Kümme rida

Istusin õpperuumi tagumises pingis ja lugesin ajalehte. Minu ette istus Krister. Hakkasin koos Kristeri ja Erikuga koolist koju minema. Varasematel kordadel, kui olin näinud Krsiterit kooliõuel ilma Erikuta, olin tast lihtsalt mööda kõndinud. Ma ei läinud kunagi kellegagi koos, kui Erikut hulgas ei olnud. Tahtsin midagi öelda, aga Krister läks eest ära. Tema kinnipidamiseks haarasin tal ujumispükstest. Et see oli sündsusetu, lasin siiski kohe lahti ja haarasin hoopis käest.

Vaatasime televiisorist spordivõistlust. Mina vaatasin laua all. Üks staadionil kõndiv naine pahandas, et miks kõik rindu vaatavad. Vastasin, et pangu ta siis korralikult riidesse. Tema rindu oli hammustatud nagu sepikut.

Kirjutasin uurimistöid. Kirjutasin Pille toa arvutiga, sest suure toa omaga oleksin ma pidanud ema kojutulekul töö pooleli jätma. Uurimistööle pidi kirjutama 10-realise sissejuhatuse. Mõtlesin, et ma nii pikka ei oska. Aga siis lugesin kokku, et ridu on juba rohkem kui 10.

Eesti ajakirjanik läks Putinit intervjueerima. Putin istus koos paljude kaaslastega presiidiumis, ajakirjanik saalis. Alustuseks tõusis presiidiumis püsti väike poiss, kes laulis laulu, et Putin tunneb ennast eriti hästi just rasketes olukordades. Raske olukord pidi olema see intervjuu. Tegelikult oli ajakirjanik seal ainuke eestlane. Aga ta haaras püstoli ja tulistas Putinit. Püstol oli plastmassist, seetõttu ei olnud seda läbiotsimisel avastatud. Ütlesin, et raamatus "Hiina Esimene Keiser" on juttu mürgist, mis tapab juba nahale määrimisel, ilma et kriimustusi peaks olema. Seega on selline mürk olemas.