatud, jätkasin kiiremas tempos. Nüüd hakkas tulema huvitav käekiri. Kui neljandat lehekülge oli veel õige pisut kirjutada jäänud, siis mõtlesin, et sel korral tundub kiri kiiremini valmis saavat kui kunagi varem. See tuli sellest, et nüüd oli Helinale kirjade kirjutamine juba harjunud tegevus.

Keegi vendade tuttav tahtis saada ingliskeelset raamatut. Hüüdisn teise tuppa, et talle viidaks mulle kuuluv Stevensoni raamat, kus on sees lugu doktor Jekyllist ja mister Hyde'ist. Parandasin ennast, et see kuulub vist hoopis Klausile. Mõtlesin, et võibolla koguni Tõnule. Ma ei mäletanud täpselt, kellele jõuluvana selle tõi. Raamatu peategelane jagas ennast kaheks inimeseks, kellest üks oli väga hea ja teine väga halb. Peategelane tajus oma mõlema teisiku olemust korraga, need ainult enda oma. Lõpuks tüütas väga head inimest väga halb nii ära, et hea otsustas halva tappa. Halb jooksis tal eest ära. Hea oli ühe väikse maja pööningukorrusel. Maja juurde saabus rühm inimesi, kellest osad ütlesid hea kohta, et ärme teda kinni võtame, teised, et võtame ta kinni. Igatahes hakkasid nad kõik redeliga akna poole ronima. Enne kui nad sisse jõudsid, lõi hea halvale noaga südamesse. Aga kuna nad moodustasid terviku, siis surid mõlemad. Laibad läksid üheks laibaks kokku, millel oli vahepealne välimus. Raamatu lõpul ütles peategelane vist veel, et ta tahaks veelkord jaguneda.