Ringiga mööda

Läksin sõjaväkke ja võtsin sisse oma platsi rohul. Kui rong tuli, tõukasime ta ümber.

Vaatasin vana märkmikku. Olin sinna kirjutanud iga oma maa kohta ühe lõigu. Maid oli palju ja kõik lõigud olid ühe pikad. Maade hulgas oli selliseid, mille olemasolu ma ei mäletanud. Olin samasse märkmikusse kirjutanud ka anekdoote koos rääkija nimega. Anekdoote oli vähem. Mul oli kahju, et ma polnud märkmikku järjekindlalt edasi täitnud.

Läksime Kaunasse puiestee vanasse hoovi. Vaatasin aknast, kuidas lapsed liivakastides mängivad. Liivakaste oli palju ja igas liivakastis oli mõni laps. Jälgisin, mida nad täpselt teevad. Enamus ehitas liivast maju. Klaus tahtis hoovis ringe joosta. Kaalusin, kas joosta koos temaga. Üks võimalus oli joosta nii kaua, kuni ta ringiga mööda läheb ja siis lõpetada. Klaus jooksis hoopis koos Tõnuga. Tõnul oli joostes keel suust väljas nagu alati. Seejuures tal hambad kokku ei lõksatanud. Kui nad olid neli ringi ära jooksnud, mõtlesin, et võibolla võiks nüüd teha uue jooksu koos minuga, sest nüüd on Klaus ennast piisavalt väsitanud ja ei lähegi enam ringiga mööda.