Neljapäev, jaanuar 31, 2008

Lindude ristamine

Töötan erinevat liiki lindude ristamise kallal. See käib umbes nii, et võtta ühelt linnult munakollane ja teiselt munavalge, need kokku panna ja ise linnupoeg välja haududa. Näiteks olen ristanud jaanalinnu ja käo. Tuli välja selline lind, kes peidab pead teiste lindude pessa. Arvasin, et tuleb selline, kes muneb oma munad maa alla. Siis ristasin veel raisakotka ja rähni. Tuli välja selline lind, kes otsib toitu puukoorest, aga ainult surnud puude koorest ja ainult surnud putukaid. Olen ristanud kana ja kuke. Tekkis täiesti uus liik, millele panin vahepealse nime - kakk.

Nätsuga määrimine

Ostsin postkontorist ümbriku. Kohe ma seda kasti ei lasknud, sest tegin selle suust võetud nätsuga kokku. Aga kui näts natuke kuivanud oli, siis lasin. Edasi mõtlesin, et vist piisavalt kuiv siiski ei olnud, nüüd kleepusid postkastis mitu kirja omavahel kokku. Lamasin kodus oma voodis ja karjusin, kui kurb see on, mis juhtus. Mind kuulas teises voodis lamav Helina. Tuppa puhus tugev tuul, seetõttu läksin panin akna kinni. Seejärel läksin pooleldi tuigerdades ja pooleldi tantsides kööki, et sulgeda ka sealne aken. Aga see oligi kinni. Kööki tuli ka ema. Kuna tuli oli kustus, siis palusin tal mitte ehmatada. Tegelikult ma oleks võinud ise ka ehmatada. Läksin käpuli tuppa. Ema palus mul rahuneda. Jäingi liikumatuks.

Kui Teises maailmasõjas sakslased Eestist välja löödi, toodi siia rongidega Nõukogude Liidust palju varustust. Kui Eesti oleks sõdinud üksi, ei olekski kuskilt uut varustust võtta olnud. Eestisse tuli tagasi ka Keres. Ta ei saanud asuda elama oma senisesse koju, sest see oli läinud vahepeal uute omanike kätte. Uurijate tähelepanu olid äratanud Kerese tolleaegsed suhted ühe naisega, sest nad hoolitsesid koos laste eest. Asi oli selles, et Keres töötas malelasteaia juhatajana ja võttis selle naise sinna abilisena tööle. Sain Sergolt elektroonilise teate, et ta tahab minuga veebruaris malet mängida. Mõtlesin sellele vastata, et veebruaris tuleb Tartus üks turniir, seal saaks mängida. Sergo küsis ka, kas ta saatis mulle teate piisavalt turvalisel viisil. Sellele ei osanud ma midagi vastata. Sain kirja, kus keegi soovis mult laenata selle autori raamatut, kelle raamatu Helina oli mulle sünnipäevaks kinkinud, ainult et ühte teist. Selgus, et Helina kingitud raamat oli ainult osa selle autori kirjutatud sarjast. Ja tundus, et Helina ei kinkinudki mulle sarja esimest raamatut, sest tema kingitud raamatus toimus tegevus merel. Helina kingitud raamatut ma välja laenata ei tahtnud, sest alati ei too laenajad raamatut tagasi. Ema ütles, et Helina on 30-aastane ja tema laps on 15-aastane. Läksin maleturniiri uues voorus kokku Narusbergiga. Narusebrg hakkas üles kirjutama meie reitinguid ja järke. Narusberg oli meistrikandidaat. Kui ma ütlesin, et mina ei ole, siis oli see tema jaoks üllatus.

Kolmapäev, jaanuar 30, 2008

Tegemisest

On teada, mida tuleb teha, aga ei ole teada, kuidas seda teha. Pole midagi teha, tuleb seda millalgi teha. Tuleb teha ka siis kui ei taha. Tuleb proovida teha ka siis, kui asi võib minna aia taha. Kes tahab, võib endale aia teha, siis saab peituda selle taha.

Materjali otsimas

Läksin Kirjandusmuuseumi. Nägin seal kellegagi rääkimas autorit, kelle raamatu koostamisega ma parajasti tegelesin. Varasematel kordadel olin teda teretanud, aga just sel põhjusel, et ma praegu tema raamatut koostasin, ei öelnud ma talle sel korral midagi. Lisaks sel põhjusel, et ta vaatas teises suunas. Aga silmanurgast ta arvatavasti nägi mind. Käsikiri oli tõenäoliselt juba koos, aga tahtsin siiski veel kontrollida, äkki on sellele midagi lisada. Seda oleks saanud teha kataloogi uurides, aga selle asemel tahtsin kõigepealt läbi vaadata ühe sarja avariiulil olevaid raamatuid. Kohe esimesest kätte võetud raamatust nägin, et seal on selle autori mulle varem tundmatuid artikleid koguni mitu tükki sees. Uude raamatusse neid panna ei saanud, sest seda koostasin eesti kirjandusest rääkivatest artiklitest, aga need rääkisid väliskirjandusest. Et need olid siiski huvitavad, siis hakkasin neid vähemalt lugema.

Teisipäev, jaanuar 29, 2008

Seminar peetud

Tänasel seminaril minu raamatu "Ajalugu unenägudes" teemal esinesin kõigepealt hästi lühidalt mina. Ütlesin, et oli minu enda soov, et esitluse asemel tehtaks selline üritus, kus teised räägivad, aga kuna nad võibolla räägivad midagi, millega ma nõus ei ole, siis loen kõigepealt ette, mida ma tegelikult kirjutanud olen. Lugesin peast ette luuletused "Mammut ja tiiger", "Õgardid", "Kutsuv võim", "Looduslik meedia" ja "Seda ma ei ütle".

Seejärel hakkasid rääkima kriitikud. Kõige kriitilisem oli H. Varblane. Ta luges ette raamatu "Uneriik" avaluuletuse ja nimetas seda nüüd ilmunud raamatu pilootprojektiks. Seejärel luges ta ette ühe unenäo uuest raamatust ja ütles, et see on raamatus kõige olulisem, ta ei tea, kas ülejäänud raamatut vaja oligi, tema jaoks oli see küllaltki igav. Rohkem kriitilisi lauseid tema suust siiski ei kõlanud. Ta rääkis, et tema unenägusid ei näe, vahel ainult kuradikesi, aga et ta on õppinud ajalugu. Ta avaldas arvamust, et ajalugu pole teadus. Igaüks kirjutab ajalugu nii nagu ise tahab. Igaühel pidavat olema oma ajalugu. Seepärast pidi talle meeldima minu raamatu idee koostada ajalugu hoopis unenägudest. Lõpuks tuli Varblasele meelde avaldada eriti imestust selle üle, et mina unenägudes mõtlen.

Filosoof P. Piiri rääkis, et püüdis raamatut lugeda, nagu oleks ta need unenäod ise näinud. See olevat venitanud lugemisprotsessi kuu pikkuseks, sest päevas inimene üle kolme unenäo ei vajavat. Unenägudest ei olevat vaja otsida mingeid sümboleid, vaid neid võivat võtta kui kunsti. Ma olevat unekunstnik ja sellena M. Heinsaare kolleeg. Esineja tõi esile unenägude sidusust, aja- ja ruuminihkeid, unenäo sisu meelelise kogemusega seose puudumist, unenäos oma teistsugusest identiteedist teadlik olemist, unenägude turvalisust ja unenägudes valitsevat rahu. Unenägu olevat mõtlemise eeldus ja raviva toimega.

I. Vanamölder võrdles raamatus toodut oma kogemustega unenägude alal. Ta juhtis tähelepanu, et koduleheküljel olen öelnud, et on võimalik ka unenäo kirjanduslik üleskirjutus, mille puhul unenäole kirjutatakse midagi juurde. Võimalik pidi olema müügiedu suurendamiseks kirjandusteose unenägudeks kuulutamine. Ta analüüsis punktide kaupa, kas tegemist on ikka unenägudega. Kirjanduse pidavat raamatust tegema see, et tegemist on temaatilise, mitte kronoloogilise valikuga, mida on veel toimetatudki. Raamat pidi olema väärtuslik nii kirjandusteosena kui ka unenägudesse tõsiselt suhtuva inimese jaoks.

Lõpetuseks anti sõna küsijatele. Üks naine rääkis seoses ühe ette loetud unenäoga, et kooli riidehoidudes päriselt ka varastatakse. Küsiti, kas ma olen ikka kõik need unenäod päriselt näinud. Kinnitasin, et olen, väljaarvatud mõned üksikud laused ärkamisprotsessi kohta räägivad tõesti ärkamisest, aga enamasti mitte. Küsiti, kui paljud minu vendadest veel luuletusi on avaldanud. Vastasin, et üks vend on ühe luulekogu avaldanud, teised on kirjutanud üksikuid luuletusi. Üks mees rääkis, et võib juhtuda, et kui selgub, et keegi on näinud mõnda õnnetust unes ette, siis talt küsitakse, miks ta sellest kuskile ei teatanud. Küsiti, kas ma nägin mustvalgeid või värvilisi unenägusid. Vastasin, et värvilisi. Avaldasin arvamust, et mustvalgeid nähti rohkem mustvalge televisiooni ajal - tol ajal välja antud entsüklopeedias on öeldud, et unenäod on enamasti mustvalged, aga praegu see ei tohiks enam kehtida. Selle peale mainiti veel subtiitritega unenägusid. Üks naine ütles, et V. Vahing on talle öelnud, et kes näeb värvilisi unenägusid, see on skisofreenik. Selle peale viitasin internetist loetud uuringule, mille järgi värvilisi unenägusid näeb üle poole inimestest. Ürituse juht P. Bristol rääkis, et ta on lugenud minu lühiromaani käsikirja, mida ma pole soovinud avaldada. Selle põhjal võrdles ta mind Eesti Bulgakoviga.

Täna hommikul nägin unenägusid ka, aga tavalisest vähem. Hommikul mäletasin neid paremini, aga üritusele mõeldes ja veel enam ühe blogi kommenteerimises osaledes läks osa meelest. Igatahes nägin unes, et vastutasin ühe kooli õpilaste toitlustamise eest. Ma ei teadnud üldse, kui palju toitu neile on vaja ja kas varutust piisab. Selgus, et piisas. Panin malenuppe karpi ja need ei mahtunud sinna ära, sest püüdsin ühte karpi mahutada kahte komplekti.

Koolile toiduportsu arvestamine võis tulla sellest, et mõtlesin natuke sellele, kui palju üritusele kuulajaid tuleb. Väga ma selle pärast ei muretsenud, sest ei olnud ise organiseerija. Aga enamus istekohti olid täis. Malenuppude karpi panemine võis tulla sellest, et mõtlesin, kas ma ikka tulen toime mulle esinemiseks antud väheste minutite sisse äramahtumisega. Mul nimelt ei lubatud rääkida sama pikalt kui teistel, minu esinemist polnud ette välja kuulutatud. Aga ilmselt esinesin veelgi lühemalt. Aga nagu täna tsiteeriti teatud filmitegijat, kui näidatakse koera, siis seda võib võtta lihtsalt koerana ja selle tagant ei pea sümbolit otsima.

Esmaspäev, jaanuar 28, 2008

Valgus on kasulik

Päike loojus ära,
süütasin siis lambi -
nõndaviisi pimedas
ma otsa teil ei trambi.

Kui valgustust ei tuntud,
siis juhtus ühtepuhku,
et koiduvalgel inimene
märkas laubal muhku.

Planeedi tükkidekslendamine

Üks vend läks kanali äärde ja ronis seal plangu otsa. See mulle ei meeldinud, sest plangu ülemine serv oli sama kõrgel kui meie aken. Vennad näitasid kukerpalle ja muid selliseid võtteid, mida nad lõvide juures teevad. Neid õpetas üks vene lõvitaltsutaja. Mõtlesin, et see lõvide juures käimine on lubamatu, kui ma kardan lõvisid niigi. Nad arvasid ise ka, et lõvi võib suure tõenäosusega hammustada. Nad rääkisid, et lõvidele ei meeldi pikad püksid. Läksin koos vendadega läbi linna. Nemad läksid ühest aiast läbi, aga mina jäin veel endale teed kaevama. Kandsin ette vendade eelneva jutuga riimis olevad luuleread, et kõigepealt ma natuke kaevan ja siis lähen ringiga.

Olime Meelval. Puhastasin ühe tööriistaga muru. Selle tagajärjel kadusid puhastatud lõigult peaaegu kõik taimed. Üks vendadest tahtis minu eest tööd jätkata, alustades juba puhastatud lapi kõrvalt. Ütlesin talle, et ta teeks seda kaugemal, sest ei sobi panna tema koristatud heina kokku Oudekki koristatuga, sest Oudekkil on hoopis teistsugused poliitilised vaated. Hakati näitama filmi tuumasõjast, kus mingid tegelased pinevate nägudega laua taga istusid. Panin pea teki alla, et mitte seda filmi näha. Räägiti, et Nõukogude Liit vallutas Afganistaani just selleks, et oleks olemas puhver tuumasõja korral. Tulviste ütles, et pärast Afganistaani vallutamist ei õnnestunud Nõukogude Liidul luua enam suhteid mitte ühegi uue riigiga. Püüdsin leida vastupidist näidet, aga meelde tuli ainult Iisraeli abi Armeenia maavärina puhul, mis oli midagi palju väiksemat kui diplomaatilised suhted. Ja mõeldud oli riikide Nõukogude Liidu mõju alla langemist. Räägiti, et Brežnev pakkus, et Nõukogude Liit loobub mõjust Guatemaala üle, aga soovib vastutasuks, et Brasiilia muudaks suhtumist Berliini küsimusse. Brasiilia ei olnud nõus järeleandmisi tegema ja rohkem Nõukogude Liit neid üheltki riigilt saada ei püüdnud. Algas tuumasõda. Maakera lendas tükkideks. Just tänu sellele jäime ellu, sest reostus ei jõudnud meie tükile. Taevas ilmusid nähtavale Maakera teised tükid, juskui uued sakilised kuud. Aga et väiksemaks jäänud planeedil oli nõrgem gravitatsioon, hakkas õhk kosmosesse hajuma. Tuli püüda midagi ette võtta, et oleks veel midagi hingata. Gravitatsiooni nõrgenemise tõttu oli inimestel liigutamine palju kergemaks muutunud ja see muutis nad agressiivsemaks. Algas lahing nende väheste vene sõduritega, kes olid meie tükile jäänud, sest nad olid teel meile kallale juba enne planeedi tükkidekslendamist.

Läksin uue semestri algul pallimängusaali. Aga palli siin enam ei mängitudki, selle asemel oli ruumi pandud laudu ja toole. Ma polnud ise ka dresse kaasa võtnud. Kati S. oli kaasa võtnud ristsõnalehe. Ütlesin, et ristsõna võiks lahendada nii, et kirjutada ruutudesse oodatud vastuste asemel sünonüümid, nii et sõnad siiski omavahel risti lähevad. Ema rääkis telefonis vanaemaga ja pärast seda refereeris meie jaoks kuuldut. Vanaema oli sõitnud rongis ja väga imelikult Keskerakonda kiitnud. Kirjutasin sellest kohe Helinale. Siis saabus vanaema ise. Ta selgitas veel, et ta oli rongis oma vestluskaaslasele öelnud, et vanaema esineb selle vestluskaaslase rollis ja vestluskaaslane vanaema rollis. Vanaema häiris nimelt hoolimata Keskerakonda kuulumisest, kui keegi Keskerakonda liialdatud argumentidega kaitseb, mistõttu ta oli vestluskaaslase varasemaid jutte parodeerinud. Vanaema käskis mul maas lamada ja astus mulle selga, et ulatuda midagi kõrgel tegema. Lootsin, et ta maha ei kuku. Kui vanaema läinud oli, tuli Tõnu, kes astus mulle täiesti ilma ette hoiatamata selga.

Pühapäev, jaanuar 27, 2008

Mõttekäik tarkadest ja rumalatest inimestest

Ühe blogi kommentaarides ütles üks kommenteerija teisele, et pani selle paika. Kas ta arvas, et kui ta enda arvates pani kedagi paika, siis teine peab tundma, et nüüd on ta paigas? Minu meelest paljastas solvaja pigem ennast negatiivsest küljest. Aga väidetav paikapanek seisnes selles, et ta ütles, et teine kommenteerija ei ole tark, sest peab autoriteetseteks külatarkasid. Kas külades ei või tarku inimesi elada? Kas meie presidentki ei elanud enne presidendiks saamist maal? Vähemalt taluomanik ta oli. Või on külatark see, kelle kuulsus piirdub ühe külaga? Siis on ehk pornoblogide autorid minust targemad, sest nende blogidele tehakse rohkem klikke, järelikult nad on kuulsamad? Ühes listis öeldi, et Hitler oli enamusest tarkadest targem, muidu poleks ta võimule saanud. Kas tarkus ei või seisneda võimust ja kuulsusest loobumises?

Tahtis koolimajast akna kaudu lahkuda

Artur tahtis koolimajast akna kaudu lahkuda. Kõigepealt tahtis ta klassiruumi ukse salaja omandatud võtmega seestpoolt lukku keerata. Aga kui ta keerama hakkas, tegi õpetaja just ukse teiselt poolt lahti. Lauri N. hakkas tahvlile joonistama ülesannet. Ütlesin, et ta esimeses klassis juba näitas meile seda. Praegu olime kaheteistkümnendas. Algul arvasin, et ta joonistab jälle selle ülesande, kus eit ja taat hakkavad üksteise uksi ja aknaid kinni lööma. Aga selgus, et ta on ülesannet vahepeal kõvasti täiustanud. Hakkasime koju minema. Minuga koos minna ei tahetud.

Kurjategijad esitasid lindistuse, kuidas neid on ähvardatud. Tundus, et lindistus on võltsitud. Üks kurjategija rääkis, et talle ähvarduskirja saatja kasutas märksõnu "mummuline", "luuletused" ja "hommikune tõusmine". Tundus, et ta püiab vihjata minu blogile ja niimoodi mind süüdlaseks teha, kuigi mina talle mingit kirja saatnud ei olnud. "Mummulise" all mõtles ta blogi kujundust, tulemata selle peale, et kujundus pole minu enda tehtud. Siis ta esitaski nimelise süüdistuse, et mina olevat temasse armunud. Koer tõi selle kurjategija maa-alusest peidikust välja kaltsudest kokku seotud nööri, mis oli mõrva asitõend. Varem oli politsei peidiku läbi otsinud, aga polnud nööri märganud. Kaks kurjategijat olid seni arvanud, et nad võivad ülbitseda kui palju tahavad. Aga nüüd oli politseisse tööle läinud nii tugev mees, et peksis ühe kurjategijatest uue ülbitsemiskatse peale läbi.

Tänavale pingi peale oli pandud nõu mingi vedelikuga. Vedelikku sinna panija hakkas joostes põgenema, sest tegemist võis olla lõhkeainega. Jooksin tema järel. Läksin ülikooli raamatukokku. Valvurist läksin mööda pärani portfelliga, justkui näitamaks, et mul midagi keelatut ei ole. Mõtlesin, et ükskord saab raamatukogu täis. Siis tuleb kuskile ehitada uus raamatukogu, millesse hakkatakse panema uuemaid raamatuid. Vanasse raamatukokku toodaks siis veel ainult Eestis ilmunud raamatute sundeksemplare. Rääkisime raamatukogus seoses uurimistöö teemaga, mida on Eesti Norralt üle võtnud. Ütlesin, et Eesti on üle võtnud ka ühe ooperi. Üks vestluskaaslane teadis, et selle helilooja on Grieg. Helina palus mul ema tervitada. Vastasin, et seda ma emale edasi ei ütle. Siis hakkasin mõtlema, et ema võiks huvitada, kui just Helina teda tervitab.

Laupäev, jaanuar 26, 2008

Minu oskused

Ma oskan teha mõndagi,
mis tegemist ei vääri.
Kuid oskan teha nõndagi,
et käsi ma ei määri.

Ma oskaks tuua näiteidki,
kuid tuua neid ei tasu -
siin esitatud väitedki
sest kandsid juba kasu.

Unenägu Lutherist

Kirjutasin kirja sellest, kuidas mul edeneb teksti arvutisse sisestamine. Tegin vigu nii teksti sisestamisel kui ka samadest sõnadest kirjas kirjutades, aga toimetaja sai minu töös tehtud vigu veel parandada. Isa tahtis anda välja kordustrükki Lutheri kohta käivast raamatust. Ta näitas mulle esimesest trükist Lutheri värvilist külgportreed ja küsis, kas nii tuhmi pilti tasub uude raamatusse panna. Vastasin, et punast tooni saab selgemaks muuta ja kontrastsust saab suurendada. Tahtsin veel üles otsida teist Lutheri kohta käivat raamatut, kus mäletasin olevat sama portreed mustvalgelt ja selgemalt. See oli Düreri gravüür. Isa läks juba kodust ära. Raamatut ma esialgu ei leidnud. Kui leidsin, nägin ma selles küll muid pilte, aga mitte otsitavat. Otsitav võis olla tagapool. Lugesin raamatust, et Luther ütles, et mõelda ei ole üldse vaja. Siin nägin vastuolu, sest kui ta hakkas mõtlemise vajaminematust tõestama teaduslikult, siis pidi ta selle käigus ikkagi mõtlema. Raamatu autor tegi järelduse, et kuigi inimesed kinnitavad, et nad usuvad, tuleb tegelikult ette sajanditepikkusi perioode, kus ei usuta midagi, sest uskumine nõuaks mõtlemist.

Reede, jaanuar 25, 2008

Maleaasta alanud

Täna käisin mängimas malet oma lapsepõlvekodu vastasmajas. Osalt läksingi sinna selleks, et üle tüki aja seda tänavalõiku vaadata. Nii ilus ei olnud, nagu unenägudes, aga huvitav oli ikkagi. Mängiti endises lasteaiahoones, mille ruumides ma pole varem viibinud, aga mille õuel olen kunagi liivakastis mänginud. Et ma olen varemgi malemängu liivakastis mängimisega võrrelnud, siis on hea, et nüüd sai ka kohad ühendada.

Turniiri peeti uusaastaturniiri sildi all. Kogunes 28 osavõtjat, mõtlemisaeg 15 minutit. Esimeseks tuli V. Tiit 5,5 punktiga 7 võimalikust. Mina sain 3,5 punktiga 13. koha.

Minu reiting oli enne turniiri algust 1910. Esimeses voorus läksin kokku vastasega, kelle reiting oli 1588. Võitsin vastastikuste löömiste käigus materjali, kuid vastase etturid tundusid ikkagi ohtlikud. Tulemuse otsustas see, et vastasel sai mõtlemisaeg otsa. Teises voorus oli vastase reiting 2029. Ühel hetkel pani ta vankri puhtalt ette ja järgmisel käigul alistus. Kolmanda vooru vastase reiting oli 2086. Lasin panna kahele vankrile ratsuga kahvli, kuid kui pakkusin kvaliteedi asemel veel etturit, eelistas vastane selle löömist ja vankrid pääsesid tule alt. Lõppmängus, kus materjali oli juba niigi vähem, tuli veel kahvel kuningale ja odale, mille järel alistusin. Neljandas voorus oli vastase reiting 1922. Andsin avangus ära etturi, mida tagasi saada enam ei õnnestunud. Vastumängu otsides läks kaotsi veel nuppe ja lõpuks alistusin. Viiendas voorus alustas vastane reitinguga 1676 käikudega 1. e3 e5 2. d3. Peaaegu kõik liinid sulgusid, kusjuures mul oli kõikjal ruumi rohkem. Lõpuks pidi vastane vigureid vahetades lööma etturiga väljale, kus ettur kaotsi läks, mistõttu mina võitsin. Kuuendas voorus mängisin turniiri kõrgeima reitinguga osavõtjaga, kelle reiting oli 2088. Kaotasin kahekäigulise kombinatsiooni tõttu, mille käigus pidi kaotsi minema minu lipp, kuigi olin seda ähvardust veidi enne käigu sooritamist veel näinud. Seitsmendas voorus oli vastase reiting 1942. Lauale jäid sümmeetrilised etturid ja lipud ning minul oda ja vastasel ratsu. Leppisime vastase ettepanekul viiki.

Kõrvalhoovi moodi koht oli Petserimaa

Kõrvalhoovi moodi koht oli Petserimaa. Üks spordihuviline rääkis, et ta ootab aega, kus tuleb eesti sportlane, kes teeb võimsa liigutuse. Ta tahtis, et see juhtuks just Petserimaal. Kaks vägilast liikusid ringi. Ühe vägilase kohta kirjutati ühes raamatus, et selle jutust on teada kaks lauset. Asi oli selles, et selle autori ukse taga käies oli vägilane tõesti ainult kaks lauset öelnud. Aga mujal ta rääkis rohkem. Isa küsis, milline autor on sel teemal kirjutanud. Vastasin, et Oskar Luts. Lisasin, et üks teine autor ka. Täpsustasin, et tegelikult on selliseid autoreid palju. Läksin ühte majja, mis nägi välja nagu pood. Vaatasin läbi akna, kuidas tüdrukud poe ees juttu ajasid. Mõtlesin, et nüüd ei saa ma koju minna, sest nad kindlasti nägid, et ma nende poole vaatasin, ja tulevad nüüd majast väljumise peale kallale. Üks tüdruk tuli majja sisse ja soovis minuga malet mängida.

Kirjutasin Oudekkile, et homme lähen Saaremaale. Ta vastas kahe võõrkeelse sõnaga. Sellele vastasin omakorda, et kes tahab, võib kaasa tulla. Aga võibolla tähendas Oudekki lause hoopis, et väga halb, et ma Saaremaale lähen. Ega ma ei öelnudki talle aega ega täpset kohta, kus me võiksime kokku saada. Saaremaale pidin minema selleks, et osta perekonna jaoks välja üks maatükk. Aga siis oleksin mina olnud selle maatüki omanik, selle eest oleks pidanud hakkama ka maamaksu maksma ja maamaksu jaoks mul poleks võibolla raha jätkunud. Kui mind järgmisel hommikul äratati, tundsin ennast unisuse tõttu väga halvasti. Lükkasin voodist tõusmist edasi. Kuulsin, kuidas Tõnu ütleb teises voodis telefoni, et ta teab, et tuumarakett on juba Aafrika suunas teel. Algul ehmatasin, aga siis sain aru, et Tõnu räägib arvutimängust. Sellepärast võibki maailmalõpp tulla, et mängitakse arvutimänge, mis võivad reaalsusega kergesti segamini minna. Mina mängin malet, millega sellist probleemi ei ole. Läksime laeva peale. Lootsin, et laev põhja ei lähe. Vaatasin silmapiiri. Laevas või juba Saaremaa sadamas istusime söögilauda. Minu vastu istus võõras paljaste rindadega tüdruk. Ema ütles, et kuna noored samastavad ennast tavaliselt noortega, siis võibolla mul on külm. Külm mul veel ei olnud, aga võis hakata, sest unisuse tõttu olin ranitsasse pakkinud ainult kaks asja. Üks neist oli kampsun. Ma ei tahtnud unisena ja ilma varustuseta Saaremaale jääda, vaid kaalusin kohe tagasi sõitmist. Väljusin söögimajast, mille vastas mere kaldal oli sadamahoone. Sadamaahoone kõrval kasvasid puukõrgused äraõitsenud võililled. Seal oli ka õunapuid, millel silma järgi otsustades olid küljes samasugused head õunad nagu Peedu seemnest kasvanud puul. Vanaisa või vanaema oligi selle seemne arvatavasti siit endale märkamatult kaasa viinud. Laev hakkas manööverdama. Põgenesin eest, et ta mulle otsa ei sõidaks. Nägin kõndimas naist, kellest ma ei saanud aru, kas ta on samuti paljaste rindadega või on tal nii liibuvad riided. Läksin söögimajja laua äärde tagasi. Seal tõusis meie laua otsast parajasti üks võõras vana naine. Kuna siin oli ruumi vähe ja rahvast palju, olid inimesed sunnitud võõrastega samas lauas istuma. Meie lauas istus ka vanaema. Ütlesin talle, et ma ei ole ikka veel lõplikult ärganud. Vanaema ütles, et mõnel kooliõpilasel võtab ärkamine kümme päeva aega. Paistis, et ta mõtleb sellega hoopis, et kümnepäevase harjutamisega harjub vara tõusmisega ära.

Neljapäev, jaanuar 24, 2008

Kuigi see sarnaneb üleeilse jutuga

Olin ühe riigi kuningas, kuigi mul ei olnud erilist võimu. Pidin kuulutama naaberriigile sõja, kuigi see ei olnud minu mõte. Sõjas oli oodata kaotust, kuigi meie rahvaarv oli suurem. Meil oli vähem suurtükke, kuigi rohkem rauamaaki. Esimese lahingu me isegi võitsime, kuigi suurte kaotuste hinnaga. Teises lahingus löödi meie sõjavägi puruks, kuigi olime veel vaenlase territooriumil. Mobiliseerisime nüüd täiendavaid jõudusid, kuigi kõigile ei jätkunud enam relvi. Vaenlase poolel lülitus sõtta veel üks riik, kuigi oli meie vaenlasega seni halvasti läbi saanud. Aga ka meile tekkis liitlane, kuigi me polnud kelleltki abi palunud. Varsti sõlmiti võrdsetel tingimustel rahu, kuigi meie kaotused olid suuremad. Muutusin rahva hulgas ebapopulaarseks, kuigi peaminister oli veel ebapopulaarsem.

Päevatekk

Pille oli lapsena teinud värvilistest paberitest piltide seeria, mis oli siiani alles. Paberite juurde käis jutt, mis algas sellest, et daam paneb päeva ajaks oma voodile päevateki. See tähendas paberivärvi vahetust. Seda juttu oli Pille vanasti palju korranud, nii et see oli mul hästi meeles. Ta oli saatnud selle kirjalikult ka ansambli "Kukerpillid" telesaatesse, kus oli siis pikalt Pillest räägitud. Ühes lauses oli tervitatud ka mind, sest Pille oli ka minust kirjutanud. Mina olin tol ajal liiga väike, et ise kirjutada, aga Pille oli selle saate suurim kirjasaatja. Nüüd oli möödunud 25 aastat, "Kukerpillidel" oli jälle telesaade. Nad tervitasid vanade mälestuste põhjal Pillet ka selles saates.

Ema ütles, et meeste juuksed hakkavad kõige kiiremini määrduma siis, kui mees rasestub. Ma ei teadnudki varem, et mehed rasestuda saavad. Ma ei teadnud, milles meeste puhul rasedus seisneb. Küsida ka ei tahtnud. Võibolla on rase mees see, kelle naine on rase, nii et mehes toimub seetõttu ka mingi muutus.

Vaatasime televiisorit. Algas film, mille algul näidati erinevaid inimesi ja joonistusi. Ühes filmi tegelases pidi kõigi nende objektide nägemine tekitama soovi nende pihta tulistada. Järgneva filmi jooksul pidid kõik need tulistamised aset leidma, inimesed pidi maha lastama ja paberite sisse auk tulistatama. Seejärel näidati kahte kontorilaua taga kõrvuti istuvat tüdrukut. Üks neist tõusis laua tagant, läks vaatas kõrvalruumi ja karjatas. See tähendas, et esimene mõrv oli juba toimunud. Ütlesin, et rohkem ma ei vaata. Läksin eemale. Nii pääsesin nii laiba kui ka karjataja ehmunud näo nägemisest. Räägiti, et ühe poisi pihta, keda filmi algul näidati, filmi jooksul siiski ei tulistata. Aga selle poisi näitamine oli juba avakaadrite ja tegevuse alguse piiri peal.

Õppehoone lähedal olin käinud söömas ühes kohvikus, aga nüüd näidati mulle, et seal on ka teine kohvik. Mõtlesin selles edaspidigi käima hakata. Jakobi mäest üles minnes avastasin mäe pealt veel selle taimetoitlaste söögikoha, millest Päss kunagi rääkinud oli. Päss teadis seda kohta sellepärast, et oli Tähtvere inimene.

Olin ühes kesklinna kohvikus. Olin males kaotanud, aga mõtlesin jälgida ümbrust tähelepanelikult nagu Kasparov, et osata järgmised mängud võita. Pätid süüdistasid mind, nagu oleksin mina katsunud avada kohviku tagaruumi ust. Tegelikult olid nad seda ise teinud. Paljastasin nad eepose katkendi ettekandmisega:
Tal on nii kõva karastus,
et siin ei aita tarastus.
Saab toime pandud varastus
ja järgneb minu parastus.

Pätid lasksid kohviku juhataja maha. Ma ei teadnud, kas hakata siin uuesti käima, et pätid ka mõrva osas paljastada, või hoida sellest kohast kõrvale, et nad ei saaks ka mind maha lasta. Esialgu hoidsin sealt eemale. Pätid olid pärit Tehnikaülikoolist, mis asus Raekoja platsil. See oli võibolla Tartu suurim õppehoone. Pättidele vastukaaluks kandsin Tartu Ülikooli lippu. Läksin füüsikahoonesse, kus pidi toimuma loeng.

Klaus oli eelmisel õppeaastal õppinud ühe meetodiga, sel õppeaastal õppis teise meetodiga. Läksin kooli. Jäin hiljaks. Mulle tuli maja peal vastu see õpetaja, kelle tunnis ma pidanuksin olema, aga tegin näo, nagu ma ei teaks, et tund käib. Läksin ajaloo klassi, kus pidi toimuma minu raamatu arutelu. Alustuseks oleksin mina pidanud ette kandma mõned oma luuletused. Aga seda ma ei jõudnud teha, sest kolmest klassivennast kriitikust rivistusid kaks juba klassi ette, et ise rääkima hakata. Kolmas oli teel oma kohale, aga keeras teiste eeskujul ümber ja läks ka sinna rivvi. Klassis oli täidetud kaks kolmandikku istekohtadest. Kuulajad olid peamiselt õpilased, kes olid meist tunduvalt nooremad. Kolm esinejat hakkasid kooris ühte minu luuletust ette lugema.

Kolmapäev, jaanuar 23, 2008

Seminar minu raamatu teemal

Kirjanduslik teisipäev
Kriitikaseminar.
Simo Runneli raamatu "Ajalugu unenägudes"
kohta räägib luuletaja Hannes Varblane teemal "Ajalugu meis enestes",
Iti Vanamölder kõneleb teemal "Eesti unesvaatluse eripära" ja
Peeter Piiri "Mõtlemisest, mõtlusest ja unesnägemisest".

Tartu Kirjanduse Maja Krüptis 29. I kl 18.
Üritust toetab Eesti Kultuurkapital.

Toolijalad

Ansip ütles ajalehes, et ta ei saa nii madalate maksude juures veel palkasid suurendada. Leidsin, et nii on õige - kui maksud ja palgad on mõlemad väiksemad, siis on vähem asjaajamist. Siis tuli meelde, et toidu hind on kõvasti tõusnud, seega võiks juba palkasid suurendada.

Olin tellinud lugemissaali raamatu, mida olin varemgi välja tellinud. Mõtlesin sel korral lugeda ainult ühe lehekülje ja seejärel raamatu tagastada. Siis hakkasin mõtlema, et ma pean korralikult õppetööga tegelema hakkama, sest selles õppeastmes olen raha eest, seega pean selle lõpetama. Kui eelmises õppeastmes tegin võõrkeelsetest raamatutest väljakirjutusi, siis sel korral mõtlesin kirjutada üles raamatute tõlked. Aga sellel oli see miinus, et kui ma esimesel korral oleksin tõlkinud midagi valesti, ei oleks mul hiljem enam olnud originaali, kust tõlget täpsustada. Olin Paide köögis. Tegelesin teiste autorite artiklikogumike koostamisega. Oli oht, et nende eest ei oleks enam makstud toetust, kui koostaja olen mina. Siis oleks tulnud minu koostatud raamatud avaldada võltsitud koostajanime all. Raun tahtis, et kui me E. Loone raamatu välja andsime, siis annaks ka ühe Rauna valitud autori oma. E. Loone polnud väga tarka muljet jätnud, aga nüüd taipasin, et kuna toolil istuja mõtted lähevad toolijalgadesse, siis tuleb tarkust otsida selle tooli jalgadest, millel ta peal istus.

Teisipäev, jaanuar 22, 2008

Sest ma tahan nii kirjutada

Üks poiss pandi kooli, sest ta pidi saama targaks, sest temast pidi saama riigi president. Targaks ta ei saanud, sest ta ei õppinud, sest tal oli koolis halb. Ülikooli ta ei saanud, sest tal olid halvad hinded, sest õpetaja oli kinni maksmata. Ülikooli mittesaanu hakkas tegelema äriga, sest ta vajas valimiskampaania jaoks raha, sest ta tahtis ikka veel presidendiks saada. Presidendiks ta ei saanud, sest teda ei registreeritud kandidaadiks, sest ta ei saanud toetusallkirju kokku. Ta tegi riigipöördekatse, sest muud teed võimule pääsemiseks ta enam ei näinud, sest ta ei lootnud järgmisel korral ka allkirju kokku saada. Riigipöördekatse ebaõnnestus, sest see oli nõrgalt ette valmistatud, sest ei olnud piisavalt toetajaid. Riigipööraja mõisteti vangi, sest seadus nägi nii ette, sest selles riigis ei olnud surmanuhtlust. Varsti sai ta vanglast välja, sest kõigile poliitvangidele anti amnestia, sest suurem osa poliitvange olid vanglas üsna tühistel põhjustel. Uut riigipöördekatset mees ei teinud, sest ta ei lootnud enam ka selle edukusele, sest nüüd ta oli veel ebapopulaarsem. Ta lootis saada võimule naaberriigi sõjaväe toel, sest naaberriik oli agressiivne, sest seal valitses diktaator. Ka sel viisil võimule saamise lootus ei täitunud, sest enne suri peategelane ära, sest ta oli juba küllaltki vana.

Kokkusurutavad pastakad

Kõndisime mööda Tartu-Tallinna maanteed. Kohtusime koertega. Kui kohale jõudsime, hakkasime tagasi kõndima. Osa teed kõndisime püsti ja osa käpuli, vastavalt sellele, milline lõik millist liikumisviisi nõudis. Olin rahul, kui kodumaja paistma hakkas.

Teatati, et Ameerika vähendas tuumarakettide väljatulistamisvalmidust. Paistis, et väljatulistamisseadmeteks olid natuke lahti tõmmatud pastakad. Väljatulistamisvalmiduse vähendamine oli sel juhul nende veel rohkem lahti tõmbamine. Pastaka kokkulükkamine oleks olnud tuumaraketi väljatulistamine. Lükkasin need kokku ja ütlesin, et tõestan sellega, et tuumarakette lendu ei lähe. Kui oleks läinud, oleks pidanud jääma lae või seina sisse auk. Aga võibolla läksid nad lendu kuskil kaugemal. Pastakad kuumenesid üle ja hakkasid suitsema, pannes suitsema ka isa kirjutuslaua, mille peal nad lebasid. Viisin pastakad jahutamiseks vannituppa.

Täna ei olnud enamust õpilasi koolis. Inglise keeles võis tulla kontrolltöö neile, kes koolis olid. Seda ma oleks võibolla osanud, aga kindel ei saanud selles olla. Õpetaja hakkaski meile dikteerima sõnu, mida meie tõlkima pidime. See ei olnud vist kontrolltöö, sest kirjutasime sõnu tavalisse vihikusse. Kontrolltöö oleks tulnud kirjutada lahtisele lehele või kontrolltööde vihikusse. Alguses pidime tõlkima sõnu inglise keelest eesti keelde. Lõpus andis õpetaja ka sõnu eesti keelest inglise keelde tõlkimiseks, mis oli raskem. Õpetaja ajas segi sõnade järjekorranumbrid ja pidin teda parandama. Vahepeal läks mul mitu sõna järjest kõrvust mööda ja palusin õpetajal neid korrata. Minu tööd pidi hakkama parandama Sander. Oli oht, et ta näitab seda tegelikust vigaderohkemana.

Istusin ühe tüdrukuga vastakuti ja surusime jalaga üksteise jalgu. Olime mõlemad lapsed. Tundus, et selle tüdruku arvates on jala surumine ettevalmistus suureks saamisele.

Esmaspäev, jaanuar 21, 2008

Huntidega ulguja

Otsustasin hakata koos huntidega ulguma. Läksin selleks metsa. Otsisin ja otsisin, aga hunte ei leidnud. Mõtlesin, et järgmine kord tuleb jahimeestelt küsida, kuidas nad hundid üles leiavad. Tõenäoliselt koerte abil. Siis saaks koera ka ulgumisse kaasata. Et oli juba öö ja kuu paistis, siis ulgusin vähemalt üksindagi. Ulgusin umbes pool tundi, siis väsis hääl ära. Tahtsin nüüd koju minna, aga avastasin, et olen ära eksinud. Mõtlesin, et heidan metsa magama ja päevavalgel püian leida tee metsast välja. Aga maa oli märg, seepärast oli pikali heita ebameeldiv. Otsustasin magada puu najal. Hakkas puhuma tugev tuul ja enne hommikut murdus puu ära. Kostis plartsatus. Selgus, et latv langes jõkke. Tänu jõele leidsin tee metsast välja. Nädal hiljem, kui olin juba külmetusest paranenud, külastasin ühte jahimeest ja küsisin talt huntide leidmise kohta. Ta ei tahtnud oma ametisaladusi reeta ega äraeksijat metsa kaasa võtta. Aga ta müüs mulle hundinaha, et saaksin kodus sellega ulguda.

Ära arvata tulev muster

Üks inimene hõljus koos abivahendiga taevas. Järsku langes ta madalamale ja kadus vaateväljast. Kukkus vist alla. Tema asemel ilmusid välja kaks helikopterit, vist kukkujat otsima. Aga selgus, et need on hoopis Venemaa sõjahelikopterid, mis hakkasid paugutama. Põgenesin oma majja, mis oli umbes nagu Kaunase puiesteel. Välisukse ette olid kuhjatud kotid - arvatavasti selleks, et välisuks kinni müürida, kui inimesed majas sees on. Venemaa õhujõud jätkasid paugutamist. Hiljuti olid nad juba Tartut pommitanud ja öösel olid tegevust alustanud maaväed. Vahepeal olin kõndinud läbi linna ja kõik oli rahulik olnud. Nüüd küll oli pommitamise asemel ainult paugutamine, aga öösel võis jälle maavägede aktsiooni oodata. Siin-seal puhkes tulekahjusid. Eestlased püüdsid helikoptereid alla tulistada. See võibolla oligi Venemaa eesmärk, sest ühe helikopteri allatulistamine oleks andnud juba ettekäände sõja alustamiseks. Ansip esines protestiga. Klausi ja ühe tema klassivenna poliitilised seisukohad olid ühesugused, aga välja mõtles need kõik Klaus. See tema klassivend tahtis põgeneda, sest kartis, et võib puhkeda teine tuumasõda. Seda kuuldes hakkasin naerma, sest tuumasõja puhkemise korral ei oleks päästnud ühtegi kohta põgenemine.

Pidime korrastama ühe vana vene mehe raamatuid. Esialgu tuli kirjutada ühe vana ja kapsastunud raamatu lõppu kokkuvõte. Selle mehe raamatud hävisid, aga oluline oli see, et olin selle kokkuvõtte kirjutamisega tegelenud.

Selgusid Riigikogu valimiste tulemused. Keskerakonna saadikute hulgas olid ülekaalus Nõukogude-aegsete repressiivorganite töötajad. Kes küll nende poolt hääletas? Ilmselt inimesed, kes olid ise samasugused. Aga võibolla oli nende saadikute väidetav minevik ainult Isamaliidu laim. Isamaliidu saadikud olid loovisikud nagu eelmiseski Riigikogu koosseisus, aga seekord uued. Ainult ühest nende uuest saadikust ei olnud teada midagi peale nime. Lisaks sellele saadikule ei saanud loovisikuks nimetada hästi ka Laari, aga kuidagi sai, sest ta oli vähemalt ajaloolane. Laar oli Isamaliidu vanadest saadikutest ainuke, kes koha säilitas.

Hakkasime mängima mõttemeistrit. Püüdsin hoida pead nii, et ma ei näeks ära arvata tulevat mustrit. Äraarvajal oli mõistlik pakkuda esimesel korral võimalikult palju värve, et teada saada, milliste täpset paigutust edasi uurima hakata. Aga seda ma ei teinud, vaid püüdsin hoopis ülesande koostaja psühholoogia järgi ühe korraga ära arvata, millise mustri ta täpselt koostas. Aga ühel hetkel nägin ma tegeliku mustri ära, sest kate paistis pisut läbi. Nüüd ei olnud enam mõtet edasi mängida. Vennad esitasid katkendi näidendist, mille nad ise samal hetkel välja mõtlesid. Mõtlesin, et järgmisel maleturniiril mängin ma Grünfeldi kaitset. Kui ma olen mänginud teisteski avangutes variante, mille järel kergesti viik tuleb, siis võiks ma mängida ka Grünfeldi kaitset.

Pühapäev, jaanuar 20, 2008

Mõttekäik uuest jopist Iraagini

Läksin uut joppi ostma, sest vana jopi lukk enam ei sulgunud ja ema arvates vana jopp enam niigi ei kõlvanud. Poes vana jopi lukk jälle sulgus, aga ostsin ikkagi uue. Ema arvates on uus liiga õhuke. Aga kui arvestada, et vanaga on mul olnud sagedamini palav kui külm, siis ehk nüüd sai paraja. Selgus, et numbrid ei näita pikkust, vaid laiust. Sissekandele tuleb väike number, sest see on väga kitsal teemal. Aga teemat annab veel laiendada. Täna olid mul eelmistest päevadest paremad unenäod vist sellepärast, et eile lugesin laiemal teemal ajalugu. Kui ilukirjanduses on igal leheküljel kirjas, et tegelane võttis järgmise sigareti või kuidas ta mitu korda lehekülje jooksul kedagi musitas, siis see on vähem huvitav. Mis ei tähenda, et mõni ilukirjandusteos ei võiks mõnest ajalooteosest huvitavam olla. Sõdadest lugeda on vahel huvitav, aga vahel tuleb masendus peale, et miks ikkagi sõjad olemas on. Unenäos võib sõda huvitav olla. Iraagi vastu sõda alustama poleks pidanud.

Kooli ajakiri

Telesaade algas kaskede all rääkiva looduskaitsjaga. Oli äratuntav, et ta viibib Peedul. Ta rääkis, et terve Eesti on täis teedele langenud puid. Arvasin, et ta hoiatab puude pähelangemise ohu eest. Aga ta rääkis hoopis nende ebaseaduslikust langetamisest. Olin ise ka Peedul. Jõelt hakkas tulema jõgipüks. See oli hiidlaine, mida põhjustas vist järvevee liikumine. Aga kuna jões on vett vähem, siis ei olnud jõgipüks nii ohtlik. Hakkasime siiski vee eest taganema. Meist jäi maha naine, kes liikus vees aegalasemalt ja käpuli, sest ta oli nõrgem. Tema taga käis käpuli üks tüdruk, kes oli kass ja kiusas seda naist. Väga tõsiseks asi siiski ei läinud. Aga meie juurde sillale jooksis kaks suurt koera. Erinevat liiki loomadele ja lastele meeldib koos mängida. Mulle tuletasid need koerad meelde aega, kus ma olin väike ja tundsin koerte ees pidevat hirmu. Aga kui ma järele mõtlesin, siis sain aru, et väiksena olin veel nõus koerte juures viibima, aga vanemaks saades hakkasin neid vältima. Räägiti, et varem tegeles vanade puude langetamisega üks amet, aga hiljem jagati see ülesanne mitme erineva ameti vahel, mida kõiki võis välja kutsuda, kui mõni puu langetamist vajas. Aga tulemus olevat see, et ülesannet keegi enam täita ei taha. Küsiti ühelt mehelt, kes esindas ametit, mis pidi hoolitsema kõigi laste, sealhulgas puude eest. Ta vastas, et formaalselt kuuluvad nüüd tõesti nende kompetentsi ka puud, aga nemad jõuavad tegeleda peamiselt loomadega.

Varsti pidi valitama president. Kandidaadid olid kolm meest. Aga klassi sisenedes nägin tüdrukut, kelle poolt mina hääletada kavatsesin, kuigi ta ei olnud ametlik kandidaat. Läksin ja istusin tema kõrvale. Minust teisele poole istus teine tüdruk. Panin mõlemale käe ümber kaela. Kõik klassis viibijad kavatsesid presidenti valida näo järgi. Ma oskasin nägudest välja lugeda, kes kelle poolt hääletab. Minu poolt ei kavatsenud hääletada keegi. Minu kõrvale istunud tüdruk oleks põhjendanud minu poolt mitte hääletamist sellega, et ta teab, et ma ise ei taha president olla. Ühe hääle ma siiski sain. Läksin teise klassiruumi. Seal olid koos nii minu klassi, paralleelklassi kui ka ühe venelaste klassi õpilased. Osad venelased paistsid näo järgi olevat üsna hea iseloomuga. Hakkasime laevaga Soome sõitma. Üks tüdruk kontrollis pileteid. Üks mees ei leidnud taskust oma piletit üles. Tüdruk läks eemale, andes mehele aega piletit otsida. Mees vaatas prügikastist, kas ta on oma pileti sinna visanud. Prügikastist leidis ta pileti, millel olid juba augud sees. Ei olnud selge, kas see on õige pilet või mõne varasema reisi oma. Teine mees soovitas sellel mehel see pilet uuesti ära augustada, siis on kindel, et on olemas ka selle laeva augud. Üks mees pani piletile enda tutvustamiseks foto, millel ta tegi kohutavat grimassi. Kui ma Soomest tagasi tulin, oli meie postkasti jõudnud kooli ajakirja uus number. Aga ema avaldas imestust, et aastas tuleb meile ainult kaks numbrit, samal ajal kui ajakirja peale on kirjutatud, et seda ilmub 60 numbrit aastas. Mõtlesin natuke ja seletasin siis ära, et kaanele pole kirjutatud mitte aastas ilmuvate numbrite arv, vaid tegemist on ingliskeelse lühendiga, mis näitab ühe numbri lehekülgede arvu. Neid lehekülgi oli 180. Tagumise kaane siseküljel oli kirjutatud, et mul olid pikad pühad - 13. juunist 23. juunini. See oli vale. Tegelikult olin olnud Soomes vaid kolm päeva, kokku 48 tundi. Ja ka enne Soome sõitmist ei olnud ma puhanud, vaid sel perioodil oli ilmunud mult iga päev üks artikkel ajalehes või ajakirjas. Ajakirjaartiklid olid küll varem valmis kirjutatud, kuid ajaleheartiklite kirjutamisega tegelesin neil päevadel. Tahtsin vähemalt oma blogis teada anda, kuidas asjad tegelikult olid. Oleksin kirjutanud, et nüüd mul oleks õigus kooli ajakiri valeinformatsiooni levitamise eest kohtusse kaevata. Sellise valeteate ilmumise põhjus oli arvatavasti see, et ajakirja tegevate õpetajate arvates on artiklite kirjutamine mõttetu tegevus, mistõttu nad samastasidki seda pühadega.

Laupäev, jaanuar 19, 2008

Kõnelus kirjandusest

1: Kirjandus on ainuke kunstiliik, mis annab teadmisi.
2: Lahingumaal annab ka.
3: See on väga kena, et sa just "lahingumaal" ütlesid.
1: Kui mõtlema hakata, siis kõik, mis koolis õpitakse, õpitakse kirjandustunnis, kui õpetaja mingeid teemasid arutlemiseks annab.
2: Meil ajalootunnis ka arutleti.
1: Ajalugu on ka oluline, aga see pole see. Kirjanduses on inimsuhted ja kõik.
2: Minu meelest ajalooraamatutes on rohkem informatsiooni kui ilukirjandusteostes.
4: Kirjandusest me otsime emotsioone, ajaloost me otsime fakte.
2: Kirjanduses ei ole fakte, aga seal võib olla oletusi.
1: Kõik suured kirjanikud on olnud filosoofid.
5: Niimoodi ei saa arutleda. Kui meil kirjandustunnis mingit arutelu korraldada püüti, siis rääkisid kõik ainult seda, mida õpetaja tahtis. Kes midagi muud räägib, seda ta ei tunnusta.

Jäin kadunuks

Pidin hakkama minema oma raamatu esitlusele. Tõusin voodist ja tundsin ennast halvasti. Karjusin esikus ema ja isa peale. Karjusin, et tuul viib mind põhjamaale. Ma ei tahtnud, et see juhtuks, aga samal päeval viis tuul mind tõesti laevale, mis sõitis üle mere põhjapoolsesse riiki. Elasin seal mitu aastat. Ühel päeval tulid isa ja ema mind vaatama, kuigi seni nad polnud teadnud, kuhu ma jäänud olen. Sõitsin koos nendega kodumaale tagasi. See luuletus, mille ma olin kadunuksjäämise päeval ette karjunud, oli kirja pandud ja iga sõna kohta oli kirjutatud mitu oletust, mida see võiks tähendada.

Lamasime voodites. Vennad hakkasid ühekaupa kõigi kuupäevade kohta küsima, kui mitmend süsteem see on. Vahepeal oli minu kord vastata, aga teesklesin magamist. Kui oli jõutud 25. kuupäeva juurde, siis ma siiski sekkusin. Jätsin osa päevi vahele ja ütlesin kohe 31. kuupäeva kohta, et see ei ole tegelikult kolmekümneühendsüsteem, vaid kolmekümneühendsüsteem on 31-kohalised arvud.

Kolisime kuuetoalisest korterist viietoalisse. Pille tõstis kõiki mööbliesemeid üksi. Minu arvates ei olnud õige, kui ta jättis kapid raamaturiiuli taha, nii et kapiuksi polnud võimalik avada. Siis oleks tulnud juba raamatud kappi panna, sest neid ei läinud nii palju vaja kui seda, mis praegu kapis oli. Pille pani otse vastu lage kõige kõrgema riiulivahe viltu põranda poole. Kartsin, et nii võib see pähe kukkuda. Rääkisin, et nii ei oleks tohtinud riiulit panna, aga Pille seda ei tea, sest ükskord oli tal füüsika tunnistusel kolm. Vend, kellele ma seda rääkisin, rääkis selle jutu kohe edasi.

Üks ennnast luuletajaks pidav inimene kirjutas oma blogis: "Kui see Runneli poeg üldse ei oskaks, siis ma ei hakkaks kirjutamagi. Aga midagi on valesti." Panin sinna alla kommentaari. Oma blogis olin kirjutanud surmast. Selle alla oli pandud kommentaar pealkirjaga "TEATAN SURMAST". Aga kommentaari sisu ei olnud seotud minu sissekandega, vaid kommentaaris anti teada, et selle autor sai ministeeriumist tapmiseks tibusid. Suuliselt rääkis ta naerdes, et üks laps oli hüpanud kõhuli kipsi sisse. Õhtul hakkasin otsima, kas luuletaja on minu kommentaarile vastanud, aga mul ei õnnestunud kuidagi tema blogi avada. Klaus ütles, et hoolimata minu jutust pole see luuletaja talle poliitilist üleskutset saatnud. Vastasin, et poliitikaga ei tegele see luuletaja, vaid teine sama perekonnanimega inimene. Luuletaja blogisissekande kohta küsisin, et kui võivad olla olemas paremad ja halvemad autorid, miks siis keskmisi ei või olla.

Reede, jaanuar 18, 2008

Loomade kodustamine

Kõiki loomi ei ole veel kodustatud. Ja neid, kes on kodustatud, ei ole veel pandud tegema kõiki töid, mida nad oskaksid. Kaelkirjaku võiks panna tööle tuletõrjesse, siis ei oleks vaja ehitada vaatlustorne. Kaelkirjak vaataks, kas kuskilt suitsu tõuseb, ja saadaks elevandid leekidele londist vett peale laskma. Vaatlejateks sobivad ka röövlinnud, kes näevad teravamalt kui satelliidid. Röövlinnud võiksid uurida, kas kellelgi on massihävitusrelvi. Kui on, võiksid nad omanikule taevast kallale söösta.

Ühes majas

"Kalevipoeg" oli kirjutatud nii, et sama motiivi korrati mitmes järjestikuses reas erinevate nimedega. Aga mina jälgisin ühe konkreetse nimega seotud tegevusliini. Kuskil minuga samas ruumis pidi viibima tüdruk, kellega ma kuidagi seotud olin. Varem olin olnud seotud ühe teise tüdrukuga. Nende nimed tundusid üksteisele sarnased. Ma ei tundnud kumbagi hästi näo järgi ära. Sellepärast oligi varasema tüdruku asemele uus tulnud, et ma olin nad omavahel segi ajanud. Nad ei teinud endal ise ka hästi vahet. Magasin voodis ja tantsisin läbi une. Mul oli vist tantstõbi. Tõusin üles ja kõndisin läbi selle maja teiste ruumide. Ühed väiksed tüdrukud olid juba üleval, sest nad olid alati varase tõusmisega. Nad pidid meega rohtu võtma. Kui nad olid lusika tühjaks söönud, küsisid nad minult, kas neil on nüüd rohi võetud. Kinnitasin, et on. Selle peale hakkasid nad hõiskama, sest sel korral polnud nad mee seest üldse selle väga mõru rohu maitset tundnud. Nad hõiskasid: "Veel 18 aastat! Veel 18 aastat!" See pidi vist tähendama, et arst oli neile öelnud, et neil jääb elada 18 aastat. Otsisin sobivat käimlat. Kõige paremas pidi olemas olema muld, aga ma ei leidnud ühtegi sobivat. Enne koju sõitmist toodi meid alati siia majja, kus oli käimlate kasutamisega raskusi. Hakkasin magama tagasi kõndima.

Lugesin jaanuarikuist "Keele ja Kirjanduse" numbrit. Seal avaldati kõigi eelmisel aastal eesti keeles ilmunud ilukirjanduslike raamatute nimekiri. Minu raamatul oli tegelikult kahesõnaline pealkiri, aga ajakirjas peeti pealkirjaks ainult esimest sõna. Teine sõna toodi ära pealkirjast eraldi ja pealegi vigaselt. Tagapool oli minu raamatut ka lähemalt iseloomustatud. Oli öeldud, et esimestes peatükkides tegelen ma oma isiku kirjeldamisega, tagumistes peatükkides räägin oma seiklustest maal nimega PiPoRo. Ise ma ei teadnudki, et saab sellise nime anda. Läksin trepikotta istuma. Minuga tuli rääkima ema. Ta rääkis, et kui tema koolis käis, oli tal inglise keele tundideks alati hästi õpitud, aga pikemaks ajaks ei jäänud tal midagi meelde. Ütlesin, et kevadeti oli inglise keeles tasemetöö kogu aasta osa peale. Ema vastas, et tasemetööd sai ta ka tehtud. Läksin postkastile. Mõlemas meie postkastis oli palju asju. Ühest võtsin nad välja lahtiselt, teisest kõige kotiga. Ütlesin, et arvustaja teadis, milline nimi on minu raamatus esineval maal ja vanaisa teadis, mida meie postkasti panna.

Neljapäev, jaanuar 17, 2008

Uusi mängureegleid

Nuppudega mängud meenutavad inimestega mänge. Pallimängud meenutavad nuppudega mänge, kus nuppude asemel on inimesed. Malet võiks mängida niimoodi, et iga nuppu liigutab erinev mängija. Meeskonna kapten, kellel endal võiks olla kuninga liigutamise õigus, võiks öelda igal käigul, millisel mängijal on õigus oma nuppu liigutada, aga ta ei tohiks ette öelda, millisele väljale täpselt. Ja kui ta mõtlekski välja mingi varjatud märguande, millega konkreetsele väljale vihjata, siis oleks mängijal ikkagi võimalus käia teisele väljale. Pealegi poleks selge, kumb neist on tugevam mängija. Tõenäoline muidugi on, et kapteniks pannakse see, kes on tugevam. Aga kui valik tehakse umbes võrdsete mängijate hulgast, siis ei tea kunagi, kellel õigus on. Ja kui käigu sooritamine toimub hiljem kui sooritamiseks loa andmine, siis on sooritajal rohkem mõtlemisaega.

Vähemtuntud maalid

Üks mees mõtles välja luuletuse:
"Mind matke Venemaale, kuid mu silmi ärge sulgege -
nii Venemaad mu surma süüdlasena näha julgege."

Ei olnud päris selge, mida ta selle luuletusega öelda tahtis.

Oli 1. jaanuar. Avasin oma postkasti ja nägin, et ka Helina on postkastis. Tahtsin talle midagi öelda. Ma ei tahtnud öelda "head uut aastat", sest see poleks talle meeldinud. Tahtsin öelda "tere". Aga kui ma seda sõna teele saatma hakkasin, selgus, et seaded on vahepeal keerulisemaks muutunud. Ma valisin vale käsu ja nii hakkas teele minema kogu meie varasemate jutuajamiste sisu, mida programm lausehaaval ekraanile kirjutas. Peatasin protsessi, minnes selleks postkastist välja. Varsti sisenesin uuesti. Nägin, et ka Helina sulges oma postkasti, aga avas selle varsti uuesti.

Vaatasin oma vanade asjade sahtlisse. Seal oli mul ümbrikes vanu fotosid. Henn tõstis maast üles foto vanavanaemast, mille ma maha olin pillanud. Leidsin rahatähe, mis nägi välja täpselt nagu ehtne, aga millest oli siiski aru saada, et see oli vaid mänguraha, sest sellele oli peale kirjutatud väga suur ja ebaümmargune väärtus. Mänguraha teine külg oli vist siiski valge.

Kohtusin oma endiste klassikaaslastega. Nad rääkisid, et pärast kooli lõpetamist on neil hakanud sõbrad ära kaduma, sest kellelgi pole enam aega. Selle peale tahtsin võrrelda kahte erinevat 1. septembrit - aastaid tagasi tõusin hommikul vara üles, läksin kooli ning pärast kooli maletrenni. Tahtsin lisada, et nüüd kui hommik kätte jõudis, magasin lihtsalt edasi. Aga mulle räägiti vahele. Pidin ootama, millal saan jutu lõpetada. Vaatasime kunstiraamatut, kus olid reproduktsioonid kõigi ajalooperioodide maalidest. Aga sinna olid valitud vähemtuntud maalid, sest tuntumaid oli juba teistest raamatutest nähtud. Ainult üks Leonardo da Vinci maal oli kuulsam, millel kujutati paljavõitu naist. Aga selle puhul oli ka kuulsam kunstnik kui maal ise.

Oli juhtunud suur liiklusõnnetus. Selle üheks põhjuseks oli see, et nähti liikumas eriotstarbelisi autosid, mistõttu teiste autode juhid arvasid, et see on seotud mõne sündmusega ja hakkasid vastavalt käituma, kuigi sündmust tegelikult ei olnud. Teine põhjus oli, et autod keerasid teele, kust ei olnud parajasti läbipääsu. Et sinna teele pääses ümber nurga, ei näinud teised juhid, et seal liiklus seisab. Õnnetuse kordumise vältimiseks kasutati nüüd teist teed. Sealt ei olnud ka praegu läbipääsu, aga see tee ei olnud vähemalt nurga taga.

Kolmapäev, jaanuar 16, 2008

Intervjuu raamatute teemal

"Kas sa oled nõus lugema raamatut, mida ei ole veel kirjutatud?"
"Juhul kui ma olen ise selle raamatu autor. Teiste autorite puhul sõltub sisust."
"Kummad on huvitavamad, kas enda või teiste kirjutatud raamatud?"
"Enda raamatud on tavaliselt paremad. Aga teiste raamatutes on jälle rohkem üllatavat."
"Kas üllatavad raamatud on siis halvemad?"
"Juhul, kui tegemist on halva üllatusega. Aga tuleb ette ka häid üllatusi."
"Milline võiks olla hea üllatus?"
"Kui keegi mõtleb veel nii nagu mina."
"Kas see ei ole autoriõiguste rikkumine?"
"Ei ole, kui minu mõtet täiustatakse."
"Miks sa seda ise ei täiusta?"
"Mina täiustan omalt poolt juba täiustatud mõtet."

Nihutasin lauda

Joonistamisklassi seinale oli esimest korda riputatud minu pilt. Sellel oli kujutatud, kuidas üks poiss jätkas maalimist tulekahju ajal. Seinale riputati siin ainult kõige paremaid pilte. Rääkisin, et vahepeal ma arvasin juba, et minu pilti ei riputata siin üles kunagi - samal ajal kui üks Klausi pilt oli üleval olnud, sest Klaus oskas hästi sõrmi kujutada. Ütlesin, et kui me esimeses klassis käisime, olid seinal hoopis teistsugused pildid. Praegused pildid olid abstraktsemad.

Televiisoris algas saade, kus mehed pidid võistlema selle nimel, kes saab naise endale. Ema ütles iga saatesse saabuva mehe kohta, et sellel on juba näost näha, et ta on kurjategija. Need mehed olid keskealised, tursked ja lihaselised, neil ei olnud särki seljas. Naist läks neil arvatavasti vaja ainult korraks. Siis näidati naist, kelle pärast nad võistlesid. Naine oli nendest meestest noorem. Näidati ühekaupa tema näost madalamale jäävaid kehaosi. Ema pani televiisori kinni.

Ühel üritusel, kus näidati relvi, oli Laar tulistanud. Tulisatmine on ohtlik, aga Laar oli tulistanud õhku. Ta lubas, et kordab tulistamist Saksamaal. Aga seal kehtisid arvatavasti teistsugused seadused, mille alusel oleks võidud Laari karistama hakata. Kui sõda oleks tulnud, oleks Laar vaimustusega rindele tulistama läinud. Ta oli valmis Eesti eest surema.

Olime Paides, kus kaeti parajasti pidulauda. Ema tõi lauale salvrätte. Murdsin need väiksemaks kokku. Klaus avaldas imestust, et ma enda ees oleva räti palju väiksemaks murdsin kui tema ees oleva. Selgitasin, et need on erineva paksusega materjalist. Lisasin, et perspektiiv ka mõjub. Sõime kahe laua taga, mis olid teineteise suhtes risti. Mina istusin kahe laua vahel seljaga teise laua poole. Kui osa pidu oli läbi, tõmbasin enda lauda enda poole, seinast kaugemale. Kui minu vastas diivanil istunud oleksid tagasi tulnud, oleks nende diivan nüüd lauast liiga kaugele jäänud.

Teisipäev, jaanuar 15, 2008

Nälg närib tähenärijat

Siis üle maa ma kõnnin kompsuga, kui tahan miskit närida, kuid sobivat kohta ei leia ja pean seda alles otsima. Ma kujutan hästi ette, et toit saab kompsust otsa ning selleks mul raha ei ole, et palgata endale kokk. Ennast mind kokana tööle ei pruugita samuti võtta, sest kõrvetan pudru põhja, kui üldse kuskilt mannat saan. Pean lugema väikesi tähti, et saada natuke palka, mille eest võiks osta mannat, kuid see ei sobi ju kompsu. Silmad seda nõrgemaks jäävad, mida väiksemaid tähti ma veerin, kuid märkamaks pisiasju, pean veerima väga väikseid. On jänesel pikad kõrvad ja tema mu hingamist kuuleb, kui lõõtsutan läbi metsa, kompsu sees pakitud porgand. Ma jooksen rutem kui tigu, kuid jänes jõuab must ette ja võtab porgandi ära, mis puu taga kasvamas veel. Üks porgand mul närida jääbki, nii homme olen ma näljas, sest palga päevani jäänud on mitu nädalat pikka.

Ümbrikud rõdul

Saalile pandi uus põrand. Sellega ei saanud rahule jääda, sest uus põrand haises. Õpilasi taheti panna korvpalli mängima nii, et nad mängivad saali otstes olevate korvirõngaste vahel. Aga nad hakkasid mängima hoopis risti üle saali väiksemate mõõtmetega väljakul. Mängu lülitusin ka mina. Mulle ei jäänud meelde, milline klassivend on kummal poolel. Aktiivsemates mängijatest ma seda teadsin, aga kui ma neid peale võtma hakkasin või neile söötsin, siis ajasin nende poole ikkagi segamini. Seetõttu kostis minu suunas pidevat sõimu. Lahkusin mängust ja istusin korvilaua alla. Pall põrkas minu varbast auti. Sain veelkord sõimata. Kui hakati minema riietusruumi, surusin enda ees selle suunas ka Ivo ja Arieli. Nüüd nad võisid näha, et kuigi korvpalli mängisid nad minust paremini, olen ma neist teises mõttes tugevam. Aga oli oht, et ma siiski eksin. Riietusruumis võtsin riided selle nagi otsast, kuhu ma enda omad olin pannud. Puhkes vaidlus Ivo ja Arieliga, kes ei tahtnud lubada mul sealt riideid võtta, sest nad olid minu riided teise kohta ümber tõstnud.

Mängisin vihikust järgi malepartiisid. Kui ma sellega lõpetasin, tegin lahti televiisori. Teisest toast tuli Pille, kes ütles, et ta tahab vaadata ühte teist kanalit. Vastasin, et ta sai idee sellest, et mina televiisori lahti tegin. Pille oli sellega nõus, aga arvas, et see ei loe. Hakati vaatama Pille soovitud kanalit. Ühel hetkel jäi televiisor tummaks. Henn ütles, et see tuleb sellest, et juhe kukkus aparaadi seest välja ja läks katki. Hääle oleks tagasi saanud, kui oleks teisest aparaadist veel ühe juhtme välja tõmmanud. Aga sellist häält Pille ei tahtnud, sest see ragises. Lugesin entsüklopeediast märksõna "fašism". Ma ei olnudki vist seda märksõna sellest entsüklopeediast magistritöö kirjutamise ajal lugenud. Seal kirjutati, et Nõukogude võim püüdis vahet keskkihtide vahel suurendada. Ühe kommunisti kohta kirjutati, et ta püüdis asjadesse tulistamisega selgust tuua. Ei olnud selge, kas tulistamist oli mõeldud otseses või ülekantud tähenduses, aga võis arvata, et otseses. Vaatasin Eesti kaarti. Pärnumaa juurest leidsin suuruselt Kassarit meenutava saare. Sinna olid Helina vanemad millalgi elama kolinud. Helina ise ei olnud sellel saarel elanud. Läksin rõdule. Vaatasin sisse ühest naabermaja aknast. Nägin, kuidas üks mees pükse jalast võtab. Leidsin, et rohkem pole viisakas sinnapoole vaadata. Istusin rõdul pikendusjuhtmesse torgatud laualambi valgel ja mul olid kaasas kõik kirjad, mis Helina on mulle saatnud. Sadas vihma. Rõdule tuli Helina. Ta tahtis pikendusjuhtmesse torgata teist laualampi juurde. Hoiatasin teda, et kuna vihma on peale sadanud, võib niiviisi lühis tekkida. Lühist siiski ei tekkinud, kuigi korraks lamp särises. Helina küsis, miks ma olen tema kirjad rõdule toonud. Ütlesin, et selleks, et neid lugeda. Kui Helina tuppa tagasi läks, viis ta oma laualambi ära. Lõpuks läksin ka mina tuppa. Selgus, et päeva pole enam palju järel. Olin rõdul istunud endale märkamatult suurema osa päevast. Kogu selle aja oli olnud üsna pime. Nüüd tahtsin veel päevariided selga panna. Nägin, et Helina kirjade peale on langenud vihmapiisku. See muutis mind kurvaks, kuigi rõdu lae all kirjad läbimärjaks ei olnud saanud. Aga võis arvata, et tähed on ümbrikes laiali valguma hakanud. Märjaks olid saanud ka Leningradi vesivärvid, mis seetõttu omavahel segunema olid hakanud.

Esmaspäev, jaanuar 14, 2008

Lollide õppetunnid

Karm elu lolle õpetas,
et saada tuleb targaks.
Nõnda nad siis õppisid,
et vähem tühjalt kargaks.

Üks õppis, et see rikastub,
kes hakkab noorelt vargaks.
Ta riidekirstu varastas,
et võtta enda sargaks.

Raamatud minu kohta

Klausi joonistus oli klassi ees ja mina püüdsin seda oma kohal teisele paberile ümber joonistada. Klaus pani oma senise joonistuse asemele uue ja ma hakkasin oma paberil ühe koopia kõrvale teist joonistama. Läksin ja kallasin klassi ees vett maha. Ema hüüdis: "Autojuhid!" Sellega tahtis ta öelda, et vesi ei tohi sattuda pikendusjuhtme peale, muidu võib sealt eluohtlikke sädemeid üles lennata. Aga kui prillid ees on, ei pidanud sädemed silma sattuma. Varasematel kordadel oli sädemeid silma suunas lennanud, aga silma oli päästnud õigeaegne sulgemine.

Klaus kirjutas minu kohta raamatu. Minu kohta ilmuvate raamatute arv paistis minevat päris suureks. Ühe olin kirjutanud ise. Klaus oli laenaud oma raamatusse need kohad, millega ma enda raamatus rahul ei olnud, ja neid võimendanud. Ütlesin Klausile, et tema raamat on ehtne aruanne KGB-le, sest see on vene keeles. Klaus näitas, et algus on küll vene keeles, aga keskelt on raamat eesti keeles. Lõpp oli ka vene keeles. See vene keel võiski olla vigane, sest raamat pidi jäljendama omaaegseid dokumente.

Olin õpetajate päeva ettevalmistuspäeval aktiivselt sõna võtnud ja kavatsesin samu sõnavõtte korrata õpetajate päeval. Olin riimidega valetanud, kasutades väljendeid Otu raamat "Totu", kooli juubeli puhul läbi lugeda tulev isa juubeli puhul ilmunud raamat ja Otteri raamat "Potter". Halb oli see, et kuigi valetasin õpetajate päeva puhul, võisid tundi külastavad õpetajad hakata arvama, et valetan alati.

Pühapäev, jaanuar 13, 2008

Vargad

Küsin: "Kes on näinud mu kulda?"
Vastuseks pole midagi kuulda.
Küsin: "Kes on mu hõbedat näinud?"
Keegi ei vasta, kuid hõbe on läinud.

Rikas ja vaene

Rikka sõrmeots silitab kulda -
kuld kuulub väärismetallide kilda.

Vaesele pangas vastu ei tulda -
liiga hooletult lakub ta talda.

Mind hüüti

Võtsime suusad kaasa ja kõndisime läbi linna. Veel ei saanud suusatama hakata, sest igal pool ei olnud piisavalt lund. Rääkisin, et pärast suusatamise lõppu ei pese ma kohe higi maha, vaid lähen enne koju, kuigi nii võib külmetada. Kanali ääres oli lumi maas, kuigi õhuke. Et ka jää kanalil oli õhuke, siis hakkasin suusatama kanali kõrval. Vennad läksid suusatama jääle, kuigi ma keelasin. Aga suuska kannab jää paremini kui saapaga peale astumist.

Mängisin maletrennis taskumalenuppudega iseenda vastu. Must lipp ei tahtnud enam püsti seista ja pidin selle asemele võtma kabenupu moodi asendusnupu. Valge kuningas jäi lagedale ja must lipp hakkas sellele matti panema. Siis tundus, et must lipp jäi kogemata ette. Kontrollides selgus, et see oligi nii. Nüüd hakkas võitma valge. Must kuningas jäi viimasel real koridori. Koridor oli ühe nupuga suletud, aga viimasel ja eelviimasel real asuvad valge vankrid hoidsid seda sidumise all. Lauale tekkis järjest rohkem rämpsnuppe, mis mängimist segasid, aga tõin valge vankritele appi ühe etturi ja panin niiviisi mati.

Minu blogisissekandele tuli kommentaar, et minu jutt algab õieti, aga tegelikult kiidan ma tapmised heaks. Käis nimelt Teine maailmasõda. Vastasin punase pastakaga äärejoont jätmata, et tapmisi ma heaks ei kiida. Pidin minema sõjaväkke. Hakkasin kohale minema, kuigi kavatsesin pärale jõudes vastu hakata. Üle Toomemäe läksin tavalisest erinevat teed mööda, et saaksin ühe naise selja taga kõndida. Minu tee ristus kahe väikse poisi teega. Üks neist hüüdis mind nimepidi. Hüüdsin vastu: "Kes sa oled?" Sellele ta ei vastanud, vaid hüüdis veel midagi minu kohta, mida ma täpselt ei kuulnud. Ma ei viitsinud selle naise selja taga kaua kõndida, vaid läksin tast mööda. Teel kohtusin kurja koeraga ja selja tagant hakkasid ühekaupa tulema kurjad lehmad. Need lehmad olid rohkem enda ettekujutus.

Vaatasin arvutiekraanilt statistikat, kui palju klikib blogisissekannet pooldajaid ja kui palju vastaseid. Mõlemaid oli juba 500. Aga kui ma vaatasin külastajate arvu summat, siis see oli ainult umbes 100. Võibolla oli pooldajate ja vastaste puhul siis tegemist hoopis protsentidega. Lisaks ei saanud ma aru, kuidas tehakse kindlaks, kas külastaja on pooldaja või vastane. Lõpuks tuli mulle meelde, et Pille ootab juba ammu, millal ma ta arvuti taha lasen. Kui ma järgmisel hommikul arvuti juurde tagasi tulin, siis selgus, et ma ei olnud seda ööseks välja lülitanud.

Laupäev, jaanuar 12, 2008

Gruusiast

Gruusias pidavat olema selline klannisüsteem, et seal ei ole tänavalapsi, sest iga inimene teab, millal tuleb tal kellegi eest hoolitsema hakata, kui eelmine hoolitseja kaob. Seetõttu olevat seal võimatu ka korruptsioonivaba presidendi ametisse saamine, sest ka president teab, kelle eest tema hoolitsema peab. Lahendusena olevat hakatud välja pakkuma seda, et tuleks minna üle presidentaalselt süsteemilt parlamentaarsele.

Puudest ja uuest SS-ist

Minu toas kasvas kaks rida puid. Ema ostis linnast kaks puud juurde ja istutas toas ühe puurea tihedamaks. Kaevasin uued puud põrandast välja ja istutasin ümber teise ritta. Aga see rida läks nüüd ka liiga tihedaks. Nii ei jätkunud puudele piisavalt toitu. Seda olin näinud juba sellest, kui ükskord ühe lillepoti väga tihedalt kalanhoesid täis panin. Ja minu voodis läks nüüd liiga pimedaks, nii et ma pidin hommikuti veel kauem magama hakkama. Ronisime koos ühe mehe ja mõne poisiga ühe puu otsa. Kui alla tagasi ronimas olime, murdus see puu ära, sest ta oli mäda. Olime siiski juba nii madalal, et ei saanud kukkudes haiget. Tuli välja, et ema ostis uued puud siiski õigeaegselt, kui üks vanadest juba rivist välja langes.

Liikusin edasi puude otsas. Maapinnale ei saanud minna, sest see oli nii märg, et oleks võinud ära uppuda. Kui pind kõrgemaks muutus, ronisime siiski puude otsast alla. Selja taha vaadates nägime metsinimest. Ta liikus vastassuunas, aga võis varsti samuti selja taha vaadata, seetõttu tegime, et tema vaateväljast kaduda saime. Jõudsime kolmekesi ühte tihedalt paiknevatest pisikestest suvila moodi majadest koosnevasse asulasse. Seal ei olnud ühtegi inimest, aga leidus toitu, mida me kaua nälginutena sööma hakkasime. Varsti tulid sinna ka selle asula elanikud. Nad olid meie vastu sõbralikud, nii saime rahulikult lahkuda. Olime paljukorruselises kuupidest koosnevas ehitises. Kohalikud elanikud käskisid meil minna kõrgemale korrusele seaduseid lugema. Läksime sinna kuupe mööda liikudes. Kui olime natuke seadust lugenud, saime teada, et võõra toidu võtmise eest on siiski nähtud ette surmanuhtlus. Lõikasime meiega kaasa tulnud kohaliku elaniku neljaks ja põgenesime mõned korrused allapoole tagasi, sest seal ei olnud hukkamisohtu.

Vene SS tappis tänaval eestlasi. Mina mõtlesin, et võiks venelaste vastu välja astuda, aga ma ei tahtnud elu kaotada, seetõttu põgenesin hoopis kaugemasse linnaossa. Mõned olid tapmistest kuulda saades mures põhjusel, et nad said valesti aru, nagu oleks SS eesti neonatside organisatsioon, mis tapab vasakpoolseid. Jätkasin teed koos ühe tüdrukuga. Ühes hoovis ta teadis ette, et meiega liitub ka suur koer, kes tiirutab meie ümber suurte ringidega. Sellest koerast tahtsin igaks juhuks eemale hoida. Istusin koos selle tüdrukuga ühe laua taha ja ajasime juttu. Tema istus laua küljel ja mina laua otsas. Kui olime juba mõnda aega rääkinud, tuli laua alt ootamatult välja vana filosoof, kes istus tüdruku vastu ja sekkus jutuajamisse küsimusega, et kas tüdruk teab, mis on vahet Nikomachose eetikal ja filosoofial. Vastasin oletamisi, et Nickomachose eetika on ainult osa filosoofiast. Laua alt tulnu kinnitas, et see on nii, ja rääkis, mis sellest järeldub. Istusin loengus ja konspekteerisin õppejõu juttu. Ta rääkis, et filosoofia ei ole ühtegi küsimust lahendanud, vaid keerleb ühtede ja samade probleemide ümber. Mulle tuli meelde, et konspekteerima peab lühendatult, muidu võib kõnelejast maha jääda. Magasin oma voodis ja püüdsin silmi sõrmedega lahti teha, sest keegi oli sisenenud korterisse. Mulle jõudis kohale, mida tähendab lühend SS - see on organisatsioon "Surm Spioonidele" ehk "Smert Spionov". Eestlasi olid SS-lased tapnud selle eest, et nad pildistasid Narva jõe vastaskallast. Nüüd võis Eesti peaminister meelde tuletada vanasõna "veri nõuab vere hinda". Samuti võis ta nüüd öelda, et ärgu Venemaa enam lootkugi, et Eesti uue piirilepingu sõlmib.

Reede, jaanuar 11, 2008

Tagaotsitav raadiosaade

Üks inimene ütles, et minu raamatust räägiti millalgi raadios. Ta ei olnud selles siiski sada protsenti kindel. Kas kellelgi on täpsemaid andmeid?

Mälestusi Saaremaalt

Esimest korda käisin Saaremaal aastal 1979, kui olin 2-aastane. Ühelt Saaremaale sõidult mäletan, et mul hakkas praamil paha ja läksin seetõttu koos isaga tekile värsket õhku hingama. See võis olla ka teisel Saaremaale sõidul aastal 1983, kuid võibolla ikkagi esimesel sõidul, sest teised mäletavad, et tol korral mul hakkas paha ja kui mulle merehaiguse rohtu anti, siis selle mõjul veel teist moodi paha. Hiljem olen alati laevasõitu kannatanud, erinevalt auto- ja bussisõidust.

Saaremaa oli Nõukogude ajal teatavasti piiritsoon, kuhu pääses ainult lubadega. Ma ise ei mäleta, aga räägitakse, et 1979. a. sõidu ajal ei olnud vene sõdurite arvates ema paberid korras ja meid hoiti mitu tundi kinni. Ema lisas eile, et ta pidi Tartusse jõudmisel ise miilitsasse trahvi maksma minema, aga ta läks hoopis ütlema, et keeldub maksmast.

Kaheaastaselt Saaremaal viibimisest mäletan, et mul oli seal raskusi taluõuel orienteerumisega. Tahtsin minna teist korda vaatama kollaseid tibusid, aga ei leidnud neid ise üles. Hiljem on arvatud, et võibolla olid tibud koos puuriga vahepeal teise kohta tõstetud, aga vist ei olnud asi siiski selles.

Ma polnud kunagi varem näinud lehma lüpsmist, aga tol korral läksin seda vaatama. Perenaine pani ühe ämbri lehma alla ja hakkas teise ämbriga lehma külge hõõruma. Arvasin, et see ongi lüpsmine - et lehma külje sisse saetakse pragu, kust hakkab piima välja voolama.

Ma ei osanud veel õieti rääkidagi, sest ema meenutab vahel, et metsmaasikaid kugistades ütlesin ma kaks sõna: "Paasikas, paasikas."

Seal maakohas käisime ka aastal 1983. Seal oli mõlemal korral sama tüdruk, aga 1983 ei tundnud ta meid kohe ära ja ütles, et pidas minu õde autost väljumas nähes algul oma klassiõeks. Ma ei pane kirja, mis oli selle tüdruku nimi, aga Tartus seostasin tema nimega sulatatud juustu "Merevaik" nimetust. Mõne aasta eest tuli välja, et tüdruku nimi ei olnudki päris see, mida mina mäletasin. Aga võibolla olid tal nimi ja hüüdnimi erinevad. Hiljem on räägitud veel, et ta suvitas seal nagu meiegi, võibolla elas hoopis Tallinnas, aga tol ajal ma sain vist aru, et ta seal talus elabki.

Selle talu õuel mängisime peitust. Varem oli peitust mängides tulnud lugeda kümneni, aga õde teadis varasematest kogemustest, et mina loen kümneni väga kiiresti, kiiremini kui keegi teine, seetõttu käskis ta mul sel korral lugeda hoopis sajani. Sajani lugeda oli palju raskem, lõpus mul läks vist lugemine natuke sassi või jätsin osa meelega vahele. Aga kui ma teisi otsima hakkasin, siis ma neid ei leidnudki.

See Saaremaa tüdruk rääkis umbes sellist juttu, et tal on kolm sõpra - koer, kass ja kana. Kui me käisime ratastega mere ääres, siis ta võttis sealt kilekoti ja natukese mereveega kaasa millimallika ja ütles, et nüüd sai ta ühe sõbra veel juurde. Selle mereäärde mineku ajal õpetati mulle vist seda, et oksaga läbi õhu lüies kostab vihinat. Võimalik, et tol korral mere ääres nägin esimest korda ujuvat koera.

Õde ja see tüdruk hakkasid talus kinnises ruumis päevitama. Mina ütlesin neile, et läbi klaasi ei saa päevitada. Selle tüdruku ema (vist oli tegemist emaga) küsis sellepeale, et kas ma ei näe, kuidas nad pruunimaks lähevad. See tüdruk rääkis, et tal on kondid puruks, sest ta on iluvõimlemist teinud. Ta hakkas koos minu õega uhkustama, kuidas nad saavad kiiresti, iga aastaga vanemaks. Mida kõrgemaid vanuseid nad nimetasid, seda rõõmsamaks nad muutusid. Lõpuks jõudsid nad vist välja selleni, et 16-aastaselt on nad juba daamid. Jutu mõte oli veel, et mina ei saa üldse nii kiiresti vanemaks.

Selles ruumis, kus see jutuajamine toimus, vaatasime veel televiisorist lastesaadet. Iga televiisorivaatamine oli tol ajal eriline sündmus, sest kodus meil töökorras televiisorit ei olnud. Kui ma ei eksi, näidati sel korral saadet "Kessu ja Tripp". Tähelepanuväärne oleks see selles mõttes, et umbes samal ajal käisime ka Kessulaiul. Aastatel 1986 ja 1987 Meelval suvitades oli seal veel koer nimega Kessu.

Käisime ka Kuressaares. Külastasime sealset huvitavat linnust, kus oli huvitavate eksponaatidega muuseum. Istusime pargis, kus inimesed söötsid oravaid. Kuressaares olid oravad söötmisega harjunud ja julgemad kui kusagil mujal. Kuressaares peatusime teiste sugulaste juures. Nende korterist on meelde jäänud, et kui Tartus meie korteril olid ees suur aken ja õhuaken, siis Kuressaares oli lisaks õhuaknale olemas veel teine hästi kitsas õhuaken. Räägiti, et see on täpselt nii kitsas, et kärbes ei saa aru, et ta sealt vahelt läbi mahuks. Kui selle korteri peremees meid kuskile autoga sõidutama hakkas, pööras ta teel ringi ja sõitis tagasi, sest talle tuli meelde, et ta oli juhiload koju unustanud.

Silmapiir

Ühe suure Aasia riigi presidendi ema, kes oli ühtlasi selle riigi usujuht, kuulutas presidendi abielu lahutatuks. President ei võtnud seda otsust arvesse, sest ta ei olnud nii usklik. Presidendi ema maeti liiva alla. Keegi ütles, et paberi peal olevatelt joontelt on näha, kes on matmises süüdi. Süüdlane olevat ka mina.

Nägin Paides, et naaberaias on mingi kuhil. Ütlesin, et see on mammut. Lisasin, et minu prillidega vaadates on see mammut, aga kellegi teise prillidega võib see millegi muuna paista. Sellepeale näitas isa silmapiiril kasvavat metsa ja ütles, et see on tsunami.

Andres Ehini luuletuse tegelane vaatas televiisorit ja nägi selle serval tolmukübemeid. Tegemist oli irooniaga. Lugeja pidi ise aru saama, et tolmukübemete märkamine tähendab, et vaataja saatesse eriti ei süvene. Kiikusin tooliga. Ütlesin emale, et ma pingutan, et kiikumist lõpetada, aga see ei aita. Hakkasin veel tugevamalt kiikuma.

Neljapäev, jaanuar 10, 2008

Mälestusi Kessulaiult

Mainisin eile, et käisin suvel 1983 ka Kessulaiul. Mõnes raamatus on saare nimena antud Kesselaid, aga mulle tutvustati seda just Kessulaiuna. Kuigi käisime Saaremaal ja Kessulaiul järjest (ei mäleta, mis järjekorras), ei liikunud me Muhu ja Kessulaiu vahet, vaid mõlemasse asusime teele Virtsust. Kessulaiule sõites olid kaater ja Muhu praam korraga merel. Kui ma õieti mäletan, sõitsime Kessulaiu suunas päikesepaistelise ilmaga ja kolmandal päeval tagasi pilves ilmaga. Tagasisõidul lasti mul või vennal või mõlemal natuke rooli keerata. Kaatri kajutis nägin kuubikut, mille kokkupanemist ei ole ma siiamaani selgeks õppinud.

Saarel elas vaid üks perekond - majakavahi oma. Tema maja ei olnud majaka juures, vaid saare keskel. Peale meie oli tol korral seal külas teisigi inimesi. Meid mahutati elama sauna. Peale inimeste elasid saunas veel kõrvahargid, kellest ma kartsin, et nad lähevad kõrva ja hakkavad seal harkima. Söögiajad olid kõigil ühised elumajas suure laua ümber. Minu jaoks oli raske see, et seal peres tehti iga päev lõunasöögiks suppi, aga mina pole osade suppide maitset kunagi kannatanud. Kui ema praegu mõnda sellist suppi keedab, teeb ta minu jaoks eraldi pajas kartuleid, aga tol ajal püüti mind veel kasvatada kõiki asju sööma. Saarel jäi suure söögilaua äärest meelde veel, et üks poiss raputas pudru peale suhkrut. Ma pole kindel, aga võibolla tehti seal veel pannkooke, mis sel juhul erinesid kodustest pannkookidest selle poolest, et olid ülepanni koogid.

Saarel peeti kodulinde ja loomi. Lehma ega vasikat (või oli see mullikas) ei pandud ketti, vaid nad liikusid saarel vabalt ringi ja tulid lüpsikellaajaks ise koju. Ühel päeval läksime saarele jalutama. Üks poiss rääkis, et saarele ringi peale tegemine võtab terve päev aega. Praegu kaardile vaadates tundub, et nii palju aega siiski ei läheks. Aga ringi me siiski peale tegema ei hakanud, vaid kõndisime kivisele rannale majaka juurde. Teisest suunast ilmusid sinna ka lehm ja vasikas. Tagasi minnes oli raske väravast sisse pääseda, sest suured koerad kogunesid värava ette haukuma. Aga kes juba aias sees olid, neid nad väga ei tülitanud. Aias tuli eemale hoida veel hanedest. Kanad ja kuked olid võrgu taga, nii ei olnud kuked inimesele ohtlikud. Aga kuked, keda oli kolm tükki, tülitsesid hirmsatsi omavahel. Võitluste käigus oli ühel kaduma läinud saba ja ühel kaelasuled. Räägiti, et kuked kaklevad omavahel siis, kui kanade ja kukkede arvu suhe ei ole õige. Kui me seal viibisime, jäi keegi kanadest haigeks. Tol ajal ühe kana haigestumise peale tervet kanakarja maha tapma ei hakatud. Aga nakkuse viisime saarele võibolla meie, sest ka Läänemaal oli enne seda üks kana haige olnud. Ühel päeval jäi ta ühe koha peale kössitama ja teised kanad hakkasid teda nokaga lööma. Järgmisel hommikul oli keegi selle kana juba ära söönud. Isa kahtlustas algul tuhkrut, aga varsti hakkasime arvama, et seda tegid teised kanad. Järel olid veel suled, mida üks külla tulnud koer närida sai.

Kui pidu läbi sai, tehti kokkuvõte

Pidasime aastalõpupidu koos Staliniga, sest üks meist mängis Stalinit. Kui Stalin nägi oma eluaastatest hilisemaid ajakirja aastakäike, sai ta pahaseks, et tema võim kaduma on läinud. Kui pidu läbi sai, tehti kokkuvõte, et kulus terve suitsupakk. Ma olin kunagi suitsetamist proovinud, aga kindla teadmisega, et maitse teada saamise järel ma edaspidi enam ei suitseta. Kui paljud räägivad, et esimest korda suitsetades läheb neil süda pahaks, siis minuga polnud seda juhtunud. Hiljem ei olnud ma alati teiste suitsetajate suitsupilvedest eemale hoidnud. Olime saalis, kus tormas väga kiiresti ringi üks kass. Vaatasin meie sugupuud. Praegu mahtusid sinna kõik sündinud lapsed täpselt ära, aga kui keegi juurde oleks sündinud, ei oleks teda juurde joonistama mahtunud. Samuti ei mahtunud peale suguvõsaga liitunute eelkäijad. Ühes suguvõsa harus oli palju näitlejaid. Saali, kus me pidu pidasime, tungis järjest rohkem venelasi. Kõneleja jätkas kõne pidamist ja ütles muuhulgas, et talle meeldivad peod, aga teised eestlased kaalusid juba venelaste eest põgenemist.

"Postimees" tellis minult artikli rahvusluse teemal. Kui see ilmus, olid rahvusluse teemalisi artikleid täis mõlemad arvamusküljed. Seal ilmus ka Mart Laari artikkel. Küsisin isalt, kes nende erikülgede toimetaja on. Ennustasin, et need artiklid avaldati selleks, et järgmistes numbrites vastulööke andma hakata. Isa arvas ka nii. Järgmisel päeval ilmusidki uued rahvusluse teemalised artiklid. Mul oli "Postimehes" varemgi artikleid ilmunud, aga sel korral tulin ma neile meelde vist tänu sellele, et mul oli hiljuti raamat ilmunud. Olin blogis juba maininud, et ajalehes ilmus minu foto, aga ma polnud veel pannud täpset viidet.

Sõime laua ääres. Kui ma söömise lõpetasin ja püsti tõusin, oli mul väga raske liigutada. Ütlesin, et ma minestan vist ära. Aga järgmisel hetkel läks enesetunne täiesti korda. Püüdsin kasutada oma sõrmi juhtimispultidena ja niimoodi seinale male algseisu panna. Sellega oli mul raskusi - sain hakkama vaid üksikute nuppude pealepanekuga. Siis otsustasin pusimise lõpetada ja kohe mängima hakata. Nüüd olid kõik nupud laual olemas. Vastaseks oli Räst. Panin talle keskmängus esimeselt realt lipuga endalegi veidi ootamatu mati. Läksin kohtunikule tulemust ütlema. Kohtunik oli Rei. Ta oli seisu ilmselt näinud, sest ta ütles, et selles partiis ma mängisingi kõvemini. Keskmise tugevusega mängijate vastu mängin ma nõrgemini, aga nõrkade ja tugevate vastu pingutan rohkem.

Räägiti Annelinna suurusest. Ütlesin, et Anne tänav oli algselt Anne mõisa viinud maantee. Mõisas oli elanud üks rikas aadlik. Näidati tema ehitatud kivimaja Jaama tänava kandis. Seal oli varem asunud Tartu telegraaf ja postkontor, sest maja oli ehitatud heategevuslikel eesmärkidel. Oli näha, et algselt on maja olnud väiksem, millalgi on teda suuremaks ehitatud. Praegu oli maja väga varisemisohtlik.

Kolmapäev, jaanuar 09, 2008

Kodus või võõrsil

Aastal 1983 Läänemaal suvitades käisime ühel päeval majast kaugemal jalutamas. Tagasi kõndides küsis isa, kas meie maja ka juba paistma hakkab. Mina ei teadnud, kus me oleme, aga arvasin, et niipea ei hakka. Seepeale tõstis isa mind kõrgemale ja nägin üle kadakate midagi kahtlast - vist selle talu kasvuhoonet. Pärast seda rääkisid isa ja ema omavahel, et lapsed on kõiki neid maju, kus me suvitanud oleme, koduks nimetama hakanud. Ma ei tea praegugi, kuidas oleks olnud õigem nimetus. Läänemaal olime umbes kuu aega, nagu mulle paari päeva eest väideti. Kodu mõiste kasutamise muudab keerulisemaks veel see, et selle aja sees käisime ka Kessulaiul ja Saaremaal, viimases omakorda peatusime nii Kuressaares kui ka ühes maakohas, pärast saarte külastamist pöördusime mõneks ajaks Läänemaale tagasi. Õde ütles seal isegi, milline kassipoeg või millised kaks kassipoega kuuest on tema omad. Mina seepeale nimetasin võibolla mõnda teist kassipoega enda omaks. Aga tegelikult neil ei olnud kõige kergem vahet teha, kuigi kõik ühte värvi ka ei olnud. Peale koduloomade nägime seal ka metsloomi - kohtusin esimest korda sisalikuga ja õhtul tulid katuse alla piima jooma siilid. Loodus oli üldse teistsugune kui Tartus, aga kui Tartus Kaunase puiesteel kasvasid mingi ajani veel autotee ääres ühe talu õunapuud, siis Läänemaal oli külm juba enne meie saabumist kõik või osad viljapuud ära võtnud. Täiskasvanud inimesed teadsid tol ajal mingit konkreetset aastat, millal oli olnud suur külm, mis üle Eesti viljapuid hävitas. Nii Tartus kui ka Läänemaal lendasid tol ajal taevas sõjalennukid. Läänemaalt eraldi need mulle poleks muidu meelde jäänudki, kui tol ajal noorim vend poleks neid kartnud ja hüüdnud: "Kuri eok!" Ma ei mäleta, et me Läänemaal mingeid väga erilisi mänge oleks mänginud. Aga kui Tartus ei mänginud ma kunagi isaga palli, siis Läänemaal mängisin. See ei seisnenud värvate löömises ega korvide viskamises, vaid lihtsalt üksteisele palli viskamises ja löömises ning kinnipüüdmises. See ei olnud minu jaoks tol ajal üldse kerge. Tartus oli mänguplatsidel võimalik kiikuda kahte erinevat tüüpi kiikedega - kiigelaudadega või kiigepuude külge riputatavate kiikedega. Läänemaal seevastu oli olemas võrkkiik. Mänguasju võtsime kaasa ka Tartust. Vist Läänemaal, aga võibolla ühes teises majas nägin ka kohalikku mängukaru, mis oli päikese käes kõvasti värvi muutnud, aga riiete alt vana värvi. Läänemaal olid Tartust erinevad tapeet ja vaibad. Vaipadena kasutati seal metslooma nahkasid ja seal märkasin esimest korda pestavat tapeeti. See oli telliskivi imitatsiooniga. Tartus meie majal kõrvalhooneid ei olnud. Läänemaa talul oli, aga need olid enamuses elumajaga kokku ehitatud.

Neegripoiss

Meie korterisse tahtis tulla mitu neegrit. Saatsime nad tagasi. Siis tuli eraldi veel üks neegripoiss. Tema lasksin sisse. Kui ma oleksin teistele neegritele öelnud, et neegripoiss on siin, siis nad oleksid mind arvatavasti näkku löönud sõna "neeger" kasutamise eest. Tahtsin õpetada neegripoisile pingpongi palli õhku põrgatamist. Viskasin palli õhku ja tema pidi seda reketiga lööma. Ta sai ainult üks kord pihta. Siis põrgatasin palli ise. Mina sain rohkem pihta, aga mitte nii palju kordi kui tavaliselt. Mõtlesin, et kui mina viskasin palli õhku neegripoisi eest, siis oleks õige olnud, kui oleksin lasknud neegripoisil visata minu eest. Aga seda ma teha ei riskinud, sest ta oleks võinud visata halvasti. Ja ta oleks võinud visata sihilikult nii, et ma pihta ei saaks. Neegripoissi hakkasid huvitama meie karvased mänguloomad. Meil oli kaks pruuni mängukaru. Näitasin, et üks neist on minu oma. Siis tuli meelde, et minu oma on teine, sest minu omal ei olnud pea küljes mõlki.

Olime Paides. Räägiti, et Pille oli öelnud, et ta tunneb ühte suurt mafioosot ja toob sellele välismaalt automaadi. Ukse taga käis üks mees. Kui ta läinud oli, avaldasin kahtlust, et see võis olla keegi, kes käis vaatamas, kas meie oleme siin, et keegi teine saaks tulla meie pihta automaadist tulistama. Ema ja isa ütlesid, et karta pole midagi. Hakkasime aia äärest õunu ämbrisse korjama. Et tegemist oli unenäoga, ei tahtnud õunad lõppeda, vaid üles korjatute asemele tekkisid uued.

Läksin ühte raamatukogu ruumi. Seina peal olid ajalooüliõpilaste nooremate kursuste listid. Minu kursusel endiselt listi ei olnud. Seina peale oli jäetud kellegi lugejapileteid, et omanikud neile järele tuleksid. Mõtlesin, et kui keegi mind siin relvaga sihib, siis haaran ka ise kohe revolvri välja. Aga minu revolver on liiga peene toruga, nii et see vaenlast ei tapa. Pealegi kui ma selle välja võtan, võib vaenlane seetõttu just enesekaitseks tulistada.

Sain "Loomingust" lepingud nelja asja korraga avaldamise kohta. Minu tekstide avaldamine pidi olema Elaanile suur pettumus. Asta Põldmäe esitas mulle kirjas küsimuse, kas ühe luuletuse liitsõnu ei peaks tegema eraldi sõnadeks. See luuletus oli võetud raamatust "Uneriik". Mõtlesin vastata, et võib küll "Loomingus" avaldamiseks eraldi sõnadeks teha, aga raamatu kordustrükis ma jätan need liitsõnadeks. Aga Asta Põldmäe jõudis ise järeldusele, et tuleb jätta siiski liitsõnad, sest ma pean kõik luuletused kirjutama ühesuguses stiilis.

Mängisime jalgpalli. Pidi tulema nurgalöök. Artur haaras kätega peast, et mis nüüd saab. Seletasin, et mul tuleb väravast välja hüpata, et lõigata ära väravalööjale antav sööt. Aga nüüd said ka vastased minu plaani teada. Palli mängu panemiseks viskasin selle paremale äärele meie mängijale. See söötis palli vasakule tiivale vastase värava alla, kus kolm meie mängijat olid vabad.

Teisipäev, jaanuar 08, 2008

Söök ja jook Läänemaal

Seda ma juba mainisin, et aastal 1983 Läänemaal külastatud tallu oli varutud piimapulbrit ja kalakonserve. Need olid seal ilmselt loomade söötmiseks, aga neid tarvitasime ka meie. Veel oli ühes kõrvalhoones, nähtavasti keldris vaat koduõllega. Kuigi mina olin 6 ja õde 9-aastane, pakkus isa seda õlut ka meile. Ta nimetas seda õllevahu joomiseks, aga tegelikult kallas siiski kummalegi klaasitäie õlut. Esimene kord mulle üldse ei maitsenud ja ma ei joonud seda ära. Järgmistel kordadel, kui mulle veel rüübata pakuti, maitses juba paremini. See oli muidugi poeõllest lahjem. Varem ma polnud õlut joonud, aga ilmselt olin söönud õllesuppi, mida ema on jõulude ajal alati keetnud, aga selles vist alkohol hävib. Hiljem ei ole ma enam kunagi õlut joonud. Õllesuppi olen veel söönud, aga nüüd ei söö enam ka seda, sest sellel ei ole nii hea maitse.

Merelähedasele piirkonnale iseloomulikult püüti Läänemaal kalu. Kohalikud inimesed sõitsid pärast kalalt tulekut meie juurde ja üks naine näitas jala peal suurt haava, sest väljapüütud haug oli teda hammustanud. Läänemaal nägin esimest korda keedetud vähki. Neid oli ainult üks ja selle sõi isa vist üksi ära. Keegi kade ei olnud.

Ka meid viidi autoga mere äärde. Seal keedeti kartuleid. Mulle avaldas sügavat muljet, et soolase mereveega keetes ei olnud keeduvette soola lisada vajagi.

Ühel õhtul toodi autoga kurke. Hakkasime neid sööma. Ühe kurgi olin vist juba ära söönud ja sõin teist, kui kõht sai täis ja kurk muutus väga kibedaks. Kui ma sellest hiljem rääkinud olen, siis on öeldud ikka, et kurkidel tumedam ots sageli ongi kibe. Aga tol korral oli asi vist siiski selles, et muutus toimus minu suus, sest kui ema kurgi minu eest lõpuni sõi, ei tundnud tema üldse kibedat maitset. Mina aga ainult kibedat maitset tundsingi ja see oli täiesti väljakannatamatu. Kes ei usu, võib ise proovida täis kõhuga mõnda toitu veel paar portsu ära süia.

Tol aastal Läänemaal õppisin tundma mitut uut marja. Üks neist oli muulukas. Seda sain küll ainult ühe marja ja pole neid hiljemgi palju rohkem näinud. Teine oli mage sõstar. Hiljem olen märganud, et selle põõsaid kasvab ka Peedul, kus olin varemgi käinud, aga meelde jäi see mari ikkagi alles Läänemaal. Tol aastal maitses see mulle eriliselt. Mõjus nähtavasti nimi "mage", mis kõlas minu jaoks nagu "magus", ilma et ma oleks selle juures halvustavat varjundit märganud. Ühel naisel kas Läänemaal või Saaremaal kasvasid magesõstrad hekina. Küsimusele, kas neid võib süia, vastas ta, et võib küll, aga neil pole eriti head maitset. See arvamus mind ei mõjutanud, kuigi lapsed olevat kergesti mõjutatavad. Veel jäi mulle Läänemaalt meelde kas põldmari või murakas või mõlemad.

Raviteedest, mida ma varem ei tundnud, korjas ema seal nõmmeliivateed ja vorstirohtu. Aga neid ma ei tunneks praegugi hästi ära. Meelde jäi, et nad on omavahel sarnased ja vorstirohi kõrgem.

Ümmargune aparaat

Meie õppejõud oli Strandberg. Ta hakkas üliõpilasi eksamineerima. Üks naine vastas inglise keeles. Teine tegi märkuse nende nimel, kes algselt inglise keeles rääkima pidid. Ta täpsustas ühe sõna tähendust. Siis tuli minu kord vastata. Rääkisin, et aastal 1988 oldi poliitilise tuleviku suhtes optimistlikud, aga et mina vaatasin kaugemale ja mõtlesin, mis saab siis, kui majanduskasv ei peatu ja kui maavarad otsa saavad. Minu jutt hetkeks katkestati. Otsustasin, et nüüd ma ei hakkagi edasi rääkima.

Kõndisin üle autotee. Autode arv teedel oli suurenenud. Leidsin, et autojuhid ei arvesta piisavalt lastega. Kui mina praegu laps oleksin, siis ma ei saakski üle autotee. Hakkasin ületama kaarsilda, mis oli paksult inimesi täis. Rahvamassis liikus edasi-tagasi ka isa. Ootasime, millal inimesi eest läheb, et saaks edasi liikuda. Isa pahandas, et sillal ei peaks keegi õppima. Vaidlesin omaette vastu, et ega suure inimeste arvu vastu midagi teha ei saa. Läksin majja, kus asusid mitme väikepartei ja muu poliitilise ühenduse kontorid. Enamusega neist parteidest olin ma ühel poolel, aga pöördusin ühte vastaspoolel olevasse parteisse kuuluva naise poole, et ta juhataks mulle, kuidas ma majast teiselt poolt välja pääsen. Ühte auku ma seinas nägin, aga sellest ei mahtunud ma läbi.

Ütlesin Helinale, et ta võib vahel ümbrikule minu nime ka kirjutada. Tema kirjad tulid mulle nimelt ühe teise minuga samas korteris elava inimese kaudu. Aga hakkasin mõtlema, et Helina on vist siiski sellest hoolimata ümbrikutele minu nime kirjutanud, sest kui ta kirjutaks selle teise inimese nime, siis arvaks see, et kiri ongi talle. Elasime uues korteris. Läksin teise tuppa, kus vaatasin raamaturiiulit. Pille käratas, et ma ei tohi tema toas olla ja hakkas mind sealt riidepuu abil välja ajama. Takistasin puust kepiga enda pihta riidepuuhoobi andmist, aga taganesin toast välja. Seal ma hüüdsin, et ega ma raamatuid tubade vahel jagades ei pannud Pille tuppa neid, mida ma ise lugeda ei taha. Minu toast käisid küll kõik läbi, kes tahtsid. Hüüdsin, et teised ei räägiks nendes tubades, mis minu toaga piirnevad. Toomas tuli ja ütles, et ma saatsin talle kirja. Küsisin, mida ma kirjutasin. Tundus, et ta oli kasutanud aparaati, millega saab unenägusid lugeda. Toomas näitas mulle teksti ümmarguse aparaadi ekraanilt. Ütlesin, et ma ei saa nii vilkuvat kirja lugeda. Minu palvel kirjutas Toomas teksti paberile ümber. Lugesin selle läbi. Seal olid enamuses seosetud sõnad. Ütlesin, et ma nägin küll unes, et saatsin Toomale kirja, aga mitte sellist kirja.

Esmaspäev, jaanuar 07, 2008

Mälestusi Läänemaalt II

1983 Läänemaal viibides olin kuueaastane. Päeval magamise olin lõpetanud juba kolmeaastaselt, aga sellega tegelesid kaks minu nooremat venda, kes selleks ajaks sündinud olid. Mina olin kodus rääkinud, et mulle meeldib sellepärast haige olla, et siis saab päeval magada. Läänemaal olin terve, aga päeval magamise mõte tuli mulle ka seal. Heitsingi pikali. Magama ei jäänud, aga hakkasin asju välja mõtlema. Vist mõtlesin tol korral sellest, et Tartus võiks meie maja seinal akendeta küljel olla selline pilt, mida lapsed kaevama hakkavad ja avastavad, et selle taga elab keegi salapärane isik, kellel on palju huvitavaid asju, mida ta lastele jagama hakkab. Sellistele asjadele mõtlesin seeriatena, mingil perioodil pöördusin korduvalt nende mõtete juurde tagasi. Kolmeaastane vend jäi magama, kuigi räägitakse, et temagi lõpetas päeval magamise enne nelja-aastaseks saamist. Hiljem oli ta selles aastakäigus, kes pidi kuueaastaselt kooli minema. Tema esimene klass tegutses kooli nime all tegelikult lasteaia hoones. Seal püüti teda uuesti päeval magama sundida ja pahandati, kui ta silmad lahti tegi. Aga tol korral Läänemaal proovisin teda lõunaunest äratada. Arvasin, et inimene on ärkvel siis, kui tal on silm lahti. Nii avasin ma venna silma, kiskudes tema alumist silmalaugu, aga ta ei ärganud. Sain teada, et niimoodi silma avades paistab ainult silmavalge, tera polnud näha. Tänu sellele oskasin hiljem koolis teistele koledat nägu teha, kiskudes oma silmalauge alla, ise seejuures midagi nägemata. Üks klassivend tegi sellist nägu minu eeskujul. Ma ei tea, kuidas minuga oli, aga erinevalt vennast selle klassivenna silmatera alumine serv siiski paistis. Tol korral Läänemaal oli ilmselt ka esimene ja viimane kord, kui ma puudutasin sõrmega oma silmamuna. Seda, et silm võib peast välja voolata, oli mulle räägitud arvatavasti varem. Kujutasin seda hästi ette, kuna kanamunast praetud härjasilmal voolas kollane kahvliga puudutades tõesti laiali. Läätsesid ei ole ma nõus endale silma panema. Läänemaal õhtuti magama minnes kostis lae pealt jooksmist. Arvasin, et see tähendab seda, et kassid alustasid hiirte tagaajamist. Isa ütles eile, et seal ei olnud mitte hiired, vaid rotid. Ema ei mäletanud, aga arvas, et kassipojad ajasid üksteist taga ja oleksid rotte kartnud.

Kuninga ihukaitsja

Olin kuninga ihukaitsja. Ööseks panin mõõga voodi alla. Leppisin kuningaga kokku, et panen tera seina poole, et kuningat mitte ohustada. Aga siis oli raske mõõka käiku lasta ka juhul, kui oleks saabunud kuninga vaenlased. Kuningas hakkas äkki kuritegusid sooritama. Põgenesin. Jõudsin teise suurde majja, kus liikus palju rahvast. Nägin seal neegrinaisi. Lootsin, et nad ei kasuta minu vastu nõidust. Nägin seal ka ümbersündinud kuningat. Ta ei saanud minuga arveid õiendama hakata, sest ei olnud enam sama inimene, kes enne surma. Oli olemas kaks erinevat ususüsteemi. Ühe järgi tuli kõike ebameeldivat vältida. Teise järgi tuli kannatada, et pääseda tulevikus igavestest kannatustest.

Lamasin natuke haigena voodis. Tuppa astus keegi sisse. Arvasin, et see on mulle külla tulnud Helina. Hakkasin talle rääkima töökoha saamisest. Aga selgus, et see on hoopis ema. Ta küsis, kas ta toob mulle süia. Sõin parajasti kahte banaani ja ütlesin, et olen täna kogu ärkveloleku aja söönud.

Pille ütles Tõnule, et ta ei astuks Iseseisvusparteisse. Selle partei liikmed olid enamasti väga noored, aga Tõnu poleks nende jutule vastu vaielnud. Räägiti, et see partei on ägedalt teinud palju lolle kampaaniaid. Euroopa Liitu astumise vastases kampaanias olin osalenud ka mina, aga partei oli hiljem teisigi kampaaniaid ette võtnud. Üks oli see, et partei liikmed soovisid, et hakataks jälle mängima rünnakut, kus valge käib etturid f5, g5 ja h5. Seda oli proovitud, aga valge seis oli puruks löödud. Teine kampaania oli, et börsil pokkeris ei mängitaks mustadega enam d5, sest see käik olevat kuritegelik, sest muudab valgele võitmise liiga raskeks. Sellele vastati, et enamasti mängitakse küll d5, aga on ka neid, kes mängivad b6 või d6. Ma ei tundnud pokkeri reegleid, aga seda mängu mängiti börsil selleks, et selguks, kes peab kellele maksma. Ühel tüdrukul oli oma kaardimäng, mida ta mängis. Toomas oli mulle vahepeal selle reeglid selgeks õpetanud, aga olin need jälle unustanud. Need ei olnud nii huvitavad, nagu oleks võinud arvata.

Pühapäev, jaanuar 06, 2008

Mälestusi suvest 1983

Ükskord ma lõikasin lõikeheinaga sõrme ja arvasin, et sõrm on pooleks, sest sõrmeots hakkas logisema ja haavast tuli verd. Aga mulle näidati, et sõrme pole lõigatud mitte risti, vaid pikuti - ainult nahka. Ei tulnud küljest isegi nahatükki. See juhtus Läänemaal. Suvitasime seal talus, mille omanikud ise seal ei elanud, küll aga nende loomad. Kõige suuremad loomad olid sead. Kassid olid kõik alles pojad ja neid oli kuus tükki. Kõige rohkem oli kanu, kellest tavalisi ja broilereid hoiti eraldi. Kassidele toiduks olid vist olemas ka hiired. Seal ei olnud kaevus vett, vett toodi autoga. Mereni oli umbes seitse kilomeetrit. Toiduks oli majja varutud suuremas koguses piimapulbrit ja kalakonserve. Iga kalakonservi puhul otsustas isa eraldi, kas see on inimesele söögiks kõlblik või kõlbmatu. Läheduses sõi ka veisekari. Ühel korral olid veised tara tagant lahti pääsenud. Isa läks neid koos kellegagi kinni ajama. Tahtsin minna kaasa. Et ma ei osanud ise tennisepaelu siduda, panin jalga kummikud. Aga kummikutega rohu peal kõndides hakkasid mul iga kord põlved valutama. Seetõttu istusin varsti maha. Terve veisekari hakkas otse minu suunas jooksma. Läksin käpuli eest.

Minu kohta see ei käinud

Tõnu ütles, et Henn ja Toomas käivad tööl Türi noorteklubis, kus nad jagavad hoiatavat ajakirja. Ta jätkas, et kõik peavad kaasaegsust halvaks, aga keegi ei vaata seejuures, milline ta ise on. Vastasin, et president Bush ütleb, et mitte see ei ole halb, kui keskkonda kahjustatakse, vaid see, kui selle eest ei maksta. Selgitasin, et loodetakse mahavõetud metsa eest saadud rahaga uut metsa istutada, aga istutamiskõlblikku pinda jääb vähemaks. Indiaanlasi on piinatud golfiväljakutega.

Tutvustati uuringu tulemust, mille järgi tüdrukud tahavad koolis rääkida kõige rohkem esmaspäeval, mil koolinädal algab, aga poisid alles teisipäeval. Minu kohta see ei käinud, sest mina rääkisin igal päeval teistest vähem. Aga see oli õige, et kui Helina saatis mulle rohkem kirju esimesel aastal ja teisel juba vähem, siis mina hakkasin talle teisel aastal veel rohkem kirju saatma.

Mart Laar oli öelnud, et üks malekäik on ilmselgelt strateegiline. Või ütles ta, et see on ilmselgelt taktikaline. Malelaual ründas ühte punkti kaks nuppu, aga kaitses ka kaks nuppu. Krister käis edasi etturiga, mida eestpoolt lipp kaitsnud oli. Nüüd lipu tuli endisele väljale enam ei ulatunud ja panin sinna ratsu, mis ähvardas korraga kahte etturit. Krister näitas, et ta teeb nendele etturitele ata-ata. Võibolla oleks mul õigem olnud mängida hoopis kuningatiival, kus mul oli ettur rohkem. Aga materjali võita oli mul lootust ainult liputiival.

Laupäev, jaanuar 05, 2008

Luuleaasta 2006

Nüüd on aadressil simorunnel.blogspot.com sorteeritud ka 2006 a. paremad luuletused. Lingid elektrooniliste kogude juurde on olemas minu koduleheküljel www.hot.ee/simo13. Aasta 2005 osas on praegu veel lünk.

Metsaliste kohtumine

Inimesel pikad küüned,
orav uhke sabaga.
Jalutasid metsas ringi,
kuni pistsid plagama.

Küüs kell inimküünest pikem,
kellel välkus terav kihv,
oleks teinud neile haiget
valusamalt kui lööb rihm.

Mesilasesööja

Maleklubis öeldi mulle, et seal käib mängimas kokku 100 inimest. Mina polnud nendega mängimas käinud. See tähendas, et need, kes mind veel näinud ei olnud, olid kindlad, et nad on minust tugevamad. Teadsin, et nad nii mõtlevad, sest olin nooremana mõelnud ise sama moodi. Mäng hakkas nüüd pihta. Minu vastaseks oli Krister. Pidime leidma õiged valikvastused. Vahepeal arvasin, et tuleb välja kirjutada kogu vastus. Aga teised teadsid, et piisab vastusevarianti tähistavast tähest, seetõttu said nad minust varem valmis ja tulid minust seega ette. Ütlesin, et kaotasin sellepärast, et mängisin seda mängu esimest korda.

Käsikiri, millega ma olin töötanud, anti edasi tüdrukutele. Nad läksid sellega eemale ja hakkasid seda kooris tähthaaval ette lugema. See tegi neile nalja, aga nad ei liikunud niimoodi normaalse kiirusega edasi. Mina pidin kogu töö neist varem valmis saama. Vaatasin raamatut, kus olid loomapildid. Leidsin mingi raamatu vahelt välja pudenenud sedeli. Raamatu enda olin nähtavasti juba raamatukogule tagastanud. Nüüd oli karta, et sedeli puudumise tõttu pean kogu raamatu Saksa markades välja maksma. Et Saksamaal on raamatud kallid, siis oli karta, et küsitakse suuremat summat kui on minu varanduse suurus. Siis oleks pidanud hiljem natukehaaval juurde maksma hakkama, sedamööda, kuidas ma raha saan. Aga tuli välja, et see sedel on hoopis Sandri raamatu vahelt tulnud. Kõik sai korda.

Läksin ühe õpetaja tundi ja hakkasin edasi lugema vene kirjaniku raamatut, mis mul oli eelmine kord selle õpetaja tunnis käies pooleli jäänud. Õpetaja võis arvata, et ma loen väga aeglaselt, kui ma olen ikka veel samal leheküljel. Aga tegelikult polnud ma seda raamatut lihtsalt vahepeal lugenud. Üks poiss vastas ühte raamatut niimoodi, et keeras selle raamatu lehti ja loetles raamatu tegelasi. Ütlesin, et ta loeb ju raamatust maha. Ta vastas, et ta ei loe maha. Ütlesin, et silmanurgast ta ikkagi näeb. Siiski paistis, et ta on valmistunud, sest tema juttu ei tekkinud pause. Heledate juustega tüdruk ajas juttu tumedate juustega tüdrukuga. Iga kord kui tumedajuukseline midagi ütles, ma natuke naersin. Õpetaja sõi ära mesilase. Pärast seda oli heledate juustega tüdruk kadunud, sest mesilane oli olnud tema sümbol. Õpetaja ütles, et talle ei peaks etteheiteid tegema, et ta sööb seda, mida ta sööb.

Reede, jaanuar 04, 2008

Maakoolide ja -poodide sulgemine

Räägiti, et Ahvenamaal ei panda ühtegi kooli kinni, ükskõik kui vähe õpilasi seal on, meil seevastu on hüved olemas ainult Tallinna ja Tartu jaoks. Sellele vastati, et tegelikult kahjustatakse sellega kogu rahvast kui tervikut. Kas asi on selles, et Eestis on vähem raha? Aga Nõukogude ajal ja enne seda oli raha ilmselt veel vähem. "Postimees" meenutas eile, mida ta kirjutas aastal 1920. Mil määral on praegu tegemist sama lehega, kui seegi on kolinud suuremasse asulasse? "Eesti Päevalehes" kirjutati, et ääremaadega mitte arvestamine viis Rüütli presidendiks valimiseni. Kas Rüütel midagi parandas?

Kaitsmiselt rongile

Autol läks kumm katki. Tõnu juhtis auto maja ette. Enne kummi lõhkemist oli kokku lepitud, et hommikul tuleb Toomas autot võtma. Ta sai kummi ära vahetada, aga kui peab kumme vahetama, siis ei teegi auto liikumist kiiremaks.

Rääkisin magistritöö kaitsmisel, et kuna eelmisel päeval üks teine magistrant kuulis ühe vanema inimese käest, et selle magistrandi kaitsekõnes on liiga palju viiteid, siis muutsin ka mina oma kõne ära. Läksin pärast kaitsmist rongijaama, et sõita Peedule. Rongi veel ei tulnud, seetõttu otsustasin natuke ujuda. Vee ääres nägin naisi, kes ei olnud korralikult riides. Sellest järeldasin, et siis ei ole mul ka korralikke ujumisriideid vaja. Ujusin madalas vees ja liigutasin ainult käsi. Jõudsin kohani, kus mind hirmutasid kaldal olevad veised. Nad olid ketis ja peale kahe ülejäänud ka tara taga, aga pidasin targemaks sealt kiiresti tagasi ujuda. Kui olin jaamahoones, saabus rong teisele teele. Ma ei riskinud minna rongi peale üle esimese tee, vaid kiirustasin läbi tunneli. Kohtusin agressiivsete meestega. Nende juhtidel oli juba näost näha, millised inimesed nad on. Helina oli mulle kirjutanud, mida sellised mehed teinud on, aga ta polnud neid piisavalt hukka mõistnud. Koolides jagunesid juba kõik poisid kurjategijateks ja ohvriteks. Mina püüdsin veel sellisest elust kõrvale hoida. Mul ei olnud enam aega vaadata rongi silti, seetõttu tuli küsida mõnelt reisijalt, mis rong see on. Praegu vist rongid Elvani ei sõitnud, vaid ainult Peeduni, seetõttu polnud õige küsida, kas see on Elva rong. Rongil oli ainult üks vagun, seetõttu ei hakanud ta sõitma mööda raudteed, vaid mööda autoteel olevaid rööpaid. Vagun oli väga täis ja ruumi tekkis seismiseks juurde alles siis, kui keegi maha läks. Vagunis käis ringi piletimüüja. Maksin talle ebatäpse rahaga. Kuna rong kuulus Pihkvale, sain ma kroonide eest tagasi rublasid. Protesteerisin, et see on rahaseaduse rikkumine. Tagasisõiduks sain nüüd pileti osta ainult rublade eest, aga müüja poleks neid võibolla ise vastu võtnud. Kuulsin, kuidas ta kontoris oma töökaaslastele imestust avaldas, et ma seaduse rikkumisest rääkinud olin. Tema selleks töötaski sellel ametikohal, et oma rublasid kroonideks muuta. Kodu poole kõndisin koos Helinaga ja olin tema pärast mures.