Mälestusi istutamisest

Ükskord tahtsin midagi istutada, aga polnud veel kunagi istutamist näinud. Arvasin, et istutamine on see, kui panna taim maa alla. Võtsin ühe taime, panin ta külili lamama ja tõstsin talle kuiva tolmu peale. Kui ma sellest kodus rääkisin, seletati mulle, et istutamine ei käi nii, taimed lähevad kasvama seemnest. Kodus oli parajasti apelsini, kuigi tol ajal ei olnud välismaa puuvilju palju saada. Ema soovitusel panin apelsiniseemne vette, et vaadata, kas ta hakkab idanema. Ütlesin, et kui ta kasvama läheb, siis saab iga päev apelsini süia. Seeme hakkas vees vist paisuma, aga kasvama ei läinud.

Aga ükskord hiljem kasvas meil kodus siiski lillepotis mandariinipuu, mis oli saadud kingituseks. See kandis ka vilja, kuigi mitte iga päev uut. Praaeguseks seda puud enam ei ole.

Ükskord loeti kirjanduse tunnis ette paralleelklassi õpilase kirjand, kus oli kirjas, et koolimaja pööningul võiks kasvada banaanipuu, kust õpilased saaks vahetundides banaane söömas käia. Praegu saab banaane iga päev poest osta, aga siis mitte.

Ükskord varem mängisime õues peenarde tegemist. Suured tüdrukud oma peenardele midagi istutasid ka, aga mina tegelesin lihtslat mulla ja vee segamisega. Tagajärg oli see, et minu peenral läksid iseeneslikult kasvama osjad, kuigi muidu neid läheduses näha ei olnud. Kui jõudis kätte sügis, mõtlesin, et järgmisel kevadel panen jälle osjad kasvama. Tegin selleks ettevalmistusi niiviisi, et panin ühte maas vedelevasse kummikusse mulda, mida kevadel veega segama hakata. Viskasin kummiku ühte auku hoiule, aga kas ma ta sealt kevade tulles veel leidsin, seda ei mäleta.

Ühel kevadel leidsid tüdrukud eikellegimaalt kasvamast lumikellukesi, kaevasid need välja ja vedasid koju. Pärast seda ilmusid välja võõrad poisid, kes ütlesid, et need lumikellukesed olid nende omad ja nõudsid neid tagasi. Tüdrukud põgenesid koju, aga mina jäin võõraste poiste kätte vangi. Minu ema tuli nende poistega rääkima ja ütles, et on hea, et nad lilli kasvatavad, aga nad ei saa neid lumikellukesi tagasi.

Paide vanaema eraldas oma aias laste peenrale koha, kuhu õde pani kasvama vist paar maasikataime muudest maasikatest eraldi. Teine vanaema kaevas Peedul välja vana tikripõõsa ja ma istutasin selle aia taha uuesti maha. Aga pärast tegi vanaema sinna kohta uue kartulimaa ja kaevas põõsa sealt ka välja. Peedul läks ükskord üks kartul lõkkeplatsil kasvama, ilmselt pärast küpsetamist. Näitasin seda vanaisale, ta kaevas selle üksiku taime mugulad välja ja viis tuppa.

Ükskord oli mul oma lillepott. Selles kasvas kalanhoe. Panin kõik kalanhoe pojad, mis ise kukkusid potist mööda, samasse potti mulla peale kasvama. Nii tekkis sinna väga paks tihnik. Teises potis kasvas kalanhoe kõrgeks, aga minu potis jäid kõik taimed madalaks, sest ei jätkunud toitu. Emale see tihnik ei meeldinud ja ta viskas need taimed lõpuks minema. Minu arvates ta ei tohtinud seda teha, kui pott oli minu omaks kuulutatud.

Ükskord viidi meid klassiga metsa istutama. Õpilased jagati paarideks ja anti igale paarile kaks pundart pisikesi kuuski, mis tuli oma vaole väikeste vahedega maha istutada. Ühed klassivennad istutasid terve suure puntra samasse punkti.