Õpilaste tasemed

Üks poiss ütles, et ta oli viibinud ühe mehe ja ühe naisega samas kohas ja need olid rääkinud valju häälega jõledusi. Vastasin, et see tuli sellest, et nad olid purjus, purjus peaga räägitakse. Poiss tsiteeris, mida ta oli kuulnud.

Serbias tulid üksteise järel võimule erinevad verevalajad. Kõigepealt olid seal olnud võimul natsionalistid, siis kommunistid, nüüd relvastatud rahvarinne. Lääneriigid olid püüdnud verevalamisele lõppu teha, aga see oleks olnud demokraatiale vahelesegamine, kui kogu rahvas oli selline. Verevalajatel oli kogu aeg Venemaa toetus.

Nägin tänaval tuttavat vanameest. Tal oli käeotsas midagi, mis oli üheaegselt koer ja jalgratas. Klaus näitas oma kooli pabereid. Seal oli test, millega määrati õpilaste taset. Tasemeid olid neli. Kõige madalam oli ajakirjanik, järgnesid igapäevane kirjutaja, professionaal ja veel üks. Klaus tahtis, et ma seda testi teeksin. Mul olid olnud keskmised hinded, nii et oli oodata, et saan teise või kolmanda taseme. Saingi teise ehk igapäevase kirjutaja. Kommenteerisin, et ma kirjutan tõesti iga päev. Paberil oli öeldud, et igapäevast kirjutamist oodatakse antifašistidelt. Selle kohta ütlesin, et muidugi, kui antifašismi tänapäevaga seostada, siis tuleb poliitilise olukorraga kursis olla. Klaus ise sai kõige kõrgema taseme. See oli arusaadav, sest erinevalt minust oli ta selle kooli õpilane.

Sain tagasi suure inglise keele kontrolltöö, mida oli hinnanud õpetaja Link. Palju kohti oli punasega parandatud. Ühes kohas olin kirjutanud vastuseks väljendi, mida õpetaja Kalme oli ükskord minu kohta kasutanud, aga see ei olnud päris täpne vastus ja selle eest olin saanud ühe punkti, mis ei olnud maksimaalne punktide arv. Üks küsimus oli olnud 19. sajandi tegelaste kohta. Vastuseks olin kirjutanud, et õpetaja saadaks mulle e-maili ja täpsustaks, milliseid tegelasi ta kuulda tahab. Aga juba enne e-maili saatmist olin pika rea tegelasi välja pakkunud. Töö eest olin saanud kaks hinnet - kahe ja viie. Kahe keele eest ja viie ajaloo tundmise eest. Kõndisin riietusruumi kotiga, kus olid riided ja käsikiri. Kirjutasime Ustavi ja teiste meestega ühist romaani. Tegin käsikirja veel mõned täiendused. Siis ütlesin, et läksin kogemata mineviku peale üle, varem oli kõik olevikus. Ustav vastas, et tema kirjutas küll minevikus. Kontrollisin ja see oligi nii. Ütlesin, et "Kevades" esinevad ka minevik ja olevik segamini. Panin sokid jalga. Seekord olid nad kotis väga poriseks saanud.