Mida arvata Vabadussõjast?

"Ajaloolise Ajakirja" eelmise aasta kolmandas numbris kirjutab Karsten Brüggemann:

"mõelgem hetkeks siiski kontrafaktuaalselt: mis oleks saanud Baltimaade iseseisvusest, kui 1920. aastal poleks aset leidnud "ime Visla ääres". Enamlaste võit Poolas oleks võinud suuresti mõjutada Balti riikide ja isegi Soome saatust. Ma tahan sellega öelda, et Balti riikide iseseisvumised ei olnud kindlasti regionaalsed sündmused, vaid tõesti Euroopa mastaabis protsess, nagu mõistis juba Laaman." (Lk. 180.)

Ehk võib öelda ka vastupidi, et ilma Eesti panuseta ei oleks Poolal nii kergelt läinud? Mitte kõik ei vaadanud Eesti sõjast väljumisele hea pilguga, mis tähendab, et Eesti sõjaväe jõudu hinnati.

"Diskussioon sõja pärandi üle iseseisvale vabariigile võiks osutuda eriti tähtsaks ajal, mil Eesti valitsus ehitab riigi keskväljakule Vabaduse Risti, mis viitab selle konkreetse sõja militaarsele autasule. Tõsi, mitte keegi ei saa keelata Eesti ühiskonnale õigust püstitada monumente, mis sümboliseerivad positiivset minevikupilti, või rajada mälestusmärke neile, kes on maale midagi head teinud. Ent selle konkreetse sümboli probleemiks on, et me ei saa mõelda sõjakangelaslikkusest, ilma et me identifitseeriks oma vaenlasi ja legitimeeriks vägivalda. Ja ma ei arva, et see on asi, mida Eesti kõige enam vajaks." (Lk. 181.)

Sõjad on vastikud. Aga Vabadussõda oli eeskätt kaitsesõda. Kuidas oleks saanud iseseisvust kaitsta ilma sõjalist jõudu appi võtmata?

"Ehkki Elmo Nüganeni mõne aasta taguse filmi "Nimed marmortahvlil" treileris kasutatud pateetiline loosung "vabadusel on oma hind" on kahtlemata kooskõlas 20. sajandi jooksul domineerinud maailmavaatega, näib isamaa nimel elu ohverdamise eetos olevat vastuolus tuleviku rahvusüleste väljakutsetega, mis kindlasti vajaksid ühendavamat sümboolikat." (Lk. 182.)

Kas tulevikus võib elu ohverdada ainult Euroopa Liidu eest?