Uksed koridori otstes

Algas saksa keele loeng. Istusin auditooriumi oma reas üksi. Minust kaks kohta paremale istus üks tüdruk. Minust rida tagapool istus kaks tüdrukut, kellest üks soovitas mul ühe koha võrra paremale istuda. Vastasin, et enne istun ma üks koht vasakule. Seda tehes oleksin nihkunud otse soovitaja ette. Tund hakkas pihta. Ma ei istunud laua taga, vaid klassi tagaseina ääres. Tundi andis õpetaja Paesalu. Ta lasi minul ja Merkol kordamööda õpikust ühe harjutuse katkendeid lugeda. Ma ei osanud neid sõnu üldse hääldada, aga samal leheküljel oli toodud tabel osade nende sõnade hääldusega, kust sai maha lugeda, kui õigel hetkel õige sõna üles leidis. Öeldi, et tegemist on horvaatia keele sõnadega, need on väga rasked ja uuemast saksa keelest on otsustatud need üldse välja jätta. Neid sõnu ühendas, et kõigis oli sees f-täht. Õpetaja lasi enne tõlkimist laused õpikust ette lugeda. Minu arvates polnud sellel mõtet, sest saksa keeles hääldati kõiki sõnu samade reeglite järgi ja need olid kõigil ammu selged. Mõtlesin, et ma pole tundides midagi õppinud. Kõik, mis ma olen õppinud, olen õppinud kodus. Saabus järjest kaks hilinejat. Tunni algul olin ma ise ka natuke hiljaks jäänud. Õpetaja küsis, miks täna nii palju hilinejaid on. Vastasin, et võibolla bussid ei käi. Õpetaja küsis, kas ma ütlesin midagi unenägude kohta. Kordasin, mida ma olin tegelikult öelnud. Taotlesin nii väikest summat, et mulle kanti pangaarvele üle 0,13 senti. Kui raha pangas oleks otsa lõppenud ja oleks tahtnud arvet sulgeda, oleks tulnud 0,13 sendist loobuda, sest seda polnud võimalik sularahas välja maksta. Seisin üksinda koolimaja teise korruse tiivas. Minu ette jäi tiiva sissepääsu uks ja koridori teise otsa tööõpetuse klassi uks. Tööõpetuse ruumi ust ma kartsin.