Maakera või gloobus?

Vaatasin maakaarti. Ütlesin, et ei ole selge, kas sellel on kujutatud maakera või gloobust. Vastati, et gloobust, sest peale on joonistatud koordinaatteljestik. Mina ütlesin, et selle võib joonistada ka maakera kujutades. Täna toimus rahvahääletus Eesti Euroopa Liitu astumise küsimuses. Vaatasin sellega seoses ühte võrgulehekülge, kus sai anda poolt- ja vastuhääli. Kunagi olid seal vastuhääled suures ülekaalus, nüüd oli nende osakaal vähenenud, aga vastuhääli anti endiselt poolthäältest rohkem. Sellega seoses lootsin, et ka tõelisel rahvahääletusel võidakse vastuhääli üle poole anda, sest kellele see Euroopa Liit ikka nii väga meeldis. Ma polnud seda võrgulehekülge veel listis tutvustanud. Mõtlesin seda teha. Aga seda ei saanud teha täna, muidu oleks see olnud keelatud propaganda. Tuli oodata homseni.

Venemaa võttis vastu seaduse, et kui mingis riigis midagi halba öeldakse, siis nad piiravad selle riigi sisse. Oli selge, et see on suunatud vaid endiste Nõukogude liiduvabariikide vastu, sest Ameerikat poleks Venemaa sisse piirata jaksanud. Võibolla nad eeldasid, et Ameerikas midagi sellist ei öelda. Praegu oli Venemaa tülis Aserbaidžaaniga. Venemaa tungis järjest erinevatele riikidele kallale ja sai ise niiviisi järjest rohkem kannatada. Igal endisel liiduvabariigil oli olemas tähtpäev, millal tähistati Venemaa sissetungi aastapäeva. Mõnel riigil võis neid tekkida mitu. Venemaa president hoidis käes relva. Algul mõtlesin, et püian sellesse suhtuda leplikult, aga siis otsustasin, et ma ei karda, ja puudutasin ka ise relva. Venemaa ja Aserbaidžaan pidasid seda endale solvavaks. Henn läks tooma Pakistanist pommi, et mind õhku lasta. Kui ta tagasi tuli, lõi ta mulle küüned kätte. Lõin omakorda küüned tema kätte. Aga tema soovis mulle hoopis palju õnne sünnipäevaks. Küsisin, miks ta siis küünistab. Eile oli toimunud rahvahääletus Euroopa Liitu astumise küsimuses ja ma ei teadnud veel tulemust. Otsustasin, et kuulan seda kõigepealt raadiost, enne kui ajalehest vaatan. Panin raadio mängima. Tahtsin panna nii, et saaks lugeda kirju, aga häält ei tuleks. See mul ei õnnestunud, sest ei olnud meeles, kuidas see käib. Algul korrutati raadios ühte ja sama silpi. Siis keerasin nupu laineskaala servaossa. Nüüd hakkas kõlama Klausi hääl, mis oli raadioaparaadile sisse pandud. Klaus rääkis raadiovälistele tsivilisatsioonidele abi viimisest. Need olid inimesed, kes elasid piirkondades, kuhu raadiolained ei ulatunud. Edasi nimetas Klaus neid juba kosmosevälisteks tsivilisatsioonideks.

Kõndisin läbi linna. Kaubahalli kõrval nägin kahte teadlast, kes rääkisid, et neil oli olnud plaanis jõuda lugemisega ühtede materjalideni, aga selgus, et mina olin neid juba varem lugenud. Olin teinud seda isa ülesandel. Olümpiamängude kohta kirjutati nii palju, et raske oli kõike läbi lugeda. Mõtlesin jälgida Eesti ja veel kahe riigi kohta, mida nad oma sportlaste osavõtu kohta kirjutavad. Mul oli magistriõpe lõpetatud, sest punktid olid koos. Aga hakkas tunduma kahtlane, miks ma ei saanud samasugust suurt diplomit nagu bakalaureuseõppe lõpetamisel, ainult väikse paberi. Võibolla hoolimata sellest, et nõutav punktide arv oli koos, oli mõni konkreetne kohustuslik asi siiski tegemata. Vaatasin isa uut luulekogu. Esikohal oli vabavärsiline luuletus. Selle sisu oli, et väike Oudekki ütles ükskord, et tahab minna kaugele Ameerika ülikooli, isa valvas liivakasti juures teist mesilasperet ja hakkas naerma, sest Oudekki oli Prantsuse kuningas Louis XVII, kes tahtis võimule tagasi tulla. Isa ajas võibolla Oudekki ja Pireti segi, sest Ameerika ülikooli oli läinud tegelikult Piret. Aga ma olin ise ka mõelnud, et Oudekki on kuningliku päritoluga.