Ohvrite seeria

Ajalehes oli pealkiri "Maffia". Selle all teatati, et Sitsiilia maffia kuulutas Ameerikale sõja, sest tundis ennast ühest lausest solvatuna. Lubati tappa kõik Sitsiilias viibivad Ameerika sõdurid. Öeldi, et Itaalia on okupeeritud maa, kui seal on ameeriklaste sõjaväebaasid. Mina mõtlesin, et see, kuidas Ameerika püiab iga hinna eest välisriikides baase säilitada, sarnaneb sellele, kuidas Venemaa tahab iga hinna eest mõnikümmend tuhat ruutkilomeetrit maad juurde saada, kuigi endal on maad tohutult. Ei olnud oodata, et Ameerika sõjakuulutuse järel väed Itaaliast välja viib, pigem pidi ta neid sinna juurde viima, kui oleks leidnud vabatahtlikke. Suures toas tehti fotosid. Täiskasvanu seisis taga ja laps kaugel ees, aga fotole pidid nad jääma, nagu seisaks lähestikku. Laps pidi tükk maad eespool seisma selleks, et ta paistaks täiskasvanuga võrreldes lühemana. Minust taheti ka fotot teha. Selleks pidin minema trepikoja ukse ette. Aga sinna ma ei julgenud minna, sest kartsin, et trepikojas võib plahvatada itaallaste Ameerika vastane pomm. Esimene ameeriklane juba suri. Kõigepealt läks ta näost teist värvi, siis läks juba normaalset värvi tagasi, aga suri ikkagi. Tema naist ei olnud sel ajal kodus. Surm tuli hirmust ja teised ameeriklased hakkasid samal viisil järjest surema, ilma et kedagi oleks otseselt tapetud. Või kasutas maffia siiski mingit nähtamatut relva. Surmad sarnanesid vaaraode muumiate ohvrite omadega. Läksin ühte majja, kus mängiti bridži. Väljas olid mängijate nimekirjad. Ühel poolel oli üks mängija ja tal oli neli vastast, lisaks oli igal mängijal dubleerija. Mängijate hulgas oli ka kaks tuttavat ameerika maletajat. Mulle tundus, et nemad ei karda, et nad sureksid. Üks neist joonistas siiski mängu ajal paberile giljotiini ja näitas oma vennale. Teatati, et samal hetkel jäi üks ameerika laps auto alla. Mõtlesin, et vähemalt minule ei tohiks hirmutamine mõjuda.