"Puhtetähed"

Juhan Peegel. „Puhtetähed. Ajakirjandusloolisi jutustamisi“. 225 eesti ajakirjandus. Tallinn, „Eesti Raamat“ 1991. 128 lehekülge.

KÜSIJA: Milline on selle raamatu lühikokkuvõte?

VASTAJA: Juhan Peegel annab ülevaate eestikeelse ajakirjandusajaloo algusest ja selle eelloost. Ta loeb eellooks ka kirikutele ettelugemiseks saadetud ilmalikud teated, mida nimetati plakatiteks. Mõtlesin, et on küll raadio eelkäija moodi, aga et võibolla on seda siis ka kirikuõpetaja peetud vaimuliku sisuga jutlus.

Edasi läheb raamat kalendrikirjanduse juurde. Kalendrites avaldati samasuguseid õpetlikke lugusid nagu hiljem esimestes ajalehtedes. Kalender ilmus küll ainult üks kord aastas, aga kuna tegi seda iga aasta, siis oli ikkagi perioodiline. Mõtlesin, et „Eesti mõtteloo“ sarja on ilmunud ka kindel arv köiteid aastas.

Kolmandaks läheb raamat aastatel 1766–1767 ilmunud esimese eestikeelse ajakirja „Lühhike öppetus“ juurde, mida anti välja paraalleelselt samasuguse lätikeelse ajakirjaga, nii et korraga algas kahe naaberrahva ajakirjandus tänu ühele ja samale mehele. Neljandaks on juttu aastal 1806 ilmunud esimesest eestikeelsest ajalehest „Tarto maa rahva Näddali-Leht“, milles kajastati muuhulgas Napoleoni sõdu. Ajalehe numbreid leiti alles hiljem üles, Peegel ei olnud neid näinud, aga talle oli ajalehe sisu umbes teada, sest seda oli pikalt refereeritud tsensuuriaruannetes. Raamatu kolmas ja neljas teema on esitatud ilukirjanduslikumas stiilis kui kaks esimest, aga autor lubab, et fantaasiat kasutades jääb ta võimalikkuse piiridesse.

KÜSIJA: Milline oli Juhan Peegli maailmavaade?

VASTAJA: Juhan Peegel oli nii Nõukogude Eesti ajakirjandushariduse rajaja kui ka kirjanik. Ükskord seltskonnas toodi tema kõrget eetilisust välja näitega, et ta olevat ajakirjandusüliõpilastele õpetanud: „Ajakirjanikud te võite olla, aga inimesed te peate olema.“ See raamat on kirjutatud Laulva revolutsiooni ajal ja vaatab ka tulevikku. Peegel ühendab oma kaasaja ja valgustusaja sellega, et ütleb, et vabaduseiha ei ole kunagi kustunud. Mulle tuli seda lugedes meelde Sorokini mõte, et vabadust on mitut liiki, aga Peegel seda liikidesse ei jaga. Näib, et Peegel ei ole formalist, sest ta ütleb, et ajakirjandusajaloo seisukohalt ei ole mingit tähtsust, kas ajakirja väljaandjal oli doktorikraad või mitte. Peegel hindab siiski täpsust, ta kahetseb, et faksiimileväljaannetes ei ole gooti kiri täpselt edasi antud. Esimeses ajakirjas oli palju praktilisi nõuandeid, aga Peegel hindab kõrgemalt selle väiksemat filosoofilist osa. Ma olen tõlkinud autoreid, kes pidasid religioossuse vähenemist allakäiguks, Peegel hoolimata oma eetilisusest arvab, et see näitab ajalehe kõrget taset, kui leht kirikuõpetust peale ei suru.

KÜSIJA: Juhan Peegel ja sinu ajaloolasest vanaisa Herbert Ligi olid mõlemad pärit Saaremaalt. Võrdle neid omavahel.

VASTAJA: Kuigi nad olid samast maakonnast pärit, on nende meetod küllaltki erinev. Vanaisa ühendas ajaloo ja matemaatika, Peegel ajaloo ja kirjanduse. Vanaisa oli ilukirjanduse tõepärasuse suhtes kriitiline. Ta ütles peolauas, et Edgar Allan Poe on teda alati külmaks jätnud ja oma artiklites kritiseeris teravalt Lennart Mere poolilukirjanduslikke uurimusi. Peegli ja Mere meetod on sarnane. Vanaisa tegi mineviku uskumuste faktikontrolli ja kirjutas, et väikelaste liha ja alkoholiga toitmine suurendas nende suremust, Peegel sageli vaid refereerib, mis minevikus arvati ja ei oska uskumuse tõepärasuse suhtes seisukohta võtta. Kuigi ma olen tegelenud sarnaselt vanaisale male ja suusatamisega, on Peegli ajakirjandusloolised uurimisteemad minu uurimisteemadega sarnasemad.

KÜSIJA: Peegel kirjutab eesti ajakirjanduse algusest, sina oled näinud interneti jõudmist Eestisse. Võrdle neid perioode omavahel.

VASTAJA: Trükisõna ja internet on mõlemad kommunikatsioonivahendid, nende alguses on sarnasusi. Üks sarnasus on kasutuse sagenemine. Perioodika jõudis aastakalendritest nädalalehtedeni ja hiljem päevalehtedeni. Oma esimest e-maili postkasti ma ei jõudnud ühtegi korda kontrollida, teist hakkasin kontrollima kord nädalas, koju interneti jõudmisel kontrollisin postkasti viis korda nädalas, hiljem vahel juba iga tunni aja tagant. Ka avalikult üles riputatav on muutunud sagedasemaks, algul tehti staatilisi kodulehekülgi, hiljem perioodilisi blogisid või facebookipostitusi. Peegel kirjutab, et esimestele ajalehtedele oli iseloomulik välisuudiste suur osakaal, ma ei kirjutanud internetis ka algul millestki muust kui Euroopa Liidu teemal.

Hermanni uurimisteema lõpetuseks

1) “Auulane ja Ülo”. Jutt eesti muistsest ajast. Jutustanud K. A. Hermann. Tartus, 1887. Trükitud K. A. Hermann’i kulu- ja kirjadega. 33 lehekülge.

2) “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani”. Kirjutanud ja kokku seadnud Dr. K. A. Hermann. Jurjevis – Tartus. Trükitud väljaandja kulu- ja kirjadega. 1898. 532 lehekülge. Loetud valitud peatükke.

3) Artikleid, videosid ja pilte Hermanni kohta.

 

HERMANN PROOSAKIRJANIKUNA

Hermanni ilukirjandusliku proosa näitena lugesin tema jutustust “Aulane ja Ülo”, mis räägib Sigtuna hävitamisest. See jutustus oli minu jaoks haaravam kui Hermanni luulekogud, aga teos ei olnud realistlik. Tõestisündinud Rootsi Sigtuna linna hävitamist on püütud omistada erinevatele rahvastele, selle jutustuse järgi tegid seda eestlased. Aga kirjutatud on nii, et kõigepealt röövisid rootslased eestlaste naised ja siis läksid õilsad eestlased neid tagasi tooma. Esimeses lahingus Eesti pinnal oli rootslaste vägi suurem, eestlaste oma ometi tugevam, ainult laevad röövitud naistega pääsesid põgenema. Kui eestlaste kogu vägi kokku saadi, oli see hiigelsuur, justkui oleks Eesti olnud Rootsist suurem. Vangi võetud eesti naised olid eesti meestele truud, rootslased tahstid naisi tappa, aga enne õnnestus nad päästa. Seega on tegemist tüüpilise romantilise ajaloolise jutustusega. Ungari kirjandusest sarnaneb see romaaniga “Egeri tähed” selle poolest, et kuigi oma rahva ajalugu on kannatusterohke, valitakse sellest raamatu kirjutamiseks üks võidukam hetk. Eesti kirjanduses on samal põhimõttel kirjutatud ka romaanid “Ümera jõel” ja “Nimed marmortahvlil”.

 

HERMANNI KIRJANDUSAJALUGU

Hermann ise on rõhutanud, et tema eesti kirjanduse ajalugu on väärtuslik selle poolest, et see on esimene omataoline. Ajakirjas “Looming” ilmunud Toomas Liivi artiklis näidatakse, et tegelikult oli see juba neljas eesti kirjanduslugu, kuigi eelkäijad olid õhemad ja üks neist jõudis trükki hiljem. Mõni kirjanduslugu võttis hulka ka rahvaluule, aga materjali rohkuse üle kaebav Hermann mitte. Seevastu on tal hulka võetud peale ilukirjanduse ka muu kirjasõna, ka ajakirjandus ja kõned.

Mina tean Kristian Jaak Petersoni luuletajana, aga Hermann tutvustab teda hoopis teadusmehena. Hermann on kirjutanud peatüki ka enda kohta, tuues välja oma paljusid tegevusvaldkondi ja pidades oma tähtsaimaks raamatuks “Eesti keele grammatikat”. Seda on ka hilisemad uurijad tema tähtsaima teosena nimetanud.

Raamatu kokkuvõttes teeb Hermann juttu ka eesti kirjandust edendanud sakslastest. Ta kirjutab, et sakslased on edendanud eelkõige vaimulikku kirjandust ja ka kirjutajad on vaimulikud. Hermann leiab, et kirjandust oleks pidanud edendama hoopis aadel, sest aadel on rikkam. Ma pole kindel, kas see mõte on õige, kui sõna ise ütleb, et vaimulik on vaimse töö spetsialist.

 

HINNANGUID HERMANNI KOHTA

Hermanni kohta artiklite kirjutajad leiavad enamasti, et tema loomingus on nii väärtuslikumat kui ka vähem väärtuslikku. Ühes väliseesti lehes seevastu leiti, et Hermann oli igas valdkonnas tugev. Mulle on Hermann andnud eeskuju muusikaga tegelemiseks, aga Leonhard Neuman “Eesti mõtteloo” sarja raamatus viitab, et Hermanni muusikaalast tegevust on ka kahjulikuks peetud. Neuman ise nii karm ei ole, ta leiab, et Hermanni loodud viisid olid küll ebaühtlase tasemega, kuid et ta oli parim muusika propageerija.

Valve-Liivi Kingisepp on läbi kahe “Keele ja Kirjanduse” numbri andnud ülevaate Hermanni tegevusest Tartu Ülikooli eesti keele lektorina. Seejuures pole tal kasutada olnud Hermanni loengukonspekte, aga ta eeldab, et Hermann rääkis loengus sama juttu, mida trükitud raamatutes ja artiklites. Täiendavalt saab teada, et venestusaegses ülikoolis nõuti eesti keele õpetamist vene keeles ja Hermann taotles tulutult õigust eesti keeles õpetada. Et lektorikohta ei kaotataks, teinud Eesti Üliõpilaste Selts oma liikmetele Hermanni loengute kuulamise kohustuslikuks. Artiklis refereeritakse palju ka materjale, mida olen varem Hermanni enda sulest lugenud.

Ea Jansen teises “Keele ja Kirjanduse” artiklis räägib eesti ajalehtede omavahelistest suhetest venestusajal. Kui mina olen tähele pannud, et venestus tegi “Oleviku” ja “Postimehe” mõlemad ettevaatlikumaks, siis Janseni meelest Hermann jäi siiski herderlikule positsioonile, sest vaidles Grenzsteini artikliga “Eesti küsimus”.

Villem Reiman “Eesti mõtteloo” sarja raamatus iseloomustab Hermanni rahumeelse inimesena, kellele ajalehetöö seetõttu ei sobinudki. Hermanni ja Grenzsteini tüllimineku ühe põhjusena toob Reiman välja, et kaastöölise hakkasid “Oleviku” juurest “Postimehe” juurde üle minema. Seda on seletatud “Postimehe” suurema eestimeelsusega, aga võib oletada, et üks põhjus oli ka, et sagedamini ilmuvas lehes on rohkem ruumi kaastööde äratrükkimiseks ja seda saab teha kiiremini.

Film raamatuillustratsioonidest

Sipsik

Joonisfilm nukkudest

Hermanni "Rahva Lõbuleht"

„Rahva Lõbu-leht“. 1898–1899.

KÜSIMUS: Miks oli sellel väljaandel selline nimi?

VASTUS: Pealkirjas kasutatakse sõnu 19. sajandi tähenduses. Ühes ajaleheartiklis seletas selle ajakirja toimetaja Karl August Hermann, mida ta sõna ’lõbu’ all mõtles. Tema arvates on lõbu midagi kõrgemat ja pikaajalisemat kui rõõm. Tänapäeval võidakse mõelda vastupidi. „Rahva Lõbuleht“ ei olnud aga naljaajaleht, vaid kirjanduse ja teaduse ajakiri. Seega ka sõna ’leht’ on tänapäevasest erinevas tähenduses.

KÜSIMUS: Ajakiri ilmus kauem kui kaks aastat. Miks sa lugesid vaid kahte esimest aastakäiku?

VASTUS: Mul ei ole põhiuurimisteema praegu see ajakiri, vaid selle toimetaja. Teisel aastal aga toimetuse koosseis muutus. Oktoobrinumbrist läks ajakirja toimetamine suuremalt jaolt ja detsembrinumbrist täielikult uuele toimetajale. Hermann enam ajakirjas ei kirjutanud.

KÜSIMUS: Millised on ajakirja põhjal Hermanni kirjandusalased vaated?

VASTUS: Hermann propageerib ranget värsiõpetust. Minule on tänapäeval tehisintellekt öelnud, et lubatud on kirjutada ka riimilist vabavärssi, aga Hermann tahab, et luuletustel oleks silpide arv ja rõhud täpselt paigas. Samuti ei poolda ta igasuguseid riime. Täisriime peab ta paremaks kui osalisi riime ja nõuab, et riimsõna riimuv osa algaks rõhulise silbiga. Rõhuline olevat sageli sõna iga paaritu järjekorranumbriga silp.

Hermann kirjutas ka raamatu eesti kirjanduse ajaloost, ta sai selle eest kriitilisi arvustusi ja oma ajakirjas vastas neile arvustustele. Ta leidis, et tema kirjandusajaloo väärtus on, et see on esimene omataoline, kriitikud pole ise sellistki raamatut kirjutanud. Hermann oli üldse paljudes asjades esimene, aga vahel väidetakse, et esimene vasikas läheb aia taha.

Jõulude puhul tehti juttu jõuluteemast erinevatel eesti kirjanikel. Tsiteeritud näited olid pühalikud, mulle meenus, et ise tõin oma kahes esimeses luulekogus jõulude kohta midagi negatiivset välja. Aga mõeldi enne mind välja, et jõuluvana käib vitsakimbuga.

KÜSIMUS: Millistest teadustest ajakirjas juttu tehti?

VASTUS: Lisaks juba nimetatud kirjandusteadusele on juttu ka keeleteadusest, ajaloost ja loodusteadusest. Eriti huvitas Hermanni keeleteadus. Varem ajaleheartiklis ta kahetses, et sõnal ’kunst’ ei ole eestipärasemat vastet, nüüd on ta selleks vasteks pakkunud ’võidus’. Varem on ta väitnud, et sõnad arenevad alati lühenemise suunas, ometi on uuem ’võidus’ pikem kui ’kunst’. Ta leiab, et ’võidus’ peab olema -us lõpuline, kuna seda on ka ’teadus’. Minu kirjale on keelelistis vastatud, et keeles ei pea kõik olema süsteemne.

Varem tahtis Hermann laensõnad eesti keelest kaotada, nüüd ta leiab, et kui võõrsõnu siiski kasutatakse, siis tuleb kokku leppida, kuidas neid kirjutada. Ta ei olegi kõige suurem eestipärastaja, sest ta leiab, et võõrkeelsed nimed tuleb anda edasi originaalkujul. Martin Luther tahtis muuta kiriku emakeelsemaks, aga ajakiri leiab, et sõna Piibel on liiga eestipärane, kasutada võiks originaalile lähedasemat sõna. Kuid tähtis on ka kokkulepe, Hermann on varem küll avaldanud arvamust, et ladinapäraste kuunimede asemel võiks kasutada eestipäraseid, ometi jätkab ta ka ise ladinapäraste kasutamist.

Ajalooteaduses pooldas Hermann seisukohta, et vanaaja sumerid olid eestlaste ja türklaste sugulased. Ajakirjas leidub seda mõtet aastavahetuse ajaarvamise teemalises artiklis, kus mainitakse, et nii vanad eestlased kui ka sumerid on kasutanud päikesekalendri asemel kuukalendrit. Kui eesti ajakirjanikud üldiselt kritiseerisid kergemini mineviku kui kaasaja Vene riiki, siis selles artiklis kritiseeritakse ka kaasaegset jätkuva vana kalendri kasutamise eest.

Varem olen lugenud Hermanni ajalehest kliima kõikumisest ja pannud tähele, et seda ei seostatud inimtegevusega. Ajakirjas siiski leitakse, et kliimat soojendab maaharimine. Sõnadevaliku järgi on näha, et kirjutajal on selle üle hea meel. Ta ennustab, et tulevikus kasvavad Eestis palmid, aga ei näe ette polaarjää sulamisega seostuvaid negatiivseid tagajärgi.

KÜSIMUS: Milline oli ajakiri kujunduslikult?

VASTUS: Ajakiri oli tunduvalt paksem kui varasem „Laulu ja Mängu Leht“. Ma ei ole veel digiteerimata ajakirjast kontrollinud, kas lubadus täideti, aga lubatakse, et kolmanda aastakäigu numbrid tulevad veel paksemad. Ajakirjas trükiti kõrge kvaliteediga mustvalgeid pilte, mille puudus oli küll, et need ei seostunud selle artikliga, mille keskele nad olid paigutatud. Varem olen lugenud, et pildiliselt parim eesti ajaleht oli „Olevik“, aga nüüd väidab hiljem ilmuma hakanud „Rahva Lõbuleht“, et parimaks on saanud tema.

Kuivenduskraav

Täna lasin illustreerida Tammsaare "Tõe ja õiguse" esimest köidet. Raamatus küll on talu nimi Vargamäe, see eeldab, et ta päris tasasel maal ei asu, pilt seda ei peegelda.

Klaaspärlimäng

Lasin illustreerida Hesse raamatut "Klaaspärlimäng". Malerubriigis olen viimati avaldanud pealkirja täpsustamata raamatu "Kolm musketäri" teise illustratsiooni ja Kafka raamatu "Ameerika" illustratsiooni. "Kolme musketäri" pilt ei vasta täielikult minu mälestustele, sest lasin kujutada Mileedit, aga tema õla peal oli liiliamärk, mida ta varjas, kuigi Inglise vanglas ta seda ka näitas. "Klaaspärlimängu" kohta rääkisin juba 1. mail, et mul on plaanis seda illustreerida lasta, mõte tuli vist veel varem.

Uus "Naksitrallide" illustratsioon

Täna soovisin lasta joonistada teist illustratsiooni Kafka "Ameerika" kohta, aga kumbki variant ei vastanud minu ettekujutusele ja ma ei salvestanud neid endale. Mäletasin, et raamatus peategelane laevaga Ameerikasse jõudes otsib oma kohvrit, aga piltidel oli palju kohvreid väljaspool laeva. Hilisemal kellaajal lasin illustreerida raamatu "Naksitrallid" algust ja lasin samuti pildi üks kord ümber teha, sest esimesel pildil ei olnud Kingpoole jalanõud pooleks lõigatud ja Muhvil seljas olev riideese ei meenutanud muhvi.

Masaryki tõlke tagasiside

“Sirbis” ilmus paari nädala eest kriitiline arvustus Masaryki kohta. Selle aadress on https://www.sirp.ee/lootusrikas-ja-ohte-mittetajuv-venemaa-kasitlus/ . Lugesin selle eile läbi, andsin sellele facebookis lingi ja täna kirjutasin kommentaarikasti:

“Arvustaja arvab, et kauge maa minevikuautor kedagi ei huvita, aga ajaloolasi vast ikka huvitab. Bahovski "Arvamus. Kultuuris" ja Berendsen facebookis kirjutasid kiitvalt. Meil olid keskkoolis Idamaade kultuuri tunnid ja need olid populaarsed. Masarykile ei saa ka ette heita, et ta praegust Vene-Ukraina sõda ette ei ennustanud, me ka ei tea, mis saja aasta pärast on. Vene keisririigi lõpuaegadel said erinevad ajalehed erinevaid arvamusi avaldada. Tšehhidele oli probleemiks Austria võim, mitte Vene oht. Kui öelda, et praegu suhtutakse revolutsioonidesse halvemini, siis võib tekkida küsimus, kas Tšehhoslovakkia ja Eesti riik oleks pidanud loomata jääma. See arvustaja arvab, et raamat on eestlastele tähtis Venemaa teema poolest, varem Carlyle'i tõlke saatesõna arvustaja kirjutas, et autorist peab olema saatesõnas palju pikemalt kui Briti saartest. Venemaa on küll meie naaber, aga Tšehhi on meile selle poolest sarnasem, et on väiksem riik. Venemaa kaugem ots asub veel kaugemal. "Akadeemias" ilmunud artikkel Masaryki kohta oli meil keskkoolis kohustuslik.”

Auradenägija

Illustratsioon romaanile "Igavesti". Lugesin seda raamatut tänavu aastal. Ütlesin masinale, et ta teeks pildi maagilise realismi ja ekspressionismi vahepealses stiilis.

Sinised kassid

Täna lasin illustreerida raamatut "Vähemalt miljon sinist kassi". Kaks eelmist raamatuillustratsiooni avaldasin malerubriigis, need olid raamatute "Kolm musketäri" ja "Võlur Oz" kohta.

Pühendusega raamat

Ostsin Riia mäe antikvariaadist raamatu, milles on Uus-Meremaa meistri Ortvin Sarapuu pühendus Tartu meistrist klassivennale Igor Kullamaale. Seal on teisigi maleraamatuid.

Raamatute katkenditest

Palju võiks lugeda, kui vähem unisuse hooge oleks. Siit-sealt olen viimastel päevadel siiski mitut raamatut lugenud.

Itaalia teemaline raamat teeb juttu ka Vatikani riigist. Seal olevat ametlik riigikeel ladina keel, kuigi tegelikult kõlavat palju itaalia keelt. Mõtlesin, kas paavst ikka oskab itaalia keelt, kui ta valitakse väljastpoolt Itaaliat.

Lugesin kõnede kogust Teise maailmasõja järgse perioodi ühe Briti peaministri kõnet. Ta tõi oma riigi Nõukogude Liidule eeskujuks, et Nõukogude Liit allutab teisi rahvaid, aga Suurbritannia kingib kolooniatele vabaduse. Sellest hoolimata minevat tal majanduslikult paremini kui kunagi varem. Seda teooriat rääkis ülikooliloengus ka õppejõud Jaanson, et mida hiljem Euroopa riigid on kolooniad ära andnud, seda kehvemini nende majandusel on läinud. Praegu Venemaa ja Ameerika millegipärast tahavad siiski uusi maid vallutada.

Lehitsesin ka Eesti NSV põhiseadust. Kooli raamatukoguhoidja Mitt olevat öelnud, et kui kellelgi on kodus kooli templiga raamat, siis see inimene on varas. Selle kooli templi ja eksliibrisega raamatu lubas ta mul aga ise mahakandmise ajal endale võtta. Põhiseadust lehitsedes mõtlesin, et on öeldud, et ka Nõukogude põhiseadus lubas suuri vabadusi, aga põhiseadust ei täidetud; tegelikult on nii Nõukogude ajal kui ka praegu täidetud põhiseadust osaliselt. Nõukogude ajal lubati salajast hääletamist, aga see jäeti ütlemata, et häälte kokkulugejad saavad nende arvu muuta. Sellest peeti kinni, et Ülemnõukogu saadik pidi saadikuksoleku ajal tegema ka oma varasemat tööd edasi. Majandusest on juttu konstitutsiooni erinevates mittejärjestikustes osades. Plaanimajandus on sellesse sisse kirjutatud. Olid olemas eraldi majandusliku ja sotsiaalse arengu plaan ning teiseks eelarve. Hiljem on arutatud, kas majandussüsteemi on täpsem nimetada plaani- või käsumajanduseks, aga kui tahta tolleaegset sõnavara edasi anda, siis tol ajal räägiti plaanist.

"Esimese poolsajandi" video illustratsioon

Lasin tehisintellektil joonistada pildi ka tänase video illustreerimiseks. Kõigi kuue enda tehtud raamatuvideo illustratsioonid on kantud ka kodulehekülje alalehele "Isikuandmed".

Raamatu "Esimene poolsajand" videoesitlus

Värskest informatsioonist

– Mis raamatuid sa oled viimasel ajal lugenud?

– Loen ingliskeelset turismiraamatut Itaalia kohta. Peale selle olen lugenud meeldetuletuseks uuesti peatükke raamatutest "Vähemalt miljon sinist kassi", "Don Quijote", "Klaaspärlimäng" ja "Ristirüütlid". Lugesin ka luuletusi raamatust "Eesti rännuluule antoloogia", või oli pealkiri "Maailmarändur".

– Kommenteeri neid osaliselt loetud raamatuid.

– "Vähemalt miljon sinist kassi" räägib lapse fantaasiast, mul oli endal lapsena umbes samasugune fantaasia, vähem loomingulistel inimestel võibolla ei ole. "Don Quijote" räägib peategelase vaimuhaigusest, aga mitte tänapäeva psühhiaatria teadmistest lähtuvalt. Raamatus on vaimuhaigus justkui kehvade raamatute lugemisest tingitud rumalus, tegelikult võib skisofreeniat põdev inimene tajuda ärevust, foobiaid ja hallutsinatsioone ka siis, kui ta on intelligentne ja reaalsusest hästi aru saab. "Klaaspärlimängus" ma küll mäletasin, et seal kritiseeritakse följetonistlikku ajastut, aga uuel lugemisel oli üllatav, et tegelastele ei meeldi ka ajaloofilosoofia. Nad võtavad küll ajaloo mõistet kitsamalt kui tänapäeval, neile seostub ajalugu eelkõige sõdadega. Ja autor ise on võibolla ajaloo ignoreerimise suhtes kriitiline. Raamatus "Ristirüütlid" kirjeldatakse vägivalda, aga tegelane on hea meelega valmis ka ise rüütliturniirile minema. Vägivalla kirjeldused ei hakanud lugedes millegipärast nii vastu kui mõnes teises raamatus seksuaalsuse kirjeldused. Eriti võib selline suhtumine olla lapslugejal, kes on valmis ise teise lapsega kaklema. Rännuluule antoloogias on luuletusi rändudest erinevatele maadele. Ühte luuletust lõpetades mõtlesin, et täpne sõnastus ei jäänud meelde, aga rütmiskeem tundus meeles olevat. Leidsin sarnasuse ühe enda luuletuse rütmiga.

– Kommenteeri ka raamatut Itaaliast.

– Ma tahaks selle kohta kirjutada kolm blogisissekannet, kui olen lugemisega kaugemale jõudnud. Praegu on mul loetud natuke alla kümne protsendi. Aga kuna tundub vajalik iga päev midagi kirjutada, võin ka juba täna kirjutada. Pealinnast Roomast on kirjutatud lühemalt kui Ungari raamatus Budapestist. Rooma elanikkond on ka riigi koguelanikkonnast väiksem protsent. Kirjutatakse, et Romulus tappis Remuse, see tuletab meelde, et Piiblis Kain tappis Aabeli. Aga kui Kaini tegu mõisteti hukka, siis Romulus on austatud. Colosseumis peeti ka gladiaatorite võitlusi, Colosseum olevat siiani Rooma populaarseim turismisihtkoht. Ma tean, et Itaalias on olnud ka maavärinaid, aga tundub, et Rooma linn on nende läbi mõnest muust piirkonnast vähem kannatanud.

– Mida oled viimasel ajal lugenud internetist ja ajakirjandusest?

– Ajakirjanduses on uus teema Iraani sõda. Mõned eesti poliitikud tahavad, et Eesti riik ametlikult seda sõda toetaks, aga ajalehes on näidatud, et sõja alustamine on rahvusvahelise õiguse rikkumine. Internetist olen lugenud blogisid, unenäoportaale ja facebooki, samuti muuseumipilte vaadanud. Minu unenäokirjeldustes on enamasti otsekõnet välditud, aga saksa unenäoüleskirjutaja toob sageli otsekõnes tsitaate. Blogisissekanne ja unenäokirjeldus on formaadilt sageli sarnased ka siis, kui ei ole tegemist unenäoblogiga. Facebookis on tähemärke sageli vähem, seevastu pilte ja helisid rohkem. Täpselt ei saa aru, mis on postitajate enda looming ja mis on kuskilt kopeeritud.

Eilse video illustratsioon

Luulekogu "Pomisen palveid siin pilvede all" videoesitlus

Raamatututvustused koduleheküljel

Linkisin aadressile https://simorunnel.blogspot.com/2019/05/isikuandmed.html kuus raamatuid tutvustavat videot ja lisasin neli joonistust nende videote kohta. Muutsin alalehe avaldamiskuupäeva, nii et see on koduleheküljel jälle esikohal.