Nuppude puurimine

Tund toimus kooli teise korruse koridoris. Vaatasin selja taha, kus istus Lauri N. Ta oli joonistanud noolega läbi lastud südameid. See tundus mulle vastik. Eriti ei meeldinud mulle, et alaealised selliseid asju joonistasid. Ma olin nooremana ise ka joonistanud, aga siis ma veel ei teadnud, mida see märk tähendab. Mul oli praegu ka endal laual sellesarnane joonistus. Aga kui minu pinginaaber Lauri K. küsis, mida on pildil kujutatud, seletasin ära, et tegemist on ühe sõjamasinaga. Tund oli inglise keel. Õpikust pidid lauseid lugema minu selja taga istuvad Merko ja Andres. Neil tundus vahepeal järg käest minevat, sest nad tegid pikki pause. Nad vist enne lause ettelugemist lugesid selle mõttes läbi, et valju häälega vähem vigu teha. Mul oli endal õpik hoopis valelt leheküljelt lahti. Otsisin üles õige lehekülje, et olla valmis, kui mind küsitakse. Varsti küsitigi. Mul oli endal ka lause kokkulugemisega raskusi.

Mulle öeldi edasi, et laulmisõpetaja oli määranud kindlaks, et minu IQ on 25. Ütlesin, et sellega, kes nii arvab, ma üldse rääkima ei lähe. Kui olin IQ testi teinud, olin saanud tulemuseks 140. Laulmisõpetaja võis vaadata selle põhjal, et ma ei oska laulda. Nootidest arusaamise järgi ta ei saanud vaadata, sest noodiõpetuse eest olin saanud viisi. Kirjandusõpetaja dikteeris tunnis definitsiooni, et armastus on endale kannatuste valmistamine õnne teise ja kolmanda astme nimel. Sellist nõmedust ma ei hakanud vihikusse kirjutama. Aga kuna definitsiooni tundmist võis koolis veel vaja minna, püüdsin seda meelde jätta, lugedes õpikust sama lauset üle ühe korra.

Saksamaa juhtkond oli ehitanud endale tuumavarjendi. Varjendi nimi oli hästi tuntud. Mängisin malevõistlusel. Selleks, et oleks näha, milliste nuppudega on juba käidud, tuli vastavate nuppude sisse auk puurida. Aga see ei olnud hea, sest puurimise käigus kulus rohkem aega kui vastasel ja samu nuppe ei saanud enam järgmises partiis kasutada. Minu vastu istus üks tüdruk, kes kirjutas käike üles selliste värvidega, mis malelauale loetavat jälge ei jätnud. Ühelt poolt ei saanud kohtunik niimoodi tema protokolli kontrollida, teiselt poolt ta siiski formaalselt täitis käikude üleskirjutamise kohustust. Kui kohad vahetasime, siis vaatasin, et see, mis ta oli kirjutanud, oli siiski loetav. Kõigepealt oli ta soovinud mulle head uut 2010. aastat, kuigi praegu oli alles november. Siis oli ta soovinud mulle igapäevaseid kallistusi, kuigi tegelikult ei olnud ta mind kunagi kallistanud. Lõpuks oli ta nimetanud mind laste isaks, kuigi päriselt ei olnud ma ühegi lapse isa.