Ülikoolist Pätsini

Ülikoolis sain suuliste asjade eest paremaid hindeid kui kirjalike. Aga esimese kursusetöö kohta ütles õppejõud, et see on üks paremaid, mida ta on näinud. Tegelikult see võibolla nii hea ei olnud, sest esimesel kursusel otsisin veel kõige olulisemate tsitaatide asemel kõige naljakamaid. Keskkoolis ei kirjutanud ma kirjandites mitte seda, mida ma ise mõtlesin, vaid seda, mis naljakas tunduks. Õpetajale sellised kirjandid väga ei meeldinud. Aga ajalehe naljanurkades tehakse ka nalja, nii et see on omaette žanr. Ajalehest anekdoote ma ei loe. Vanasti lugesin. Kunagi meeldis mulle lugeda kriminaalromaane, aga nüüd enam ei taha, sest neis sooritatakse liiga palju ja liiga raskeid kuritegusid. Listis kirjutas üks mees, et piinamine on vajalik. Mina vaidlesin vastu. Aga ülikooli inglise keele tunnis ütlesin veel, et kuna karistus peab olema kuriteost karmim, siis tuleb mõrtsukad surnuks piinata. Seda ütlesin loogika põhjal, mitte sellepärast, et mulle meeldiks kedagi piinata. Praegu ma arvan, et kurjategijasse tuleb suhtuda nagu haigesse inimesse, kes vajab ravi. Päts ütles, et terve rahvas on haige. Päts kannatas ise haiguste all juba presidendina, pärast seda vangis olles jäi ta ilmselt veel haigemaks.