Miks mitte rahuajal?

Laupäevases "Postimehes" kirjutab Küllo Arjakas:

Ajaloos on varemgi olnud, et just sõja ajal leiab insener-tehnilises arengus aset märgatav nihe. Esimese maailmasõja aastatel toimus aga pigem teaduslik-tehniline hüpe.

Nii näiteks oli Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides enne sõda kokku alla 500 lennuki. Sõja-aastatel toodeti neis riikides 177 000 lennukit.

Mussolini jõudis selliste faktide põhjal järeldusele, et sõda ongi hea asi, see paneb inimesed pingutama. Vaatamata sellele, et samas sõjas langes miljoneid inimesi, kellest oleks võinud tulla häid kirjanikke ja kunstnikke või muidu häid inimesi ka siis, kui lennukit poleks kunagi leiutatud. Lennukeid valmistati inimeste tapmiseks ja need reostavad õhku ka rahuajal.

Aga miks me ei või püüda pingutada ka rahuajal, ilma seejuures inimesi tapmata? Ja mitte tingimata uute ja võibolla seejuures vähem reostavate lennukite leiutamiseks, vaid mõelda iga päev, mida teha elu parandamiseks. Et kasvatada lapsi nii, et neis ei tekiks soovi uusi sõdu ega muid tapatalguid alustada.

Rahuajal pingutavad suhteliselt palju sportlased, kelle tegevus on seotud võistlusega nagu sõdagi. Aga ka sport tekitab vigastusi ja kaotajaks jäämise korral halba enesetunnet. Mõni sportlane käib moraalselt alla, hakates dopingut tarvitama või nõrgemaid peksma. Pingutada tuleks ka selle nimel, et selliseid negatiivseid kaasnähtusi vältida.

Peale sõdade on ühiskonda kõvasti mõjutanud veel usuliikumised. See, mida oleks vaja, sarnaneb usuliikumisele. Uskuma ei pea tingimata jumalatesse, vaid võib uskuda iseenda võimesse võtta kasulikke eesmärke ja nende suunas edasi liikuda.