Pühapäev, mai 31, 2009

Alexandre Dumas "Ascanio"

Kui mult enne jõule küsiti, mis raamatuid mulle kinkida, siis soovitasin ajalooraamatuid mitte hankida, sest neid ostan ise ja niiviisi võiks midagi topelt saada. Eelistasin ilukirjandust. Üks raamatutest, mis kingiti, oli "Ascanio". Sain selle läbi eile.

Raamat on ilmunud eesti keeles aastal 2005, aga on vana sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" kujundusega. Sarja nime ma raamatust siiski ei leidnud. Aastal 2006 on ilmunud samasuguse seljakujundusega Selma Langerlöfi raamatu "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" kordustrükk, kus see sarja nimi on olemas. "Ascanio" väljaandja on Kirjastuskeskus, "Nils Holgerssonil" Eesti Ekspressi kirjastus.

Seda sarja lugesin vanasti kõvasti ja poleks ehk selle juurde vanuse tõttu enam tagasi pöördunud, kui poleks kingitud. "Ascanio" läbilugemise järel olen teosega siiski rahul. Üks pereliige jõudis selle läbi enne mind ja kaebas, et raamat on musketärilugudest halvemini kirjutatud, tõlge on halvem kui vanasti, trükivigu on rohkem ja pole musketärideraamatute illustratsioone. Kaks illustratsiooni siiski on. Kaanel on huvitav pilt, mis kutsub lugema, seevastu esimese tiitellehe pöördele trükitud illustratsioon on minu jaoks eemalepeletav. Lugema hakates imestasin, et kas ma olen aastatega rumalamaks jäänud, sest paar esimest peatükki tundusid üsna keerulised. Aga edasi lugedes ja tegelased selgeks saades läks lugemine väga kergeks. Mõne õhema raamatuga ei pruugigi sellise seisundini jõuda.

Raamatu tegevusaeg jääb 16. sajandisse, umbes sajand "Kolmest musketärist" varasemasse aega. Tegevus toimub peamiselt Pariisis ja natuke Itaalias. Nagu varem loetud Dumas' raamatute puhulgi, on toodud duellide ja vanglast põgenemiste kirjeldusi. Erinevus on, et peategelased tegelevad loomingulise tööga. Need, kes ei tegele, imetlevad skulptuure ja muid kunstiesemeid. See tuletab meelde ülikooli kunstiajaloo loengus räägitu, et Lõuna-Euroopa inimesed vaatavad kunstinäitustel esimestena skulptuure, aga eestlased skulptuure ei hinda, lähevad näitusel neist mööda ja hakkavad maale vaatama. Teine erinevus musketäride ja krahv Monte-Cristo raamtutest paistab olevat, et naistegelastel on suurem osatähtsus.

Pealkirjaks on pandud ühe tegelase nimi, aga raamatus on eredamaid tegelasi. Teised raamatu tegelased küll imetlevad Ascaniot, aga lugejale jääb ta suhteliselt halliks kujuks. Mõnes raamatus teab autor ainult peategelase mõtteid, aga selles raamatus ka teiste tegelaste omi. Ja pöördumistest lugeja poole jääb mulje, et arvab teadvat ka lugejate mõtteid. Ühes peatükis kiitles autor, et lugeja ei arva ära tegelase käitumise motiive, need selguvad alles peatüki lõpus. Ometi arvab motiivi ära sekundiga. Raamatus on siiski ka palju üllatavaid lahendusi. Osalt saavutatakse edu tänu juhustele, osalt tänu teiste tegelaste käitumise täpsele ettearvestamisele. Mina malet mängides püian ka ette arvestada, aga vastased suudavad mind ikkagi üllatada.

Raamat lõppeb abiellumistega. See tuletab meelde Uku Masingu kriitikat indoeurooplaste muinasjuttude kohta, et abiellumine on seal tavaline õnnelik lõpp, aga ei räägita, kuhu abielu mõni aasta hiljem välja jõuab.

"Ascanio" jõudis lugemise ajal mõjutada minu unenägude sisu. Ühes blogis avaldatud unenäos on raamatu pealkirja otseselt mainitud, lugemise perioodil lugesin unenäos veel teist Dumas' raamatut "Kümme aastat hiljem".

Arvude rõhk

Hakkasin minema füüsika olümpiaadile. Küsisin ühelt teiselt sinna minejalt, kas seal võib arvutit kasutada. Ta vastas, et võib küll. Otsustasin kaasa võtta taskuarvuti. Aga et mu enda taskuarvuti oli rikkis, siis ühe teise pereliikme oma. Mul oli ranitsasse pakitud liiga palju õpikuid. Olümpiaadile läksin sellepärast, et mulle meeldis võistelda, mitte et ma oleks füüsikat hästi osanud. Kui kohale jõudsin, vaatasin, et ma ei oska ühtegi ülesannet. Need olid rohkem matemaatikaülesanded. Andsin paberi varsti ära.

Istusin matemaatika tunnis. Õpetaja Holts kirjutas tahvlile võrratuse ja hakkas seda ise lahendama. Kui võrratuse üks pool mingi arvuga läbi korrutada, ei pidanud seda teise poolega tegema, sest korrutatud poole väärtus jäi samaks, aga korrutamine aitas lahendamisele kaasa. Pärast korrutamist ütlesin pinginaaber Sandrile, et nüüd saab jagada kolmega. Sander ütles, et see on jama. Nüüd nägin ka ise, et kolmega ei saa, sest 29 kolmega ei jagu. Kummalgi võrratuse poolel oli kolm elementi. Tavaliselt paiknevad need üksteise suhtes lineaarselt, aga selles võrratuses see nii ei olnud, vaid kõigist elementidest läks kõigi sama poole elementide juurde nooli. Sain aru, et üks pool on perekonna mudel ja teine pool koosneb perekonnaliikmetest. Meessoost perekonnaliikmed said hästi läbi naissoost liikemetega, aga samast soost liikmed hästi läbi ei saanud. Lastega said kõik hästi läbi ja seetõttu oli laps perekonna keskpunkt.

Ruum oli üleni raamaturiiuleid täis. Mina ja õpetaja Holts kõndisime riiuli peal. Küsisin talt, mille järgi seda vaadatakse, mis arvuga võrrand läbi korrutatakse. Ta vastas, et seda vaadatakse rõhu järgi. Arvul 26 on rõhk "kümmend" peal. Küsisin, kas arvul 23 ka. Holts jaatas. Mõtlesin, et aga erinevates keeltes on ju rõhk erinevas kohas. Vene keeles arvul "adin" on rõhk teisel silbil, aga eesti keeles samal arvul mitte. Riiul kõikus meie jalgade all. Kui see oleks ümber läinud, oleks kõik allajääjad surma saanud. Nad said ohust aru, aga ei kartnud.

Lugesin uudist, et keeleinspektsioon keelas väljendi "ma tahan seda" kasutamise, kui ei täpsustata, et tahetakse midagi lubatut. Ema ütles, et Artur ei ole mitte ainult üliõpilane, vaid asus tööle ka ajakirjanikuna. Vastasin, et aga ta ei ole ühtegi artiklit veel avaldanud. Ema vaidles vastu, et Arturil on siiski juba mitu artiklit ilmunud. Ütlesin ah nii. Minult oli ajakiri tellinud artikli vabadussõjalaste kohta. Olin selle kirjutanud ja see juba ilmus. Olin lõppu lisanud kaks kõrvalepõiget. Üks oli see, et Päike ähvardab Maal tsivilisatsiooni hävitada sellepärast, et praegusel Päikse tegevuse perioodil tekkis mõni osake liiga vähe broomi ja soola. Maa läheduses ei olevat ühtegi broomi ega soola osakest. Ühel teadlasel tuli siiski mõte, et võibolla seda kompenseerib, et ühe teise aine osakesi on jälle rohkem tekkinud. Teine kõrvalepõige oli selle kohta, et üks inimene luges ennustust, milline on nafta lõppemise järgne ühiskond, ja see tegi teda õnnelikuks. Talle meeldis, et inimesed lähevad siis maale elama, aga ta ei arvestanud, et seda tehakse vastu tahtmist. Kõrvalepõigete järel olin pannud artiklile punkti, aga nüüd nägin, et ma ei jõudnudki põhiteemaga lõpuni. Artikli pealkirjas oli öeldud, et juttu tuleb vabadussõjalaste tegevusest aastatel 1919-1940, aga selle perioodi tagumine osa oli katmata. Võibolla oleks tulnud artiklit kordustrüki jaoks täiendada, eriti kuna š täht oli vigaselt trükitud ja seda oleks võinud ka parandada. Täiendamise korral oleks küll artikli maht lubatust suuremaks läinud. Aga siis mõtlesin, et praegusel kujul võidakse mõelda, et on teadlikult toodud vaid katkend perioodist, kuna kogu periood ei ole veel läbi uuritud.

Laupäev, mai 30, 2009

Roosad klahvid

Oli sündinud järjest kaks titat. Ema ütles teisele titale, et varsti tema enam piima ei saa, sest seda on vaja kolmandale titale. Teine tita hakkas seepeale emal harjavars peos vihaselt järel käima. Keelasin teda. Ütlesin, et esimene tita nii ei teinud. Kolmandal tital oli näos palju tedretähne. Näitasin talle esimest korda peeglit. Mõtlesin, et võibolla talle tedretähnidega nägu ei meeldi. Aga talle just meeldis.

Kogunesime keset linna. Pidin tooma näiteid ajaloo kohta. Üks inimene ronis mööda vaadete puud ja see murdus tema raskuse all ära otse aknasse. Puu murdus nii aeglaselt, et inimene viga ei saanud. Aga üks laps ütles: "Tädi Leane sai surma."

Kallasin kannust pesemiseks vett. Algas kihisev reaktsioon. Kuna osa reaktsioonist toimus minu suus, siis kartsin, et reaktsiooni käigus võib tekkida aine, mis on suule kahjulik. Leidsin vist seletuse, et reaktsioon toimus sellepärast, et kannus oli vee asemel kohv. Omavahel reageerisid ilmselt keedetud kohv ja keetmata kohv. Istusin arvuti taha. See oli Helina käest saadud arvuti. Minu käes oli roosa klaviatuur väga ära kulunud, nii et tähed olid klahvidelt veel vaevu loetavad. Hakkasin Helinale kirjutama, et minu kätte on jäänud palju tema varandust. Kui ma tahaksin vana arvutit ära visata, siis ei saaks ma seda teha, sest see on tema oma. Ekraanid on kodus segamini läinud, sellepärast ma ei tea, kas kasutan Helina ekraani või mõnda muud. Olin juba varem Helinale kirjutanud, et käisin tema endisest korterist raamatuid võtmas, mis ei pruukinud talle meeldida. Kui Helina veel Tartus elas, siis ta elas Alviine endises korteris. Seal asuvad raamatud olid olnud Alviine omad, aga kui Helina korteri endale sai, läks kõik tema omandiks. Tõnu ja Toomas kaklesid. Tõnu jooksis uksest välja. Toomas tahtis talle metsikus vihas järele joosta, aga ma peatasin ta. Toomas ütles, et ma peksin teda jalaga. Vastasin, et ma ei mäleta. Tõnu ilmus akna taha ja laulis vaikse häälega Tooma kiituseks laulu. Ütlesin, et ilus laul. Toomas nõustus, et on küll. Tõnu laulis:
Ingliilm ja inimsugu
kiidab Loojat selle eest,
et nii kindel imelugu
leidub kõrgel sfäärides.

Reede, mai 29, 2009

88 liiget

Kasvavate varte otsa olid torgatud maasikad. Tahtsin neid süia, aga kartsin, et äkki need on mürgimarjad. Vennad ronisid maasikate järele puu otsa. Nad turnisid päris ladvas peenikestel okstel. Niimoodi võis kukkuda. Üks kukkuski ja sai mitmest kohast vigastada. Aga mõtlesin, et puu otsast kukkumine on ikkagi auväärsem tegevus kui mõni teine, sest see eeldab puu otsa ronimist. Magasin Paides. Mind püüdis mitu inimest äratada, aga ma ei ärganud.

Läksin koolimajja valimisüritusele. Esinesid Niklus ja Mätik. Nad rääkisid, et nende parteil ei ole rohkem kandidaate sellepärast, et 88 liiget on surnud. Surma süüdlane ei olevat Eesti, vaid Eesti Kongress. Üks esinejatest kirjutas midagi tahvlile. Merko hüüdis oma kohalt, et võibolla nemad jõuavad nii kiiresti kirjutada, aga tema ei jõua, sest ta arvas, et kõik tuleb ka vihikusse kirjutada. Saabus Jürgen I. Keerasin näo ära, et mitte temaga tõtt vaadata. Krister hakkas koguma kahe asja jaoks raha. Ta ütles, et järgmisel nädalal toimub tema vanaema kontsert. Ma kavatsesin kuulama minna, kuigi ei teadnud, kas see on õige mõte. Varsti nimetas Krister seda juba enda kontserdiks. Mõtlesin, et seal näen Kristeri õde. Mängiti malelaual tsivilisatsiooni. Valge kuninga juurde tekkis lomp, mistõttu kuningas tuli ajutiselt kuivatamise ajaks vangerdusseisust välja. Must oleks saanud kasutada seda kurjasti valge kuninga ründamiseks, aga seda ta ei teinud. Läksin järgmisse klassiruumi, kus pidi toimuma Kangilaski kunstiajaloo loeng. Tegelikult oleksin pidanud minema ühte teise loengusse ning seda Kangilaski loengukursust olin juba eelmisel õppeaastal kuulanud ja punktid kätte saanud. Kangilaski hakkas loenguga pihta ja tema jutu sisu ei tundunud üldse tuttav. Minu pinginaaber oli Peep. Õppejõud lasi kahte kirja ühe asutuse kirjavahetusest ringi käia. Peep uuris neid hoolega. Ta elas koos Helinaga ja võibolla vahetas Helinaga kirju nagu minagi. Sellepärast talle need ümbrikud nii suurt huvi pakkusidki. Minu kätte ta ümbrikuid ei andnudki, vaid saatis tagasi. Mõtlesin, et kuidas ma saan Helinale kirju saata, kui ta näitab need Peebule ette.

Uimasus

Tänasel malevõistlusel oli 12 mängijat, 11 vooru ja 10 minutit mõtlemisaega. Esimeseks tuli Harujõe 9 punktiga, teiseks Sprivul (8,5), kolmandaks Seljodkin (8) ja neljandaks Raidväli (8). Mina tundsin ennast täna uimasena ja jäin eelviimaseks 2,5 punktiga. Võitsin Partsi ja Volpertit, viigistasin Põvvatiga, kaotasin Harujõele, Sprivulile, Seljodkinile, Raidväljale, Arstile, Metsojale, Ojastele ja Tättele. Kõik punktid sain tänu vastase kella kukkumisele, aga endal oli mul kellaga raskusi veel rohkemates partiides. Partiis Runnel-Parts võitsin materjali umbes selliste käikudega:

1. d4 d5 2. Rf3 f5 3. Of4 Rf6 4. h3 e6 5. Rbd2 c6 6. Re5 Rbd7 7. Rdf3 Rb6 8. Rg5 Rc4 9. Rgf7 La5+ 10. Od2 Rd2 11. Ld2 Ld2+ 12. Kd2 Re4+ 13. Ke1 Vg8 14. e3 Oe7 15. Oe2 Ob4+ 16. c3 Rc3 17. a3 Re2+ 18. ab ja järgmisel käigul lõin ratsu.

Neljapäev, mai 28, 2009

Ühiskeel

Tänasest "Eesti Päevalehest" võis lugeda, et on töötatud välja soome-ugri ühiskeel, et soome-ugri rahvad ei peaks omavahelises suhtlemises kasutama mõne teise keelkonna keelt. Keel olevat omandatav kuu ajaga. Selle väite võin artikli lugemise järel ümber lükata, sest enamus näidissõnu mul ühe lugemisega meelde ei jäänud. Võibolla on need keele väljatöötaja emakeelele sarnasemad kui eesti keelele, et tal need kergemini meelde jäid. Või jäid tal need paremini meelde sellepärast, et ta on need sõnad ise välja mõelnud. Mul jäävad ka enda kirjutatud luuletused paremini meelde kui teiste omad. Mul pole plaanis uut keelt õppima hakata. Kui ma tahan soome-ugri keeli õppida, õpin kõigepealt selgeks soome keele. Soome keeles on olemas hulgaliselt kirjandust ja ajalehti, mida lugeda, uues keeles pole veel midagi. Udmurtidega rääkima sõitma ma nagunii ei hakka. Ma ei räägi isegi eestlastega. Eesti keeles kirjutan küll, aga keegi ei vasta või vastatakse inglise keeles.

Maakera või gloobus?

Vaatasin maakaarti. Ütlesin, et ei ole selge, kas sellel on kujutatud maakera või gloobust. Vastati, et gloobust, sest peale on joonistatud koordinaatteljestik. Mina ütlesin, et selle võib joonistada ka maakera kujutades. Täna toimus rahvahääletus Eesti Euroopa Liitu astumise küsimuses. Vaatasin sellega seoses ühte võrgulehekülge, kus sai anda poolt- ja vastuhääli. Kunagi olid seal vastuhääled suures ülekaalus, nüüd oli nende osakaal vähenenud, aga vastuhääli anti endiselt poolthäältest rohkem. Sellega seoses lootsin, et ka tõelisel rahvahääletusel võidakse vastuhääli üle poole anda, sest kellele see Euroopa Liit ikka nii väga meeldis. Ma polnud seda võrgulehekülge veel listis tutvustanud. Mõtlesin seda teha. Aga seda ei saanud teha täna, muidu oleks see olnud keelatud propaganda. Tuli oodata homseni.

Venemaa võttis vastu seaduse, et kui mingis riigis midagi halba öeldakse, siis nad piiravad selle riigi sisse. Oli selge, et see on suunatud vaid endiste Nõukogude liiduvabariikide vastu, sest Ameerikat poleks Venemaa sisse piirata jaksanud. Võibolla nad eeldasid, et Ameerikas midagi sellist ei öelda. Praegu oli Venemaa tülis Aserbaidžaaniga. Venemaa tungis järjest erinevatele riikidele kallale ja sai ise niiviisi järjest rohkem kannatada. Igal endisel liiduvabariigil oli olemas tähtpäev, millal tähistati Venemaa sissetungi aastapäeva. Mõnel riigil võis neid tekkida mitu. Venemaa president hoidis käes relva. Algul mõtlesin, et püian sellesse suhtuda leplikult, aga siis otsustasin, et ma ei karda, ja puudutasin ka ise relva. Venemaa ja Aserbaidžaan pidasid seda endale solvavaks. Henn läks tooma Pakistanist pommi, et mind õhku lasta. Kui ta tagasi tuli, lõi ta mulle küüned kätte. Lõin omakorda küüned tema kätte. Aga tema soovis mulle hoopis palju õnne sünnipäevaks. Küsisin, miks ta siis küünistab. Eile oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liitu astumise küsimuses ja ma ei teadnud veel tulemust. Otsustasin, et kuulan seda kõigepealt raadiost, enne kui ajalehest vaatan. Panin raadio mängima. Tahtsin panna nii, et saaks lugeda kirju, aga häält ei tuleks. See mul ei õnnestunud, sest ei olnud meeles, kuidas see käib. Algul korrutati raadios ühte ja sama silpi. Siis keerasin nupu laineskaala servaossa. Nüüd hakkas kõlama Klausi hääl, mis oli raadioaparaadile sisse pandud. Klaus rääkis raadiovälistele tsivilisatsioonidele abi viimisest. Need olid inimesed, kes elasid piirkondades, kuhu raadiolained ei ulatunud. Edasi nimetas Klaus neid juba kosmosevälisteks tsivilisatsioonideks.

Kõndisin läbi linna. Kaubahalli kõrval nägin kahte teadlast, kes rääkisid, et neil oli olnud plaanis jõuda lugemisega ühtede materjalideni, aga selgus, et mina olin neid juba varem lugenud. Olin teinud seda isa ülesandel. Olümpiamängude kohta kirjutati nii palju, et raske oli kõike läbi lugeda. Mõtlesin jälgida Eesti ja veel kahe riigi kohta, mida nad oma sportlaste osavõtu kohta kirjutavad. Mul oli magistriõpe lõpetatud, sest punktid olid koos. Aga hakkas tunduma kahtlane, miks ma ei saanud samasugust suurt diplomit nagu bakalaureuseõppe lõpetamisel, ainult väikse paberi. Võibolla hoolimata sellest, et nõutav punktide arv oli koos, oli mõni konkreetne kohustuslik asi siiski tegemata. Vaatasin isa uut luulekogu. Esikohal oli vabavärsiline luuletus. Selle sisu oli, et väike Oudekki ütles ükskord, et tahab minna kaugele Ameerika ülikooli, isa valvas liivakasti juures teist mesilasperet ja hakkas naerma, sest Oudekki oli Prantsuse kuningas Louis XVII, kes tahtis võimule tagasi tulla. Isa ajas võibolla Oudekki ja Pireti segi, sest Ameerika ülikooli oli läinud tegelikult Piret. Aga ma olin ise ka mõelnud, et Oudekki on kuningliku päritoluga.

Kolmapäev, mai 27, 2009

Hommik on lõppemas

Ka täna läbi saab mu hommik.
Ka eile raisku läks mu päev.
Kui raiskan päevi, tuleb ummik.
Kes sellest väljapääsu näeb?

Ka öö läks raisku sääse tõttu.
Mind ennast varsti närib nälg.
Pean tegutsema hästi ruttu,
et jätta endast järgi jälg.

Ringiga mööda

Läksin sõjaväkke ja võtsin sisse oma platsi rohul. Kui rong tuli, tõukasime ta ümber.

Vaatasin vana märkmikku. Olin sinna kirjutanud iga oma maa kohta ühe lõigu. Maid oli palju ja kõik lõigud olid ühe pikad. Maade hulgas oli selliseid, mille olemasolu ma ei mäletanud. Olin samasse märkmikusse kirjutanud ka anekdoote koos rääkija nimega. Anekdoote oli vähem. Mul oli kahju, et ma polnud märkmikku järjekindlalt edasi täitnud.

Läksime Kaunasse puiestee vanasse hoovi. Vaatasin aknast, kuidas lapsed liivakastides mängivad. Liivakaste oli palju ja igas liivakastis oli mõni laps. Jälgisin, mida nad täpselt teevad. Enamus ehitas liivast maju. Klaus tahtis hoovis ringe joosta. Kaalusin, kas joosta koos temaga. Üks võimalus oli joosta nii kaua, kuni ta ringiga mööda läheb ja siis lõpetada. Klaus jooksis hoopis koos Tõnuga. Tõnul oli joostes keel suust väljas nagu alati. Seejuures tal hambad kokku ei lõksatanud. Kui nad olid neli ringi ära jooksnud, mõtlesin, et võibolla võiks nüüd teha uue jooksu koos minuga, sest nüüd on Klaus ennast piisavalt väsitanud ja ei lähegi enam ringiga mööda.

Teisipäev, mai 26, 2009

Kõneaeg europarlamendis on piiratud

Mida saavad ikkagi korda saata Eesti saadikud europarlamendis? Europarlamendil on 785 liiget, üle seitsme korra rohkem kui Riigikogul. Eestil on seal ainult kuus saadikut, mida on alla protsendi koosseisust. Ühe saadiku kohta antav kõneaeg on nii lühike, et sellega ei tee selgeks ühtegi keerulisemat küsimust. Eestlased ei pruugigi kõneaega saada, sest seda ei jagata mitte riikliku, vaid fraktsioonilise kuuluvuse alusel. Kõneaja jagamise korra sätestab järgmine Euroopa Parlamendi kodukorra artikkel:

"Artikkel 142 : Kõneaja eraldamine

1. Esimeeste konverents võib teha parlamendile ettepaneku eraldada kõneaega konkreetsel teemal toimuvaks aruteluks. Parlament võtab ettepaneku suhtes vastu otsuse ilma aruteluta.

2. Kõneaja eraldamisel lähtutakse järgmistest kriteeriumidest:

a) üks osa kõneajast jaotatakse kõikide fraktsioonide vahel võrdselt;

b) teine osa jaotatakse fraktsioonide vahel proportsionaalselt, vastavalt nende liikmete koguarvule;

c) fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele eraldatakse kõneaega kokku analoogiliselt fraktsioonidele punktide a ja b alusel eraldatava kõneajaga.

3. Kui kõneaega eraldatakse mitme päevakorraküsimuse jaoks kokku, teavitavad fraktsioonid presidenti sellest, kuidas nende kõneaeg jaotub üksikute päevakorrapunktide vahel. President peab tagama kõneaegadest kinnipidamise.

4. Parlamendiliikmete sõnavõtud ei tohi istungi protokolli, menetlusega seotud avalduste, lõpliku päevakorra projekti muutmise või päevakorra teemal kesta kauem kui üks minut.

5. Euroopa Komisjonile ja nõukogule antakse raporti arutelu jooksul arvamuse avaldamiseks sõna reeglina vahetult pärast seda, kui raportöör on esitanud oma raporti. Euroopa Komisjon, nõukogu ja raportöör võivad vastusõnavõttudeks sõna saada ka vahetult pärast parlamendiliikmete sõnavõtte.

6. Ilma et see piiraks EÜ asutamislepingu artikli 197 kohaldamist, püüab president jõuda Euroopa Komisjoni ja nõukoguga kokkuleppele nende kõneaja jaotamise osas.

7. Parlamendiliikmed, kes arutelus sõna ei saanud, võivad ühel korral osaistungjärgu jooksul esitada kuni 200 sõna sisaldava kirjaliku avalduse, mis lisatakse kõnesoleva arutelu stenogrammile."

Mängude tagasitulek

Saatsin Oudekkile küsimusi pealkirja "paar küsimust Sinule" all. Ta riputas sellenimelise lingi oma võrgulehekülje linkide nimekirja. Oudekki elas kõrvalkorteris. Läksin tema sünnipäevale. Mul oli temaga mitu tüliküsimust, aga ma rääkisin muudel teemadel. Seal mängiti huvitavat kaardimängu. Lugesin selle juhendit. Saabus Pille. Lamasin parajasti teki all. Pille ütles, et vanasti käis Oudekki sünnipäevadel ainult tema, vennad enam mitte. Vastasin, et vahepeal oli selline periood, aga sellele järgnes aeg, kus Oudekki sünnipäevadel käisid vennad ilma Pilleta.

Läksin majja, kus asus mõttemängude klubi Vint.ee. Ma polnud seal varem käinud. Klubis oli iga erineva mängu jaoks ainult üks laud. Gomoku erinevus rendžust seisnes selles, et laud oli ühte pidi kitsam ja nuppe ei asetatud aukudesse, vaid ruudustiku joonte ristumiskohtadesse. Ütlesin, et keegi ei ole mängu lõpetades algseisu peale pannud. Hakkasin male algseisu peale panema. Nupud olid plastmassist. Ütlesin, et oleks vaja puust nuppe. Vastati, et puust nupud on kapis. Seega oli laudu tegelikult võimalik rohkem välja panna. Inimesed loopisid üksteist nuppudega, nii et komplektid pidid laiali lagunema. Siin käis ka neid inimesi, kes käisid päevakeskuses. Mõtlesin, et peaks edaspidi ise ka mõlemas käima hakkama, kulutades mängimisele kaks päeva nädalas. Algseisu pealepanek läks väga aeglaselt. Osad nupud vajusid pikali. Otsustasin, et nad võivad pikali ka olla, on aru saada, mis nupud nad on. Etturiteks olid kohati kabenupud. Liinide arv tuli veidi suurem kui reeglite järgi. Keskmistel liinidel oli mänguloomi rohkem kui vaja, aga jätsin nad sinna, et lõpuks mänguga pihta hakata. Vastane käis e2-e4. Mina vastasin c7-c6. Üks ettur seisis mul juba varem d5, seetõttu oli avanguks Caro-Kann. Paari käigu järel ütles vastaseks olev naine, et nüüd ta jätab mängu pooleli, muidu arvatakse, et ta mängib tõsist partiid.

Esmaspäev, mai 25, 2009

Tänased lehed

"Tartu Postimehes" nimetab Jüri Kõre ühes lauses blogijaid düsgraafikuteks, kuigi ei selgu, kas kõiki blogijaid või mingit osa. Kas aga blogijad on suuremad düsgraafikud kui ajalehes kirjutajad? Vahe on selles, et blogijal pole tavaliselt oma keeletoimetajat, ajalehtedel on need olemas ja vead peidetakse ära. Blogida võib ka keeleteadlane. Mina olen kirjutanud nii blogis, ajalehes, ajakirjas kui ka raamatus.

Samas lehes on ajakirjanik nimega Saar võtnud intervjuu saarevõsa raiumise kohta. Pole selge, kas ajakirjaniku nimel ja puuliigil on mingi seos. Võibolla pole tema suguvõsa saanud nime puu, vaid veest kerkiva kuiva maa järgi. Ja kui talle teema anti, ei teadnud ta võibolla, mis liiki puudega on tegemist. Igatahes Eestis on viimasel ajal vähemalt kahte puuliiki hakanud tabama epideemiana äkksurmad. Need puud olid vist tamm ja saar. Ma ei tea, kas saarte raiumine annab nende hävimisele hoogu juurde või hoopis takistab nakkuse edasikandumist.

Suures "Postimehes" kirjutab ajakirjanik Martin Pau lastetusmaksu kehtestamise vastu. Kedagi ei tohtivat sundida lapsi saama. Ma pole kindel, kas lastetusmaks oleks mõeldud eeskätt laste arvu suurendamiseks või lastega perede toetamiseks. See, kelle pere sissetulek ühe inimese kohta on suurem, võiks ju vaesemaid toetada. Paraku osadel pole just sellepärast lapsi, et neil on niigi vähe raha. Kui lastetusmaks kehtestada laste arvu suurendamiseks, siis tuleks sellest vabastada need, kes võivad edasi kanda geneetilisi haigusi.

Samas lehes kirjutab Ivar Raig Euroopa Parlamendist, nimetades seda jututoaks. Ma ei tea, mitu liiget europarlamendil on, aga kindlasti on neid rohkem kui Riigikogul. Seetõttu huvitab mind, kui palju seal ühe saadiku kohta üldse jutupuhumise õigust antakse. Lõputult suure kogu puhul ei saa kõigile saadikutele anda lõputult kõneaega. Ja kuna Eestil kui väikeriigil on seevastu saadikuid suhteliselt vähe, siis võibolla tuleb kogu Eesti kohta lubatav kõneaeg väike.

"Eesti Päevalehes" tuuakse Leedu presidendivalimised võitnud Dalia Grybauskaite kohta ühe esimese faktina välja, et tal on karates must vöö. Meenub, et Putinil on ka mingi vöö, aga alaelaline jaapani poiss pani ta ühe hetkega selili. Kas ei valitse nende vööde puhul inflatsioon nagu male suurmeistritiitli puhul, mille kandjate arv on plahvatuslikult suurenenud?

Seoses Korea ekspresidendi enesetapuga kirjutatakse samas lehes, et korealased on sellest vapustatud. Äkki see on ajakirjaniku eksiarvamus, sest naaberriigis Jaapanis on enesetappu auasjaks peetud. Korea pole Jaapan, aga on olnud minevikus Jaapani võimu all.

Lõhutud asjad

Minu toas toimus inglise keele tund. Vastasin õpetaja küsimusele inglise keeles. Oli vaja kasutada sõna "sõitma", mille kohta kasutasin "go", jättes selle lause viimaseks sõnaks. Sõna oli vast õige, sest firma nimi oli GoBus. Ruumi kohta, kus me olime, kasutasin sõna "classroom". Minu arvates võis mängida, et tegemist on klassiruumiga, teiste arvates võibolla pidi jutu sisu tõepärasem olema. Kohtade kohta ütlesin, et igal selle ruumi toolil istumine on erinev asi. Peep vaidles vastu, et ei saa öelda, et Eesti on parem koht kui muud kohad.

Televiisoris algas noortesaade. Kõlas laul, mille viis oli sama, mis oli olnud ühes lastesaates. Ma polnud kindel, millises. Sõnad olid uued. Näitleja oli sama, kes oli olnud lastesaates, aga nüüd oli ta suuremaks kasvanud. Ema ütles, et ekraanil olijatel ei ole korralikke riideid. Ise ei märganud ma midagi. Ema ütles, et kõige rohkem ärritavad teda tüdrukud.

Mul oli käes korvpallipall. Äkki jooksis ta õhust tühjaks, mis tähendas, et ta oli läinud katki minu käes olles. Vend küsis, kas ma pigistasin palli peoga. Olin seda teinud, aga polnud arvanud, et pall sellest katki läheks. Proovisime teda veel pumbata, kuigi oli teada, et sellest pole kasu. Järgmiseks võtsin kätte jalgpallipalli. Otsustasin, et seda ma enam ei lõhu. Pigistasin seda palju nõrgemini, aga ka see läks sama moodi katki. Lubasin osta oma raha eest uued pallid. Et raha kokku hoida, ei kavatsenud ma uusi prille osta, sest neid ei läinud kellelgi peale minu vaja. Varsti läks minu käes katki ka kolmas asi. Ütlesin, et see on mingi needus. Televiisoris algas jälle see saade.

Pühapäev, mai 24, 2009

Tuhanded parandused

Suurele auditooriumitäiele inimestele esitleti raamatut, mida mina olin toimetanud. Noor naine alustas kõnet sellest, et ta oleks tahtnud seda raamatut ise toimetada. Edasi tõi ta statistikat, et mina olevat teinud käsikirjale 60 000 parandust, millest arvesse oli võetud 20 000. Nii suurt paranduste arvu kuuldes rahvas naeris. Välja tõi esineja ka raamatu kolme osa märkuste ja arvesse võetute arvu eraldi. Ta ütles, et räägib selleks, et oleks teada, mis asi toimetamine on. Kuna mina olin teinud nii palju parandusi, ei olnud raamatusse peatoimetaja ja tegevtoimetaja nime kirja panema hakatud. Pärast kõne lõppu öeldi, et see esineja on kade, et ta raamatut ise toimetada ei saanud. Mina ütlesin, et pole aru saadud minu märkuste sisust. Need märkused, mida arvesse ei võetud, ei olnud sellepärast veel valed. Mõne märkusega tahtsin juhtida tähelepanu, et sõnastus on kahemõtteline, aga autori arvates oli ta kirjutanud õigesti ja midagi ei muudetud. Küsisin, kas esineja nimetas paranduste arvuks 60 000 või 600 000. Viimane arv oleks imelikult suur, sest raamatul on ainult 1 000 000 tähemärki. Aga võibolla loeti eraldi paranduseks iga muudetud täht. Ma joonisin käsikirjas kahtlased kohad alla, kirjutasin kõrvale viite numbri ja pöördele koos selle numbriga küsimuse. Allajoonitud osa oli umbes kolmandik ja võibolla loeti iga allajoonitud tähte paranduseks. Vastati, et oli nimetatud siiski arvu 60 000. Ma polnud kasutanud läbivat küsimuste numeratsiooni, vaid alustanud igal lehel nummerdamist otsast peale. Aga autor ja esineja said kõikide lehtede numbrite arvud kergesti kokku liita. Lahkusime koos rahvamassiga läbi saanud ürituselt. Minu juurde tuli raamatu autor, kes ütles, et võib oma eksemplari raamatust mulle anda. Ta küsis mult sinna pühendust. Kirjutasin selle, aga read läksid sassi, sest ühe teise inimese pühendus oli juba ees. Minu pühendust lugedes tuli minna vahepeal rida madalamale ja siis jälle rida kõrgemale. Autoril oligi raskusi selle kokkulugemisega.

Istusin tunnis. Mul läks pastakas raamatu kohale. Võtsin selle kohe ära, aga õpetaja hakkas juba karjuma, et ma rikun raamatut. Vastasin, et mul läks pastakas raamatu kohale küll, aga ei puutunud vastu. Läksin õpetaja juurde ja tõukasin ta ümber. Ta jäi koos ühe õpilasega lamama. Läksin oma kohale tagasi ja pakkisin asjad ranitsasse. Mõtlesin, et kui ma õpetajaga ära ei lepi, võidakse mind koolist välja visata. Läksin jälle õpetaja juurde ja pakkusin talle 500 krooni, öeldes, et maksan trahvi. Õpetaja ütles, et ma raha talle aluspesu vahele paneksin. Ma pistsin selle siiski pihku.

Leidsin maakaardi, mille olin kunagi joonistanud. Sellel oli kujutatud suuremana Eestit ja väiksemana kaugemaid maid. Detailid olid väga täpsed, aga tundus, et kaart oli joonistatud peast. Kaardil oli palju jõgesid koos nimedega. Ütlesin Klausile, et ma tundsin tol ajal nii palju jõgesid, ma olin need pähe õppinud, aga nüüd ma neid enam ei mäleta. Klaus kahtles, kas ma ikka nii palju jõgesid tundnud olen. Uurisin kaarti edasi ja jõudsin järeldusele, et see pole tõesti mälu järgi joonistatud, vaid ma olen sihilikult kokku seganud ühtede kohtade kontuurid ja teiste kohtade nimed, osasid asju veel sihilikult moonutades. Läksin seda täienduseks ütlema. Koolimaja esimesel korrusel tuli mulle vastu maskiga poiss. Tundsin ära, et ta on Sander, kellega ma olingi enne rääkinud. Järgmine tund pidi olema inglise keel. Mul polnud kodus meeles õppida, aga tahtsin seda teha veel nüüd. Kuna oli söögivahetund, siis tahtsin veel pärast õppimist sööma jõuda. Aga ma ei jõudnud kumbagi. Õpetaja võis tunnis öelda, et kui ma ei õpi, ei pääse ma lõpueksamitele. Ma ei tahtnudki neile teist korda minna. Klassis nägin, et ma ei saa istuda oma pinginaabri kõrvale, sest seal on kaks muud kotti. Võtsin siis koha sisse ühe laua kitsamal küljel, nii et ma ei jäänud kellegi kõrvale. Aga pinginaabri kõrval siiski koht vabanes, sest seni olid seal olnud eelmise klassi tüdrukute kotid. Märkasin, et mul on lisaks enda kotile käes veel kellegi oma. Ma ei teadnud, kust ma olin selle võtnud.

Laupäev, mai 23, 2009

Pilvisel päeval

Täna on ilus pilvine päev. Praegu olen üksi kodus ja keegi ei sega. Segaduses inimene võib midagi valesti teha. Lehes on kirjutatud, et rääkides saab inimene teistelt negatiivset tagasisidet ja muutub seetõttu viisakamaks, aga võrgus kommenteerides viisakus kaob. Mina enda arvates püian võrgus kirjutades ka viisakuse piiridesse jääda. Aga kirjutades toon tõesti välja sellist informatsiooni, mida rääkides ei too. Raamatupaksust suulist kõnet olekski keeruline pidama hakata. Minu raamatu esitlusel soovitati, et ma järgmiseks mõne paksema romaani kirjutaksin. Ma küll kindel ei ole, et ma seda teen. Eelmine raamat oligi paksem. Aga ta ei olnud romaan. Paksu romaani puhul võtab mul juba lugemine palju aega, sest loen raamatuid vaheldumisi. Luulekogud loen läbi ühe hooga, aga õigem oleks ehk süveneda. Eurolistis kirjutas hiljuti inimene, kes oli vist Piibli pähe õppinud, sest ta tõi iga lause lõpus Piibli viiteid. Peale selle viitas ta Artur Alliksaarele ja "SL Õhtulehele". Seda lehte mina ei loe. "Sõnumilehte" kunagi võrgust lugesin, sest seal avaldati palju eurokriitilist materjali. Kulbokil oli seal koguni oma eurokriitiline rubriik. Aga ta rääkis, et artiklite läbi surumine läks järjest raskemaks. Ise pole ma sellele lehele kaastööd saatnud. Vahel tuleb mulle kiri, et kas mõne minu blogisissekande võib kuskile mujale üles riputada, aga loa andmise korral seda sellepärast veel ei riputata. On juhtunud ka, et on riputatud. Minu luuletusi on kopeeritud ühest kohast teise ilma mind sellest informeerimata. Täna toimus sünnipäevapidu, kus oli juttu mitmest luuletusest. Ühest rääkisin sellepärast, et olin seda sama peo ajal raamatust lugenud. Nägin riiulis ka kahte oma raamatut, aga mitte kõiki.

Kurbade nägudega

Olime vendadega Vabaduse puiesteel. Üks meie arvutitest oli kadunud. Siis leidsime ta üles. Ta pidi olema kasutamise ajal kindlas punktis ja panime ta sinna. Krister oli saatejuht. Ta juhtis parve üle Emajõe Supilinna suunas. Olin sellel parvel. Krister ähvardas, et laseb parve põhja, ja naeris. Ma ei teadnud, kas ma suudaksin põhjalaskmise korral kaldale ujuda.

Kordus vana lugu, kuidas hakkasime minema laeva peale. Olin väike laps. Isa, ema ja Pille läksid ees. Mina pidin minema järele, aga selleks pidin ma ennast kõigepealt aknast välja vinnama. See oli raske ja võttis palju aega. Mäletasin varasemast, et olukorra päästab see, et isa palub laeval väljasõitu edasi lükata.

Lugesin ühte võõrkeelset ajalehte. Ma ei teadnud täpselt, mis keel see on, aga sain natuke aru. Kõige rohkem huvitas mind arvamuse rubriik. Kuulasin seejärel ühte võõrkeelset raadiojaama. Seal räägiti umbes sama võõras keeles. Sain aru, et räägitakse, et maailma päästmiseks tahetakse tuumarakettide lennutrajektoore lühendada. Ilmselt oli nii, et kui rakett tuleb kaugemalt, siis ta maandub suurema hooga ja hävitab seetõttu rohkem. Aga võis karta, et kui sõda lahti läheb, siis taastatakse suurema hävitusjõuga relvad, isegi kui neid sõja algul ei ole. Kui raadio oli kinni pandud, jäi nool samale jaamale.

Näidati raamatu autorit ja ühte abielupaari. Öeldi, et see abielupaar õpetas sellele autorile filosofeerimist. Abielupaari kuuluv naine ütles aga, et autorile polnud kirjutamist õpetada vaja, sest ta oskab seda ise.

Istusin Pille toas, kui uksest tuli sisse Raivo, kes võttis ühest mööbliesemest kinni. Kuigi arvatavasti oleks ta seda üksi ka tassida jõudnud, võtsin mina teisest otsast. Läksime sellega trepist alla. Raivo jooksis ja nii pidin ka mina jooksma. Ma ei teadnud, mis juhtuks siis, kui ma komistaksin. Ema oli tahtnud seda mööblieset maale viia, aga nüüd ei olnud selleks enam võimalust, sest Raivo pani selle auto peale. Öeldi, et see viiakse heategevale mööbli väljajagamisele. Raivo küsis, kas mina oleksin nõus sellist mööblit ostma. Vastasin, et kui vaja oleks, siis ostaksin. Toodi Hennu vana lastetool ja öeldi, et see on katki. Mina ütlesin, et justnimelt katki. Toodi ka Tõnu samasugune tool, mis oli terve. Tõnu ja Henn vaatasid neid toole kurva näoga, sest neil oli kahju neist loobuda. Korterit tühjendati mööblist sellepärast, et pidime kolima senisest ühe toa võrra väiksemasse korterisse ja meie senise korteri pidi endale saama Maaja. Lootsin, et saan uues korteris endale korraliku toa. Aga kindlasti oleks uues korteris senisest kitsam olnud.

Olin lisanud oma blogile teist tüüpi loenduri. See näitas, mitu korda on mingist arvutist kuu jooksul blogis käidud. Kõige rohkem olin käinud ise - 132 korda. Teisel kohal oli keegi täpselt 100 külastusega. Ma ei teadnud, kes see on. Kõigil minu võrgulehtedel sellist loendurit ei olnud. Klaus küsis, kas see loendur näitas mulle ikka kõike, vahel seda tüüpi loendurid keelduvad algusest kaugemale näitamast. Ja tõepoolest, nendel minu võrgulehtedel, kus oli väiksem külastatavus, näitas loendur ainult paari kõige suurema külastuste arvuga arvuti andmeid, teisi mitte.

Reede, mai 22, 2009

Kaks varianti

Lugesin oma toas ühte raamatut. Jätsin selle pooleli, panin riiuliservale ja hakkasin järgmist lugema. Õpetaja Volmer ütles, et ega minusugused noored "Loomingut" ei loe. Vastasin, et ma olen lugenud. Tahtsin uuesti võtta seda raamatut, mille olin enne pooleli jätnud, aga seda ei olnud enam riiuliserval. Kõlas koputus uksele. Ma ei julgenud ust lahti tegema minna ja saatsin Tooma enda asemel. Saabus ema, kes tuli maalt. Kui ema juba sees oli, kõlas uus koputus.

Mulle kuuluvad raamatud olid riiulis reas. Nende pealkirjade esitähtedest sai kokku lugeda kaks erinevat sõna. Üks sõna tuli siis, kui hiljem vahele lisatud Macoureki raamatut mitte arvesse võtta, teine seda arvestades.

Põdesin epilepsiat. Ajasin Klausiga rääkides hambad irevile. Selliseid irevil hammastega epilepsiahaigeid oli eile televiisoris näidatud. Siis olin ma ise rahulikult käitunud. Võibolla vaatas Klaus eile ainult ekraani ja ei teadnudki, et mina oskan rahulikult ka käituda. Olin haiglas. Ruumis oli ballooniga gaasipliit. Haiglatöötaja näitas, kuidas pliidil tuld kustutatakse. Kartsin, et balloon võib õhku lennata, aga otsustasin selle ära kannatada. Ärgates avastasin, et silmade peal on sidemed. Sidet veidi rebides tuli silmast verd. Seetõttu ei julgenud ma sidet üleni ära tõmmata, et võibolla tuleb silm peast. Küsisin ühelt teiselt patsiendilt, kes mulle sideme silmadele pani. Ta vastas, et arst. Küsisin, millal seda tehti. Vastus oli, et õhtul ja et ma seisin sel ajal püsti. Küsisin, kas nüüd võib sideme ära tõmmata. Patsient vastas: "Jaa-a."

Väsinute turniir

14. mail toimus päevakeskuses ilma minuta 11 osavõtjaga turniir, mille võitis Arst 8 punktiga, teiseks tuli Ojaste 7,5 punktiga ja kolmandaks Seljodkin 6,5 punktiga. Ma olen kuulnud, nagu oleks veel nädal varem toimunud ka üks turniir ilma minuta, aga selle tabelit nähtaval ei olnud.

Täna oli osavõtjaid 16, voore 7 ja mõtlemisaega 15 minutit. Võitis Sprivul 5,5 punktiga, teine oli Särgava sama punktide arvuga, kolmas Volpert 4,5 punktiga ja neljas Arst sama punktide arvuga. Mina kogusin 3 punkti. Teise poolde jäi üldse kolm eelmise nädala Tartu meistrivõistlustel esimeses pooles olnut. Üks, kellel läks täna paremini kui siis, kaebas, et tunneb veel pikast turniirist väsimust.

Esimeses voorus kaotasin mustadega Sprivulile, teises viigistasin valgetega Abramiga, kolmandas võitsin valgetega Viikmaad. Millegipärast küsis talt pärast seda kaks mängu mitte näinud osavõtjat: "Võitsid, jah?" Neljandas voorus kaotasin mustadega Ojastele, viiendas võitsin valgetega Seljodkinit, kuuendas viigistasin mustadega Metsojaga, seitsmendas kaotasin valgetega Puisile. Kahes viimases mängus kahisin viguri kahe etturi eest.

Tartu meistri Seljodkini vastu sain võidu umbes järgmiste käikudega:

1. e4 d5 2. ed Rf6 3. Rc3 Rd5 4. Lf3 Rc3 5. dc e6 6. Od3 Rc6 7. Of4 Od6 8. Oe4 Od7 9. Vd1 Le7 10. Re2 0-0 11. Lg3 f5 12. Od6 cd 13. Ld6 Ld6 14. Vd6 Re5 15. Ob7 Vab8 16. f4 Vb7 17. fe f4 18. Rd4 Vb2 19. Kd2 Oc8 20. Re6 Oe6 21. Ve6 Va2 22. Ve7 g5 23. Vb1 Vf7 24. Vb8+ Kg7 25. Vee8 Va5 26. e6 Vf6 27. Vg8+ Kh6 28. e7 Vd6+ 29. Kc1 Ve5 30. e8L ja mõningase edasimängu järel kukkus vastasel aeg.

Neljapäev, mai 21, 2009

Olümpiaadidel osalemine

Algul ma koolis kõige parem õpilane ei olnud ja mind olümpiaadidele ei saadetud. Imelik hakkas asi tunduma siis, kui noorem vend sai matemaatika linnaolümpiaadil auhinnalise koha, aga mina polnud isegi osalenud. Matemaatika sain hästi selgeks, kui lugesin üheksanda klassi lõpueksamiks läbi põhikooli matemaatika käsiraamatu. Keskkooli minnes astusin klassi, millel oli suurem reaalkallak. Sinna läksin küll sellepärast, et võõrkeeli ma hästi ei osanud, aga selle klassi õpilastest hakkas matemaatika olümpiaadile minema varasemast suurem osa, nii et ei olnud enam tahtmist kõrvale jääda. Õpetaja mind sinna ei kutsunud, aga küsisin ise luba minemiseks. Koolivoorus sain vist kaheksanda koha. Koolivooru tulemuste põhjal koostati viie kooli kohtumisele minejate nimekiri, kuhu oli vaja iga klassi arvestuses igast koolist kümmet võistlejat. Arvasin, et olen automaatselt edasi pääsenud. Aga enne seda võistlust olin kodus haige ja sel ajal oli õpetaja tunnis minu kohta öelnud: "Ärme teda võistkonda paneme, tal on vähe kogemusi." Mulle seda aga edasi ei öeldud ja ma sõitsin võistluse päeval rongiga Nõosse kohale. Kümnenda klassi arvestuses oli nüüd meie koolil üks võistleja ülearu, aga kuna üheteistkümnendas klassis jäi keegi tulemata, pandi minu klassivend Lauri H. tegema vanema klassi ülesandeid ja mina sain ka võistelda. Nähtavasti oli ilma minutagi varuvõistleja ette nähtud, sest Nõosse tahtis sõita veel klassivend Peeter, kes jäi ühest rongist maha ja kavatses tulla järgmisega, aga õpetaja ütles talle jaamas, et teda pole enam vaja. Kuigi mind polnud võistkonda panna tahetud, läks mul veel paremini kui koolivoorus. Ma ei mäleta, mitmes ma olin viie kooli arvestuses, aga oma kooli kümnenda klassi arvestuses jagasin koos Anttiga 1.-2. kohta. Samas klassis käisin ka matemaatika linnaolümpiaadil, kus sain 15. koha, mis oma kooli arvestuses oli 3.

Järgmisel aastal ei läinud mul enam nii hästi. Osalesin jälle koolivoorus, mille täpset kohta ei mäleta. Viie kooli kohtumisele ma poleks vist muidu pääsenud, kui keegi teine poleks haigeks jäänud. Mina olin samuti kodus haige, aga mulle helistas koolist õpetaja, et ma võistlema läheksin. Koolis kohtusin endise klassivenna ja nüüd paralleelklassi jäänud Jürgeniga, kes mind tänas, et ma teda võistlemisest päästsin. Minu lahendamisaeg läks põhiliselt ühe ülesande kallal pusimisele. Kui tahtsin puhtandit kirjutama hakata, olid otsas nii aeg kui ka paber. Andsin ära ainult mustandilehe, kuhu olin kirjutanud kõik asjad läbisegi ja vist vahepeal ka niisama joonistanud. Kuigi vähemalt ühte ülesannet ma oskasin, sest sama ülesanne oli antud ka oma kooli voorus, sain ma ainult ühe punkti 50 võimalikust, sest minu sodi seest ei leitud mitte midagi üles. Linnavooru ma selles klassis ei läinud. Kaheteistkümnendas klassis osalesin vist samuti koolivoorus, aga ei läinud edasi ei viie kooli kohtumisele ega ka mitte linnavooru. Matemaatika oskus mul keskkooli lõpus oli halvem kui keskkooli algul. See tuli osalt sellest, et mul nägemine läks halvemaks, aga tahtsin kehva enesetunde tõttu istuda tagumises pingis, kust ma tahvlile ei näinud. Vahel kirjutasin ülesannete tekstid pinginaabri pealt maha, aga kogu aeg me tunnitööga ei tegelenud, vaid vahepeal mängisime ruudulisel paberil rendžut.

Kümnendas klassis ei käinud ma veel füüsikaolümpiaadil. Füüsikaolümpiaadi päeval olid tunnis tüdrukud ja poistest ainukesena mina. See tundus jällegi imelik, mistõttu järgmisel aastal otsustasin füüsikaolümpiaadile minna. Üheteistkümnendas klassis tulin füüsika koolivoorul osavõtjate hulgas keskmisele kohale. Füüsikaõpetaja pidas sel puhul tunnis loengu, et Einstein on öelnud, et ta pole mitte andekas, vaid tal on muula visadus ja eesli kangekaelsus, mis talle edu on toonud. Need, kes on enne mind olümpiaadidel osalenud, aga minust taha jäid, ei suutvatki ennast enam kokku võtta, aga minu juures olevat olnud Einsteini näha. Läksin edasi linnavooru, kus mul läks halvemini. Sain 5 punkti 25-st. Viimases klassis osalesin uuesti füüsika kooli- ja linnavoorus. Siis läks mul linnas paremini. Sain juba 12 punkti ja 12. klasside arvestuses linnas 12. koha. Aga 11. ja 10. klassil olid samad ülesanded ja seal oli minu edestajaid rohkem. Tänu füüsikaolümpiaadideks valmistumisele oli mul aga füüsika kooli lõpuks nii hästi selge, et ülikooli astumisel panin teiseks eelistuseks füüsika. Ma ei tahtnud küll seda õppima hakata, aga sinna astumisel oli väiksem konkurss kui esimesel eelistusel ajalool. Füüsika-matemaatika eksamil said kõik neli meie koolist pärit sooritajat võrdselt 13 punkti 20-st. Mait ja Antti vist ainult füüsika osakonda eksameid tegidki, Sandril oli esimene eelistus matemaatika. 13 punkti oleks olnud sissesaamiseks piisav, Mait ja Antti jõudsid sellel alal hiljem doktorantuuri.

Koolis pidasin oma kõige tugevamateks aineteks ajalugu ja geograafiat, aga nende olümpiaadidele mind ei saadetud. Ühes põhikooli klassis kutsus uus geograafia õpetaja õppeaasta algul mõned õpilased enda juurde, et neid võistlema saata. Olin solvunud, et mind ei kutsutud, sest pidasin oma kaarditundmist väga heaks. Kodus mängisin kaartide peal sõda ja tegime vendadega viktoriine, kus oli palju geograafia küsimusi. Aga õpetaja valis välja need õpilased kellel olid paremad hinded. Seejuures oli üks hinne vihkukorra eest, millel polnud midagi pistmist geograafia tundmisega. Vihikukorra hinne oli mul 3, sest õpetajale ei meeldinud minu käekiri, ma ei kirjutanud neid asju üles, mis minu jaoks liiga lihtsad olid ja kirjutasin vihikusse nalju. Õpetajatele võis lolli mulje jätta ka sellega, kui teada mõnda asja nendest paremini. See õpetaja näiteks loetles Tartu maakonna linnasid, nimetades Tartut, Elvat ja Kallastet. Mina vaidlesin vastu, et Tartu ei kuulu Tartu maakonda, sest tol ajal oli Tartu tegelikult vabariikliku alluvusega linn. Õpetaja aga käratas: "Poiss, vaata kaarti!" Sellega oli vaidlus lõppenud, sest ma polnud nii enesekindel, et õpetajatega pikalt vaielda. Aga neil õpilastel, kes võistlustele saadeti, kästi kaasa võtta hoopis kompassid. Siis ma enam nii väga pettunud ei olnudki, et mind ei saadetud, sest kompassiga jamamine ei olnud nii huvitav kui kaarditundmise kontrollimine.

Sellega ma polnud samuti rahul, et mind ei saadetud ajaloo olümpiaadidele. Sinna saadeti ainult üks õpilane ja eelnevat koolivooru ei toimunud. See, kes saadeti, oli Ott, kes ilmselt tundiski ajalugu minust veel paremini. Aga erinevalt minust ei läinud tema pärast õppima ajalugu, vaid usuteadust. Koolis sain ajaloos enamasti viisi, aga mitte alati. Vahel teadsin nii palju, et oli raskusi kontrolltöö valmis saamisega. Vahel juhtus nagu geograafiaski, et kirjutasin midagi, millest õpetaja kuulnud polnud. Näiteks kirjutasin orduaja kohta, et Eesti oli keisririigi osa. Õpetaja meelest oli see viga. Hiljem ülikooli loengutes räägiti, et see on vaieldav küsimus. Või kirjutasin kontrolltöösse mõne omapoolse järelduse, näiteks et Roosevelt püsis võimul tänu kuiva seaduse tühistamisele, mida õpetaja jälle veaks pidas. Aga ajaloos sain võistelda seoses ülikoolis õppimisega, kus võis eksameid võsitlusena käsitleda, sest tol ajal õnneks veel ei olnud hinded salajased. Ülikooli astumisel ma ei tahtnud mitte ainult sisse saada, vaid saada ka teistest kõrgemat tulemust. Ajaloo eksamil sain 16 punkti 20-st, millega olin 400 sooritaja hulgas umbes kümne esimese hulgas ja oma koolist esimene. Koos kirjandi ja inglise keelega veidi langesin, aga jäin 200 esimese eelistusega ajalukku astuja hulgas jagama umbes 7.-14. kohta. Ülikooli esimeses õppeastmes sain alati stipendiumi, väljaarvatud siis, kui ühel semestril eksamilehte õigel ajal ära ei andnud. Seejuures oli stipendiumisaajaid esimesel kursusel vaid 5 üliõpilast 50-st. Kõige edukamaks eksamiks võib lugeda seda, kui sain umbes 83 sooritaja hulgas absoluutselt kõigist rohkem punkte. Ülikooli lõpetades kiitust või cum laudet ma ei saanud, sest lõputöö kaitsesin arvatavasti depressiooni tõttu hindele B, aga mul oli vähemalt osadest cum laude lõpetajatest kõrgem keskmine hinne.

Mind tuntakse veel kirjandusliku tegevuse järgi, aga kirjandusolümpiaadile ma minna pole soovinud. Siiski saadeti minu kuuendas klassis kirjutatud luuletus edasi luulekonkursile ja sain selle eest auhinna nii koolivoorul kui ka üle-eestilisel voorul ning see avaldati trükis rohkem kui ühes väljaandes.

Tegelikult sarnanevad olümpiaadidele ka kõik malevõsitlused. Siinkohal mainin ainult kooliga seotud võistlusi. Mängisin oma kooli malevõsitkonnas alati neljandal laual Jürgeni, Anto ja Sveni järel. Kõige edukamalt tegin seda Valge Vankri maakondadevahelisel tsooniturniiril, kus sain 2,5 punkti 3-st. Pidime sõitma edasi üle-eestilisse finaali Tallinnas. Aga sinna jäi minemata, sest spordikooli maletreenerile teatati üks toimumise kuupäev, kooli saadeti postiga õige ja varasem kuupäev ning kirja ei antud võistkonna liikmetele edasi. Õpilasomavalitsuse tegelase Otteri ja Anto vahel oli sel teemal küll jutuajamine, aga kui Anto nimetas Otterist erinevat kuupäeva, ütles Otter ainult: "Võibolla ma ajan siis midagi segi." Ühel hilisemal aastal käisime ka üle-eestilisel koolidevahelisel võistlusel Paides. Seal ei läinud meil kõige paremini just minu halva mängu tõttu. Mängisin head seisud peale, aga närvid ei pidanud vastu ja lõpuks sain ainult 4 punkti 9-st. Malet mängiti ka seoses ülikooliga, kus oli oma maleklubi, aga selles ma palju ei käinud. Osalesin kaks korda ülikooli meistrivõistlustel pikas males ja ühel korral kiirmales. Pikas males tulin paremal korral kolmandale kohale, halvemal korral sain pooled punktid. Kiirmales sain ka auhinnalise koha, aga veidi madalama.

Panin raadio mängima

Vaatasime televiisorit. Seal algas jalgpallimatš. Kohtusid Jaapan ja üks teine riik. Tõnule olid jaapanlased alati meeldinud. Aga mina arvasin, et jaapanlased ei saa võita, sest nad on nõrga kehaehitusega. Üks jaapanlane lõi kohe mängu algul palli käega. Vaatasime multifilme.

Olime õhtul pimedas Paide aias ja siis läksime tuppa magama. Hommikul ärkasin, kui teised veel magasid. Panin voodist tõusmata raadio mängima, kuigi see võis teised äratada. Raadios räägiti, et Soome parlamendi ja valitsuse hoones on suur tulekahju. See võis minu arvates olla Venemaa kallaletungi ettevalmistus. Ma ei kuulnud, kas saadikud pääsesid kõik hoonest välja või oli nende hulgas ohvreid. Kui neil hea evakueerumissüsteem oli, võisid nad pääseda. Majadesse pandavad evakueerumise skeemid on ikka vajalikud. Räägiti veel, et oli hakatud kontrollima, kas mujal pole samasugust tuleohtu. Üks Ameerika naine oli proovinud tuletõrjesse helistamist, et teada, kas see tal tulekahju korral õnnestub. Selgus, et ei õnnestunudki, sest iga kord sattus ta hoopis kiirabisse. See tundus veidi kummaline, sest Eestis ongi tuletõrje ja kiirabi ühe hädaabi numbri peale ühendatud. Aga ilmselt sellele naisele ikka öeldi, et sellelt numbrilt tuletõrjet ei saa. Keerasin ennast voodis ja külje all tegi vennapoeg häält. Ehmatasin, sest on hoiatatud, et titadega ei tohi ühes voodis magada, muidu võib nad ära magada. Üks tita oli pandud magama minu ja teine minu ema kõrvale. Ärkasin hoopis Tartus. Otsustasin nii palju kordi uuesti magama jääda, kuni uni on läinud. Nüüd teadsin, et magan Tartus, aga nägin seinal ikkagi Paide tapeeti. Hakkasin voodis jalgadepoolse otsa suunas sõitma. Algul arvasin, et hakkan sõitma edasi-tagasi, aga liikumine toimus pidevalt ainult ühes suunas. Võibolla pidin lõpuks erilise hooga tagasi paiskuma. Jõudsin koridori lõppu, kus oli tüdrukute wc uks. Üks klassiõde läks just sealt sisse. Nägin, et ukse taga on kohe sein vastas, seega pidi kabiinideni jõudmiseks keerama paremale. Läksin sisenejale järele. Ütlesin mõttes lauseid, mida hiljem kirja panna, et unenäoüleskirjutus tuleks pikem, sest tänased unenäod seni veel pikad ei olnud. Wc-s ei käinud kabiinid lukku. Vaatasin järjest igasse kabiini, aga klassiõde polnud neist üheski, kõik olid tühjad. Sellest ruumist pääses edasi järgmisse suuremasse, kus oli rohkem kabiine. Vaatasin ka need kõik läbi, aga ka neis polnud kedagi. Pöörasin näoga vastassuunas, siis kadus mu nägemine ära. Koridori viiva ukse tagant kuulsin mitme inimese naeru. Seega nähti hoopis mind ennast.

Kolmapäev, mai 20, 2009

Intervjuu sõltuvustest

Ühes hiljutises sissekandes väljendasin mõtet, et võibolla mul on kirjutamisest sõltuvus, aga pean seda kasulikuks. Nüüd annab "Eesti Looduses" nr. 5/2009 intervjuu psühhofarmakoloog J. Harro, kes kinnitab, et iga inimene on millestki sõltuv, aga kui ollakse sõltuvuses kasulikust, siis tuleb see kasuks.

Ühel korral arsti juures käies rääkisin, et kui unustan rohu võtmata, ei jää ma enam magama, järelikult on see sõltuvus. Arst vastas, et see rohi sõltuvust ei tekita, see pole sõltuvus, vaid harjumus. J. Harro kasutab aga sünonüümidena väljendeid "millestki sõltuv" ja "harjumustes kinni".

Ühes blogis kirjutati hiljuti, et narkootikumid tuleks legaliseerida, sest see hoopis vähendaks nende tarbimist. Mina kahtlesin selles väites, sest olin lugenud, et Gorbatšovi alkoholivastane võitlus tõesti vähendas alkoholi tarbimist. Nüüd loetud "Eesti Looduse" intervjuus kinnitatakse samuti, et kui alkoholi ja narkootikumide kättesaadavust piirata, siis nende tarbimine väheneb. Intervjuus soovitatakse vältida kõiki kahjulikke sõltuvusi.

Ühendamata korterid

Loonede korteris käisin nii, et ei öelnud kellelegi tere. Olin natuke aega korteris sees ja siis läksin ära. Kes mulle ukse lukust lahti keeras, seda ma ei teadnud. Mina lasin kella, uks keerati lukust lahti ja keeraja ise eemaldus uksest enne selle avamist. Oudekki küsis mult midagi. Hakkasin vastust mõtlema, aga tema ütles juba: "Tüüpiline kontakteerumatus." Nüüd ma ei saanudki enam vastata. Kui olime kolinud uude korterisse, olid Looned meie kõrvalkorterisse kolinud. Mõlemad korterid olid üleni raamatuid täis. Korterid oleks võinud kokku ehitada, siis oleks saanud nendest raamatutest ühe eksemplari ära visata, mida oli mõlema korteri riiulites. Meie korter juba oli kahest korterist kokku ehitatud, kolmanda lisamisel oleks ühendatud olnud kogu trepikoja korrus.

Sorisin kassetikarbis, et leida, mida järgmiseks kuulata. Ütlesin Tõnule, et kuulaks midagi ilusat, ma olen lintidelt juba sadu laule kuulanud ja tuhandeid kordi. Kui ma olin maininud ilusa kuulamist, siis ei saanud esimesena kätte juhtunud kassetti mängima panna, sest see ei olnud piisavalt ilusa muusikaga. Tuli valida mõni parem.

Ema küsis, kas see, kes minu raamatu esitlust kuulama tuli, oli Helina. Vastasin, et Helina lubas tulla, aga enamust kuulajatest ma ei tundnud. Seda ma ei hakanud ütlema, et Helinat ei saanud kuulajate hulgas olla, sest ta on teistsuguse näoga. Läksin ajaloo tundi. Ühte õpikutest ei läinud vaja, sest praegu õppisime teisest õpikust. Oudekki kirjutas, et kui ta käis kolmandas klassis, sai ta teada, et kilekoti pähepaneku abil on võimalik tappa. Ta tuli mõttele tappa kass ja viia see kompostihunnikusse. Aga kui ta kompostihunniku juurde läks, nägi ta, et keegi oli viinud sinna selle kassi, keda tema oleks tahtnud ellu jätta. Seetõttu loobus Oudekki nii kassi kui ka hobuse tapmisest, keda ta oli samuti kilekotiga lämmatada mõelnud.

Teisipäev, mai 19, 2009

Kuldar

Sissekandele oma maade ajaloost ja geograafiast laekus kommentaar, et Gruusias räägitakse kartuli keelt, aga Kartulš ei olnud seotud Gruusiaga. Oma maade mälestuste sissekandele eelnesid mälestused Meelva loomadest. Meelva kohta tuli tänast kommentaari lugedes meelde, et talu endine peremees Volli rääkis, et sakslastel oli sõja ajal selline masin, et ülevalt pandi kartulid sisse ja alt tulid kindralid-kapralid välja. Peale Kartulši oli oma maade loo puhul nimetatud ka Supramaad, mis meenutas teist toidu nime. Tegelikult oli Kessu ja Tripi lastesaates masin su-pra-ma, ehk supp-praad-magustoit, aga ma ei mäleta, et maa nimi oleks otseselt saatest võetud. Kuldramaa nimi oli tuletatud sõnast "kuld". Täna lugesin, et Jaan Tõnisson tegi ettepaneku, et Eesti rahaühikuks saaks kuldar, mis oleks kulla alusel ja võrduks ühe kuldfrangiga. Aga ma pole kindel, et seda oleks käänatud kuldar-kuldra. Kuldar on ka eesnimi, ja seda käänatakse minu teada Kuldari.

Mõistusekontroll

Jung rändas teadusliku uurimistöö eesmärgil maailmas ringi. Kõigepealt käis ta Põhja-Jäämerel, seejärel läks Antarktikasse. Antarktikas söödi kalu ja teisi mereloomi. Oli oht, et kui sinna läheb palju inimesi, hakkavad nad sööma pingviine, aga pingviinid olid looduskaitse all. Kõik Antarktikasse läinud inimesed said omavahel hästi läbi. Kes oli mujal elades kuritegusid sooritanud, rääkis sellest Antarktikas teistele seal viibijatele, ja nemad ei hakanud teda karistama. Antarktikast suundus Jung soojadele maadele. Ta ütles, et talle meeldib veri rohkem kui sõbralikkus. Arvamust muutis ta alles pärast seda, kui oli sõja ära näinud.

Sõitsime Veljo autoga Paide suunas. Veljo ütles, et me tahtsime vist enne kohale jõudmist poest läbi minna. Tartus valmistuti Pille sünnipäevaks, mis pidi toimuma homme. Taimo tuli juba üks päev varem Tartusse ja sünnipäeva ajal meile külla. Isa taotles Järvamaal talu tagasi. Ta arvas, et piisab avalduse esitamisest, aga naisametnikud tulid selle avaldusega meile koju ja ütlesid, et enne tuleb kontrollida, kas isal on mõistus korras. Selle kontrollimiseks küsisid nad isalt, kes on Eesti riigi juht. Ma ei teadnud, kas nad peavad õigeks vastuseks presidendi või peaministri nime, aga vastasin isa eest, et kõrgeim võim kuulub Eestis rahvale, seega on riigi juht rahvas. Kui mina olin juba vastanud, ei hakanud isa vastama ja ametnikud järeldasid sellest, et ta ei tea. Võis ka olla, et isal ei tulnud meelde, kes riigijuhtidest hetkel täpselt võimul on. Järgmine küsimus oli, millal isa saab rahulikult jõule tähistada. Isa ei vastanud, ja ametnik ütles aegamööda ise vastuse: "Kahekümne ... neljandal ... detsembril." Protesteerisin, et seda ei ole ta küsinud, mina sain aru, et küsiti, mis aastal isa pensionile läheb ja ei pea enam jõulude ajal tööd tegema. Pille seletas, et ametnik on kasutanud internetti, isa mitte. Need, kes internetti on kasutanud, on targad-targad, teised nii targad ei saa olla. Ametnikud hakkasid lahkuma. Enne küsis küsimuste esitaja emalt, et tal on siis kolm haiget ja kolm tervet last. Ema vastas, et kõik on haiged. Kellel pole närvid haiged, nendel on südame-veresoonkonna haigused. Sellega mõtles ema vist, et kõik maailma inimesed on haiged, mitte perekonda. Ametnik ütles emale, et küll emal on raske, kui tal on kodus kaks töötut, pidades silmas mind ja isa. Ema vaidles vastu, et isa ei ole töötu, ta töötab kirjastuse juhina. Ametnik küsis, mida seal kirjastuses ikka nii väga teha on. Ema vastas, et kirjastus annab välja tervet Eesti mõtteloo sarja.

Esmaspäev, mai 18, 2009

Latern päikse käes

Üks latern seisis maja ees
ja oli valgustkartev,
sest tema sära päikse käes
ei paistnud üldse välja.
Ta valgustanuks kõnniteed,
kuid keset päiksepaistet
ta heitis ise varju.

Kui algas päiksevarjutus,
siis latern juba lootis,
et päike kustub hoopis.
Inimesed vaatasid
veelgi rohkem päikest.
Latern ütles neile:
"Praegu pole
mitte ainult päikesevarjutus,
vaid ka laternavarjutus!"

Panka vaatamas

Üks Airi lastest oli visanud Tooma üle käsipuu. Toomas oli maandunud laguneva laiba kõrvale ja arvanud, et muutub nüüd ise samasuguseks. Tegelikult polnud viskaja laipa märganud. Olime Eesti Pangas. Seal oli palju meie pere laste tekitatud fonde, nagu müntide fond ja rongi ratta alla pandud pudelikorkide fond. Isa ütles, et vanasti olid Eesti Panga töötajate kolleegid ministrid, aga nüüd lapsed. Kõndisime treppidest. Tuli vastu inimesi. Vahel neist treppidest kõndides tuli palju inimesi vastu ja vahel vähe. Istusime söögilauas. Laud oli toiduga määritud, mistõttu isa ütles, et me oleme ikka halvad lapsed. Isa ise tõi meid siia ja siis hakkas muretsema, et me ei käitu korralikult. Tegelikult polnud lauda määrinud meie pere lapsed, vaid meist nooremad titad. Sellest hoolimata hakkasin lauda pühkima.

Ootasin Kanali peatuses bussi. Buss tuli, aga ei teinud uksi lahti. Selgus, et peatus oli kaugemale viidud. Läksin bussi peale, kuigi see polnud üks neist bussidest, mis mulle sobisid. Ta ei viinud küll minu peatusesse, aga kesklinna ikkagi. Ma poleks oma bussiga ka kogu teed sõitnud, vaid oleksin samuti kesklinnas väljunud. Praegune buss peatus kesklinnas teises kohas, aga ma olin vanasti bussiga nr. 14 ka nii sõitnud, et väljusin erinevates peatustes.

Oli kevad. Puud olid juba lehte minema hakanud, lilled olid õitsema hakanud, aga siis sadas paks lumi maha. See ähvardas maha jääda veel minu sünnipäevalgi. Kartsin, et taimed lume all surevad. Vaatasin välja kõigepealt ühe toa aknast, siis läksin teise toa omast vaatama. Sellest aknast oli näha, et naabermaja kõrval soojatorude peal oli lumi siiski sulama hakanud ja roheline rohi jälle näha. Igast aknast paistis õu täiesti erineva nurga all. Läksin bussiga sõitma. Bussijuht paistis peatusesse mahtumiseks tagurdavat. Aga ta hakkas hoopis hoovis ringiratast kihutama. Läksin igaks juhuks sellisest bussist välja. Uudistes öeldi, et bussijuht vajutas nuppu "täkk". Põgenesin ühte aeda taimede vahele.

Pühapäev, mai 17, 2009

Kasiinomäng

Väljujad seisid esikus. Toomas võttis taskust raha ja ütles, et kasiinos läheb tal münte vaja. Lõin talle küüned kätte ja ütlesin, et ta ei tohi kasiinos käia. Maria ütles Toomale, et tema enam minuga kunagi ei räägi. Koju jäi veel palju rahvast peole. Vaatasime televiisorit. Ütlesin, et mind kogu aeg kägistatakse. Tegelikult mind ei kägistatud, vaid võõrad tüdrukud panid mulle käe ümber kaela. Pille ütles, et kogutakse raha Kristeri sünnipäevakingi jaoks. Kuigi Krister käis minu, mitte Pille klassis, kuulsin mina rahakogumisest alles Pille käest. Ütlesin, et kui sellised juba asjast teavad, siis on kogutud nii suur summa, et minul pole enam vaja maksta. Juttu tuli klassikokkutulekust. Minul oli kõigil klassikokkutulekutel väga igav olnud ja ma ei tahtnud rohkem minna. Seda ma ka ei tahtnud, et ma klassikaaslaste kohta midagi uut teada ei saa, aga piisanuks viiest minutist, pikad üritused on igavad. Mul tekkis küsimus, mida mul üldse koolist head on meenutada. Koolis Ariel peksis, Artur sõimas, Peep varastas, Erik tegi õpetaja nähes ühte nägu ja mitte nähes teist, soovitud pinginaabrit ma ei saanud. Põrandal mängiti lauamängu. Üks mängijatest oli Toomas. Seega oli Maria küll ära läinud, aga Toomas endiselt siin. Mängu nimi oli kasiino. Seega oli Toomas kasiinost rääkides mõelnud tegelikult lauamängu. Ütlesin, et minu ajal olid lauamängudel teistsugused nimed - ilvesejaht või reis ümber maailma. Sellised mängud olid.

Tartu meister selgunud

Tartu meistrivõistlustel tulid esimesse poolde 1. Juri Seljodkin (5,5 punkti 6-st), 2. Kalle Peebo (5) 3. Ingmar Tulva (4) 4. Silver Jakobson (4) 5. Tiit Parts (3,5) 6. Simo Runnel (3,5) 7. Toomas Õunmaa (3,5). Terve tabel on maleliidu koduleheküljel väljas. Seljodkin ja Peebo tegid omavahel viigi ja teise viigi tegi Peebo minuga eelviimases voorus. Tulva polnud kümme või rohkem aastat turniiridel osalenud, ainult internetis mänginud. Minu koht on samuti nende võistluste kohta rekordiliselt kõrge, varem olen olnud kaks korda kümne lõpetaja hulgas seitsmes.

Partii Runnel-Peebo oli selline:

1. e4 d6 2. d4 g6 2. Rf3 Og7 4. Rc3 c6 5. h3 Rf6 6. Og5 h6 7. Oe3 b5 8. Od3 b4 9. Re2 Lc7 10. Ld2 a5 11. a3 Ra6 12. 0-0 d5 13. Rg3 de 14. Of4 Lb6 15. Re4 Rd5 16. Oe5 0-0 17. Og7 Kg7 18. Vfe1 Oe6 19. Oa6 La6 20. Rc5 Lc8 21. Re6 fe 22. ab ab 23. Va8 La8 24. Ve6 La1+ 25. Kh2 Lb2 26. Vc6 Vf6 27. Vf6 ef 28. Ld3 Lc1 29. Le4 Lf4+ 30. Lf4 Rf4 31. g3 Rd5 32. Kg2 Kf7 33. Kf1 Rc3 34. Ke1 Ke6 35. Kd2 Kd5 36. Kd3 g5 37. Rd2 Rd1 38. Ke2 Rb2 39. Rb3 Kc4 40. Kd2 f5 41. f4 gf 42. gf Kd5 43. c3 bc 44. Kc3 Rd1+ 45. Kd2 Rf2 46. Ke3 Re4 47. Rc1 Rc3 48. Rb3 h5 49. Rd2 Rd1+ 50. Ke2 Rb2 51. Rf1 Kd4 52. Rg3 h4 53. Rf5+ Ke4 54. Rh4 Kf4 55. Rg2 Kg5 56. Kf3 Rd3 57. h4+ Kh6 58. Kg4 Rf2+ 59. Kf3 Rd3 60. Ke4 Rf2+ 61. Kf5 Kh5 62. Kf4 Rd3 63. Kg3 Kh6 64. Re3 Kg6 65. Rg4 Kh5 66. Rf6 Kg6 67. Rd5 Kh5 68. Rf6 Kg6 69. Re4 Kh5 70. Rg5 Kg6 71. Kg4 Re5+ 72. Kf4 Kh5 73. Kg3 Rg6 74. viik. Mul jäi aega järele viis minutit, vastasel veidi rohkem, kuigi ta hilines mängule umbes veerand tundi. Viimases voorus kaotasin Jakobsonile.

Laupäev, mai 16, 2009

Võit teisel laual

Neljandas voorus leidis aset partii Runnel-Parts:

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. 0-0 Re4 5. Ve1 Rd6 6. Re5 Oe7 7. Od3 0-0 8. Rc3 Re5 9. Ve5 Of6 10. Ve1 g6 11. b3 c6 12. Oa3 Lc7 13. Lf3 Og7 14. Lg3 c5 15. Rd5 La5 16. Ld6 La3 17. Rf6+ Of6 18. Lf6 d5 19. Ve7 Lb4 20. c3 Lg4 21. Vae1 Oe6 22. V1e6 Le6 23. Ve6 fe 24. Le6+ Vf7 25. Ld5 Kg7 26. Oc4 Ve7 27. g3 Vc8 28. d4 b6 29. dc bc 30. Oa6 Vc7 31. Ld8 Ved7 32. Lb8 Ve7 33. Oc4 Vb7 34. Lg8+ Kh6 35. Lf8+ Kh5 36. Lf4 g5 37. g4+ Kg6 38. Lf5+ Kg7 39. Lg5+ alistus. Valge mõtles 47 ja must 32 minutit.

Mustade kolmas võit

Käimasolevatel Tartu meistrivõistlustel on 14 osavõtjat ja 6 vooru. Eilset kaotuspartiid Seljodkiniga ma üles ei riputa, sest seal ei jõudnud kumbki midagi korda saata. Täna jätkatakse ajakontrolliga 1 tund 30 minutit 40 käigule ja 30 minutit mängu lõpuni. Mul õnnestus võita Zeldukovi:

1. d4 Rf6 2. Rc3 d5 3. Of4 c6 4. f3 Of5 5. g4 Og6 6. h4 h5 7. g5 Rfd7 8. e4 de 9. fe e6 10. a3 Lb6 11. Vb1 c5 12. Rge2 cd 13. Ob8 Vb8 14. Ld4 Ld4 15. Rd4 Oc5 16. Rf3 Ke7 17. Od3 Od6 18. Kf2 Re5 19. Re5 Oe5 20. Ke3 Vhd8 21. Re2 Vbc8 22. c3 Vd6 23. Vhd1 Vcd8 24. Vd2 f6 25. Vg1 f5 26. ef Of5 27. Vgd1 Og4 28. Og6 Of4+ 29. Rf4 Od1 30. Vd6 Vd6 31. Rh5 e5 34. Oe4 Oh5 33. alistus. Valged mõtlesid 42 ja mustad 54 minutit.

Nagu alati sellistes unenägudes

Minu viimaste raamatute kohta ilmus palju arvustusi. Praegu lugesin "Loomingust" arvustust oma kõige viimase raamatu kohta, milleks oli lühijuttude kogu. Aga ma ei saanud peast kontrollita, kas arvustuses öeldav on õige, sest mäletasin selle raamatu sisu väga halvasti. Kolme esimese raamatuga nii ei olnud. Nendeks olid luulekogud ja unenägude kogu, mille kirjutasin mälu järgi, seega olid nad mul juba enne kirjutamist peas. Seisime tünni juures, mis oli täis murtud kõrkjaid ja teisi taimi. Raamatu olingi koostanud niimoodi, et olin võtnud sealt peotäie taimi teiste hulgast välja. Aga need taimed, mis tünni edasi olid jäänud, olid tegelikult sama head. Taimed olid murtud juba mitu aastat tagasi, aga nad ei olnud veel ära närtsinud.

Esitlesin kirjanduse majas oma raamatut. Võtsin kätte kümme raamatu eksemplari, et neid kuulajatele kinkima hakata. Aga lõpetasin kõne siiski ühtegi eksemplari kinkimata, sest kuulajate hulgas oli võõraid inimesi ja ma ei tahtnud jagada raamatut lihtsalt kuulamise alusel. Kodus palus Tõnu mul kirjutada kaks luuletust, mida ta saaks kasutada oma autistide teemalise töö juures. Vastasin, et ma ei oska kirjutada. Luuletuste kirjutamise oskus vanemaks saades väheneb. Siis tuli mulle meelde, et mul on juba olemas autistide teema juurde sobiv luuletus "Ei taha seda mõtet kirja panna". Pakkusin seda. Oli tõenäoline, et varsti tuleb teine luuletus ka meelde. Vaatasin, et praeguste prillidega näen vastasseinas olevaid tähti lugeda. Seega on prillid piisavalt tugevad ja silmaarsti juurde minna ei ole vaja. Kui ma läheksin, siis seal ma tähti ei näeks, sest seal läheksid silmad niiskeks. Tuba tundus lai, aga kui mulle tundus selline kaugus lugeda nägemiseks pikk, oli see võibolla ikkagi märk minu silmade nõrkusest. Oli õhtu. Ema, isa ja Klaus tulid peolt koju. Klaus, nagu teisigi inimesi, oli kakluses vigastada saanud. Klaus karjus valu pärast ja ema õudusest. Lootsin, et see on ainult unenägu. Ärkasingi oma voodis. Mul oli käes taskuarvuti. Küsisin voodist välja minnes, kust see mulle kätte sai. Teadsin juba raamatust "Maari suvi", et ärgates võib inimesel midagi käes olla, mida magama jäädes ei olnud. Ilmselt sellepärast mulle see raamat meeldiski, et seal oli palju juttu unenägudest ja putukatest.
Aga mul tekkis kahtlus, et praegu võib ka unenägu olla. Lõin hambad taskuarvutisse ja rebisin selle küljest lahti tüki, mis jäi veel kahe pika vardaga muu osa külge kinnitatuks. Selline asi sai tõesti juhtuda ainult unenäos. Ärkasin uuesti voodis, aga ka see oli unenägu. Ukse taha tuli võõras mees, kellele ema ukse lahti tegi. Tõusin püsti ja hüüdsin nagu alati sellistes unenägudes: "Öhhöö!"

Reede, mai 15, 2009

Kaks lipukahingut

Täna algasid Tartu meistrivõistlused. Kui eelmine aasta peeti neid pimedate ühingus, siis tänavu spordikoolis. Mulle tuleb see kasuks, sest on lähem minna ja saab kodus söömas käia. Aga väiksesse ruumi kogunes vähe osavõtjaid. Esimeses kahes voorus anti mõtlemisaega 45 minutit. Esimeses voorus võitsin lipukahinguga, teises kaotasin lipu ettepanemise tõttu. Neid partiisid ei pidanud veel üles kirjutama, aga püian seda teha mälu järgi.

Puis-Runnel
1. c4 c6 2. e3 Rf6 3. Rc3 e6 4. f4 d5 5. Rf3 Ob4 6. a3 Oe7 7. b3 0-0 8. Ob2 Rd7 9. Oe2 b6 10. 0-0 Ob7 11. d3 dc 12. bc c5 13. e4 Rg4 14. Lc1 f5 15. e5 Rb8 16. Rd1 Rc6 17. h3 Rh6 18. Rf2 Rd4 19. Rd4 cd 20. Kh2 g5 21. g3 gf 22. gf Kh8 23. Ld2 Vg8 24. Vg1 Ld7 25. Rh1 Lc6 26. Rg3 Oh4 27. Od4 Og3+ 28. Vg3 Lg2+ 29. Vg2 Vg2+ 30. alistus.

Nii see peabki olema

Helina saatis mulle kirjapommi. Ta püüdis ise ümbriku avamise ajal lähedal olla, et me koos õhku lendaksime. Aga mina panin ümbriku avanema inimestest kaugemal, nii et keegi plahvatuses viga ei saanud. Ema ütles, et ma Helinale rohkem kirju ei saadaks.

Olin pannud ümbrikuid posti. Öösel tõusin voodist ja läksin katsuma, kas kirjadega on postkastis kõik korras. Selgus, et maapinna lähedal paiknev postkast oli alt lahti, nii et ümbrikud ulatusid otsapidi maapinnale ja võisid saada märjaks. Aga midagi ei olnud teha. Kuigi need postkastid, mis asuvad kõrgemal, peavad alt kinni olema, muidu kukuks kirjad päris välja. Voodisse tagasi minnes märkasin, et uks magamistoast postkontorisse on avatud ja postkontori töötajad näevad mind. Nad ütlesid, et nii see peabki olema. Aga hommikul olid siiski koguni kaks ust vahelt kinni.

Sain Oudekkilt elektronkirja. Selles ta ütles, et tuleb hakata mõtlema besserti peale. Vaatasin sõnaraamatust järgi, et "bessert" tähendab "majandus". Oudekki oligi ilmselt meelega püüdnud vähetuntud sõna kasutada. Vastasin talle, et bessertiga saab muidu ka tegeleda. Oudekki oli mulle kirjutanud arvatavasti sellepärast, et mõne päeva eest saatsin talle mälestusi oma maadest. Ma ei teadnud, miks on raamatu pealkiri "Bärsärk", kui õige vorm sõnast on "berserk". Aga võibolla vanasti oli paralleelselt kasutusel ka "bärsärk". Täna oli 1. mai, mis oli Eesti Euroopa Liidu liikmeks saamise aastapäev. Saatsin sel puhul ajaloo listi kirja, mille panin kokku kolmest varasemast kirjast. Esimene neist oli Kulboki Euroopa Liidu liikmeks saamise päeval eurolisti saadetud kiri, milles ta kuulutas välja Eesti Kuningriigi. Ajaloolastel oli kasulik sellest teada saada. Teine oli minu ühel vahepealsel aastal kirjutatud kiri EL liikmeks saamise aastapäeval, kolmas täna aastapäeva puhul kirjutatu. Kirjade allkirju ma ei kopeerinud.

Külas oli poisse, kes tegid pahandust. Mina istusin oma toas ukse kõrval ja magasin. Siis võtsin ühel poisil peast kinni ja küsisin, kes ta on. Pea tundus imelikult pehme. Järgmisel päeval käis see poiss arsti juures ja sai teada, et tal on ajupõletik. Ta juba kahtlustas nagu ma isegi, et see võib olla minu pigistuse tagajärg.

Neljapäev, mai 14, 2009

Võrguajalehe mõte

Ajalehe peamine eesmärk võiks olla maailma parandamine - informatsiooni levitamine ja propaganda. Maailma parandamise üks osa on ka lehetegijate isikliku heaolu parandamine - rahateenimine ja eneseteostus. Aga maailm tervikuna on tähtsam kui selle üksik liige.

Ma ei lugenud artiklit läbi, aga nägin kuskil lehes hiljuti pealkirja, et üks ajalehtede väljaandja kaalub võrgulehtede lugemise tasuliseks muutmist. Seega keskendub ta rahateenimisele. Maailma kui terviku parandamine jääb tahaplaanile. Võibolla saaks asja vabandada sellega, et muidu ollakse sunnitud leht üldse sulgema. Aga see on kaheldav, kui seni on väljaandmine võimalik olnud.

Mina loen võrgust neid ajalehti, mida pole paberil koju tellitud. Seega lehti, mis ei ole minu põhilehed. Võrguajalehti loen informatsiooni saamiseks ning keelte õppimiseks ja meeleshoidmiseks. Ühtegi sellistest lehtedest ei loe ma iga päev ja mõnda olen lugenud ainult üks kord. Kui nad tasuliseks läheksid, ei hakkaks ma nende eest maksma, vaid loeks midagi muud. Samuti ei loe ma neid ajalehti, mis on küll tasuta, aga nõuavad parooli. Ma ei jõua iga asja jaoks eraldi parooli meelde jätta ega soovi kõigis kohtades sama parooli kasutada.

On ajalehe enda huvides, et ta teeb ennast võrgus tasuta ja ilma paroolita kättesaadavaks. Kui ei taha teha tervet numbrit, võiks üles panna vähemalt juhtkirja. Sellega teenitakse ka maailma ja oma riigi huve. Kui just lehe enda sisu ei ole põhimõttelage ja kahjulik.

Ajalehe ja blogi eesmärgid on sarnased. Selle vahega, et blogil on väiksem lugejaskond ja seega pole ta mõeldud raha teenimiseks. Aga ka blogi abil saab oma sissetulekut veidi suurendada, kui panna külgribale oma firma või toote reklaam. Samas kui ainult reklaamiga tegelema hakata, võib teenusepakkuja blogi spämmiblogi pähe kustutada.

Sooviti autogrammi

Mul oli plaanis, et kui Vihmand mind opereerima tuleb, hakkan teda ise opereerima. Praadisin neerud panni peal ära ja seejärel ütlesin, et nüüd nad muutusid kõlbmatuks. Vastati, et muutusid jah.

Ariel ulatas mulle minu raamatu ja ütles, et ma talle selle kingiks. Vastasin hea küll, andes raamatu uuesti Arieli kätte. Tema ütles, et talle see raamat ei meeldi, ulatades selle jälle mulle. Vastasin, et mulle ka ei meeldi. Näitasin riiulist oma vanemat raamatut, et see meeldib rohkem. Üks väike tüdruk oli väga ühe endise klassiõe nägu. Küsisin talt, mis ta perekonnanimi on. Ta ütles võõra nime. Siis ta ilmselt ei olnud klassiõe tütar. Aga ei saanud kindel olla, kas ta kannab ema või isa perekonnanime. Tüdruk hoidis kätt minu taskus. Kui ta selle lõpuks välja võttis, siis hoiatasin, et mina kannatan, kui mulle käsi taskusse pannakse, aga kõik ei kannata. Saabusid välismaalased, et klassiga kohtuda. Ütlesin ühele neist, et ma olen tema sugulane. Ta ei reageerinud. Nähtavasti oli neist minu sugulane siis üks teine. Läksin koridori, kus mulle tuli vastu vanaema, kes tuli ka välismaalastega kohtuma. Välismaalased lahkuma hakates tahtsid, et ma nendega koos kodust läbi läheksin, et neile raamatusse autogramm anda. Ma ei saanud nii kiiresti minema hakata, nagu nad soovisid. Mõtlesin soovitada Raunale, et kui ta pole saanud vahendajalt minu raamatu eksemplaride müügi raha, siis kasutagu ta kõigepealt neid kroone, mis ta on saanud. Wc-s oli uputus, sest paak oli katki. Proovisin vee voolamist peatada, aga varsti katkestasin proovimise, sest kartsin saada paagist elektrilööki.

Kolmapäev, mai 13, 2009

Mäda nagu markofka

Ma ei saa aru, miks on vaja raamatu lehe keeramiseks süljega sõrmi niisutada. Mina küll pole kunagi niisutanud. Sellest hoolimata on minu kaustikutes niiskusetilku, mis pastakajoont laiali ajavad. Viimati ostetud kaustikusse ei ole ma veel midagi kirjutanud. Ostsin selle kindla eesmärgiga, aga võibolla kasutan mõneks muuks eesmärgiks, sest vanemad kaustikud saavad ka täis. Üks suuremaid väljaminekuliike on kerjustele raha andmine. Viimane ei küsinud raha, vaid et ma talle apteegist sidemeid ostaks. Aga minu meelest on sama mees varem muude juttudega raha küsinud. Mina olen küsinud raha Kultuurkapitalilt. Kui inimene taotleb töökohta, siis see on ka raha küsimine. Mõnel pool on vahel palka makstud esemetes. Ma olen ka oma raamatute eest saanud autorieksemplare. Eksemplare olen saanud ka muudest raamatutest, mille käsikirjaga olen töötanud, aga vähem. Raamatud on tavaliselt paberist. Aga on olnud ka papist või siis veekindlast materjalist vanniraamatuid. Nendes on olnud pilte, mitte juttu. Nüüd on väiksel vennapojal eredate piltidega riidest raamat. Seda võib ta pikalt vaimustusega vaadata. Rääkimist õpetada selle järgi on raskem, kui endal on ka raske aru saada, mida piltidel on kujutatud. Aga ma vist siiski sain, et ühel pildil on jänes, teisel lehm ja kolmandal seen. Seeni sõin viimati marineeritult. Seenepirukas on parem kui porgandipirukas. Toores porgand olevat hammastele kasulik. Porgandit võib süia ainult puhastatult. Pesevaid inimesi nimetatakse porgandpaljasteks. Maleklubis üks mees ütles "Seis on mäda nagu markofka," ja "Sa oled läbi nagu kaalikas."

Lennufirma

Kõndisime muuseumis. See oli üleni koli täis, mille otsa me komistasime. Süsteemile oleks saanud anda käsu, et see koristaks järgmiseks korraks koli eest. Muuseumis oli peasid, mis sooja käes kiiresti sulasid. Kui muuseumis kedagi ei käinud, püsisid laibad jäätununa, kuigi seal ei olnud külmakraade.

Anto oli ostnud ära lennufirma. Ta palus mul ära arvata, millistesse riikidesse tema lennukid lendavad. Õiged vastused olid Poola, Läti, Rootsi, Tallinn ja Soome. Arvasin suurema jao õigesti. Klaus ütles, et Anto on tegelikult need lennukid kaaperdanud. Istusin lennuki eesistmel. Minu kõrval istus Anto, kes käivitas mootorit, selja taga olid reisijad. Mootor juba käis, kui ma ütlesin, et stadrdi hetkel peavad olema rihmad kinnitatud. Anto ütles selle reisijatele edasi. Lendu tõusta ta ei tahtnud, aga mootorit seisma panna ei osanud, seetõttu pani ta sisse tagurpidikäigu. Lennuk sõitis silla alt läbi ja sild lõikas tiivad küljest. Järgmiseks sõitis lennuk raekotta sisse, nii et selle torn varises kokku. Anto ütles, et teeb tiibadeta lennukist raekojale uue torni. Oli näha, kuidas Rei kõndis ühte Raekoja platsi majja, et esitada paberid selle kohta, et Anto on talle raha võlgu.

Teisipäev, mai 12, 2009

Europarlamendi valimisdebatt raamatukogus

Täna toimus Tartu Ülikooli raamatukogus valimisüritus, kuhu olid kutsutud kuue Riigikogus esindatud partei esindajad. Valimistel osaleb ka muid parteisid ja üksikkandidaate, aga neid esinema ei lubatud. Saali sisenemisel jagati kätte hääletussedelid, kuhu olid kantud ainult esinema tulnud kuue partei nimed. Iga partei esindaja sai esineda lühikese tutvustava kõnega ja seejärel vastata etteantud küsimustele. Aga küsimusi esitasid ainult korraldajad, saalisolijatel ühtegi küsimust esitada ei lubatud. Küsimustele vastamise ajal sai punaste ja roheliste sedelitega märku anda, kas ollakse esinejaga nõus või mitte. Aga mittenõustumise korral ei tehtud vahet, millises suunas mittenõustumisega tegemist on. Kuulajad olid peamiselt üliõpilased ja neid oli umbes sama palju kui istekohti.

Üritus algas arvatavasti varem välja mõeldud dialoogiga Kasekampi ja ühe naise vahel, kes meenutas, kuidas ta oli kunagi mõelnud, kas ta on eestlane või eurooplane ja polnud välja mõelnud. Dialoogis arutleti, et kõikidel kandidaatidel on midagi viga, aga valida tuleb see, kes midagigi õiget ütleb. Kutsuti üles kõiki valima minema. Kolmandana võttis sõna Rein Toomla, kes tutvustas ürituse läbiviimise korda. Üksikkandidaat Indrek Tarand tegi esimese vahelehüüde, protesteerimaks selle vastu, et teda pole hääletussedelile kantud.

Kõigepealt rääkis kutsutud esinejatest IRL-i esindaja Anna-Greta Tsahkna, kes ütles, et tema partei kuulub europarlamendis koos Barrosoga kõige suuremasse fraktsiooni. Ta väitis, et kõige kindlam viis häälel mitte kaotsi minna lasta, on anda hääl IRL-ile või SDE-le, sest need on kahe kõige suurema europarlamendi fraktsiooni liikmed. Euroopa Liidus tahtis ta ajada väärtustel põhinevat poliitikat, sest Euroopa väärtused olevat ka Eesti väärtused. Need väärtused olevat kahtluse alla seadnud majanduskriis ja sõda Kaukaasias.

Teine esineja Jüri Ratas Keskerakonnast ütles, et eelkõneleja eeskujul tuleks öelda, et valige Keskerakond või Reformierakond. Paljud Eesti iseseisvuse eest seisnud olevat ühinenud Keskerakonnaga. Keskerakond seisvat sotsiaalse heaoluriigi eest, taotlevat õiglast maksupoliitikat ja tal olevat head kogemused omavalitsuses.

Rahvaliidu esindaja Anto Liivat ütles, et ta on kohalolijatest ainuke erakonna esinumber, seega ainus, kes võib reaalselt saadikuks saada. Talle tegi muret, et viie aastaga ei ole inimeste teadlikkus Euroopa Liidust kasvanud; et ametnikud tunnistavad, et ei suuda otsustusprotsessi mõjutada; et saadikute tegevusest on vähe kuulda. Eurosaadikutest tulevat kujundada eurotemaatika eestvedajad ja euroeelarves tulevat välja kaubelda Eestile olulised meetmed.

Reformierakonna eest kõneles Silver Meikar. Tema ütles vastukaaluks eelkõnelejatele, et kui kandidaadil on rumalad seisukohad, ei ole teda vaja valida, ükskõik millisesse fraktsiooni ta läheb. Olulisimaks sammuks ei pidavat saama mõne minevikusündmuse hukkamõistmine. Reformierakond olevat alati olnud Euroopa-meelne. Kahte omadust, mida kõneleja saadiku juures oluliseks peab, nimetas ta inglise keeles.

Roheliste esindaja Peep Mardiste ütles, et on olnud poolteist aastat europarlamendis Andres Tarandi nõunik. Valides rohelised saavatki rohelised. Nad tegelevat europarlamendis täpselt samade asjadega, mis Eestis. Tulevat meeles pidada, et ühe saare elanikud hakkasid jumalate päid kummardama, raiusid selleks metsa ja surid välja. Loosungid olevat Eesti rohelistel samad, mis teistel Euroopa rohelistel. Kinnised nimekirjad ei olevat head.

SDE esindaja Sven Mikser rääkis, et väiksed riigid saavad end Euroopa Liidus kehtestada eelkõige läbi Nõukogu ja Komisjoni. Väikse esindusega europarlamendis imet ei tegevat. Sotsid võivat seal saada suurimaks fraktsiooniks, kui Briti konservatiivid senisest fraktsioonist lahkuvad. Peaasi olevat tegeleda lolluste ärahoidmisega. Padar olevat hea inimene Komisjoni liikme kohale.

Indrek Tarand tõusis uuesti püsti ja protesteeris selle vastu, et esineda saavad vaid need kuus parteid, nimetades seda demokraatia piiramiseks. Toomla soovitas tal minna pidama kõnet tänavale.

Küsimustele vastamise osa jättis mõnevõrra segasema mulje ja seda ei hakka ma refereerima. Pärast küsimusi anti I. Tarandile siiski sõna. Ta loetles, millised parteid hääletasid kinniste nimekirjade poolt, nimetas selliseid parteisid antidemokraatlikeks ja kutsus üles neid mitte valima. Toomla ütles, et hääletussedelile võib kirjutada ka Tarandi nime, aga ei öelnud nende nimesid, keda üldse kohal ei olnud. Ta siiski põhjendas, et kui oleks üksikkandidaadid ka hulka pannud, oleks nimekiri pikaks läinud.

Häälte kokku lugemise ajal kontrolliti kandidaatide teadmisi Euroopa Liidu kohta. Küsiti näiteks, milline näidatav euromünt on millise liikmesriigi oma, mis jättis euro kasutuselevõtu propageerimise mulje. Samuti kontrolliti õllemarkide tundmist, mis sarnaneb alkoholireklaamile, mis minu arvates võiks olla keelatud.

Tagastati 129 hääletussedelit, mida Toomla sõnul oli umbes pooled. Riigikogu parteidest sai kõige rohkem hääli SDE (33). Riigikogu välistest jõududest sai vist ainukesena hääli partei Libertas (14). Rikutud sedeleid oli 5, sealhulgas minu oma.

Kerkiv linnaosa

Raun saatis mulle foto sellest, milline oli Dvigateli vabriku asukoht enne vabriku ehitamist. Piirkond oli üleni väikseid maju täis, nii et ilmselt tuli vabriku ehitamiseks mõni maja ära lammutada. Näha oli kaks ristuvat tänavat, aga ma ei teadnud nende nimesid. Hakkasin nimesid otsima raamatust "Tallinn". Selle esimesel sisekaanel olid numbritega tähistatud linnaosad, tagumisel tänavad. Dvigateli tänavanime teadasaamiseks oleks võinud vaadata märksõna "Dvigatel", aga teadsin juba varasemast, et seda selles raamatus ei ole. Nüüd tuli uus mõte, vaadata märksõna "Tööstus". Avasin tagumised leheküljed, aga lõpus oli hoopis tööstuse kuukiri. Algul arvasin, et raamatu uus trükk koos uue kuukirjaga ilmus iga kuu, siis jõudsin järeldusele, et trükke oli siiski üks ja tegemist on näidiskuukirjaga. Märksõna "Tööstus" oli natuke eespool. Märksõna "Lasnamäe" all kirjutati, et vanasti oli Lasnamäe mere all, aga ta kerkis sealt välja, nii kõrgusesse kui ka kaugusesse. Rannajoon nihkus iga aasta 10 kilomeetrit edasi. Kui kerkimine oli kestnud juba kaks aastat, ehitati sinna linnaosa. Pärast seda ei olnud vist enam kerkimist toimunud. Kartsin, et linnaosa võib uuesti vee alla jääda. Lugesin raamatut "Kümme aastat hiljem". Seal kohtus d'Artagnan kolme õega, kes panid ta vanni. Oli kirjutatud, et noorimal õel oli meelega vähe riideid seljas ja "Vaene d'Artagnan!" Ma polnud varasematel lugemistel üldse märganud, et d'Artagnanil pärast "Kolme musketäri" midagi naistega tegemist oleks olnud. Nooremana lugedes võisin mõelda, et d'Artagnani nimetati vaeseks sellepärast, et ta pidi nägema sellist nõmedust nagu paljas naine, tulemata selle peale, et see võis talle meeldida. Aga nüüd lugesin, et talle hakkas noorim õde meeldima ja ta nägi teda pärast unes. Ärgates sonis ta, et see, kes ta kõrval viibis, oli väga noorima õe moodi. Kannupoiss kuulis seda. Ja kuuldes ta rõõmustas, sest tema eesmärk oligi, et d'Artagnan selle noorima õe naiseks võtaks. D'Artagnanil oli igas raamatus uus kannupoiss ja vahepeal ei olnud neid üldse. Aga see noorim õde oli Athose teenijanna. D'Artagnan ütles, et nüüd tapab Athos teda ise. Ta suundus Athose mõisa, et tüdruku üle läbirääkimisi pidada. Algas järgmine peatükk, kus Athos oli oma mõisas ja d'Artagnan polnud veel kohale jõudnud. Autor nimetas Athost pidevalt õilsaks. Ta oli hakanud nimetama peategelasi mingi omaduse järgi, kui tal nende omaduste suhtes arvamus välja kujunes. "Kolmes musketäris" ta neid sõnu veel ei kasutanud. Kirjutatud oli, et Athos vaikis oma õilsuses. Tema teener oli tema eeskujul alati vaikne, aga mul tekkis küsimus, kuidas niiviisi teadmised levida saavad. Athosele tuli külla üks teine kreeka nimega musketär. Et nimi algas A-tähega, siis oletasin algul, et tegemist on Aramisega, kelle nime kuju on veidi teisendatud. Aga tegemist oli siiski ühe muu tegelasega. See tegelane ütles, et tema lahkub musketäriteenistusest, nüüd peab Athos tema asemel vana ameti juurde tagasi pöörduma. Athos oli nõus. Lugesin voodis lamades. Hüüdsin, mis raamatus lugemata osas edasi saab, et viimane osa on segaduste osa. Mõtlesin, et võibolla viimase osa sissejuhatav lõik ongi selline, nagu ma olin ette lugenud. Aga raamatust vaadates selgus, et sissejuhatavat lõiku sellel osal ei olnudki. Ema tuli tuppa ja nägi, et ma ei magagi, vaid loen juba nii varasel kellaajal. Emal oli käes karp, kus muuhulgas oli mängurebane. Ema küsis, kelle oma see on. Vastasin, et ilmselt Klausi, sest ülejäänud asjad karbis olid kõik Klausi stiilis ja seega Klausi omad. Ema näitas, et meie Honkongi mänguloomadest on suurem osa ära varastatud. Küsisin, kuidas vargad mõtlevad nendega mängima hakata, nii et me ära ei tunne. Ütlesin, et vargad võtavad kümnist. Täpsustasin, et üheksakümnist, sest varastatud oli 90% loomadest. Koolis oli ükskord kinoabonemente varastatud. Vargad olid nii lollid, et tulid seejärel varastatud abonemente sama klassi õpilastele müüma. Võibolla arvasid, et ilmajäänud tahavad uut osta. Ma ei saanud aru, mis inimesed need üldse on, kes varastama lähevad.

Esmaspäev, mai 11, 2009

Põgenemine Kariibi mere saarel

Kõndisime mööda tänavat. Mina ja kaks last olime viimaste hulgas. Tilluke laps läks üle tee, kõndis järjest kaugemale ja kadus silmist. Teda hakati otsima. Tuli teade, et üks poodi sisenenud laps laulis tillukese laulu. Kohe tormati sinna, sest arvati, et tegemist on kadunud lapsega. Aga tegemist oli siiski ühe teise lapsega.

Televiisoris käis film. Selle filmi idee oli, et ema ja tütar töötasid samas asutuses. Lisaks veel selle tütre teine õde. Filme ema ja tütre samas asutuses töötamisest tuli kahe päeva jooksul juba kolm tükki. Näidati, kuidas vanem naine ennast ise ära kägistab. Selleks ajas ta keele suust välja ja kinnitas ennast konksu külge. Aga see oli kriminull, nii et võis veel välja tulla, et teda tappis keegi teine. Nagu üks filmi varem näinu õigesti ette ütles, tuli trepist alla minnes ette kahtlane käsi. Kui surma saanud naise tütar seisis maja kõrval, visati talle ülevalt köis kaela. Järelikult oli ka eelmisele naisele visanud keegi teine kui ta ise. Ka minu kaela suunas hakati taevast niite viskama. Tõmbasin nad kõik puruks. Püüdsime seda lennukit alla tulistada. Lõpuks laskus ta ise madalamale, sest kütus hakkas otsa saama. Nüüd sai teda täpsemalt sihtida.

Vanaisa oli ühel Kariibi mere saarel vanglas. Tal tuli mõte, et saab vanglast põgeneda, kui hüppab puu latva. Nii ta tegigi. Otse maapinnale hüpata oleks olnud liiga kõrge, aga ta hüppas ladvast maapinnale vahepeal kahel oksal peatudes. Mina polnud nii enesekindel, et niiviisi hüppama hakata. See, kes vanglast põgenes, olin mina. Põgeneda soovitas mul üks tüdruk. Algul kartsin, et ei hüppa puuni välja. Aga siis vaatasin, et langedes lähen vanglamüürist järjest kaugemale. Hakkasin põgeneda soovitanud tüdrukuga koos elama. Algul saime hästi läbi, aga siis ma enam ei viitsinud. Ema ja Toomas võtsid tolmu, tegid seda lohakalt ja neid oli vaja korrale kutsuda. Kõigepealt üks ja siis teine tõmbasid tolmuimejatoruga üle raamatuselgade, nii et need läksid katki. Nad tahtsidki narmendavaid kohti kõrvaldada, aga lõhkusid seejuures edasi. Minu keelamisest ei teinud nad välja. Kannatada said sari "Maailm ja mõnda" ning Kerese kogutud partiid. Nutsin, ise seejuures magades ja sügavalt hingates. Ütlesin, et ma ei saa enam Kerese kogutud partiisid ilma nutma hakkamata vaadata. Siis mõtlesin, et eluga tuleb edasi minna ja juhtunuga leppida. Ema koristas edasi ja ma jäin talle magades ette. Kutsusin Tooma enda juurde. Väike Toomas tuli õnneliku näoga. Ütlesin, et tema soovitas mulle vanglast põgenemise plaani, nüüd võiks ta soovitada järgmise plaani.

Pühapäev, mai 10, 2009

Oma maade ajalugu ja geograafia

Ühel hommikul olime Kerstiniga kahekesi liivakastis. Kerstini isa tuli teda lõunat sööma kutsuma. Kerstin seisis liivakasti otsa juures ja mina liivakastis, kui tema hakkas tundmatus keeles rääkima. Keel sisaldas vist muuhulgas sõnu "oošo poošo". Kerstini isa ütles: "Kerstin räägib oma maa keeles," ja Kerstin lisas: "Ma rääkisin kaara keeles." See oli esimene kord, kui ma sellest maast ja sellest keelest kuulsin.

Tuppa minnes hakkasin uurima Eesti kaarti, et meelde tuletada, mis maa
nime ta oli öelnud. Ütlesin emale, et Kerstinil on oma maa, mille nimi on
"Kärla või Kärdla".

Ütlesin vist seejärel kõigepealt emale, et minu maa on Kõpumaa. Siis ta vist vastas, et mina olen juba nii vana, et mina oma maa keeles rääkima ei hakkaks. Selle peale võisin ma öelda, et seal on küll oma keel, aga seda räägin ma ainult seal. Igatahes kõpu keeles ma tõesti kunagi ei rääkinud, nii et vahepeal mäletasin juba, nagu oleks hoolimata kaara keele olemasolust minu maadel eesti keeles räägitud.

Mis kindlasti juhtus, et järgmisel päeval õues hakkas Kerstin uuesti Kaaramaast rääkima. Siis tundsin ära, et ta oli eelmisel päeval just seda nimetust kasutanud. Tol ajal ma arvasin vist, et Kaaramaa ja Kooromaa on üks ja sama, aga ükskord hiljem sain teada, et kaks erinevat maad.

Kõpumaal oligi mitu nime. Selle teised nimed olid Aiamaa ja Peenramaa. Aga minu kõige tähtsamaks maaks sai Kuldramaa, mille teised nimed olid Kullamaa ja Kolmekuningamaa. Seal oli kolm kuningat, kellest kõige tähtsam oli keskmine kuningas. Mina töötasin seal kuningalossi müüriladujana.

Nii minu kui ka Kerstini maadele pääses läbi Võlukäigu, mis algas minu trepikoja alt pimedusest. Kui me esimest korda sellesse käiku minema hakkasime, hüüdis Kerstin: "Tondid!", mistõttu pidime tagasi jooksma. Peale tontide elasid seal veel koletised. Aga Võlukäik oli läbitav öösiti, kuskil kella ühe või kahe ajal. Võlukäigu korrasolek sõltus ühest sinisest lindist, mis vedeles liivakastis. Ühel päeval ütles Kerstin, et Võlukäik on katki. Aga hiljem pääsesime sealt jälle läbi. Minu maadel oli müür ümber ja sisse pääses Võlukäiku avanevast väravast.

Oma maadel elasid inimesed, haldjad ja võlurid. Meil oli endal ka võlujõudu. Selle mõõtühikuks oli klaaskuulitäis. Mina hoidsin võlujõudu bareti sees, kus seda oli palju. Kuldramaale sai helistada hõbepaberist kuuliga ja sealt öeldi häda korral võlusõnu, mida tarvitada.

Ühel päeval tahtsin teha mingit nalja, ilmselt Kerstinit kõditada. Aga tema naerma hakkamise asemel ütles kurja häälega: "Kaaramaal on sinine päike ja see kõrvetab su surnuks." Mina vastasin: "Aga Kuldramaal on kuldne päike."

Kolmandana hakkas oma maadest rääkima Klaus. Tema maa oli Hullukuningamaa, kus valitsesid hull kuningas ja loll kuningas. Hull kuningas sõi igasuguseid asju, sealhulgas nälkjaid. Ühel päeval, kui Klaus ütles söögi ajal, et hull kuningas sõi nälkjat, andis isa talle selle eest vitsa. Pille korraldas Klausi maal revolutsiooni, nimetades selle ümber Lillede ja Heade Inimeste Maaks. Klaus ise seda revolutsiooni ei mäleta.

Klausi maadele pääses samuti läbi Võlukäigu. Klaus on meenutanud, et rääkisime sellest käigust ühe võõra pere lastele, kes protesteerisid, et nemad seda ei näe ja lubasid emale kaevata.

Kunagi joonistasin kaardi, kus olid peal kõik minu maad. Siis igatahes ei paiknenud ka Kõpumaa mitte Kõpu poolsaarel, vaid Võlukäigus. Siis oli mul juba rohkem maid – kõige suuremad olid Kuldramaa ja Kinomaa, keskmise suurusega Kõpumaa, väiksem Marjamaa ja päris pisikesed Maasikamaa ja Mustikamaa. Seda kaarti ei ole ma enam leidnud.

Kuldramaa kohta kirjutasin ühte kladesse:

"inimesed olid vanasti ajnult pea linnas
nüüd on nad kaks kolmandiku elanikest kes on elama hakkanud linnades.
1/6 elanikest kes elab külades on inimesed
1/2 on linnud ja loomad putukad ja teised mõistuseta olendid.
Kalliskive on 1/3 inimestest kes elavad sellel maal.
Kulda on 3/4 inimestest kes elavad sellel maal.
Varsti algab jutt mis tehti sellel maal

Orden

Orden on üks kuldramaa linn. Selest viivad välja Kulbi maantee, Vana Kullassepatee, Uus Kullasepa tee ja Värava tee. Ordenist voolab läbi Ordeni jõgi, mis lõppeb Kulbi jões. Linnas on 125 tänavat. Peatänava nimi on Uus-Orden, mis on ühendatud 94 tänavat."

Kinomaa oli minu maadest kõige hilisem. Selle kohta olen kirjutanud:

"Väljavõte.

Kinomaal oli algul vähe filme. esimene film oli seal HAMBALINN, mis oli Kuldrama filmi HAMBALINNA HÕIMUDega tehtud ühel ainetel. Suure filmi võistluse ajal läks Kinomaal filmide tegemine õieti lahti. Peale seda hakkas kujunema Kinomaa filmi stiil ja selles stiilis on
PRESIDENT FAKT
VAPUSTAV LÕUED
KOOMILINE PEEGEL"

Juures on Kinomaa kaart, millelt leiab provintsid Uus Väikemaa, Uus Kuldramaa, Kartulši Nina, Suur Kinomaa, Väike Kinomaa, Uus Sõdurimaa.

Teine skeem on juures "Kullasseppa" linnast, mis jaguneb kolmeks osaks: Kullasseppa park, Kullasseppa mets ja Kulla tee.

Kinomaa filmidest meeldis mulle kõige rohkem "Bandiitide loss". Eestis nähtutest meenutas see kõige rohkem filmi "Džässis ainult tüdrukud", mida koos Pille ja Piretiga vaatamas käisin. Ühes tolleaegses unenäos osatas Moonika: "Bandiit ja loss, bandiit ja loss".

Ühel päeval ütlesin Klausile, kellel oli seljas mustavärvi dressipluus, et Kinomaal on film pealkirjaga "Musta dressipluusiga mees". Klaus hakkas mulle kohe kallale tulema. Ütlesin: "See ei ole sinu kohta," ja ta lõpetas rünnaku.

Kinomaal või Kuldramaal toimus ükskord juustukontsert. Üks laul sellel kontserdil algas sõnadega:
"Ma panen ukse riivi
ja nõnda sünnib loss."

Klausi maadest oli üks nii pisike, nagu kirjutuslaua sees väike auk, teine jälle hiigelsuur. Üks Klausi maa oli vist Viinamarjamaa ja üks Majamaa.

Sõdurimaa oli minu ja Klausi ühiste vaenlaste maa. Seal valitses Kartulš. Sõdurimaa arenes vist välja Majamaast. Minu isiklike vaenlaste maa oli Supramaa, kus elasid nõiad. Ema ütles selle maa nime kuuldes, et see on hea maa, sest seal süiakse suppi. Tegelikult mina suppi ei söönud, väljaarvatud erandlikke. Ühel päeval ründasid meid pilvedelt paljude erinevate maade nõiad. Järgmisel päeval ütles Piret, et hakkame jälle seda mängu mängima. Mina ja Pille vaidlesime vastu, et see ei olnud mäng, vaid päriselt.

Ümber Universumi oli klaasmüür, mille taga elas Suur Võlur. Sellest rääkis kõige rohkem Pille, aga natuke ka mina. Suurel Võluril oli müüri taga ladu, kus olid olemas kõik asjad, mis on Universumis olemas, ja kõik asjad, mida Universumis olemas ei ole. Pille ütles, et see ongi tema maa. Laos elas ka minu raamatute tegelane Rrapiii. Ükskord saatsin talle sinna jõulukaardi. Pille ütles mulle riiuli numbri, mis kirjale peale kirjutada, ja toimetas selle kohale.

Kerstini vanema õe Pireti maa oli planeet, mis tiirles ümber seitsme päikse, millest igaüks oli erinevat värvi. Ükskord pidas Piret selle planeedi kohta pika loengu ja nimetas mõnesid seal kasutatavaid sõnu. Piret rääkis ühel päeval, et öösel ärgates tuleb haarata esimene kättejuhtuv ese, hüüda üks kindel võlusõna, siis hakkab taevast komme sadama. Järgmisel päeval meenutasime, et olime neid komme tõesti söömas käinud.

Ühel päeval läks Piret nurga taha ja sealt tuli välja temaga sarnane haldjas. Järgmisel päeval kutsus haldja Kerstin. See haldjas ütles, millised muruplatsil kasvavatest seentest on söödavad ja millised mürgised. Seda, mida ta söödavaks nimetas, ma ka maitsesin.

Tõnu oli oma maal ise valitseja. Tähtsuselt teine isik seal oli Tõnu hiir. Kui me sõitsime rongiga maale, siis see hiir jooksis rongi all. Seoses Tõnu maaga kirjutasin ükskord kaustikusse etenduse plaani:
"(Tõnu väljas, võluri välja kutsumine)
M: Tähelepanu nüüd saabub klaasikillumaa võlur
(valgus kustub trummi pihta löök liimine võlur ekraanile valgus põlema)
V: Tere mina olen Tõnu maa võlur õigemini klaasikillumaa võlur ja
Tõnul luban ma sisse tulla, kui ta ise tahab.
(tõnu sisse õun välja)
V: Eile käis teil siin kah vist üks võlur, teda tunnen ma ka hästi.
Aga te tahate vist, et ma natuke võluks kah aga ajame enne juttu.
(eilne võlur pistab pea välja)
EV: mina olen jutuajamise võlur
V:"
Sellisel kujul etendust ette kanda siiski ei õnnestunud, sest publik muutus rahutuks.

Henn ja Toomas olid ka oma maadel tähtsaimad isikud. Hennu järel tähtsuselt teine isik oli Praetud Pann – Praetud Muna. Juba uues korteris küsiti Hennult, kus tema maa asub. Ta vastas, et väga kaugel, sama kaugel kui tänava lõpp.

Toomas läks oma maale lihtsalt niiviisi, et pani silmad kinni. Tooma maa oli vist planeet. Toomas rääkis oma maast naabrile ja klassivennale Laurile, kes seejärel rääkis oma rottide planeedist ja kasside planeedist.

Oma maade ajalugu algas kuskil aasta 1983 paiku ja 1984 olid nad kindlasti olemas. Aastal 1986 uude korterisse kolides oli Võlukäiguni öösel pikem tee minna, sest see oli endiselt vaid vana korteri juures olemas. Siis ma vist kaalusin, kas loobuda öösiti oma maal käimisest.

Aga uues korteris kutsus Pille ühel õhtul välja nõia. Kirjutasin Kerstinilt laenatud kamba valede vihikusse: "Pille tegi oma toas nõida. Õnnestus talt välja pressida üks kopikas." Kuigi nõudsin kopika nõidumist, ma seda siiski ei saanud. Kaustikusse kirjutasin vist sel ajal, kui Pille käis köögis emalt kopikat küsimas. Paar päeva hiljem toimus juba nimetatud minu seanss Tõnu maa võluriga.

Veel aasta 1988 kalendermärkmikus olen loetlenud Kõpumaa provintsi Vinicepeng linnade nimesid: Bok-Cul (juures arvud 48534100 ja 566 80, mille tähendust ei mäleta.), Bok-Fepeng (7 900 000 ja 56 601), Bok-Ray, Bok-Vinicepe, Candbou, Coul, Dejmaouff, Dodoree, Dok-Cul, Dok-Fepeng, Dok-Ray, Dok-Renfki, Dok-Vinicepe, Dokzeme, Fenk, Hay-Ray, Hell-Mayp, Magalonep, Magažeido, Maydyx, Renfki, Renkõsal, Zeme, Zewes, Heff, Hefti, Turukul, Vinicepe (pealinn), Wawaduu, Öröffel.

Ühel päeval märkasin, et ma pole enam ammu oma maadest rääkinud. Ja mul polnud enam tahtmist seda teha. Kunagi hiljem hakkasin rääkima mälestusi, mida varem olin rääkinud. Vahepeal kirjutasin ka igasugustest maadest, aga need olid ainult väljamõeldised, samal ajal kui oma maade olemasolu uskusin päriselt.

Male läheb ülekaalu

Lõin Jani ees- ja perekonnanime otsingumootorisse. Jan hakkas läbi võrgu jälgima, miks ma seda tegin. Olin arvanud, et kui mina maletrenni läksin, lõpetas Jan malega tegelemise ära. Aga nüüd lugesin, et Jan oli hiljem olnud Kasparovi, Karpovi ja Ehlvestiga ühises treeninglaagris. Ta oli nendega males võrdne ja jalgpallis tugevam. Samal ajal polnud mina males väga kaugele jõudnud. Mult oli küsitud, kuidas ma nii nõrk olen. Tahtsin vaadata köögi arvutist üle, ega ma Jani kohta millestki valesti aru ei saanud. Köögi kraanikauss oli eilse peo nõusid täis. Praegu oli järgmise päeva hommik ja nõud olid õhtul pesemata jäänud. Neid oli palju.

Maleturniiril tuli laudadest puudus, mistõttu joonistasin ruudulisele paberile ühe laua juurde. Aga selle ruudud tulid liiga kitsad, nii et nupud ei mahtunud ruutudele ära. Tuli joonistada uus laud. See ei tahtnud jälle paberile ära mahtuda. Vaatasin varasemate turniiride kroonikat. Ühel turniiril oli Viikmaad sohi tegemises kahtlustatud, sest tal oli ettureid vähem, aga ta läks lippu. Hiljem selgus, et ta nii nõrk ei ole, et võita ei võiks. Ja olin hakanud hilisematel turniiridel ise sama moodi võitma. Vaatasin pilte, mille olin sellesse ruudulisse vihikusse joonistanud. Rohkem kui üks lehekülg oli kaetud piltide ruudustikuga. Rei ütles, et televiisoris algab film "Mats Traadi maastikud". Hakkasime seda vaatama. Minu pea jäi vist kaugemal istujatele ette.

Sven tahtis minuga enne vooru algust välku mängida. Leppisime kokku, et mängime ilma kellata. Mina ütlesin, et Toomas loeb sekundeid. Tema märguande korral tuli kohe käik sooritada. Hakkasime mänguga peale. Sven alustas käiguga h7-h5, mina vastasin h2-h3. Vaatasin, et mul ei ole vankreid. Siis nägin, et vankrid on siiski olemas, aga nad on teistsuguse kujuga kui vastasel. Rei kuulutas välja vooru alguse, mistõttu välkpartii tuli pooleli jätta.

Tahtsin koolist enne viimast tundi ära minna. Kõndisin riidehoiu suunas. Aga fuajees märkasin direktorit. Kui ma oleks riidehoiust välisriietega fuajeesse tulnud, oleks direktor mult küsinud, kuhu ma lähen. Seetõttu mõtlesin enne riiete selga panemist vaadata, kas riidehoiust otse õue viiv uks on lahti. Riidehoius nägin aga teisigi kojuminejaid. Selgus, et see viimane tund ei olegi kohustuslik. Viimases tunnis anti kutseharidust. Hakkasin kodu suunas minema koos Erikuga. Aga Erik ei kõndinud värava suunas, vaid keeras läbi naaberõue. Otsustasin, et siis ma temaga koos ei lähe.