Oli kitsas

Saksamaa tänavatel toimusid verised kokkupõrked pikajuukseliste ja kiilaspeade vahel. Siis saabus sinna üks ohvitser, kes küsis, kas Saksamaal enam korda ei olegi. Ta luges: "Üks-kaks," ja kõik sakslased poolest sõltumata tegid selle saatel paigal seistes kaks marsisammu. Ainult mina ei teinud, vaid põgenesin. Ohvitser tuli mulle järele ja küsis, miks mina ei marssinud. Vastasin, et mulle see üldse ei meeldi. Läksime ühte väiksesse raamatupoodi. Ohvitser soovitas, et ma ostaks selle poe ära ja muudaks ajalookallakuga poeks. Mina arvasin, et kui poele anda ajaloo kallak, siis see vähendab läbimüüki.

Ariel ütles, et suusatundides tuleb hakat tegema suusahüppeid. Vastasin, et mina pole kunagi suusahüppeid teinud, kuigi olen lauluväljakul kõrgest kohast alla sõitnud. Lauluväljak oli nüüd ümber ehitatud, mistõttu keegi ei saanud minu jutust aru.

Olime kooli duširuumis. Tekkis küsimus, millised on minu ja millised Kristjan G. riided. Pooled riietest olid tema omad, aga ma olin varem samasuguseid kandnud. Ma polnud Kristjanit kaua näinud, sest ta läks pärast üheksandat klassi meie koolist ära. Nüüd olime juba magistrantuuris. Ühe klassivenna kohta räägiti, et varem tappis ta juute. Mina parandasin, et ei tapnud, aga rääkis, et tapab. Öeldi, et kättemaksuks võivad apteekrid talle nüüd mürki müia, apteekritel on lubatud inimestele ükskõik mida müia. Kui viimased duširuumi jäänud läksid selle pesemisossa, põgenesin mina nende eest riidehoidu peitu.

Oli kirjanduse tund. Eelmine kord olin õpetaja peale karjunud, aga sel korral polnud mul mingit tahtmist seda teha. Pidime kirjutama kirjandit. Õpetaja andis valida kahe teema vahel. Hakkasin kirjutama kõigepealt ühest asjast ja seejärel viisin jutu sellele paberile, mille peale ma kirjutasin. Meenus, et kunagi oli üks sisseastumiskirjandi kirjutaja kirjutanud, et tema jutt on ju kõik teemast mööda, mispeale punasega oli juurde kirjutatud: "On jah!" ja antud 2 punkti 10-st. Mõtlesin, et järgmisele leheküljele panen selle teemast mööda kirjutamise lause ka kirja. Siis tuli uus mõte, et kirjutan hoopis teemal "Minu kõige paksem raamat". Hakkasin kirjutama puhtandit, kuhu kirjutasin kõik teisiti kui mustandisse. Nüüd kirjutasin vähem laialivalguvalt. Sander küsis, kas ma kirjutan oma raamatust. Vastasin jah. Õpetaja oli selle teemaga tegelikult mõelnud, et kirjutataks kõige paksemast enda läbi loetud raamatust. Minu enda kõige paksem raamat oli unenägude kogu, mistõttu seda oli keeruline kokku võtta. Mõtlesin alustada sellest, et jõuluvanale loen alati enda kirjutatud luuletusi, sest need on mul peas. Nii mustandi kui ka puhtandi kirjutasin joonelisele vihiku keskelt tõmmatud paberile. Vahepeal olin kirjutanud ruudulisel paberil kirjandeid. Joonelisele paberile kirjutades kulus sama mahu saavutamiseks kaks korda rohkem paberit.

Istusin aktusel tagurpidi eesreas ja magasin. Neile, kes nägid minu nägu, ei olnud sellest midagi, aga selja nägijatel oli ebameeldiv. Lõpuks tehti mulle märkus. Hakkasime koolist koju minema. Krister küsis, kus ta õde on. Kui ta selle üles leidis, küsis ta, kus tema teine õde on. Tal oli sündinud kaks uut õde. Ühte väikest last ta nägi, aga ütles, et see on õe sarnane, mitte õde. Läksin koolimajja tagasi. Sinna oli kogunenud palju rahvast. Ruumi ette hakati kutsuma abielupaare. Selgus, et üks meeldiv tüdruk oli abiellunud ühe ebameeldiva poisiga. Põhjuseks oli ilmselt see, et nad kuulusid sarnastesse parteidesse. Tüdruk luges üles hulga kohalviibijate nimesid ja nõudis, et need inimesed lahkuksid. Asi oli selles, et need olid ruumis ilma kutseteta ja niigi oli kitsas. Nad olid kõik eespool ridades. Mina olin ka ilma kutseta, aga tagapool ja minu lahkumist ei nõutud. Läksin ruumi ette õiglust jalule seadma. Ütlesin, et keegi ei pea lahkuma, sest mina tundsin seda tüdrukut juba lapsena. Lõin asju ümber ja rullisin lahti sinimustvalge lipu.