Teisipäev, märts 31, 2009

Mõtlesin ümber

Mõtlesin, et täna ma ei kirjuta,
kuid nüüd ma otsustasin kisendada
ja mõned laused arvutisse virutada
ja rohkem mitte kisendamist sisendada.

Et kõik on varsti hästi, tuleb mõtelda,
ja kõike negatiivset pisendada.
Mul kirjutades tuleb tõtelda,
et öösel saaksin akna pimendada.

Metsavendlust oli varem ka esinenud

Seisin ühe järve ääres. Kartsin, et järve vesi tõuseb üle kallaste ja uputab mind. Oli räägitud, et sellised asjad vahel juhtuvad, aga ise ma polnud kunagi näinud, kuigi vee ääres viibinud olin palju. Olime talumajas. Klaus rääkis, et Tõnu hüppab kaugust tegelikult palju, ainult et maandudes keerab natuke maad tahapoole. Ärkasime talumajas hommikul üles. Tõnu oli sõjaväeteenistusest seni kõrvale hoidnud, aga nüüd otsustas sõjaväkke minna. Isa ja Tõnu kõndisid käpuli läbi majast välja viiva käigu. Isa läks ees ja Tõnu tema taga. Oli karta, et nad jäävad käiku kinni, sest see oli kitsas. Eriti isa võis kinni jääda, sest oli laiem. Aga nad mahtusid siiski läbi. Olime talu õuel, kui sinna saabus keegi, kes võis meid tulistada. Tema eest tuli peita puude taha ja võssa. Põgenesime. Ujusin üle järve ja jooksin metsa vahele. Pidi olema võimalik niiviisi metsas peidus olla, et jälitajad ei leia, sest metsavendlust oli varem ka esinenud. Ainult et kuskilt polnud süia saada.

Esmaspäev, märts 30, 2009

Elu läheb edasi

Viimasel ajal on meile sageli toodud minu vennapoega hoida. Varsti võib juhtuda, et tuuakse kaks vennapoega korraga, sest pojad sündisid kahel vennal.

"Tartu Postimehes" oli täna artikkel vanemate koolitamisest. Seal oli öeldud, et koolitusele lähevad eeskätt väikelaste vanemad, kellel pole kogemusi. Aga meie peres oli nii, et kui üks laps oli väike, oli hulk vanemaid lapsi juba ees. Hoolimata sellest, et mul on olnud hulk väikseid vendi, mul väikeste laste kasvatamisest liiga palju meeles ei ole. Paljud on öelnud, et mul on hea mälu, ja ise nooremana ütlesin, et mäletan kõike. Praeguseks ma igatahes enam kõike ei mäleta. Aga mäluga on nii, et kui midagi on meelest läinud, võib ta veel uuesti meelde tulla.

Ajalehtede lugemiseks võtsin mõne päeva eest kasutusele uue süsteemi. Kuna lehed olid paksuks läinud, oli mul tekkinud süsteem, et vaatasin ainult kindlaid rubriike, kust lugesin kõik läbi. Aga nüüd hakkasin tegema nii, et vaatan kõigepealt läbi kogu numbri pealkirjad, seejärel otsustan, milliseid artikleid ma kõige rohkem lugeda tahan. Selle süsteemi miinus on, et võib jääda uskuma mõnda vastutustundetult pandud pealkirja, mis sisuga kooskõlas ei ole. Ka artikkel tervikuna ei pruugi olla tegelikkusega kooskõlas. Aga ma mitte ainult ei loe, vaid pärast lugemist ka mõtlen loetu üle.

Täna kuulsin raadiost, nagu oleks öeldud, et Portugal tunnustas Eestit juba aastal 1918. Tegelikult enne Tartu rahu minu teada kelleltki de jure tunnustust ei saadud. Tartu rahu sõlmiti 1920. De facto oli mõni riik varem tunnustanud, aga ma kahtlen, kas nende hulgas oli Portugal.

Raadiot kuulsin, kui istusin hambaarsti ukse taga. Hambaarstile minnes lootsin, et kuna olen hakanud hambaid sagedamini pesema, on nad nüüd tervemad kui viimastel aastatel. Selle poolest olidki tervemad, et kui suvel leiti minu hammastest kaks auku, siis nüüd ainult üks. Aga teiseltpoolt öeldi, et hambakivi on tagasi tulnud, mida pole varem nii kiiresti juhtunud.

Stopper

"Sirbi" tagaküljel oli reklaam, mis oli minu mõtetega kooskõlas. Mind intervjueeriti telesaate jaoks. Tuli rääkida Palestiinast. Rääkisin, et mul oli ülikoolis isegi loengukursus "Pinged Lähis-Idas", aga seal õpetatut ma enam hästi ei mäleta. Ma pole ajalehest kõiki uudiseid Palestiina kohta lugenud, aga olen sel teemal iseseisvalt mõelnud. Minu arvates tuleks võtta pidevalt vastu ÜRO resolutsioone, et sõda lõpetataks. Kõik riigid peaksid tegema midagi sõja lõpetamise heaks. Kui intervjuu oli läbi, ütlesin vennale, et seekord ei tulnud mul jutt nii hästi välja kui aastavahetuse telesaates, sest tookord kirjutasin ma vastused ette valmis, aga see kord ei kirjutanud. Vend oli nõus, et eelmine kord rääkisin ma paremini.

Rääkisin, et parlamentarismile hakkab lõpp tulema. Kulbok küsis, kas selle kohta ei saaks protestikirja koostada. Vastasin, et ma kardan, et ma ei saa selle kohta piisavalt head analüüsi valmis. Uurisin oma sahtli sisu. Leidsin sealt vana stopri. Olin seda pidanud juba katkiseks ja osad tema tükid ära visanud, aga nüüd vaatasin, et ta on jälle tööle hakanud. See oli mehhaaniline stopper. Kui ma arvasin, et see enam ei tööta, olin vahepeal muretsenud elektroonilise stopri, aga nüüd oli elektrooniline juba ära visatud. Vana stopper oli uuesti tööle hakanud nähtavasti tänu seismisele. Võibolla ka sellepärast, et tal polnud alles enam numbrilaua klaasi, mis teda varem rõhunud oli. Vaatasin, et üks stopri ring ei olegi täpselt minuti pikkune. Mõõtsin stopriga, kui kaua kestab Klausi telefonikõne. See kestis kaks minutit.

Pühapäev, märts 29, 2009

Sosistage!

Kui te vaiksemalt ei räägi,
hakkavad mul kõrvad valutama!
Kui kaua ma pean
veel teie peale karjuma?!
Äratasite mind talveunest üles
oma läbi une rääkimisega.
Teiesugused sead
ei vääri,
et teie küna täidaks karu!!

Uksed koridori otstes

Algas saksa keele loeng. Istusin auditooriumi oma reas üksi. Minust kaks kohta paremale istus üks tüdruk. Minust rida tagapool istus kaks tüdrukut, kellest üks soovitas mul ühe koha võrra paremale istuda. Vastasin, et enne istun ma üks koht vasakule. Seda tehes oleksin nihkunud otse soovitaja ette. Tund hakkas pihta. Ma ei istunud laua taga, vaid klassi tagaseina ääres. Tundi andis õpetaja Paesalu. Ta lasi minul ja Merkol kordamööda õpikust ühe harjutuse katkendeid lugeda. Ma ei osanud neid sõnu üldse hääldada, aga samal leheküljel oli toodud tabel osade nende sõnade hääldusega, kust sai maha lugeda, kui õigel hetkel õige sõna üles leidis. Öeldi, et tegemist on horvaatia keele sõnadega, need on väga rasked ja uuemast saksa keelest on otsustatud need üldse välja jätta. Neid sõnu ühendas, et kõigis oli sees f-täht. Õpetaja lasi enne tõlkimist laused õpikust ette lugeda. Minu arvates polnud sellel mõtet, sest saksa keeles hääldati kõiki sõnu samade reeglite järgi ja need olid kõigil ammu selged. Mõtlesin, et ma pole tundides midagi õppinud. Kõik, mis ma olen õppinud, olen õppinud kodus. Saabus järjest kaks hilinejat. Tunni algul olin ma ise ka natuke hiljaks jäänud. Õpetaja küsis, miks täna nii palju hilinejaid on. Vastasin, et võibolla bussid ei käi. Õpetaja küsis, kas ma ütlesin midagi unenägude kohta. Kordasin, mida ma olin tegelikult öelnud. Taotlesin nii väikest summat, et mulle kanti pangaarvele üle 0,13 senti. Kui raha pangas oleks otsa lõppenud ja oleks tahtnud arvet sulgeda, oleks tulnud 0,13 sendist loobuda, sest seda polnud võimalik sularahas välja maksta. Seisin üksinda koolimaja teise korruse tiivas. Minu ette jäi tiiva sissepääsu uks ja koridori teise otsa tööõpetuse klassi uks. Tööõpetuse ruumi ust ma kartsin.

Laupäev, märts 28, 2009

Uus kasutajanimi

Tegin "Eesti Päevalehes" enale kasutajanime SimoRunnel. Esimesena kommenteerisin uudist homse kellakeeramise kohta, kirjutades, et kuna lumi on maas, siis on meil varsti suveaeg ja talveaeg korraga, kusjuures astronoomiliselt on kevad. Teiseks kommenteerisin Enn Soosaare artiklit, kes kirjutas et tehti õigesti, kui Nõukogude vallutajatele vastu ei hakatud. Minu kommentaar oli selline:

"Kui me anname signaali, et peame mittevastuhakkamist ainuõigeks, siis anname signaali, et peame seda õigeks ka järgmine kord. Kui on teada, et me nagunii vastu ei hakka, tullakse meile kergemini kallale. Milleks on vajalikud sõjavägi ja kaitsekulutused, kui pole plaanis vastu hakata? Kas selleks, et Iraagis ja Afganistaanis ameeriklasi abistada?

Vähemalt nii palju oleks kindlasti tulnud vastu hakata, et Päts oleks võinud mõne allkirja andmata jätta. Öelda, et sõjaliseks vastuhakuks polnud liitlasi, pole päris täpne vähemalt selle perioodi kohta, mil Soome sõdis. Riikide poliitikaga on nii nagu riidemoega - kui moelooja midagi kandma hakkab, tuleb mass järele. Kui üks riik astub Euroopa Liitu, astub ka tema naaber. Kui Eesti oleks vastu hakanud, oleks see võibolla toonud juurde ka mõne teise vastuhakkaja. Vabadussõja võitis Eesti tänu sellele, et enamlastel tuli sõdida paljudel rinnetel. Osadest vastastest said nad jagu, aga kõigi võitmiseks jõudu ei jätkunud."

Korraks klassi ette

Toimus tund ruumis 308. Istusin keskmise rea esimeses pingis Sandri kõrval. Kati S. kirjutas tahvlil ja klass naeris kogu tunni aja. Mina ei saanud aru, mille üle naerdakse. Võibolla peeti Kati liigutusi naljakateks. Kui teised juba naersid, kiskus see mind kaasa, aga naersin teistest vähem, püüdes naeru tagasi hoida, kui naeru põhjust ei teadnud. Martin läks korraks klassi ette, et öelda õpetaja Laatsule kõrva ääres vastus. Martin arvestas, et tal on nii vaikne hääl, et kui ta vastuse koha pealt ütleks, siis õpetaja ei kuuleks.

Mõtlesin, et pean hakkama Helinale senisest harvem kirjutama, sest tal pole aega kirju lugeda. Sel aastal, kui olin Oudekkile palju kirju saatnud, olin Oudekkit palju unes näinud. Hiljem olin hakanud kirjutama rohkem Helinale ja Helinat palju unes nägema. Liiga sageli ei tohtinud kirjutada kummalegi, et see sõltuvust ei tekitaks. Mõtlesin, et hoopis helistan Helinale. Helistan kolmele inimesele - esimesena Kristerile ja kolmandana Helinale. Helinale viimasena sellepärast, et talle on kõige raskem helistada. Aga võibolla on juba Kristerile helistamine nii raske, et tahtmine Helinale helistada läheb üldse ära.

Nägin meest, kes oli minult raha laenanud, aga polnud tagasi maksnud. Ma ei läinud talt seda nõudma. Öeldi, et see mees käib kasiinos ja see on see, mis talle elus rahuldust pakub. Järelikult ta oli öelnud ausalt, et kavatseb mulle raha tagasi maksta, ainult et tagasimaksmiseks raha lootis võita kasiinos. Ma ei saanud aru, kuidas saab inimene arvata, et kasiinos jääb plussi. Kõik, kes nii arvasid, olid enda arvates väga hea süsteemi välja töötanud.

"Keeles ja Kirjanduses" ilmus arvustus minu unenäoraamatu kohta. Mõtlesin sellest blogis teatada, aga mitte arvustusega vaidlema hakata. Arvustaja kirjutas, et ajal, mil ühiskond on täis roppusi, näitab minu raamat, et süütus on ka olemas. Mõtlesin vastata, et ma oskan mõne unenäo üles kirjutamata jätta. Arvustaja jätkas, et need perekonnaliikmed, keda ma unes näen, on päriselt perekonnaliikmed, seega saab minu raamatust nende kohta informatsiooni. Ühe lause lõpus olid sõnad "mida Simo13 unes näeb". Sellise nime kasutamine näitas, et arvustaja polnud lugenud üksnes raamatut, vaid ka blogi. Mul olid silmad kinni ja tundus, et riiul, mille najal ma loen, hakkab ümber kukkuma. See oleks tähendanud, et kukun läbi teise riiuli klaasi. Hüüdsin mitu korda, et mind päästetaks, aga keegi ei tulnud appi. Kui silmad jälle lahti sain, siis taipasin, et appi polnud tuldud sellepärast, et riiul polnud tegelikult üldse kukkuma hakanud, vaid seisis kindlalt püsti. Jätkasin arvustuse lugemist, aga mul läks kogu aeg segi, kus mul järg on.

Reede, märts 27, 2009

Nimed sassis

Ühe naise mees ütles, et ta lõikas ise nabanööri jupi küljest. Pahandati, et niiviisi võivad tekkida haigused, näiteks psüühilised. Arstid käskisid sellel naisel paljaks võtta. Mina ja veel mitu inimest põgenesime, et ei peaks seda pealt nägema. Istusin fuajee diivanil. Varsti kõndisin jälle koridori, et ühte asja võtma minna. Mul oli ainult käterätt ümber. Tagant ei olnud see korralikus asendis ja mulle öeldi, et mulle vaadatakse imeliku näoga järele.

Lugesin ühte ajakirja. Ütlesin, et see on "Eesti Päevaleht". Pidin parandama, et tegelikult hoopis "Pikker". Olin nende nimed segi ajanud, sest osa tähti nimedes kattusid.

Lähenes Euroopa Liidu vastane kõnekoosolek. Välja oli kuulutatud, et esineb Toomsalu. Ta oli Riigikogu liige. Ütlesin talle, et oleks vaja ka mõnda parempoolsemat saadikut. Tegelikult paremal tiival päris eurovastaseid saadikuid ei olnud, oli ainult kriitilisi. Toomsalu pahandas, et miks on tema esinemine välja kuulutatud, kui ta pole veel nõusolekut andnud.

Lipp kinni

Nädal tagasi peetud kiirturniiril oli 14 osavõtjat. Võitis Parts, teine oli Harujõe, kolmas-neljas Arst ja Abram. Mina ei osalenud.

Tänasel turniiril tähistati Mart Arsti sünnipäeva. Sünnipäevakõnes juhiti tähelepanu, et ta ei mängi mitte ainult malet, vaid ka muid mõtlemismänge. Osavõtjaid oli jälle 14. Paremusjärjestus oli: 1. Seljodkin (6,5 punkti 7-st), 2. Raidväli (5,5 p.) 3.-4. Arst ja Metsoja (4,5 p.) 5. Runnel (4 p.).

Esimeses voorus viigistasin Metsojaga, teises võitsin Volpertit, kolmandas Ivainenit, neljandas kaotasin Arstile, viiendas viigistasin A. Liivaga, kuuendas kaotasin Seljodkinile, seistmendas võitsin Ojastet.

Näidispartiiks on Runnel-Ivainen:

1. d4 d5 2. Rf3 Og4 3. Re5 Of5 4. g4 Oc8 5. h3 Rd7 6. Og2 c6 7. e3 Re5 8. de e6 8. Rd2 Oc5 9. b3 Re7 10. Rf3 Rg6 11. Ob2 Od7 12. 0-0 Rh4 13. Rh4 Lh4 14. Od4 Oe7 15. f4 c5 16. Oc3 Od8 17. g5 h6 18. Oe1 hg 19. Oh4 Vh4 20. c4 d4 21. ed cd 22. Ld4 Ob6 23. c5 Od8 24. Vad1 Ob5 25. Vf2 Vb8 26. a4 Oc6 27. Ld6 Oe7 28. Lb8+ alistus.

Neljapäev, märts 26, 2009

Mälestusi istutamisest

Ükskord tahtsin midagi istutada, aga polnud veel kunagi istutamist näinud. Arvasin, et istutamine on see, kui panna taim maa alla. Võtsin ühe taime, panin ta külili lamama ja tõstsin talle kuiva tolmu peale. Kui ma sellest kodus rääkisin, seletati mulle, et istutamine ei käi nii, taimed lähevad kasvama seemnest. Kodus oli parajasti apelsini, kuigi tol ajal ei olnud välismaa puuvilju palju saada. Ema soovitusel panin apelsiniseemne vette, et vaadata, kas ta hakkab idanema. Ütlesin, et kui ta kasvama läheb, siis saab iga päev apelsini süia. Seeme hakkas vees vist paisuma, aga kasvama ei läinud.

Aga ükskord hiljem kasvas meil kodus siiski lillepotis mandariinipuu, mis oli saadud kingituseks. See kandis ka vilja, kuigi mitte iga päev uut. Praaeguseks seda puud enam ei ole.

Ükskord loeti kirjanduse tunnis ette paralleelklassi õpilase kirjand, kus oli kirjas, et koolimaja pööningul võiks kasvada banaanipuu, kust õpilased saaks vahetundides banaane söömas käia. Praegu saab banaane iga päev poest osta, aga siis mitte.

Ükskord varem mängisime õues peenarde tegemist. Suured tüdrukud oma peenardele midagi istutasid ka, aga mina tegelesin lihtslat mulla ja vee segamisega. Tagajärg oli see, et minu peenral läksid iseeneslikult kasvama osjad, kuigi muidu neid läheduses näha ei olnud. Kui jõudis kätte sügis, mõtlesin, et järgmisel kevadel panen jälle osjad kasvama. Tegin selleks ettevalmistusi niiviisi, et panin ühte maas vedelevasse kummikusse mulda, mida kevadel veega segama hakata. Viskasin kummiku ühte auku hoiule, aga kas ma ta sealt kevade tulles veel leidsin, seda ei mäleta.

Ühel kevadel leidsid tüdrukud eikellegimaalt kasvamast lumikellukesi, kaevasid need välja ja vedasid koju. Pärast seda ilmusid välja võõrad poisid, kes ütlesid, et need lumikellukesed olid nende omad ja nõudsid neid tagasi. Tüdrukud põgenesid koju, aga mina jäin võõraste poiste kätte vangi. Minu ema tuli nende poistega rääkima ja ütles, et on hea, et nad lilli kasvatavad, aga nad ei saa neid lumikellukesi tagasi.

Paide vanaema eraldas oma aias laste peenrale koha, kuhu õde pani kasvama vist paar maasikataime muudest maasikatest eraldi. Teine vanaema kaevas Peedul välja vana tikripõõsa ja ma istutasin selle aia taha uuesti maha. Aga pärast tegi vanaema sinna kohta uue kartulimaa ja kaevas põõsa sealt ka välja. Peedul läks ükskord üks kartul lõkkeplatsil kasvama, ilmselt pärast küpsetamist. Näitasin seda vanaisale, ta kaevas selle üksiku taime mugulad välja ja viis tuppa.

Ükskord oli mul oma lillepott. Selles kasvas kalanhoe. Panin kõik kalanhoe pojad, mis ise kukkusid potist mööda, samasse potti mulla peale kasvama. Nii tekkis sinna väga paks tihnik. Teises potis kasvas kalanhoe kõrgeks, aga minu potis jäid kõik taimed madalaks, sest ei jätkunud toitu. Emale see tihnik ei meeldinud ja ta viskas need taimed lõpuks minema. Minu arvates ta ei tohtinud seda teha, kui pott oli minu omaks kuulutatud.

Ükskord viidi meid klassiga metsa istutama. Õpilased jagati paarideks ja anti igale paarile kaks pundart pisikesi kuuski, mis tuli oma vaole väikeste vahedega maha istutada. Ühed klassivennad istutasid terve suure puntra samasse punkti.

Jupiterile kukkumine

Ema sai kirjandusauhinna ja käis seda vastu võtmas. Ma ei olnud rahul, et auhinda mulle ei antud. Mina olin jäänud teiseks. Ütlesin, et ema ei saanud kõrgemat kohta mitte sellepärast, et tema raamat oleks parem, vaid sellepärast, kes kirjutas. Ema vaidles vastu, et tema raamat on parem, sest tema kirjutas ajaloost. Tegelikult oli minu raamat ka ajaloost. Ja minu meelest kirjutas ema minu raamatu eeskujul. Teatati, et tehiskaaslane, mis edastab minu teost, kukub varsti Jupiterile. Öeldi, et see suur õnnetus ei ole, muudab ainult natuke Jupiteri inertsi. Mult küsiti telefoniintervjuus, kuidas ma tehiskaaslase Jupiterile kukkumisse suhtun. Vastasin, et sõltub sellest, kas teose edastamine jätkub või tuleb sellele lõpp. Minu vend rääkis välismaa poisiga. Ütlesin vennale, et ta ei räägiks sellise lolliga. Aga kuna välismaalane võis eesti keelest aru saada, lisasin juurde, et võibolla ta nii loll ei olegi. Välismaalane oskas kasutada palju eestikeelseid roppe sõnu, sealhulgas mulle tundmatuid. Seetõttu ütlesin, et ta oskab eesti keelt minust paremini. Pidime hakkama bussi peale minema ja tegime ettevalmistusi. Koolis oli probleeme sellega, et soditi laudu. Ütlesin, et esimese klassi õpilased laudu ei sodi. Teadsin seda oma mälestuste põhjal. Algas matemaatika tund. Õpetaja pahandas, et meil on kodutöö tegemata. Ta ütles, et nüüd, kus tundide arvu on vähendatud, ei saa kodutöö tegemata jätmist lubada.

Kõndisin Kaunase puiesteele. Mõtlesin, et kui ma ei oleks sealt ära kolinud, poleks ma viimastesse klassidesse jõudes ikkagi enam naabreid tundnud. Koolist koju tulles oleksin kõndinud mööda naabrite majast, aga poleks seal ühtegi inimest tundnud. Uues korteris läks umbes sama moodi. Meie endise hoovi juures mängisid lapsed palli. Pall lendas minu suunas. Tahtsin seda lastele tagasi lüia, aga see ei õnnetsunud. Pall veeres auto alla ja kukkus seal kaaneta kanalisatsiooni kaevu. Kõik tardusid hetkeks paigale. Filmides pannakse sellistesse kohtadesse muusikasignaal, et vaatajatel tekiks hormoonid, mis kutsuvad esile emotsioone. Tõusin hommikul üles ja pidin minema kirjanduse majja. Läksin taksoga. Mõtlesin, et eelmine nädal ma juba sõitsin taksoga, sest siis oli vaja, aga täna ei ole vaja, nii et oleks võinud minna jala. Atlantise peatuse juures mõtlesin paluda juhil mind varem välja lasta, et viimane ots jala minna. Ma polnud vist taksojuhile öelnudki, kuhu ma sõita tahan, aga ta teadis seda ise. Jäin taksos magama.

Kolmapäev, märts 25, 2009

Presidendist identiteedini

President Meri toetas ajaloo uurimist. Ta oli ise ajalugu õppinud. See näitas, et ta pidas ajalugu tähtsaks juba enne presidendiks saamist. Mina pean heaks malemängimiseks lõppmängude tundmist vajalikuks, aga mulle meeldib tegeleda rohkem avangu ja keskmänguga. Lõppmängude raamatu esimese köite olen läbi töötanud, aga teine köide on juba aastaid pooleli. Ja see on veel laenatud raamat. Raamatu väljalaenamisel ei pruugi inimesed neid kunagi tagasi saada. Meile on püütud tagastada raamatuid, mis meie mälu järgi ei ole kunagi meie omad olnud. Tallinna keskraamatukogust saab minu uut raamatut juba laenata, Tartu linnaraamatukogust veel ei saanud. Hiljuti tuli mulle elektronkiri, et seoses eelarvekärbetega on linnaraamatukogu nädal aega kinni. Nüüd peaks jälle lahti olema. Aga ma ei ole sinna teel, sest kodus on lugeda küllalt. Täna sain läbi ühe raamatu ja eile ühe ajakirjanumbri. Alustasin juba järgmisi. Raamat räägib loomapsühholoogiast ja mul tekkis küsimus, kas on olemas ka taimepsühholoogia. Loom ja lind on vastandsõnad, aga linnud kuuluvad loomade hulka. On olemas lennuvõimetuid linde ja lendavaid imetajaid. Jaan Kaplinski ütles ükskord ühes telesaates, et ta on imetaja. Saate teema oli identiteet. See saade oli aastaid tagasi ja seal arvati, et hetkel on identiteedis kõige tugevam, et ollakse eestlane. Praeguseks peaks asi muutunud olema.

Nägemise muutmine

Sein oli üleni piltidega kaetud. Pildid olid mustvalged. Toomas ütles, et tema näeb neid liikuvatena. Nüüd hakkasin ka mina nägema. Lisaks läksid nad värviliseks. Ütlesin Toomale, et oskan neid näha nii liikumatute kui ka liikuvatena, aga kui nad on juba värviliseks läinud, siis rohkem ma neid mustvalgetena näha ei oska. Seoses ühe helilooja surmaga pidin kirjutama alla lepingule. Kirjutasin sinna, milliste tema teoste raadios mängimise pealt ma tahan tasu saada. Esimestel minutitel saingi kahe teose pealt tasu, aga rohkem midagi ei lisandunud. Mulle hakkas tunduma, et olen lepingust valesti aru saanud. Leping käis vist hoopis selle kohta, kui suure osa mulle määratud stipendiumist ma raadiotöötajatele edasi annan. Ja see raha, mis mulle oli makstud, oli hoopis stipendium. Mind filmiti telesaate jaoks. Pidin pilli mängima ja teistega koos laulma. Varsti nägin saadet ennast. Kuigi filmimise ajal olin enda arvates vaid veidi suud paotanud, paistis ekraanilt, nagu laulaksin pärani suuga. Olin lootnud, et minu hääl ei kosta teiste tagant välja, aga mikrofon oli olnud just minu suu lähedal. Muusika esitus oli üsna primitiivne. Lisaks pilkusid minu silmad väga kiiresti, mis näitas närvipinget. Mõtlesin, et järgmine kord, kui mind filmitakse, pean jälgima, et vähem silmi pilgutada. Läksin majja, kus pidi toimuma üritus. Kuulajad pidid mahtuma kahte ruumi, mida ühendas ukseava. Läksin tagumisse ruumi. Kohad olid juba üsna täis.

Teisipäev, märts 24, 2009

Valimiskorrast lumekatteni

Olevat koostatud kava, et viia Riigikogu valimised ja kohalikud valimised samale ajale. Mina olen sellise kava vastu. Sest kui valimised toimuvad erinevatel aegadel, valitakse erinevalt ja erinevad organid hakkavad üksteist tasakaalustama, samaaegsete valimiste korral valitakse eri kohtadesse pigem sama parteid, nii et olukord sarnaneb esimese variandiga võrreldes rohkem diktatuurile. Erinevus on küll see, et Riigikogu valivad ainult kodanikud, aga kohalikel valimistel valib elanikkond. On juhitud tähelepanu, et topeltkodakondsust ei esine mitte ainult venelastel, vaid ka väliseestlastel. Aga selle kohta on olemas paragrahv, et kelleltki ei saa võtta kodakondsust, mis on omandatud sünniga. Ja kui väliseestlasel on Eesti kodakondsus omandatud vanematelt ja välisriigi kodakondsus sünnikohaga, siis ei saa talt vist kumbagi ära võtta. Leidlapse puhul võib tekkida raskusi sünnikoha määramisega. Mina sündisin Toomemäel. Mul on kahju, et sealne sünnitusmaja otsustati sulgeda. Minu koolitee viis sellest majast mööda. Liiga palju maju ei ole Toomemäele vaja. Kuskil peab puudele ka ruumi olema. Tormi ajal võivad puud murduda. Suure lumesaju päeval kirjutasin blogis, et oksad võivad murduma hakata. Natuke hiljem samal päeval kuulsin raadiost, et Tartus oligi juba esinenud oksade murdumist, mistõttu inimesi kutsuti üles ettevaatusele. On olemas ka oht, et lind laseb oksalt midagi pähe. Tartu parkides on võinud näha, kuidas kõnniteed puude all on valged. Praegu on lumest valgeid teid, aga ka selliseid kõnniteid, kus lund ei ole, kuigi kõrval muruplatsil on.

Esmaspäev, märts 23, 2009

Titast naeruni

Tita nuttis ja juba järgmisel hetkel paistis magavat. Viimastel päevadel ei ole ma magamisrekordeid teinud. See on tõenäoliselt põhjustatud ööde valgenemisest. Seda on tegelikult varasematel aastatel ka märgata võinud. Kui ööd lähevad valgemaks ja lumi on samal ajal maas, peaks olema selle tulemusel kokkuvõttes eriti valge. Eelmisel aastal oli kõige paksem lumi märtsi viimasel nädalal, aga üldiselt oli siis lumeta talv. Sel talvel pole ma jälle suustamas käinud. Ülikooli esimesest kursusest mäletan, et püüdsin käia suusatamas iga nädal. Tol aastal püüti mulle määrata ka ravivõimlemist. Mõned korrad käisin isegi kohal. Ise ma selle järele vajadust ei tundnud, aga ähvardati, et tulevikus võib halvem hakata. Kes valesti sporti teevad, neil pidavat pärast 35. eluaastat tervis kehvaks minema. Sporti tehes tulevat alustada soendus- ja venitusharjutustest. Neid pole mulle õpetatud. Kehalise kasvatuse tundides olen mingeid harjutusi teinud, aga kunagi ei põhjendatud, milleks need vajalikud on. Seda, kuidas treenimine lihaseid kasvatab, lugesin hoopis bioloogia õpikust. Bioloogia oli alustades kerge aine, aga viimases klassis raske, sest õpikus oli palju võõrsõnu. Vahepeal oli mingi periood, kus bioloogiatunde ei olnud. Algkoolis ka sellenimelist ainet ei olnud, aga siis oli loodusõpetus. Õpetati ka eluta loodust. Üks inglise keele õpetaja küsis, kas parem on olla inimene või kivi. Üks klassivend vastas, et kivi, mille peale õpetaja hakkas naerma. Kui ma teiste naljade üle alati ei naera, siis see ei tähenda, et ma enda mõtete üle ei naeraks.

Võõras aken

Isa tuli koju ja ütles midagi kriitilist. Lasin klaasi natuke vett ja viskasin selle isale selga. Tema mantel sai märjaks, aga ise ei paistnud ta seda märkavat. Oli vaja vahetada lambipirni. Proovisin seda teha, aga see ei tulnud mul kuidagi välja. Klausil põles põrandal küünal. Selle leek oli liiga kõrge, sest taht oli liiga pikk. Lõikasime selle lühemaks. Nüüd kustus küünal hoopis ära. Oli loota, et ta varsti jälle süttib. Aidata võis peale puhumine. Isa võttis mult pirni vahetamise üle ja tema sai sellega kergesti hakkama. Töötasin bussijuhina ja tegin tiire. Toomas töötas jahukottide tassijana. Henn pahandas, et Toomas ei tee üldse tööd. Hüüdsin, et kogu aeg ei peagi tööd tegema. Kutsusin Tooma endaga bussi kaasa. Vaatasin ühe maja aknast välja ja mõtlesin kõrge vanuseni elamisest.

Juhiti tähelepanu ühele "Eesti Kiriku" artiklile. Seal oli ilmunud terve artiklite seeria Eesti-Vene piirilepingu kohta. Värskes artiklis öeldi, et keegi ei tegele piirilepingu ega piirilepingu muutmise lepingu ettevalmistamisega. Aga põhiliselt oli selles artiklis juttu hoopis muudest asjadest. Lugesin samast lehest ka ühte usulisel teemal artiklit. Mõtlesin, et usulisel teemal kirjutised on nagu luuletused. Minu postkasti tekkis järjest igasuguseid kontakte, nüüd tekkis kontakt ka "Eesti Kirikuga". Mõtlesin, et kes tahavad kontaktides olla, need võivad seal olla, aga ma ei hakka neid üldse vaatama. Räägiti saksakeelsest raamatust, mille teemaks oli majanduskrahh. Paistis, et isa tahab seda eesti keeles välja anda, sest seda ostetaks palju. Selles raamatus väideti, et kui abinõusid tarvitusele ei võeta, võib maailmamajandus täielikult seiskuda. Mõtlesin, et kui nii rasked ajad on tulemas, siis ma ei osta enam midagi, et rasketeks aegadeks raha kokku hoida. Edasi mõtlesin, et ma pean just ostma, et majandusele hoogu anda, sest minul on raha küllalt. Rääkisime, et kui Lõhmuste korteris kirjutusmasinaga kirjutatakse, paistab see meie aknasse ära. Praegu kirjutati hoopis Lõhmustest üks korrus kõrgemal. Paistis, et seal mängitakse mingit kaardimängu. Seal vaadati fotosid. Ühelt fotolt tundsin ära ennast ja ühelt vanavanaema, ülejäänud olid võõrad inimesed. Mõtlesin, et kui ma räägin, et võõras korteris vaadati minu fotot, siis arvatakse, et nägin hallutsinatsiooni. Seetõttu tuli mainida hoopis vanavanaema fotot. Ütlesin, et ma nägin võõrast aknast, kuidas vaadati minu ja vanavanaema fotosid, aga see oli unenägu. Praegu ei olnud unenägu.

Pühapäev, märts 22, 2009

Kontroll trepil

Ühes hoovis läksid poisid inimesele kallale. Põgenesin nende eest teise hoovi. Ühe hoovi poisid tavaliselt teise hoovi ei lähe, nii et võis loota, et olen pääsenud.

Lähenes eksam. Olime raamatukogus. Ühed üliõpilased võtsid kaks vajalikku avanguvariantidest rääkivat raamatut enda kätte. Nad ei pannud neid pärast tarvitamist ka õigele kohale tagasi. Lõpuks taipasin, et mul ei lähegi neid raamatuid vaja, sest mul on endal kaks paremat raamatut Hispaania avangu kohta - üks kahest väiksest köitest ja üks ühest suurest koosnev.

Rohu sees oli sipelgapesa. Märkasin, et seisan otse sipelgarajal. Õnneks ei olnud mind veel hammustatud. Varem oli pesa asunud teises kohas. Rada kulges uue ja vana asukoha vahel. Veel varem oli pesa asunud veel kaugemal ja ka sinna viis endiselt rada, mida mööda sipelgad liikusid. Radadelt olid sipelgad rohu ära tallanud. Ütlesin, et nad tallavad nagu inimesed. Siis niideti rohi maha. Rajad ei olnud köögipõrandal enam eristatavad, sest kõik oli ühetasane. Rohu mahaniitmise järel pidi sipelgaid tabama toidupuudus. Nad võisid hakata tungima toidukappidesse. Kutsusime kohale sipelgateadlase. Ta vaatas sipelgaid ja tahtis neid vist evakueerida. Võibolla ka, et meid trahvida. Sipelgad veel natuke toitu leidsid. Näitasin, et üks sipelgas veab pessa ämblikku. Neid ühendas niit. Ämblik hakkas ise sipelgat vedama ja tuli minu suunas. Hüüdsin, et kui mind mööda ronib sipelgas, siis seda ma sallin, aga kui ronib ämblik, siis seda ma ei salli.

Sai läbi turniir, kus oli mängitud palju partiisid, neist pooled kiirpartiid ja pooled välkpartiid. Olin saanud täpselt pooled punktid nagu sageli. Välkpartiidest tugevamate vastastega olin üle poole kaotanud. Maleklubi asus teisel korrusel. Trepil kontrollis Särgava sisselaskmiseks avanguvariantide tundmist. Mind ta ei kontrollinud, öeldes kõrvalseisjatele, et kõiki ei pea ta kontrollima. Ta ilmselt oli kindel, et mina avanguid tunnen. Klubi ruumides küsiti Särgavalt raha konjakipudelite ostmiseks. Ta andis tervelt 500 krooni. Tavaliselt oli Särgava kokkuhoidlik, aga alkoholi peale raha kulutamisest tal ilmselt kahju ei olnud. Lauri K. hüüdis kõigile, et mina kontrolli ei läbinud, sest ma sisenesin pööningu kaudu. Veel hüüdis ta midagi poisi kohta, kelle perekonnanime kõla meenutas minu eesnime. Tuli välja, et meil on iseloom ka sarnane. Järgmine kord klubisse tulles pidin kontrolli minema, sest kedagi ei olnud trepil, et mind läbi lasta. Sai valida kahe avangu vahel, kumma kohta vastata. Üks oli avang 1. e4 e5 2. Re2, teine Hollandi kaitse. Ma ei teadnud kummagi teooriat. Mõtlesin, et saan seda võrgust otsida ja siis sisestada. Aga varsti selgus, et vastamise aeg oli piiratud 99 sekundiga ja see tiksus juba täis. Särgava tuli ja küsisin talt, kas ma nüüd sisse ei saagi. Särgava vastas, et täna ei saa. Ütlesin, et aga mul on turniiri osavõtumaks juba makstud. Särgava maksis poole tagasi ja poolt mitte, sest turniiri esimesel poolel olin ma kaasa mängida saanud. Kontroll oli trepil sellepärast, et klubi uksel oli silt "Mitte natsionalistidele". Särgava ütles, et kust tema teab, kas ma ist olen. Hakkasin koju minema ja mõtlesin, et ma ei tule siia klubisse enam kunagi. Edasi mõtlesin, et võiks siiski järgmine nädal uuesti tulla, äkki siis õnnestub sisse pääseda. Ja käia ka edasistel nädalatel katsetamas. Võtan kodust avanguraamatu kaasa, kuigi sealt variante otsides võib aeg jälle täis tiksuda. Mõtlesin öelda, et loomulikult olen ma natsionalist. Ma ei ole fašist, aga olen natsionalist. Juba minu vanavanaisa oli natsionalist.

Laupäev, märts 21, 2009

Õppisin eksamiks

Läksin maleklubisse. Seal küsis üks mees, mis aastal tuli Peebo Kuressaare meistriks. Ta võttis kapist ühe raamatu ja ütles, et vaatab sellest entsüklopeediast järgi. Ütlesin, et see on ju ingliskeelne entsüklopeedia, seal ei ole Eesti asju sees. Aga selgus, et seal olid vene ja saksa keeles artiklid ja need käisid just Eesti male kohta. Parajasti sai üks turniir läbi. Teistest osavõtjatest noorem poiss sai hea koha ja läks koju. Tema vanuses hakkas enamus poisse hästi mängima ja neile elati rohkem kaasa kui täiskasvanutele. Mängisin ühe vastasega. Sain võiduseisu. Vastane läks minema ja edasi mängisin seda seisu üksi. Kui vastane tagasi tuli, ütles ta, et ega ma hästi ei mängi, ta andis lihtsalt materjali ära. Mul oli seisu realiseerimine seni tõesti aega võtnud, aga nüüd tõstsin vastase nupud korraga laualt maha ja ehitasin oma etturile lauajuppidest koridori, mida mööda segamatult lippu minna.

Taevas lendas reaktiivlennuk. Tema jutt oli esiotsast väga peenike ja tagantpoolt natuke jämedam, sarnanedes niiviisi välgunoolele. Jutt laskus lähemale tulles järjest madalamale, tehes vahepeal ka jõnkse kõrgemale. Võibolla võitles lennuk allakukkumisega. Aga mis tast sai, ma ei näinud, sest ta lendas teisele poole meie maja. Mul pidi järgmisel nädalal toimuma ajalooeksam. Hakkasin seetõttu konspekte lugema. Konspektid olid kahes kaustikus. Mõtlesin, et jätan praegu kõigi muude asjade lugemise pooleli ja loen nädal aega ainult konspekte. Ma polnud küll päris kindel, kas see on vajalik, sest kirjanduses olin jätnud raamatuid lihtsalt lugemata, ilma et midagi oleks juhtunud. Võibolla poleks ajaloos ka juhtunud. Proovisin õppida lihtsalt konspekti korduva läbilugemise abil, mitte nagu tavaliselt, kui olin loetut mõttes korranud. Tegelikult oli lihtsalt lugemine halvem õppimismeetod. Ükskord olin üheks eksamiks niimoodi õppinud ja polnud asju päris selgeks saanud, hoolimata sellest, et lõpuks sain viie. Konspekt käis Rooma ajaloo kohta. Kõige vanem aastaarv Rooma ajaloo kohta konspektis ei olnud nii vana, nagu ma mäletasin. Aga see tuli ilmselt sellest, et loengus olin otsustanud, et ei pane kirja aastaarvu, mis mul juba niigi peas on. Kõige vanema konspektis toodud aasta kohta oli tsiteeritud ühte kivitahvlit. Nii vana aja kohta oli see tekst päris pikk. See oli kõik, mis selle aasta kohta teada oli. Lugesin laualambi valgel. Lamp hakkas vilkuma. Vaatasin, et see tuleb sellest, et kuplisse mineval traadil on katkestus sees. Et katkestuskoht jälle ühendada, panin alla vajunud kuplile ühe malenupu toeks. Lamp hakkas jälle põlema. Varasemal korral olin lambi vilkumise puhul arvanud, et valgustoru on läbi, ja selle ära visanud. Malenuppu võis minna muuks vaja, kui keegi mängima oleks hakanud. Aga tegelikult oli see nupp teisest komplektist kui need, mida mängimisel kasutati. Üks poiss ütles, et kui kakluseks läheb, siis võib teda appi kutsuda. Olin ajakirjanik ja pidin kirjutama artiklit. Minu ülemus oli Kivisildnik. Ta ütles, et ma kirjutaks sellest, mis rahvale korda läheb. Vastasin, et siis kirjutan ilma süvenemata.

Reede, märts 20, 2009

Moraal kunstis

Tänase "Sirbi" esiküljel on suurte tähtedega lause: "Moraalilugemine kunstis on kole." Minu meelest see lause on väär. On õige, et kunsti mõiste on seotud ilu, mitte koledusega. Aga "ilus" on positiivse tähendusega sõna. See eeldab, et vähemalt mingi asi on hästi. Rohkem asju on hästi siis, kui ühiskond korralikult toimib. Ühiskond toimib korralikult siis, kui peetakse kinni moraalist. Moraalist ei peeta kinni, kui seda ei tunta. Järelikult on moraalilugemine vajalik ja ilustav tegevus.

Moraali ei ole vaja lugeda mõttetute asjade kohta. Kui seda tehakse, ei pea seda nimetama moraalilugemiseks, vaid tülinorimiseks. Seda võib tõesti pidada koledaks.

Vahel võib üks asi paista ilusam, kui kontrastiks on kõrval teine koledam asi. Aga siis pole ilus ikkagi mitte kole asi ise, vaid see, millega teda võrreldakse.

Diktaator onnis

Pakistanis käis kodusõda. Põhjus oli arvatavasti selles, et riigi idaosas elas teine rahvas kui lääneosas. Lugesin ajalehest, et minu raamat on uuel taotlemisel Eesti Kultuurkapitali toetuse saanud. Määramise põhjus oli nähtavasti see, et nüüd olid nõukogu liikmed jõudnud minu eelmise raamatu lugemiseni. Võibolla olid nad lugenud ka uue raamatu käsikirja, kuigi see poleks ehk nii tugevalt mõjunud. Määratud oli 16 000 krooni, seega kogu taotletud summa. Või siiski, märgitud oli, et projekti eelarve on 16 000 krooni. See pidi tähendama hoopis, et see sisaldab 4000 krooni varem määratud Tartu Kultuurkapitali toetust ja 12 000 Eesti Kultuurkapitalilt. Uus toetus läks kirjastusele trükikulude katteks, seega polnud minul sellest midagi saada. Tartu Kultuurkapitali toetus oli tulnud minule, aga olin kokku leppinud, et annan poole summast kirjastusele edasi. Lisaks sellele toetusele olin saanud raamatu ilmumise eest isalt taskuraha. Ma ei teadnud, kas pean ka taskurahast poole edasi andma. Sellest oleks olnud keeruline poolt välja lugeda, sest see koosnes viiekroonistest.

Panin klassi liikmete fotod mälu järgi perekonnanimede tähestiku järjekorda. Kui olin sellega valmis, siis vaatasin, et ühe tüdruku paiknemisega tähestikus olin eksinud ja pannud tema foto eksikombel enda oma kõrvale. See torkas kohe silma. Meie koolis pidid täna toimuma valimised. Tahtsin selle kohta teadet listi saata. Mõtlesin, et saadan keelelisti, mitte eurolisti, muidu arvatakse, et ma arvan, et koolivalimised on Euroopa Liiduga seotud. Lugesin enne keelelisti arhiivist, mis sinna varem sel teemal kirjutatud oli. Üks mees oli kirjutanud, et ta ei taha olla nendes listides, kuhu mina kirjutan, sest mul tekivad sageli konfliktid. Mõtlesin vastata, et konfliktid on mul tekkinud peamiselt poeesia listis, mitte ainult Elaaniga, vaid ka teiste selle liikmetega. Nüüd olen ma vanem ja targem ja ei lase ennast enam nii kergesti provotseerida. Ajaloolistis on mul tekkinud ainult üks konflikt - P. Piirimäega, kes ei kirjutanudki listi, vaid otse mulle. Eurolistis ei ole olnud konflikte, vaid sõbralik vaidlus. Võibolla mõni peab seda konfliktideks. Keelelistis ei ole olnud vaidlustki.

Ühes Aasia riigis viis diktaator läbi genotsiidi. Näo järgi ei oleks seda temast üldse arvanud, sest tal oli ilus nägu. Tundus, et ta naeratab, aga selline mulje võis jääda ka sel põhjusel, et ta oli pilusilmne kollase rassi liige. Tundus, et ta tapab riigi vähemusrahvusest täiesti tühjaks, ilma et välisriigid sekkuksid. Parajasti oli pandud 200 000 inimest praeahju. Tegin ahjuukse lahti, et nad välja lasta. Diktaator sattus peale. Ta oli naine. Võtsin ta vangi. Ahjusolijad olid kuumast nii palju kahjustada saanud, et nad ei suutnud kohe kahel jalal kõndida, aga nad roomasid välja ja haarasid võimu riigis enda kätte. Mina elasin koos diktaatoriga ühes onnis. Et ta ei saaks põgeneda, lõikasin tal võibolla keele suust. Aga võibolla ka, et ta ei tahtnudki põgeneda. Järgmisel aastal sündisid meil kolmikud. Lapsed tuli legaliseerida ja seetõttu pidin nüüd diktaatori kohtule välja andma. Ta hukati.

Neljapäev, märts 19, 2009

Guantanamol rikuti inimõiguste ülddeklaratsiooni

On väidetud, et piinamised ja kohtuta vangistused Guantanamol olid täiesti seaduslikud, sest Kuuba territooriumil USA seadused ei kehtivat. On kummaline, kui võõrsil tehakse seda, mis oma riigis on kuritegu. Ja minu meelest rikuti seal järgmisi ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni punkte:

"Inimõiguste ülddeklaratsioon

/.../

Iga inimene ja iga ühiskondlik organ peab käesolevat deklaratsiooni alati silmas pidades selgitus- ja haridustööga alati kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele ning rahvuslike ja rahvusvaheliste progressiivsete abinõudega tagama, et need õigused ja vabadused leiaksid üldist ja efektiivset tunnustamist ja täitmist nii organisatsiooni liikmeiks kui ka nende jurisdiktsiooni alla olevate territooriumide rahvaste poolt.

/.../

Artikkel 5.

Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.

/.../

Artikkel 9.

Kedagi ei või meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada.

/.../

Artikkel 11.

* 1. Igal kuriteos süüdistataval inimesel on õigus sellele, et teda loetakse süütuks kuni tema süülisuse kindlakstegemiseni seaduslikus korras avalikul kohtulikul arutamisel, kus talle on tagatud kõik võimalused kaitseks."

Blogi kirjade saatmiseks

Mulle oli laagris kingitud metallpulk ja metallrõngas. Need olid kõrgaadliku relvastuse osad. Pulga sai kinnitada rõnga külge ja küljest lahti võtta. Läksin neid vendadele näitama. Lugesin kahte raamatut. Kirjutasin kummastki raamatust välja ühe lause koos raamatu pealkirja ja autori nimega. Varem olin sellele paberile kirjutanud läbi saadud raamatuid koos järjekorranumbriga. Aga et need kaks raamatut veel ei olnud läbi, siis see kord ma järjekorranumbreid ei kirjutanud. Mõtlesin, et ma ei hakka raamatuid põhjalikult konspekteerima, vaid kirjutan välja kõige olulisemad kohad. Lootsin, et ma juba järgmiselt leheküljelt järgmist olulist kohta ei leia. Raamatu kaanele oli kirjutatud autori perekonnanimi ette ja eesnimi pärast koma. Mõtlesin, et ilusam on, kui eesnimi on ees. Ühe blogi nimi oli "Kirjad Toporovile". Toporovi all mõeldi Kasparovit. T nime algul oli võibolla nali, aga blogi tegijad nähtavasti arvasidki, et kaks esimest täishäälikut peavad mõlemad olema o-d. Tegelikult üks neist pidi olema a. Mõtlesin, et võiks neile kirjutada, et nad hakkaks ometi kord vene nimesid eesti keeles kirjutama. Blogi eesmärk oli, et lugejad said sealtkaudu Kasparovile kirju saata. Kasparov oli selle lasknud asutada nähtavasti oma mängutugevuse tõstmiseks, arvestades, et ka nõrkadel maletajatel on tähelepanuväärseid ideid. Mõtlesin, et võiks talle saata selle partii, mille ma kolme vähemetturiga võitsin. Kommentaariks võiks kirjutada, et see on teoreetiliselt kaotatud, aga praktiliselt võidetud. Kasparov kindlasti ei teadnud, et nõrgemate mängijate vahel saab selliseid seise võita. Partiiprotokolli võiks saata eesti keeles, sest Kasparov on intelligentne inimene ja saab aru. Aga võib saata ka inglise keeles, sest ma oskan inglise keeles kirjutada. Partii juurde võiks lisada mingi soovi selle kohta, mida Kasparov mulle vastaks. Aga see soov ei tohiks olla küsimus, milliseks ta ennustab minu malelist tulevikku, muidu ta võiks arvata, et ma arvan, et mul on suur tulevik. Lamasin teki all ja minu lähedal lamas üks tüdruk. Ta ütles, et käes on tema kord kolida. Ta oli nimelt seni oma vanematega koos elanud, aga teised nende pere lapsed olid juba kolinud. Nende korteris oli ruumipuudus. Soovitasin, et ta võiks kolida oma raamatud Kongressi Raamatukogu sarja. Ta küsis, kas ma ise ei taha Tartus kuskile kolida. Vastasin, et ma tahan võimalikult vähe kolida. Tüdruk ütles, et ma siis magaks. Vastasin, et ma magangi, kuigi tegelikult olin ärkvel. Ta nihutas pea lähemale, nii et juuksed puutusid minu põske.

Kolmapäev, märts 18, 2009

Raketid

Teadsin õe juttude põhjal, et aastavahetusel oli rakette lastud. Ise polnud ma seda näinud või ei mäletanud. Samal aastal nägin muul aastaajal ühte raketti lendamas, aga teadsin, et aastavahetusel lendab neid rohkem. Ma ei teinud ka hästi vahet ilutulestikuraketil ja kosmoseraketil. Ootasin uut aastavahetust, mida polnud minu elus palju olnud. Aga rakette lasti alles kesköösel. Minu magamamineku kellaaeg oli varasem. Läksin magama, aga enne leppisin kokku, et kui rakette laskma hakatakse, äratatakse mind üles. Ärkasin ilma äratamata. Oli valge. Asi tundus kahtlane. Läksin teise tuppa ja küsisin, kas raketid on juba lastud. Selgus, et olidki. See oli minu elu sinnamaani kõige suurem pettumus. Kokkulepet oli rikutud ja ma pidin saama umbes kaks korda vanemaks, enne kui uus aastavahetus kätte jõuab.

Mõned aastad hiljem räägiti jõuluhooajal õuduslugusid, kuidas üks rakett oli aknast sisse lennanud ja üks oli kellegi jopi peale kukkunud, nii et jopp läks põlema. Siis oleks ma rakettide laskmise ajal hea meelega diivani alla pugenud. Aasatavahetuse hetkel tänaval viibida ei taha siiamaani. Ainult ühel aastal olin sel ajal teel koju ja jäin Sõpruse sillale seisma.

Kass luku taga

Erik näitas, et tahvlile saab tõmmata kolme moodi joont, neist kolmas ei ole enam kustutatav. Mulle selline tahvli rikkumine ei meeldinud. Aga Piret P-le hakkas meeldima ja ta joonistas kolmandat sorti joonega terve tahvli täis. Ta seletas juurde, et meid on kogu aeg kosmosest teleskoobiga jälgitud, aga nüüd ta joonistab sellise seadme, mis muudab teleskoobiga jälgimise võimatuks. Tuli õpetaja Nõmm. Ta ütles, et sellist joont saab kustutada ainult puhastuspastaga. Ta tegigi selle abil tahvli puhtaks.

Raha kurss langes. Müüsin raha ainult poole hinnaga. Kartsin natuke, et sellise pretsedendiga annan hinnalangusele hoogu juurde. Aga ma müüsin ainult ühe rahapaberi. Kirjutasin blogis uue sissekande. Tavaliselt minu blogi ei kommenteeritud, aga see sissekanne oli poliitilisel teemal, mistõttu tuli kuus kommentaari. Kaks neist olid Oudekki kirjutatud. Ühes kommentaaridest ütles ta minu kohta: "SR on kõige nõrgem jõud." Olin kunagi ise ka kasutanud poliitilise jõu mõistet. Ilmselt oli see politoloogias siiski kasutusel. Ma ei hakanud kommentaaridele vastama ega kustutanud ühtegi ära.

Riigikogus valiti uusi juhatuse liikmeid. Klaus ütles, et Isamaaliit ei saanud oma esindajaid sinna valida, sest saalis toimus roheliste fraktsiooni koosolek. Mõtlesin selle informatsiooni võrku kirja panna. Aga edasi mõtlesin, et ma ei saa seda teha, muidu on aru saada, et informatsiooni on levitanud Klaus. Suur osa Riigikogu juhatuse liikmetest olid sõjaväelased.

Suvila ülemiselt korruselt leiti kass, kes oli seal pool aastat luku taga olnud. Kuna teda polnud söödetud, oli ta jäänud alamõõduliseks. Aga nälga polnud ta surnud, sest oli leidnud siiski putukaid või midagi seesugust, mida süia. Suvilast leitud hiir oli samuti alamõõduline, aga ta oli kassist agressiivsem, sest oli harjunud murdma. Nüüd proovis ta kassile selja tagant kallale karata, sest ta ei teadnud, et kassid söövad ise hiiri. Mõne teise kassiga oleks asi talle kurvalt lõppeda võinud, aga see kass jooksis eest ära.

Teisipäev, märts 17, 2009

Lugemus kasvab

Ootavad sahtlis mind möödunud päevad.
Lugeda saab neist, kui silmad veel näevad.
Riiulis seisavad möödunud aastad,
mida sa lugedes veidike taastad.

Oodata on ka tulevaid aegu.
Neist pole midagi teada veel praegu.
Sajandeid on veel lugeda vaja,
enne kui ammendub kogu see maja.

Neli hunti

Olime mäe all, ja mäe otsas oli neli hunti. Algul polnud nad ohtlikud, aga kui me neid vaatama hakkasime, muutusid nad kurjaks ja hakkasid mäest alla tulema. Põgenesime nende eest linnatänavatele, et seal viibida hundid kardavad. Aga nad tulid ikkagi järele. Igaüks meist hakkas tegelema erineva hundiga. Tundus, et Tõnu abiellub oma hundiga ja muutub õunapuuks. Aga Kadri ütles, et Tõnu ei saa puuks muutuda, sest tema perekonnanimi tähendab juba praegu tõlkes kirsipuud. Me ei teadnudki, et Kadriga abielludes oli Tõnu võtnud Kadri perekonnanime. Pille muutis oma hundi taimedeks. Ütlesin Pillele, et tundub, et talle meeldivad peened taimed. Pille vastas, et meeldivadki, näiteks hein. Tõnu läks välismaale, et osaleda spordivõistlustel. Uuesti nägime teda alles mitu aastat hiljem. Ta oli välismaale elama jäänud, pöördunud seal islami usku, abiellunud uue naisega ja neil oli mitu last. Aga Tartut meenutas Tõnu endiselt hea sõnaga.

Kuulasin köögis makiga linte. Käisin iga nädal malet mängimas ja märkisin mängutulemused ruudulisse vihikusse üles. Iga mängija jaoks oli eraldi rida, kuhu ma tegin iga mängu järel plussi, miinuse või võrdusmärgi. Vaatasin, et viimane mäng Jani emaga on vist valesti märgitud, sest praegu oli mängude arv paaritu. Aga siis mõtlesin, et sel juhul, kui ongi parajasti mängitud paaritu arv partiisid, võib nende arv ka vihikus paaritu olla. Mis ikkagi ei tähendanud veel, et viga sees ei oleks. Mängijad turniiridel vahetusid, nii oli vastaseid küll palju, aga vastase kohta tulevate partiide arv oli siiski väike. Mind hakkas huvitama, kellega ma olen mänginud kõige rohkem partiisid. Tuli välja, et kõige rohkem märke oli real "Oudekki ja lesk", kus neid ei olnudki vähe. Aga ma ei mäletanud, et ma oleksin Oudekkit turniiridel ainsatki korda näinud. Seega olin ilmselt vihikusse märkinud ka mõttes mängitud partiid. Rei ütles, et minusugusele mängijale tuleb järeleandmisi teha. Ta pidas silmas, et siis hakkan ma tugevamalt mängima. Vastasin, et kui mõnda väga tugevat vastast võita, siis selle tagajärjel kas võidab ka järgmised mängud või mängib järgmises partiis nagu täielik algaja. Rei astus sahvrisse ja ütles: "Ahsoo." Vaatasin, et praegu ei ole sobiv aeg teda rohkem tülitada ja panin ukse vahelt kinni.

Esmaspäev, märts 16, 2009

Igavene purskkaev

Linnas avatakse uus purskkaev.
Avamisel peab linnapea kõne. Ta ütleb, et see on igavene purskkaev. Nagu sõjas hukkunute auks põleb igavene tuli, sest sõjas tulistati, nii purskab kalameeste auks igavene purskkaev, sest kalu püütakse veest.
Linnapea kõnele järgneb aselinnapea oma. Tema ütleb, et loodetavasti lastakse purskkaevu millalgi kalad ka sisse, aga selleks on vaja kõigepealt raha - kas täiendavat toetust riigieelarvest või mõnelt erafirmalt.
Varsti ilmub linna ajalehes artikkel ühe erafirma juhilt. Ta kirjutab, et tema firma võiks anda raha, kui purskkaevule antakse tema nimi.
Artiklile vastab üks kalamees, et kui purskkaev on kalameeste auks, siis tuleb anda hoopis mõne kalamehe nimi. Lisaks arvab ta, et purskkaev peaks olema suurem, sest kalu püütakse suuremast veekogust.
Nüüd kirjutab artikli aselinnapea. Ta ütleb selles, et purskkaevul on juba nimi olemas - Igavene Purskkaev. Suuruse kohta kirjutab aselinnapea, et see ongi merest suurem, sest ta on igavene, aga meri kuivab miljardi aasta pärast ära.
Ajaleht lisab artiklile märkuse, et loeb sellega diskussiooni lõppenuks.

Nimi kaanel

Taimo nägu oli muutunud. Isa ja Taimo ronisid koos puu otsa ja raiusid seda. Mina panin maharaiutud ladva asemele luua. Räägiti, et Ameerikas peab nägema valgeid ja neegreid täpselt ühe ilusatena. Tõnu vaidles vastu, et ta on Ameerikas käinud ja nägi seal, kuidas valged mehed arvutiekraanidelt neegrinaiste pilte vaatasid. Tõnu oli ise ka neegri moodi. Tema nahk oli tume. Poisid istusid ahju ümber. Viskasin ahjutulle tablette.

Isa andis mulle ülesandeks panna kokku üks raamat. See tuli trükikojast. Raamatul oli kolm osa. Need rääkisid Pätsist, isast ja ühest kindralist. Ajalehes ilmus minu kohta artikkel. Selles kirjutati, et ma olen vähe algupäraseid uurimusi koostanud. Vaatasin, et olen ajaleheartiklis vahetanud ära sõnade Eesti ja Vabariik kohad ja et toimetaja ei ole seda ära parandanud. Siis nägin, et kõik on siiski õigesti, sest Eesti Vabariiki mainiti kaks korda järjest. Isa küsis, kas ma eesti talurahva panin raamatusse sisse. Nüüd nägin, et materjalides oli neljas osa selle kohta. Aga raamatusse polnud ma seda pannud. Leidsin, et tegin õigesti, sest nüüd on kõik kolm osa isikute kohta. Taipasin, et kuigi raamatu kaanel on minu nimi, ei ole mina selle raamatu autor. Otsustasin, et oma teoste nimekirjas ei pane ma seda teost lahtrisse "oma raamatud", vaid "kaastoimetatud raamatud". Ühtlasi märgin juurde, et tegelik autor on isa. Tundsin ennast kurnatuna. Olin seda olnud ka raamatu koostamise ajal.

Pühapäev, märts 15, 2009

Täppidest listideni

Ükskord, kui ma väike olin, ärkasin varem üles ja nägin värvilisi täppe toas lendamas. Nad läksid ühte topsi või tulid sellest välja ja neid oli terve tuba täis. Ühel plaadil loeti lastejuttu täppidest. Selle jutu sisu ma hästi ei mäleta. Laulu võib hästi meelde jätta, ilma et oleks selle sõnu ühtegi korda korralikult tähele pannud. Huvitav, kas rahvalaule on antud valesti edasi valesti kuulmise tõttu. Vähemalt nimed peaksid sel viisil moondunud olema. Üks poiss arvas vanasti, et minu nimi kirjutatakse kahe m-iga. On arvatud ka, et kahe i-ga. Kui ma käisin põsekoopaid soendamas, küsiti mult alati, kas mina olen Pille. Ühel päeval lugesin ühest blogist, et üks mees oli käinud ujumistrennis ja põsekoopapõletik andis talle tema arvates ainult jõudu juurde. Kui ma selle loo edasi rääkisin, öeldi, et neid kangeid mehi on Eestis liiga palju. Mõned arvavad, et nad peavad Eestist ära raskematesse tingimustesse minema – laevaga ümbermaailmareisile, polaaralale või kõrbesse. Laevaga reisimist võidakse nimetada ka lõbureisiks. Ühel päeval räägiti raadios, et üks mees oli tahtnud endale laeva või paati operatsioonisaali ehitada lasta, et tema juhiks sõidukit ja naisele tehakse samal ajal iluoperatsioone. Sellest oli keeldutud, sest kirurgi nuga võivat kõikuval pinnal vääratada. Selle rääkisin ka edasi ja mulle öeldi, et mingitel laevadel on operatsioone tehtud küll, aga sadamas seisvatel. Mina arvasin, et kui laev sõidab üle Vaikse ookeani ja laeval viibijaga midagi juhtub, tuleb opereerida laevas või kutsuda lennuk appi. Vanasti lennukeid ei olnud. "Kalevipojas" on laeva nimi "Lennuk". Selle blogisissekande, kus Piirissaare praamile pandi nimeks "Koidula", saatsin edasi keele listi. Mina olin kirjutanud, et "Tartu Postimehes" mainiti meremeeste uskumust, aga Peipsi on hoopis järv. Listis vastati, et kohalikud nimetavadki Peipsit mereks. Need olid selles listis selle aasta teine ja kolmas kiri. Kunagi kirjutati seal iga päev mitu kirja. Siis polnud ma veel selle listiga liitunud, vaid jälgisin seda uudistegrupi vahendusel. Pidevalt ei jälginud. Esimene list, millega ma liitusin, oli ee.euro. Listidega saab liituda aadressil lists.ut.ee. Hiljuti mainisin seda lehekülge listis ee.euro, sest üks inimene kirjutas, et ta ei taha enam listi kirju. Aastal 2000 kirjutasin ennast ise ka mõneks ajaks sealt listist välja, aga varsti läksin tagasi. Aastal 2004 lahkusin poeesia listist, aga mõne kuu pärast pöördusin tagasi. Seal listis öeldi mulle, et ma harvem kirjutaks. Aga kui mina ei kirjuta, siis teised ka ei kirjuta. Listi mõte võiks olla, et kirjutataks. Kui ajaleht ilmub iga päev, võib ka kirju iga päev lugeda. Kes ei jõua, võib osad listi kirjad vahele jätta.

Plaadid klaveris

Teised rääkisid, et nad olid vastastega kokku leppinud, et lähevad linnaservale ja hakkavad üksteist kividega loopima. Mina hoiatasin, et kividega viskab surnuks. Soovitasin kivid millegagi asendada. Pakkusin selleks pingpongipalle, mainides ka, et vahel on kasutatud värvikuule, et oleks näha, kas vastane on pihta saanud. Andsin nii terveid kui ka katkiseid pingpongipalle. Ühe palli jätsin endale, põhjendades, et seda kasutan ma iga päev või vähemalt püian kasutada. Teised võtsid pallid vastu ja hakkasid neid juba kodus loopima. Võtsin viskeid vastu reketiga. Sain iga kord pallile pihta, aga löögid ei tulnud eriti õnnestunud. Võtsime klaveri tagant lahti ja vaatasime, mis seal sees on. Sinna oli vanal ajal pandud metallplaate, millele oli kirjutatud, milline on kelle kaitsevaim. Ühe inimese kohta oli kirjutatud, et teda keelduti kodukohas vaktsineerimast, sest ta oli kaugemalt pärit, aga üks kaugemal elav aadlik toetas teda ja nii sai ta ikkagi vaktsineeritud. Uuemal ajal ei olnud enam kaitsevaimude kohta plaate lisatud, aga vaktsineerimisi oli jätkatud. Klaus küsis, kas ta on ühe haiguse vastu vaktsineeritud. Vastasin, et see pandi polikliiniku kaardile kirja, aga nii vana kaart ei pruugi säilinud olla. Soovitasin küsida vaktsineerimise kohta emalt, sest ema teab. Ütlesin, et Klausil on vaja seda endal ka teada.

Sain malevõistlusel kõrge koha. Nii pääsesin esimest korda edasi välkturniirile. Tegelikult oli nüüd lubatud välkturniiril osaleda kõigil, aga olin ikkagi selle arvu sees, mis varasema korra järgi oleks mängutulemuse põhjal edasi pääsenud. Sel nädalal pidi tulema kolmas turniir veel, milleks oli iganädalane kohalik turniir. Aga otsustasin, et kolmanda turniiri jätan sel nädalal vahele, muidu kuluks terve nädal malele.

Läksin koolimajas ülikooli loengusse. Istusin umbes keskele otsa peale. Varasematel kordadel olin istunud tagapool. Ma ei viitsinud eriti õpetaja juttu kirja panna, selle asemel joonistasin natuke. Minu pinginaaber joonistas ka. Vaatasin, kuidas ta seda teeb. Mõtlesin öelda, et lõpuks ometi joonistab keegi veel minu stiilis. Ütlesin, et ta joonistas puuviljade teemalise pildi. Tagapool naerdi ja sosistati, et minule on tunnis rääkimine lubatud. Üks poiss tagumises reas rääkis veel. Algul ma ei pannud õieti tähele, mis ta ütles, aga korrati, et ta oli öelnud, et mindi laulupeole ja ühe konkreetse poe juures saadi laps. Õpetaja karjus, et ärge rääkige oma lapspattudest. Poiss nõudis, et õpetaja vabandaks. Tõusin püsti, läksin lükkasin seda poissi tooliga ja ütlesin, et ta klassist lahkuks, sest ta on ärritunud. Ta lahkuski. See tund oli bioloogia, kuigi seda ei andnud bioloogia õpetaja. Õpetaja rääkis muudetud olenditest, keda nimetati insertideks. Ta oli rääkinud juba meesinsertidest ja nüüd jõudis naisinsertideni. Need olid erilised sipelgaisendid. Õpetaja ütles, et me ei kardaks, et nad saavadki insertideks. Sellega tahtis ta öelda, et naisinserdid ei hakka sipelgaema asendama. Vihikute kohta ütles õpetaja, et ta kontrollib neid sellepärast, et vihik näitab õpilase suhtumist ainesse. Mõtlesin vastata, et vahel ma ei kirjuta sellepärast üles, et aine on liiga kerge. Tegelikult see tund ei olnud kerge. Aga ma ei kirjutanud üles, sest see oleks väsitanud ja kirjutamisega kiirustades ei oleks saanud õpetaja juttu süveneda, kuigi kirjutades jääb paremini meelde. Tund sai läbi. Kirjutasin vihikusse, et viimane asi oli naisinserdid. Vaatasin, et kirjutasin kogemata eelmisele leheküljele joonistuste juurde. Tõmbasin sealt noole pooleliolevale leheküljele. Mõtlesin, et õpetaja ei rääkinud meile midagi, mida õpikus ei ole, sest ta ei ole seda ainet ülikoolis õppinud, vaid valmistus enne tundi õpiku abil. Aga vähemalt jäi tal õpiku sisu paremini meelde kui minul. Algklasside õpetajad peavad olema võimelised andma kõigi ainete tunde. Kuigi tund oli läbi, ei lubanud õpetaja meil klassist lahkumisega kiirustada. Lootsin, et ta ei hakka sellist kommet iga kord harrastama.

Laupäev, märts 14, 2009

Bussidest saksa keeleni

Mööda tänavat sõitis punane buss. Kui ma noorem olin, olid bussid kollased. Ühel hetkel tulid lõõtsaga bussid, aga algul olid kõik kollased bussid ilma lõõtsata. Kui lõõtsaga bussid tulid, siis ma arvasin, et nad lõõtsutavad. Esimest korda sõitsin lõõtsaga bussiga niimoodi, et oleksin jõudnud ka vana tüüpi bussi peale, aga jäin sellest meelega maha, et sõita lõõtsaga bussis. Praegu on bussid jälle ilma lõõtsata. Nüüd on autosid rohkem ja samas linna rahvaarv peaks langenud olema, nii et bussidesse tung on vähenenud. Kõige kitsam oli bussides bensiinipuuduse ajal. Siis läksin hommikul bussipeatusesse, et sõita kooli, aga kui buss tuli, peale ei mahtunudki. Kui ma juba kooli hiljaks jäin, ei hakanud iga kord esimesse tundi minemagi. Nii võeti mul käitumishinne alla ja anti direktori käskkiri. Sinna oli kirjutatud seitsme hilinemise eest, aga tegelikult tähendas see seitsmest tunnist puudumist. Muidu märgiti hilinemisi ja puudumisi eraldi. Ükskord kästi mul märkida. Tegin kriipsud vale pidi, nii et vene keele õpetaja ütles, et ma panen neile ühtesid. Ja edasi ütles ta, et väga õige, puudujatele tuleb ühed panna. "Tunas" avaldati hiljuti teatrikooli hinnete leht. Hinded olid seal viiepallisüsteemis, aga palju kasutati plusse ja miinuseid. Oli kasutusel isegi hinne 1+. Kõige paremad hinded olid käitumises. Käitumishinde ühepalline alandamine viis juba koolist väljaheitmise arutamiseni. Tol korral, kui ma käskkirja sain, ei olnud mu käitumine siiski mitterahuldav, vaid rahuldav. Mitterahuldavat käitumist ei olnud mul kunagi. Tunnistusele kahe olen saanud üks kord elus. See oli saksa keeles. Vene keeles ja kehalises kasvatuses oli mul arvatavasti veerandi lõpul kaheseise rohkem, aga pandi kolm välja. Üks klassivend loetles ükskord, kes saavad füüsika kontrolltöö eest alati kahe, nimetades ka minu nime. Tegelikult ta eksis. Füüsika veerandihinded kõikusid mul nelja ja viie vahel ning käisin isegi olümpiaadil. Reaalainete hinded olid mul paremad kui võõrkeelte omad. Kuigi saksa keeles olen saanud veerandi kahe, olen mõlemad saksa keele eksamid teinud viiele. Üks oli keskkoolis ja teine ülikoolis. Ülikoolis oli saksa keelt kolm semestrit, koolis neli viimast klassi. Eesti ajalooga tegelemiseks on saksa keele oskus tähtis. Siin valitsenud baltisakslased kasutasid veidi teistsugust keelt kui tänapäeva sakslased.

Hingasin sügavalt

Olime suures koopas. Mõned ütlesid, et nad ei karda järsku kuristikku. Nad läksid selle servale ja laskusid alla. Seda nimetati ajalukku laskumiseks ja see oli üks uuemat sorti mäng. All ootasid neid suured seiklused. Aga laskudes oli oht kukkuda. Üks kukkuski. Üles jääjad rääkisid, et varsti tulevad Tartu male ja kabe meistrivõistlused. Ma ei saanud aru, kas kõik peavad mängima mõlemat mängu. Mina oleksin tahtnud võistelda ainult males. Võistlustel oli suur osavõtumaks.

Sõitsin koolis treppidest alla. Käsipuu najal sõitmine oli keelatud, aga mina sõitsin käsipuule toetumata ja ma ei teadnud, kuidas sellesse suhtutakse. Mõtlesin, et astun doktorantuuri, sest inimene peab kogu aeg õppima. Doktorantuuris ei kirjuta ma enam raamatutest tsitaate välja, vaid selle asemel panen kirja järeldusi. Mul oli käes V. Made raamat, mille pealkirjana oli ta kasutanud ühte vana pealkirja. Otse kaanele oli ta kirjutanud ka selle pealkirja ümberlükke. Mõtlesin, et ma ei ole ju ühtegi teadusartiklit avaldanud, aga doktorantuuri lõpetamiseks peab neid kolm tükki ilmunud olema, nii võib see mul lõpetamata jääda. Seega tuli sisseastumist edasi lükata ja kõigepealt artiklid ära avaldada. Mõtlesin, et artikli võiks kirjutada Tõnissonist või eesti karskusliikumisest.

Helina blogis oli toodud lõik, kuidas üks inimene oma käitumist muudab ja hakkab tegema asju, mis polnud talle varem üldse omased. Neljast inimesest, keda mina olin näinud, olid kaks käitumist muutnud ja kahe käitumine oli jäänud samaks. Käitumine oli jäänud samaks kassapidajal ja ühe luuletuse peast teadjal.

Olin oma blogi kaks korda järjest uuendanud. Esimesel korral olid tõlgitud sõnad kõik originaali peale tagasi läinud, teisel korral olid osade sissekannete juurde jäänud minu pandud sõnad, aga osadele tekkinud uued. Neid tuli jälle muutma hakata. Vanemate sissekannete juurde oli tekkinud mulle alandav nimi. Seda olid eile juba osad külastajad näinud. Mõtlesin, et kui ma ei kirjuta oma nimeks Simo, vaid Simo13, siis mind peetakse karismaatiliseks isikuks. Mõtlesin, et ma tean, et kui mingil aadressil piisavalt palju kirju saata, saab lõpuks vastuse. Saatsin kirju edasi isegi aadressidele, kust ma polnud aastaid vastust saanud. Sõitsin parajasti bussiga üle Võidu silla. Hoidsin käsi silmade ees ja piilusin sõrmede vahelt tagaaknast välja. Käed olid mul silmade ees selleks, et minu selja taga istujad ei näeks, et mul on silmad lahti. Kuigi olin keset linna, ei kuulnud ma üldse linnakära, sest mul oli nii palju tekke üle pea. Hingasin sügavalt.

Reede, märts 13, 2009

Loodusseaduste muutmine

Näitasin, et maas vedelevad aluspüksid on mustad. Sellepeale keerati nad teist pidi. Vaatasin, et olin nad ise ära määrinud, sest mul oli käes šokolaad ja see sulas sõrmede peal. Poiss, kelle püksid need olid, hakkas mind käperdama. Röökisin, et ta ära lõpetaks. Ütlesin, et see oleks muidu pedofiilia, aga ma ei tea, kuidas siis nimetatakse, kui noorem vanemale teeb.

Toomas sisestas ühte teksti arvutisse ja tüdrukud sama teksti teise arvutisse. Kadri läks Tooma juurde ja hakkas talle dikteerima. Tekst oli saksa keeles. Kõik kohad, kus oli kirjutatud "meine", luges Kadri "seine". Piltidele oli joonistatud lapsi. Nad mängisid ringmängu. Enamus lapsi vaatas samasse punkti, aga mõned vastassuunas.

Lamasin hommikul voodis. Raadiost tulid uudised, et avastati, et ajamasina külge pommi panemisel saab muuta minevikusündmusi ja tuleviku omi. Lisaks saavat loodusseadusi muuta. Seega ajalugu alles algavat. Täna oli 1. september, toimus lõpuaktus ja Aaviksoo alustas teises voodis kõnet sõnadega: "Head alustajad!" Mina alustasin täpselt samade sõnadega. Ütlesin, et loodusseadusi ei saa muuta, sest muutjad ei tea, millised oleksid tagajärjed. Aaviksoo oli nõus. Eelmine kord olin rääkinud Tulvistega. Aaviksoo ja Tulviste olid mõlemad rektorid.

Saatus pöördus

Tänasel turniiril oli 24 osavõtjat, 15 minutit mõtlemisaega ja 7 vooru. Võitis E. Ots, teine oli Abram ja kolmas Tiit. Mina kogusin 4 punkti ja jagasin 9.-13. kohta.

Esimeses voorus võitsin Partsi, teises kaotasin Puisile, kolmandas Popmanile, neljandas viigistasin Jakobiga, viiendas võitsin Marksood, kuuendas Zeldukovi, seitsmendas viigistasin Ojastega.

Suuremad kahingud leidsid aset partiides Marksoo ja Ojastega. Marksoole jätsin kõigepealt ühe viguri ette kogemata, seejärel kahisin tema kuningaseisu nõrgestamiseks teise veel. Ta hakkas panema mulle matti, aga mina jõudsin ette. Mängus Ojastega kahisin avangus rünnaku nimel viguri kahe etturi eest, siis andsin kogemata ühe etturi tagasi, aga jõudsin arenduses ette, tekitasin mitmekordsed sidumised, niiviisi sain viguri tagasi, jäin enametturiga, aga ei osanud seda võiduks realiseerida.

Partiis Runnel-Puis võitsin kvaliteedi, aga mängisin seisu maha:

1. d4 f5 2. Rf3 Rf6 3. g3 g7 4. Og2 d6 5. c4 Og7 6. 0-0 0-0 7. Rc3 c6 8. b3 Rbd7 9. Ob2 e5 10. de de 11. Ld6 Le8 12. Rg5 Rb6 13. c5 h6 14. Rf3 e4 15. Rd4 Rbd5 16. Rd5 Rd5 17. g4 Vf6 18. Lg3 f4 19. Lh4 g5 20. Lh3 Lg6 21. Rf5 Vf5 22. Og7 Kg7 23. Oe4 f3 24. Of5 Rf4 25. Lf3 Of5 26. gf Lf5 27. Vad1 Vf8 28. Le3? Lg4+ 29. Lg3 Re2+ ja varsti ma alistusin.

Neljapäev, märts 12, 2009

Ülikoolist Pätsini

Ülikoolis sain suuliste asjade eest paremaid hindeid kui kirjalike. Aga esimese kursusetöö kohta ütles õppejõud, et see on üks paremaid, mida ta on näinud. Tegelikult see võibolla nii hea ei olnud, sest esimesel kursusel otsisin veel kõige olulisemate tsitaatide asemel kõige naljakamaid. Keskkoolis ei kirjutanud ma kirjandites mitte seda, mida ma ise mõtlesin, vaid seda, mis naljakas tunduks. Õpetajale sellised kirjandid väga ei meeldinud. Aga ajalehe naljanurkades tehakse ka nalja, nii et see on omaette žanr. Ajalehest anekdoote ma ei loe. Vanasti lugesin. Kunagi meeldis mulle lugeda kriminaalromaane, aga nüüd enam ei taha, sest neis sooritatakse liiga palju ja liiga raskeid kuritegusid. Listis kirjutas üks mees, et piinamine on vajalik. Mina vaidlesin vastu. Aga ülikooli inglise keele tunnis ütlesin veel, et kuna karistus peab olema kuriteost karmim, siis tuleb mõrtsukad surnuks piinata. Seda ütlesin loogika põhjal, mitte sellepärast, et mulle meeldiks kedagi piinata. Praegu ma arvan, et kurjategijasse tuleb suhtuda nagu haigesse inimesse, kes vajab ravi. Päts ütles, et terve rahvas on haige. Päts kannatas ise haiguste all juba presidendina, pärast seda vangis olles jäi ta ilmselt veel haigemaks.

Soovitus kaitsmiseks

Tulid uudised Riigikogu liikmete kohta. Mina näitasin oma pilte. Nende hulgas oli nii joonistusi kui ka maale. Kõik olid värvilised ja väga ilusad. Üks pilt oli valminud Põlvas ja kujutas endast vaadet sealsest aknast. Uuesti Põlvasse minnes oleks võinud uue pildi teha, aga kuna aknast midagi muud näha ei olnud, siis oleks uus pilt tulnud samasugune. Osa pilte oli puutükkidel. Kui näitasin täis maalitud puust madu, läks see kogemata emale vastu pead. Küsisin emalt, kas tal oli valus. Ema vastas, et oli küll. Näitasin pilte terve paksu paki. Pärast teistele näitamist tahtsin neid veel üksinda uuesti vaadata. Klaus uuris raamaturiiulit. Ta küsis, kas meil on mõnda Mikseri raamatut. Vastasin, et selliseid autoreid me koju ei hangi.

Kõndisin koos Kristeriga Riia maanteed mööda kesklinna suunas. Meie teed läksid lahku. Olin vanas Kaunase puiestee hoovis. Seal oli üks väga väike poiss. Tegin talle ettepaneku, et ta püiaks hooviväravasse palli sisse lüia, nagu me vanasti vendadega olime teinud. Ainult et nüüd olin ma nii suur, et oleksin terve väravaava ära blokeerinud. Seetõttu lubasin, et kaitsen ainult ühe jalaga. Olin kooli lähedal. Artur küsis: "Kus Brist on?" Sellega paistis ta mõtlevat Bristolit, ja ma vastasin, et ma ei tea. Siis taipasin, et Artur oli arvatavasti küsinud hoopis, kus Krist on, mõeldes Kristerit. Vastasin uuesti, et Kristerit nägin viimati reedel. Täna oli esmaspäev. Ütlesin, et reedel paistis, et Krister hakkab haigeks jääma. Artur tegi aa. Ühes algkooliklassis olin tähele pannud, et Krister ei jäänud õppeaasta jooksul ühtegi korda haigeks, samal ajal kui teised olid haiged mitu korda. Siis olin selles osas Kristerist eeskuju võtnud, aga vanemates klassides oli tema tervis kehvemaks muutunud. Kui ma sellest rääkisin, ütles Toomas, et kui Klaus ja Tõnu esimeses klassis käisid, nad kodus kaklesid ja pärast seda käskisid Toomal toa tagajärgedest koristada. Klaus ja Tõnu olid käinud vist esimeses klassis korraga, üks seitsmeaastaste ja teine kuueaastaste klassis. Vastasin Toomale, et sel ajal, millest mina räägin, ei saanud tema veel tuba koristada. Ta oli kas veel sündimata või üheaastane.

Kohtusin Medijaisega. Ta ütles, et soovitab mul magistritööd uuesti kaitsta. Kaitsmine pidi toimuma augustis ja sinna oli veel üle poole aasta aega. Mõtlesin, et ma võiks iga päev tund aega oma magistritööd lugeda. Või alustada sellega alles kaks kuud enne kaitsmist. Parandan töös ära kõik asjad, mida esimesel korral kaitsmisel ette heideti. Eelkõige lühendan seda täpselt sajale leheküljele. Lõppu võiks tabelid alles jätta. Hakkasin kodus lühendamisega pihta. Aga mõtlesin, et kogu informatsiooni kätte saamiseks peavad uurijad edaspidi ikkagi kasutama vana varianti. Mul oli aega mõelda välja parem kaitsekõne sõnastus. Kaitsekõnes oleks võinud öelda, et kolm esimest peatükki annavad kronoloogilise ülevaate ja viimane peatükk valib näiteks ühe teema. Pidin järele küsima, kas siis, kui teine kaitsmine ebaõnnestub, tühistatakse ka esimese kaitsmise tulemus. Mulle hakkas tunduma kahtlane, miks Medijainen üldse uut kaitsmist soovitas. Võibolla oli talle jäänud valesti meelde, nagu oleks mul esimene kord ebaõnnestunud. Ta võis mind kellegi teisega segi ajada.

Kolmapäev, märts 11, 2009

Ameerika vannituba

Mind kutsuti Ameerika reisile. Oli valida lühemaajalise ja pikemaajalise reisi vahel. Valisin pikema, kuigi samas mõtlesin, et siis tunnen ma ennast kauem halvasti. Lennukisse minnes kartsin, et võibolla ei oska ma rihma ohutult kinnitada. Ameerikas kohtusime mehega, kes õppis magistrantuuris. Ta otsustas magistritöö lõpuni kirjutada alles selle peale, kui sai teada, et minu tööl oli sarnane teema. Enne seda oli ta valmis kirjutanud ainult esimese poole, mida ta oli küll 50 korda läbi kirjutanud. Järgmisel hommikul ei tahtnud mul uni kuidagi üle minna. Lamasin voodis, kui kõik teised olid juba üles tõusnud. Ameeriklased võisid mind niimoodi laisaks pidada, sest nad ei teadnud, kui suure unevajadusega inimene ma olen. Mul olid silmad rähma ja suu lima täis. Lõpuks võtsin riided ja läksin vannituppa. Panin ukse riivi, aga üks poiss pistis sõrmed ukseprao vahele ja tõmbas riivi lahti. Kõigepealt läksin sulgema kõrvalvannituppa viivat ust. Kõrvalvannitoas nägin mitut inimest, aga ei saanud aru, mis soost nad on. Kui näoga jälle oma vannitoa poole pöörasin, oli sisenenud üks naine oma lastega. Mõtlesin, et ma ei karda. Sain pesta vähemalt nägu. Oligi ette nähtud, et vannitoas viibiks korraga rohkem kui üks inimene, sest kraanikausse oli kaks. Aga mul ei läinud uni ikka veel üle. Mõtlesin, et lähen siiski magama tagasi, kuigi siis peavad ameeriklased mind laisaks. Ütlesin, et mul ei tulnud üldse meelde, et me peame aklimatiseeruma. Küsisin, kui palju eelmine päev meile reisi tõttu pikemaks läks. Vastati, et kümme tundi, aga meie jaoks on seda kolm tundi. Mõtlesin, et need, kes sõidavad Ameerikasse malevõistlustele, peavad olema kohal enne alguskuupäeva, et kellaaja muutusega kohaneda.

Mõtlesin kirjutada blogis, et Medijainen kritiseerib väljendit "vaikiva oleku ajastu", aga mina olen näinud ainult väljendeid "vaikiv olek" või "vaikiv ajastu". Seda väljendit, mida Medijainen kritiseerib, olen kohanud ainult tema enda kirjutistes. Medijainen nimetas tita kojutoomist vaikiva oleku ajastu tagasitulekuks. Minu arvates sõna "tagasitulek" ei olnud õige, sest mina nägin titat alles esimest korda.

Vesi

Eilses "Tartu Postimehes" kirjutati, et Piirissaare praamile otsustati panna nimeks "Koidula", sest meremeeste uskumuse kohaselt toob a-tähega lõppev nimi laevale õnne. Aga Peipsi on hoopis järv.

Teisipäev, märts 10, 2009

Raamatupoest vanasõnadeni

Käisin esimest korda pärast raamatu ilmumist raamatupoes. Oma uut raamatut ma müügilt ei leidnud. Ülikooli raamatupoes ei olnud seda ei ilukirjanduse juures ega ka mitte korrus kõrgemal ülejäänud sarja juures. Parajasti sulgemisel olevas Vallikraavi tänava poes ei näinud ma sarjagi, kuigi müüjalt ei küsinud. Selle poe nime tahtsin samuti siia kirja panna, aga ei ole õiges kirjapildis kindel ja otsingumootoriga leidsin liiga palju erinevaid variante. Selle poe uksel oli silt, et kõik raamatud on 40 protsenti alla hinnatud. Minu muud raamatud olid seal müügil. Uut raamatut saab otsingumootori andmetel osta Raamatukoist ja Apollost. Aga vast jõuab mujalegi. Raamatukokku ei ole veel jõudnud. Ühel päeval teatasin blogis, et elektrooniline variant on nüüd võrgus üleval, aga järgmisel päeval ta jälle kustus. Vähemalt olen ma saanud raamatut mõnele inimesele kinkida. Üks vend minu eelmist raamatut ei tahtnud, et teda raamatud ei huvita, aga uue võttis vastu ja lubas ka lugeda. Mõned inimesed lugesid juba käsikirja. Ja juba varianti, mille ma pärastpoole ümber töötasin. Nad soovitasid mul raamat välja anda, kui mina veel vastu vaidlesin. Väljaandmisele mõtlesin vist siiski juba kirjutama hakates. Praegu ma ühegi raamatu kirjutamisega ei tegele. Aga ühte teise autori oma koostan ja teen ettevalmistusi saatesõna kirjutamiseks. Raamatute saatesõnasid ei kirjuta ma nii laialivalguvas stiilis kui blogi mõttekäike. Listis kirjutati eile vastuseks minu kirjale mingitest inimestest, kelle iga väide olevat parimal juhul pealiskaudne lahmimine. Aga ma ei tea, kas see käis minu kohta, sest sama inimene kirjutas mitmete minu väidete kohta, et ta on nõus. Vanasõna ütleb, et nõusolekut tähendab vaikimine. Vanasõnad on inimeste välja mõeldud ja öeldakse, et eksimine on inimlik.

Vardad

Kaklesin ühe poisiga ja torkasin tal silmad peast. Ta lubas seda teha. Hakkasime koolimajast väljuma, mina kõndisin ees. Et sellest poisist lahti saada, viskasin vardad riidehoiu trepile, et ta neile järele läheks. Kooliõuel hakkasime mängima jalgpalli. Ilma silmadeta poiss oli üks paremaid mängijaid, sest tema teised meeleelundid asendasid silmi täielikult. Ta oskas ka ilma silmadeta lugeda. Esimene värav tuli meie võistkonna väravasse ja minu süü tõttu. Oli oodata, et vahe hakkab kiiresti kasvama. Järgmise värava lõin vastase väravasse väravavahi jalgade vahelt. Teise värava vastasele lõin samuti väravavahi jalgade vahelt ja kolmanda värava sinna lõi üks teine meie võistkonna liige, kuid jälle väravavahi jalgade vahelt. Need, kes olid väravates, läksid vahepeal ka vastaste väravate alla rünnakule.

Kui tita sai nädal vanaks, võtsin ta esimest korda sülle. Varem ma polnud julgenud võtta, et temaga midagi halba ei juhtuks. Meil oli majas kolm titat, neist kaks võõrad. Üks võõrastest titadest oli Kaubi. Hüüdsin teistele, et nad titadega ettevaatlikumad oleksid. Meie tita hakkas ootamatult rääkima. Ta ütles, et tal on üle saja krooni plussi ja üle kuuesaja krooni miinust. Titad viidi välja akna alla. Mina ja ema vaatasime neid suurest lahtisest aknast. Nii suure lahtise akna peal oli õudne olla.

Esmaspäev, märts 09, 2009

Sarvedega lehmad

Pidime rongiga koju sõitma. Raudteeks oli pikk ronimispuu, mida mööda tuli ronida pea alaspidi. Mul pidid ilmuma korraga luulekogu ja proosaraamat. Taheti, et ma valiks oma raamatutest ühe ennast iseloomustava lause. Valisin selleks kaks rida ühest luuletusest. Pidin oma uue raamatu kinkima ühele vanale mehele, kes oli varem mulle enda raamatu kinkinud. Aga kui saba jõudis sellesse kohta, kus see mees pidi olema, siis ei tundnud ma teda näo järgi ära, sest seal oli rohkem mehi. Jätsin raamatu üle andmata ja läksin edasi. Ema hakkas organiseerima, et raamat ikkagi mehele kätte jõuaks. Varsti kutsutigi valjuhääldajast, et kõik, kellel tseremoonial osalemine ebaõnnestus, läheksid laululava taha presidendi juurde. Ma ei läinud sinna, vaid läksin andsin sellele mehele raamatu kätte.

Ema rääkis, et osad inimesed tahavad kõigi vastu sõbralikud olla. Vastasin, et üks selline on Bristol. Ema küsis, milles see seisneb. Vastasin, et Bristol räägib kõigepealt mulle, mida Raun on valesti teinud, ja seejärel Raunale, mida mina olen valesti teinud. Läksin majja, kus pidi toimuma üritus, aga seda maja ma hästi ei tundnud.

Londonis elas üks õigeusu piiskop, keda ma tundsin. Helina oli ka Londonis. Ta saatis mulle sealt paberi, millele oli joonistanud ilusa roosa raami. Sellest järeldasin, et ta on piiskopiga juttu ajanud. See oli unenägu.

Sündis kaks lehma, kellel olid sarved peas. Nad vist tundsid seda, sest lõid sarved läbi ukse. Nende peremees oskas nendega ümber käia. Mina poleks osanud, nii et mulle oleks sellised lehmad ohtlikud olnud. Olin kodus ja ei näinud peaaegu midagi. Kui ma tegin sõrmed kitsaks piluks, siis nägin nende vahelt mõnda tähte seinal teravamalt. Aga see võis olla vana aja mälestus, mis unenägudes meelde tuleb. Mõtlesin, et kui ma suure osa ajast peaaegu midagi ei näe, siis võib mind vist pimedaks nimetada.

Pühapäev, märts 08, 2009

Ohvrite seeria

Ajalehes oli pealkiri "Maffia". Selle all teatati, et Sitsiilia maffia kuulutas Ameerikale sõja, sest tundis ennast ühest lausest solvatuna. Lubati tappa kõik Sitsiilias viibivad Ameerika sõdurid. Öeldi, et Itaalia on okupeeritud maa, kui seal on ameeriklaste sõjaväebaasid. Mina mõtlesin, et see, kuidas Ameerika püiab iga hinna eest välisriikides baase säilitada, sarnaneb sellele, kuidas Venemaa tahab iga hinna eest mõnikümmend tuhat ruutkilomeetrit maad juurde saada, kuigi endal on maad tohutult. Ei olnud oodata, et Ameerika sõjakuulutuse järel väed Itaaliast välja viib, pigem pidi ta neid sinna juurde viima, kui oleks leidnud vabatahtlikke. Suures toas tehti fotosid. Täiskasvanu seisis taga ja laps kaugel ees, aga fotole pidid nad jääma, nagu seisaks lähestikku. Laps pidi tükk maad eespool seisma selleks, et ta paistaks täiskasvanuga võrreldes lühemana. Minust taheti ka fotot teha. Selleks pidin minema trepikoja ukse ette. Aga sinna ma ei julgenud minna, sest kartsin, et trepikojas võib plahvatada itaallaste Ameerika vastane pomm. Esimene ameeriklane juba suri. Kõigepealt läks ta näost teist värvi, siis läks juba normaalset värvi tagasi, aga suri ikkagi. Tema naist ei olnud sel ajal kodus. Surm tuli hirmust ja teised ameeriklased hakkasid samal viisil järjest surema, ilma et kedagi oleks otseselt tapetud. Või kasutas maffia siiski mingit nähtamatut relva. Surmad sarnanesid vaaraode muumiate ohvrite omadega. Läksin ühte majja, kus mängiti bridži. Väljas olid mängijate nimekirjad. Ühel poolel oli üks mängija ja tal oli neli vastast, lisaks oli igal mängijal dubleerija. Mängijate hulgas oli ka kaks tuttavat ameerika maletajat. Mulle tundus, et nemad ei karda, et nad sureksid. Üks neist joonistas siiski mängu ajal paberile giljotiini ja näitas oma vennale. Teatati, et samal hetkel jäi üks ameerika laps auto alla. Mõtlesin, et vähemalt minule ei tohiks hirmutamine mõjuda.

Laupäev, märts 07, 2009

Mis on maailma ajalugu?

Akadeemias nr. 3 2009 arvustab Olavi Arens Edzard Schaperi romaani "Timukas", mis räägib 1905. aasta revolutsioonist Eestis ja Lätis. Arvustaja kirjutab:

"Võib ju öelda, et kõnealune revolutsioon on osa 20. sajandi maailmaajaloost. Revolutsiooni kaudu astusid eestlased ja lätlased maailma ajalukku." (Lk. 603.)

Kas maailma ajalugu ei koosnegi kõigist ajaloosündmustest? Võibolla on siin analoogia mõistega maailmakirjandus, mille all mõeldakse ainult kõige suuremat rahvusvahelist tähtsust omavaid teoseid. Siis koosneks maailma ajalugu tähtsatest sündmustest. Aga kas muistne vabadusvõitlus või Jüriöö ülestõus olid vähem tähtsad kui osalemine 1905. aasta revolutsioonis? Minu meelest võiks ajalooks pidada ka rahumeelseid sündmusi. Kas eestlased ei jätnud jälge maailma kultuuriajalukku näiteks "Kalevipoja" ilmumisega?

Lk. 610 on kirjas: "Eestlaste poliitiline ajalugu algab 1905. aasta revolutsiooniga."

Neid kahte tsitaati võrreldes tekib kahtlus, et maailma ajaloo all ongi mõeldud poliitilist ajalugu. Aga minu meelest olid juba nimetatud 13. ja 14. sajandi sündmused poliitilised. Võib väita, et neile järgnes vaikus. Aga enne aastat 1905 oli ärkamisaeg. Kuskilt mujalt olen lugenud, et Jakobsoni "Sakala" oli eestlaste esimene poliitiline ajaleht. Kuidas saab olla poliitiline ajaleht ilma poliitilise ajaloota?

Lk. 606 loeme: "Üldiselt mõjutas revolutsioon Baltimaade arengut vähem kui Venemaad, kus hakkas toimima vähemalt uuendatud poliitiline süsteem. Seda ei saa ütelda Baltikumi kohta."

Siin ma ei saa aru, kas Venemaa all on mõeldud venelaste asuala või keisririiki tervikuna. Igatahes puudutas oktoobrimanifest ja üleriigilise parlamendi loomine ka Baltimaid. Lehekülg varem mainib arvustaja ise, et tekkisid kohalikud legaalsed erakonnad. Lisaks võib mainida trükivabaduse suurenemist, kuigi mõned ajalehed pandi kinni.

Lk. 608: "See on muidugi ajalooline fakt, et nii Vene keisririik kui ka baltisaksa aadel kadusid poliitiliselt areenilt tosin aastat pärast 1905. aasta revolutsiooni. Kas ajaloo käik oleks võinud minna teistpidi, ilma Esimese maailmasõjata? Kuidas me ka sellele küsimusele vastaksime, igal juhul võime öelda, et 1905. aasta revolutsioon õõnestas toetust mõlemale, nii keisri isevalitsusele kui ka Baltimaade rüütelkondadele."

Minu meelest ei olnud rüütelkondadel kunagi eesti rahva toetust. Võib öelda, et neid toetasid kadakasakslased. Aga kas nad ei teinud seda rohkem isikliku heaolu nimel kui sügavamast ideoloogiast lähtudes? Kadakameelseid inimesi tunneme ka tänapäeval. Nende argumendid ümberrahvustumisel on, et välismaal on suurem palk ja vähem sademeid.

Kustutatud kirjad

Ma olin enamusest oma asjadest ilma jäänud. See ajas nutma. Ema ütles, et ma jäin asjadest ilma sellepärast, et meie kirjutuslaud jäi ühte majja võõrastele inimestele ette vedelema. Kirjutuslaual oli olnud sahtel minu asjadega. Algul arvasin, et olen jäänud ilma ka kapis olnud asjadest, aga siis leidsin need riiuli pealt, kuigi sahtli asju ei leidnud. Panin asjad riiulilt kappi tagasi. Kõik ei olnud seal siiski minu asjad, vaid oli ka Tõnu omasid. Minu asjade hulgas oli mitmeid ajalooraamatuid. Oli ka vanu õpikuid ja töövihikuid, kuhu ei olnudki sisse kirjutatud. Need olid minu kätte jäänud vist sellepärast, et neid oli juba nii palju aastaid järjest kooliraamatukogust välja laenutatud, et läksid mahakandmisele. Laenutatud oli ka töövihikuid. Ühte viienda klassi töövihikusse oli kirjutatud, et laenutasin selle aastal 1984. Selle põhjal oletasin hetkeks, et see on hoopis Pille töövihik, sest mina läksin 1984 alles esimesse klassi. Aga siis tuli mõte, et oma andmeid kirja pannes arvutasin arvu 1984 põhjal, mis aasta on laenutamise ajal, ja panin kogemata kirja arvutuse tulemuse asemel lähtearvu.

Kõik minu kirjad olid gmaili postkastist korraga ära kustutatud. Küsisin teenusepakkujatelt, miks nad seda tegid. Nad vastasid inglise keeles, et ma kirjutan liiga palju, minu kirjade maht läheb juba sama suureks nagu Senecal, Tammsaarel või Vildel, aga on vaja jälgida ka kvaliteeti, minu ingliskeelsetes kirjades oli väga palju keelevigu. Küsisin, kas eestikeelsetes kirjades ka. Vastati, et eestikeelsetes nii palju vigu ei olnud, aga see ei loe. Rääkisin sellest tänaval kõndides Pillele. Küsisin, miks mina ei või olla parem kui Tammsaare ja Vilde. Kartsin, et järgmiseks kustutatakse ära blogi. Võibolla olin siiski vajutanud kogemata ise nuppu "kustuta kõik kirjad". Õnneks olin ma Helina saadetud elektroonilisi kirju nii palju kordi lugeda jõudnud, et need olid mul pähe kulunud. Otsustasin, et edaspidi kirjutan igale elektroonilisele kirjale kõigepealt pabermustandi. Teenusepakkujad lubavad piiramatut postkastiruumi, aga võibolla nad kustutasid kirjad ikkagi sellepärast, et neil tegelikult seda piiramatut ruumi ei ole. Listidesse saadetud kirjad olid listide arhiivides alles. Mõtlesin kopeerida kogu listi arhiivi ühte uude kirja ja saata see uuesti listi.

Reede, märts 06, 2009

Kirjanike kombinatsioonid

Sõja ajal oleks olnud tähtis saada enda kätte Toomemägi. Lootsin siiski, et sõda ei tule. Aga kui oleks tulnud, oleks olnud eriti tähtis hõivata üks Toomemäe küngas. Sellele oli jäänud üks vanaaegne suurtükk. Millegipärast ei olnud see sellises asendis, et suurtüki kasutaja oleks saanud ise varjuda künka taha, vaid oli pandud laskumise peale. Läksin koju. Minu ees sisenes trepikotta naaber mitme koeraga. Tuli välja, et tema oma oli vaid üks koertest. Võõrad koerad pidin mina trepikojast välja laskma. Läksin nendega ukse juurde, kuigi esimesel hetkel oleks tahtnud neist eemale hoida.

Olin kopeerinud oma kodulehekülje avalehe ülaossa Kirjanike Kodu võrgulehe elemente. Seal olid nimekirjad, milline kirjanik on Kultuurkapitalilt kui palju raha saanud ja kui palju on saanud millised kahe kirjaniku kombinatsioonid. Istusin söögilauas. Mulle pakuti mingeid marju. Siiri ütles, et need on pohlad-pihlad. Siiri oli väga vähe koolis käinud, aga tal olid suured teadmised. Ta teadis keeruliste võõrsõnade tähendusi ja kõiki kassitoitude nimesid. Paide vanaema oli eluajal moosi keetnud alati ise, aga pärast vanaema surma oli Siiri keetma hakanud.

Loogi mälestusturniir

Täna mälestati Albert Loogi, kes elas väga vanaks - 10. maist 1907 kuni 20. veebruarini 2009. Kunagi oli ta võitnud simultaanil pealtvaatajate abiga ühte suurmeistrit, aga pole kindel, millist. Vanas eas pidi ta vastu võtma palju kaotusi, aga seda sagedamini meenutatakse, et ühes partiis õnnestus tal A. Marksoole karjapoiss panna. Täna meenutati, et Loogi lemmikavangud olid 1. f3 2. Kf2, mida nimetatakse elevandi avanguks, ja mustadega 1. e4 f5. Mina olen temaga mänginud ühe pika partii 14. veebruaril 1992 Tartu maleklubi esivõistluste ehk Tartu meistrivõistluste valikturniiri seitsmendas ja viimases voorus, mille ma võitsin, saades tänu sellele 3 punkti täis. Mina käisin tol ajal teist aastat trennis, Loog oli juba vana. Samal päeval mängisime mõned välkpartiid, mille tulemust ma täpselt ei mäleta. Hiljem kohtusime veel korra AVRO kiirturniiril, kus algul võitsin hulga materjali, aga lõpuks sain kahekäigulise mati. Võimalik, et on olnud veel mõni partii, mille olen unustanud. Paneks üles mõne Loogi võidupartii, aga nende tekste mul ei ole, seetõttu toon tema mängustiili jäädvustamiseks ära hoopis selle pika partii, mille võitsin mina ja kus mul olid mustad:

1. d4 d5 2. Of4 Rf6 3. c3 Of5 4. Rf3 e6 5. Re5 Od6 6. e3 Rfd7 7. g4 Oe5 8. de Og6 9. h4 Rc6 10. Ob5 h5 11. Oc6 bc 12. g5 Rc5 13. f3 Rd3 14. Kf1 Rb2 15. Ld4 Rc4 16. Kg2 Lb8 17. Rd2 Lb2 18. e4 Rd2 19. Ld2 Ld2 20. Od2 de 21. f4 e3 22. Oe3 Oe4 23. Kg3 Oh1 24. Vh1 Ke7 25. Oc5 Kd7 26. Vd1 Kc8 27. Kf3 Vd8 28. Vd8 Kd8 29. Of8 g6 30. Ke4 Vb8 31. Og7 Ke8 32. Of6 Vb2 33. a4 Va2 34. Kd4 Va4 35. Kc5 Va6 36. c4 Vb6 37. f5 a5 38. Kd4 a4 39. c5 Vb5 40. Kc4 a3 41. Og7 a2 42. fe fe 43. Of6 a1L 44. alistus. Valge oli mõelnud 1 tund ja 6 minutit, must 42 minutit.

Tänasel turniiril oli 24 osavõtjat, kellest üks neljanda vooru järel katkestas. Voore oli seitse ja mõtlemisaeg 15 minutit. Esikohta jagasid Abram ja Raidväli, kolmas oli Tiit. Mina kogusin 3,5 punkti. Esimeses voorus võitsin Kääpi, teises viigistasin Marksooga, kolmandas Volpertiga, neljandas kaotasin Raidväljale, viiendas võitsin Partsi, kuuendas kaotasin Tiidule, seitsmendas viigistasin Tättega. Toon ära partii Runnel-Tätte, mille käikude järjekord oli arvatavasti küll veidi teistsugune:

1. e4 b6 2. d4 Ob7 3. Rc3 e6 4. Od3 c5 5. Oe3 Rc6 6. dc Oc5 7. Oc5 bc 8. Rf3 Rb4 9. a3 Rd3 10. cd Re7 11. 0-0 0-0 12. Ve1 Rg6 13. Vc1 Vc8 14. Ve2 f5 15. Vec2 d6 16. Rb5 Lb6 17. Rc3 h6 18. Rd2 f4 19. Lg4 Re5 20. Le6+ Kh8 21. Rc4 Rc4 22. Lc4 Oa6 23. Rd5 Oc4 24. Rb6 Od3 25. Vd2 ab 26. Vd3 Vf6 27. Vcd1 Vc6 28. f3 Kg8 29. Vd5 Kf7 30. e5 de 31. Ve5 g5 32. Vd7+ Kg6 33. Vee7 Vcd6 34. Vg7+ Kf6 35. g4+ fg 36. hg Vd7 37. Vd7 Ke5 38. Kf2 Vd6 39. Ve7+ Kd4 40. Ke2 Kc4 41. Ve4+ Kb3 42. Ve3+ Kb2 43. f4 c4 44. f5 c3 45. Ve6 Vd2+ (Õige c2.) 46. Ke1 b5 47. Vb6 Ka3 48. Vb5 Vd7 49. f6 Vf7 50. Vb6 h5 51. Kd1 h4 52. gh gh 53. Kc2 Vc7 54. Vb3+ Ka4 55. Vc3 Vf7 56. Vf3 h3 57. Kd3 h2 58. Vf1 h1L 59. Vh1 Vf6 60. Vh4+ viik.

Neljapäev, märts 05, 2009

Kümme rida

Istusin õpperuumi tagumises pingis ja lugesin ajalehte. Minu ette istus Krister. Hakkasin koos Kristeri ja Erikuga koolist koju minema. Varasematel kordadel, kui olin näinud Krsiterit kooliõuel ilma Erikuta, olin tast lihtsalt mööda kõndinud. Ma ei läinud kunagi kellegagi koos, kui Erikut hulgas ei olnud. Tahtsin midagi öelda, aga Krister läks eest ära. Tema kinnipidamiseks haarasin tal ujumispükstest. Et see oli sündsusetu, lasin siiski kohe lahti ja haarasin hoopis käest.

Vaatasime televiisorist spordivõistlust. Mina vaatasin laua all. Üks staadionil kõndiv naine pahandas, et miks kõik rindu vaatavad. Vastasin, et pangu ta siis korralikult riidesse. Tema rindu oli hammustatud nagu sepikut.

Kirjutasin uurimistöid. Kirjutasin Pille toa arvutiga, sest suure toa omaga oleksin ma pidanud ema kojutulekul töö pooleli jätma. Uurimistööle pidi kirjutama 10-realise sissejuhatuse. Mõtlesin, et ma nii pikka ei oska. Aga siis lugesin kokku, et ridu on juba rohkem kui 10.

Eesti ajakirjanik läks Putinit intervjueerima. Putin istus koos paljude kaaslastega presiidiumis, ajakirjanik saalis. Alustuseks tõusis presiidiumis püsti väike poiss, kes laulis laulu, et Putin tunneb ennast eriti hästi just rasketes olukordades. Raske olukord pidi olema see intervjuu. Tegelikult oli ajakirjanik seal ainuke eestlane. Aga ta haaras püstoli ja tulistas Putinit. Püstol oli plastmassist, seetõttu ei olnud seda läbiotsimisel avastatud. Ütlesin, et raamatus "Hiina Esimene Keiser" on juttu mürgist, mis tapab juba nahale määrimisel, ilma et kriimustusi peaks olema. Seega on selline mürk olemas.

Kolmapäev, märts 04, 2009

Liiga kerge

Käisin algkoolis ja oli matemaatika tund. Õpetaja õpetas meid tahvlil. Kõik, mis ta sinna kirjutas, oli väga kergesti arusaadav. Lõpuks ütles õpetaja, et niimoodi on meil järgmistes klassides järgmise õpetajaga liiga kerge. Seetõttu kirjutas ta nüüd ka ühe keerulisema asja. Mina mõtlesin, et algul võib kerge olla, aga hiljem läheb õpitu meelest. Täna oli reede. Esmaspäevaks käskis õpetaja läbi lugeda kaks raamatut. Mina ütlesin, et kaks raamatut korraga on liiga palju. Õpetaja vastas, et ei ole palju. Mõtlesin, kas minna kohe pärast tunni lõppu neid raamatuid raamatukogust laenama või otsida enne kodust. Kui ma raamatukokku kohe ei lähe, on hiljem seal juba kõik eksemplarid otsas. Eelmine kord koolis käies olin kohustuslikud raamatud läbi lugemata jätnud, kui neid kodus ei olnud, aga nüüd tahtsin kõik läbi lugeda, mis oleks võtnud küll väga palju aega.

Stalini naine tahtis koos Staliniga autoga sõitma minna. Stalini naine oli minu ema. Mina arvasin, et Stalin on ohtlik. Mulle öeldi, et naistesse suhtub Stalin hästi. Vaidlesin vastu, et ta on lasknud küüditada ka naisi.

Isa soovitas mul kirjutada ajalehele artikkel, et üks kirjanik tuli emaga juttu ajama, mina kuulsin juttu pealt, meie kirjastus andis välja selle kirjaniku raamatu, ja on vaja, et inimesed seda raamatut ostaksid. Ma ei saanud aru, miks isa seda artiklit ise kirjutada ei või, kui ta on selle juba välja mõelnud. Teiste väljamõeldud asju oma nime all kirjutada ma ei soovinud. Meile tulid külalised, sealhulgas väikseid lapsi. Mina läksin välja kõndima. Kui läksin Anne tänaval üle tee, lükkas üks naine mind kõrvale, et ma ei tohi tema haige lapsega kokku põrgata. Ütlesin, et tegelikult ma magan, seetõttu ma ei näe, kas keegi päriselt vastu tuleb, nii et võin tõesti kellegagi kokku põrgata.

Linnad peavad säilima

Eilsetest lehtedest võis lugeda uuest haldusreformi kavast, mille järgi jääks Eestisse ainult viis linna ja mitte ühtegi valda. See nõuaks põhiseaduse muutmist, sest praegu on põhiseaduses kirjas:

"§ 155. Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.

Muid kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seaduses sätestatud alustel ja korras."

Võimalik, et on otstarbekas anda suurem otsustamisõigus maakondadele. Aga ma arvan, et koha peal peab ka mingi võimuorgan säilima, sest maakonnakeskuses ei tea keegi täpselt, mis teises maakonna otsas toimub. Ja päris kindlasti olen ma linna nimetuse äravõtmise vastu. Kui asula oli juba keskajal linn, kuulus Hansa Liitu, kuidas saab siis öelda, et ta nüüd enam linn ei ole, kui tema rahvaarv on sajanditega kasvanud, mitte kahanenud? Kas see pole mitte linnaelanike solvamine? Austame traditsioone.

Reformi propageerivas artiklis "Postimehes" oli öeldud, et Eesti rahvaarv on võrdne normaalse suurlinna ühe linnaosa omaga. Ma kahtlen, kas on õige inimene Eesti saatust otsustama see, kes peab välismaa suurlinna normaalsemaks asulaks kui Eesti küla. Ja kui välismaal ringi vaadata, siis näeb, et välisriigid ei koosne ka ainult suurlinnadest, muidu oleksid linnad nälja käes.

Teisipäev, märts 03, 2009

Mida arvata Vabadussõjast?

"Ajaloolise Ajakirja" eelmise aasta kolmandas numbris kirjutab Karsten Brüggemann:

"mõelgem hetkeks siiski kontrafaktuaalselt: mis oleks saanud Baltimaade iseseisvusest, kui 1920. aastal poleks aset leidnud "ime Visla ääres". Enamlaste võit Poolas oleks võinud suuresti mõjutada Balti riikide ja isegi Soome saatust. Ma tahan sellega öelda, et Balti riikide iseseisvumised ei olnud kindlasti regionaalsed sündmused, vaid tõesti Euroopa mastaabis protsess, nagu mõistis juba Laaman." (Lk. 180.)

Ehk võib öelda ka vastupidi, et ilma Eesti panuseta ei oleks Poolal nii kergelt läinud? Mitte kõik ei vaadanud Eesti sõjast väljumisele hea pilguga, mis tähendab, et Eesti sõjaväe jõudu hinnati.

"Diskussioon sõja pärandi üle iseseisvale vabariigile võiks osutuda eriti tähtsaks ajal, mil Eesti valitsus ehitab riigi keskväljakule Vabaduse Risti, mis viitab selle konkreetse sõja militaarsele autasule. Tõsi, mitte keegi ei saa keelata Eesti ühiskonnale õigust püstitada monumente, mis sümboliseerivad positiivset minevikupilti, või rajada mälestusmärke neile, kes on maale midagi head teinud. Ent selle konkreetse sümboli probleemiks on, et me ei saa mõelda sõjakangelaslikkusest, ilma et me identifitseeriks oma vaenlasi ja legitimeeriks vägivalda. Ja ma ei arva, et see on asi, mida Eesti kõige enam vajaks." (Lk. 181.)

Sõjad on vastikud. Aga Vabadussõda oli eeskätt kaitsesõda. Kuidas oleks saanud iseseisvust kaitsta ilma sõjalist jõudu appi võtmata?

"Ehkki Elmo Nüganeni mõne aasta taguse filmi "Nimed marmortahvlil" treileris kasutatud pateetiline loosung "vabadusel on oma hind" on kahtlemata kooskõlas 20. sajandi jooksul domineerinud maailmavaatega, näib isamaa nimel elu ohverdamise eetos olevat vastuolus tuleviku rahvusüleste väljakutsetega, mis kindlasti vajaksid ühendavamat sümboolikat." (Lk. 182.)

Kas tulevikus võib elu ohverdada ainult Euroopa Liidu eest?

Õpilaste tasemed

Üks poiss ütles, et ta oli viibinud ühe mehe ja ühe naisega samas kohas ja need olid rääkinud valju häälega jõledusi. Vastasin, et see tuli sellest, et nad olid purjus, purjus peaga räägitakse. Poiss tsiteeris, mida ta oli kuulnud.

Serbias tulid üksteise järel võimule erinevad verevalajad. Kõigepealt olid seal olnud võimul natsionalistid, siis kommunistid, nüüd relvastatud rahvarinne. Lääneriigid olid püüdnud verevalamisele lõppu teha, aga see oleks olnud demokraatiale vahelesegamine, kui kogu rahvas oli selline. Verevalajatel oli kogu aeg Venemaa toetus.

Nägin tänaval tuttavat vanameest. Tal oli käeotsas midagi, mis oli üheaegselt koer ja jalgratas. Klaus näitas oma kooli pabereid. Seal oli test, millega määrati õpilaste taset. Tasemeid olid neli. Kõige madalam oli ajakirjanik, järgnesid igapäevane kirjutaja, professionaal ja veel üks. Klaus tahtis, et ma seda testi teeksin. Mul olid olnud keskmised hinded, nii et oli oodata, et saan teise või kolmanda taseme. Saingi teise ehk igapäevase kirjutaja. Kommenteerisin, et ma kirjutan tõesti iga päev. Paberil oli öeldud, et igapäevast kirjutamist oodatakse antifašistidelt. Selle kohta ütlesin, et muidugi, kui antifašismi tänapäevaga seostada, siis tuleb poliitilise olukorraga kursis olla. Klaus ise sai kõige kõrgema taseme. See oli arusaadav, sest erinevalt minust oli ta selle kooli õpilane.

Sain tagasi suure inglise keele kontrolltöö, mida oli hinnanud õpetaja Link. Palju kohti oli punasega parandatud. Ühes kohas olin kirjutanud vastuseks väljendi, mida õpetaja Kalme oli ükskord minu kohta kasutanud, aga see ei olnud päris täpne vastus ja selle eest olin saanud ühe punkti, mis ei olnud maksimaalne punktide arv. Üks küsimus oli olnud 19. sajandi tegelaste kohta. Vastuseks olin kirjutanud, et õpetaja saadaks mulle e-maili ja täpsustaks, milliseid tegelasi ta kuulda tahab. Aga juba enne e-maili saatmist olin pika rea tegelasi välja pakkunud. Töö eest olin saanud kaks hinnet - kahe ja viie. Kahe keele eest ja viie ajaloo tundmise eest. Kõndisin riietusruumi kotiga, kus olid riided ja käsikiri. Kirjutasime Ustavi ja teiste meestega ühist romaani. Tegin käsikirja veel mõned täiendused. Siis ütlesin, et läksin kogemata mineviku peale üle, varem oli kõik olevikus. Ustav vastas, et tema kirjutas küll minevikus. Kontrollisin ja see oligi nii. Ütlesin, et "Kevades" esinevad ka minevik ja olevik segamini. Panin sokid jalga. Seekord olid nad kotis väga poriseks saanud.

Esmaspäev, märts 02, 2009

Nuppude puurimine

Tund toimus kooli teise korruse koridoris. Vaatasin selja taha, kus istus Lauri N. Ta oli joonistanud noolega läbi lastud südameid. See tundus mulle vastik. Eriti ei meeldinud mulle, et alaealised selliseid asju joonistasid. Ma olin nooremana ise ka joonistanud, aga siis ma veel ei teadnud, mida see märk tähendab. Mul oli praegu ka endal laual sellesarnane joonistus. Aga kui minu pinginaaber Lauri K. küsis, mida on pildil kujutatud, seletasin ära, et tegemist on ühe sõjamasinaga. Tund oli inglise keel. Õpikust pidid lauseid lugema minu selja taga istuvad Merko ja Andres. Neil tundus vahepeal järg käest minevat, sest nad tegid pikki pause. Nad vist enne lause ettelugemist lugesid selle mõttes läbi, et valju häälega vähem vigu teha. Mul oli endal õpik hoopis valelt leheküljelt lahti. Otsisin üles õige lehekülje, et olla valmis, kui mind küsitakse. Varsti küsitigi. Mul oli endal ka lause kokkulugemisega raskusi.

Mulle öeldi edasi, et laulmisõpetaja oli määranud kindlaks, et minu IQ on 25. Ütlesin, et sellega, kes nii arvab, ma üldse rääkima ei lähe. Kui olin IQ testi teinud, olin saanud tulemuseks 140. Laulmisõpetaja võis vaadata selle põhjal, et ma ei oska laulda. Nootidest arusaamise järgi ta ei saanud vaadata, sest noodiõpetuse eest olin saanud viisi. Kirjandusõpetaja dikteeris tunnis definitsiooni, et armastus on endale kannatuste valmistamine õnne teise ja kolmanda astme nimel. Sellist nõmedust ma ei hakanud vihikusse kirjutama. Aga kuna definitsiooni tundmist võis koolis veel vaja minna, püüdsin seda meelde jätta, lugedes õpikust sama lauset üle ühe korra.

Saksamaa juhtkond oli ehitanud endale tuumavarjendi. Varjendi nimi oli hästi tuntud. Mängisin malevõistlusel. Selleks, et oleks näha, milliste nuppudega on juba käidud, tuli vastavate nuppude sisse auk puurida. Aga see ei olnud hea, sest puurimise käigus kulus rohkem aega kui vastasel ja samu nuppe ei saanud enam järgmises partiis kasutada. Minu vastu istus üks tüdruk, kes kirjutas käike üles selliste värvidega, mis malelauale loetavat jälge ei jätnud. Ühelt poolt ei saanud kohtunik niimoodi tema protokolli kontrollida, teiselt poolt ta siiski formaalselt täitis käikude üleskirjutamise kohustust. Kui kohad vahetasime, siis vaatasin, et see, mis ta oli kirjutanud, oli siiski loetav. Kõigepealt oli ta soovinud mulle head uut 2010. aastat, kuigi praegu oli alles november. Siis oli ta soovinud mulle igapäevaseid kallistusi, kuigi tegelikult ei olnud ta mind kunagi kallistanud. Lõpuks oli ta nimetanud mind laste isaks, kuigi päriselt ei olnud ma ühegi lapse isa.

Pühapäev, märts 01, 2009

Taastamine

Blogi uus kujundus tundus liiga närviline. Eile sai see venna abiga uuesti endisele sarnasemaks muudetud. Nüüd on kõrvaldatud pealkirjade kõrvalt kolm liiga kirjut täppi ja kaotatud kuupäevade sõrendus, õigemini seda vähendatud. Lisaks on taastatud kõigi arvudega ühilduv sõna "vastukaja" ja lause profiili kohta asendatud sõnaga "Kontaktandmed". Seda olin kunagi oma kätega muutnud, aga kuna muutmisviisi hästi ei mäletanud, kasutasin nüüd programmeerijast venna abi. Tema omakorda poleks sellega samuti nii kiiresti hakkama saanud, kui ma poleks oma varasemaid kogemusi meelde tuletanud. Vahel läheb mõtlemine mitmekesi paremini.

Mind oli kõrvaldatud

Tulviste elas Anne tänaval meie vana korteri lähedal. Kõndisime tema trepikoja ukseni. Tulviste ja üks poiss läksid uksest sisse, mina võtsin sel ajal kingi jalast ja mind sisse ei kutsutud. Istusin seljaga vastu ust. Keegi väljuda tahtja võis mind uksega selga tõugata.

Olin mänginud poistega mängu müntide peale ja nad tahtsid seda uuesti mängima hakata. Olin lahke inimene ja loovutasin mängu käigus kõik oma 10 krooni.

Helina oli lisanud oma blogile viiteid muudele blogidele. Nende hulgas ei olnud enam viidet minu blogile ega nendele, millele ta viitas enne minule viitamist. Ta kirjutas mulle, et viidatud on tema uued sõbrad ja et ta muutus neile kohe nähtavaks. Sellest järeldasin, et ta on nendega kokku saanud. Mina ei olnud Helinaga kunagi kokku saanud. Üks viide oli Oudekki ema blogile. Selle aadressis oli kaldkriipsu taha kirjutatud "imelood". Varem oli imelugude blogi olnud Helina enda oma. Nüüd tekkis mul kahtlus, et kõik Helina nime all tulnud kirjad on tegelikult Oudekki ema kirjutatud. Seisin Toomemäe serval. Mööda kõndis kaks naist ja mul läks käsi kogemata vastu ühe naise taskut. Nad võisid arvata, et ma olen taskuvaras. Mõtlesin järele, mida ma üldse tahan, et naised mulle teeksid. Jõudsin järeldusele, et ma ei oota üheltki naiselt peaaegu midagi, väljaarvatud seda, et nad minu kõrval istuksid.

Sõitsime autoga metsavahelisel teel. Läksin korraks autost välja ja seejärel autosse tagasi. Seni olin mina istunud ühe tagumise akna all ja Krister teise. Nüüd soovitas ta, et ma istuks tagumise rea keskele. Mina vaidlesin vastu, et paneme sinna parem kotid. Ilmselt tahtis Krister minu kohavahetust sellepärast, et minu istumise alla olid pandud kotid. Krister tahtis mulle südamemassaaži teha. Ta lubas, et ta ära ei tapa.

Mind oli blogilistist kõrvaldatud. Mõtlesin kirjutada sissekande pealkirjaga "Blogilistist kõrvaldati selle looja!" Mõtlesin teha uue blogilisti, kus oleksid kõik blogid peale kõrvaldaja oma.