Tuhanded parandused

Suurele auditooriumitäiele inimestele esitleti raamatut, mida mina olin toimetanud. Noor naine alustas kõnet sellest, et ta oleks tahtnud seda raamatut ise toimetada. Edasi tõi ta statistikat, et mina olevat teinud käsikirjale 60 000 parandust, millest arvesse oli võetud 20 000. Nii suurt paranduste arvu kuuldes rahvas naeris. Välja tõi esineja ka raamatu kolme osa märkuste ja arvesse võetute arvu eraldi. Ta ütles, et räägib selleks, et oleks teada, mis asi toimetamine on. Kuna mina olin teinud nii palju parandusi, ei olnud raamatusse peatoimetaja ja tegevtoimetaja nime kirja panema hakatud. Pärast kõne lõppu öeldi, et see esineja on kade, et ta raamatut ise toimetada ei saanud. Mina ütlesin, et pole aru saadud minu märkuste sisust. Need märkused, mida arvesse ei võetud, ei olnud sellepärast veel valed. Mõne märkusega tahtsin juhtida tähelepanu, et sõnastus on kahemõtteline, aga autori arvates oli ta kirjutanud õigesti ja midagi ei muudetud. Küsisin, kas esineja nimetas paranduste arvuks 60 000 või 600 000. Viimane arv oleks imelikult suur, sest raamatul on ainult 1 000 000 tähemärki. Aga võibolla loeti eraldi paranduseks iga muudetud täht. Ma joonisin käsikirjas kahtlased kohad alla, kirjutasin kõrvale viite numbri ja pöördele koos selle numbriga küsimuse. Allajoonitud osa oli umbes kolmandik ja võibolla loeti iga allajoonitud tähte paranduseks. Vastati, et oli nimetatud siiski arvu 60 000. Ma polnud kasutanud läbivat küsimuste numeratsiooni, vaid alustanud igal lehel nummerdamist otsast peale. Aga autor ja esineja said kõikide lehtede numbrite arvud kergesti kokku liita. Lahkusime koos rahvamassiga läbi saanud ürituselt. Minu juurde tuli raamatu autor, kes ütles, et võib oma eksemplari raamatust mulle anda. Ta küsis mult sinna pühendust. Kirjutasin selle, aga read läksid sassi, sest ühe teise inimese pühendus oli juba ees. Minu pühendust lugedes tuli minna vahepeal rida madalamale ja siis jälle rida kõrgemale. Autoril oligi raskusi selle kokkulugemisega.

Istusin tunnis. Mul läks pastakas raamatu kohale. Võtsin selle kohe ära, aga õpetaja hakkas juba karjuma, et ma rikun raamatut. Vastasin, et mul läks pastakas raamatu kohale küll, aga ei puutunud vastu. Läksin õpetaja juurde ja tõukasin ta ümber. Ta jäi koos ühe õpilasega lamama. Läksin oma kohale tagasi ja pakkisin asjad ranitsasse. Mõtlesin, et kui ma õpetajaga ära ei lepi, võidakse mind koolist välja visata. Läksin jälle õpetaja juurde ja pakkusin talle 500 krooni, öeldes, et maksan trahvi. Õpetaja ütles, et ma raha talle aluspesu vahele paneksin. Ma pistsin selle siiski pihku.

Leidsin maakaardi, mille olin kunagi joonistanud. Sellel oli kujutatud suuremana Eestit ja väiksemana kaugemaid maid. Detailid olid väga täpsed, aga tundus, et kaart oli joonistatud peast. Kaardil oli palju jõgesid koos nimedega. Ütlesin Klausile, et ma tundsin tol ajal nii palju jõgesid, ma olin need pähe õppinud, aga nüüd ma neid enam ei mäleta. Klaus kahtles, kas ma ikka nii palju jõgesid tundnud olen. Uurisin kaarti edasi ja jõudsin järeldusele, et see pole tõesti mälu järgi joonistatud, vaid ma olen sihilikult kokku seganud ühtede kohtade kontuurid ja teiste kohtade nimed, osasid asju veel sihilikult moonutades. Läksin seda täienduseks ütlema. Koolimaja esimesel korrusel tuli mulle vastu maskiga poiss. Tundsin ära, et ta on Sander, kellega ma olingi enne rääkinud. Järgmine tund pidi olema inglise keel. Mul polnud kodus meeles õppida, aga tahtsin seda teha veel nüüd. Kuna oli söögivahetund, siis tahtsin veel pärast õppimist sööma jõuda. Aga ma ei jõudnud kumbagi. Õpetaja võis tunnis öelda, et kui ma ei õpi, ei pääse ma lõpueksamitele. Ma ei tahtnudki neile teist korda minna. Klassis nägin, et ma ei saa istuda oma pinginaabri kõrvale, sest seal on kaks muud kotti. Võtsin siis koha sisse ühe laua kitsamal küljel, nii et ma ei jäänud kellegi kõrvale. Aga pinginaabri kõrval siiski koht vabanes, sest seni olid seal olnud eelmise klassi tüdrukute kotid. Märkasin, et mul on lisaks enda kotile käes veel kellegi oma. Ma ei teadnud, kust ma olin selle võtnud.