Käsk muneda

Inglise keele tunnis käskis õpetaja kõigil kiri kirjutada. Erik andis mulle selle jaoks paberit. Seda paberit ma ei tahtnud, sest Erik oli lõppu pikad viisakusväljendid valmis kirjutanud, aga viisakusväljendeid ma tarvitada ei soovinud. Otsisin, millisest enda kaustikust keskelt paberit tõmmata. Aga kõik kaustikud olid juba peaaegu keskkohani täis kirjutatud, nii et tõmmata polnud kuskilt. Lõpuks leidsin paberit ja kirjutasin mitu lehekülge pika kirja. Kirjutada mulle meeldis, aga otsustasin kirjutada teist moodi kui Helinale, mitte nii tõepäraselt. Mul oli kindlasti palju grammatikavigu sees, aga see ei olnud kõige olulisem. Tunni lõpus andsid kõik peale minu kirja ära, mina viisin enda oma koju. Järgmisel päeval andis õpetaja teistele kirjad tagasi ja küsis minult, kas ma kirjutasin kodus lõpuni. Vastasin, et sain juba tunnis valmis, kodus ma ei kirjutanud midagi juurde. Aga nüüd enne ära andmist tahtsin ühe lõigu juurde kirjutada. Seda kirjutades hakkas pastakas kohutavalt plekke tegema. Kodus tuli kirjutada ka vene keele kirjand, mis oli palju raskem kui inglise keeles kirjutamine. Lehitsesin vihikut, kuhu ma polnud ammu midagi lisanud. Eespool oli vanu juba hinnatud kirjandeid. Need olid lehekülje pikkused, aga nüüd kavatsesin kirjutada pikemalt. Otsisin kõik sõnad eesti-vene sõnaraamatust välja. Kuna oli antud mitmeid sünonüüme ja ma ei teadnud, millised on kõige sobivamad, kontrollisin pärast kõik vene-eesti sõnaraamatust üle. Seal olid antud hoopis teised sõnad. Enne töö kooli viimist tahtsin selle Aivole parandada anda. Valisin Aivo numbrit, aga tema telefon ei hakanud kuidagi helisema. Telefonist küll kostis, nagu ütleks naisehääl vaikselt hallo-hallo, aga see oli ilmselt ainult minu enda ettekujutus. Vaatasin aknast vastasmaja, et ma võin minna Aivo ukse taha uksekella ka laskma. Aga otsustasin lõpuks, et võin vigase kirjandi ka kooli viia, küll õpetaja parandab.

Avaldasin blogisissekande ja pärast seda hakkas pilt ekraanil värisema. Seletasin Kristerile, et ilmselt on lehekülg praegu üle koormatud, sest kõik uurivad, miks on minu sissekandes kolm korda sõna "natsionaalsotsialism", kuni nad näevad, et seal midagi halba ei ole. Koolis räägiti, et üks meesõpetaja oli tüdrukuid kiusanud sellega, et oli kõigile öelnud, et nad munema hakkaksid, et mõni vast selle peale hakkabki. Mind oli see õpetaja ka kunagi õpetanud, aga mina tema kohta sellist asja ei mäletanud. Ilmselt oli asi selles, et minu klassis olid tol ajal nooremad tüdrukud, hiljem oli ta õpetanud vanemaid. Üks tüdruk rääkis, et naised ei saa ilma meheta reisil käia, sest naised näevad kahte värvi korraga ja ei saa aru, kumb on õige. Mõtlesin, et sellepärast siis naised tahavadki abielluda. Lamasin teise korruse koridoris laua peal. Üks mees tuli ja rääkis, et Jumal tegi mulle peapesu, selle eest, et ma natsionaalsotsialismist kirjutasin. Vastasin, et ei teinud. Mees ütles, et ta teab kindlalt, et tegi. Mina ütlesin, et ei olnud mingit põhjust teha, sest ma ei kirjutanud midagi halba. Ega see, et ma natsionaalsotsialismist kirjutasin, ei tähenda, et ma seda propageerisin. Läksin ajaloo tundi. Istusin viimasesse pinki. Klassi tagumisse otsa tuli ka Artur. Lehvitasin talle ja tegin rõõmsat nägu. Algul vaatasin, et Artur istub minu kõrvale, aga ta istus siiski üks pink ettepoole. Krister läks algul klassi kaugemasse ossa, aga siis tuli Arturi kõrvale istuma. Tunnis rääkis õpetaja rahvakalendri tähtpäevade ajaloost. Ma ei kirjutanud midagi üles. Krister hüüdis juutidevastaseid loosungeid. Õpetaja ütles talle, et ta kirjutaks jutu üles, sest ei tea, millal seda vaja võib minna. Seepeale püüdsin kirjutada. Esimesena panin kirja õpetaja lause, et üks asi sai alguse 19. sajandi alguses. Mõtlesin, et see ei tähenda tegelikult 20. sajandi algust, vaid sada aastat varasemat aega.