Elu läheb edasi

Viimasel ajal on meile sageli toodud minu vennapoega hoida. Varsti võib juhtuda, et tuuakse kaks vennapoega korraga, sest pojad sündisid kahel vennal.

"Tartu Postimehes" oli täna artikkel vanemate koolitamisest. Seal oli öeldud, et koolitusele lähevad eeskätt väikelaste vanemad, kellel pole kogemusi. Aga meie peres oli nii, et kui üks laps oli väike, oli hulk vanemaid lapsi juba ees. Hoolimata sellest, et mul on olnud hulk väikseid vendi, mul väikeste laste kasvatamisest liiga palju meeles ei ole. Paljud on öelnud, et mul on hea mälu, ja ise nooremana ütlesin, et mäletan kõike. Praeguseks ma igatahes enam kõike ei mäleta. Aga mäluga on nii, et kui midagi on meelest läinud, võib ta veel uuesti meelde tulla.

Ajalehtede lugemiseks võtsin mõne päeva eest kasutusele uue süsteemi. Kuna lehed olid paksuks läinud, oli mul tekkinud süsteem, et vaatasin ainult kindlaid rubriike, kust lugesin kõik läbi. Aga nüüd hakkasin tegema nii, et vaatan kõigepealt läbi kogu numbri pealkirjad, seejärel otsustan, milliseid artikleid ma kõige rohkem lugeda tahan. Selle süsteemi miinus on, et võib jääda uskuma mõnda vastutustundetult pandud pealkirja, mis sisuga kooskõlas ei ole. Ka artikkel tervikuna ei pruugi olla tegelikkusega kooskõlas. Aga ma mitte ainult ei loe, vaid pärast lugemist ka mõtlen loetu üle.

Täna kuulsin raadiost, nagu oleks öeldud, et Portugal tunnustas Eestit juba aastal 1918. Tegelikult enne Tartu rahu minu teada kelleltki de jure tunnustust ei saadud. Tartu rahu sõlmiti 1920. De facto oli mõni riik varem tunnustanud, aga ma kahtlen, kas nende hulgas oli Portugal.

Raadiot kuulsin, kui istusin hambaarsti ukse taga. Hambaarstile minnes lootsin, et kuna olen hakanud hambaid sagedamini pesema, on nad nüüd tervemad kui viimastel aastatel. Selle poolest olidki tervemad, et kui suvel leiti minu hammastest kaks auku, siis nüüd ainult üks. Aga teiseltpoolt öeldi, et hambakivi on tagasi tulnud, mida pole varem nii kiiresti juhtunud.