Hermanni uurimisteema lõpetuseks

1) “Auulane ja Ülo”. Jutt eesti muistsest ajast. Jutustanud K. A. Hermann. Tartus, 1887. Trükitud K. A. Hermann’i kulu- ja kirjadega. 33 lehekülge.

2) “Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani”. Kirjutanud ja kokku seadnud Dr. K. A. Hermann. Jurjevis – Tartus. Trükitud väljaandja kulu- ja kirjadega. 1898. 532 lehekülge. Loetud valitud peatükke.

3) Artikleid, videosid ja pilte Hermanni kohta.

 

HERMANN PROOSAKIRJANIKUNA

Hermanni ilukirjandusliku proosa näitena lugesin tema jutustust “Aulane ja Ülo”, mis räägib Sigtuna hävitamisest. See jutustus oli minu jaoks haaravam kui Hermanni luulekogud, aga teos ei olnud realistlik. Tõestisündinud Rootsi Sigtuna linna hävitamist on püütud omistada erinevatele rahvastele, selle jutustuse järgi tegid seda eestlased. Aga kirjutatud on nii, et kõigepealt röövisid rootslased eestlaste naised ja siis läksid õilsad eestlased neid tagasi tooma. Esimeses lahingus Eesti pinnal oli rootslaste vägi suurem, eestlaste oma ometi tugevam, ainult laevad röövitud naistega pääsesid põgenema. Kui eestlaste kogu vägi kokku saadi, oli see hiigelsuur, justkui oleks Eesti olnud Rootsist suurem. Vangi võetud eesti naised olid eesti meestele truud, rootslased tahstid naisi tappa, aga enne õnnestus nad päästa. Seega on tegemist tüüpilise romantilise ajaloolise jutustusega. Ungari kirjandusest sarnaneb see romaaniga “Egeri tähed” selle poolest, et kuigi oma rahva ajalugu on kannatusterohke, valitakse sellest raamatu kirjutamiseks üks võidukam hetk. Eesti kirjanduses on samal põhimõttel kirjutatud ka romaanid “Ümera jõel” ja “Nimed marmortahvlil”.

 

HERMANNI KIRJANDUSAJALUGU

Hermann ise on rõhutanud, et tema eesti kirjanduse ajalugu on väärtuslik selle poolest, et see on esimene omataoline. Ajakirjas “Looming” ilmunud Toomas Liivi artiklis näidatakse, et tegelikult oli see juba neljas eesti kirjanduslugu, kuigi eelkäijad olid õhemad ja üks neist jõudis trükki hiljem. Mõni kirjanduslugu võttis hulka ka rahvaluule, aga materjali rohkuse üle kaebav Hermann mitte. Seevastu on tal hulka võetud peale ilukirjanduse ka muu kirjasõna, ka ajakirjandus ja kõned.

Mina tean Kristian Jaak Petersoni luuletajana, aga Hermann tutvustab teda hoopis teadusmehena. Hermann on kirjutanud peatüki ka enda kohta, tuues välja oma paljusid tegevusvaldkondi ja pidades oma tähtsaimaks raamatuks “Eesti keele grammatikat”. Seda on ka hilisemad uurijad tema tähtsaima teosena nimetanud.

Raamatu kokkuvõttes teeb Hermann juttu ka eesti kirjandust edendanud sakslastest. Ta kirjutab, et sakslased on edendanud eelkõige vaimulikku kirjandust ja ka kirjutajad on vaimulikud. Hermann leiab, et kirjandust oleks pidanud edendama hoopis aadel, sest aadel on rikkam. Ma pole kindel, kas see mõte on õige, kui sõna ise ütleb, et vaimulik on vaimse töö spetsialist.

 

HINNANGUID HERMANNI KOHTA

Hermanni kohta artiklite kirjutajad leiavad enamasti, et tema loomingus on nii väärtuslikumat kui ka vähem väärtuslikku. Ühes väliseesti lehes seevastu leiti, et Hermann oli igas valdkonnas tugev. Mulle on Hermann andnud eeskuju muusikaga tegelemiseks, aga Leonhard Neuman “Eesti mõtteloo” sarja raamatus viitab, et Hermanni muusikaalast tegevust on ka kahjulikuks peetud. Neuman ise nii karm ei ole, ta leiab, et Hermanni loodud viisid olid küll ebaühtlase tasemega, kuid et ta oli parim muusika propageerija.

Valve-Liivi Kingisepp on läbi kahe “Keele ja Kirjanduse” numbri andnud ülevaate Hermanni tegevusest Tartu Ülikooli eesti keele lektorina. Seejuures pole tal kasutada olnud Hermanni loengukonspekte, aga ta eeldab, et Hermann rääkis loengus sama juttu, mida trükitud raamatutes ja artiklites. Täiendavalt saab teada, et venestusaegses ülikoolis nõuti eesti keele õpetamist vene keeles ja Hermann taotles tulutult õigust eesti keeles õpetada. Et lektorikohta ei kaotataks, teinud Eesti Üliõpilaste Selts oma liikmetele Hermanni loengute kuulamise kohustuslikuks. Artiklis refereeritakse palju ka materjale, mida olen varem Hermanni enda sulest lugenud.

Ea Jansen teises “Keele ja Kirjanduse” artiklis räägib eesti ajalehtede omavahelistest suhetest venestusajal. Kui mina olen tähele pannud, et venestus tegi “Oleviku” ja “Postimehe” mõlemad ettevaatlikumaks, siis Janseni meelest Hermann jäi siiski herderlikule positsioonile, sest vaidles Grenzsteini artikliga “Eesti küsimus”.

Villem Reiman “Eesti mõtteloo” sarja raamatus iseloomustab Hermanni rahumeelse inimesena, kellele ajalehetöö seetõttu ei sobinudki. Hermanni ja Grenzsteini tüllimineku ühe põhjusena toob Reiman välja, et kaastöölise hakkasid “Oleviku” juurest “Postimehe” juurde üle minema. Seda on seletatud “Postimehe” suurema eestimeelsusega, aga võib oletada, et üks põhjus oli ka, et sagedamini ilmuvas lehes on rohkem ruumi kaastööde äratrükkimiseks ja seda saab teha kiiremini.