Hingasin sügavalt

Olime suures koopas. Mõned ütlesid, et nad ei karda järsku kuristikku. Nad läksid selle servale ja laskusid alla. Seda nimetati ajalukku laskumiseks ja see oli üks uuemat sorti mäng. All ootasid neid suured seiklused. Aga laskudes oli oht kukkuda. Üks kukkuski. Üles jääjad rääkisid, et varsti tulevad Tartu male ja kabe meistrivõistlused. Ma ei saanud aru, kas kõik peavad mängima mõlemat mängu. Mina oleksin tahtnud võistelda ainult males. Võistlustel oli suur osavõtumaks.

Sõitsin koolis treppidest alla. Käsipuu najal sõitmine oli keelatud, aga mina sõitsin käsipuule toetumata ja ma ei teadnud, kuidas sellesse suhtutakse. Mõtlesin, et astun doktorantuuri, sest inimene peab kogu aeg õppima. Doktorantuuris ei kirjuta ma enam raamatutest tsitaate välja, vaid selle asemel panen kirja järeldusi. Mul oli käes V. Made raamat, mille pealkirjana oli ta kasutanud ühte vana pealkirja. Otse kaanele oli ta kirjutanud ka selle pealkirja ümberlükke. Mõtlesin, et ma ei ole ju ühtegi teadusartiklit avaldanud, aga doktorantuuri lõpetamiseks peab neid kolm tükki ilmunud olema, nii võib see mul lõpetamata jääda. Seega tuli sisseastumist edasi lükata ja kõigepealt artiklid ära avaldada. Mõtlesin, et artikli võiks kirjutada Tõnissonist või eesti karskusliikumisest.

Helina blogis oli toodud lõik, kuidas üks inimene oma käitumist muudab ja hakkab tegema asju, mis polnud talle varem üldse omased. Neljast inimesest, keda mina olin näinud, olid kaks käitumist muutnud ja kahe käitumine oli jäänud samaks. Käitumine oli jäänud samaks kassapidajal ja ühe luuletuse peast teadjal.

Olin oma blogi kaks korda järjest uuendanud. Esimesel korral olid tõlgitud sõnad kõik originaali peale tagasi läinud, teisel korral olid osade sissekannete juurde jäänud minu pandud sõnad, aga osadele tekkinud uued. Neid tuli jälle muutma hakata. Vanemate sissekannete juurde oli tekkinud mulle alandav nimi. Seda olid eile juba osad külastajad näinud. Mõtlesin, et kui ma ei kirjuta oma nimeks Simo, vaid Simo13, siis mind peetakse karismaatiliseks isikuks. Mõtlesin, et ma tean, et kui mingil aadressil piisavalt palju kirju saata, saab lõpuks vastuse. Saatsin kirju edasi isegi aadressidele, kust ma polnud aastaid vastust saanud. Sõitsin parajasti bussiga üle Võidu silla. Hoidsin käsi silmade ees ja piilusin sõrmede vahelt tagaaknast välja. Käed olid mul silmade ees selleks, et minu selja taga istujad ei näeks, et mul on silmad lahti. Kuigi olin keset linna, ei kuulnud ma üldse linnakära, sest mul oli nii palju tekke üle pea. Hingasin sügavalt.