Jupiterile kukkumine

Ema sai kirjandusauhinna ja käis seda vastu võtmas. Ma ei olnud rahul, et auhinda mulle ei antud. Mina olin jäänud teiseks. Ütlesin, et ema ei saanud kõrgemat kohta mitte sellepärast, et tema raamat oleks parem, vaid sellepärast, kes kirjutas. Ema vaidles vastu, et tema raamat on parem, sest tema kirjutas ajaloost. Tegelikult oli minu raamat ka ajaloost. Ja minu meelest kirjutas ema minu raamatu eeskujul. Teatati, et tehiskaaslane, mis edastab minu teost, kukub varsti Jupiterile. Öeldi, et see suur õnnetus ei ole, muudab ainult natuke Jupiteri inertsi. Mult küsiti telefoniintervjuus, kuidas ma tehiskaaslase Jupiterile kukkumisse suhtun. Vastasin, et sõltub sellest, kas teose edastamine jätkub või tuleb sellele lõpp. Minu vend rääkis välismaa poisiga. Ütlesin vennale, et ta ei räägiks sellise lolliga. Aga kuna välismaalane võis eesti keelest aru saada, lisasin juurde, et võibolla ta nii loll ei olegi. Välismaalane oskas kasutada palju eestikeelseid roppe sõnu, sealhulgas mulle tundmatuid. Seetõttu ütlesin, et ta oskab eesti keelt minust paremini. Pidime hakkama bussi peale minema ja tegime ettevalmistusi. Koolis oli probleeme sellega, et soditi laudu. Ütlesin, et esimese klassi õpilased laudu ei sodi. Teadsin seda oma mälestuste põhjal. Algas matemaatika tund. Õpetaja pahandas, et meil on kodutöö tegemata. Ta ütles, et nüüd, kus tundide arvu on vähendatud, ei saa kodutöö tegemata jätmist lubada.

Kõndisin Kaunase puiesteele. Mõtlesin, et kui ma ei oleks sealt ära kolinud, poleks ma viimastesse klassidesse jõudes ikkagi enam naabreid tundnud. Koolist koju tulles oleksin kõndinud mööda naabrite majast, aga poleks seal ühtegi inimest tundnud. Uues korteris läks umbes sama moodi. Meie endise hoovi juures mängisid lapsed palli. Pall lendas minu suunas. Tahtsin seda lastele tagasi lüia, aga see ei õnnetsunud. Pall veeres auto alla ja kukkus seal kaaneta kanalisatsiooni kaevu. Kõik tardusid hetkeks paigale. Filmides pannakse sellistesse kohtadesse muusikasignaal, et vaatajatel tekiks hormoonid, mis kutsuvad esile emotsioone. Tõusin hommikul üles ja pidin minema kirjanduse majja. Läksin taksoga. Mõtlesin, et eelmine nädal ma juba sõitsin taksoga, sest siis oli vaja, aga täna ei ole vaja, nii et oleks võinud minna jala. Atlantise peatuse juures mõtlesin paluda juhil mind varem välja lasta, et viimane ots jala minna. Ma polnud vist taksojuhile öelnudki, kuhu ma sõita tahan, aga ta teadis seda ise. Jäin taksos magama.