Üks inimene hõljus koos abivahendiga taevas. Järsku langes ta madalamale ja kadus vaateväljast. Kukkus vist alla. Tema asemel ilmusid välja kaks helikopterit, vist kukkujat otsima. Aga selgus, et need on hoopis Venemaa sõjahelikopterid, mis hakkasid paugutama. Põgenesin oma majja, mis oli umbes nagu Kaunase puiesteel. Välisukse ette olid kuhjatud kotid - arvatavasti selleks, et välisuks kinni müürida, kui inimesed majas sees on. Venemaa õhujõud jätkasid paugutamist. Hiljuti olid nad juba Tartut pommitanud ja öösel olid tegevust alustanud maaväed. Vahepeal olin kõndinud läbi linna ja kõik oli rahulik olnud. Nüüd küll oli pommitamise asemel ainult paugutamine, aga öösel võis jälle maavägede aktsiooni oodata. Siin-seal puhkes tulekahjusid. Eestlased püüdsid helikoptereid alla tulistada. See võibolla oligi Venemaa eesmärk, sest ühe helikopteri allatulistamine oleks andnud juba ettekäände sõja alustamiseks. Ansip esines protestiga. Klausi ja ühe tema klassivenna poliitilised seisukohad olid ühesugused, aga välja mõtles need kõik Klaus. See tema klassivend tahtis põgeneda, sest kartis, et võib puhkeda teine tuumasõda. Seda kuuldes hakkasin naerma, sest tuumasõja puhkemise korral ei oleks päästnud ühtegi kohta põgenemine.
Pidime korrastama ühe vana vene mehe raamatuid. Esialgu tuli kirjutada ühe vana ja kapsastunud raamatu lõppu kokkuvõte. Selle mehe raamatud hävisid, aga oluline oli see, et olin selle kokkuvõtte kirjutamisega tegelenud.
Selgusid Riigikogu valimiste tulemused. Keskerakonna saadikute hulgas olid ülekaalus Nõukogude-aegsete repressiivorganite töötajad. Kes küll nende poolt hääletas? Ilmselt inimesed, kes olid ise samasugused. Aga võibolla oli nende saadikute väidetav minevik ainult Isamaliidu laim. Isamaliidu saadikud olid loovisikud nagu eelmiseski Riigikogu koosseisus, aga seekord uued. Ainult ühest nende uuest saadikust ei olnud teada midagi peale nime. Lisaks sellele saadikule ei saanud loovisikuks nimetada hästi ka Laari, aga kuidagi sai, sest ta oli vähemalt ajaloolane. Laar oli Isamaliidu vanadest saadikutest ainuke, kes koha säilitas.
Hakkasime mängima mõttemeistrit. Püüdsin hoida pead nii, et ma ei näeks ära arvata tulevat mustrit. Äraarvajal oli mõistlik pakkuda esimesel korral võimalikult palju värve, et teada saada, milliste täpset paigutust edasi uurima hakata. Aga seda ma ei teinud, vaid püüdsin hoopis ülesande koostaja psühholoogia järgi ühe korraga ära arvata, millise mustri ta täpselt koostas. Aga ühel hetkel nägin ma tegeliku mustri ära, sest kate paistis pisut läbi. Nüüd ei olnud enam mõtet edasi mängida. Vennad esitasid katkendi näidendist, mille nad ise samal hetkel välja mõtlesid. Mõtlesin, et järgmisel maleturniiril mängin ma Grünfeldi kaitset. Kui ma olen mänginud teisteski avangutes variante, mille järel kergesti viik tuleb, siis võiks ma mängida ka Grünfeldi kaitset.
esmaspäev, jaanuar 21, 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar