Oma maade ajalugu ja geograafia

Ühel hommikul olime Kerstiniga kahekesi liivakastis. Kerstini isa tuli teda lõunat sööma kutsuma. Kerstin seisis liivakasti otsa juures ja mina liivakastis, kui tema hakkas tundmatus keeles rääkima. Keel sisaldas vist muuhulgas sõnu "oošo poošo". Kerstini isa ütles: "Kerstin räägib oma maa keeles," ja Kerstin lisas: "Ma rääkisin kaara keeles." See oli esimene kord, kui ma sellest maast ja sellest keelest kuulsin.

Tuppa minnes hakkasin uurima Eesti kaarti, et meelde tuletada, mis maa
nime ta oli öelnud. Ütlesin emale, et Kerstinil on oma maa, mille nimi on
"Kärla või Kärdla".

Ütlesin vist seejärel kõigepealt emale, et minu maa on Kõpumaa. Siis ta vist vastas, et mina olen juba nii vana, et mina oma maa keeles rääkima ei hakkaks. Selle peale võisin ma öelda, et seal on küll oma keel, aga seda räägin ma ainult seal. Igatahes kõpu keeles ma tõesti kunagi ei rääkinud, nii et vahepeal mäletasin juba, nagu oleks hoolimata kaara keele olemasolust minu maadel eesti keeles räägitud.

Mis kindlasti juhtus, et järgmisel päeval õues hakkas Kerstin uuesti Kaaramaast rääkima. Siis tundsin ära, et ta oli eelmisel päeval just seda nimetust kasutanud. Tol ajal ma arvasin vist, et Kaaramaa ja Kooromaa on üks ja sama, aga ükskord hiljem sain teada, et kaks erinevat maad.

Kõpumaal oligi mitu nime. Selle teised nimed olid Aiamaa ja Peenramaa. Aga minu kõige tähtsamaks maaks sai Kuldramaa, mille teised nimed olid Kullamaa ja Kolmekuningamaa. Seal oli kolm kuningat, kellest kõige tähtsam oli keskmine kuningas. Mina töötasin seal kuningalossi müüriladujana.

Nii minu kui ka Kerstini maadele pääses läbi Võlukäigu, mis algas minu trepikoja alt pimedusest. Kui me esimest korda sellesse käiku minema hakkasime, hüüdis Kerstin: "Tondid!", mistõttu pidime tagasi jooksma. Peale tontide elasid seal veel koletised. Aga Võlukäik oli läbitav öösiti, kuskil kella ühe või kahe ajal. Võlukäigu korrasolek sõltus ühest sinisest lindist, mis vedeles liivakastis. Ühel päeval ütles Kerstin, et Võlukäik on katki. Aga hiljem pääsesime sealt jälle läbi. Minu maadel oli müür ümber ja sisse pääses Võlukäiku avanevast väravast.

Oma maadel elasid inimesed, haldjad ja võlurid. Meil oli endal ka võlujõudu. Selle mõõtühikuks oli klaaskuulitäis. Mina hoidsin võlujõudu bareti sees, kus seda oli palju. Kuldramaale sai helistada hõbepaberist kuuliga ja sealt öeldi häda korral võlusõnu, mida tarvitada.

Ühel päeval tahtsin teha mingit nalja, ilmselt Kerstinit kõditada. Aga tema naerma hakkamise asemel ütles kurja häälega: "Kaaramaal on sinine päike ja see kõrvetab su surnuks." Mina vastasin: "Aga Kuldramaal on kuldne päike."

Kolmandana hakkas oma maadest rääkima Klaus. Tema maa oli Hullukuningamaa, kus valitsesid hull kuningas ja loll kuningas. Hull kuningas sõi igasuguseid asju, sealhulgas nälkjaid. Ühel päeval, kui Klaus ütles söögi ajal, et hull kuningas sõi nälkjat, andis isa talle selle eest vitsa. Pille korraldas Klausi maal revolutsiooni, nimetades selle ümber Lillede ja Heade Inimeste Maaks. Klaus ise seda revolutsiooni ei mäleta.

Klausi maadele pääses samuti läbi Võlukäigu. Klaus on meenutanud, et rääkisime sellest käigust ühe võõra pere lastele, kes protesteerisid, et nemad seda ei näe ja lubasid emale kaevata.

Kunagi joonistasin kaardi, kus olid peal kõik minu maad. Siis igatahes ei paiknenud ka Kõpumaa mitte Kõpu poolsaarel, vaid Võlukäigus. Siis oli mul juba rohkem maid – kõige suuremad olid Kuldramaa ja Kinomaa, keskmise suurusega Kõpumaa, väiksem Marjamaa ja päris pisikesed Maasikamaa ja Mustikamaa. Seda kaarti ei ole ma enam leidnud.

Kuldramaa kohta kirjutasin ühte kladesse:

"inimesed olid vanasti ajnult pea linnas
nüüd on nad kaks kolmandiku elanikest kes on elama hakkanud linnades.
1/6 elanikest kes elab külades on inimesed
1/2 on linnud ja loomad putukad ja teised mõistuseta olendid.
Kalliskive on 1/3 inimestest kes elavad sellel maal.
Kulda on 3/4 inimestest kes elavad sellel maal.
Varsti algab jutt mis tehti sellel maal

Orden

Orden on üks kuldramaa linn. Selest viivad välja Kulbi maantee, Vana Kullassepatee, Uus Kullasepa tee ja Värava tee. Ordenist voolab läbi Ordeni jõgi, mis lõppeb Kulbi jões. Linnas on 125 tänavat. Peatänava nimi on Uus-Orden, mis on ühendatud 94 tänavat."

Kinomaa oli minu maadest kõige hilisem. Selle kohta olen kirjutanud:

"Väljavõte.

Kinomaal oli algul vähe filme. esimene film oli seal HAMBALINN, mis oli Kuldrama filmi HAMBALINNA HÕIMUDega tehtud ühel ainetel. Suure filmi võistluse ajal läks Kinomaal filmide tegemine õieti lahti. Peale seda hakkas kujunema Kinomaa filmi stiil ja selles stiilis on
PRESIDENT FAKT
VAPUSTAV LÕUED
KOOMILINE PEEGEL"

Juures on Kinomaa kaart, millelt leiab provintsid Uus Väikemaa, Uus Kuldramaa, Kartulši Nina, Suur Kinomaa, Väike Kinomaa, Uus Sõdurimaa.

Teine skeem on juures "Kullasseppa" linnast, mis jaguneb kolmeks osaks: Kullasseppa park, Kullasseppa mets ja Kulla tee.

Kinomaa filmidest meeldis mulle kõige rohkem "Bandiitide loss". Eestis nähtutest meenutas see kõige rohkem filmi "Džässis ainult tüdrukud", mida koos Pille ja Piretiga vaatamas käisin. Ühes tolleaegses unenäos osatas Moonika: "Bandiit ja loss, bandiit ja loss".

Ühel päeval ütlesin Klausile, kellel oli seljas mustavärvi dressipluus, et Kinomaal on film pealkirjaga "Musta dressipluusiga mees". Klaus hakkas mulle kohe kallale tulema. Ütlesin: "See ei ole sinu kohta," ja ta lõpetas rünnaku.

Kinomaal või Kuldramaal toimus ükskord juustukontsert. Üks laul sellel kontserdil algas sõnadega:
"Ma panen ukse riivi
ja nõnda sünnib loss."

Klausi maadest oli üks nii pisike, nagu kirjutuslaua sees väike auk, teine jälle hiigelsuur. Üks Klausi maa oli vist Viinamarjamaa ja üks Majamaa.

Sõdurimaa oli minu ja Klausi ühiste vaenlaste maa. Seal valitses Kartulš. Sõdurimaa arenes vist välja Majamaast. Minu isiklike vaenlaste maa oli Supramaa, kus elasid nõiad. Ema ütles selle maa nime kuuldes, et see on hea maa, sest seal süiakse suppi. Tegelikult mina suppi ei söönud, väljaarvatud erandlikke. Ühel päeval ründasid meid pilvedelt paljude erinevate maade nõiad. Järgmisel päeval ütles Piret, et hakkame jälle seda mängu mängima. Mina ja Pille vaidlesime vastu, et see ei olnud mäng, vaid päriselt.

Ümber Universumi oli klaasmüür, mille taga elas Suur Võlur. Sellest rääkis kõige rohkem Pille, aga natuke ka mina. Suurel Võluril oli müüri taga ladu, kus olid olemas kõik asjad, mis on Universumis olemas, ja kõik asjad, mida Universumis olemas ei ole. Pille ütles, et see ongi tema maa. Laos elas ka minu raamatute tegelane Rrapiii. Ükskord saatsin talle sinna jõulukaardi. Pille ütles mulle riiuli numbri, mis kirjale peale kirjutada, ja toimetas selle kohale.

Kerstini vanema õe Pireti maa oli planeet, mis tiirles ümber seitsme päikse, millest igaüks oli erinevat värvi. Ükskord pidas Piret selle planeedi kohta pika loengu ja nimetas mõnesid seal kasutatavaid sõnu. Piret rääkis ühel päeval, et öösel ärgates tuleb haarata esimene kättejuhtuv ese, hüüda üks kindel võlusõna, siis hakkab taevast komme sadama. Järgmisel päeval meenutasime, et olime neid komme tõesti söömas käinud.

Ühel päeval läks Piret nurga taha ja sealt tuli välja temaga sarnane haldjas. Järgmisel päeval kutsus haldja Kerstin. See haldjas ütles, millised muruplatsil kasvavatest seentest on söödavad ja millised mürgised. Seda, mida ta söödavaks nimetas, ma ka maitsesin.

Tõnu oli oma maal ise valitseja. Tähtsuselt teine isik seal oli Tõnu hiir. Kui me sõitsime rongiga maale, siis see hiir jooksis rongi all. Seoses Tõnu maaga kirjutasin ükskord kaustikusse etenduse plaani:
"(Tõnu väljas, võluri välja kutsumine)
M: Tähelepanu nüüd saabub klaasikillumaa võlur
(valgus kustub trummi pihta löök liimine võlur ekraanile valgus põlema)
V: Tere mina olen Tõnu maa võlur õigemini klaasikillumaa võlur ja
Tõnul luban ma sisse tulla, kui ta ise tahab.
(tõnu sisse õun välja)
V: Eile käis teil siin kah vist üks võlur, teda tunnen ma ka hästi.
Aga te tahate vist, et ma natuke võluks kah aga ajame enne juttu.
(eilne võlur pistab pea välja)
EV: mina olen jutuajamise võlur
V:"
Sellisel kujul etendust ette kanda siiski ei õnnestunud, sest publik muutus rahutuks.

Henn ja Toomas olid ka oma maadel tähtsaimad isikud. Hennu järel tähtsuselt teine isik oli Praetud Pann – Praetud Muna. Juba uues korteris küsiti Hennult, kus tema maa asub. Ta vastas, et väga kaugel, sama kaugel kui tänava lõpp.

Toomas läks oma maale lihtsalt niiviisi, et pani silmad kinni. Tooma maa oli vist planeet. Toomas rääkis oma maast naabrile ja klassivennale Laurile, kes seejärel rääkis oma rottide planeedist ja kasside planeedist.

Oma maade ajalugu algas kuskil aasta 1983 paiku ja 1984 olid nad kindlasti olemas. Aastal 1986 uude korterisse kolides oli Võlukäiguni öösel pikem tee minna, sest see oli endiselt vaid vana korteri juures olemas. Siis ma vist kaalusin, kas loobuda öösiti oma maal käimisest.

Aga uues korteris kutsus Pille ühel õhtul välja nõia. Kirjutasin Kerstinilt laenatud kamba valede vihikusse: "Pille tegi oma toas nõida. Õnnestus talt välja pressida üks kopikas." Kuigi nõudsin kopika nõidumist, ma seda siiski ei saanud. Kaustikusse kirjutasin vist sel ajal, kui Pille käis köögis emalt kopikat küsimas. Paar päeva hiljem toimus juba nimetatud minu seanss Tõnu maa võluriga.

Veel aasta 1988 kalendermärkmikus olen loetlenud Kõpumaa provintsi Vinicepeng linnade nimesid: Bok-Cul (juures arvud 48534100 ja 566 80, mille tähendust ei mäleta.), Bok-Fepeng (7 900 000 ja 56 601), Bok-Ray, Bok-Vinicepe, Candbou, Coul, Dejmaouff, Dodoree, Dok-Cul, Dok-Fepeng, Dok-Ray, Dok-Renfki, Dok-Vinicepe, Dokzeme, Fenk, Hay-Ray, Hell-Mayp, Magalonep, Magažeido, Maydyx, Renfki, Renkõsal, Zeme, Zewes, Heff, Hefti, Turukul, Vinicepe (pealinn), Wawaduu, Öröffel.

Ühel päeval märkasin, et ma pole enam ammu oma maadest rääkinud. Ja mul polnud enam tahtmist seda teha. Kunagi hiljem hakkasin rääkima mälestusi, mida varem olin rääkinud. Vahepeal kirjutasin ka igasugustest maadest, aga need olid ainult väljamõeldised, samal ajal kui oma maade olemasolu uskusin päriselt.