Kõik väljapaistvam

Kui teised Pireti ja Kerstini maja ette tagasi tulid, olin mina läinud kõvasti raskemaks. Olin söönud niimoodi, et sada protsenti söödust läks kaalukasvuks. Nüüd kaalus kumbki minu jalg 100 kilo, lisaks kaalus ka ülejäänud keha palju. Kõik loomad läksid möllu tegema, et saada kogu võim maailmas enda kätte. Osad loomad läksid valele teele, mistõttu saatsin teised loomad nende vastu möllu tegema.

Oudekkil ja tema sõpradel oli üks maailmavaade, minul teine. Minu oma oli vähem praktiline, aga pidasin sellest kinni. Lamasin voodis. Voodi juurde tuli mingi tüdruk, kes ütles, et tahab mulle küsimusi esitada. Vastasin, et ma ei soovi suulistele küsimustele vastata, kirjutagu ta küsimused üles, siis kirjutan vastused. Tüdruk hakkas naerma ja ütles: "Mina olen Liis." Ta soovitas mul minna ühte teise ruumi lõputunnistust võtma. Ma ei läinud, aga sain lõputunnistuse muidu ka kätte. Sinna olid kantud kõik väljapaistvamad tulemused. Kui mul algkoolis olid kõik ained neljad või viied, siis ainult kehaline kasvatus oli kolm. Selle kohta oli õpetaja kirjutanud märkuse, et ma olen lihtsalt hilise kehalise arenguga. Neljanda klassi eksamikirjandi eest olin saanud hinde 7. Seda ma ei mäletanud. Ütlesin, et ma ei pea teist korda koolis käima. Vastati, et tegelikult seaduse järgi ongi nii, et enne võib ülikooli ja magistrantuuri ära lõpetada ja alles siis tuleb koolis õpitut kordama minna. See, et pannakse käima ülikoolis ja koolis korraga, tuleb õpetajate omakasupüüdlikkusest.

Olime ühes maamajas. Üks vanem mees sai hoobi selga. Ta hoidis tükk aega seljast kinni ja karjus. Ta kakles Särgavaga. Nad kasutasid kirvest ja kaigast. Mina püüdsin neid lahutada, aga nad kaklesid edasi. Vahepeal sai ülekaalu üks, vahepeal teine. Millegipärast nad ebaviisakaid sõnu ei tarvitanud. Lõpuks sain kirve kätte ja viskasin selle kolihunnikusse. Ütlesin, et peidan selle ära, et keegi purjus peaga seda ei leiaks. Ütlesin Peebule, et Särgava ja see teine mees kaklesid, aga ma ei tea, kas päriselt, või oli see mäng. Peep vastas, et see oli mäng.

Olin koolis. Pidin homme Erikuga uuesti kokku saama, et kinkida talle raamat. Täna oli mul ka raamat koolis kaasas, aga näitasin seda esialgu nendele, kellele ei olnud plaanis kinkida. Praegu oli see Ivari käes. Kui Erik tuli, siis ütlesin, et see ei ole tema, vaid Ivari raamat. Aga selgus, et Ivari käes ei olnud minu viimane raamat, vaid varasem. Selle oli ta järelikult ise ostnud. Tema käes oli siiski viimane raamat ka. Ütlesin, et ma tean, ta ei ostnud seda, vaid võttis raamatukogust. Ivar kinnitas, et see on nii. Ütlesin, et seda on raske osta, sest seda ei müüda peaaegu kuskil, ainult Apollo poes. Ivar küsis, kus-kus. Ütlesin, et kaubamajas, vist viimasel korrusel, seda nimetatakse Tartu Kaubamajaks. Vaatasin raamatu käsikirja. Märkasin, et kui ma olin teiste tegelaste nimed asendanud varjunimedega, siis Liisi nimi, kes ütles: "Mina olen Liis," oli jäänud asendamata. Ehmatusega märkasin, et kuigi Tõnu nime olin enamuses kohtades muutnud, oli see ühes lõigus jäänud Tõnuks. Lootsin esimesel hetkel, et see ei ole trükis ilmunud osas, vaid parajasti kirjutamisel olevas järjes, aga see oli siiski vanas osas. Kui ta oli käsikirjas asendamata, siis ilmselt ka trükis ilmunud raamatus. Lohutasin ennast, et lugejad vast võtavadki seda nii, et ühel tegelasel on kaks nime.