Neljapäev, detsember 31, 2009

Eesõigus kahevõitlusele

Vanasti aadlikele õpetati relvade kasutamist, lihtrahvale mitte. Kahevõitluse pidamine oli aadlike eesõigus. Muust seisusest inimene võis kasutada aadlikut, kes võitleb tema eest. Tänapäeval sarnaneb see sellele, kui õigusteadust mitte õppinud inimene palkab kohtusse minnes advokaadi. Või kui väiksed poisid kakeldes ähvardavad vanemat venda või vanema klassi poisse appi kutsuda. Kasutatakse ka palgamõrvareid. Aga mõrv on midagi palju räpasemat kui avalik võrdsetel tingimustel kahevõitlus. Aadli kui relvakandjate järeltulijateks võib pidada sõjaväelasi. Osad riigid kasutavad üldist meeste sõjaväeteenistuskohustust, teised palgasõjaväge. Sõjas on tuumarelva kasutamine lubatud, aga keemiarelva kasutamine keelatud.

Pantvangide vabastamine

Ühel saarel võtsid pärismaalased valgeid inimesi pantvangi. Taheti saata keegi neid vabastama. Mõtlesin, et arvatavasti võetakse vabastaja ise samuti pantvangi. Jõuti järeldusele, et vabastama on kõige õigem saata neeger, sest ta on tume nagu pärismaalasedki. Ta asus teele ja talle anti üks ese kaasa. Aga mööda lendas värviline lind, kes võttis selle eseme ära. Neegril ei olnud labajalgu. Üks naine imestas selle üle ja järeldas, et siis ei vaju neeger vette minnes põhja.

Henn ütles, et kõigil vigastatutel on noorena suur unevajadus ja hiljem tekivad maohaavad. Mind võis ka vigastatuks lugeda. Suur unevajadus minu puhul klappis. Maohaavade kohta küsisin, kas see on mul juba sellega käes, et on maoülehappesus, või on oodata midagi veel tõsisemat. Henn vastas, et ülehappesus ja maohaavad on kaks erinevat asja, sest maohaavad ei ole seotud seedimisega.

Koomiksis oli ühel mehel kaks naist. Ametlik naine läks esimest korda mitteametlikku naist vaatama. Mitteametlik naine elas metsas ühes urkas. Ta oli joonistatud südamena. Naised leidsid, et nad saavad ilma meheta ka kahekesi ühes voodis magada.

Räägiti, et enamus Eesti kommuniste on omavahel sugulased. Kommunistide arvates ei olnud aidsi ravimine vajalik. Nad kirjutasid, mida aidsihaiged ise oma haigusest arvavad.

Ma ei mäletanud kindlalt, kas Eesti taasiseseisvumise järel oli järgnenud veel üks okupatsiooniperiood või mitte. Igatahes oli toimunud Vene-Eesti sõda. Tallinnat ei olnud pommitatud, küll aga Tartut. Oma üllatuseks ei olnud ma kuulnud langevate pommide plahvatusi, küll aga näinud tabamuse saanud kohtadest suitsu tõusmas.

Ühe mehe sugulane oli mälestustes kirjutanud, et ta tahtis okupatsioonivägede saabudes nendega võidelda ja selleks maa-alust käiku mööda ühe maja juurde minna. Mees rääkis, et tal oli endal täpselt sama plaan. Ta tahtis justnimelt seda käiku mööda selle maja juurde minna, aga ei teadnud, mis edasi teha. Kui ta maja juurde jõudis, hakkasid majas sees kahe nurga tagant ühekaupa Vene sõdurid tulema. Mees lasi nad kõik ühe lasuga maha, kuigi neid tuli palju. Laipu ei jäänud hunnikutesse vedelema, vaid nad hajusid ära. Lõpus hakkasid sõdurid mehele lähedale jõudma, aga ta lasi nad sellest hoolimata kõik maha. Seejärel läks ta teise majja, et lugeda välis-eesti ajakirja, mis võttis kokku kõik välis-eesti ajakirjandusväljaanded. Üks artikkel oli parempoolsest poliitikust, kes astus sotsialistlikusse parteisse.

Mõtlesin, et võibolla ei ütle Helina sellepärast välja, et ta mulle rohkem ei kirjuta, et tahab näha, kuidas mina esimesena kirjutamise lõpetan ja sellega oma põhimõtteid rikun. Ma võin kellelegi teisele ka kirju saatma hakata, aga ei taha, sest siis lõppeks kirjavahetus lõpuks jälle ära.

Kolmapäev, detsember 30, 2009

Hindeid pannakse endale

Kui järele mõelda, siis panid ülikoolis õppejõud hindeid oma tööle. Kui loengud toimusid korralikult ja õppejõud suutis motiveerida üliõpilast korralikult õppima ning pärast eksamineeris teda, pandi maksimaalne hinne. Kui õppejõud midagi tegemata jättis, võeti hinnet alla. Kui loenguid või seminare ei toimunud, eksamit ei toimunud, ainepunkte anti viinapudeli eest või õppejõud ei selgitanud täpselt eksamiprogrammi sisu.

Enne ülikooli oli õpetajatel õppima motiveerida raskem ja ka hinded olid madalamad. Seal panid vähem nõudlikud õpetajad vastupidi kõrgeid hindeid. Aga seegi hinne oli nähtavasti endale - nad pidasid ennast headeks inimesteks ja hindasid oma headust. Teooria muudab kahtlasemaks see, et erivõimeid nõudvates ainetes nagu laulmine või kehaline kasvatus pandi hinne justkui kaasasündinud võimetele. Aga võibolla nende ainete õpetajad ei saanud aru, et inimesed on ebavõrdsed. Või pidasid nad ennast samuti headeks inimesteks, et panid kahe asemel kolme. Või panid madala hinde endale kannatamatuse eest.

Raamatuarvustajad pole küll arvustatavat autorit otseselt õpetanud, kuid arvustuse toon iseloomustab siiski rohkem arvustajat kui autorit. Kurjadel arvustajatel on madal empaatiavõime, sõbralik võib olla liigsalliv. Pikemate perioodide ülevaadetes kiputakse lihtsalt loetlema, millised autorid ja teosed meeldivad vähem ja millised rohkem. Kitsamas arvustuses mainitakse samuti, millised sama autori teosed on paremad või millised ühe luulekogu luuletustest meeldisid kõige rohkem. Selle kohta on olemas vanasõna, et ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sa ise. Näiteks kui keegi kirub riimilist luulet, siis see näitab, et ta loeb luulet liiga palju ja riimid hakkavad tema jaoks korduma. Kui inimene ostab ainult ühe luulekogu, eelistab ta kõla põhjal arvatavasti riimilist luulet. Arvustajad loetlevad küll, kes on nende sõbrad, aga lugeja tahab teada hoopis, kas temal tasub seda raamatut lugeda või kas ta on raamatust õigesti aru saanud.

Laenutuspunkt

Toimus neli kraadikaitsmist korraga - Tõnu, Klausi, Anni ja Kadri oma. Kõigepealt kaitsesid Tõnu ja Klaus. Kummagi kõne järel esinesin lühikese sõnavõtuga. Mult küsiti, kas ma pikemalt rääkida ei taha. Vastasin, et ei taha. Kui kaks esimest kaitsmist läbi said, ütlesin, et küsimusi ei esitatudki. Lisasin, et küsimusi esitame Kadrile ja Annile.

Panin kasseti mängima ja hakkasin sellel olevate laulude sõnu paberile kirjutama. Oli öö. Korterisse sisenes selle ansambli liige, mille laul parajasti kõlas. Aga tegemist võis olla ka kurjategijaga, kes ainult maskeerus ansambli liikmeks. Seetõttu viskasin ta välja. Ukse taga oli veel hulk teisi kurjategijaid. Ühel oli nuga käes. Nad tahtsid kõik korterisse tungida ja surusid ühiselt ust lahti, aga mina jaksasin selle üksinda kinni suruda.

Magasime öösel laagris. Mõned käisid tubades ringi. Võibolla nad olid kõrilõikajad. Tõusin püsti ja hüüdsin, et laagris peab rahu valitsema. Aga asi võis siiski olla selles, et oli juba hommik ja nad olid varase tõusmisega. Kurjategijad piirasid maja. Öeldi, et nüüd ei saa isegi väljas kempsus käia. Mina ütlesin, et meil on klaaspurke piisavalt. Võis oodata, et mõne tunni pärast on kurjategijad läinud ja võib rahulikult välja minna. Lahkusime laagrist bussiga sadama suunas, et sõita koju mandrile. Kartsin, et sõit on liiga pikk. Aga aknast paistis juba vesi, mis tähendas, et olime sadamas kohal. Läksime kohe laevale. Öeldi, et meeskond on väsinud, sest laev on päev läbi sõidus. Mulle meenus, et mul ei ole raha. Küsisin Klausilt, kas meil piletid on. Klaus vastas, et tal on neli piletit.

Vaatasin loendurilt, et minu blogisse on tuldud panga leheküljelt. Klikkisin sinna. Seal oli viide juba järgmisele minu blogi sissekandele. Selgus, et pank oli pakkunud välja rea blogisid, mille uute sissekannete pealkirjad ilmusid avalehele, sealhulgas minu blogi omad. Läksin pangahoone juurde raekoja taha. Pank oli avanud seal jalgrataste ja rulade laenutuse. Võtsin rula ja sõitsin sellega tiiru ümber raekoja. Rula tagasi viies kohtusin pangatöötajaga. Ütlesin, et võtsin rula, sest seda mul kodus ei ole. Töötaja vastas, et loll oleks olnud see, kui ma oleksin tulnud laenutusse bussiga. Olin tulnud jala. Ei olnud selge, kas laenutuse eest pidi ka maksma. Läksin istusin hoones sees. Akna taga käis järjest inimesi, kes võisid olla laenutuse eest läbi luugi maksjad, aga praegu polnud raha vastuvõtjat kohal. Minust vooris mööda inimesi, kes läksid kõik samasse ruumi.

Väike Tõnu rääkis halba juttu. Ema rääkis veel väiksema titaga paremat. Kirjutasin päevikusse, et Tõnu jutt muutus ähvardavamaks. Leidsin ühe klassivenna blogi. Mina olin just kirjutanud lastest ja klassivend samuti. Ta kirjutas, et mõne päeva eest sai ta oma vennapoja onuks. Blogi oli siiski teise klassivenna oma kui ma algul vaatasin. Ta kirjutas, et kolm aastat tagasi tegi ta oma esimesele naisele ettepaneku lahku minna. Lahkumineku põhjusi polnud öeldud ja erilist põhjust ei tundunudki olevat.

Teisipäev, detsember 29, 2009

Lõvid ja inimesed

Lõvidel on nii, et emalõvi peab jahti ja isalõvil on lakk. Inimestel on vastupidi, et naistel on rohkem juukseid ja mehed peavad jahti.

Lugesin raamatust, et keskajal kujutati kuskil rüütlit, kes võitles lõviga raudrüüs ja see pidi näitama rüütli vaprust. Kas suuremat vaprust ei oleks näidanud, kui ta oleks võidelnud ilma raudrüüta? Tänapäeval jahimehed raudrüüd selga ei pane. Erinevus on küll ilmselt selles, et tänapäeval saab kaugemalt tulistada, vanasti tulirelvi ei olnud ja pidi loomale lähedale minema. Kuigi vibusid ja viskeodasid on varasemal ajal ka olnud.

Eesti vapil on kolm lõvi. Nii et kui öeldakse Briti lõvi, võiks öelda ka Eesti kolmlõvi. Mõni on neid loomi hoopis leopardideks nimetanud. Raskused liigi määramisel tulevad vist sellest, et need, kes vanasti selliseid loomi joonistasid, polnud neid ise näinudki, sest Euroopas neid ei elanud. Aga kui neid meil ei ela, miks nad on siis meie vapil? Paljud kiruvad Eesti hümni, aga mulle ei tule meelde vapi kirujaid. Ometi oleks kerge öelda, et võõramaa loomade meie vapil kujutamine on enda võõraste sulgedaga ehtimine. Või siis võõraste karvadega. Tegelikult Tallinna loomaaias neid võibolla elab.

Riidemälu

Vaatasin Kerdi blogi. Seal olid külgribal viited teistele blogidele. Enamus neist olid viited ühe ja sama blogi erinevatele sissekannetele. Allpool tuli ka paar muud viidet. Kerdi blogi nimi oli Muinasjutt tütarlapsest, kes tegi seda ja seda. Tütarlapse teod olid loetud tütarlapse enda blogist ja iga viide tema blogile tähistaski erinevat tegu. Mõtlesin, et Kerdi blogi on küll huvitaval teemal, aga ma ei viitsi seda kunagi lugeda, sest kirjutamise stiil nii huvitav ei ole. Tütarlapse all oli mõeldud ilmselt kedagi, kellega Kert tutvus hiljem kui Helinaga. Aga äkki oli silmas peetud Helinat ennast. Mõtlesin, et ma järgmine kord kontrollin ja vaatan neid linke. Võibolla oli Helina endale uue blogi teinud. Aga ma ei pruukinud blogi lugedes ka ära tunda, et see on Helina stiil. Võibolla Helina ühes blogis kirjutas nii, nagu mulle meeldib, teises blogis sellises stiilis, mis mind ei huvita. Kõndisin bussipeatuse suunas. Mõtlesin, et sellised tüdrukud on olemas, kes tahavad mulle läheneda, ainult nad ei julge seda esimesena teha. Ja nii ei saagi see kunagi juhtuda, sest mina ka neile esimesena läheneda ei taha. Vanasti algas asi sellest, et mindi tüdruku vanemate juurde kosja, aga tänapäeval minnakse kõigepealt tantsupeole, kus puudutatakse võõrast inimest. Kõndisin juba teisel pool bussipeatust. Mõtlesin, et isa läks emale kosja, sest talle meeldis, kui asjades on selgus, sama moodi nagu vanaisale. Ja õigesti tegi. Klaus ennustas, et ükski arenguvariant ei ole inimkonna jaoks hea, sest ressursid lõppevad. Ta ütles, et tulevikuinimesed tuleb muuta sellisteks, et sääsed ei tahagi neid hammustada. Mina ütlesin, et aga seda ikkagi ei juhtu, et sääsed enam põtru ei hammusta. Mõtlesin, et kui sääsed kogunevad põhjapõtrade ümber, puudutavad nad inimesi ikkagi, olgugi et enam nende verd ei ime. Läksin bussipeatusesse tagasi. Panin ühe asja liikuma, mis tegi Tõnule hirmu. Algas terve liikumiste seeria. Autod sõitsid meist ohtlikult lähedalt mööda. Lõpuks sõitis auto meist isegi üle, aga ta oli nii hiigelsuur, et seejuures meid ei puudutanud. Kõndisin kesklinna suunas. Panin tähele kõigi vastu tulevate inimeste riideid. Oli tekkinud uus mood, et osad inimesed nägid välja nagu suured jäigast materjalist pambud, kust ükski nende enda kehavorm läbi ei paistnud. Riidemoodidega oli sama moodi nagu kunstistiilidega, et lähestikusel ajal tekkis kaks vastandlikku stiili, sest tegelikult tegelesid inimeste mõtted ühe ja sama probleemiga, leides erinevaid lahendusi. Märkasin, et juba kaugelt võib tähele panna, millised riided inimesel seljas on. Nüüd mul hakkasid vist riided paremini meelde jääma. Kooliajast oli mul vähe mälestusi, sest ma ei mäletanud kooliteel vastu tulnud inimeste riideid. Oudekki blogi kommentaarides olin kirjutanud, et ma ei mäleta vana korteri vastasmajast ühtegi inimest. Oudekki võis selle põhjal järeldada, et mul on väga halb mälu, sest tema mäletas kõiki tolle maja inimesi riiete järgi. Aga kui ta loogiliselt mõtles, siis ta pidi aru saama, et mul on lihtsalt teistsugune mälutüüp, sest iga päev on mul meeles blogisse kirjutatavad unenäod. Tänaval kõndisin koos emaga. Algul kõndisime kõrvuti, aga ema läks nii kiiresti, et ma ei jõudnud enam järele ja hakkasin maha jääma. Ühe vastutulija tundsin vist ära. See tundus olevat K. Lust, kes oli mulle varem ka täpselt selles kohas vastu tulnud. Kindel ma siiski ei olnud, et see on tema. Ta tuli koos grupi omasuguste inimestega. Ta võis arvata, et ma ei kõnni kunagi emaga kõrvuti. Varasematel kordadel olin kõndinud emast ees ja nüüd taga. Kui ema oleks jõudnud minust varasemale rongile, siis ma ei olnud kindel, kas mul on järgmise rongi pileti ostmiseks raha. Keegi oli öelnud, et minul ja Oudekkil on ühine kodulehekülg. Selle all mõeldi võibolla minu blogi, kus oli palju Oudekkist kirjutatud. Endale mulle need kirjutised meeldisid, Oudekkile mitte. Aga võidi mõelda ka Oudekki kodulehekülge, mis oli mulle samuti tähtis. Läksin ühte majja, kus vaatasime näitust. Seinad olid paksult portreesid täis. Need olid sellisest ajalooperioodist, kus ei olnud näha üldse paljast nahka. Palja nahaga perioode oli varasematel sajanditel ka olnud, aga need pildid olid vahepealsest ajast. Ühele saksa kirikuõpetajale anti midagi kätte ja öeldi, et see asi pärineb tema noorusest. Ma ei saanud sellest jutust täpselt aru. Läksime mööda treppe järgmistele korrustele. Vanaema oli öelnud, et naistel on olemas sellised relvad, millega nad saavad mehi vihale ajada. Mõtlesin, et mulle need relvad ei mõju, sest ma ei ootagi naistelt midagi. Inimesed hargnesid kahes suunas. Osad läksid trepist edasi, teised keerasid koridori, et minna basseini. Enamusel ujuma minejatel oli lisaks ujumispükstele ka ujumissärk, aga mõni oli üldse ilma riieteta. Algul nägin ainult alaealisi, aga selja taha vaadates ka omavanuseid. Läksin klassikokkutulekule. Istusin esimeses toolireas Tristani kõrval. Tristan oli mind varem näinud ühtemoodi riietega, nüüd teistmoodi. Mõtlesin, et seni on mul olnud ükskõik, milliseid riideid ma kannan, aga nüüd hakkan just mõtlema, millist efekti riietega saavutada.

Esmaspäev, detsember 28, 2009

Teine number

Terve tuba oli türklasi täis, kes tulid siia elama. Oli veel lootust, et nad lähevad ära. Öeldi, et Venemaa kõige suurem liitlane on Hiina. Ja muidugi India. Niiviisi tekkis Aasia liit. Mõtlesin, et Hiina ja India on suure rahvaarvuga ja Venemaa suure relvastusega.

Olime hakanud välja andma oma ajalooajakirja. Üks number oli juba ilmunud. Nüüd oli vaja kokku panna järgmise sisu. Näitasin emale, et meie ajakirjas võiks avaldada ühe viimases "Ajaloolise Ajakirja" numbris ilmunud artikli. Fotod oleks välja jäänud, aga joonised sisse läinud. Ema hakkas seda artiklit vist juba arvutisse sisestama. Aga ma ei saanud enam aru, miks mulle esimesel hetkel see artikkel nii oluline tundus. Ütlesin, et võibolla oleks parem panna selle asemel midagi muud, näiteks mõni tõlge. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ajalooajakirjade artiklitest ei ole mõtet teises ajakirjas kordustrükki avaldada, sest ühtegi ajalooajakirja ei müüda poes niigi lõpuni läbi.

Kiire võit

Pimedate ööde turniiri tulemustes oli mul viga, kolmas oli tegelikult Kapp. T. Raudsepp sai medali sellepärast, et talle antud ümbrikus oli vähem raha.

Täna mängiti päevakeskuses 18 osavõtja ja 15 minuti mõtlemisajaga 7 vooru. Esimeseks tuli Ojaste 6 punktiga, teiseks Kass 5,5 punktiga ja kolmandaks Harujõe sama punktide arvuga.

Mina kogusin punkte 3,5. Ainukese lapsvastase vastu sain võidu, naiste vastu sain kolmest 2,5 ja meeste vastu kolmest null. Esimeses voorus mustadega Kassi vastu võitsin algul kvaliteedi, aga võibolla see paremust ei andnud, igatahes varsti sain mati. Teises voorus valgetega Ojaste vastu pidasin viimase käiguni oma seisu paremaks, aga lasin panna endale ühekäigulise mati. Kolmandas voorus mustadega G. Lille vastu sain enamviguri, seejärel ka kolm enametturit, panin veel viguri ette, aga võitsin sellest hoolimata. Neljandas voorus valgetega Kääbi vastu lasin tal panna kaks vankrit teisele reale, aga ähvardasin ka omalt poolt matti panna, mille abil õnnestus üks paar vankreid välja vahetada, aga kaotasin ajaga. Viiendas voorus mustadega Volperti vastu jäin veidi halvemas lõppmängus ajapuudusesse ja ühe käigu ajal veel unustasin ära, et peab kiiresti käima. Vastasel oli samuti aega vähe, kuigi minust veidi rohkem, võiduplaani ta ei leidnud ja pakkus viiki, mille ma vastu võtsin. Kuuendas voorus valgetega Põvvati vastu tegid mõlemad avangus vigu, vahepeal oli mul ettureid vähem, siis pani vastane viguri ette ja lõpuks õnnestus mul matt panna. Seitsmendas voorus mustadega Salupere vastu sain kõige kiirema võidu:

1. e4 c6 2. f4 d5 3. e5 Of5 4. Rf3 e6 5. d4 c5 6. c3 Rc6 7. Ob5 Lb6 8. La4 Rge7 9. Oe3 c4 10. Rbd2 Od3 11. Kf2 0-0-0 12. Ld1 Lb5 13. b3 Rf5 14. a4 Re3 15. Ke3 Lb6 16. Rg5 Lc7 17. Lf3 h6 18. Rh3 Re7 19. Rf2 Rf5++

Pühapäev, detsember 27, 2009

Kindad pole tukistamiseks

Joosep sikutas Tõnist juustest, Tõnis hakkas nutma. Joosepi käsi võeti juuste küljest lahti ja Tõnis võeti sülle. Joosep hakkas ka nutma. Öeldi, et neid ei saa igavesti üksteisest lahus hoida. Mulle öeldi, et last ei tohi tõsta kõvera seljaga. Küsisin, kustotsast ta selg kõver on. Vastati, et enda selg ei tohi kõver olla. Mina ütlesin, et kui laps juba ennast püsti ajada oskab, on ta selg tugevam. Selgitati, et jutt käib hoopis minu seljast, kehalise kasvatuse tunnis olevat õpetatud, kuidas kangi tõsta, et mitte endale haiget teha. Mina pole raskuste tõstmisel seljas valu tundnud. Hingeldama on küll võtnud. Peopesadele on haiget teinud. Jõuludeks kingiti mulle muuhulgas uued kindad. Natuke enne seda anti juba uued riidekindad, sest vanad olid katki. Need olid kõige külmema ilmaga natuke õhukesed ja jõuluvana tõi nahkkindad lisaks. Kummad soojemad on, ei ole mõõtnud. Nahkkindad olid kaks korda odavamad kui püksirihm. Kindaid peaks ometi keerulisem teha olema. Täna külas käies võtsime kaasa villased sokid, sest külas pidi põrand külm olema. Sisse astudes ma seda ei tundnud, aga panin sokid siiski jalga. Rääkisin seal luukere vastandõnast, millest eile kirjutasin. Ütlesin, et vastandsõna võib olla ka kõhrkere, sest kalad jagatakse luukaladeks ja kõhrkaladeks. Küsiti, mis on luukere sünonüüm. Mina ütlesin skelett, aga mõeldi toest, mida küsitavat ristsõnades. Ütlesin, et skeletil ja toesel on liha ka ümber, aga luukerel mitte.

Käsk muneda

Inglise keele tunnis käskis õpetaja kõigil kiri kirjutada. Erik andis mulle selle jaoks paberit. Seda paberit ma ei tahtnud, sest Erik oli lõppu pikad viisakusväljendid valmis kirjutanud, aga viisakusväljendeid ma tarvitada ei soovinud. Otsisin, millisest enda kaustikust keskelt paberit tõmmata. Aga kõik kaustikud olid juba peaaegu keskkohani täis kirjutatud, nii et tõmmata polnud kuskilt. Lõpuks leidsin paberit ja kirjutasin mitu lehekülge pika kirja. Kirjutada mulle meeldis, aga otsustasin kirjutada teist moodi kui Helinale, mitte nii tõepäraselt. Mul oli kindlasti palju grammatikavigu sees, aga see ei olnud kõige olulisem. Tunni lõpus andsid kõik peale minu kirja ära, mina viisin enda oma koju. Järgmisel päeval andis õpetaja teistele kirjad tagasi ja küsis minult, kas ma kirjutasin kodus lõpuni. Vastasin, et sain juba tunnis valmis, kodus ma ei kirjutanud midagi juurde. Aga nüüd enne ära andmist tahtsin ühe lõigu juurde kirjutada. Seda kirjutades hakkas pastakas kohutavalt plekke tegema. Kodus tuli kirjutada ka vene keele kirjand, mis oli palju raskem kui inglise keeles kirjutamine. Lehitsesin vihikut, kuhu ma polnud ammu midagi lisanud. Eespool oli vanu juba hinnatud kirjandeid. Need olid lehekülje pikkused, aga nüüd kavatsesin kirjutada pikemalt. Otsisin kõik sõnad eesti-vene sõnaraamatust välja. Kuna oli antud mitmeid sünonüüme ja ma ei teadnud, millised on kõige sobivamad, kontrollisin pärast kõik vene-eesti sõnaraamatust üle. Seal olid antud hoopis teised sõnad. Enne töö kooli viimist tahtsin selle Aivole parandada anda. Valisin Aivo numbrit, aga tema telefon ei hakanud kuidagi helisema. Telefonist küll kostis, nagu ütleks naisehääl vaikselt hallo-hallo, aga see oli ilmselt ainult minu enda ettekujutus. Vaatasin aknast vastasmaja, et ma võin minna Aivo ukse taha uksekella ka laskma. Aga otsustasin lõpuks, et võin vigase kirjandi ka kooli viia, küll õpetaja parandab.

Avaldasin blogisissekande ja pärast seda hakkas pilt ekraanil värisema. Seletasin Kristerile, et ilmselt on lehekülg praegu üle koormatud, sest kõik uurivad, miks on minu sissekandes kolm korda sõna "natsionaalsotsialism", kuni nad näevad, et seal midagi halba ei ole. Koolis räägiti, et üks meesõpetaja oli tüdrukuid kiusanud sellega, et oli kõigile öelnud, et nad munema hakkaksid, et mõni vast selle peale hakkabki. Mind oli see õpetaja ka kunagi õpetanud, aga mina tema kohta sellist asja ei mäletanud. Ilmselt oli asi selles, et minu klassis olid tol ajal nooremad tüdrukud, hiljem oli ta õpetanud vanemaid. Üks tüdruk rääkis, et naised ei saa ilma meheta reisil käia, sest naised näevad kahte värvi korraga ja ei saa aru, kumb on õige. Mõtlesin, et sellepärast siis naised tahavadki abielluda. Lamasin teise korruse koridoris laua peal. Üks mees tuli ja rääkis, et Jumal tegi mulle peapesu, selle eest, et ma natsionaalsotsialismist kirjutasin. Vastasin, et ei teinud. Mees ütles, et ta teab kindlalt, et tegi. Mina ütlesin, et ei olnud mingit põhjust teha, sest ma ei kirjutanud midagi halba. Ega see, et ma natsionaalsotsialismist kirjutasin, ei tähenda, et ma seda propageerisin. Läksin ajaloo tundi. Istusin viimasesse pinki. Klassi tagumisse otsa tuli ka Artur. Lehvitasin talle ja tegin rõõmsat nägu. Algul vaatasin, et Artur istub minu kõrvale, aga ta istus siiski üks pink ettepoole. Krister läks algul klassi kaugemasse ossa, aga siis tuli Arturi kõrvale istuma. Tunnis rääkis õpetaja rahvakalendri tähtpäevade ajaloost. Ma ei kirjutanud midagi üles. Krister hüüdis juutidevastaseid loosungeid. Õpetaja ütles talle, et ta kirjutaks jutu üles, sest ei tea, millal seda vaja võib minna. Seepeale püüdsin kirjutada. Esimesena panin kirja õpetaja lause, et üks asi sai alguse 19. sajandi alguses. Mõtlesin, et see ei tähenda tegelikult 20. sajandi algust, vaid sada aastat varasemat aega.

Laupäev, detsember 26, 2009

Luukere

Mõtlesin, mis on "luukere" vastandsõna. Ja jõudsin järeldusele, et see on "filee". Sest mulle oli õpetatud, et filee on luudest puhastatud liha. Aga kui vaatasin kontrolliks sõnaraamatusse, siis seal polnud üldse luude puudumist mainitud, vaid oli öeldud, et see on liha pehmeim osa.

Minu vanaisa mälestusüritusel rääkis Aadu Must, et vanaisa oli talle öelnud, et vanasti kinnitati vikatitera varre külge teist pidi - tera varrest kaugemale. Must ütles, et ta ei tea siiamaani, kas see on nali või tõsi. Mõtlesin, et saab vanadelt maalidelt kontrollida, mis pidi luukeredel vikatitera on. Üks vana pilt jäi hiljuti silma ette ja seal oli tera sama pidi kui tänapäeval.

Põrandal istumine

Kristjan K. torkas mind koolimajas käega. Tema karistamiseks läksin tema kannul peaukse sissekäiguruumi. Seal istusime Ivariga kolmekesi maha. Kristjan ütles mulle, et ma võidaks Eestile kulla. Vaidlesin vastu. Ütlesin, et sellega on nii, et me istume maha, aga kui mõni õpetaja mööda läheb, siis tõuseme püsti. Tõusimegi püsti, sest kuuldekauguses oli üks vana naine.

Reede, detsember 25, 2009

Koduleheküljest tuba

Kirjutasin magistritöö edasiarendusena doktoritööd. Olin kirjutanud mustandi ühelt paberilt teisele ümber puhtamalt. Nüüd hakkasin kirjutama järgmisele. Siis taipasin, et pean juba arvutisse puhtandit kirjutama. Hiiemaa astus uksest sisse ja ütles, et ma pean pealkirja selle ka lisama, et fašismi on vaadeldud laste seisukohalt. Mina olin pealkirja hoopis lühendanud ja sealt fašismi üldse välja jätnud. Olin pannud pealkirjaks "Vaateid ja vaatekohti". Varjasin pealkirja käega, aga lõpuks võtsin käe pealt ära. Mõtlesin, et pean pealkirja tõesti välja vahetama, sest praegune pealkiri on kogemata võetud Medijaineni raamatupealkirja "Saadiku saatus" kõla järgi. Hiiemaa juhendas ühte üliõpilast, kes kirjutas talle Aafrika kohta kursusetööd. See üliõpilane ei teadnud, et mina olen juba sel teemal kirjutanud.

Terve tuba oli minu kodulehekülge täis. Kappide otsas oli nimetatud, mille vastu need võitlema peavad, kes tahavad saada klubi liikmeks - Euroopa Liidu ja muude asjade vastu. Särgava ütles, et mõned on hakanud pikka juttu rääkima, et tarka muljet jätta, aga sellega just lolli mulje jätnud, parem rääkida lühidalt. Ma polnud nõus. Selleks, et kõik läbi mõelda, tuli minu arvates rääkida pikalt.

Eile laupäev, täna reede

Täna võiks kirjutada sissekande sildiga "tähtpäev", sest on jõulupüha, aga jõuludest ma kirjasõpradele juba kirjutasin ja reedeti olen tavaliselt kirjutanud malest.

Jõuludeks kingitakse mulle tavaliselt raamatuid, aga kunagi pole kingitud sel puhul maleraamatut. On kingitud malelaud, türgi kabe laud ja mängud "Reis ümber maailma" ning "Reis kuule" või "Tsirkus" või muud sellist. Täringumängud olid lapsena sama huvitavad kui male, aga juhus nüüd enam eriti huvi ei paku. Türgi kabe laud oli ilma kaasapandud reegliteta. Sellel olid kõik ruudud valged, õigemini sinised. Hiljem lugesin raamatust "1000 mängu", et selles mängus pannakse nupud kahte sirgesse ritta ja ei käida ega hüpata üle mitte diagonaalis, aga siis ma seda ei teadnud. Mängisin selle laua peal vene kabet külla tulnud vanatädiga ja kaotasin. Hiljem värvisin pooled ruudud vildikaga mustaks ja kirjutasin ühe ruudu kõrvale A ja 1, et teaks, mis pidi nupud peale panna.

Malelaudu on mulle jõuludeks kingitud isegi kaks tükki - üks suur puukarp ja üks taskumale. Lisaks on kingitud samasugune puukarp vennale ja teistsugune taskumale-kabe vist kahele vennale ühiselt. Ja muudetava ruutude arvuga kabelaud vennale, aga võibolla sünnipäevaks. Üks puulaud oli juba varem isal ja isetehtud kabenuppude jaoks hankisime papist suure kabelaua, mille peal mängin praegu isa puukarbist võetud nuppudega malet. Üks puukarp varastati ühel talvel suvilast koos nuppudega ära. Varas ei vaadanud, et karbis olid kahe komplekti malenupud segamini, sest olime mänginud kahte lauda ja polnud viitsinud nuppe karpi tagasi pannes täpselt sorteerida. Isetehtud kabenupud ja male-kabe segakomplekti nupud on lihtsalt laiali kadunud või katki läinud.

Sel aastal, kui ma maletrenni läksin, kingiti vennale sünnipäevaks malekell. Mina polnud rahul, et see kingiti vennale, sest sellega oli selge, et mulle seda ei kingita. Ja kui kell oli venna oma, siis oli karta, et ta ei luba seda halva tuju korral minul tarvitada. Seetõttu ähvardasin, et kui kell kingitakse vennale, siis mina temaga enam kunagi malet ei mängi ja kellegi teisega ta ei saa ka mängida, sest ma ei ütle talle, kus maletrenn asub. Sel hetkel ei tulnud mulle meelde, et vend teadis trenni asukohta juba enne mind, sest ta käis spordikoolis lühikest aega korvpallitrennis ja rääkis ka mulle, et seal on maleklassi uks. Nüüd on vend teise majja kolinud ja enam malega ei tegele, mina elan endiselt vanas kohas ja see kell on minu käsutuses.

Jõulude ajal ei ole turniire, aga saab teha kodus trenni. Ühel päeval vaatasin vanaisalt päritud ajalehe malenurga väljalõiget. Seal oli ühte partiid kommenteeritud. Imestasin, et oli kommenteeritud just neid käike, millest ma ise ka aru sain. Näiteks kui valge käis avangus a4, siis oli kommenteeritud, et see on selleks, et takistada b5. Või kui ettur oli ees, aga seda ei löödud, siis kommentreeriti, et muidu kaotab kahekäigulise kombinatsiooniga viguri. Mängus esines ka selliseid käike, mille mõtet ma kuidagi ei taibanud, aga neid polnud kommenteeritud. Teisel päeval vaatasin võrgust ingliskeelsete kommentaaridega partiid. Seal oli vastupidi kommentaariks toodud pikki variante, mida ma poleks ise välja arvestanud, aga tulemus oli, et jätsin kommentaarid üldse vahele.

Ühel päeval mõtlesin, milliste reeglite järgi võiks veel malet mängida. Näiteks võiks ühendada male ja jooksmise, mängides hiigelsuurel laual, kus nupu ühe ruudu keskelt teise keskele viimine võtab aega, aga samas kell tiksub. Või võiks mängida elavmalet niimoodi, et lööv nupp ja löödav nupp peavad kõigepealt maadlema. Kui lööja pannakse ise selili, siis jääb löömine ära ja ta peab minema tagasi sellele väljale, kust ta on tulnud. Või kui löömine tuleb löödvale kasuks, siis ta võib ise pikali visata.

Neljapäev, detsember 24, 2009

Usuteemat jõuludeks

Kuulasin "Ameerika Häält". Saatejuht palus, et inimesed neile kaastöid saadaks, nad ise ei jõua nii palju materjali ette valmistada. Varem oli Ameerika valitsus neile ette kirjutanud, mida nad rääkima peavad, aga nüüd seda enam polnud. Varem oli neil olnud kohustuslik kõik usuteemalised kaastööd ette lugeda, aga nüüd saatejuhi sõnul nad enam mingitest Jehoova tunnistajatest rääkima ei hakka. Mõtlesin, et varem nad ei teadnud Jehoova tunnistajatest veel eriti midagi ja sellepärast rääkisid. Lugesin ajakirja. Lugesin järjest kõiki artikleid, sest kõik olid huvitavad. Vaatasin televiisorist mitu filmi järjest. Seal sõideti autoga. Filmides pidi tegelase turvavöö vahel lahti olema, aga niiviisi võis näitleja päriselt võtetel surma saada. Ütlesin, et need filmid ei ole huvitavad, kus pikalt autojuhtimist näidatakse. Klaus vastas, et minu jaoks. Nende jaoks, kes olid ise autojuhid, oli huvitav vaadata, milliseid liigutusi filmi autojuht teeb. Autost mindi edasi ühte majja. Klaus nimetas tegelast nimepidi ja ütles, et see hakkas nilbusi tegema. Vaatasin ekraanile. See oli vähemalt huvitavam kui autojuhtimine. Vaatasin ekraani nii vasakut kui ka paremat serva.

Mõtlesin, et kui üks usukuulutaja veel midagi halba ütleb, siis ütlen talle, et ta on lihtsalt loll. Seni ma polnud kellelegi nii öelnud. See usukuulutaja esines teatrilaval. Ta rääkis, et enamuse kuulajate jaoks teeb ta lihtsalt heategevust, enamus läheb tegelikult põrgusse, väljaarvatud need, kes päriselt usuvad. Usutegelased seisid laval rivis ja nende selja taga sõitis tank. Öeldi, et tankil on kitsas. Seepeale hakkas publik naerma. Ütlesin usukuulutajale, et ta ei hirmutaks inimesi põrguga. Ta vastas, et kui ma nii ütlen, siis ta muidugi seda ei tee. Tegelikult ei saa öelda, et Jumal enamuse inimesi põrgusse saadaks, küsimus on lihtsalt, kes pääseb taevasse. Paljud pidid ilmselt sama moodi nagu varem edasi elama. Kõndisin minema mööda jõeäärt. Mõtlesin, et vanasti ma võisin selliseid jutte uskuda, sest ma ei teadnud veel, kuidas Piibel kirjutatud on. Nüüd teadsin. Olin seda ajaloos õppinud ja mujalt kuulnud. Piibel ei olnud parem kui muud pühakirjad. Mõtlesin, et Uku Masing on Piibli epigoon, aga mina oskan teistsuguses stiilis ka kirjutada.

Võtsin oma sahtlist välja kaks vana joonistusplokki ja vaatasin sealt pilte. Need olid väga huvitavad. Mõtlesin, et peaksin Helinale kirjutama, et ta võiks tulla Tartusse neid pilte vaatama. Need pildid, mis ma olen saatnud ümbrikus, ei ole nii head, sest need on väiksemas formaadis. Kaks lehte olid kokku kleepunud ja rebenesid keeramisel lahti. Karjatasin. Ükskord varem olid juba kaks selle ploki lehte kokku kleepunud ja nüüd oli karta, et kleepuvad ka kõik ülejäänud. Aga õnneks selgus, et nüüd oli kleepunud sama koht, mis eelmine kord, mujal kleepumist ei olnud. Lehtede vahel oli toitu. Viskasin seda järjest prügikasti. Siis mõtlesin, et see on raiskamine. Ühe lihatüki panin hoopis suhu. See oli natuke vanaks läinud. Mõtlesin, et praegu ma seda süia ei taha, ja panin ta ploki vahele tagasi. Üks vend ütles midagi Veljo kohta ja kohe oligi Veljo ukse taga.

Sõnade peegeldamine

pealinna linnapea

Hea väljend. Mul tekkis küsimus, kas selliseid veel on. Ei tulnud meelde, aga proovisin ise moodustada:

toalaste lastetoad
juurdeehitis ehitise juurde

Nõunikul ka ei tulnud esimesel hetkel ühtegi näidet meelde. Mina leidsin järgmisel päeval järgmised:

maasikametsa metsmaasikas
maasikaaia aedmaasikas
tööstusmaa maatööstus
teravilja viljatera
piiririigi riigipiir

Siinkohal ütles nõunik, et tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ta jõudis järeldusele, et selliseid näiteid peaks väga palju olema. Ise tõi ta kaks näidet:

saelaua lauasaag
raudhobuse hobuseraud

Mina otsisin edasi:

puujalaga jalakapuu
kaaniapteegi apteegikaan
Triinu Lepa lepatriinu
jahimehe mehejaht
tuletõrje tõrjetuli
kulla kassi kassikuld
rahatasku taskuraha
lehvsaba sabalehv
ehitusplatsi ehitu platsis
mängulapse lapsemäng
mängukella kellamäng
turvakodu ja koduturvaja
laululinnu linnulaul
surimuri Muri suri
tuhvlialuse aluseline tuhvel
kõrvusttõstetu tõstetud kõrv
Tallinna linnatall
kuldnoka nokakuld
Õie Pärna pärnaõied
sepikoja ojasepik
Amsterdami tammihamster
koduturvas turvakodus
vaheaja ajavahe
varbavahe vahevarvas
Kalamaja majakala
tolmuimeja ime ja tolm
kuldkollase kollase kuld
kurvasilmne silmakurvne
vahtkonna konnavaht

Kaval-Ants ja Vanapagan

Mängisin ma Kaval-Antsu,
aga kavalus läks untsu.
Ütles välja Vanapagan:
"Selle triki ära jagan."

Kolmapäev, detsember 23, 2009

Kes on karvasem?

Kummad on karvasemad, kas mehed või naised? Võiks vastata, et mehed, sest neil kasvavad karvad rohkemates kohtades. Aga võiks vastata ka, et naised, sest keskmine naine kannab pikemaid juukseid ja naised ei jää nii kergesti kiilaks. Kummal juuksekarvad siis pikemad oleksid, kui neid üldse ei lõigataks, seda ma ei tea. Aga vähemalt ripsmekarvad olevat naistel pikemad. Tahtsin kirjutada, et naised kannavad karusnahkseid riideid ka rohkem. Hakkasin selles siiski kahtlema, sest karvamütse kannavad mehed ja samas naiste loomadest kraesid näeb harvem. Küsisin nõunikult. Nõunik ütles, et tänapäeval kannavad naised karusnahku siiski rohkem, sest naised kannavad kasukaid.

Saadeti mäng

Olime maamajas. Nägime aknast, kuidas algas kevadkülv lennukilt. See tähendas, et me ei tohtinud enam põllul kõndida, vaid pidime kogu aeg maja juures olema. Küsisin, kas terad külvatakse koos väetisega. Vastati, et väetist pannakse hiljem. Pärast külvi sadas lumi maha. Aga võibolla see teradele midagi ei teinud, sest osad seemned on nagunii talv läbi külma käes.

Olin maleklubis. Vaatasin oma tulemuste vihikut. Küsisin, mis avangut üks mees mängis. Olin selle mehega mänginud ainult ühe partii. Mulle vastati, et igatahes see mees seisis siin ja ütles, et võitis Sveni. Mina ütlesin, et küll ikka inimene ununeb kiiresti. Aga mulle tuli meelde öelda, et minu vastu mängis see mees Slaavi kaitset. Küsiti, et Slaavi kaitset või.

Mängisime arvutis ühte reketimängu. Mulle olid varemgi reketimängud meeldinud. Kui ma väikse vaheaja järel arvuti taha tagasi läksin, leidsin uue mängimismeetodi, et hoidsin reketit palliga seina ääres paigal, kuni palli seest vastav sammas üleni vedelikku täis voolas. Klaus ütles seda nähes, et muudetud kiirusega ei tohi mängida. Läksin arvutist kaugemale ja ütlesin, et ma ei muutnudki kiirust. Aga siis hakkas tunduma, et muuta võis keegi enne mind, kes mõnda algajat õpetas. Sest minu ja vastase kiirus pidid erinevad olema, kui vastane minu mängu üldse ei seganud. Minu reket pidi aeglane ja vastase oma kiire olema. See mäng oli meile saadetud elektronkirjaga. Ütlesin, et kui exe faile avada, võib vahel viirus arvutisse sattuda. Tõnu vastas, et varem või hiljem see juhtubki. Varem olid vennad võrgust arvutimänge tõmmanud, kui neil veel mingit ohutunnet ei olnud. Ja ka nüüd jooksis arvuti äkki kinni. Tõnu ütles, et see ongi viirus. Kõik isa käsikirjad läksid seega kaotsi, kui neid veel päästa ei saanud. Vähemalt oli see mäng enne viiruse faasi jõudmist huvitav mängida olnud. Ühel korral oli juba mäng varem viiruseks osutunud. See oli olnud tobedam mäng "Sõda ajude vastu". Henn oli seda mänginud, tahtnud mulle ka näidata, aga kui ta proovis mängu algusesse tagasi panna, siis see ei läinud, millest järeldus, et see oli viirus. Nüüd öeldi, et paneme selle viiruse kettale, siis saab edaspidi ka mängida. Aga arvutit uuesti käivitades ta hakkas siiski käivituma. Tõnu ütles, et hoopis laadimine tuli teha. Mäng tahtis samuti käivituda, aga Tõnu ütles, et seda küll enam ei taha, ja läks sellest mööda.

Teisipäev, detsember 22, 2009

Miks mitte rahuajal?

Laupäevases "Postimehes" kirjutab Küllo Arjakas:

Ajaloos on varemgi olnud, et just sõja ajal leiab insener-tehnilises arengus aset märgatav nihe. Esimese maailmasõja aastatel toimus aga pigem teaduslik-tehniline hüpe.

Nii näiteks oli Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides enne sõda kokku alla 500 lennuki. Sõja-aastatel toodeti neis riikides 177 000 lennukit.


Mussolini jõudis selliste faktide põhjal järeldusele, et sõda ongi hea asi, see paneb inimesed pingutama. Vaatamata sellele, et samas sõjas langes miljoneid inimesi, kellest oleks võinud tulla häid kirjanikke ja kunstnikke või muidu häid inimesi ka siis, kui lennukit poleks kunagi leiutatud. Lennukeid valmistati inimeste tapmiseks ja need reostavad õhku ka rahuajal.

Aga miks me ei või püüda pingutada ka rahuajal, ilma seejuures inimesi tapmata? Ja mitte tingimata uute ja võibolla seejuures vähem reostavate lennukite leiutamiseks, vaid mõelda iga päev, mida teha elu parandamiseks. Et kasvatada lapsi nii, et neis ei tekiks soovi uusi sõdu ega muid tapatalguid alustada.

Rahuajal pingutavad suhteliselt palju sportlased, kelle tegevus on seotud võistlusega nagu sõdagi. Aga ka sport tekitab vigastusi ja kaotajaks jäämise korral halba enesetunnet. Mõni sportlane käib moraalselt alla, hakates dopingut tarvitama või nõrgemaid peksma. Pingutada tuleks ka selle nimel, et selliseid negatiivseid kaasnähtusi vältida.

Peale sõdade on ühiskonda kõvasti mõjutanud veel usuliikumised. See, mida oleks vaja, sarnaneb usuliikumisele. Uskuma ei pea tingimata jumalatesse, vaid võib uskuda iseenda võimesse võtta kasulikke eesmärke ja nende suunas edasi liikuda.

Rindejoon

Võtsin kätte paksu raamatu Pätsi kohta. Seal oli peatükk "Päts - kaotaja". Selle autor oli vene nimega. Ta kirjutas, et Päts ootas passiivselt, et saada võimu. Pätsil olevat olnud häid mõtteid, kuid ta polevat osanud neid sõnastada. Ka Pätsi loodud riik olevat hävinud. Sellele peatükile vastuseks oli järgmine peatükk teiselt autorilt, pealkirjaga "Päts - võitja". Ta kirjutas, et eelmise autori pealkirjast on näha, et ta ei saa aru, milline hinnang Pätsi osale ajaloos tuleb anda.

Olin kooli õuel aia lähedal. Torkasin maa sisse puuoksa. Kuigi jalgadega peal kõndimist maa kandis, oli ta siiski nii soine, et oks kadus maa sisse kergelt. Oletasin, et oksa tekitatud auku hakkab voolama vesi, mis muudab pinna veel soisemaks, nii et tulevikus hakkavad siin juba inimesed maa sisse vajuma. Minu tekitatud auku ilmus justkui inimese silm. Ütlesin, et see võibki olla mõne kunagi uppunud inimese silm. Vastati, et väga võimalik, ja kutsuti mind sellest kohast eemale. Tagasi vaadates nägin, et seal kasvab ka sammal nii, nagu oleksid selle all inimese kehavormid. Seisime maantee ääres, kui kaugelt lähenes auto. Teel oli kass ja üks vana naine läks teda eest ära tooma. Tegelikult kõndis ta selle tulemusel ise ka autol ees. Ta kõndis koos kassi ja koeraga.

Kuna nüüd oli pere jälle väiksemaks jäänud, otsustasime kolida vanasse korterisse tagasi. Seal oli neli tuba. Ühest neist oleks saanud isa, teisest ema ja kolmandast minu töötuba ning üks ruum oleks jäänud magamistoaks. Tegelikult oli kahtlane mõte kolida nii vanasse majja, mis pidi varsti lammutamisele minema.

Olin kirjutanud ühest võrgulehest ja vaatasin nüüd, kas sinna sel puhul ei ilmu viidet minu blogisissekandele. See leht oli üks mitmest, kus avaldati õigeid poliitilisi seisukohti. Mõtlesin, et kui õigete seisukohtadega lehti on nii palju, siis ma ei pea üldse Oudekki valede seisukohtadega blogi lugema. Lehe omanik kirjutas, et ülikooli astudes ta veel ei olnud rahvuslikel seisukohtadel. Mina olin küll olnud kogu elu. Viidet minu blogisissekandele ei olnud. Võibolla olid seal siiski alati ühed ja samad viited. Üks viide oli värskelt valminud Tõnissoni kodulehele. Klikkisin sinna. See koduleht oli võibolla tehtud vastukaaluks sellele, et Tõnissoni raamatut koostasin mina. Lehel oli palju skeeme nagu ajalehtedes. Mina neid skeeme ei vajanud. Aga vaatasin ühte Vabadussõja kaarti. See oli 1920. aasta alguse seisuga. Narva oli veel Vene vägede käes. Küsisin isalt, kas see on õige. Isa vastas, et on küll. Mina ütlesin, et 1919. aasta lõpul käisid lahingud juba Narva jõel. Siis nägin, et lõunapool ulatuski rindejoon jõeni. Paistis, et Narva oli Eestile antud alles rahulepinguga. Mulle tuli meelde öelda, et olen Talve raamatust lugenud, et ta on näinud kolme riigi sõjaväe Narva sissemarssimist ja iga kord toimus see ilma lahinguta. Isa ütles: "Muidugi." Võibolla endale saadud linna tuli sõjavägi sisse viia sellepärast, et ei olnud veel teada, kas ei pea linna puhastama.

Esmaspäev, detsember 21, 2009

Mis saab liikidest?

Eelmise nädala "Sirbis" arvustab Kristjan Piirimäe Clive Pontingi raamatud "Uus maailma roheline ajalugu". Arvustaja kirjutab:

Samuti pole kindel, et see soojenemine võiks kaasa tuua suuri ökokatastroofe. Ähvardus, et pool meie planeedi liikidest selle protsessi tulemusena välja sureb, on kahtlemata liialdatud. /.../ Liigiline mitmekesisus temperatuuri tõusuga pigem kasvab.

Ma kujutan ette, et bakterite ja viiruste evolutsioon võib küll soojemas keskkonnas kiireneda, ehk siis uute haiguste teke. Aga suurte liikide teke on nii aeglane, et jääkaru väljasuremise korral kindlasti kohe kahte uut imetajaliiki asemele ei teki. Võibolla tuhandete või miljonite aastate pärast. Samuti kujutan ette, et jää sulamisel maailmamere magedamaks muutumise tõttu kaob osa kalaliike, kes vajavad eluks soolasemat vett. Väga paljud liigid on juba praeguseks mitmesuguse inimtegevuse tagajärjel välja surnud ja väljasuremine jätkub pidevalt. Liikide arv on vähenenud, mitte suurenenud. Tšernobõlis võib küll olla uusi liike tekkinud, kuid ei ole kindel, kui eluvõimelised need on. Senistel külmadel aladel võib liigiline mitmekesisus suureneda selle arvel, et vanad soojamaa liigid tulevad sinna elama, aga samas hävitavad nad oma teel vanad külmamaa liigid. Soojad maad ise kõrbestuvad, s.t. seal jääb liike vähemaks. Purustada on kergem kui üles ehitada.

Imetud kaalikas

Sõin kaalikat. See ei olnud tavaline kaalikas, vaid maitsvam, sest seda oli Tõnis enne imenud ja imemisega töödelnud. Tavaliselt ma poleks teiste suus käinud asju tahtnud. Tõnisele anti uus kaalikatükk, aga see pidi imemisega samasuguseks minema.

Elasime Kaunase puiesteel. Meil olid külalised. Ütlesin Helenale, et lähme korraks meie vana korterit vaatama. Vana korter oli Uuel tänaval. Helena jaoks tundus see võibolla liiga pikk maa kõndida, aga minu jaoks polnud veerand tundi sinna ja veerand tundi tagasi midagi.

Vaatasin Paide tagumise toa aknast välja. Aken oli kõrgel. Ütlesin, et varem see nii kõrgel ei olnud. Kui ma lühem olin olnud, olin ma samuti aknast välja vaadata näinud, aga praegu algas aken silmade kõrguselt. Ütlesin, et tuba on vanem kui aken, sest vanasti talumajadel aknaid ei olnud. Läksin sauna eesruumi. Istusin voodi peale. Siis selgus, et ma ei olnudki seal üksi, vaid istumise alla jäid paljas mees ja naine. Ma ei hakanud kohe põgenema, vaid küsisin enne, kas nad on seal juba ammu.

Viimasel ajal käitusid inimesed väga riskantselt. Mul oli iga kord õudne vaadata, kui keegi mööda maja seina ühelt korruselt teisele ronima hakkas. Muutus oli siiski toimunud minus endas, sest väiksena olin samasuguseid asju pealt näinud ja siis ma polnud mingit ohtu tajunud. Ise ei saanud ma mingil juhul midagi nii riskantset teha.

Tahtsin ühest õuest läbi minna. Olin sealt varem ka käinud, aga nüüd oli õuele ilmunud suur kuri koer. Ta ei ulatunud mind ketis oleku tõttu hammustama, aga hüples haukudes minu suunas, vaevu jalgadega maad puudutades. Peksin teda vitsaga.

Läksin mööda pimedat tänavat sauna poole. Olin juba peaaegu kohal, kui mulle tuli meelde, et olen sauna asjad koju unustanud. Kõndisin edasi.

Kooli jõudes läksin kõigepealt riidehoidu ja seejärel turniiriruumi. Kuigi alles olin riidehoius mõnede teistega kohtunud, olin nüüd mina turniirile hiljaks jäänud, aga teised olid jõudnud mänguruumi õigeaegselt. Minu kell juba käis. 15 minutist oli juba 5 ära tiksunud. Pealegi oli vastaseks Peebo. Uurisin oma elektronmärkmikut, mille sees oli stopper. See oli ilmselt rikki läinud, sest ta näitas soga. Sellepärast olingi hiljaks jäänud. Mänguruumis olid mänguaja mõõtmiseks samuti stoprid, aga neid ei saanud siit vist kaasa võtta.

Pühapäev, detsember 20, 2009

Vigur augu vastu

Mäng Runnel-G. Lille oli umbes selline:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. 0-0 a6 5. Oc6 dc 6. Re5 Od6 7. Rf3 Og4 8. Ve1 0-0 9. e5 Of3 10. gf Rd5 11. ed Ld6 12. Rc3 Lg6+ 13. Kh1 Rf4 14. Vg1 Lh5 15. d3 Rh3 16. Vg2 Lh4 17. Oe3 Vfe8 18. Re4 Ve6 19. Vg4 Lh5 20. Rg3 Lb5 21. b3 Ve3 22. Lf1 Vf3 23. Lh3 Vf2 24. c4 Le5 25. Vg1 Va2 26. Re4 Vd8 27. Vg7+ Kf8 28. Vg8+ Ke7 29. Vd8 Kd8

Nüüd ma tuletasin algul, nagu oleks edasi läinud 30. Vg8+ Ke7 31. Lh4+ Kd7 32. Rf6+ (veel parem 32. Ld8+ Ke6 33. Lc8+ Ke7 34. Ve8++) Ke6 33. Ve8+ ja mõne käigu pärast must alistus.

Aga kui ma olin selle kirja pannud, hakkas tunduma, et lõpp võis olla hoopis 30. Lh4+ Le7 31. Vg8+ Kd7 32. Rf6+ Ke6 33. Ve8 Va1+ 34. Kg2 Va2+ 35. Kg3 Ve2 36. Ve7+ Ke7 37. Rg8+ 1:0 sest minu meelest selles seisus vastane põhjendas alistumist sellega, et vaatas ekslikult, et Le7+ järel jääb ta vankrist ilma.

Koletis

Auto peatus maantee ääres politseiauto lähedal. Kui ta sõitma hakkas, läks ta politseiautole otsa ja politsei tegi selle eest trahvi. Järgmisel sõitmahakkamisel kokkupõrke vältimiseks tagurdati, mispeale politsei tegi trahvi tagurdamise eest. Panime teele politseiauto mudeli. Seda nähes hulk autojuhte ehmatasid ja põrkasid omavahel kokku. See oligi meie eesmärk.

Ühes suures majas oli tegutsenud üks poliitik. Tal oli seal happevann, milles ta oli inimesi lahustanud. Nimetasime seda poliitikut koletiseks. Mõned meist kastsid käed happe sisse ja need ei kadunudki otsast ära. Asi oli selles, et see hape lahustas ainult kuumana, aga praegu ta oli külm. See poliitik hakkas keldrist kõrgemale tulema. Põgenesime, aga teised meist ei teinud ust lahti. Keegi oleks pidanud võitlust koletisega korralikult organiseerima.

Minu kaustikusse tuli Helinalt uus kiri, mis oli kaks lehekülge pikk. Lugesin selle läbi. Osa juttu oli eesti keeles ja osa lauseid selle vahel Helina enda välja mõeldud tähenduseta keeles, kus oluline oli kõla. Aga need tähenduseta laused meenutasid kõlalt ikkagi muude võõrkeelte tähendusega lauseid. Kui mult nüüd oleks küsitud, kas Helina mulle enam ei kirjuta, oleksin saanud öelda, et midagi talt jälle tuli. See oli aasta jooksul juba teine kord. Võibolla ei olnudki Helina seda kirja mulle saatnud, vaid see oli ise tekkinud. Aga lugeda oli ikkagi hea.

Pimedate ööde turniir

Pimedate ühingus toimus pimedata ööde kiirmaleturniir. Algas see tegelikult valgel kellaajal, aga lõppes tõesti pimedas. Seal majas on alati külm. Vahepeal räägiti, et maja soojustati, aga mina pole erinevust märganud. Täna seletati ära, et pimedatel ei ole raha ja nad ei jõua kõvemini kütta. Minul on vist veel kõige väiksem külmataluvus, sest esialgu olin mina ainuke, kes oli jopiga. Pärast pani ka ainult üks inimene peale minu jopi selga. Pärast bussipeatuses umbes samade riietega seistes oli mul isegi soem kui turniiri kõige külmematel hetkedel. Seejuures kraadiklaas näitab koju jõudes -11. Aga mängimist ma siiski ei kahetse.

Turniiril oli 20 minutit mõtlemisaega, pimedatel nägijatega mängides 25+15. Osavõtjaid oli 26. Esimeseks tuli Särgava, teiseks Päären, kolmandaks Kapp, kes oli ühtlasi parim pime. Parim naine Volpert, parima noore nimi ei jäänud meelde.

(TÄIENDUS: Nüüd on kättesaadav ka tabel.)

Mina tegin esimeses voorus mustadega pimedate laual Koppeli vastu sümmeetrilises seisus viigi. Teises voorus kaotasin valgetega Narusbergile, aga enne mõlemapoolset ajapuudust tundus minu seis parem. Vist kolmandas voorus võitsin valgetega Põvvatit ajaga enametturiga seisus. Edasi kaotasin mustadega Puisile, kelle vastu lükkasin etturid d3 ja e4, aga e4 kukkus ära. Samuti mustadega kaotasin Metsojale, kes kahis f6 vankri ratsu vastu ja sai lisaks ettureid. Kuuendas voorus mängisin noore vastase G. Lille vastu valgetega, kes kaotas Hispaania avangus etturi e5 ja sai samalt väljalt ratsule ja odale etturikahvli, aga seisu võiduks realiseerimine nõudis mult siiski kõvasti mõtlemist. Viimases voorus mängisin mustadega Volperti vastu. Tal oli paremat värvi oda, edasi sai ta enametturi, aga lõpus sain etturi tagasi ja pakkusin viiki. Vastane võttis vastu, kuigi mul oli aega vähe. Seega kogusin 3 punkti 7-st.

Laupäev, detsember 19, 2009

Teene või kuritegu?

Vanaduspension on elutööpreemia, mida makstakse inimesele siis, kui tema elutöö on täielikult või suuremalt jaolt valmis. Kõigi inimeste tööpanus ei ole ühe suur ja ebavõrdsed on ka pensionid. Aga pensioni suurus ei sõltu kasuliku töö hulgast, vaid makstud maksudest. On töid, mis on küll kasulikud, aga mille eest õiget palka ei saa ja mille pealt seetõttu ka õigeid makse ei laeku. Vanasse ikka jõudes ei pruugi inimene niiviisi peaaegu mingit pensioni saada, samas ei pruugi ta jaksata enam senist vähestki raha tööga välja teenida. Kas ei peaks äkki suuremat elutööpreemiat maksma siis sellele, kes on nooremalt vähemaga läbi ajanud ja sellest hoolimata ühiskonda teeninud? Väike pension on karistus valesti elatud elu eest. Enamus kuritegusid aegub kümne aastaga. Need, mis ei aegu, on inimsusevastased kuriteod.

Ebamäärane vastus

Lillepotis ronis ringi suur tõuk. Oudekki soovitas mul oodata, kuni sellest suur putukas koorub. Piret saatis välismaalt foto, mille alla oli kirjutanud, et sellel on Oudekki endise trepikoja rõdud, aga mitte Oudekki enda rõdu, sest Oudekki elas neist vahepeal kõrgemal ja vahepeal madalamal. Tundus, et kuigi Piret elab endiselt välismaal, ei ela ta enam Ameerikas, vaid Euroopas. Pille ütles, et geograafid alles uurivad, ega Antarktika keskel inimesi ei ela, aga etnoloogidele on selge, et sellises kohas ei saa inimesi elada. Klaus tahtis minu käest raamatut ära kiskuda, et vaadata, mis sinna on kirjutatud. Peitsin raamatu ära, aga lõpuks andsin ise Klausile. Tahtsin minna wc-sse, aga seda oli raske niimoodi lukustada, et ukse vahele suurt pragu ei jää. Lõpuks läksin teise wc-sse, mis jäi vähemalt nurga taha.

Vaatasin teatris oma raamatu teemalist etendust. Mul tuli meelde, et pean minema teise majja oma raamatu esitlusele. Aga otsustasin, et ei lähe, vaid vaatan etenduse lõpuni. Pärast kavatsesin öelda, et mul läks meelest esitlusele minna. Mina pidin seal olema põhiesineja, aga lootsin, et teised oskavad ka midagi välja mõelda, mida minu asemel rääkida. Tegelikult ma ei olnud kindel, kas esitlus peab ikka toimuma, võibolla oli minu üle ainult nalja tehtud.

Istusin inglise keele tunnis. Olin kirjutanud paberile eestikeelsed sõnad, mille kavatsesin tõlkida inglise keelde. Õpetaja näitas ühte neist sõnadest ja ütles, et selle puhul pole üldse selge, kuidas seda tõlkida tuleb, see on raske sõna. Mõtlesin, et saan sõnaraamatust vaadata. Aga mul ei olnud eesti-inglise sõnaraamatut, ainult inglise-eesti oma. Sealt oleks saanud otsida oletuse põhjal. Arvasin, et tõlge võiks olla fame of ... Lehitsesin oma kaustikut. Olin selles õppeaasta jooksul väga palju lehekülgi täis kirjutanud. Erinevalt matemaatikavihikust, kus oli ainult soga, olid inglise keele vihikusse selged asjad kirjutatud. Mõtlesin, et saan öelda, et kõik teemad on kirjas inglise keele vihikus. Loeti ette ühte harjutust. Õpetaja ütles, et nüüd on minu kord lugeda. Ma ei hakanud lugema, vaid ütlesin, et teen alles eelmist harjutust. Selles harjutuses, mida ette loeti, pidi vist ka kasutama sõna fame. Mul oli spikriks ühe teise õpilase kirjutatud leht vastustega, aga lõpu poole läksid tema vastused sogaks ja kõige viimaseid ta polnud üldse kirja pannud. Helen luges ette lause, mis sisaldas ühte piinlikku märksõna, aga ma ei teinud teist nägugi.

Läksin silmaarsti juurde. Rääkisin, et mul on nägemine halvemaks läinud. Aga puhvetis olevaid kontrolltahvleid nägin ma praeguste prillidega siiski lugeda. Silmaarst küsis, mis sinna ühel teemal on kirjutatud. Ma ei leidnud seda kohta kohe üles. Silmaarst võis arvata, et see tähendab halba nägemist. Aga lõpuks ma leidsin selle koha ja lugesin ette. Ütlesin, et ma saan aru kõigist välja pandud piltidest, nii hästi kui kunstist on üldse võimalik aru saada. Ma näen isegi kõige alumist rida. Lugesin vastuseid ette ilma küsimusi ootamata. Tundus siiski, et täna pole kõige alumises reas nii väiksed tähed kui peaks. Arst ütles, et mul ei saa enam nägemine halvemaks minna. Mõtlesin, kas küsida, et kas vanemaks jäädes hakkab nägemine jälle paremaks minema. Ütlesin, et eelmine kord mulle kirjutati silmatilku välja. Siis astus ruumi perearst, kes kutsus mind oma kabinetti. Läksin tema järel. Oma kabinetis küsis ta, miks ma tulin. Võibolla olin valesti aru saanud ja ta polnudki kutsunud. Püüdsin leida mingit ebamäärast vastust.

Reede, detsember 18, 2009

Ajalugu ja arheoloogia

On vaieldud, kas arheoloogia on ajalugu või mitte. Kui mina ülikoolis ajaloo osakonnas õppisin, siis õpetati mulle ka arheoloogiat, aga see oli defineeritud teiseks aineks. Praeguseks on ajaloo osakond nimetatud ümber ajaloo ja arheoloogia instituudiks. Erinevus seisneb selles, et arheoloogid kaevavad, aga ajaloolased tuhnivad.

Armeenia teadlane

Maleklubis algas turniir. Sinna oli mängima tulnud ka üks koolipoiss. Ta pandi esimeses voorus minust kõrgemale lauale. Ütlesin, et muidugi, tema reiting on nüüd minu omast kõrgem, eelmisel turniiril läks ta mööda. Aga pika male reiting on ikkagi minul kõrgem. Minu vastane tahtis hakata mängima seisust, kus tema seis oli juba natuke arendatud, minu oma mitte. Sellega ei olnud ma nõus. Hakkasin õiget algseisu peale panema. Aga uues algseisus oli ka valge ratsu juba c5. Hakkasin siiski mängima, sest unenägudes võtab seisu pealepanek nii palju aega, et muidu une ajal mängida ei saagi. Meile tuli külla Armeenia teadlane, kes pidi rääkima rahvatoidust. Isa ütles irooniliselt, et see armeenlane pole ise Eestis elanudki ja teab meie rahvatoidust kõike.

Algas inglise keele tund. Õpetaja hakkas küsima uut osa. Krister jõudis viimasena tundi, ilma midagi halba aimamata. Ta leidis ühe pinginaabri kõrval veel vaba koha. Aga võibolla oli Krister tegelikult kodus õppinud. Olin kodus oma toas. Mängisin, kuidas mängukaamel sööb mängueeslit, sest peab teda taimeks. Ütlesin, et mõnedele on narkootikumide tarvitamine nii meeldima hakanud, et peavad eeslit narkotaimeks. Mänguloomade karbis oli tervelt kolm mänguahvi. Mõtlesin, et need võiks lisaks klaasehetele kuuse külge riputada. Lugesin ette ühe autori luuleread:
Ahv on osav ronija,
oi-oi, osav.

Läksin ahvidega suurde tuppa. Seal istusid diivani peal kaks venda ja nende vahel tita. Üks vend küsis midagi. Küsisin vastu, kas ta räägib minu või titaga. Selgus, et siiski titaga. Paistis, et tita hakkab tasakaalu kaotama ja põrandale kukkuma. Aga vend sai talle enne käe ette.

Neljapäev, detsember 17, 2009

Kõik ei ole vandenõu

9. detsembri "Postimehes" kirjutab Priit Pullerits, et võibolla räägitakse inimese tekitatud kliimamuutustest ainult selleks, et tagada rääkijatele töökohad ja ajada äri saastekvootidega. Mina sellist vandenõuteooriat ei usu. See näib olevat konstrueeritud oma rikutuse seisukohalt, kui ajalehe eesmärk on ainult sensatsiooni abil raha teenida. Teadlasele tagaks töökoha sama moodi, kui ta tõestaks, et kliimamuutused ei olegi inimese põhjustatud. Äri saaks ajada veel paremini siis, kui mingeid piiranguid ei oleks. Seda küll nii kaua, kuni elu Maa peal on võimalik ja jätkub ressursse. Et kliimamuutused on toimunud, on näha teadusetagi, sest varem olid talved lumerohkemad. Kliimast ei ole juttu mitte ainult poliitikutega, vaid ka teaduslikes väljaannetes. Ühest populaarteaduslikust raamatust lugesin, et on tehtud katse hiirtega, et kui CO2 protsent õhus suureneb, hakkavad sündima ajudeta pojad.

Uutmoodi kuulutused

Leidsin ühest Annelinna piirkonnast kolm sõna, mida kusagil mujal ei kasutatud. Selle põhjal järeldasin, et kunagi on olemas olnud terve iseseisev keel, mis on nüüdseks unustatud. Üks inimene ütles, et ta teab, mida üks neist sõnadest tähendab - et armastus on igavene.

Ärkasin hommikul selle peale, et telefon helises. Võtsin selle vastu. Telefonis küsis üks mees, kas mulle peol ei meeldinud, et ma vara koju läksin. Vastasin, et praegu tunnen ennast väga hästi. Mees ütles jess. See, kellega ma telefonis rääkisin, oli Helmi. Ta küsis, kas ma ei taha endale politseiautot. Vastasin, et ei taha. Järgmisel päeval kohtusin Helmiga ja ta rääkis, et Rain oli minu keeldumisest kuuldes öelnud, et vaene isa. Helmi oli vastanud, et isa on alati olnud vanaema isa. Ja parandanud, et poeg. Raivo ütles, et Paide lennuväljale sõitev buss jõuab nii hilja kohale, et lennukile ümber istuda ei jõua, et on ikka tegelased.

Kaardil oli näidatud aidsi leviku skeemi Kesk-Eestis, kuidas see ühelt inimeselt edasi levima hakkas. Üks inimene oli viinud nakkuse edasi Tallinnasse, teised olid liikunud lähedastesse küladesse ja nakkust seal levitanud. Enamus nakatunuid andis nakkuse edasi rohkem kui ühele inimesele. Iseküsimus, mis meetodiga. Lugesin "Postimehest" surmakuulutusi. Need paiknesid lehe esimeses pooles. Hiljuti oli toimetaja avaldanud surmakuulutuste hulgas naljakuulutuse ja nüüd oli selliste kuulutuste avaldajaid igas numbris mitu. Ühes kuulutuses avaldati tänu humoristidele. Teises kuulutuses nõudis ennast seksuaalkomiteeks nimetav rühm, et kõigi autorite teosed jõuaks letile. Mõtlesin, et ühelt poolt tuleks mulle kasuks, kui minu teosed ka letile jõuaks, aga teiselt poolt jõuaks nende nõudmisel müüki midagi sellist, mis mulle üldse ei meeldi. Toimetaja tuli reisilt tagasi ja rääkis, et ta pole üldse rahul, et tema eeskujul selliseid kuulutusi on avaldama hakatud. Mõtlesin, et kirjutan blogis, et surmakuulutuste hulgas naljakuulutuste avaldamine on lubamatu. Aga edasi mõtlesin, et ma ei saa seda vist siiski kirjutada, sest Helina on kirjutanud, et ta tahaks, et inimesed sallivamad oleksid. Enne Meelvalt ärasõitu valmistasin endale Tõnissoni lõike järgi riideid. Võidi öelda, et need pole mingid Tõnissoni riided, sest tema kandis ülikonda, aga mina kasutasin teksariiet. Erinevus oli veel see, et Tõnisson hoidis pead püsti, aga mina suurem jagu aega longus. Ja Tõnisson oli hea kõnemees, aga minul Kaunase puiesteele jõudes oli suus justkui tropp ja pidin kõigepealt suud puhastama. Meelvalt lahkuma hakates võttis ema kaasa kaks põõsast, ühe Klausi ja teise minu jaoks. Klausile võttis ta mustika- ja minule sinikapõõsa, mille küljes kasvasid tomatid. Ema küsis, kas Klaus alati oksendab. Vastasin, et alati mitte, aga ta on seda sel aastal ka teinud. Tartus läksime turuhoone juures üle autotee ja sõin kõndides tomateid. Autode vahelt oli raske üle pääseda. Olime Meelval. Ema ütles, et algselt lubati see maja anda Hennule. Vastasin, et antigi. Õigemini neile, kellel on aega seal käia. Aga Hennu erialaga oli maja rohkem kooskõlas.

Kolmapäev, detsember 16, 2009

Võitlus kärbestega

Kärbestega saab võidelda kärbsepiitsa, kärbsepaberi või kärbseseene abil. Kärbsepiitsaga tehakse seda pealtpoolt, kärbsepaberiga altpoolt ja kärbseseenega seestpoolt.

Soome kukkumine

Välismaalasele näidati tõlkeprogrammi. Mina hakkasin sisestama eestikeelseid näitelauseid. Sisestasin meelega sellised, mida programm suuremalt jaolt tõlkida ei osanud. Aga programm täiendas ennast ja viskas iga natukese aja tagant ette uue tõlke, mis läks järjest paremaks. Olin ükskord kohtunud ühe lavastajaga. Nüüd läksin talle jälle külla, aga teda ei olnud kodus. Olid üks naine ja väike laps. Laps tundis mu ära. Lastel oli ilmselt olemas eriline äratundmisvõime, mis vanemaks saades kaob. Ühte looma hoiti kõrvalhoones. Karikaturist hoiatas, et Soome põhjaosa võib minna Venemaa kätte, sest sinna valgub venelasi sisse. Teda ei usutud. Aga äkki kukkus Soome ümmarguse rattana auku, sest venelased olid kogu Soome pinna ära ostnud. Tekkinud auku voolasid kõik ookeanid järele ja maa peale vett ei jäänudki.

Hoidsime nõudekapis ühe võõra inimese tuhka. Ema ütles, et ma poleks pidanud ühele vanamehele rääkima, et mina ka selle tuha asukohta tean, sest nüüd oli vanamees emalt mitu korda järjest küsinud, ega keegi seda tuhka ei seganud. Emale ei meeldinud see küsimus eriti sellepärast, et ta oli tuhka tõesti mitu korda kapist välja võtnud. Vastasin, et rääkisin vanamehele seda sellepärast, et ta ise esitas vastava küsimuse.

Teisipäev, detsember 15, 2009

Jõe ragin

Minu õde kaitses täna edukalt doktoritööd ja saab meie pere esimeseks doktoriks. Kahjuks oli töö inglise keeles. Mart Laari aastal 2005 kaitstud töö oli küll eesti keeles.

Kui asusin kodust teele kirjandusmuuseumi poole, siis ma kaitsmise tulemust veel ei teadnud. Kui eile olid jõel alles esimesed jäätükid, siis tänaseks oli jäätumine kõvasti edasi läinud ja jõgi voolas ragisedes. Kirjandusmuuseumis sai mul pastakas tühjaks. Ostsin koduteel ülikooli raamatukogust kaks uut. Arve tuli 20 krooni ja alles siis hakkasin raha otsima. Selgus, et rahakott oli koju jäänud ja täpselt 20 krooni mul taskus oligi. Millal ma eelmine kord pastakat ostsin, peaks ka blogis kirjas olema. Siis kirjutasin, et samas kioskis leiti pastakad kapist, mistõttu nimetasin seda letialuseks kaubaks. Täna olid samasugused pastakad leti peal. Müüja küsis mult veel, kas ma šokolaadi ei taha. Kodus üle kontrollides selgus, et teises taskus oli siiski veel raha, aga kioskis tundus see tasku tühi.

Värvide värvimine

Seisin stendi juures ja lähedal seisid väiksed poisid. Tahtsin kahte paberit stendi najale püsti seisma panna, aga vaatamata korduvatele katsetele ei jäänud nad kuidagi. Lõpuks vaatasime, et eelmised paberid on kinnitatud knopkadega. Kinnitasime seetõttu oma paberid nööpnõeltega ja nüüd jäid nad püsima. Algas joonistamise tund. Õpetaja jagas kätte eelmises tunnis pooleli jäänud pildid. Esimesena andis ta kätte minu pildi. Ta ütles, et parandas seal valesti joonistatud kohti ja kustutas osa ära. Hakkasin pilti edasi maalima. Järgmist värvi võttes jätsin pintsli kogemata loputamata. Ütlesin, et nüüd tegin ühe värvi teisega kokku. Õpetaja ütles, et ma tegin õigesti. Ta oli käskinud kooli kaasa võtta vanu vesivärve, et värvida värvitükid ära nagu lihavõttemunad. Vaatasin, et karbis on palju ühe ja sama värvi tükke. Aga ilmselt ei olnud nad algusest peale ühesugused olnud, vaid olid seistes värvi muutnud.

Isa küsis, mis on Astrid Reinla kõige paksem luulekogu. Hakkasin seda vaatama raamatukogu elektronkataloogist, sest arvasin, et seal peaks lehekülgede arvud toodud olema. Selgus, et Reinla enda raamatutest paksem on tema koostatud Arieli teoste kogu. Ariel ütles, et ta on ka nüüd kirjanik. Öeldi, et Ariel on kirjutanud veel rohkem kui Krister ja Artur. Vastasin, et Arturist küll rohkem, aga Kristerist võibolla mitte, sest Krister kirjutab iga päev ühe ajaleheartikli. Olime Hiiumaal laagris. Oli ärasõidupäeva hommik. Magasin veel voodis. Ütlesin, et ma ei ole veel ärganud ja ma ei saa olla kindel, kelle kõrval ma magan. Henn ütles, et ta peab veel mulle ka laevapileti ostma. Küsisin, kas meil siia sõites olid piletid. Arvasin seni, et sõit tehti meile välja. Henn ütles, et tema ostis mulle pileti. Mul oli rahakotis järel veel sada krooni. Ühe pileti oleks selle eest saanud, aga mulle ja Hennule mõlemale vist mitte. Lisaks pidi veel ostma meie autole bensiini.

Esmaspäev, detsember 14, 2009

Tänavajutud

Ühel päeval olevat poe juures seisnud õllelõhnaga mehed ja rääkinud sellist juttu:

Kooliajal jäi joomise komme külge ja ei saa enam lahti. Ma ei saa ilma õlleta elada. Ma ei tohi üldse õlut juua, perearst keelas ära. Mu ema ütleb, et kui mul naist ei oleks, siis ma oleksin asotsiaal.

Ükskord varem kuulsin, kuidas täiskasvanu rääkis tänaval lapsele:

Asotsiaalid on sellised inimesed, kes on väga viletsast perekonnast, kes varastavad tänaval. Kui mõnda sellist näha on, peab väga ettevaatlik olema.

0,2 punkti

Läksin majja, kus toimusid maleturniirid. Vaatasin eelmise korra tabelit, et kas ma tulin esimesse või teise poolde. Paljud tabelisse kantud polnud üldse turniiri mänginud ja nende nimede taga punkte ei olnud. Mina olin saanud 20 punkti. Solovjov oli saanud minust 0,2 punkti rohkem. Peebo ütles, et see on selle eest, et Solovjovil on doktorantuur pooleli. Ma ei mäletanud, kuidas lõppes meie omavaheline mäng, aga ilmselt olin mina võitnud, sest ma mäletasin, kuidas Solovjov mulle mängu lõpul käe sirutas. Ütlesin Heigole, et kui mina magistrantuuris õppisin, siis seda ei küsitud, või kui ma kodus iseseisvalt edasi õpin. Magistrantuuris õppimise eest oleks võinud anda 0,1 punkti. Tänane turniir ei olnud veel alanud. Ütlesin laua taha istudes, et hakkame pihta. Peebo tegi nalja, et hakkame lõpetama. Mõtlesin, et sõnastan loo üles kirjutades, et Solovjov sai 0,2 punkti selle eest, et tal on doktorantuur lõpetamata. Kui oleks originaalsõnastust kasutanud, siis oleks see paistnud kiitusena, aga minu sõnastuses näidati laiskuse eest premeerimisega tekkivat absurdset olukorda.

Pühapäev, detsember 13, 2009

Suurmees ja väikemees

Suurmees oli väikemeeste sõber. Koolis õpetati, et Lenin oli laste sõber. Aga kas suurriikide kurjategijatest valitsejad ikka on suurmehed?

Partiikommentaarid

Kirjutasin Helinale kirja. Olin kaalunud, kas kirjutada tavaline kiri või mõttekäik. Lahendusena otsustasin kirjutada kaks kirja, ühe tavalises vormis ja teise mõttekäiguna. Teise kirja kavatsesin kirjutada juba järgmisel päeval. Aga kui ma esimese kirja lõpetasin, alustasin kogemata juba kohe uut. Mõtlesin, et siis saadan nad juba samas ümbrikus. Olin varem ka saatnud kaks lehte samas ümbrikus ja teadsin, et selle jaoks ei tule kallimat marki panna. Kirjutasin paberite ülemisse nurka vasakule järjekorranumbri, kumb on esimene ja kumb teine leht. Kui olin teise kirja esimesed sõnad ära kirjutanud, läksin selle paberiga kööki sööma. Peitsin paberi ema eest taldriku alla. Aga paber paistis taldriku alt ka välja, mistõttu läksin seda oma tuppa viima. Märkasin, et ma pole kirjutanud kirja algusesse mitte "Tere Helina!", vaid kogemata lihtsalt "Helina!"

Lugesin "Malekooli" esimese köite lõppu, kuhu ma polnud varem jõudnud. Köites tulid kõigepealt lõppmängud, seejärel avangud ja lõpus kommenteeritud partiinäited. Kunagi avanguteni jõudes olin mõelnud, et see on väga paks raamat. Nüüd nägin, et näidispartiisid on ainult 25, mille jõuab lühikese ajaga läbi vaadata. Mäng oli lahtises avangus. Valge viis varakult vankri eelviimasele reale. Keres kommenteeris, et sellele uuele kombinatsioonile vastas Botvinnik vana kombinatsiooniga, aga ta veel ei teadnud, et see on vana. Selles raamatus oli palju rikkam malesõnavara kui tänapäeval kasutati. Nupud olid tähistatud võõrkeelsete sõnadega ja sulgudes oli öeldud, mida see eesti keeles tähendab. Vastase tagalasse läinud nuppu nimetati võõrkeeles sissetungijaks. Kommentaarides oli öeldud, et seisus puudusid eeldused, et sissetung püsima jääks. Eelmise partii kommentaarides oli kasutatud teisi võõrkeelseid sõnu. Järgnevates kommentaarides oli öeldud, et ühe käigu järel tuli üks naine ütlema, et klubi tahetakse kinni panna. Aga suurmeister jõudis enne klubi sulgemist mängu võiduni viia. Lõpus oli öeldud, et see on Kerese-Botvinniku süsteem. Hakkasin kodu poole minema koos ühe oma endise õpetajaga. Õpetaja küsis, mida Tõnu edasi õppima läks. Vastasin, et Tõnu pole sellest rääkinud. Enda kohta rääkisin, et ma ei mäleta, kas mul on magistrantuuri lõpetamine lõplikult vormistatud. Õpetaja küsis midagi täpsustavat. Ütlesin, et ma ei mäleta, kas mul on diplom olemas. Siis tuli mulle meelde öelda, et praegu õpib Tõnu majandust.

Olin Helinale kirjutanud, et minu meelest saab mõlemast soost inimestega kirju vahetada. Võibolla Helina meelest ei saanud. Minu teine kirjasõber oli Oudekki. Mõlemad kirjasõbrad olid parajasti minu korteris ja seetõttu lendas mulle kärbes vastu pead. Oudekkile olin kirjutanud kolmest kõige tähtsamast temaga seotud hetkest. Kahe kohta neist olin hiljem teinud ka blogisissekande - oma maade algusest ja kamba algusest. Kolmas hetk oli Euroopa Liidu vastase tegevuse algus ja sellest ma polnud blogis kirjutanud. Hiljem oli selgunud, et see hetk oli eksitus ja Oudekki oli hoopis Euroopa Liidu poolt. Aga mina jätkasin Euroopa Liidu vastase tegevusega sellest hoolimata. Raadios rääkis Ülo Nugis. Ta rääkis, et Eesti riiki pole veel loodud, aga nüüd tuleb see luua ja viie aasta pärast riik juba toimib. Nugis oli valitud sajandi saja suurkuju hulka, sest inimestele tundusid sajandi lõpu tegelased valimise ajal tähtsamad kui sajandi alguse omad. Üks mees oli selle kohta öelnud, et mis sajandi suurkuju Nugis on, sest Riigikogu esimeeste arv oli suuremaks läinud ja Nugis ei tundunud enam nii tähtis. Aga midagi oli ta kunagi välja mõelnud ja nüüd mõtles jälle. Homme pidi olema isa sünnipäev. Nugis lubas, et räägib homme oma plaanidest isale ja kallab talle 14 pitsi viina ette. Soovitati, et ta kallaks parem midagi muud.

Laupäev, detsember 12, 2009

Negatiivtelevisioon

Kui Tõnisele on ema järele tulnud, siis ta on läinud elevile ja kiiruga vastu roomanud. Joosep oma ema tagasi tulemas nähes ei teinud teist nägugi, vaid jäi rahulikult paigale istuma ja mänguasjadega mängima. Mõne aja pärast läks ta siiski ema juurde. Ta tahtis sikutada elektrijuhet, aga ema ei lasknud. Vahepeal rippusid meil pooled elektrikontaktid seintest välja. Vanas korteris nad välja ei rippunud, aga lapsed toppisid sinna sellest hoolimata asju sisse. Ühel korral pandi mänguauto ratas ja ühel korral vist juukseklambrid, mis ära sulasid. Keegi pani ka elektrispiraali tühjalt rippuma ja see läks punaseks. Minu maletreeneril on teises linnas võistlemas käies alati elektrispiraal kaasas olnud. Naksitrallide raamatus oli ka elektrispiraal ja sellega aurutati terve järv taevasse. Ülikoolis räägiti teooriatest, et ajalugu areneb spiraalselt. Mõnede arvates on ajalugu progress, teiste jaoks allakäik. Majandusajaloos öeldi vist, et progress on see, kui elu paremaks läheb, aga sellega majandusajalugu ei tegele. Igatahes kunstiajaloos öeldi, et ilu mõistega kunstiajalugu ei tegele. Aga Vaga kunstiajaloos oli küll öeldud, mis on millest ilusam. Eriti meeldisid talle vanakreeka skulptuurid, mis mulle erilist muljet ei avaldanud. Antiikajal olevat need skulptuurid värvilised olnud, aga sajanditega on värv maha kulunud. Klassitsismi ajal seda ei teatud ja jäljendada püüdes tehti ühevärvilisi kujusid. Aga kreeka vaasimaal on vist küll kahevärviline. Seal oli vist kaks stiili, et mustad figuurid punasel taustal või punased figuurid mustal taustal. Kumb stiil oli varem, seda ei mäleta. Mustvalge televisioon võiks ka vahel olla selline, et näidatakse hoopis negatiivi. Või võiks värvitelevisioon näidata sooje ja külmi toone vahetatutena. Tegelikult tekstitelevisioonis saigi värve vahetada. Tekstitelevisiooni näitas televiisor peegelduste tõttu vigaselt, kuigi selle juurde kuuluvat päristelevisiooni õigesti. Ükskord hakkasin raadio mängimise ajal peegliga seina peal päikeselaiku laskma, raadio hakkas ragisema ja läks rikki. Kui lampi põlema panna, siis ka raadio ragiseb. Kui raadio hakkab ragisema lindistamise ajal, siis ei tea, kas oodata, kuni ragin üle läheb, või püüda teda täpsemalt jaama peale keerata, riskides sellega, et ta läheb korraks jaamast täiesti kõrvale. Täna hommikusöögi ajal öeldi, et mul on hääl ära. Vastasin, et ise ei pane tähelegi. Ja lisasin, et võibolla ma pole lihtsalt veel häält puhtaks köhinud. Koolis üks klassiõde alati riidehoius teretas, aga ma ei saanud kunagi vastata, sest olin kiiresti kõndinud ja hääl oli puhtaks köhimata. Mõni on solvunud, kui talle tere ei öelda, aga võibolla öeldakse mõttes. Kui linnas elav inimene ütleks kõigile vastutulevatele inimestele tere, jätaks see agressiivse mulje.

Neli märki

Üks naine vaatas, et kas ta pillas peegli puruks ja kuhu ta laps jäi. Laps oli kadunud. Naine ei teadnud, kust kiusajad tema kohta informatsiooni saavad. Aga ta jõudis järeldusele, et Saaremaal on tema kohta kirjad kättesaadavad ja sealt saab palju informatsiooni. Üks teine naine ütles sellele naisele, et lapse varastas tõenäoliselt naise ema, sest see on piisavalt haige. Ühel päeval läks kadunud lapse ema koju ja leidis lapse sealt. Seal oli ka üks muu laps, kes oli vanuse poolest alles väike, aga oli vahepeal muutunud täiskasvanu suuruseks.

Mõtlesin, et selleks, et minu blogi rohkem kommenteeritaks, teen värskete kommentaaride külgriba. Hakkasin selles mõttes kahtlema, sest sinna oleks võinud ilmuda halvas stiilis kommentaare, mida ma kohe ära kustutada ei näe. Aga mõtlesin edasi, et külgriba tegemisega näitan üles usaldust kommenteerijate vastu ja usalduse näitamine muudab nad viisakamaks. Avastasin, et blogi ülemises servas on juba lingid kõigile viimatikommenteeritud sissekannetele. Need olid peamiselt poliitikateemalised.

Tõnisson ütles paar halvustavat sõna võõrsõnade kohta. Läksin kodu suunas. Teele jäi kaks kuju. Vaatasin, et need ei ole eriti ilusad. Üks neist ummistas kõnnitee kogu laiuses. Mõtlesin sellest alguses mööduda ringiga sõidutee kaudu, aga siis kõndisin kujust lihtsalt üle. Ka teisel pool kuju oli kõnnitee krobeline. Keerasin Tiigi tänava majade taha. Vallikraavi tänava aias mäe küljel jooksis ringi suur vihane koer. Küsimus oli, kas nüüd kuulub kogu Vallikraavi tänav sellele koerale. Aed oli piiratud ainult kolmest küljest, nii et koer sai tulla minu juurde. Aga öeldi, et väljaspool aeda ründab ta vähem. Seal oli üks õigeusu kirik. Selle uksel oli vanast ajast neli märki. Räägiti, et vanasti võisid kirikusse siseneda ainult need, kellel oli üks neist neljast märgist. Tänapäeval lasti vist kõik sisse.

Kõndisin koos Klausiga mööda Jaama tänavat. Rääkisin, et on soovitatud rahunemiseks Piiblit lugeda, aga minus tekitas selle lugemine veel eriti hirmu. Klaus küsis, miks see hirmu peaks tekitama. Need, kellel endal hirmuhormoone ei olnud, ei saanud aru. Läksin Pikale tänavale ja kõndisin mööda seda kodu suunas palja jalu. Vastu tuli inimesi, kes võisid seostada minu teekonda ühe tüdrukuga.

Reede, detsember 11, 2009

Uus grammofon

Tõnu tõi koju uue grammofoni. Selle kohta oli müüja andnud mitmeid piiranguid - grammofoni juhe pidi olema kogu aeg täpselt samas asendis ja seda ei tohtinud kuulata rohkem kui kaheksa tundi ööpäevas. Kui sellel nii palju piiranguid oli, siis ütlesin, et selline grammofon mind ei huvitagi. Seda paika sättides surus Tõnu minu makki kaugemale. Ütlesin, et talle on grammofon tähtsam kui makk. Maleblogis oli ükskord kommenteeritud nime all Malehuviline Maria. Keegi teine oli kasutanud varsti sedasama nime. Esimesena kirjutanu oli sellepeale öelnud, et kirjutatagu oma nime all, nii nagu tema kirjutas. Selle peale võis mõni ennast lõhki naerda, kes käis paljudes kohtades turniiridel ja teadis, et ühtegi Maria nimelist maletajat pole olemas. Või kui oli, siis mõni algaja, kes oli just kodus iseseisvalt maleseise uurima hakanud. Teised olid käinud just maal. Aga ühel päeval võis seal kõrvalhoone katus sisse kukkuda. See kõrvalhoone oli esikus ja puudutasin selle katust sõrmega. Katuse vahelt pudeneski mulda. Ütlesin selle kohta luulerea:
Tolmu sajab alla katuste vahel.
Tegin käed tolmuseks. Olin poolunes ja hakkasin lendama. Aga seekord lendasin peaaegu mööda põrandat lohisedes, puudutades vahepeal maad. Ema ütles, mida veel ei tohi teha.

Kaotus kolme enametturiga

Tänasel kiirmaleturniiril 15 minutiga oli 28 osavõtjat. Esimeseks tuli Päären 7 punktiga 8-st, 6 punkti kogusid Peebo ja Trohhelev. Viimase nimi on viimastes turniiritabelites kirjutatud Trohhalev, aga reitingutabelis on nii nagu mina tean. Mina sain punkte 3,5. Mängijad seagripist hoolimata endiselt kätt surumata ei jätnud, aga profülaktika mõttes sõin eile õhtul küüslauku ja mett ning täna koju tulles sibulat.

Toimunud on veel kolm päevakeskuse turniiri, kus mina ei osalenud. 6 osavõtjaga kaheringilisel turniiril tuli esimeseks Parts 8 punktiga, teiseks Hinrikus 7 punktiga ja kolmandaks-neljandaks Ojaste ja Tätte 4 punktiga. 19 ja 16 osavõtjaga turniiri tulemustes ma pole mälu järgi kindel.

Tänasel turniiril võitsin esimeses voorus mustadega Lõhmust, teises kaotasin valgetega Päärenile, kolmandas võitsin mustadega Puisi. Nii esimeses kui ka kolmandas voorus alustas vastane käiguga 1. b4. Neljandas voorus tegin valgetega Raudsepa vastu enamlipuga seisus aja kukkumise tõttu viigi. Viiendas voorus mustadega Tiidu vastu läks mäng viiki, mis oli vist üldse esimene kord, kui ma Tiidult punkte sain. Kuuendas voorus Popmani vastu olid mul jälle mustad, jäin ajapuudusesse ja panin lipu ette. Seitsmendas voorus olid mul Tätte vastu valged. Ta pakkus kohe viiki. Kuigi olin alles mõelnud, et rohkem ma kiirviike vastu ei võta, võtsin siiski. Seitsmendas voorus olid mul valged Viikmaa vastu ja mäng oli umbes selline:

1. e4 c5 2. Rf3 e6 (Seni mängis ta d6.) 3. d4 cd 4. Rd4 Rc6 5. Oe3 Ob4 6. c3 Oa5 7. Od3 Rf6 8. f3 0-0 9. 0-0 Re5 10. Oc2 Rc4 11. Oc1 Lb6 12. b4 Ob4 13. cb e5 14. Ob3 Rd6 15. Oe3 ed 16. Od4 Lb4 17. Of6 gf 18. Rd2 Re8 19. Kh1 Le7 20. Rc4 d6 21. Re3 Oe6 22. Rd5 Ld7 23. Ld4 Kg7 24. f4 Od5 25. Od5 Kh8 26. Vf3 Vg8 27. f5 Le7 28. Vh3 Vg7 29. Vh6 Vc8 30. Lf2 Vg4 31. Vb1 Lf8 32. Vh3 b6 33. Va3 Rc7 34. Va7 Rd5 35. ed Vgc4 36. h3 V4c5 37. Vb6 Vd5 38. Vbb7 Vd1+ 39. Kh2 d6 40. Vf7 Ld6+ 41. Lg3 Lg3+ (Parem Vh1+) 42. Kg3 d4 43. Vh7+ Kg8 44. Vag7+ Kf8 45. Vb7 Kg8 46. Vhg7+ Kf8 47. Vgf7+ Kg8 48. Vf6 Vd3+ 49. Kh4 Ve3 50. Vg6+ Kf8 51. f6 Ve4+ 52. Kg5 (Parem g4.) Vc5+ 53. Kh6 Vh4++

Vaadeldaja blogi kommentaarides pahandati, et miks avaldatakse alati ainult oma võidupartiisid. Mina panen kirja tegelikult rohkem selle järgi, mis üldse meelde jääb. Paremini jäävad meelde need mängud, kus ma rohkem mõtlen. Ja kui ma rohkem mõtlen, siis ma ka võidan suurema tõenäosusega. Ülaltoodud mäng jäi vast meelde tänu sellele, et see on viimases voorus mängitud.

Neljapäev, detsember 10, 2009

Sarnased sõnad

Üks harjutus või mäng on selline, et võtta sarnase kõlaga sõnade paare ja püüda leida, mis nendega tähistatud mõisteid ühendab:

meri ja veri - mõlemad on vedelad;
mari ja kari - mõlemad on seotud millegi paljudest sarnastest elementidest koosnevaga, samuti hari;
päike ja äike - mõlemad on taevas ja heledad;
puu ja suu - mõlemad joovad ja hingavad;
puu ja luu - mõlemad on kõvad;
suu ja luu - mõlemad on inimese osad;
rool ja tool - mõlemale puutub inimene pikalt vastu.

Võõrkeeltest uute sõnade ülevõtmine vähendab keele loogilisust.

Oli kitsas

Saksamaa tänavatel toimusid verised kokkupõrked pikajuukseliste ja kiilaspeade vahel. Siis saabus sinna üks ohvitser, kes küsis, kas Saksamaal enam korda ei olegi. Ta luges: "Üks-kaks," ja kõik sakslased poolest sõltumata tegid selle saatel paigal seistes kaks marsisammu. Ainult mina ei teinud, vaid põgenesin. Ohvitser tuli mulle järele ja küsis, miks mina ei marssinud. Vastasin, et mulle see üldse ei meeldi. Läksime ühte väiksesse raamatupoodi. Ohvitser soovitas, et ma ostaks selle poe ära ja muudaks ajalookallakuga poeks. Mina arvasin, et kui poele anda ajaloo kallak, siis see vähendab läbimüüki.

Ariel ütles, et suusatundides tuleb hakat tegema suusahüppeid. Vastasin, et mina pole kunagi suusahüppeid teinud, kuigi olen lauluväljakul kõrgest kohast alla sõitnud. Lauluväljak oli nüüd ümber ehitatud, mistõttu keegi ei saanud minu jutust aru.

Olime kooli duširuumis. Tekkis küsimus, millised on minu ja millised Kristjan G. riided. Pooled riietest olid tema omad, aga ma olin varem samasuguseid kandnud. Ma polnud Kristjanit kaua näinud, sest ta läks pärast üheksandat klassi meie koolist ära. Nüüd olime juba magistrantuuris. Ühe klassivenna kohta räägiti, et varem tappis ta juute. Mina parandasin, et ei tapnud, aga rääkis, et tapab. Öeldi, et kättemaksuks võivad apteekrid talle nüüd mürki müia, apteekritel on lubatud inimestele ükskõik mida müia. Kui viimased duširuumi jäänud läksid selle pesemisossa, põgenesin mina nende eest riidehoidu peitu.

Oli kirjanduse tund. Eelmine kord olin õpetaja peale karjunud, aga sel korral polnud mul mingit tahtmist seda teha. Pidime kirjutama kirjandit. Õpetaja andis valida kahe teema vahel. Hakkasin kirjutama kõigepealt ühest asjast ja seejärel viisin jutu sellele paberile, mille peale ma kirjutasin. Meenus, et kunagi oli üks sisseastumiskirjandi kirjutaja kirjutanud, et tema jutt on ju kõik teemast mööda, mispeale punasega oli juurde kirjutatud: "On jah!" ja antud 2 punkti 10-st. Mõtlesin, et järgmisele leheküljele panen selle teemast mööda kirjutamise lause ka kirja. Siis tuli uus mõte, et kirjutan hoopis teemal "Minu kõige paksem raamat". Hakkasin kirjutama puhtandit, kuhu kirjutasin kõik teisiti kui mustandisse. Nüüd kirjutasin vähem laialivalguvalt. Sander küsis, kas ma kirjutan oma raamatust. Vastasin jah. Õpetaja oli selle teemaga tegelikult mõelnud, et kirjutataks kõige paksemast enda läbi loetud raamatust. Minu enda kõige paksem raamat oli unenägude kogu, mistõttu seda oli keeruline kokku võtta. Mõtlesin alustada sellest, et jõuluvanale loen alati enda kirjutatud luuletusi, sest need on mul peas. Nii mustandi kui ka puhtandi kirjutasin joonelisele vihiku keskelt tõmmatud paberile. Vahepeal olin kirjutanud ruudulisel paberil kirjandeid. Joonelisele paberile kirjutades kulus sama mahu saavutamiseks kaks korda rohkem paberit.

Istusin aktusel tagurpidi eesreas ja magasin. Neile, kes nägid minu nägu, ei olnud sellest midagi, aga selja nägijatel oli ebameeldiv. Lõpuks tehti mulle märkus. Hakkasime koolist koju minema. Krister küsis, kus ta õde on. Kui ta selle üles leidis, küsis ta, kus tema teine õde on. Tal oli sündinud kaks uut õde. Ühte väikest last ta nägi, aga ütles, et see on õe sarnane, mitte õde. Läksin koolimajja tagasi. Sinna oli kogunenud palju rahvast. Ruumi ette hakati kutsuma abielupaare. Selgus, et üks meeldiv tüdruk oli abiellunud ühe ebameeldiva poisiga. Põhjuseks oli ilmselt see, et nad kuulusid sarnastesse parteidesse. Tüdruk luges üles hulga kohalviibijate nimesid ja nõudis, et need inimesed lahkuksid. Asi oli selles, et need olid ruumis ilma kutseteta ja niigi oli kitsas. Nad olid kõik eespool ridades. Mina olin ka ilma kutseta, aga tagapool ja minu lahkumist ei nõutud. Läksin ruumi ette õiglust jalule seadma. Ütlesin, et keegi ei pea lahkuma, sest mina tundsin seda tüdrukut juba lapsena. Lõin asju ümber ja rullisin lahti sinimustvalge lipu.

Kolmapäev, detsember 09, 2009

Viirusehoiatus

Eile saatis Helle Vilu edasi sellise kirja:

Edastan Teile viiruse eest hoiatava kirja:

Kui saad lähipäevadel sõnumi ”POSTCARD” või sõnumi, mis sisaldab lisa
”Vykort fra`n HALLMARK s” ära ava neid, ükskõik kellelt need on.
See on viirus, mis avab maastikupostkaardi ja hävitab samas C –kõvaketta sinu arvutis. Viirus levib tuttavate mailiaadresside kaudu. See ongi põhjus, miks peaksid kõigile oma maililistis olevatele sõpradele- tuttavatele sellest viirusest teada andma. On parem saada 25 hoiatavat
maili, kui avada viirus, mis hävitab kõvaketta.

Olge meilidega tähelepanelikud!!!


Parimatega

Mati Mäetalu
Saare Maavalitsuse haridus- ja
sotsiaalosakonna nõunik-peainspektor
tel. 45 20 527, 5278139

Rahaalbum

Üks vana laulja oli öelnud, et tema ajal maksis poogen, mitte lehekülg või sendid. Tahtsin viia talle enda joonistatud pildi. Pildil oli mägi, mille juurest oli leitud laip.

Joonistasin värvipliiatsitega koomiksit. Koomiksi tegelased olid karud. Taustal kasvasid kased. Kuna tegevus toimus lõunamaal, siis päriselt seal kaskesid ei kasvanud. Ütlesin, et karud eelistavad vist kuusemetsa. Pille aitas mul uue pildi lõpuni joonistada. Kui see valmis sai, siis pahandasin, et ta kogu pinna värviga kattis, oleks tulnud jätta valged jutumullid sisse. Paberi peale langesid veepiisad. Teadsin kogemuste põhjal, et see võib pilti rikkuda.

Üks naisüliõpilane avaldas surmakuulutuste hulgas kuulutuse, et poiss on teda maha jätnud ja ta ootab poissi tagasi. Algul mõtlesin, et sellega võib olla mõeldud ülekantud tähenduses mind, sest oli teada, et ma loen surmakuulutusi. Aga asjaosalisi oli siiski kirjeldatud sellistena, et minuga ei saanud see kuidagi seotud olla. Lamasime vendadega voodites. Isa tuli meie tuppa ja korjas põrandalt münte. Kui ta nendega toast välja minema hakkas, kiskusin tal mündid käest, sest pidasin neid enda omadeks. Päris kindel siiski ei olnud, et need minu omad olid. Tõusin varahommikul üles. Nii vara tõustes oleks mul justkui rohkem aega õppimiseks jäänud, aga tegelikult olin nii unine, et ei suutnud üldse õppida.

Klausil oli välismaa rahade jaoks album ja minul kopikate jaoks kohvipurk. Kui keegi teine välismaa rahasid sai, pani ta need Klausi albumisse. Niiviisi läks meelest, millised on kelle omad. Aga kui keegi tahtis hiljem eraldi albumit hankida ja oma rahad sinna panna, pidi ta ise meeles pidama, millised on tema omad. Albumis olid seni olnud ainult paberrahad, aga nüüd olime saanud välismaa münte ja Tõnu ladus neid albumisse. Olin vist välismaa münte kohvipurki kopikate juurde ka pannud. Klaus pahandas, et Tõnu paneb mündid vale teema juurde. Mina ütlesin, et Klaus võib hiljem ise ümber tõsta. Keerasin albumi lehti ja ütlesin iga lehekülje kohta, mis mündid seal on. Algul arvasin, et need on riikide kaupa, aga tegelikult olid riigid segamini ja paigutus oli muude teemade kaupa. Ma ei olnud rahul, et Euroopa Liit läks üle ühisrahale, sest sellega kadusid erinevate riikide rahad ära. Neid püüti isegi kokku koguda ja hävitada. Kompensatsiooniks püüti küll anda välja erinevaid euromünte, aga see tekitas ainult segadust.

Mängisin maleturniiril. Tahtsin mängida avangut sama moodi, nagu olin selle vastasega varemgi mänginud. Aga äkki märkasin, et kaotan etturi. Pärast sain teada, et etturi löömine oli just viga olnud ja ma olin selle tagajärjel võitnud.

Teisipäev, detsember 08, 2009

Vabanev pindala

Hiljuti ilmus uudis, et mitte ainult Põhja-Jäämere, vaid ka Antarktika jää sulab varem arvatust kiiremini. Selle tulemusel jääb osa praegusest maismaast vee alla. Aga tekib ka uut jäävaba maismaad ja merd. Antarktise pindala on 13 918 000 ruutkilomeetrit, külma vee järgi defineeritud Antarktika pindala koos mereosaga 49-60 miljonit ruutkilomeetrit. Antarktis on suurem kui Austraalia, mille mandriosa pindala on 7 600 000 ruutkilomeetrit. Gröönimaa pindala on 2 175 600 ruutkilomeetrit, millest jää all on 85%, kui osa ei ole juba ära sulanud. Põhja-Jäämere pindala on 14 700 000 ruutkilomeetrit, sellest oli varem jää all suvel pool ja talvel kaks kolmandikku, nüüd on jääd vähemaks jäänud. Sulab ka Siberi igikelts.

Millal lahti sulav maa viljakandvaks muutub, ei oska öelda. Enne toob kliimasoenemine ilmselt kaasa praegu viljakandvate maade kõrbestumise. Ja ka tulevikus ei ole polaaralad ilmselt eluks kõige sobivamad, sest pooluste kohal on osooniaugud. Vabanevate maade ja merede jagamine võib kaasa tuua sõja.

Skandaali tekitamine

Vene keele õpetaja kirjutas Marxi allkirja ja käskis mul kirjutada Engelsi oma. Olin nõus kirjutama, aga ainult mängult, päriselt ma ennast Engelsiks ei pidanud. Õpetaja ütles, mida kodus õppida tuleb. Ta lubas küsida ka jutustamist. Mõtlesin, et saan sellega hakkama, kui kirjutan jutustatava teksti enne paberile valmis. Ülikoolis olin nii teinud. Võis puhkeda Põhja-Korea sõda. Ütlesin, et see tuleb sellepärast, et mõnedele meeldib sõdida. Sander naeris ja küsis, mis kasu sellest on, kui maailmalõpp tuleb. Vastasin, et natuke sõdida saab ikkagi. Artur ütles, et enamuse ekspertide arvates on maailmalõpp Ida-Euroopas kindel.

Eesti kohal tiirutasid Venemaa sõjalennukid, et eestlasi hirmutada. Kõlas plaks. Ema ütles, et ta tahab näha, milline aken see on, ja vaatas köögiaknast välja. Plaks oli vist tähendanud, et lennukilt tulistati mingisse aknasse. Seetõttu oli parem mitte ennast aknal näidata, muidu võidi tulistada ka meie aknasse. Läksin oma tuppa. Selle rõdu kõrval jäi üks lennuk seisma. Lennukil on väiksemad propellerid kui helikopteril, aga õhus paigal seismiseks neist piisas. Ainult mootor pidi töötama. Peitsin nurga taha. Toomas tahtis aknast välja vaadata. Ütlesin talle, et seda ei tohi teha, mispeale Toomas peitis teise nurga taha. Lennukilt pandi meie rõdule mingeid suuri loomi, misjärel lennuk ise eemaldus. Toomas ütles, et need loomad on kaamelid. Tegime rõduukse lahti, et kaamelid läbi toa ja trepikoja õue lasta. Kui nad olid läinud, siis mõtlesin, et mööda minnes sõid nad kindlasti asparaaguse ära. Ma ei hakanud kontrollima. Lennuk tuli tagasi ja täitis rõdu lumega. Oli karta, et varsti tulevad lennukist välja mehed, kes löövad meie aknaklaasi puruks ja tulevad tuppa. Kuigi oli veel soe aastaaeg, oli lumi maha sadanud. Mõtlesin, et võibolla see tähendab, et hoopis kuskil mujal toimub tuumasõda, ainult me ei ole uudiseid kuulanud. Kontrollimiseks tegin raadio lahti. Seal loetigi uudiseid. Lugeja hääl tundus esimesel hetkel nutune, aga see mulje läks üle. Ta ei rääkinud sõjast midagi, vaid sellest, mis peaminister Parts on öelnud. Parts enam ei olnud peaminister, nii et see võis olla vana saate kordus.

Üks ajakirjanik tegi ühes artiklis skandaali, et president Meri üürib ametisuvilat, aga seal elab tegelikult ainult tema tütar. Minu arvates ei olnud sellise asja pärast vaja skandaali teha. Mina teadsin paremini, sest meie pere elas umbes sama moodi. Skandaal tunduski olevat otsitud, et ainult Mere nime kuidagi määrida. Leidsin, et perekonnaliige on teise perekonnaliikme omand ja võib tema korteris elada. Mõnes peres elavad küll isegi mees ja naine erinevates korterites. Kui suvilas poleks elanud üldse kedagi, vaid seal oleks hoitud ainult raamatuid, poleks skandaali tegema hakatud. Jõudsin koju. Suures toas olid ema ja isa. Laual oli juba järgmine ajalehenumber. Seal oli teemat edasi arendatud. Ütlesin, et sellele debiilsusele tuleb veel järg ka. Meri oli ajalehele öelnud, et enne kui ta sel teemal pikema intervjuu annab, ütleb ta mõned tähtsamad faktid. Olin ühes suures majas ja valmistusin koju minema. Kõigepealt läksin wc-sse. Seal oli palju rahvast, teiste hulgas Sven. Võtsin tal jalgadest kinni, et ta ei saaks nendega lüia. Sven ütles, et ta läks turniiril Eesti kõige tugevama maletajaga kokku, aga jättis etturi ette. Küsisin, kas Küaotsaga. Sven vastas jah. Minu arvates ei olnud tähtsust, et vastane oli Eesti kõige tugevam, sest etturi ette jätmise korral oleks kaotanud ka nõrgematele. Uksest tuli sisse üks naine. Ta ütles, et ma tahtsin ju wc-sse minna. Vastasin, et see ongi wc. Seepeale naine lahkus, sest see oli meeste wc. Aga varsti tuli järgmine naine asemele. Nad tulid sisse ilmselt sellepärast, et uks oli praokil, mistõttu nad ei saanud aru, mis ruum see on. Mitu meest istus pottidel ja ei julgenud naise sisenemise tõttu liigutada. Mina läksin minema.

Esmaspäev, detsember 07, 2009

Mõtetelugemise televisioon

Raamatus "Uneriik" kirjutasin:

Mõni leidur võib ju ükskord aparaadi teha,
millega võib ta ka teie unenägu näha.


Aju töö tekitab nimelt elektromagnetlaineid, mida saab aparaatidega registreerida. Hiljuti kirjutati ühes blogis, et nüüd ongi leiutatud meetod, kuidas vaadata, mida teine inimene vaimusilmas näeb. Varem olen kuulnud ka sellest, et kui inimene hääldab mõttes mingit sõna, pingutab ta vastavalt natuke häälepaelu ja seda on võimalik mikrofoniga võimendada.

Raadiod ja televiisorid suudavad võimendada kauge maa tagant läbi õhu tulevaid signaale, mida inimene muidu ei tajuks. Üks mees arvas, et kogu universum on võnkumises, mille tõttu on igas universumi punktis kogu informatsioon olemas, ja et ühte osakest paigast lükates lükatakse paigast kogu universum. Ajust tulevad lained on nõrgemad kui need, mida raadiod ja televiisorid kinni püiavad. Aga kas ei ole võimalik, et tulevikus osatakse kõiki signaale paremini võimendada ja üksteisest lahutada, nii et telekanaleid vahetades saab jälgida erinevate kaugel viibivate inimeste unenägusid ja mõtteid? Üks klassivend rääkis juba Nõukogude ajal, et arvuti abil on võimalik "Ameerika Hääle" saateid segajatest puhastada.

Köharohi

Räägiti, et vahepeal levis komme ENSV lipuga aknast alla hüpata. Mõned hüppajatest olevat saanud ka surma. Küsiti, miks siis juurdepääsu akendele ei takistatud. Seisime kanali otsa juures mäe peal. Mõned olid sealt suuskadega alla sõitnud, aga teised võisid nii kõrgelt laskudes viga saada. Klaus võistles kanali teise otsa ujumises. Algul läks tal hästi, aga lõpus hakkas ta väsima, nii et tal ei lastud endal lõpuni ujuda, vaid tõmmati finišisse. Kui Klaus meie kanaliotsa tagasi jõudis, siis ta ütles, et jättis esimese kontrollpunkti vahele, aga seda märgati. Mäe all algas etendus Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise kohta. Lepingu sõlmijad istusid laua taha. Riin ütles sama väljendi, mida ta ütles ka kõigis teistes etendustes. Kõik näitlejad hakkasid sõrmedega vehkima, ilma et nad oleks seda varem kokku leppinud. Võibolla ajalooeksam pidi tulema samade daatumite peale, mida praegu ette loeti. Et ei lastagi eksamiks õppida, vaid vaadatakse kellel on parem mälu kohe meeldejätmises. Jõudis kätte matemaatika lõpueksami algus. Õpetaja küsis, kas ma siis teen eksamit. Vastasin, et ei tee, sest kolm aastat tagasi sain lõpueksami eest viie. Kui ma uut eksamit ei teinud, pidi vana hinne alles jääma, muidu oleks see võinud langeda. Aga ühtlasi tähendas see, et ma ei saanud maksimaalset hinnet, sest oli võetud kasutusele uus skaala ja 5 arvestati ümber B-ks, mitte A-ks. Vaatasin pealt, kuidas teised ülesandeid lahendasid. Ise ma ei mäletanud üldse, kuidas seda teha tuleb. Unenägudes olin näinud, nagu käiksin teist korda keskkoolis. Nüüd tuli meelde, et olin ka päriselt käinud, sest ma mäletasin, kuidas mulle öeldi, et see võimalus on olemas. Segaseks jäi küll, mis oli kaks korda keskkoolis käimise mõte. Vist see, et ülikooli jõudes olid kõik korralikult õppima hakanud ja oli käes paras aeg ülikooli kõrvalt ka kooli osa selgeks õppida.

Olin köögis ja võtsin köharohtu. Üks väike poiss küsis Reilt vist, millest tal sõltuvus on, sest Rei vastas, et sellel poisil on sõltuvus malemängust, muid sõltuvusi ei ole vaja. Aga poisid tahtsid ka köharohtu võtta, et neil sellest sõltuvus tekiks. Endal neil köha ei olnud. Ütlesin, et ühe lusikatäie võib niisama proovida anda, rohkem mitte. Rei läks köögist ära ja poisid jäid rohtu võtma. Üks poiss ei võtnud lusikaga, vaid otse pudelist lonksu. Ütlesin, et lusikaga tuleb võtta, ja tirisin teda juustest. Ta võttis teise lonksu veel. Pudel tehti täiesti tühjaks. Ütlesin, et üle ühe lusikatäie ei tohtinud võtta, ja tirisin juustest ka teist poissi. Siis tegin ettepaneku, et mängime malet, see paneb paika, kummal õigus on. Istusime laua taha. Küsisin poisilt, mis ta reiting on. Ta vastas, et midagi 1500-ga, tal AVRO turniiril kõvasti langes. Ütlesin, et mul ka langes kõvasti, nüüd on mul reiting midagi 1800-ga, varem oli 1900-ga.

Pühapäev, detsember 06, 2009

Landeswehr'i sõda

Ago Pajur kirjutab "Tunas" nr. 2/2009 Landeswehri sõjast. Ta ütleb kohe artikli algul:

Tagantjärele-pilguga vaadates oli Landeswehr'i sõda ajalooliselt vähetähtis, poliitiliselt kahetsusväärne ja sõjaliselt kahjulik intsident rahvusvahelises kommunismivastases võitluses osalenud relvajõudude vahel. (Lk. 51.)

Ja artikli lõpus:

konflikti tegelikuks vallandajaks sai Eesti sõjaväeline juhtkond. (Lk. 71.)

Ometi tähistatakse just selles sõjas saadud võidu auks võidupüha. Kas seda ei peaks tegema?

Artiklis on kirjeldatud ka seda, kuidas kõigepealt olid sakslased sooritanud Lätis riigipöörde ja asendanud Ulmanise valitsuse Niedra omaga. Kas siis naabritele appi minna ei või? Kui sakslased teostasid riigipöörde Lätis, oleks nad seda pealegi ilmselt ka Eestis hea meelega teinud, sest nende meelest olid kõik ühed Baltimaad, kus alles oli tahetud oma hertsogiriiki luua. Et Landeswehr Eestit esimesena ei rünnanud, tuleb nähtavasti oma jõupuuduse tunnetamisest. Aga kui nad Lätis kindlustunud ja tugevnenud oleks, oleks ehk hiljem siiski rünnak toimunud.

Pajur nimetab eestlaste nägemust, et Ulmanis tuleb võimule tagasi aidata üsna kitsarinnaliseks, sest eestlased ei soovinud alternatiivseid võimalusi isegi kaaluda. Sõja üheks põhjuseks olevat vastastikune usaldamatus eestlaste ja lätlaste vahel, mis tulenes nii ajaloolistest kontaktidest kui ka rasketest võitlustest läti punaste küttide vastu. (Lk. 70-71.) Siinkohal jääb arusaamatuks, kas Ulmanis oli vähem lätlane kui sakslased ja kas punaste küttide ja Landeswehri vahel on mingi seos.

Kirjutatud on ka kindral Goltzi poliitilistest ambitsioonidest, kes tahtis anda surmahoobi Vene enamlusele ja sellega rajada teed liitlassuhete loomisele Saksamaa ja Venemaa vahel. See olevat teinud vastloodud piiririigid ülearusteks, kuna neist oleks võinud kujuneda Vene-Saksa liitlassuhteid häiriv tegur ja kummalegi polevat sobinud Ulmanise valitsuse Entente'i orientatsioon. (Lk. 53.) Ma saan aru, kui kummalegi riigile poleks meeldinud Balti riikide iseseisvus, kuid mis sai Venemaal olla Entente'i orientatsiooni vastu, kui Venemaa oli ise samuti olnud Entente'i liige? Kui valge Venemaa oleks taastatud, kas tast oleks saanud Saksamaa liitlane või uuesti Entente'i liige? Viimasel juhul oleks Balti riikide Venemaaga liitmine tähendanud nende Entente'iga liitmist. Ja ajalugu näitas, et isegi kommunistid sõdisid Teises maailmasõjas uuesti Inglismaa ja Prantsusmaa poolel Saksamaa vastu, kuigi Saksamaaga oli nende valitsemiskord sarnasem.

Tegin nalja

Tuli joosta lühikest maad aja peale. Martin kutsus mind stardist kaugemale. Läksin temaga kaasa, aga siis hakkas tunduma, et tema eesmärk on, et ma starti hiljaks jääksin. Jooksin starti tagasi, aga niiviisi pidi mul sealt edasi joostes juba halvem aeg tulema.

Toimusid valimised. Valimiskasti juures olid mündid. Lükkasin neid jalaga. Need kukkusid kogemata valimiskasti sisse ja tuli sealt uuesti välja võtta. Valimiste ajal oli valimiskasti juures alati pooleks lõigatud õun. Ma ei teadnud, miks see peab olema pooleks lõigatud.

Kõndisin ühe mehega metsa vahel. Olime kuulnud ühest majast pauku. Võibolla see tähendas, et seal lasti jälle keegi maha. Ükskord oli lastud. Läksime ühte majja, kuhu tuli helikopter. Mehele pandi juhtmed pea külge ja hakati muutma tema pea rõhku suuremaks ja väiksemaks. Värvisin vildikaga suurt pinda. Algul jäi sinna tugev värv, seejärel hakkas jääma nõrgem. Pille ütles, mida "venna" teeb.

Lugesin Uku Masingu luuletusi. Üks luuletus koosnes lühikestest lausetest, mida oli umbes kaks tükki rea kohta. Luuletuse pealkiri oli "Võõras ülesehitus". See jäljendas indoeuroopa muinasjuttude loogilist ülesehitust, aga laused olid tegelikult tähenduseta. Järgmises luuletuses oli juttu sellest, kuidas üks õukonna naine pakkus nälja tõttu meesõukondlasele raha eest intiimteenust. Loo sisu oli muidu tavaline, aga see oli kaunistatud peente väljenditega. Viimases salmis küsis mees naiselt, kas ta ei taha süia mooruspuu palle. Naine tahtis. Autor kommenteeris, et sellega ta mõtles hoopis toidule. Kui oleks küsitud, mida autor selle luuletusega öelda tahab, siis oleks olnud kerge vastata, et seda, et inimene on eelkõige kõhu ori. Küsimus oli, kas see on kriitika Jumala pihta, et ta sellise maailma on loonud. Samuti ei teadnud, kust Masing teadis, mida õukondades süiakse.

Üks noorluuletaja rääkis mulle, et talle oli pakutud aasta luuleauhinda, aga ta loobus sellest, mistõttu see määrati mulle. See anti mulle luuletuse Kuusemetsas kasvas kuusk / okas oli teisest puust eest. Ütlesin, et ma arvasin ise ka, et mõne luuletuse eest peaksin auhinna saama. Tegelikult ma ei saanud aru, miks just selle luuletuse eest. Ja võibolla see noorluuletaja tegi ainult nalja. Magasin hommikul oma voodis ja ema tuli mind äratama, et ma auhinda vastu võtma läheksin, aga ma ei ärganud. Vennad ka üles ei tõusnud. Ema seisis mõnda aega vaikselt ja siis ütles, et keegi ei tõuse üles. Küsisin, kuhu ma minema pean. Mul ei jäänud vastus meelde ja pidin uuesti küsima. Küsisin, kas mul kutse on. Ema vastas, et ei ole. Ütlesin, et siis ma ei pea minema. Ema rääkis, et kirjastuses oli kutseid pakutud, aga Siiri oli öelnud, et ei ole vaja. Ütlesin, et ma ei ole veel ärganud. Ema andis mulle kasseti ja ütles, et ma vaataks, mis neiu Otsalt mulle sünnipäevakingiks saatis. Ma ei tundnud ühtegi selle perekonnanimega inimest. Ema tahtis, et ma arvaks ära, kes see on. Oletasin, et see on Helina uus perekonnanimi.

Helina oli maganud isa toa kirjutuslaua peal ja tõusis nüüd üles. Mina magasin kastivirna peal edasi. Helina ütles, et magamine muudab lõviks, ta tunneb ennast lõvina. Seda öeldes läks ta teise tuppa. Minu alt kukkus üks kast põrandale.

Ärkasin oma voodis. Helina kõndis isa toa suunas. Kert hakkas talle järele minema. Tundus, et Helina saab temaga endiselt paremini läbi kui minuga. Tulin voodist välja ja keerutasin käes püksirihma. Näitasin seda Kerdile läbi ukseklaasi, et ta ei arvaks, et ma tahan teda sellega lüia. Ütlesin head aega. Nali seisnes selles, et rihmaga vehkimine meenutas lehvitamist. Mul ei olnud põhjust Kerdi peale vihane olla, sest olin tema unenägusid ka lugenud. Tuppa tuli Maaja, kes küsis kirjutusmasinas oleva paberi kohta, et sellele kirjutatud kaherealise luuletuse kirjutas Ott Arder kaheaastaselt, aga kui vanalt on kirjutatud ülejäänud luuletused. Hoiatasin Maajat ohtliku seinakontakti eest. Paaris Oudekki kohta nähtud unenäos oli esinenud Martin G., aga hiljem oli ta ära kadunud. Mõtlesin, et kirjutan pärast üles, et ma ei öelnud head aega mitte sellepärast, et ma oleksin vihane olnud, vaid ma tahtsin nalja teha. Selline sõnastus oleks sarnanenud sellele, kui Helina unenäoüleskirjutuses oli öeldud, et ta ei eemaldunud psühhiaatri ukse tagant mitte sellepärast, et oleks kartnud teiste arvamust, vaid ei tahtnud, et temast valesti aru saadaks. Mõtlesin, et peaks Helinale kirjutama, et viga ongi selles, et ta ei ole psühhiaatri juures käinud, võibolla sinna minek tuleks talle kasuks. Kuigi psühhiaater inimesi terveks ei ravi. Mõned ei taha võtta unerohtu, sest kardavad sõltuvusse jäämist, aga kui muidu üldse magama ei jää, siis on unerohi parem. Läksin haigla koridori. See paistis tuhmina, mille tõttu kartsin, et hakkan ärkama. Et unenägu läbi ei saaks, otsustasin vaadata sisse kõigist ustest. Kõigepealt vaatasin nurgas seisvasse kotti, et mis seal on. Seal ei olnud midagi. Mõtlesin, et see on küll igav, aga pärast on sellisest igavusest huvitav lugeda. Läksin ja vaatasin sisse esimesest uksest, millel oli silt "EMAÕDE". Seest öeldi, et praegu ei saa vastu võtta. Ja kui ma ust uuesti sulgesin, hakkasid arstid naerma, et ukse oli avanud mees, sest emad on ainult naised. Läksin koridori seina ääres seisvate naiste juurde, kellel olid mingid kladed lahti. Püüdsin lugeda, mida sinna on kirjutatud. Lehe keskele oli kirjutatud suurelt "SEPTEMBER" ja selle ümber väikses kirjas muid sõnu. Lehe alumisele kolmandikule oli sama moodi suurelt kirjutatud vigaselt "MÄRKAKE". Naine püüdis minu eest varjata, mida ta on kirjutanud. Ütlesin, et ma teen nalja, nalja tegemine ravib. Seepeale pistis naine mulle midagi särgitaskusse ja mõlemad naised läksid ära. Vaatasin järele, et ta oli taskusse pannud 10-kroonise. Jõudsin koridori lõppu, kus istus tugitoolil Trohhelev, kes midagi vaikselt laulis. Küsisin, mis laul see on. Trohhelev vastas, et see on üks "Postimehes" avaldatud laul. Küsisin, kust ta selle laulu viisi teab. Mõtlesin, et hakkan esitama igasuguseid küsimusi samamoodi nagu isa. Trohhelev vastas, et "Postimehes" avaldatakse noote ka. Ja äkki oli minu ümber palju inimesi, kes kõik seletasid, et "Postimehes" avaldatakse noote sageli ja mis lehes veel noote avaldatakse. Teiste hulgas olid seal Artur ja Krister. Kristeril oli kõige lõbusam nägu. Koolis oli Krister kogu aeg nalja teinud, aga mina polnud viitsinud, nii oli klassikaaslaste arvamus Kristerist läinud järjest paremaks ja minust järjest halvemaks. Tegelikult oli mul suur naljategemis oskus ja hiljem olin seda rakendanud. Läksin sisse koridori viimasest uksest. Meenutasin, et ükskord oli toimunud meie klassi maleturniir. Mina olin ainuke maletrennis käia, aga jäin viimasesse kolmandikku. Siis ma veel malet hästi ei osanud, nüüd oleks mul paremini läinud. Aga minu maleanne polnud siiski suur ja võibolla oleks parem olnud tegeleda mõne teise alaga. Need kaotused klassikaaslastele olid märgitud ka minu ülikooliaegsete tulemuste nimekirja, kuigi turniir toimus enne ülikooli minekut. Mõtlesin, et kas ma märkisin tulemused siis üles tagantjärele. Siiski, ma olin nende märkmete tegemist alustanud juba aastal 1994, kui ma veel ülikoolis ei käinud. Ruumis, kuhu ma sisenesin, istus laua ümber kaks titat ja kolm natuke suuremat last. Titade kohta ütlesin: "Väikeste poistega me nalja ei tee, neile teeme ainult pai. Väiksed poisid on tõsised poisid, nemad nalja ei mõista." Suuremate lastega mul oli plaanis nalja teha.